www.militaar.net

Toksisin sisse mõned mõtted, mis tekkisid üle pika aja tuumakamat kodumaist filmi vaadates. Vaatasin suurteost ja vangutasin pead. Kohe mitu korda järjest. Ega tundnud oma lapsepõlve lemmikraamatut ekraanil sugugi ära. Esiteks ei saanud kuidagi aru, miks selle fimi nimi on just "Nimed marmortahvlil", kuigi Kivikase raamatuga pole sellel ligilähedastki tegemist. Pealkirjaks oleks sobinud "Nimed klassitahvlil" või midagi sarnast, filmis kasutatud kujundeid arvestades oleks see ilmselt arusaadavam. Lõpust oli puudu just koolidirektori repliik Ahasele: "need nimed raiume kord marmortahvlile". Tegelikult olidki ainult tegelaste nimed Kivikase raamatust näpatud. Kõik muu koosnes stsenarist Nüganeni imetabastest vaimuvälgatustest, mida oli ajuti isegi piinlik vaadata. Raamatu originaalne süžee oli külma rahuga komposti saadetud ning asendatud kadaka-hollivuudi seiklusmänguga.

Filmist ei leidnud absoluutselt:
 Ahase kehva koolipoisipõlve
 Kasarmusse minekut, kus kohtus klassivendadega
 Laastatud mõisa uurimist, raamatute uurimist, tapetud siga klaveril;
 Soomuse tegemist ega hiinlastele söögi viimist;
 Punaste valvetõkke hävitamist;
 Kuulipilduja hankimist;
 Soomusronglasi, kes läksid punaste soomusrongi luurama
 Üksijäetud Ahase ärkamist punaste suurtükitule all
 Seppa surmaähvardusel maakuulaja hobust rautamas
 Mobiliseeritud külapoisse mõisas, kokkade ja vanamehe dialoogi välikateldest
 Suurtükituld, mis kokkuaetud mobiliseeritud laiali kihutas;
 Raevu tapetud sanitaride pärast;
 Punaläti vangi;
 Muguri ja Miljani surma lahingus ning tapetud Muguri tassimist;
 Ja veel palju asju, mis kohe korraga meelde ei tule

Saksa okupatsiooni Tartus kujutati kokkuhoiukaalutlustel ainult kahe "saksa kindraliga" raekojas juttu ajamas. Kindralite räsitud välimust pole mõtet kritiseeridagi (kaelused lahti, pead õues katmata – klassikalistel saksa aadlikest-härrasmeestest kaadriohvitseridel!). Nende mundrid polnud isegi kauges suguluses keiserliku armee garderoobiga. Ja siis kella seiskamine raekoja tornis... vist sümbol elu hammasrataste vahele jäämisest?

Statistid, nagu eesti filmides ikka, nägid näiteks kuulutusetulba stseenis välja ehtsate kaltskaabakate-paadialustena. Ilmselt Tartus elaski toona vaid kaltsakproletariaat?

Absoluutselt on filmist puudu Kivikase raamatus olulist rolli mänginud traagiline Ahase kahevahelolek punase ja rahvusliku leeri vahel (vaesest perest poiss ikkagi). Käämergi on kaotanud 95% oma bolševistliku agitaatori omadustest ning degradeerunud lihtsalt tolguseks, kes klassikaaslastega miskipärast ei klapi ning on seetõttu põlualune. Ega rahvuslasedki (Käsper) eriti silma ei paista. Filmist ei saagi aru, miks üldse sõtta kiputakse. Ei saa isegi aru, kelle vastu sõtta minnakse. Ei saa ülepea aru, et VABADUSSÕDA on algamas.

Raske on aru saada, milleks on vajalik tagaajamis-stseen Tartu tänavail? Action adrenaliini tõstmiseks? Mingid deklasseerunud miilitsad ajavad lihtsalt niisama mõttetult poisikest taga See dramaatika peab vist vaatajale selgitama, miks Ahas patrioodiks muutus. Kivikal on igatahes poisi rahvuslik ärkamine hoopis paremini põhjendatud.

