Vabandan ette kirjavigade pärast (tekstituvastus tõlgendab kapsaks loetud raamatu tähti oma tarkust mööda), ei jõua neid kõiki parandada. Ilmselt tekib ka pause postitamisel, aja ja viitsimise puudusel käib asi jooksvalt raamatust foorumisse...
..........................................................................................................
EESSÕNA
Eesti omariikluse ajaloos esineb kahel korral sündmusi, mida nimetatakse riigikukutamiseks (riigikorra muutmiseks kehtivaist seadusist hoolimata). Nende sündmuste daatumid on 1. detsember 1924 ja 12. märts 1934. 1. detsembri 1924. a. sündmust nimetatakse võõrsilt plaanitsetud, finantseeritud ja võõra riigivõimu poolt telgitagusest juhitud mässukatseks. See ebaõnnestus. Riigikord Eestis jäi muutmata. Sündmuste sarjale, mille alguseks oli 12. märts 1934, on peaminister Kaarel Einbund-Eenpalu pannud nimeks «vaikiv ajastu». Ka kutsutakse seda Põhiseaduse kriisiks, riigipöördeks, kojarevolutsiooniks. See õnnestus. Selle tulemusena muudeti Eesti riigikorda ulatuslikult.
Vaikivat ajastut, mis kestis 12. märtsist 1934 (üleriigilise kaitseseisukorra väljakuulutamine peaminister K. Päts'i poolt) kuni 21. juunini 1940 (dr. J. Vares'e valitsuse ametisse määramine president K. Pätsi poolt), võib hinnata seesugusest vaatepunktist, nagu seda igaüks heaks arvab. Kuid ühes põhimõttes peaksid küll ühtima kõikide vaated: vaikiv ajastu on omapäraseim periood Eesti ajaloos. Selle algusest on nüüd möödunud enam kui 25 aastat. See on aeg, mida traditsiooniliselt peetakse küllaldaseks, et selle möödumisel võida sündmusi hinnata objektiivselt ja ülevaatlikult. Samuti lubab selline ajaline kaugus avaldada andmeid riigisaladusi või muid huvisid riivamata. Tähtsuselt on vaikiv ajastu väärt, et see leiaks põhjalikku uurimist. Seda nimelt ühelt seisukohalt — tegeliku tõe lähtepunktist. Meie rahvuslik uhkus ei luba meie ajalugu «friseerida», nagu seda teevad vene kommunistid, kes võltsivad nii oma riigi kui ka Eesti Vabariigi minevikku.
Kahjuks ei ole seni Eesti vaikiva ajastu kohta ilmunud ühtki ülevaatlikku teost, milles tõetruu objektiivsusega ja SINE IRA ET STUDIO oleks kirjeldatud kõnesolevat perioodi. Vaikival ajastul avaldamiseks lubatud trükisõna käsitleb sündmusi valitsusvõimude poolt ettekirjutatud «positiivselt» ja «jaatavalt» seisukohalt, mis alati ei hiilga erapooletusega ega tõe austamisega. Selle üle pole midagi imestada, sest et tol ajal kõik avaliku arvamise väljendusvahendid olid rakendatud ainuüksi «haige» rahva arstimiseks ja «uue vaimu» loomiseks.
Paguluse ajakirjanduses on vaikivat ajastut harukorril puudutatud, aga seda vaid katkendlikult. Paguluse kirjanduses ei ole sellel teemal ilmunud ühtki teost.
Käesoleva teose eesmärgiks on anda materjali tulevastele ajaloolastele lõpliku hinnangu langetamiseks vaikiva ajastu kohta. Et vaikiva ajastu sündmusi punase joonena läbib Põhiseaduse probleem, on ainestiku käsitlus ka vastavalt kohaldatud sellele saatemotiivile. Kuna selle ajastu sündmustega teataval määral on seotud eesti rahva hea nimi, samuti ka au, mida kõikide oma liikmete suhtes on alati tahtnud kõrgel hoida Eesti sõjavägi, kelle asutamisest 1917. a. mul oli õnn osa võtta, julgen arvata, et ülevaade peaks osutuma vajalikuks ja nüüd pärast 25 aasta möödumist ka mitte varajaseks.
