Hmm, selles MiG-21 loos on muidugi paar protsenti tõtt, piisavalt selleks, et garlikud kõvatama hakkaks.
Üldiselt kasutas "amerikoosade" seltskond MiG-21-st ainult kontseptsiooni (F-4 selgelt õhuvõitlustes end ei õigustanud) - st kerge, ühemootoriline, ühekohaline, deltatiivaga, väikese radari ja lähimaarakettidega
dogfighteri kontseptsioon (F-16A), mis suudab kanda ka mõningast A2G relvastust.
Et asi täpne oleks, siis MiG-21 polnud just dogfighterina mõeldud, juhuste kokkulangevuse tõttu osutus ta lihtsalt konkurendist paremaks sel alal. MiG-21 oli f
irst and foremost point defence interceptor, kogu oma arengus kaugenes ta sellest
dogfighteri kontseptsioonist veel omajagu. F-16 loodi aga algusest peale justnimelt dogfighterina, mis oli mõeldud tegutsemiseks subsoonilistel kiirustel (MiG-21 oli ehitatud põhiliselt ülehelikiirusega püüdelennuks).
Kui palju konkreetselt MiG-21 ideed kopeeriti, on veel iseasi, nimelt oli F-16 taga ka suuresti USAF "fighter mafia", mis seda kontseptsiooni tagant surus (Pentagon ja USAF "õigeusliklik" liin rääkis edasi universaalsusest ja unifitseeritusest, mis tähendanuks õhusõjas F-4 asendamist mitmeid probleeme kordava F-15-ga (hiigelkallis hind, keerukas ehitus jne jne).
Võtmaks maha garlikute vaimustust, tuleks veel lisada, et MiG-21 neljandast põlvest üritasid hoopis venelased teha dogfighterit (MiG-21bis), paigutades sinna seninägemata võimsusega mootori, pinnakihi puhumise süsteemi, "ülimanööverdavad" R-60 raketid jne. Põhjuseks oli vajadus konkureerida vahepeal ilmunud ameeriklaste neljanda põlvkonna masinatega (eelkõige F-16). Samasuguse "dogfighteri" dieedi tegi läbi ka MiG-23 (23ML, 23MLD) - ka samadel põhjusel. Niiet, kes enne oli - on veel vägagi lahtine....