Puudu ongi Ahase rahvuslik areng, tema koolivendadega liitumine väeosas jms, mis raamatu ülepea heaks teebki. Filmis on rindeleminek igatahes väga lõbus, nagu ka sõja algus vabastatud mõisas. Rahvaväelaste pidu mõisasaalides (mis üllataval kombel on peale punaväe lahkumist ilusas korras) on äärmuseni kunstlik ja pingutatud. Eesriide tagant väljavuhisevad pereemad peenemate suupistetega liudadel, pikad peolauad jms romantika mõjuvad äärmiselt ebausutavalt. Kahtlen, kas tegelikkuses midagi sellist teoks võis saada. Tegelikult pidid ju külainimesed kartma punaste tagasitulekut. Ja küllap punased olid ka sahvrid põhjalikult puhtaks rookinud.

Ahase mehistumise asemel on filmi kandvaks teemaks hoopis kunstlik love-story, mis sündmustikku miskitmoodi edasi ei vii. Kas armastus peab olema igas sõjafilmis nagu koer õiges briti vodevillis? Raamat on ju ennekõike poiste sõdurikssaamisest, mis fimis täiesti kajastamata jääb. Peamine aur läheb preilikesega teejoomisele ja räige punakomissari täägiotsa ajamisele.

Väga kummaline tegelane on Tartu raudteejaamas vene mundrit kandev soome ohvitser, kellega koos põgeneti. kelle peas sündis geniaalne idee soomlase sissetoomiseks? Mida see peaks meile näitama? Vene mundris soomlane pidi 1918.a. Eestis olema ikka üliharuldane tegelane, arvestades seda, et soomlasi Vene armeesse ei mobiliseeritud ja Soomes samal ajal käis Vabadus-Kodusõda. Raamatus ongi mees ju hoopis eestlane – meie rahvusdiviisist. Soome vabatahtlikud tulid alles hiljem Eestisse ja mitte vene mundris. Kas tõesti oli seda võõrkeha filmi vaja üksnes selleks, et põhjanaabrite publikule ”meie sajandi suurfilm” populaarse Franzeniga suupäraseks teha?

Väga haledalt mõjuvad kuulsad Läti punakütid, kes olid päris elus läbi käinud Esimese ilmasõja ränkadest lahingutest Daugava rindel. Filmis näevad nad välja nagu nõukogude armee nekrutid. Oleks võinud veidi vaeva näha, et anda neile ka tulest ja veest läbikäinud veteranide välimust. Mõni kostümeerija-rekvisiitor võiks natuke tuttav olla ka nõukogude aegse patriootlikku “Mosfilmi” kodusõjatemaatikaga, kus selliseid asju vägagi adekvaatselt kujutati. Ja siis see punaküttide tihedas trobikonnas kuulipildujatulle jooksmine... Vaevalt, et lätlased – parimad Punaarmee võitlejad – midagi nii arulagedat oleks teinud. Kas see on ehk meie sõjaliste konsultantide Laigna-Ermuse näpunäidete vili?

Iseäranis koomiline tegelane on ekraanile tiritud legendaarne kapten Irv režissöör Nüganeni enda isikus. Nüganen, vaene mees, on vist vormi kandnud üksnes nõukogude armee ajateenijana. Võis siis üldsegi mitte. Igatahes kannab ta mundrit nagu ehtne vene dembel – aluspesu kuuekaelusest väljas ja rihm madalamal... noh... palju madalamal nabast. Esiteks pole sellel Irv-Nüganenil mingit funktsiooni filmi sündmuste arengus (raamatus Irve polegi), Teiseks pole filmis nähtaval ka ühtki soomusrongi (mis oleks ühes Vabadussõja filmis võinud ju olla). Mingi sanitaar-evakuatsioonirongi nimetamine soomusrongiks on n.ö. kunstiline liialdus… Kõige krooniks on mehel veel vale vorm seljas – musta kaelusega vormikuub tuli tarvitusele mitu kuud peale Irve hukkumist. Fotodel kannabki irv alati oma poolkasukat ja valget karvikut.

Irve käsundusohvitser, käsi kõrva ääres ja kaitseväelised rivipöördumised huultel, ei kannata üldse kriitikat. Tuletaks meelde Vene revolutsioonilise sõjaväe ülidemokraatlikke kombeid – tervitamisest hoidumist ja üleüldist sinatamist. Ka Kivikase raamatus pöörduvad poisid oma ohvitseri poole: ”kuule pataljoniülem”.