Kui käesolevat teost võib lugeda esimeseks sammuks sündmuste valgustamisel, mis osaliselt või üldiselt seni on tundunud tumedama või vastuoksuslistena, siis pärast esimese raja lahtiraiumist peaks järgnevate autorite töö osutuma kergemaks, huvitavamaks ja tänulikumaks.
New York, 12. märts 1961
William Tomingas
SISSEJUHATUS
Alates 21. juunist 1940 kannatab Eesti võõra võimu vägivalla all. Sel päeval vabariigi president K. Päts kirjutas alla oma kahele eriõigusega antud käskkirjale: nr. 55, millega ta ametist vabastas prof. J. Uluots'a valitsuse, ja nr. 56, millega ta seadis ametisse dr. J. Varese valitsuse («Riigi Teataja» nr. 54, 26. juuni 1940). See K. Pätsi käsuga ametisse seatud J. Varese valitsus osutus selleks teguriks, millega katkestati eesti rahva demokraatlike põhiõiguste ja vabaduste järjestus (kontinuiteet). Nendele oli alus pandud Asutava Kogu poolt 15. juunil 1920 vastuvõetud Põhiseadusega. Sellest kurbloolisest päevast, 21. juunist 1940 alates pole Eestis kõrgeima võimu kandjaks enam rahvas, nagu see oli määratud igas meie kolmes Põhiseaduses, vaid selle kõrgeima võimu teostamine haarati temalt võõraste poolt. See päev tähistab eesti rahva pikas ja kannatusterohkes ajaloos jälle ühe raske ajastu algust, mille lõppu meie pikisilmi ootame.
Aga juba mitu aastat varem, 19. märtsil 1934, võeti kõrgeima võimu teostamine eesti rahvalt ja koondati ühe isiku, kuigi mitte võõra kätte. Selle kuupäevaga dateeritud riigivanema ja riigikogu valimiste peatamise dekreet peaminister K. Pätsi poolt märgib samuti ühe kurva ajastu algust, mille lõpetamise kohta rahvale anti küll lubadusi, kuid milliseid ei täidetud ausalt. Ka seda ajastut, mil valitseti kaitseseisukorra katte all ega hoolitud sageli rahva põhiõigustest, tekitati kannatusi paljudele kodanikele — seda kõike demokraatia kaitse tähe all —, ei saa jätta nimetamata meie ajaloos.
Eesti riik oli üleöö sattunud eriskummalisse olukorda. Isik, keda rahvas oma esinduse kaudu oli kutsunud oma teenistusse, s. o. olema sulaseks peremehele
kuulutas oma peremehe, eesti rahva, haigeks ja seadis end tema arstiks, kelle asemele kedagi teist ei olevat panna. Täiesti terveks rahvast kuulutada ei usaldatudki kuni selle hetkeni, kui tulid võõrad — Nõukogude Vene «arstid» — ja võtsid haige arstimise üle juba oma meetoditega. Seesama isik, selle asemel et mõista kehtivat Põhiseadust, nagu see oli kirja pandud ja välja kuulutatud, tõlgendas seda nii, kuidas ta seda mõista tahtis.Tarvitan K. Päts'i enda väljendust, millega ta esines Rahvuskogu mõlema koja pidulikul lõppkoosolekul 17. augustil 1937. Rünnates tema poolt vaikivasse olekusse seatud riigikogu süüdistustega, nagu oleks riigikogu talitanud halvasti rahva põhiõigustega, ütles K. Päts: «Sulane astus üle peremehe pea. Sulane tahtis peremehe suu kinni panna.» (Rahvuskogu protokollid. Tallinn 1937).
Kui tehti katseid panna piir sellistele subjektiivsetele Põhiseaduse tõlgendamistele sügisel 1935. a. Põhiseaduse paranduse ettepanekute rahvahääletamiseks esitamisega, keelas ta dekreediga igasugused rahvahääletuse üritused ilma tema nõusolekuta. Rahvalt võeti sõna-, trüki-, koosoleku-, ühinemisvabadus. Ka rahvaesindusele keelati tegutsemine. Kodanikel, kellel selle isiku oma sõnade järele olid suured teened, tuli kannatada vanglates oma isamaal, mida nad armastasid ja mille eest nad olid võidelnud küll «võitmatu» punaarmee kui ka von der Goltzl «raudsete diviiside» vastu. Samuti sattusid kannatuste alla ka nende ilmselt süütud perekonnaliikmed (kaasaarvatud naissoost omaksed).Jällegi tsiteerin K. Päts'i. Põhiseaduse eelnõu arutamisel Asutavas Kogus 3. juunil 1920 ütles ta: «Mina arvan, et seadust tuleb ikka nõnda mõista, kuidas ta on kirjutatud, aga mitte nii, kuidas teda mõista tahetakse.» (Asutava Kogu protokollid. Kirjastusühing «Täht» trükk, Tallinn 1921).
