Peakaliiber 406 mm.
Postitatud: 26 Juul, 2012 13:07
Peakaliiber 406 mm
See ta on- Nõukogude Liidu peakaliiber. Teadsime sellest vaid vanema põlvkonna jutustuste põhjal, aga ka Saksa OKH(Oberkommando des Heeres) teadetest. Nüüd lõpuks võib aga igaüks veenduda- tegu pole legendiga. Need torud eksisteerisid tegelikult.
Tagaplaanil on 305 mm suurtükk katsetamisalusel.
TÄHELEPANU!! Relv asub rangelt kaitstud territooriumil. Valve ei maga ja nimelt seetõttu ongi suurtükk sedavõrd hästi säilinud. Põhimõtteliselt on võimalik polügooni ülemustega kokku leppida. Kuid parem on siiski veidi oodata, koni siin lõpuks muuseumiväljak organiseeritakse.
1936 aastal käivitati NSVL-s nelja võimsa liinilaeva ehitusprogramm. Laevade peakaliibriks oli määratud 406 mm ning need pidi asuma kolmekaupa kolmes tornis. Laevade täielik veeväljasurve pidi olema 65 000 tonni („Tirpitzil“ oli see number projektijärgselt 45 474 tonni, „Hoodil“ 46 480 tonni ning „Yamotol“ 72 810 tonni-LEMET). Kiirus 28 sõlme. Samal, 1936 aastal kinnitati tehnilised nõudmised ka 16-tollistele suurtükiseadmetele.
1939 aastal valmistati tehases No. 221 (Tehas "Баррикада" Stalingradis) esimene 406 mm suurtükk, 1940.nda aasta algul ehitati aga Leningradis, tehases No. 371 suurtüki katsetuste jaoks seade МП-10, mille sees me praegu asumegi.
Vasakul on näha relva vertikaalse suunamise tugilaagri kate. See on täidetud konserveerimismäärdega, komplektne ja nähtavasti täies lahingukorras. Relva ja lahingumoona katsetused algasid 1940 aasta kuuendal juulil ning kestsid sama aasta teise oktoobrini.
Üldse tehti 173 lasku. Mürsk kaaluga 1108 kg lendas Laadoga järve suunas enam kui 46 km kaugusele, peale mida spetsmeeskond selle välja kaevas ning uurimiste tarbeks polügoonile tagasi taris.
Eriti tahaks ära märkida, et relva mehaaniline osa on märkimisväärses osas komplekteeritud (see tähendab et võib olla piisavalt kiiresti ja odavalt taastav). Põhiliselt on demonteeritud elektrivarustus- mootorid, trafod, juhtmestik, ajamid, valgustus.
Lülitushoob „laadimisnurk-piirnurgad“ asetseb vertikaalsuunamise juhtratta kõrval.
Lukk avaneb üles liikudes. Luku vasakul poolel on kiri:
"406 мм, 50 кал. №2, 1940. Вес ствола с казёнником и затвором - 129200 кг. Вес ствола - 126058 кг. Казённик №4. Втулка №4. Лейнера №2-1."
Tagumises osas vasakul pool suurtükki on mürskude etteandesüsteem. Tundub, et siiani kasutamiskõlvulik.
Demonteeritud elektrivarustuse jäänused rikuvad mõnevõrra väljanägemist, üldiselt on aga unikaalse eksponaadi olukord vägagi rahuldav. Pakun, et kuuajasest kosmeetilisest remondist piisaks täiesti, et viia selle majapidamise väljanägemine sõja-merelaevastikule sobivasse konditsiooni, peale mida sobiks seda vastava tasu eest demonstreerida erinevatele välismaistele külalistele Isamaa kuulsuseks.
Ahel"пробойникu" vaade. Tuleb tähendada, et selle relvasüsteemi kõik detailid on eranditult kodumaist päritolu.
Vaade suurtüki alla. Nagu fotol näha, on kõik katted paigas. Vaja vaid konserveerimismääre välja vahetada, elektrimootorid paigaldada…maailmamastaabis atraktsioon võiks olla. Vaat mida tähendab hästivalvatud sõjaväeobjekt!
... Aga kui õnnestuks veel organiseerida näidislaskmised, nagu soomlaste Kuivasaaril, kus suurtükki valatakse pool tonni vett efekti saavutamiseks. Kutsuks, vaadake, naabermaade, noh näiteks Soome, Eesti, Ukraina jne presidendid kohale, kataks neile laua ja põrutaks siis suurtükist niimoodi ootamatult, üllatuseks…loomulikult poollaenguga, et põrutust ei saaks…
Fotol on suruõhu balloonid toru läbipuhumiseks.