Kogu atribuutika ja rekvisiidi kohta pilluks üksnes mürgiseid märkusi. Seda filmi vaadates tulevad meelde inglaste ajaloolised draamad, milles kostüümid, interjöörid ja isegi tegelaste soengud on nii ajaloo- ja detailitäpsed, et sobiksid omaette uurimisteemaks. Meil aga peetakse vaatajat endistviisi alaväärtuslikuks lollpeaks, kes miskit ei tea ning polegi seepärast paremat butafooriat ära teeninud. Arvan, et meie filmitegijad võiksid hakata ka natuke ekspertide abi kasutama, et luua usutav taust ajaloolisusele pretendeerivas filmis. Vaataks näiteks vanadelt fotodelt, kuidas inimesed riides käisid ja kuidas sõjamehed välja nägid. Võiks vaadata sedagi, kuidas tsivilistid riides käisid. Tartus käisin mitu aastat tagasi piltnik Pääsukese fotonäitust vaatamas, mis ülesvõetud kunagi XX saj algusaastatel Eesti rahva Muuseumi tellimusel (valdavalt etnograafilise suunitlusega). Aga ennäe – huvitavad detailid tulevad esile. Kas või selline tühine asjake, et isegi väikestel paljasjalgsetel poisikestel uulitsal on kõikidel mütsid peas! Ilma selleta polnudki mees ilmselt täitsamees, keda tõsiselt võtta (ja pane siia kõrvale filmis näidatavad paljapäised saksa kindralid).

Koolipoiste koolivorm on filmis absoluutne jama, eesotsas hirmsuurte ustinovka tüüpi furažkadega. Vene nokatsid olid tegelikult võrdlemisi kerge, väikese libamisi sirmiga ning suhteliselt väikese põhjaga. Eesti kokardeid muidugi ühegi eesti sõjamehe peakattel ei näe, seal on hoopis mingid kaks totrat nööpi!!! Samuti mitte kellelgi sõja alguskuudel kantud sinimustvalgeid käiselinte. Hale on seegi, et koolipoiste mütsid on tehtud kandjatele ilmselgelt liiga suured ning kipuvad üle kõrvade vajuma (aga mütsi kanti toona šikilt nö. nupuotsas). Ka tsaariaegne koolivorm, mis tegelikkuses oli suhteliselt sarnane nõukogude Suvorovi kooli mundriga (ilma paguniteta muidugi mõista), on kostümeerijate käes moondunud Baieri pintsaku sarnaseks. Filmis kujutatud eesti sõdurist hakkab ikka päris kahju, sest näeb välja nagu ahjualune. Isegi sinised õlakud, mida rindemehed tegelikult ei kandnud, on tehtud SUURED a la generalissimus Stalin. Pole meie koolipoiste seljas näha sõjasaagiks saadud punaste sineleid-kasukaid-vilte-papaahasid, millest Kivikas jutustab. Kõik on truult oma koolivormides, mille tärgeldatud mansetid-kraed ka sõjas endistviisi säravvalgeks jäävad (teejoomise juures näiteks). Noh, ja siis veel filmi lõpus see saksa m35 teraskiiver Ahase kallima peas on kah sulaselge porn. Esiteks pidanuks see olema sarviline m16, mitte Adolfi aegne m35. Pealegi ei saanud sotti, miks pidanuks halastajaõde tagalas kiivrit kandma?

Filmi lõpp on India kinole iseloomulikult üledramatiseeritud ja haledaks aetud pisarakangutaja – sentimentaalne kraam läheb nüganenide arvates lambaajudega rahvale paremini peale.

Loodan, et keegi teeb millalgi ka hea kinoversiooni minu kunagisest lemmikraamatust, kus Kivikase romaan, aga ka ka Vabadussõda ise natuke paremat kujutamist leiavad.

ootan huviga sinu kommentaare palju hullema käki, detsembrikuumuse, kohta

Paljud riidetükid ja jalatsid, mis seal filmis kasutati, pärinevad vanglateameti kaltsude laost, enamasti teiste riikide humanitaarabi.
Kasutusel olid ajastutruud botinkad ehk sääresidemetega kantavad lühikesed saapad, mis pärinesid muidu WWII ajast (vist Kanadast pärit).
Need on sellised kilosid kaaluvad 3 cm paksuste nahast ja naelutatud taldadega.