Eesti, kes oli jõudnud endale luua välismaailma ees hea kuulsuse, langes äkki diktatuurriikide nimekirja. Näiteks kirjutab Eesti kohta Encyclopaedia Britannica (USA, 1958 VIII köide, Ihk. 741):
Artur Sirk'i juhtimisel õnnestus vabadussõjalastel esitada oma maale rahvahääletuseks uus Põhiseadus, mis oktoobris 1933 võeti vastu 416.879 häälega (56,3% hääleõiguslikest kodanikest). K. Päts, kes oli võimul, pidi ette valmistama esimesed riigi presidendi valimised. Et mitte riskeerida vabadussõjalaste valimisvõidu võimalusega, kuulutas ta 12. märtsil 1934 välja kaitseseisukorra. Vabadussõjalaste organisatsioon suleti, ta juhid vangistati ja kõikide poliitiliste parteide tegevus pandi keelu alla. Kolm aastat valitses K. Päts heatahtlikuna tunduva diktaatorina. Valimised peeti veebruaris 1938. Alam-kotta pääses 63 liiget K. Päts'i poolt veebruaris 1935. a. asutatud Isamaaliidust ja 17-liikmeline opositsioon, keda juhtis J. Tõnisson.
Kuid veelgi markantsemalt on selleaegseid Eesti olusid kirjeldatud ühes teises, laia levikuga informatsiooni käsiraamatus «The New International Year Book» (1935, Ihk. 222 ja 1938, Ihk. 239, Funk & Wagnall, New York):
Diktatuur, mis kuulutati välja 12. märtsil 1934 presidendi kohuste-täitja ja peaminister K. Päts'i poolt, vägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoner'i ja siseminister Karl Einbund'i kollaboreerimisel, valitses Eestit kogu 1935. a. kestel. Fašistliku riigipöörde oht oli serveeritud juhuse diktatuuri püstitamiseks ja see triumviraat oma ebapõhiseadusliku režiimi jätkamiseks esitas vabandusena ettekäände, nagu kestvat fašistlike salanõude sepitsemine edasi. «Et päästa kodanikke parteitülidest», sulges diktatuurivalitsuse 6. märtsil 1935. a. kõik poliitilised parteid, keelas ära kõik koosolekud ja pani keelu alla kõik poliitilise iseloomuga kõned ja artiklid. 9. märtsil 1935. a. kehtestati ühepartei süsteem nn. Isamaaliidu näol. See tugines presidendi kohustetäitja pooldajaile põllumajanduslikest kihtidest. Kõik muud poliitilised parteid kuulutati illegaalseteks. Neli endist riigivanemat esitasid nõude demokraatlike valimiste läbiviimiseks ... Kaitseseisukorda, mille kattel K. Päts'i režiim oli valitsenud, ei kaotatud ka uue Põhiseaduse kehtima hakkamisel, vaid seda pikendati 13. sept. 1938 jällegi 12 kuu võrra. Valitsus tõi oma sammu põhjenduseks ette Euroopas valitseva kriitilise olukorra, mis põhjustavat Põhiseaduses kindlustatud kodanike vabaduste ja õiguste teostamise jätkuvat edasilükkamist. Väike grupp liberaale ja tööera-kondlasi, kes oli pääsnud rahvaesinduskotta, protesteeris ägedasti sellise poliitika vastu, väites, et valitsus on murdnud tema poolt antud lubaduse seada jalule demokraatlikud õigused.
