William Tomingas - "Vaikiv ajastu eestis"

[nuhk.Albert]

Jääb veel üle kommenteerida Pätsi kahtlustavaid viipeid vabadussõjalaste rahaallikaile, mis olevat võõra päritoluga. Ametivõimud ei ole selles kunagi rahvale mingit selgust avaldanud. Kui mitte lugeda seda, et Eesti kodakondsusest ja rahvusest ärimehi, suuri ja väikseid, pandi kohtuotsuseta kinni, saadeti Eesti «Siberisse» (Kihnu saarele, mida rahvasuu humoorikalt nimetas ka «Sahhalini saareks») ja muul viisil taga kiusati «raha andmise eest vapsidele». Muide, annetamist erakondadele ei keelanud Eestis ükski seadus. Ka pole Päts ise dekreetidega kehtestanud mingit sellelaadilist keeldu. Süütult kannatada saanud kaupmehed ja töösturid kukutati lihtsalt meelevaldselt õigusroima ohvritena. Neile ei antud hiljem mingit hüvitust ei vabaduse kaotuse ega majanduslikkude kahjude eest.
Omapäraseim, üllatavaim ja põhjendamatuim aga oli Pätsi seletuse lõpposa. See algab Pätsi kinnitusega (mida ta on teinud ka varem): «Meie riigi kõrgemaks võimukandjaks on rahvas.» Andes niisuguse kiiduväärse tunnustuse rahva suveräänsuse põhimõttele, läheb Päts ühel hoobil üle väitele, et eesti rahvas on «raskesti haige», et «teda tuleb arstida» ja et arstimise on tema, Päts, ise võtnud enda kätte. Ta nimetab rahva haigust psüühiliseks ja võrdleb seda looga oma lapsepõlvest, kus keegi külanaine usuhullustuses olevat oma käe otsast ära raiunud. «Niisugune psüühiline haigus on ka meie rahvast praegu tabanud,» ütleb Päts. «Seda haigust on palju ja seda tuleb arstida.» Selleks, lisab ta juurde, et meie mitte endil maha ei raiuks käsi või et teised meil pead otsast ei raiuks. Esmakordselt Eesti õiguslikus ja rahvavalitsuslikus riigis seab end üksikisik kõrgeima võimukandja üle kohtunikuks — sama võimukandja üle, kellelt ta oma riigiameti oli saanud ja kellele ametisaamisel tõotanud «rahva tahte järele talitada». Olles pandud sulaseks peremehe poolt, kuulutab Päts peremehe omapead nõrgamõistuslikuks ja võtab ta õigused üle ettekäändel, et teda arstida. Selline nähe on esmakordne ka muude riikide ajaloos.
Võimuhaaranguid on maailmas ette tulnud ka enne Pätsi ja ikka samal ettekäändel, rahva ja riigi õnnistuseks. Kuid ükski varemaist ega nüüdisaja võimuhaarajaist pole oma tegu põhijendanud rahva haigusega. See põhjendus on K. Pätsi isiklik patent. Pärast selle leiutamist aga pole seda siiski kasutatud kusagil mujal. Pätsist noorem diktaatorite põlv — Ulmanis, Franco, Salazar, Peron ja teised Ladina-Ameerika võimumehed — on eranditult eelistanud jääda juba äraproovitud vanamoelise võtte juurde: seletada mis tahes, kuid mitte oma võimuhaarangut põhjendada rahva rumalusega või vaimuhaigusega.
Peaks olema eestlasele häbistav nõustuda Pätsi deklaratsiooniga, et eesti rahvas oli ja on haige. Seda kahel põhjusel: faktide põhjal ja patriootilistel motiividel. Päts ütleb: rahvas olevat olnud «ässitatud», «üles kihutatud», «hirmule aetud», «ära kihvtitatud», «palavikku aetud». Teisest küljest aga kinnitab Laidoner oma ajakirjandusele antud kõneluses 13. märtsil (kohe järgmisel hommikul pärast võimuhaarangut ja kaks päeva enne K. Päts'i seletust riigikogus): «Mingeid korrarikkumisi minu teada kuskil ette tulnud ei ole. Üle maa on igal pool täielik kord ja kodanikud võivad täiesti rahulikult teha oma tööd. Praegu mingit kartust riigi sisemise korra eest pole» («Postimees», 14. märts 1934). See Laidoneri kinnitus rahva rahulikust meeleolust ja sisepoliitilisest riigi julgeolekust on vastuolus Pätsi kirjeldusega ohtlikust olukorrast. Laidoneril, kelle ülesandeks oli juhtida 12. märtsi riigipöörde operatiivosa — ühingute sulgemist ja kodanike vangistamist ülemaalises ulatuses —, pidi just selle tegevuse tõttu olema laiem ja parem ülevaade ning täielikum selgus kui Pätsil, kes oma informatsiooni ütleb saanud olevat «tervest reast kirjadest» ja «jutuajamistest mitmelt poolt». K. Päts võtab ka ise õigeks oma seletuse ühes teises osas, «et nüüd, peale 12. märtsi ettevõetud sammu, on terrorilaine kadunud», kuid lisab juurde, «et üleskihutatud ja hirmuleaetud maad nii kerge rahustada ei ole». Siin on vajalik märkida tõsiasja: rahvas oli rahulik enne 12. märtsi, säilitas rahu ka pärast 12. märtsi riigipöörde ööd ja jäi pidevalt rahulikuks. Laidoneri sõnadest, politsei aruandeist ja tuhandete-tuhandete tunnistajate tähelepanekuist järeldub, et Pätsil polnud alust eesti rahva haigeks kuulutamiseks. Kas vast ei või K. Pätsi poolt tehtud «haigeks kuulutamise» deklaratsioonis jällegi oletada «riiklikke kaalutlusi», rahva süüd, et ta ei soovinud näha Pätsi riigivanemate kandidaatide hulgas esikohal? Siin on kohane meenutada Pätsi sõnavõttu riigikogus rahva ja valitsuse vahekordadest. Olles riigivanem kurtis Päts 22. nov. 1932: «Valitsusel mingit autoriteeti ei ole, seda ei taheta tunnustada.» Võib oletada, et kui rahvas oleks tahtnud Pätsi autoriteeti tunnustada, temale suuremat arvu soovitusallkirju andes, siis poleks Päts teda haigeks kuulutanud ega 12. märtsi riigipööret ette võtnud. Meenutagem veel Pätsi sõnavõtte 3. okt. 1933 ja 17. aug. 1937, mil ta seletas rahva suveräänsuse kõrget põhimõtet: SUMMA POTESTAS IN CIVES LEGIBUS SOLUTA (kodanikele kuulub kõrgeim võim, mis on sõltumata seadustest). See kõrgeim võim on vaba igasugustest kitsendustest, aruandmisest, kriitikast. Selle võimu üle pole kohtumõistjat.
Selle võimu kandejõust meenub mulle hea näitena prof. dr. Lee-Smithl a. 1928 peetud loeng Londoni ülikoolis (The London School of Economics & Poiitical Science), kus ma tollal õppisin.
Inglise Põhiseaduse alusel on kõrgeim riigivõim investeeritud kuningasse ja selle võimu mõte on väljendatud lausega: «The king can't do any wrong» (kuningas ei saa teha ebaõigust). Selle konstitutsioonilise põhilause mõiste seletuseks tõi dr. Smith näite: «Kujutlege, et peaminister Stanley Baldwin läheb kuninga jutule. Audientsil tapab kuningas Baldwini. Kuningale ei saa midagi teha, kuna pole kohut tema üle. Kuninga võim pole pidurdatud, piiratud ega korrigeerimisele allutatud ühegi õigusliku interventsiooni läbi. Kõik, mis kuningas tahab või teeb, on õige.» Eestis oli see kõrgeim võim investeeritud rahvasse. Inglise konstitutsioonilist põhimõtet asendab meie oludes päris tabavalt rooma rahva ütelus: VOX POPULI VOX DEI (rahva hääl on jumala hääl). Kuid auks Pätsile ei saa siiski märkimata jätta, et ta kord protesti tõstis katse vastu pidada rahvast rumalaks ja otsustusevõimetuks. See oli riigikogu koosolekul 3. okt. 1933, mil oli arutusel kvoorumi tõstmine rahvahääletamiseks vabadussõjalaste Põhiseaduse asjus. Nagu juba eelpool märgitud, ütles Päts siis:

Härra Ast pidas siin ilusa kõne, ta arvas, rahvas olla rumal, ta ei saavat aru talle esitatud eelnõust. Meie võtame seega rahva hooldamise oma kätte, kuna siin on arvamist avaldatud, nagu rahvas et oskaks otsustada. Mis õigusega teie rahva suveräänõigust enese kätte hakkate võtma?

See on korralikult sõnastatud protest ja seda on sobiv K. Pätsile endale esitada tema deklaratsiooni puhul, et rahvas olevat «haige ja otsusevõimetu».
Eestlased ei lepi rahva haigeks kuulutamisega ka puht patriootilistel põhjustel. Meie rahva geenius on põlvest põlve, aegadest aegadeni olnud kandvaks jõuks põhivaradele, mis meile on kindlustanud paiga kultuurrahvaste peres. Seesama geenius on eestlase põhiloomu märkinud kainuse, külmaveresuse, kaalukusega ja kindlusega. Eesti sündmusrikas minevik on rahvast katsunud mitme häda ja viletsusega, kuid haige pole ta olnud kunagi. Kui palju põhjust Pätsil oligi ja kui suurt võimu ta võttiski, ometi ei saa ükski patriootiline eestlane jätta protesti tõstmata rahva au ja uhkuse säärase riivamise vastu omaenese kaasmaalase poolt.
K. Pätsi seletuse kohta riigipöörde põhjustest riigikogus 15. märtsil 1934 võib kokkuvõtlikult konstateerida:

Seletus pole kaine, asjalik, tõenditega põhjendatud, mõistusele adresseeritud, riigimehelik. Seletus on täis demagoogiat,

Dr. O. Loorits («Eesti ajaloo põhiprobleemid») iseloomustab demagoogia mõistet järgmiselt: «Demagoogia üheks põhipatuks on ülesköetud kirglikkus, millega vastaspooled teevad üksteisele etteheiteid ja süüdistusi subjektiivsete hinnangute põhjal. See viib sageli valedeni ja võltsimisteni.»

on insinuatsioonidega opereeriv, tunnetel mängiv, paiguti maitsetusse laskuv. Seletus on vastand J. Tõnisson'i soliidsele esinemisele riigikogus 2. okt. 1933 samas küsimuses, kaitseseisukorra kehtestamises vabadussõjalaste vastu.