Oleks film vändatud mõni aasta hiljem, siis oleks vast näha olnud ka WWII aegseid rootsi sineleid, kolme krooniga peopesasuurustel lõkmetel.
Tollal oli vast rootsi abi uus ja lõpuni läbi uurimata?

Kas see saast väärib nii palju sõnu?

Reaalsed koolipoisid.

No kui keegi ei kritiseeri ja tsunft hõiskab omadele "hosianna, halleluuja, šedööver on sündinud" ning riiklik propagandamasin kukub seda suurtes annustes manustama kui "patriotismi patentravumit" siis... keegi peab ju kritiseerima lootuses, et ehk tulevikus läheb meil paremini. Aga fotosid soovitaksin ikkagi just esmajärjekorras vaadata. Siis jääks paljud lauslollused olemata.

Olge rahulikult, juhtub ka kõvematel sõjafilmide tegijatel.
Vaatasin hiljuti uut vene seriaali "Morpehi" (Merejalaväelased), tegevus 75. a sügisel .
Esimene suurem möödalask - venelased (ja isegi nende sõbrad neegrid) on kõik relvastatud AK-74-ga, mis tuli relvastusse alles 1978.
Meredessanti tehes sõidavad 3 BTR-i külg külje kõrval ja kogu seltskond jookseb tihedas tropis nende järel, üksteise laskesektoris lidudes ja usinalt relvi täristades.
Seda, et 1975. aastal ei saanud Musta mere laevastikus olla BTR-80'id parem ei räägigi.
http://www.youtube.com/watch?v=Adx5KQOq6Rk

Järgmine huvitav rünnak pannakse toime rühmaga liivakottidega kindlustatud checkpointi vastu, joostes umbes 10-meetrises tihedas kobaras, läbi üksteise "vastast tappes". Vastased tapetakse viimseni, aga omad ei saa kriimugi. Kahtlen, et tollal ei õpetatud formatsiooni nimega ahelik.

Lisaks hulgaliselt rivimäärustiku alaseid prohmakaid (lõpurivistusel unustab 1. rühma komandör õigel ajal kulpi lüüa ja talle meenub see alles poole tseremoonia alal).
Hulgaliselt pisemaid kalasid nagu mereväe ja merejalaväe auastmete pidev segiajamine - merejalaväes on reamees, mitte matross ja auastmel "tovarsish starsinaa" on starsinaa pagunid, mitte nooremseersandi omad).

Hulgaliselt pisemaid kalasid nagu mereväe ja merejalaväe auastmete pidev segiajamine - merejalaväes on reamees, mitte matross ja auastmel "tovarsish starsinaa" on starsinaa pagunid, mitte nooremseersandi omad).

Vaat siin paned sa tiba mööda. Auastmed on just taoliselt, et 2 esimest on madrus ja vanemmadrus ning sealt juba edasi nagu armeeski.
Ega ma muidu targutaks, aga eks ise sai kah need madalamad auastmed oma käe peal ära kogetud.


Ja veel, muideks!
Nimetus "staršina" esineb ka üldnimetusena, kui ei peeta vajalikuks täisnimetust välja öelda. Noh, et " ... I stati", " ... II stati" jne. (Noh, EKV-s midagi taolist, kui selle asemel, et välja öelda "kolonelleitnat", öeldakse vaid "kolonel", näiteks. Ja ega kolonelleitnadil ometi midagi selle vastu pole kah, kui talle kolonel öeldakse. )
Esines isegi taolisi variante, et kui mees kogemata kombel oli 3-aasta utšepka lõpetanud ja talle sealt vastavalt "staršina II stati" (mereväe vaste n-srs´le) ning seejärel mingeid imelikke radu mööda 2 aasta peale merejalaväkke maandus, siis nii tema auastmed edasi läksidki. "staršina I stati" jne. Vaatamata sellele, et ta merejalaväes 2 aasta peal oli. Ja taolisi juhuseid polnudki nii väga harva, nagu ma omast kogemusest täheldada sain.
Nii, et taoline mereväesisene ümberpaigutus võis täiesti reaalselt toimuda. Aga, et maa-, lennu- või mereväe osas ajateenijaid omavahel ümber oleks paigutatud, - sellistest asjadest pole küll kuulnud mitte. (aga see nii rohkem kommentaari mõttes)

ups, elasin kogu aeg õndsas usus, et mereväe kaldaväeosadel on kõik maavägede auastmed