Olgu veel näitena toodud Bolšaja Sovetskaja Entsiklopedia (II väljaanne, 1957, Moskva, 49. köide, Ihk. 206). Ma ei too seda näidet mitte sellepärast, nagu oleksid kommunistide arvamused meile mõõtuandvad, vaid selleks, et kasutada juhuslikku võimalust valguse heitmiseks K. Päts'i režiimi seletustele, millede kohaselt Eestit olevat oodanud hukatus N. Liidu poolt sel hetkel, kui vabadussõ j alastel oleks õnnestunud püstitada oma fašistlik diktatuur. Nõukogude Liidu ametlik käsiraamat kirjutab:
Omavahelises võitluses kahe kodanlise rühmituse vahel võitis Päts-Laidoner'i klikk, kes pidas kurssi Briti imperialismi suunas. Märtsis 1934 teostas ta riigipöörde ja asus kogu maa fašiseerimisele, mis rahvahulkade petmiseks viidi läbi «demokraatia kaitse» maski all hitlerliku agentuuri hädaohu eest päästmise ettekäändel. Kuid pärast Inglise-Saksa merejõudude reguleerimise lepingu sõlmimist a. 1936, mis suuresti tõstis Saksa mõju Baltikumis, läksid valitsuse ringkonnad Eestis üle saksa fašismi teenistusse.
Rootsis laialt tarvitusel olev ja populaarne Bonniers Folk-lexikon (II köide, 1954, Ihk. 262) märgib:
1930. a. algul kerkis esile fašistlikult korraldatud opositsioonipartei, vapsid, vabadusvõitlejad A. Sirk'i juhtimisel. Pärast vabadussõjalaste võitu 1933. a. teostas K. Päts riigipöörde, katkestas kõikide vanade parteide tegevuse ja pani maksma diktatuuri.
Ülaltoodud väljavõtted välismaa raamatukogude põhivaradest ei ole meeldivad lugeda. Meie demokraatliku põhiloomuga rahvas' ei ole pälvinud, et Eestist niiviisi kirjutatakse. Kas on see vale või tõde?
Vastuse otsimisel peab mõistagi pöörduma Eesti omade allikate poole ja vaatama, kuidas kirjeldavad vaikiva ajastu sündmusi Eesti ametlikud andmed, ajakirjandus ja muud informatsiooniallikad.
Teatavasti loodi a. 1934 riiklik propagandatalitus (esimene selline Eesti omariikluse ajaloos). Selle ametliku asutuse versioonid olukorrast ja sündmustest olid määravad kogu vaikiva ajastu kestel. Sellele lisaks esinesid rahvale veel nn. aktusekõnedega K. Päts ja K. Einbund-Eenpalu, harvemini J. Laidoner. Propagandatalituse eeskirjadele oli allutatud ajakirjandus ja üldse kogu trükisõna Eestis. Ühiskondliku tegevuse ja avaliku arvamise reguleerimiseks asutati veebruaris 1935 veel Isamaaliit. Nõnda organiseeritud «positiivse mentaliteedi», «jaatava avaliku arvamise» ja «ülesehitava informatsiooni» abil arstiti rahvast endistest vaadetest ja istutati temasse uusi tõekspidamisi. Nende tõdede kohaselt kirjeldati olukorda Eestis üldjoontes järgmisena: Ära kasutades majanduslikust surutisest tekkinud ärevat meeleolu, hakkasid vabadussõ j alased rahvast ässitama valitsusvõimu vastu ja agiteerima uue Põhiseaduse loomist kehtiva riigikorra muutmiseks. Selleks ässitustööks asutati Vabadussõjalaste Liit. Liidu liikmeskonnas leidus ka ausaid inimesi, kuid väga vähe. Vabadussõjalaste Põhiseadus oli halb, kuna see, seades ametisse riigi presidendi, andis temale liiga suure võimu. See oli tehtud selleks, et vabadussõjalased saaksid püstitada oma fašistliku diktatuuri. Ära nähes, et nende presidendi kandidaadil A. Larka'1 pole väljavaateid valimistel võita, otsustasid vabadussõjalased haarata võimu relvajõuga. Sellele jõudsid ette Päts ja Laidoner, kes päästsid riigi hukkumisest sise- ja välisohu ees. Vabadussõjalaste poolt ülesässitatud