K. Päts'i seletuses ei vasta tõele, et vabadussõjalased kavatsesid valmistada ette relvastatud väljaastumist. Seda põhjusel, et nad evisid kõikidest erakondadest parimaid väljavaateid võiduks eelseisvatel valimistel.
Pole tõsi, et vabadussõjalased valmistasid ette revolutsiooni. Nad tunnistasid võimule pääsemiseks vaid põhiseaduslikku teed. Oktoobris 1933, kui K. Päts tahtis tankidega Toompeal võimu haarata, võinuksid vabadussõjalased taskuskäsi valitsuse laua taha kõndida. Nad ei tahtnud ega teinud seda. Ka polnud neil mingit põhjust hiljem, enne 12. märtsi plaanitseda illegaalset võimu ülevõtmist. Pole tõsi, et Vabadussõjalaste Liidus oli vaid väga vähe tegelikult Vabadussõjast osavõtnuid. Pole tõestatud kahtlustus, nagu oleksid vabadussõjalased saanud raha võõrsilt. Pole usutav, et Pätsi poolt teostatud riigipöörde põhjused oleksid olnud täiesti vabad isiklikest motiividest.
Peab kategoorilisimalt tagasi tõrjuma Pätsi deklaratsiooni, et eesti rahvas oli haige.
Pätsi seletust kuulati riigikogu koosolekul vaikselt. Ei ühtki vahelehüüdu, ei kordagi kiiduavaldusi, ei ühtki sõnavõttu pärast seletuse lõppu. Kähku mindi päevakorras edasi, nagu rutates, et tekkinud ajakaotust tasa teha.
Istusin selle neljapäeva õhtul rõdul, kuhu olin rahvatungi tõttu pääsenud vaid oma koolivenna riigikogu liikme Ado Anderkopp'i eestkostmisel. Jälgisin K. Päts'i ta esinemise ajal. Ta kõneles improviseerides, ainult aeg-ajalt pilku heites märkmetelehele. Ta algas rahulikus toonis, sorava sõnadevooluga. Kuid sattus siis üsna ruttu hoogu, häält tõstes ja žestikuleerides. Rõdul viibijaist käis paaril korral läbi üllatuskahin. Esimest korda kuulsin seda, kui Päts nimetas väejuhti, kes oma mehi vabadussõjalastele oli pakkunud, teistkordselt, kui ta nimetas relvastatud väljaastumist, ja kolmandal korral, kui kõneleja kuulutas, et riigiametnikke hakatakse puhastama.
K. Päts oli kõnepidamises meister. Ta erialaks oli põllumeeste kongressidel lõppsõnaga saadikute pisarateni liigutamine. Ka nüüd oli ta oma seletuse lõpposa ehitanud tunnete väljakutsumisele. Kuid üllataval kombel oli rõdul tunda, et Pätsi viimane lask seekord märgist mööda lendas. Ta jutt rahva haigusest ja lapsepõlvelugu usuhullustuses käe äraraiumisest jättis kuulajaskonna külmaks. Rõdult lahkumisel kuulsin kuluaaris gruppi inimesi omavahel arutamas: Päts pole ju luterlane. Mis ta oma veneusu ogarusi eestlastele külge poogib. Kes on haige?
Hiljem Anderkopp'iga riigikogu einelauas õhtust süües küsisin temalt, millega seda seletada, et Pätsi kaitseseisukorra puhul nüüd sõna ei võetud kuna aga J. Tõnisson'ile sellesama pärast ägedalt kallale tungiti?
«Mitte millegagi,» vastas Anderkopp. «Ara minult küsi, mina enam rühmas ei seisa, olen erapooletu.»
«Kuid just erapooletuse pärast olekski sinul kõige enam sobinud sõna võtta. Ei saa ju Soots'ist oodata, et ta oma parteikaaslase Päts'i vastu üles astuks, või sots Ast'ist oma sõbramehe sarjamiseks.»
«Aga mispärast üles astuda ja sarjata? Ootame ära.»
«Mida?»
«Kuule — ei saa ikka nii naiivne olla kui sina. Vaata, Päts'i taga seisid sotsid ja põllumehed. Nüüd on tal korda läinud oma nõusse saada Laidoner'i, kellest on teada, et teda toetavad asunikud. Seega on Päts, minu teada, saanud enamuse. Mis mõtet seal enam rääkida? Ja mis pistmist minul või sinul saab olla vabadussõjalastega? Las nad räägivad enda eest. Ootame ära.»
Järgmisel päeval, 16. märtsil, kinnitas riigikogu Päts'i otsuse kaitseseisukorra väljakuulutamiseks. Jällegi sõnavõttudeta. Riigikogu riigikaitse komisjon oli selleks esitanud järgmise teksti:

Kinnitada riigivanema otsus nr. 173 — 12. märtsist 1934 —, mille, järele Põhiseaduse § 60 p. 7 ja kaitseseisukorra seaduse § 1 alusel pannakse maksma kaitseseisukord kogu vabariigis kuue kuu peale, arvates 12. märtsist 1934 kell 17.

Riigikogu nii sõnaahtrast hoiakust hoolimata Päts'i tegevuse suhtes oli selle kinnitusetekstiga ometi avaldanud protesti. Tekst kinnitab küll kaitseseisukorra maksmapaneku, kuid jätab kinnitamata kindral J. Laidoner'i määramise sõjavägede ülemjuhatajaks. Arvestades ülemjuhataja määramise tarvidust vaid ülimalt erakorralisel vajadusel ja tema väga suurt võimuhullust, lubab Põhiseaduse § 80 ülemjuhatajat ametisse määrata ainult mobilisatsiooni väljakuulutamisel kui ka sõja alguse korral. See Põhiseaduse § 80 kõlab järgmiselt:

Mobilisatsiooni väljakuulutamise, kui ka sõja alguse korral läheb kaitsevägede ülemjuhatamine riigivanema poolt määratud kaitsevägede ülemjuhatajale, kelle võimupiirid on määratud seadusega.

Ka vana, 1920. a. Põhiseaduse § 80 tekst on samane, selle vahega, et mobilisatsiooni väljakuulutamisel kui ka sõja alguse korral kaitsevägede ülemjuhataja määrab ametisse vabariigi valitsus. Et Eesti 12. märtsil 1934 kellegagi sõjajalal ei seisnud, samuti polnud välja kuulutatud mobilisatsiooni, oli ülemjuhataja määramine Pätsi poolt Põhiseaduse rikkumine mida riigikogu ei tahtnud kaasa teha.