Mis puudutab starsinaad, siis samas filmis öeldakse ühele ja samale tegelasele ühe koha peal "serzant" ja mõni aeg hiljem "starsinaa".
Starsinaa (vanem) oli ju maaväes eraldi pagunitega. Ju siis võllid ka ise tema teenistuskäigu keerdusid ei teadnud

„Detsembrikuumuse“ kriitika saab selle võrra lühem, et film ei põhine kirjanduslikul teosel. Võiks isegi öelda, et tegemist on päris vaadatava kodumaise filmiga (vastupidiselt ootustele). Dünaamikat selles on. Tuulepealsest ja marmortahvlist igatahes peajagu üle. Kuid... taas ei saa aru ühest asjast. Ja nimelt – miks on põnev ja ainulaadne sündmus ainult armukolmnurga taustamüraks taandatud??? Sest tegelikult minnakse ju filmis reaalsetest detsembrimässu sündmustest, mis olid äärmiselt dramaatilised, peaaegu täiesti mööda.

Ma arvan, et mäss ise pakuks väga head süžeed seiklus- või märulifilmile. Umbes sellisele, nagu „Tora, Tora, Tora“ või „Battle of Britain“ või „One bridge too far“ (huvitav, et Hollywood suutis need filmid lavastada ilma lääge lembetraagikata!!!). Detsembriputšis on dünaamikat, traagikat, koomikat - mida keegi näha soovib. Võtaks kas või riigivanema maja hõivamise, millest rahvasuu räägib, et riigivanem olla ööriietes läbi akna pagenud, jättes oma käsundusohvitseri mässajate küüsi. Siis sõjaväelennuvälja vallutamine Lasnamäel, kust kogu meeskonda pantvangis hoiti ning peale läbikukkumist tegi üks mässujuhtidest (Roobach) katset sõjaväelendurit röövides Venemaale lennata (ent lenduri vingerpussi tõttu ikkagi Eestis maandus. Teine lennuk aga viidigi koos lenduriga Venemaale... )

Tondi sõjakooli ründamine ja magavate kadettide tulistamine justkui filmis oleks, ent üksnes möödaminnes ja väga rutakalt. Pealegi kujutab sõjakooli üksainus pisike majake tohutu suure Tondi sõjaväelinnaku asemel. Aga auto-tankirügement, kus mässajad püüdsid soomustehnikat kasutuskõlbmatuks muuta ja kus üks punane allohvitser tankiga niikaua mööda õue ringi täristas, kuni veltveebel tankile ronis ja ta püstolist maha lasi? Miks me ei näe mässajate salga punumapistmist 10. jalaväepataljoni kasarmute juurest Juhkentalis, kui sõdurid marssisid välja mässu likvideerima? Näeme vaid ühe politseijaoskonna ründamist, mis paikneb mingis vanalinna puukuuris. Politsei ratsareservi ründamist ei näidata meile üldse… Filmis käib kogu tramburai peamiselt ühe naise ümber, mistõttu Anvelt ei saa isegi korralikult mässatud. Piinlik... terves linnas tõmbleb ringi üksainuke võitlussalgake, ühtegi teist polegi eriti näha, Anvelt peab ise kõik sigadused korda saatma.

Vene võimumeeste Zinovjevi ja Kuusineni kujutamine perverssete närukaeltena teeb filmi odavaks. Nii kujutati viletsates nõukogude propagandafilmides tavaliselt hitlerlasi. Nüüd kasutab siis ka Eesti kino sama viledaks kulunud šablooni. Vaenlane võib küll olla pahatahtlik, ent oleks palju nõuda, et ta ka perverdina käituks. Mulle oleks inimese moodi käituvad vaenlased tõsisemaltvõetavad. Pealegi on kuidagi sujuvalt unustatud, et mässu ettevalmistamisega tegelesid Venemaal päris nimekad punaeeestlased – Harald Tummeltau ja Karl Trakmann (mõlemad Punaarmee kindralstaabi ohvitserid), keda ei saa kuidagi põhukottideks pidada. Ka Zinovjev polnud mingi taskuvargast blatnoi, vaid tunnustatud intelligent ja literaat, kes oma põluaastail määrati muideks juhatama nimekat Kaasani ülikooli.

Niipaju stsenaariumist. Nüüd lavastuse juurde.