ja terroriseeritud rahvast ei saadud lasta valimiskastide juurde, kuna ta poleks oma palavikuhaiguses osutunud otsustamisvõimeliseks. Vabadussõjalaste ohtliku ässi-tustöö kõrval olid riigile kahjulikud ka parteid. Sellepärast suleti koos Vabadussõjalaste Liiduga ka kõik muud erakonnad. Avaliku elu edustamiseks loodi Isamaaliit, mis ei ole erakond, vaid riigi-ustavate isamaalaste koondis. Riigikogu pidi samuti pandama vaikivasse olekusse, kuna selle enamik osutus valitsusele vaenulikuks. Kõik valitsuse sammud on juriidiliselt õiged ja poliitiliselt otstarbekohased. Need on tehtud ainuüksi demokraatliku riigikorra päästmiseks ja säilitamiseks. Vabadussõjalased tahtsid sooritada verevalamist teistkordselt 8. dets. 1935, et sisse seada Põhiseaduse-vastast fašistlikku režiimi. Ka seekord jõudis valitsus sellisele riigikorra kukutamise katsele ette ja süüdlased said teenitud karistuse. Et see veretöö kavatsus lõplikult selgitas, kui ohtlikud olid vabadussõjalased, samuti ka seda, kui halb oli nende Põhiseadus, anti rahvale rahvahääletamisega võimalus volitada Rahvuskogu välja töötama uut Põhiseadust, missugust võimalust ka rahvas kasutas. Uus Põhiseadus kujunes paremaks endisest. Selle alusel teostati demokraatlikud riigikogu ja presidendi valimised. Riigikogu andis amnestiaseaduse, millega kustutati kõik poliitilised süüteod, nende hulgas ka vabadussõjalaste omad. Niiviisi kehtestati demokraatlik riigikord, mida vabadussõjalased olid ohustanud, kindlasti üldiseks rahuldustundeks. Eestis pole kunagi lakanud olemast põhiseadusepärane õiguslik ja rahvavalitsuslik riigikord, ei kodanike vabadused, ei rahva kui kõrgeima võimu omaja õigused. Vahepeal oli ajutiselt valitsenud küll «vaikiv ajastu», kuid see oli vajalik riigi ja rahva kasuks riigimeeste K. Päts'i ja J. Laidoneri ennastsalgaval tööl ja hoolel, kellel oli rahva enamuse poolehoid.
Niisugused on üldjoontes ametlikud andmed, mida vaikiva ajastu uurija on kohustatud arvestama. Kuid vastutustundega Uurija kohustuseks on koguda kõiki olemasolevaid materjale, neid sõeluda, võrrelda ja kaaluda. See on ainuõige tee, mille kaudu võib jõuda tõe leidmisele. See on olulisim eeltingimus tõe avaldamiseks.
Kuid siin tekib küsimus: kas tõe avaldamine, mis vaikival ajastul iga kord ei olnud lubatud, on lubatav tänapäeva olukorras — olukorras, mil Eesti on meie rahvale vaenulike jõudude poolt anastatud ja mil võidakse öelda, et käimasolevas võitluses Eesti taastamise eest ei tohi vaenlasele kätte mängida vähimatki materjali, mida võidakse lugeda kompromiteerivaks? Enamik vaikiva aja peategelasist pole enam elavate kirjas, nende suhtes võidakse nõuda käitumist vanasõna kohaselt DE MORTIBUS UT BENE UT NIHIL (surnuist tuleb kõnelda kas head või mitte midagi). Meie järeltuleva põlve suhtes on levinud joon, et paguluses ja kodumaal kasvavat noorsugu peab hellalt hoidma isa-maa-armastuses, mispärast on vajalik varjul hoida kõike seda, mis võiks vähimalgi viisil kõigutada noorte aukartust Eesti kangelasliku mineviku ja Eesti riigijuhtide eksimatuse ees. Isegi vanema põlve suhtes võib riskida pahameeletormiga, kui pannakse purunema mõni propagandatalituse poolt püstitatud pettepilt. Kas ei oleks seepärast parem edasi jääda «vaikivasse olekusse», nüüd juba vabatahtlikult, mitte enam sunniviisil? Aga kui kauaks? Kas igavesti?