17. märtsil ilmub ajalehtedes ülemjuhataja üleskutse kaitseväele. Päts oli kahe päeva eest annud seletuse riigikogus 12. märtsi aktsiooni põhjustest, nüüd annab seletuse ka Laidoner omal nimel. Samuti nagu Päts, pole ka Laidoner hiljem üksikasjalisemalt seletanud 12. märtsi sündmusi (üleskutse tekst on toodud lisas). Olles märkinud üleskutse sissejuhatuses, et eesti rahvas on seaduslikku ja demokraatlikku korda armastav rahvas, kahetseb Laidoner, et vabadussõjalased oma poliitiliste eesmärkide taotlemisel on asunud nende eesti rahva pühade paleuste eitamisele. Nad on arendanud võõrast ja väljastpoolt sissetoodud joont, mille sisuks on ühe erakonna kõikvõimsus ka siis, kui erakond riigis oleks vähemuses. Selle kahetsusavalduse põhjenduseks toob Laidoner ette juba Pätsi seletusest tuntud süüdistusi vabadussõjalaste vastu. Neid süüdistusi Laidoneri suust peab võtma meenutamisi, et Laidoner oli nõus esinema vabadussõjalaste riigivanema kandidaadina ja et tema neid ei hüljanud, vaid et vabadussõjalased ütlesid lahti tema kandidatuurist. Kuid Laidoner esitab veel uue, Pätsi poolt nimetamata süüdistuse: «Vabadussõjalaste liikumine hülgas meie riigihümni.»
Kohtu- ja siseminister J. Müller oma otsuses 22. märtsist 1934 Vabadussõjalaste Liidu sulgemiseks kordab sama süüdistust sõnadega: «Samal ajal sagenesid juhud, kus vabariigi hümni laulmisel kodanikkude poolt Vabadussõjalaste Liidu liikmed demonstratiivselt pead ei paljastanud ja püsti ei tõusnud, avaldades seega lugupidamatust riigi vastu.» Seda süüdistust pole hiljem korratud ei Laidoner'i, Müller'i ega kellegi poolt üldse. Lähemaid üksikasju pole kunagi nimetatud, mis oleks võimaldanud niisuguste põlgust väärivate nähete selgitamist. Tegelikult oli lugu nii, et vabadussõjaiastel oli riigivanema valimiskampaania ajal kombeks oma kõnekoosolekuid lõpetada lauluga «Eestimaa, mu isamaa». Selle kampaania ajal, mil vabadussõjalaste rahvaliikumise, Päts'i-komitee ja Laidoner'i-komitee korrapidajad üksteise võidu ühe või teise koosolekuid häirida püüdsid, üritasid Päts'i ja Laidoner'i mehed muude võtete kõrval vabadussõjalaste kõnelejate võimalikku edu halvata veel järgmisel viisil: kui koosoleku lõpul alustati «mehemeele laulu», kargasid vabadussõjalaste vastased püsti ja hakkasid samal ajal laulma riigihümni. See pidi rahvusliku patriotismi väljendusena olema vastukaaluks vabadussõjalastele, kelle kohta levitati süüdistusi, et nad tegutsevad võõrsilt saadud rahadega ja võõraste huvide eest. Vabadussõjalaste juhid ja kõnemehed aga rõhutasid manitsevalt, et riigihümn on sedavõrd püha, et seda ei kõlba laulda kihutuskoosolekul, samal põhjusel nagu kõrtsiski. Nii tekkiski juhtumeid, et ühel ja samal ajal osa koosolejaid laulis püsti seistes riigihümni ja teine osa laulis «mehemeelt» istudes. Pole teada ühtki juhtumit, mil meie rahvale traditsiooniks saanud riigihümni rakendamisel (paraadidel, aktustel, pidulikel koosviibimistel jne.) vabadussõjalased poleks tõusnud püsti või paljastanud pead. Süüdistajad Laidoner ja Müller ei võinud olla mitteteadlikud nende poolt lendu lastud süüdistuste alusetusest.
Edasi seletab Laidoner, et olevat välja kujunenud samane kodusõja riigipöörde õhkkond, mis meie rahvale tuntud 1924. a. 1. detsembri sündmustest (teadaolevalt polnud siis mingit «õhkkonda», vaid kommunistide putš tuli kui välk selgest taevast, küll valitsusele, küll rahvale, küll Laidoner'ile endale). Riigivõim pidavat sündmustest ette jõudma, nagu see olevatki sündinud 12. märtsil. Laidoner ütleb: «Oleks sääraselt suudetud toimida ka enne 1. detsembrit, siis oleks asjata verevalamine ka siis jäänud ära.» Nüüd, aastate möödumisel, teame, et süüdistused vabadussõjalaste vastu relvastatud väljaastumise katses olid valed, kuna neid kunagi pole esitatud kohtule tõestamiseks. Kaasamängimine niisugustele aluseta süüdistustele Laidoneri poolt on küllaltki omapärane. Kuid veelgi omapärasem on neid süüdistusi siduda võrdluse varal kommunistide putšiga ja mõista anda, «et mis kõige kardetavam: oht oleks meile tulnud väljast». Seega arvab Laidoner tõestanud olevat, et vabadussõjalased on niisama ohtlikud riigikukutajad, riigivaenlased ja võõrale valitsusele võimu haarajad nagu kommunistid.
On kohane meenutada, et ka admiral Pitka samal päeval, 17. märtsil, «Päevalehes» kirjutas, et vabadussõjalastele peaks mõõdetama sama mõõduga, millega mõõdeti 1924. a. riigipöörajatele. Admiral Pitka, nagu paljud teisedki, olid Päts—Laidoner'i süüdistusi vabadussõjalaste kohta võtnud puhta kullana. Kuid juba sama aasta sügisel avanesid ka tema silmad. Nii nagu Jaan Tõnisson'il, peatoimetaja Harald Tammer'il ja veel mõnel teisel avalikul tegelasel, kes Päts'i riigipööret hakkasid nüüd nimetama kojarevolutsiooniks.

[nuhk.Albert]

RIIGIPÖÖRDE TULEMUSED

Pärast 16. märtsi tekkis riigikogu tegevuses vaheaeg ja koosolekuid enam ei peetud kuni 24. apr. 1934, mil K. Päts avaldas otsuse riigikogu kevadise istungjärgu lõpetamiseks ja rahvasaadikud sõitsid koju. Äärmiselt omapärane on seik, mis ongi jäänud selgitamata, miks riigikogu üle kuu aja ei osutanud huvi Eestis arenevate erakorraliste sisepoliitiliste sündmuste vastu. Riigikogu koosolekute kokkukutsumiseks ei olnud sellal veel mingit keeldu. Kuid olulisi vajadusi kokkutulekuks kuhjus iga päevaga üha rohkem. Võib-olla üheks seletuseks riigikogu apaatia mõistmiseks on tõik, et riigikogu esimeheks oli K. Einbund. Teatavasti pöördus ta tagasi Pätsi pooldajaks selle riigivanemaks saamisel oktoobris 1933. Pärast oma riigipöörde sooritamist polnud Pätsil, teadagi, mingit huvi, et riigikogu ta näppudele vaataks. Tugeva võimupositsiooniga riigikogu esimehe isikus oli tal ustav mees, kes kannuste teenimisel oma ajutise truudusemurdmise heakstegemiseks oli valmis Pätsile kasulik olema ligal nõuetaval viisil. Ka «kaigaste kodarate vahele» heitmiseks riigikogule selle korrapärases tegevuses, mis tekkinud olukorra tõttu oleks pidanud kestma lakkamatult. Oma enam kui imelikuna tunduva passiivsusega aitas riigikogu kaasa, tahtmatult või mitte, et Päts võis riigipöörde esimesest päevast peale asuda oma sotsialistidega sõlmitud kokkuleppe teostamisele: valitsusvõimu rakendamisele, mis püsis vaid tema ja Laidoneri isikute autoriteedil.
Juba 19. märtsil, kolm päeva pärast riigikogu viimast koosolekut, avaldas Päts oma esimese dekreedi, tehes seega algust oma pikale valitsemisajale kaitseseisukorra kattel ja seadusandluse abil ainult dekreetidega, mis aga Põhiseaduse järele kõik vajasid riigikogu seisukohavõttu. K. Päts'i esimene dekreet on põhjapaneva tähtsusega. Kui kaitseseisukorra kuulutamist 12. märtsil võib võtta avamänguna vaikivale ajastule, siis märgib 19. märtsi dekreet eesriide kerkimist selle draama esimesele vaatusele. Dekreedis ilmneb täie selgusega Pätsi tahe hakata Eestis ainuvalitsejaks. Julgust selle sammu astumiseks sai ta nädal aega tehtud tähelepanekuist, et ta relvastatud väljaastumine ja ajakirjanduse heidutamine olid õnnestunud, vangistamised läinud libedasti, tema jutt riigikogus jäänud opositsioonita ja rahvas säilitanud rahu. Avaldame selle kurikuulsa dekreedi täieliku teksti («Riigi Teataja» nr. 25 — 20. märts 1934):

I
1.
Valimiste Peakomitee poolt 22. ja 23. aprilliks 1934 väljakuulutatud riigivanema valimised, ja 29. ja 30. aprilliks väljakuulutatud riigikogu VI koosseisu valimised lükatakse edasi kaitseseisukorra kogu riigis kestvuse lõpuni. Uued valimised kuulutab Valimiste Peakomitee välja pärast eelmises lõikes tähendatud tähtaja möödumist.

2.
Kõik riigivanema valimisseaduse ja riigikogu valimise, rahvahääletamise ja rahvaalgatamise seaduse põhjal ettevõetud valimistoimingud eelmises (1) paragrahvis ettenähtud valimiste kohta lõpetatakse ja tunnistatakse tühiseks.

II
Käesolev dekreet on antud Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 26 ja § 60 põhjal ning hakkab maksma väljakuulutamisega.

K. päts
Peaminister riigivanema ülesannetes
Joh. Müller
Kohtu- ja siseminister

Dekreedi teksti koostaja, kohtuministeeriumi nõunik J. Klesment'i kinnituse järele saadetud see dekreet seaduslikus korras ka riigikogule. Kuid dekreedi saatusest seal pole kuulda olnud midagi ega pole säilinud ühtki jälge. Valitsuse poolt avaldati dekreedi kohta ajakirjandusele seletus, mis on allpool avaldatud «Päevalehe» järele (21. märts 1934):

Dekreedi põhjenduseks tuuakse ette järgmist:
Eesti Vabariigi Põhiseaduse muutmise seaduse II osa § 3 kohaselt uued riigikogu valimised ja riigivanema valimised peavad järgnema hiljemalt 100 päeva jooksul, arvates Põhiseaduse muudatuste maksmahakkamisest, s. o. valimised peaksid aset leidma hiljemalt 3. mail
1934. a. ,
Põhiseaduse § 26 I lõike järgi «kodanike vabaduste ja õiguste üleslugemine Põhiseaduse §§ 6—24 ei kõrvalda mitte teisi õigusi, mis järgnevad selle Põhiseaduse mõttest või on temaga kooskõlas». Sama paragrahvi II lõike kohaselt «kodanike vabaduste ja põhiõiguste kitsendused astuvad jõusse seaduslikus korras kindla tähtajani välja kuulutatud kaitseseisukorra puhul vastavate seaduste põhjal ja piirides».
Riigivõimu teostamine valimistega on kahtlematult üks Eesti Vabariigi hääleõiguslike kodanike põhiõigustest, samuti on seda ka riigivanema ja riigikogu valimistest osavõtmine kui riigivõimu teostamise abinõu (Põhiseaduse § 29). Põhiseadus näeb ette võimaluse kodanike kõikide põhiõiguste kitsendamiseks, kui seda nõuavad riiklikud huvid (§ 26 II lõige). Kuigi Põhiseaduse § 26 on paigutatud Põhiseaduse II peatüki lõppu, ei ole põhjust arvamiseks, et ainult need kodanike põhiõigused võiksid tulla kitsendamisele, mis loendatud II peatükis, vaid § 26 I lõige määrab kodanike põhiõiguste ulatuse, öeldes, et nende hulka kuuluvad kõik kodanike õigused, mis järgnevad Põhiseaduse mõttest, järelikult ka valimisõigus. Nende kaalutluste loogiline tagajärg on, et riikliku hädaseisukorra puhul, näiteks sõja ajal, sõjahädaohu, üldise rahutuse ning ärevuse jne. korral Põhiseadus võimaldab kitsendada ka kodanike valimisõigust valimiste edasilükkamise teel kuni riikliku hädaseisukorra möödumiseni. Muidugi võib see sündida kindla tähtajani seaduslikus korras väljakuulutatud kaitseseisukorra puhul (S 26 II lõige).