Vaade suurtüki lukult torni tagaossa.
1940 aasta oktoobris suleti valitsuse otsusega gigantsete liinilaevade ehitusprogramm. Suurtükki aga siiski ei demonteeritud. Sõja ajal võttis see patarei No. 1 koossweisus osa lahingutegevusest.
Otsevaade.
Sõjajärgselt töötati variandi kallal teha toru ümber tulistamaks tuumamoonaga, milleks plaaniti selle torru asetada uus sile sisu. Kuid paistab, et seda siiski ei tehtud.
Veel üks rariteet- 12.tolline Obuhhovi tehase suurtükk 1914 aastast „kure“ tüüpi katsestendil. Ei siin ega kogu maailmas pole midagi taolist säilinud, v.a. üks taoline relvapaar Örö saarel.
„Nõukogude Liidu Sõja-Merelaevastiku 406 mm suurtükiseade. See Punalipulise NIMAPi suurtükk võttis alates 1941 aasta 29 augustist kuni 1944 aasta 10 juuhihi aktiivselt osa Leningradi kaitsmisest ja vaenlase purustamisest. Täpse tulega lõhkus ta vaenlase võimsaid tugipunkte ja vastupanukoldeid, hävitas lahingutehnikat, vaenlase elavjõudu, toetas Leningradi rinde väeosasid ning Punalipulist Balti laevastikku Neeva, Kolpino, Uritsko-Puškinskoje, Krasnoselskoe ja Karjala suundadel“
Veelkord- Suurtükk asub suletud, tõkkega piiratud ja rangelt valvataval territooriumil. Et teha see kättesaadavaks ning organiseerida siin muuseumiväljak(aga selliseid plaane on), on hädavajalik kodanikuaktiivsus- kirjutage pöördumisi erinevatesse instantsidesse. Üks kiri mäge ei liiguta, , tuhanded aga võivad vabalt.
http://www.nortfort.ru/coastal/foto_4061.html
See ta on- Nõukogude Liidu peakaliiber. Teadsime sellest vaid vanema põlvkonna jutustuste põhjal, aga ka Saksa OKH(Oberkommando des Heeres) teadetest. Nüüd lõpuks võib aga igaüks veenduda- tegu pole legendiga. Need torud eksisteerisid tegelikult.
Tagaplaanil on 305 mm suurtükk katsetamisalusel.
TÄHELEPANU!! Relv asub rangelt kaitstud territooriumil. Valve ei maga ja nimelt seetõttu ongi suurtükk sedavõrd hästi säilinud. Põhimõtteliselt on võimalik polügooni ülemustega kokku leppida. Kuid parem on siiski veidi oodata, koni siin lõpuks muuseumiväljak organiseeritakse.
1936 aastal käivitati NSVL-s nelja võimsa liinilaeva ehitusprogramm. Laevade peakaliibriks oli määratud 406 mm ning need pidi asuma kolmekaupa kolmes tornis. Laevade täielik veeväljasurve pidi olema 65 000 tonni („Tirpitzil“ oli see number projektijärgselt 45 474 tonni, „Hoodil“ 46 480 tonni ning „Yamotol“ 72 810 tonni-LEMET). Kiirus 28 sõlme. Samal, 1936 aastal kinnitati tehnilised nõudmised ka 16-tollistele suurtükiseadmetele.
1939 aastal valmistati tehases No. 221 (Tehas "Баррикада" Stalingradis) esimene 406 mm suurtükk, 1940.nda aasta algul ehitati aga Leningradis, tehases No. 371 suurtüki katsetuste jaoks seade МП-10, mille sees me praegu asumegi.
Vasakul on näha relva vertikaalse suunamise tugilaagri kate. See on täidetud konserveerimismäärdega, komplektne ja nähtavasti täies lahingukorras. Relva ja lahingumoona katsetused algasid 1940 aasta kuuendal juulil ning kestsid sama aasta teise oktoobrini.
Üldse tehti 173 lasku. Mürsk kaaluga 1108 kg lendas Laadoga järve suunas enam kui 46 km kaugusele, peale mida spetsmeeskond selle välja kaevas ning uurimiste tarbeks polügoonile tagasi taris.