Ettevaatus, kartus või argus meie vaenlase ees ei tohiks olla takistuseks tõe avaldamiseks meie mineviku kohta. Teame, et ta käsutuses seisavad meie arhiivid kodumaal, mida ta igal ajal võib kasutada ja on ka kasutanud. Varjata ei ole meil tema ees midagi. Ei ole mõeldav, et tahtmist meeldida temale või kellegile muule me peaksime tasalülitama hakkama oma ajalugu, s. o. ümber jutustama koike seda, mida oleme kirjutanud ja kirjutame tulevikus oma omariikluseaegsest kodumaast ja tema sündmustest. Asjaolu, et vaikiva ajastu tegelased on enamikus kõik surnud või teadmatuses, mis võiks sundida pieteediga suhtuma nende elupäevade tegevusse, ei saa olla takistuseks tõe esiletoomisel. Pieteedi doktriini rakendamisel oleks ajaloolisel krititsismil ja objektiivsel ajaloo viljeldamisel ammu olnud lõpp ja oleksime kuulmas aina kiidukoore CromwelFile, mõlemale Napoleonile, Bismarcklle, Hitlerlle, Stalinlle — kui nimetada mõnda ajaloolist kuju. Pieteedi nõudjaile paguluse oludes võiks öelda, et ka enamus vabadussõjalaste juhte, eesti sõjamehi, on surnud. Kas ei ole nemadki õigustatud kui mitte pieteedile, siis vähemalt reha-bilitatsioonile nende vastu tõstetud halvustamisrünnakute suhtes.
Mis meie noorsoo ajalooliste tõdedega valgustamisse puutub, siis kõnnivad paljud meie lastevanemad rabasel pinnal, varjates meie noorte eest tõde. Seda on seni pahatihti teinud ka meie kirjamehed ja ajalooõpikute autorid. Tõele kõige lähemale jõudnult on 1934. a. sündmusi kirjeldatud M. Ojamaa ja T. Varmase (Eerik Laid ja Eerik Suurväli) teoses «Eesti ajalugu» (kirjastus «Eesti raamat», Stockholm 1946), kuigi ka sellest teosest nähtub, et autorite käsitlus ei suuda laiemat ülevaadet anda andmete puudulikkuse tõttu. Kordustrükina Rootsis 1949. a. ilmunud Eduard Laamani teos «Konstantin Päts» ja «Orto» kirjastusel 1953. a. Torontos avaldatud Märt Raudl «Kaks suurt» näivad olevat kirjutatud n.-ö. riikliku tellimuse korras. Viimatinimetatud teose К Pätsi elu käsitav osa ilmus 1938. a. Eestis tiitli all «Eesti vabariigi president Konstantin Päts» ja see on liidetud teosesse «Kaks suurt». Nii Laamani kui ka Raudl raamat sai täieliku rahulolu ja heakskiidu osaliseks riikliku propagandatalituse poolt. Mõlemad teosed sisaldavad vihjeid sündmustele, mis kunagi pole aset leidnud, või omistavad vabadussõ j alastele tegusid, mis hilisemal kohtulikul uurimisel osutusid' tõestamatuiks. Eriti M. Raudl teose stiil on mõnitav, halvustav ja insinueeriv vabadussõjalaste suhtes. M. Raud peab kindral A. Larkal kõlbmatuks presidendi kohale sellepärast, et kindral on sõjainvaliid (Ihk. 261). Tõsi, Maailmasõja rindevõitlustest läbi käinud, laitmatu minevikuga sõjamees, Eesti rahvaväe üks varasematest juhtidest, pidi Vabadussõjas saadud raske terviserikke tõttu ravimise otstarvel avalikkusest kuni 1930. a. ajutiselt tagasi tõmbuma. Kuid M. Raud ütleb, et ka Päts on haige (Ihk. 267): «Sõbrad lõid kartma, kas vanadus ja haigused ei ole vana riigijuhti juba teguvõimetuks teinud.» (On teada, et К Päts kogu vaikiva ajastu jooksul oli pidevalt ravialune, kannatades tõsisel kujul suhkruhaiguse, raske reuma ja muude haiguste all.) M. Raudl oli hoiatatud sellise teose kirjutamise eest tema ülemuse, haridusministri kindral A. Jaaksoni poolt: «Hakkab aga ametnik presidenti ülistama, siis seletatakse seda kui lömitamist. See on niisugune delikaatne töö, et parem mitte kõrvetada näppe» (STE, 23. veebr. 