Ülaltoodud seletuse autor, hilisem K. Pätsi peavolinik Rahvuskogus, kohtuministeeriumi nõunik Joh. Klesment on tagantjärele lisaseletusena veel avaldanud argumendi, et Pätsi 19. märtsi dekreet lükkas valimised vaid edasi, kuid sugugi ei muutnud valimisseaduste teksti, millest tema kui jurist oli teadlik, et seda on keelatud muuta dekreediga («Põhiseadus ja Rahvuskogu»).
Neid valimisi, millest on jutt Pätsi dekreedis, ei lastud kunagi korraldada ja nad on jäänud edasilükatuiks tänapäevani kas või juba sel lihtsal vormilisel põhjusel, et Päts oma kaitseseisUkorda pole iialgi lõpetanud. Juba käimas olnud valimistoimingud peatati ja tunnistati tühjaks, ilma et neid oleks tahetudki taasteostamiseks avada kunagi hiljem. Kindral Laidoneri seletuse järele valitses üle maa igal pool täielik kord ja tema kinnituse kohaselt mingit kartust riigi sisemise korra eest polnud. Rahvale tema elulisema ja olulisema õiguse (valimiste) kitsendamist «riikliku hädaseisukorraga» («näiteks sõja ajal, sõjahädaohu, üldise rahutuse ning ärevuse jne. korral») pole K. Päts kunagi veenvate põhjendustega selgitanud. Vaevalt tal neid põhjendusi esitada oligi. Nädal varem, 12. märtsi õhtul ajakirjandusele antud seletuses K. Päts ütles: «Vaevalt küll tekib tarvidust valimiste edasilükkamiseks.» Nüüd, 19. märtsil, nädal aega hiljem, muutus K. Päts'i seisukoht selles küsimuses kardinaalselt. Mispärast? Vaevalt küll seepärast, et tal ajakirjandusele antud seletuse päeval oli tahe Põhiseadust ausalt täita. Sel päeval pettis ta ajakirjandust, nagu ta oktoobrikuus oli petnud riigikogugi, eitades oma kokkulepet sotsialistidega. «Kaval teoinimene-materjalist, kes varitses oma tunni tulekut», nagu K. Ast Pätsi iseloomustab, tahtis oma plaane teostada samm-sammult, andes vastavalt olukorrale suupäraseid seletusi ja parajal hetkel võttes ette tegusid, mis ei pruukinud olla kooskõlas varemalt avaldatud seletustega.
Ajalehtedes avaldatud ametlikus seletuses esinevast keerulisest paragrahvidega žongleerimisest sai rahvas vähe aru. Kuid niipalju sai ta aru küll, et Tõnisson oma kaitseseisukorra ajal valimisi (rahvahääletamist) ära ei keelanud, aga et Päts seda teeb ja pealegi põhjustel, mida saab võtta vaid peavangutamisega. Muidugi oli neid, kes Pätsi dekreedile hõiskasid, kuid et need oleksid moodustanud eesti rahva poliitiliselt mõtleva enamuse, on raske väita. 24. jaanuaril jõustunud Põhiseaduse ellurakendamiseks olid olulisema tähtsusega riigivanema ja riigikogu valimised, mille teostamise viimseks tähtajaks Põhiseadus ette kirjutas 3. mai 1934. Nüüd lükkas Päts need valimised edasi kaitseseisukorra lõpuni. Kuid kaitseseisukord oli välja kuulutatud 6 kuuks, s. o. kuni 12. septembrini 1934. See samm valimiste edasilükkamiseks üle Põhiseaduses märgitud hiliseima tähtaja avaldab selgesti Pätsi tahet jääda valitsema ka pärast 3. maid, ja seda juba omal suval, ilma et teda oleks valitud ja ilma et tema kõrvale oleks saadud valida rahvaesindust. Niisugust valitsemisviisivõimalust Põhiseadus ette ei näinud, ei mingil kombel ega mingis olukorras, olgu see nii hädaline kui tahes. Riigivanema ja riigikogu valimiste teostamise Põhiseaduses märgitud tähtajaks oli elulise tähtsusega riigivõimu legaalseks konstitueerimiseks — selleks, et Eestis saaks olla õiguslik ja rahvavalitsuslik kord oktoobris 1933 rahvahääletusega väljendatud rahva tahte kohaselt. Mingit kõrvalekaldumist sellest ei valimiste edasilükkamisega, ei riigipöörde, ei kojarevolutsiooniga ega ükskõik missuguse ettekäändega hädaseisukorrast Põhiseadus ette ei näe. Põhiseadus § 86 ütleb, et Põhiseadus on vankumatuks juhteks riigikogu, riigivanema, valitsusasutuste ja kohtute tegevuses. Põhiseaduse § 3 määrab, et riigivõimu ei saa keegi teostada muidu kui Põhiseaduse või Põhiseaduse alusel antud seaduste põhjal. Riigikogu poolt jaanuaris 1934 antud riigikogu ja riigivanema valimisseadused olid sarnased millel juriidilises keeles öeldud on Põhiseaduse iseloom. Nende kallal dekreediga opereerimine oleks võrdne Põhiseadus enda korrigeerimisele dekreediga, mis oleks juriidiline absurdum. Olles teadlik, et kogu tema riigipöörde aktsioon on illegaalne, et ta pidevalt seadust rikub ja et ta otsitud juriidilised põhjendused väga õõnsatena kõlavad, lansseeris K. Päts ajalehtedesse ka veel «poliitilise» seletuse. Riik on kaitseseisukorra alla asetatud, laskis Päts ütelda, ja korraldused antud, niis on tingitud riigi rahu ja julgeolekut ähvardavast ohust. Rahvas on haige, mistõttu kaine ja rahulik otsustamine riigielu põhjapanevate küsimuste üle rahva poolt osutub võimatuks. Üks poliitiline rühmitus, Vabadussõjalaste Liit, kes ka kandideeris väljakuulutatud valimistel, on suletud. Valimised ärevuse õhkkonnas ja ühe riihma väljalülitamisel toimuksid valimisvabaduse rikkumise tähe all ja valimiste tulemused ei peegeldaks kodanike vaba tahet. Ka see poliitiline põhjendus valimiste edasilükkamiseks pole parem ega veenvam juriidilistest seletustest. Teame, et rahvas oli rahulik ja otsustamisvõimeline ja oma parima tervise juures. Eestis pole ärevaimat aega olnud kui Vabadussõda, kuid ka siis teostas rahvas valimisi täiesti rahulikult, korrapäraselt ja kõigiti kaine otsustusvõimega. Ja veel millise «riigielu põhjapaneva küsimuse» otsustamiseks! Teises mitte vähem tähtsas küsimuses hääletas rahvas oktoobris 1933, jällegi kaitseseisukorra ajal ja jällegi rahulikult, korrarikkumisteta ja kainelt. Vabandustega valimiste edasilükkamiseks Vabadussõjalaste Liidu sulgemise tõttu võib ju katsetada, kuid need kõlavad veidratena, sest oli ju Päts ise see, kes Vabadussõjalaste Liidu sulges süüdistustel üks hullem kui teine, milledest ta teadis, et need on põhjendamatud. Kuid nüüd on ta äkki mures nende «riigivaenlaste» valimisõiguse pärast ja kardab, et kodanike «vaba tahe ei saa peegelduda» ilma poolthäälteta vabadussõjalastele!
On selge, et iga juriidiline või poliitiline põhjendus, olgu see nii otsitud kui tahes, tundus Pätsile küllaldase õigustusena abinõudele, mida ta kasutas pühendamiseks oma otstarbele. Ja see oli: vältida iga hinna eest valimisi, millest Päts muud ei teadnud oodata kui enda ja oma erakonna lüüasaamist. K. Pätsi poolt esitatud juriidiliste argumentide täielikuks ümberlükkamiseks piisab, kui märkida, et Põhiseaduse § 60 mida Päts oma dekreedi õigusliku alusena ette toob, keelab sellise dekreedi andmise. Samuti kui riigikogule antud seletuses, ei kohku Päts tagasi ka siin rahva eksiarvamisele viimisest, kuna ta oma dekreedis ei maini, et § 60 p. 12 all on järgmine keeld: «Dekreet ei või muuta rahvahääletamise, rahvaalgatamise,- riigikogu valimise ega riigivanema valimise seadust.» Dekreedi teksti kirjutaja J. Klesmenti hiljem (1937. а ) esitatud pääste-argument, et käsiteldav dekreet ju sugugi ei muuda valimisseaduste teksti ja et kusagil pole keelatud valimisi edasi lükata, ei pea paika. Samasuguse seaduseandja mõtte moonutamise loogikaga ja tehnikaga võiks ju näiteks väita, et meie seaduste seadust — Põhiseadust — võib ka rikkuda (muuta) dekreediga, kuna ju ühegi seaduse tekstis ei seisa ainsa sõnagagi keeldu sääraseks dekreediks ega ka mitte keeldu Põhiseaduse elluviimist edasi lükata pärast Põhiseaduses nimetatud tähtaega (3. mai 1934). Kuid jällegi oli see K. Päts ise, kes Põhiseaduse arutamisel Asutavas Kogus (3. juunil 1920) ütles: «Seadust tuleb ikka nõnda mõista, kuidas ta kirjutatud on, aga mitte nii, kuidas teda mõista tahetakse.» Nii ei või J. Klesment ega keegi teine-kolmas vanduda, et 1933. a. Põhiseadus polnud kirjutatud selle mõttega, et ta kõigi vajalike riigiorganitega hakkaks funktsioneerima hiljemalt 3. mail 1934 ja et need riigiorganid võisid olla vaid valitud rahva poolt.
Jääb veel nimetada argument, mida ka Päts ise on hiljem tarvitanud: «Üks või teine asi ei pruugi ju tõesti mitte sündinud olla seaduse tähe järele. Aga seda tuleb siiski õigeks võtta, sest et see on sündinud riigi ja rahva huvides» (poliitilistel kaalutlustel — autor). Kuid need, kes tahavad tunnistada poliitika prevaleerimist seaduse üle, kes võimu tarvitamise asetavad üle õiguse, need peavad samal hoobil tunnistama, et Eesti ei ole õiguslik riik, samuti mitte demokraatlik. Tõsi, sõna «demokraatia» on modernsete riigimeeste poolt välja prostitueeritud, kuid eestlased tahaksid küll vaielda, et nende maa 1933. a. Põhiseaduse riigikorda ei peaks olema lubatud kutsuda ei «rahva demokraatiaks», ei «juhitud demokraatiaks» ega muu säärase värdjaliku nimega. K. Pätsi sõnad demokraatiast ja tema teod pole alati ühtinud ja neid peab eraldi lahti mõtestama tema valitsemise ajast õige kujutluse saamiseks. Peab mõistma ka seda, et põlise demokraatliku hoiakuga eesti rahval pole midagi ühist Pätsi hoolimatusega seaduste vastu, millega ta rahva huvide viljeldamise asemel on rikkunud eestlaste kui tõeliste demokraatide head nime.
K. Päts tasandas valimiste edasilükkamise dekreediga tee oma ainuvalitsuslikule režiimile ja avas seadusandluse ainult dekreetidega. Samal päeval, 19. märtsil, kuulutati välja veel neli dekreeti: riigikorra kaitseseaduse muutmise dekreet, linnavolikogude valimise seaduse muutmise dekreet, vallavolikogude valimise seaduse muutmise dekreet ja linnaseaduse muutmise dekreet. Nagu nähtub loetelust, käsitavad dekreedid aiva kehtinud seaduste muutmisi, kaasa arvatud juba mainitud riigikogu ja riigivanema valimise muutmise dekreet. Kui dekreediga nr, 1 Päts oli oma võimupositsiooni kindlustanud rahva tahteavalduse ohu vastu keskvalitsuse piiride ulatuses, siis järgnevate nelja dekreediga laiendab ta oma võimu kindlustamist, et tahteavalduse vabadust keelustada ka omavalitsuste osas. Riigikorra kaitseseaduse muutmise dekreet muudab 1925. a. kaitseseadust selles mõttes, et ühingute sulgemise otsuste peale on kaebuste esitamise tähtaeg 30 päevalt lühendatud 3-le (et raskendada kaebuste esitarnist). Ka on nüüd kohtu- ja siseministrile antud õigus omavalitsuse esinduskogudest tagandada suletud ühingu kandidaate (mis varemalt, veel meie demokraatliku riigikorra kehtides, polnud mõeldav). Linna- ja vallavolikogude valimisseaduste muutmise dekreedid määravad, et volikogudest tagandatud kandidaatide kohad jäävad täitmata ja et seaduslikuks koosseisuks loetakse järelejäänud volinike arv. Linnaseaduse muutmise dekreedi põhjal kuuluvad kõiki linnapead ja linnavalitsuse liikmed kohtu- ja siseministri kinnitamisele, samuti linnade eelarved ja väljaantavad määrused. Juhul, kui kohtu- ja siseminister on tühistanud üle 30% linnavolinike volitusi, määrab linnavalitsuse ametisse vabariigi valitsus, kes määrab ka palgad linna summadest. Tallinna linnapea määratakse riigivanema poolt ministripalgaga linna summadest.
Nende dekreetide kohta avaldab «Päevaleht» 21. märtsil 1934 kõrgemalt poolt saadud seletuse:

Linna- ja vallavolikogude valimisseaduse ning linnaseaduse muutmise dekreedid on osutunud vajaliseks seepärast, et kõvendada kontrolli omavalitsuste tegevuse üle. Ei ole otstarbekohane, et linna- ja vallavolikogud, kelle koosseis 30% võrra vähendatud ja seepärast ei vasta kogu valijaskonna tahtele, valiksid ise linnavalitsused. Tallinna linnapea kui pealinna linnapea määramise kohta riigivanema poolt olgu tähendatud, et pealinna linnapea on ka teistes riikides ametisse määratud valitsusvõimu poolt.

Seni Eestis omavalitsusi valitsuse kontrolli all ei peetud, neile juhtkonda ei määratud ega valitud volinike volitusi ei tühistatud. Muidu oleks ju sõna «omavalitsus» demokraatlikus riigis muutunud naeruväärseks. Valitud volinike tagandamise dekreet oli sihitud vabadussõjalaste vastu. Kuid tegelikult tagandas valitsus volikogudest ka teisi volinikke, kes polnud valitud vabadussõjalaste kandidaatidena, kuid kellest valitsus kartis, et nad võivad olla opositsiooni-meelsed. Kuid Päts ei taha demonstreerimata jätta oma demokraatlikkust. Ta näitab seda sellega, et ta ei luba linnavalitsusi valida nendel volikogudel, kellede koosseis on tema poolt vähendatud 30% võrra, sest valimised niisugustel juhtudel «ei vastaks kogu valijaskonna tahtele». Seejuures näib ta olevat arvamisel, et valitud volinike volituste tühistamine tema dekreediga vastab valijaskonna tahtele. Omapärane on ka Pätsi seletus, nagu oleks tema poolt ettekirjutatud täiesti uudne viis pealinna linnapea määramiseks valitsusvõimu poolt praktiseeritud ka teistes riikides. See pole tõsi. Demokraatlikes riikides ja isegi kuningriikides (Inglismaa, Rootsi, Taani jt.) neid valitakse. Kuid nagu juba öeldud, need dekreedid teenisid Pätsile abinõuna tema otstarbele, seletused nende põhjendamiseks tundusid talle head küllalt, eriti kui suletud avaliku arvamise poolt polnud karta mingeid vastuväiteid. Vabadussõjalastest «puhastatud» omavalitsused pandi tegutsema tema tahte järele. Pealinna «ülemlinnapeaks» määrati Pätsi ustav partei seltsiline ja kõva käega mees, kindral Jaan Soots. Kuigi sellest dekreedis juttu ei olnud, pandi kindluse mõttes ka ülikooli linnale Tartule linnapeaks kindral — Aleksander Tõnisson, mees, kellel Tartuga polnud midagi ühist, sest ta oli alati elanud hoopis teisal. Linnavalitsused kogu koosseisuga määrati ametisse valitsuse poolt Tallinnas, Tartus, Pärnus, Nõmmel, Võrus, Viljandis ja Narvas.

[nuhk.Albert]

Kuidas reageeris neile dekreetidele avalik arvamine, meie ajakirjandus? Kohvikus kohtasin tihti «Vaba Maa» Harald Vellner'it, «Maalehe» Jakob Loosalu't, «Päevalehe» Harald Tammer'it ja Leopold Kenn'i ja ka muid lehemehi. Nagu see kohvikus oli tavaline, olid kõneaineks kuulujutud, anekdoodid kui ka päevaküsimused. Olin üllatunud ajakirjanike hoiakust. Vaikiva ajastu esimesil päevil polnud veel eriti ranget tsensuuri; sundmäärused ajakirjandusele tulid hiljem, samuti riiklik propagandatalitus. Lehtede toimetused kirjutasid veel enam-vähem omapead, kuid meeles pidades Päts'i poolt 12. märtsi õhtul tehtud ähvardust lehe sulgemiseks, kui selles kirjutatakse «riigile kahjulikku». Ükski ajaleht ei tõstnud protesti ei valimiste edasilükkamise ega omavalitsuste valitsusvõimule allutamise vastu. Seda võeti loomuliku tagajärjena pärast 12. märtsi sündmusi. «Vapside» vastu olid tähtsamate ajalehtede toimetuseliikmed ühise rindega. See sügav vimm oli pärit sulesõjast «Võitlusega», mille populaarsuse pidev tõus oli neid riivanud professionaalselt. Ka sõltus nende leivateenistus mitte vabadussõjalaste erakonnast, vaid teistest, kes selle erakonnaga seisid vaenujalal. Ei usutud küll, et vabadussõjalased tahtsid tõsta mässu, kuid samal ajal ei leitud neis midagi, mis oleks väärinud kaastunnet neis tabanud hädades režiimi raskele repressioonimasinale allajäämisel. Kaheldi küll Päts'i dekreetide õigusepärasuses, kuid lohutati endid sellega, et kaitseseisukord on kuulutatud vaid sügiseni. Küllap siis asjad selguvad parimas korras. Ka rahustati end usuga, et eks riigikogul ole ka siin ütlemist ja tegemist. Kui ta Päts'i kaitseseisukorra kinnitas, peavad ka Pätsi dekreedid tema kinnitamisele tulema — eks siis näe mis juhtub. Nii oli lehemeeste jutt omavahel. Neid omavahelisi mõtteid toob osaliselt avalikkuse ette «Maaleht» oma 22. märtsi juhtkirjas:

Loodame, et olukord vabariigis varsti rahuneb ja valitsus kaitseseisukorra lõpuks, s. o. sügiseks saab kaotada ja loobuda erakorraliste sammude tarvitamisest. Eesti on ikkagi rahvavalitsuslik riik, kus kaua ei või kesta seisukord, et viiki valitsetakse dekreetidega ja sundmäärustega. («Maalehe» sõrendus). Meie rahvas tahab oma riiki valitseda oma valitud esindajate kaudu. Jätkugu riigivanema kohuste täitjal, ülemjuhatajal ja valitsusel niivõrd õnnelikku kätt, et meie üsna pea jõuame olukorda, kus tarvis pole viivitada rahva kui majesteedi tähtsama õiguse — valimiste — piiramisega.