Eriti tahaks ära märkida, et relva mehaaniline osa on märkimisväärses osas komplekteeritud (see tähendab et võib olla piisavalt kiiresti ja odavalt taastav). Põhiliselt on demonteeritud elektrivarustus- mootorid, trafod, juhtmestik, ajamid, valgustus.
Lülitushoob „laadimisnurk-piirnurgad“ asetseb vertikaalsuunamise juhtratta kõrval.
Lukk avaneb üles liikudes. Luku vasakul poolel on kiri:
"406 мм, 50 кал. №2, 1940. Вес ствола с казёнником и затвором - 129200 кг. Вес ствола - 126058 кг. Казённик №4. Втулка №4. Лейнера №2-1."
Tagumises osas vasakul pool suurtükki on mürskude etteandesüsteem. Tundub, et siiani kasutamiskõlvulik.
Demonteeritud elektrivarustuse jäänused rikuvad mõnevõrra väljanägemist, üldiselt on aga unikaalse eksponaadi olukord vägagi rahuldav. Pakun, et kuuajasest kosmeetilisest remondist piisaks täiesti, et viia selle majapidamise väljanägemine sõja-merelaevastikule sobivasse konditsiooni, peale mida sobiks seda vastava tasu eest demonstreerida erinevatele välismaistele külalistele Isamaa kuulsuseks.
Ahel"пробойникu" vaade. Tuleb tähendada, et selle relvasüsteemi kõik detailid on eranditult kodumaist päritolu.
Vaade suurtüki alla. Nagu fotol näha, on kõik katted paigas. Vaja vaid konserveerimismääre välja vahetada, elektrimootorid paigaldada…maailmamastaabis atraktsioon võiks olla. Vaat mida tähendab hästivalvatud sõjaväeobjekt!
... Aga kui õnnestuks veel organiseerida näidislaskmised, nagu soomlaste Kuivasaaril, kus suurtükki valatakse pool tonni vett efekti saavutamiseks. Kutsuks, vaadake, naabermaade, noh näiteks Soome, Eesti, Ukraina jne presidendid kohale, kataks neile laua ja põrutaks siis suurtükist niimoodi ootamatult, üllatuseks…loomulikult poollaenguga, et põrutust ei saaks…
Fotol on suruõhu balloonid toru läbipuhumiseks.
Vaade suurtüki lukult torni tagaossa.
1940 aasta oktoobris suleti valitsuse otsusega gigantsete liinilaevade ehitusprogramm. Suurtükki aga siiski ei demonteeritud. Sõja ajal võttis see patarei No. 1 koossweisus osa lahingutegevusest.
Otsevaade.
Sõjajärgselt töötati variandi kallal teha toru ümber tulistamaks tuumamoonaga, milleks plaaniti selle torru asetada uus sile sisu. Kuid paistab, et seda siiski ei tehtud.
Veel üks rariteet- 12.tolline Obuhhovi tehase suurtükk 1914 aastast „kure“ tüüpi katsestendil. Ei siin ega kogu maailmas pole midagi taolist säilinud, v.a. üks taoline relvapaar Örö saarel.
„Nõukogude Liidu Sõja-Merelaevastiku 406 mm suurtükiseade. See Punalipulise NIMAPi suurtükk võttis alates 1941 aasta 29 augustist kuni 1944 aasta 10 juuhihi aktiivselt osa Leningradi kaitsmisest ja vaenlase purustamisest. Täpse tulega lõhkus ta vaenlase võimsaid tugipunkte ja vastupanukoldeid, hävitas lahingutehnikat, vaenlase elavjõudu, toetas Leningradi rinde väeosasid ning Punalipulist Balti laevastikku Neeva, Kolpino, Uritsko-Puškinskoje, Krasnoselskoe ja Karjala suundadel“
Veelkord- Suurtükk asub suletud, tõkkega piiratud ja rangelt valvataval territooriumil. Et teha see kättesaadavaks ning organiseerida siin muuseumiväljak(aga selliseid plaane on), on hädavajalik kodanikuaktiivsus- kirjutage pöördumisi erinevatesse instantsidesse. Üks kiri mäge ei liiguta, , tuhanded aga võivad vabalt.
http://www.nortfort.ru/coastal/foto_4061.html
Järsku see ühe paugu tegemine ikka nii väga mugav pole, kui kaitsejõud moodustavad terviku, mitte ei nähta mingit üksikut kasti, kama kõik kui suur toru talle külge pole kruvitud 