Tallinna Balti vaksali rolli oleks oluliselt paremini sobinud Tallinn-Väike, mille paekivist hoone pisut meenutab vana massiivset Balti jaama maja. Ma ise muide mäletan lapsepõlvest veel vana Balti jaama enne selle ümberehitamist ning seetõttu mõjus Tapa ühekordne kivibarakk äärmiselt võõrastavalt.

Nüüd tegelastest. Kindral Põdder, „Vana Õkva“, kes oli mässu ajal Tallinnas lähetuses , olevat kaasaegsete sõnul ohvitseride kasiinos Raekoja platsis öö läbi napsutanud ning kuuldes hommikupoole ööd mässust, juhatas isiklikult rünnakut Peapostkontori tagasivallutamiseks, mis asus sealsamas nurgataga. Aga kus on kindral Põdderi kuulsad puhmasvurrud!!!??? Kuhu need on kadunud? Kas järgmiseks näeme mõnes järgmises kodumaises tuumakamas ajaloodraamas president Pätsi õlgadeni ulatuvate blondide lokkidega ja musta panthabemega kindral Laidoneri? Ka kindral Unt on filmis mitte eriti tõsiselt võetav habemik trulla (Until habet muideks polnud, sest vana tsaariaegse kombe kohaselt võisid vaid mereväelased habet kasvatada).

Kogu filmi sõjaväeline külg on äärmiselt küsitav. Esimese asjana on absurdne muidugi üksik piirivalvur piiriltõket inspekteerimas. Kes vähegi selle töö spetsiifikaga kokku on puutunud, see teab, et toimkonnad-piilkonnad ei koosne kunagi ühestainsast mehest ning alati üks mees julgestab teist. Seega on piirivalvuri kõri läbilõikamine väga vale värk. Siis need igalpool uste taga seisvad paaristunnimehed – riigivanema kodus, kaitseminsiteeriumis, telegraafis ja mujalgi. Ka see on jama. Valve ei seisa kunagi lihtsalt niisama tänaval. Ja siis - Tondi sõjakoolis võetakse välisvalve maha, ent hoones sees sistetoimkonda polegi? Ja siis need sõjaministeeriumi vahtkonnaruumis aluspesus põõnavad toimkondlased. Hallooo!!! Vahtkond tohtis puhkamise ajaks üksnes vöörihma ära võtta - ja magas ka sabastes!

Iga relva käes hoidnud inimene teab ka, et Mossini vintpüssi pole mõtet puusalt või kaenla alt lasta – ei saa kuhugi pihta ja lööb kõvasti tagasi ka. Filmi võitlejad meenutasidki mulle poisikesi, kes õues sõda mängivad. Pole mõtet rääkidagi, et Hollywoodi püssid on ka Eesti kino arsenalis. Pagar põrutas vintovkast igatahes kaugelt üle viie paugu mässuliste pihta, enne kui kuuli pähe sai. Ning milline mõte on täristada tänaval kuulipildujat, kui ühtegi vaenlast pole näha?? Laskemoona on liiga palju ? Ja millline täie mõistusega ohvitser tormaks kitsal tänaval kuulipilduja laskesektorisse???

Eesti kaitseväe vormiriietus on tehtud äärmiselt hale. Ilmselt hakkas eelarve pitsitama ja siis otsustati neha niivõrd-kuivõrd. Ekraanil näeme kaitseväelaste seljas mingit fantaasiavormi hädapärast kokkupunnitatud 1920-te ja pisut 1924.a. vormistatuutide põhjal, kasutades Vahipataljoni aukompanii mahakantud kodinaid. Kes viitsib vaadata märkab, et näiteks ühelgi sinelil ei ole seljal põõna. Ohvitserid kannavad stseenides vaheldumisi portupeerihma õlarihmaga, siis jälle ilma (rihma külge kuuluvatest mõõgakanderihmadest pole mõtet rääkidagi). Mütsimärke kannavad miskipärast vaid ohvitserid, sõdurite peakatted on täiesti tühjad – ja tuletaks meelde, et just kokardit on peetud üheks olulisemaks riikliku kuuluvuse tunnuseks, samuti märgiks, mis eraldab kombatanti relvastatud bandiidist. Ja mütsimärgiks pole filmi sõjameestel mitte lipuvärvides ovaal, mida musta kraega vormi puhul oleks oodanud, vaid 1924.a. tärn, mis kuulus juba järgmisse vormikirjeldusse. Kui säärast segavormi võisid ehk kanda mõne kolkagarnisoni ajateenijad, siis Tallinnas teenivad ohvitserid oleksid pidanud kandma kas Vabadussõjajärgset vormi või siis uut 1924.a. „anderkopa“ oma. Ma arvan, et vähemalt kindral Põdder oleks kindlasti pidanud olema uues vormis (vanadel fotodel ta kannabki seda isegi veel 1926). Ja ma ei usu mingil tingimusel, et Põdder oleks kõndinud tänaval lahtinööbitud sinelis. Ei hakkagi rääkima sellest, et Vabadusristi enamasti Põdderi kaelas ei näe.