Kui «Maaleht» söandas kirjutada oma mõtlemise kohaselt, siis teised ajakirjanikud tõid rahvale lugemiseks leheveergudel mõtteid, millede peamiseks eesmärgiks oli leida valitsuse meelepärasust. Säärast demokraatliku ajakirjanduse kutse-eetikaga vastolus seisvat lömitamist ei saa pidada auks Eesti ajalehemeestele. Sellest mõned näited. Pätsi parteileht «Kaja» kirjutab 12. märtsil valimiste edasilükkamise dekreedi kohta pealkirja all «Õigustatud samm»:

Tekkinud olukorras polnud võimalik valimisi läbi viia vabalt ja korrapäraselt. Vabadussõjalased kasutasid meie demokraatlikke vabadusi selleks, et valmistada riigipööret ja haarata jõuga võimu, tarbekorral isegi juba enne valimisi. Riigi elus ei tekita valimiste edasilükkamine mingeid raskusi, sest meil on kõik riigivalitsemise organid olemas, kes võivad seadusepäraselt oma tegevust jätkata. Seega ei lähe valimiste edasilükkamisega midagi katki.

Peab meenutama, et sama ajaleht pool aastat varem kurjeimate sõnadega mõistis hukka J. Tõnissoni «diktatuuri», «Põhiseaduse rikkumise» jne.

Saksa leht «Revaler Zeitung» kirjutab 20. märtsil:

Eriti rasket probleemi esitab omavalitsuste saatus. Kui praegustel arvurikastel vabadussõjalaste enamusega valitud omavalitsustel lubada praeguse koosseisuga töötada, võib neist saada vastasrinna kolle maksva riigivõimu vastu... Riigikogu läks määramata ajaks laiali. Rahvasaadikud saavad oma palka edasi veel niikaua, kuni riigivanema k.t. seda sallib, et siis pöörduda eraellu. Viimane nädal on pimedalegi näidanud olukorda, mis me praegu läbi elame. Ilma, et oleks parlamendile sellest enne teatatud, astus valitsus möödunud esmaspäeval otsustavad sammud. Eesti parlamendile ei saa nutta järgi palju pisaraid. Vastuoksa, rahvas on ta laialimineku võtnud vastu kergendustundega. Praegu seisavad riigi eesotsas kõige võimelisemad pead poliitilisel ja sõjaväelisel alal. Vanadest parteidest on õieti vaid vanapõllumeestekogud (Päts'i partei) ainsamaks kindlamaks organisatsiooniks, mis moodustab tegeliku poliitilise jõu. Kõik teised parteid on sisemiselt ja väliselt lagunenud. Parlamendile ja parteidele on praegu võimata ehitada üles riigivormi. Riigimees, kes seda tahaks teha, ehitaks maja liivale.

Niisugune jutt pidi Päts'ile kindlasti meeldima. On vaid imelik, et need julgustused temale on tehtud saksa lehe poolt, kes teatavasti oli tasalülitatud hitlerismile. Sirk'ist ei teinud see ajaleht kunagi välja, «vüüreri pärga» omistas Sirk'ile Päts. Ilmselt valesti, kuna nüüd «Revaler Zeitung» on leidnud õige führeri olevat Päts'i.
«Postimees» kirjutab 22. märtsil 1934:

Riigivanema k.t. poolt 19. märtsil antud dekreedid tähendavad sisepoliitilise silmapilgu põnevamate küsimuste lahendamist. Küsimused, mille üle endises olukorras oleks vaieldud nädalate, kuude ja ehk aastategi viisi, on nüüd üleöö otsustatud. Põhiseaduse järele on riigikogul nende dekreetide kohta õigus öelda tarbekorral oma «ei», kuid arusaadavalt ei ole see mitte nii lihtne. Riigikogu ja riigivanema valimiste edasilükkamine muutus pärast 12. märtsi sammu paratamatuks. Eriti, kus ühe erakonna, nimelt vabadussõjalaste, kandidaatidest ja juhtidest paljud vangistatud. Sarnases olukorras toimunud valimised oleksid võinud tunduda «tehtutena», mis poleks kajastanud rahva tahet. Dekreetide väljakuulutamisega on omavalitsuste juhtimine otsustaval määral antud valitsuse kätte. See käib kokku uue Põhiseaduse mõttega, Sest kui rahvaesindusegi ja valitsuse tegevuses on riigivanemal otsustav sõna, kaasa rääkida, siis on ka loogiline, et ka omavalitsuse tööd saadab alatiselt valitsuse kontroll.

26. juulil 1935 pani siseminister K. Eenpalu «Postimehe» sekvestri alla, peamiselt poliitilistel põhjustel. Tragikoomiline on neid süüdistusi oponeerimises valitsusele kõrvutada «Postimehe» üliagara valitsuse poliitika ülistamisega vaikiva ajastu algul.

Põhiseadusest ei saa parima tahtmise juures välja lugeda mõtet, et «omavalitsusi tuleb alatiselt valitsuse tugeva kontrolli alla seada». Nende demokraatlikke õigusi Põhiseadus ei piira, samuti nagu rahvavalitsuslikku korda ka rahvaesinduse ja riigivanema vastastikusis suhteis. Siin on Tartu «Postimees» kannuste teenimisel valitsuse ees küll sügavalt kummardanud, aga seejuures oma otsmiku ära löönud, nagu saksa lehtki. Kuid mõlemad trumpab veelgi eesti ajalehekuningale A. Veiler'ile, (K. Päts'i õemees) kuuluv organ Tallinna «Hommikuleht», pannes oma 13. märtsi artiklile pealkirjaks «Vaps-enamlaste sulgemine»:

Vapsidest aktivistid hakkasid terrori ja tooruste kõrval tegutsema järjest hoolimatult ja sihtisid avalikult vägivaldsele riigipöördele 1. dets. 1924 eeskujul. Eriti võttis aga see riigivastaste liikumine hoogu viimastel päevadel, kui selgus, et allkirjade andmine A. Larkale oli seisma jäänud. Sellest järeldati, et seaduslikul teel valimistel enamuse saamiseks pole vähematki lootust. Kuna aga nende äärmuslaste hüüdsõnaks oli «kõik või mitte midagi», siis tuli viimast šanssi proovida ja asuda võimu võtmisele vägivaldsel teel.

Selles kirjutises nimetatakse vabadussõjalasi otsekohe kommunistideks ja nende erakonda riigivastaste liikumiseks.
Rahva seas kohvikuis, tänavail, seltskondlikel kogunemistel ja ka mujal võis kuulda mitmesuguseid arvamusi ja arutlusi. Oli neid, kes ütlesid end haavunud olevat sellest, et Päts neid polnud kinni pannud, kuna kõigi korralikkude kodanikkude koht olevat ju nüüd keskvangla. Oli neid, kes parastasid vabadussõjalasi ja kurjustasid, et «vähe oli neile veel vitsu antud». Paljusid oli jõutud juba vallandada ja nende arvamine Päts'ist ei olnud mitte kiitev. Vastandiks neile oli näha rõõmsaid nägusid, kes hea karjääri tegemise lootuses hõõrusid juba käsi vabanevate teenistuskohtade arvel — tänu taevale ja Päts'i riigitarkusele. Kuid enamiku moodustasid vist küll need, kes sündmustesse suhtusid üksluise hoolimatusega, seletades: «Minul poliitikaga pistmist pole. Teen oma tööd ja mis mul asja Päts'i või Sirk'iga.»


ÕIGUSE NÕUDMINE RIIGIKOHTUS

Tubakatöösturina oli mul palju liikumist äri- ja pangaringkonnis. Eesti kaupmeeste ja töösturite traditsiooniks oli mitte tegeleda poliitikaga, seda kas või juba oma elukutse huvides — kõikidega hea läbisaamise mõttes. Sellest traditsioonist peeti ka tegelikult kinni. Välja arvatud majanduslikud ettevõtted, kus oli määrav valitsuse või erakondade mõju. Sinna riiklikel kaalutlustel pandud poliitiliste majandusmeeste (nagu Laidoner, Soots, Suursööt, Jürman, Jaakson, Pung jt.) sissetulekuist oli meil võibolla liialdatud kõrge kujutlus ja nende võimeist võib-olla alahindavalt madal. Selles leidus lahkarvamisi. Kuid ühes suhtes valitses ärimaailmas ühine tõekspidamine: poliitika ei kõlba ausa mehe elukutseks, korralik kaupmees või tööstur ajagu oma asju poliitikata. Seejuures võib ju paradoksina tunduda seik, et need olid just samad apoliitilised ärimehed, kellede poole erakonnad pöördusid rahasummade hankimiseks. Kuid me võtsime seda paratamatu pahena, nii umbes nagu ärikulusid reklaamile või moraalset kohustust annetada Punasele Ristile, kaitseliidule ja muudele seltskondlikele organisatsioonidele, mida Eestis ei olnud vähe. Päts'i dekreet, millega ta oma käed vabaks tegi valimiste sooritamise sundusest, pani mind tõsiselt mõtlema. Tundes Päts'i juba 1917. a. saati teadsin, et tal selle sammu astumisega olid omad tagamõtted. Rahva haigeks kuulutamine tema poolt mõjus mulle kui härjale punane rätik. Kuid mitte üksnes minule. Ühel sõidul Tartusse kohtasin vagunikupees kindral Aleksander Tõnissoni, kellega olin sõber eesti polkude asutamise aegadest, 1917. aastast. Kõneluse kestel põrutas Tõnisson südametäiega: «Mis see Päts seletab, et rahvas on haige! Ta ise on haige võimu järele nagu morfinist morfiumi järele.»
«Kuule-kuule, kindrali härra,» poetasin vahele. «See on lugupidamatuse avaldus ja selle peal seisab karistus kolm kuud või 3000 krooni. Pealegi seisad sa Päts'i teenistuses, tahetakse ju sind tema poolt linnapeaks panna.»
«Võid seda talle minu poolt näkku ütelda,» kurjustas kindral. «Ja mina ei teeni Päts'i, vaid rahvast. Käsu linnapeaks minna sain Laidoner'ilt, mitte temalt. Sõjamees peab käsku täitma.» Sel sõidul Tartusse aprillikuus valmis minus endamisi otsus: heita käega töösturi traditsioonile mitte sekkuda poliitikasse ja seda traditsiooni rikkuda hädasunnil. Otsustasin Päts'ile ütelda, mis oli südamel, ja nõnda, et sellest oleks jäänud jälg avalikuks tõendiks ja protestiks, et rahvas ei ole haige. Olin täiesti teadlik, et eestlased on temperamenditud ega avalda oma tundeid põrutavate puhangutega nagu prantslased. Ka tahtsin meelega hoiduda meeleavaldustele provotseerimisest, millede organiseerimine niikuinii oleks olnud võimatu karmil kaitseseisukorra ajal. Mõtlesin, et kui ma ka üksikuks hundiks peaksin jääma Päts'i Põhiseaduse rikkumise vastu protesteerimisel, olen rahulduse saanud oma südametunnistuse ees. Leppigu enda haigeks kuulutamisega kes tahes, kuid mina ei kuulu nende hulka — kui vaba kodanik, parteitu, seaduste ja oma õiguste austaja. Nii endamisi mõlgutades leidsin, et reageerimiseks Pätsi poolt loodud olukorrale sobib kõige enam ajaloolise Viiburi üleskutse idee,