1953). End. minister J. Lattik oma teoses «Teekond läbi öö» №— Ihk. 316) ütleb vabadussõjalaste kohta: «Eks ole nii, et ikka on sellel õigus, kellel parajasti võim käes. Kuna võidetu on igal juhul ikka kohtualune ja süüdlane.» Diplomaadi ja end. välisministri abi Oskar Õpiku (O. Mamers) memuaarteosed «Kahe sõja vahel» ja «Häda võidetuile!» (EMP kirjastus Stockholm) on ajalooliselt väärtuslikud teosed, hea maitse, stiili ja kena vaimukusega kirjutatud. Kuid ka nende teoste autor pole vaba püüdest sihilikult halvustada vabadussõjalase 1960. a. ilmus Stockholmis «Vaba Eesti» kirjastusel koguteos «Jaan Tõnisson». Selles esitatud materjalid meie omariikluse viimaste aastate sisesündmuste kohta toovad mõndagi andmeid K. Pätsi režiimist ja J. Tõnissoni katsetest eluõigust nõutada demokraatlikule opositsioonile. Vabadussõjalaste osa käsitlevate autorite kirjeldused on aga ka selles teoses kohati tõsiolusid salgavad. Samu tendentsliku värvinguga eelarvamusi esitab prof. E. Blumfeldt oma ülevaates «Eesti riigi rajamine ja areng» («Eesti riik ja rahvas teises maailmasõjas» EMP Stockholm 1954, I, Ihk. 25—39), kus ta muuseas kirjutab: «Nii oma organisatsiooni ülesehituses kui ka poliitilis-ideoloogilistes sihisead-lustes matkisid vabadussõjalased parajasti Läänes võimutsevaid autoritaar-totalitaarseid eeskujusid ja võtsid vastavalt sellele eitava hoiaku meie senise poliitilise praksise vastu. .. Pärast K. Pätsi töökabineti ametisseastumist 21. okt. 1933 uuesti teotse-misloa saanud vabadussõjalased tugevdasid oma organisatsiooni veelgi ja alustasid A. Larka ja A. Sirgu juhatusel endisest ägedamat rünnakut demokraatliku korra ja parlamentarismi vastu eesmärgiga haarata võim riigis endi kätte.» Tõeliste andmete kogumisel ja nende analüüsimisel aga selgub, et vabadussõjalased üritasid võimule pääsmist mitte parlamentarismi ründamisega, vaid parlamentarismis ette nähtud abinõude (valimiste) kasutamisega ja et meie senise poliitilise praksise vastasteks kuulutasid end avalikult välja pigemini Päts ja Laidoner.
Kas katset otsida ja selgitada tõde vaikiva ajastu kohta peab tõesti pidama ohtlikuks praegusel ajal meie riigile, rahvale ja järeltulevale põlvele? Kadunud minister Karl Selter oma. poliitilises testamendis, mille ta saatis Genfist 10. juunil 1956 minister O. õpikule («Eesti Post», 9. sept. 1960), ütleb: «Kui meie noorsoole kõneleme Eesti uuesti ülesehitamisest, siis on meie kohus talle öelda, missugustes oludes meie vanema põlve Eesti hukkus ja missuguseid vigu noorsugu ei tohi korrata, kui ta ei taha, et tema Eesti sama hukatuse teed läheks. See kaalutlus sunnib mind Teile kirjutama. Ma olen nõus, et Teie minu mõtteid avalikult kasutate.»
Neile minister Selterl sõnadele lisaks olgu toodud veel riigitegelase Karl Astl seisukoht andmete avaldamise üle meie mineviku kohta. Ka Ast kirjutab Stockholmi ajalehes «Vaba Eesti» nr. 1, 1955: «Olen «Vaba Eesti» toimetusega ühel nõul, et 1934. a. sündmuste telgitaguste valgustamine objektiivsete andmetega ei ole meile enam kahjutoov.»
Eesti rahvas nii vanemas kui ka nooremas põlves ei pruugi häbeneda tõde ei oma kaugema ega lähema mineviku kohta. Rahvas ei ole süüdi selles, et vaikival ajastul kannatasid paljud Eesti kodanikud füüsiliselt ja moraalselt. Ka mitte selles, et Eesti sattus diktatuurriikide nimekirja. Kas demokraatia päästmine ja selle nautimise edasivõimaldamine, mida K. Päts kuulutas oma režiimi lipukirjaks, tõepoolest toimus ja kas vaikivast ajastust põhjustatud kannatused olid küllalt odavaks hinnaks K. Pätsi uue riigikorra paremuste ostmiseks — on kokkuvõttes käesoleva teose teemaks.