Nooremohvitseridel on õlakutel 1920.a. gradatsioonitärnid, ent needki ilmuvad ja kaovad nagu jumal juhatab, kusjuures lähiplaanides näha, et iga tärn on keeratud isepidi. Ja talvemüts on muide selline, mis tuli kasutusele alles mitu aastat hiljem. Kuni 1926. a-ni oli talvemütsil läkiläki laadne tuisunokk. Juba liiga peeneks läheks ehk soov näha nö „ballil“ ohvitseride jalas tumesiniseid rahuaegseks kandmiseks mõeldud pükse... Ma saan muidugi aru, et filmi tegemine ei ole käkitegu, aga rekvisidiga võiks siiski pisut rohkem vaeva näha

Võtaks kas või riigivanema maja hõivamise, millest rahvasuu räägib, et riigivanem olla ööriietes läbi akna pagenud, jättes oma käsundusohvitseri mässajate küüsi.

Ikka vastupidi - käsundusohvitser pages (ja see pole pelgalt rahvajutt). Väga võimalik, et sellega päästis ta (muidugi kogemata) pööningule peitunud riigivanema, sest maja läbi otsivad mässulised arvasid, et põgenes riigivanem ise ja katkestasid läbiotsimise.

Kes vähegi selle töö spetsiifikaga kokku on puutunud, see teab, et toimkonnad-piilkonnad ei koosne kunagi ühestainsast mehest ning alati üks mees julgestab teist.

Siiski vähemalt 1920.-1930. aastatel oldi toimkonnas-piilkonnas ka üksinda.

Kuid... taas ei saa aru ühest asjast. Ja nimelt – miks on põnev ja ainulaadne sündmus ainult armukolmnurga taustamüraks taandatud???

Vaat, sellest samalaadsest asjast oli kord seoses Marmortahvlitega mingis filmitegijatega tehtud intrvjuus juttu. Jumala eest, enam ei mäleta, et kus see täpselt toimus ja kust täpselt kõrvu hakkas, aga põhjendati just sellist süžee ülesehitust vajadusega orieneeruda n.ö. Lääne turule, kus ilma ameerikalike lembemomentideta meie ajaloo keerdkäikudest muidu aru ei saadavat. Noh, et lääne pealiskaudsele mõttelaadile kuidagi n.ö. peale minna.

Asja sügavamalt vaagides on film suunatud mitte eriti sügavuti mõtlevale inimesele ja, et tavaline pinnapelne mõtlemine leiaks ka selles endale midagi huvipakkuvat, siis ongi mängu toodud hollivoodlikud asjade käigud. Inimese ürginstinktid on ju vaieldamatult seotud seksuaalsuse ja kõige selle ümber olevaga ning selle nüansiga siis üritataksegi filmi võimalikult laiale vaatajaskonnale n.ö. mälutavaks teha. Samas peab muidugi ütlema, et sügavamat sisu oodanud publik sai neid linastusi "nautides" vägagi sügava pettumuse osaliseks. Kuid turumajandus võidutseb, et teadupärast ei moodusta potentsiaalset vaatajaskonda mitte ajurakkude pingutust ülistav seltskond. Seda enam, et raha, mida kätte saada tahetakse, pole valdavalt samuti mitte selle elanikkonna kihi taskutes.

Ja nii ongi. Vahest sain abiks olla taoliste süžee keerdkäikude selgitamisel. Mõnele tarbetu, mõnele aga sellises staatuses, ilma milliseta üks film polegi nagu vaatamist väärt (meditsiiniajakirja "Kroonika" lugejaskond näiteks ).