Pärast I riigiduuma laialisaatmist seaduserikkumisega tsaari poolt 1906. a. juulis P. Stolõpin'i peaministriks olemise ajal kogunes umbes kolmandik duuma liikmeid, peamiselt konstitutsionaalsed demokraadid (kadetid) Viiburisse, kus 24. juulil 1906 avaldati nn. Viiburi manifest, milles kutsuti rahvas üles passiivsele vastupanule valitsusevõimule. Manifestile allakirjutajad said hiljem karistada. Karistatute hulgas oli ka riigiduuma liige Jaan Tõnisson.

mille otsustasin kasutamisele võtta. Kuid sellest pikemalt edaspidi.
Paar päeva pärast Pätsi dekreete, 22. märtsil, avaldati «Kohtu ja siseministri otsus nr. 2787 Vabadussõjalaste Liidu sulgemise kohta» (selle tekst on toodud lisas). Teatavasti suleti Vabadussõjalaste Liit juba 12. märtsil kindral Laidoner'i käsuga. Kuna seda käsku ei peetud piisavaks, siis leiti tarvilikuks sulgemiskäsk korrata ministri otsusega käsu seaduspärastamise mõttes. Nagu juba nimetatud, toimus Laidoner'i ülemjuhatajaks määramine Põhiseaduse vastaselt, mispärast oli karta, et ka tema poolt tehtud korraldusi võidaks võtta seadusvastastena. Kuna selle, nüüd juba ministri poolt tehtud Liidu sulgemise otsuse vastu hiljem tõsteti kaebus riigikohtu ees ja riigikohus jättis kaebuse tagajärjeta, siis tehti sellest riigikohtu poolt sanktsioneeritud ministri otsusest suur number. Vabadussõjalaste inkrimineerimisel hakati nüüd trumbina tarvitama seda «riigikohtu enda» poolt õigeks tunnistatud akti, kõrvaldades kasutamiselt Päts'i poolt riigikogus antud seletuse. Ka hakkas valitsus seda riigikohtu otsust, millega Vabadussõjalaste Liidu sulgemine leiti olevat õige, tarvitama endakaitseks nende vastu, kes söandasid väita, et alates 3. maist 1934 ei ole K. Päts'i valitsus enam põhiseadusepäraselt delegeeritud (näiteks kasutas seda ebaõiget endakaitse argumenti peaminister K. Einbund riigikogu koosolekul 28. sept. 1934). Minister J. Müller'i otsuses on tähelepanuväärt põhjendused, mida ta ette toob Vabadussõjalaste Liidu sulgemiseks (Laidoner'i lühikäsus põhjendused puuduvad).
Enne ministri otsuse kommenteerimisele asumist on põhjust meenutada Vabadussõjalaste Liidu sünnilugu. Teatavasti sulges J. Tõnisson oma kaitseseisukorra väljakuulutamisel augustis 1933 vabadussõjalaste liidud koos nende keskliiduga. Need olid autonoomsed organisatsioonid, kes olid vabatahtlikult ühinenud ühte keskusse — Eesti Vabadussõjalaste Keskliitu —, kust nad igal ajal võisid välja astuda, nagu seda näiteks tegi Lahinguvendade Klubi vabadussõjalaste 1932. a. märtsikuu kongressil. Kuna Tõnisson oli liidud sulgenud kuni kaitseseisukorra lõpuni ja ta kaitseseisukorra kaotas 19. okt. 1933, siis olid liidud ühes keskliiduga saanud tagasi vabaduse tegutsemiseks. Teisest küljest, märgituna rahuldas riigikohus vabadussõjalaste kaebuse liitude sulgemise kohta. Pärast Päts'i valitsuse ametisse seadmist 21. okt. 1933 algasid valitsuse ja vabadussõjalaste vahel kõnelused vabadussõjalaste edaspidise tegevuse legaliseerimise asjus. Päts'i ülesandel tegi minister Müller vabadussõjalastele ettepaneku töötada välja nende tegevuse organiseerimiseks uus põhikiri, mis lihtsustamise mõttes näeks ette ühtainust organisatsiooni — Eesti Vabadussõjalaste Liitu, kellel oleks õigus luua osakondi üle maa. Minister lubas niisuguse põhikirja, mis õigustas vabadussõjalasi organiseeruma tsentraliseeritult, registreerida jalamaid, vähimagi takistuseta. See ettepanek meeldis vabadussõjalastele, kuna see lubas neile end korraldada paremini ja jõulisemalt. Niisugune põhikiri minister Müller'i poolt soovitatud alustel töötatigi välja ja see sai tema esitamisel registreeritud 24 tunni jooksul, 30. okt. 1933. Ka registeeris minister Müller veel ühe teise organisatsiooni — Vabadussõjalaste Rahvaliikumise — põhikirja. Viimane organisatsioon loodi ja registreeriti eriorganina valimiskampaania teostamiseks, samuti nagu loodi ja registreeriti Päts'i ja Laidoner'i valimiskomiteed ja hiljem — jällegi valimiskihutustöö tegemiseks — Isamaaliidu «rahvarinne». Ühise nähtena torkab siinjuures silma, et niisuguste valimisvõitluse «löögiüksuste» loomise põhjuseks näib olevat asjaolu, et nende vaimsed isad — Vabadussõjalaste Liit, Põllumeeste-Asunike Koondis, Põllumeestekogud ja Isamaaliit — millegipärast tahtsid avalikkuse ees jääda varju ja võitlemiseks saatsid tulle need «mitte-parteilised» komiteed, rahvaliikumised ja rahvarinded. Ametlikult ei tunnistanud ükski eelnimetatud parteidest omaks nende ülalloetletud «poegi».
Oma sulgemisotsuses nimetab min. Müller vabadussõjalaste kihutustööd võimu ülevõtmiseks «maskeeritud võitluseks teiste poliitiliste rühmituste vastu». Min. Müller pole kunagi hiljem ega kusagil selgitanud, mida ta mõtles «maskeeritud võitluse» all. Võitlus kõigi erakondade vahel oli avalik ja taotles ka avalikult ühte ja sama sihti: igaüks neist tahtis Toompeal maksma panna oma võimu. Ministril kui poliitikul ja juristil pidi olema hästi teada, et iga poliitilise rühmituse RAISON D'ETRE (oleskelu õigustus, põhjendus ehk eesmärk) on võimu juurde pääsemine. On teada, et seda eesmärki kõige avalikumalt ja otsekohesemalt tunnistas K. Päts'i oma partei K. Einbund'i suu läbi. Kui kõnelda maskeerimisest just eriliselt 1934. a. valimisvõitluse kohta, siis võib juttu olla vaid sellest, et iga võitleja-erakond puges oma sellekohase komitee või liikumise taha.
Min. Müller'i poolt mainitud A. Sirk'i «musterkõnet» 9. veebr. 1934 oli minulgi juhus kuulata, nagu ma seda eelpool olen maininud. On sulatõsi, mis minister ütleb, et selles kõnes (kindlasti ka veel teistes) nõudis Sirk uue Põhiseaduse vaimu ja mõtte mõjulepääsmiseks seniste võimuteostajate eemaldamist ja nende asendamist vabadussõjalastega. Kuid «lõpuarve tegemist senise süsteemiga» nõuti juba ammu enne vabadussõjalasi riigikogus, ajakirjanduses ja mujal. Selle nõudjaist riigikogus võiks nimetada K. Päts'i ja J. Tõnisson'i , kongressil kõnelejaist K. Einbund-Eenpalu't.

Meenutagem ka veel Ed. Laaman'i («Konstantin Päts»): «Kuulates ühte Soomest tulnud kaasmaalase jutustust sealsete lapualaste 1930. a. marsist Helsingi peale, ohkas K. Päts: «Ega vist meilgi muud ei jää, kui tuleb seda Lapua värki tegema hakata.»» Ei saa unustada ka K. Päts'i katset oma preestrist venna kaudu hankida auto-tankide rügemendilt tanke võimu haaramiseks Toompeal 17. okt. 1933.

[nuhk.Albert]

Min. Müller heidab vabadussõjalastele ette ässitamist, ähvardamist, terrorit, revolutsioonilise meeleolu tekitamist, «mille tagajärjel mitmes kohas ähvardasid tulla kokkupõrked ja segadused». Ähvardasid tulla, kuid ei tulnud. Küllap vist sellepärast, et kõikide komiteede vastastikune kihutustöö rahva juures tuld ei võtnud ja seetõttu ministrile allutatud politseil korrakaitseks tööd ei leidunud ega tegevust, millest raporteerida. Jälle on kohane siin meenutada kindral Laidoner'i autoriteetset seletust kümme päeva enne min. Müller'i sulgemisotsust, mille kohaselt kusagil korrarikkumisi polnud ja kõikjal valitses julgeolek ja rahu.
Siseminister Müller tsiteerib näitena, missuguste vahenditega vabadussõjalased kavatsesid senist süsteemi likvideerida, A. Sirk'i kõnet 19. nov. 1933, millest ministri meelest kõige raskesõnalisemana mõeldud on esitatud lause: «Võimu võime purustada ainult võimuga!» Kindlasti mõtleb min. Müller valitseva süsteemi käes oleva võimu all legaalset võimu, s. o. Põhiseadusest järgnevat. Kusagilt ei nähtu, et ka Sirk, olles samuti jurist, ministri arvamist ei jagaks. Selle võimu asendamine (kukutamine, kõrvaldamine, purustamine — kuidas kellegi maitse valitsuse vahetamist nimetada soovib) on kõigiti seadusepärane, kui see toimub legaalsel teel. A. Sirk'ilt on teada rohkem väljendusi kui see, mis minister on heaks arvanud välja noppida, ja milledes Sirk süsteemi vahetust tõotab teostada vaid legaalsete võtetega.

A. Sirk'i poliitilise võitluse taktika kohta kirjutab mulle dr. Hjalmar Mäe materjalide andmise korras 9. jaan. 1960: «Umbes nädal enne 12. märtsi 1934 tõi minule Tallinna poliitilise politsei ametnik kindla informatsiooni, et on tulemas kaitseseisukord, et juba valmistatakse nimekirju vahistamiseks jne. Informeerisin sellest kohe Sirk'i. Tema asus seisukohale, et meie selle vastu midagi ette võtma ei hakka. Mina väitsin, et võimalus oleks Päts'i plaanide kava rahvale teatavaks teha ja selle avaliku süüdistusega seada valitsus raskesse olukorda. Sirk naeratas ja ütles: rahvas valib meid ju jälle vanglast välja, ja see vägivalla akt meie vastu toob meile nii suurt kasu, et meie peolt hääletajate arv aina tõuseb.
Meil oli Sirk'iga juba varem juttu olnud selle võimaluse üle. See oli paar kuud enne 12. märtsi, ajal, mil Larka kandidatuur veel päris kindel polnud. Siis ühel õhtul külastas mind Narva maanteel kol. ltn. Nikolai Helk, keda tundsin Nõmmelt kaunis hästi. Ta jutt oli veidi imelik. Algas küll nii nagu mitmed teisedki — arvestagu meie, et ta on meie mees, kuid ameti tõttu ei või tema seda avalikult ütelda ja seepärast ka mitte liikmeks astuda. Ja siis kasutas Helk passust: võib-olla tuleb mul teie üle kohut mõista ja ma ei või ju siis Vabadussõjalaste Liidu liige olla. Mina arvestasin, et need sõnad on ühest küljest märguanne, et siiski katsuksime Päts'iga luua kokkulepet, et kohtumõistmist ära hoida, ning teisest küljest leadaanne, et sellist kohtumõistmise sammu on juba kaalumisele võetud, kui meil kokkulepet ei teostu. Ma tollal ütlesin seda Sirk'ile ja nimetasin minu oletusi. Sirk lausus, et egas tema selles süüdi ei ole, et Päts'iga kokkulepet ei ole. Vägivalda aga tema ei karda. Rahvas mõistab seda sammu hukka, nagu eelmist kaitseseisukorda. Tema tahab legaalselt valimistega end läbi lüüa ja niisugust ähvardust ei karda.»

Oleks õiglasem olnud ministri poolt kõrvutada ja kaaluda ka neid teisi asjaomaseid Sirk'i sõnu, millede tunnistajaiks olid kümned tuhanded, selgema pildi saamiseks vabadussõjalaste eesmärkidest, eriti kui ministril oma otsuse langetamisel oli tegemist mitte kommunistidele sarnase riigivastase organisatsiooniga, vaid organisatsiooniga, mille põhikiri oli ju koostatud ja registreeritud minister Mülleri enda sobitusel. Min. Müller kui endine kohtukoja prokurör võib ju kutselise süüdistaja ossa tagasi langedes tõesti uskuda, et Sirk'i ütlus «võimu purustame võimuga» ja ka A. Larka väljendus «saagu sellest lipust lahingulipp ja mingu mehed selle all võitlusse kas võiduks või langemiseks» ei tähenda midagi muud kui üleskutset füüsiliseks võitluseks relvadega. Kuid kohtuministrina on min. Müller oma isikus kohustatud kehastama mitte ainult prokuröri ega ainult poliitikut ega tohi asjasse suhtuda vaid ühe poole esindajana, vaid. evima avaramat, erapooletut ja administratiivvõimule mitte-serviilset pilku (kohtuvõim on rippumatu täidesaatvast võimust, ütleb meie Põhiseadus). Tundsin isiklikult kindral A. Larka't juba eesti sõjaväe algpäivist ega oska tema tagasihoidliku ja tasase iseloomu juures kujutella ei verist sõjakust ega vastutamatut seiklusvaimu. Kahtlus ei seisne selles, kas Sirk või Larka nii vägevaid sõnu on ütelnud, vaid selles, kuidas nad neid on mõelnud.

Et sõnu peab mõistma mitte nii, nagu need on öeldud, vaid nii, kuidas mõeldud, selleks olgu meenutatud näide min. Müller'i enda käitumist. Nagu eespool juba ette toodud, kirjutab Ed. Laaman («Konstantin Päts»), et märtsi algul 1934 pöördus Müller'i poole Päts teadaandega, et ta tahab vabadussõjalastele teha harakiri ja et ta selleks nõuab vabadussõjalaste juhtide nimestikku.
Müller andiski Päts'ile nõutud nimestiku. Tema kui seadusi austav kohtuminister poleks seda kindlasti mitte teinud, oleks ta Päts'i sõnadest täht-tähelt aru saanud nii, et Päts vajab tema kaasabi veretöö (harakiri) kordasaatmiseks.

Oma otsuse suurt ulatust ja tõsiseid tagajärgi arvesse võttes, pole min. Müller'i poolt eriti veenev ja tõendite mõttes juriidiliselt suurt kaalu eviv põhjendusi ehitada «Vabadussõjalaste Liidu osakondade üksikute liikmete mitmes kohas tehtud ütlustele», olgu need ka nii hirmuäratavad kui ministri otsuses tsiteeritud. Niisuguste vaiksete vendade sõnade väärtust võib ju kõrgeks hinnata küll, kuid on iseasi, kuivõrd õige ja õiglane on nende vastutustunde ülehindamisest teha ministri positsioonile väärseid kaineid ja erapooletuid järeldusi kogu Vabadussõjalaste Liidu sulgemiseks. Käimas olevas valimisvõitluses langetati suuri sõnu kõikide erakondade poolt, kuid, nagu juba öeldud, need ei osutunud võimelisteks välja kutsuma kokkupõrkeid või segadusi. Siinkohal on sobiv veel märkida ka fakti, et riigikohus 1933. a. kaitseseisukorra puhul suletud Vabadussõjalaste Liidu asjas rahuldas vabadussõjalaste kaebuse põhjendusega, et ühe või teise organisatsiooni üksikute liikmete korrarikkumiste pärast ei saa sulgeda kogu organisatsiooni ja et vastutusele peab võtma korda rikkunud üksikuid liikmeid.
Niipalju lühimärkusi minister J. Müller'i otsuse puhul. Neid pole mõtet laiendama hakata, sest riigikohus mõistis ministri otsuse õigeks selle vastu tõstetud kaebuse tagasilükkamisega ja seetõttu võib praegu veel täie tervise juures Torontos elav härra minister Müller rahuldustundega (kas ka oma südametunnistuse ees?) väita — olgu kuidas ka ei olnud, aga ometi võitsin mina riigikohtu protsessi.
Riigikohus samuti kui sõjakohus ei pea asjade arutamise kohta protokolle. Kirja pannakse vaid otsused. Kuid selle tähtsa iseloomuga vabadussõjalaste protsessi kohta on avalikkusele siiski saanud teatavaks mõned üksikasjad. Kohus peeti laupäeval, 14. apr. 1934 riigikohtu hoones Aia tänavas Tartus. Kaebusi oli esitatud neli: 1) Vabadussõjalaste Liidu ja tema osakondade sulgemise vastu, 2) Vabadussõjalaste Rahvaliikumise sulgemise vastu, 3) kaebus Tallinna linnavolikogu vabadussõjalastest volinike mandaatide tühistamise vastu ja 4) samalaadne kaebus Tartu linnavolikogu suhtes. Kohtu koosseisu kuulus: eesistuja Peeter Puusepp, ettekandja Artur Klaassen, prokurör Richard Rägo. Pooltena esinesid siseministeeriumi volinik Reinhold ja poliitilise politsei inspektor A. Tenson (eestindatult Tuulse) ning kaebajate volinikud advokaadid Eerik, Pikk ja Karlson. Kohtule esitatud kirjalikus avalduses kaebajad eitasid riigikorra kukutamise kavatsusi vabadussõjalaste poolt. Valitsema pääsmiseks on nad üritanud vaid legaalset teed — valimiste kaudu. Lippude pühitsemisel on lippe lahingulippudeks nimetatud vaid mälestamise motiividel, meenutades omaaegset võitlust välise vaenlase vastu. Kui keegi Liidu liikmeist on ähvardusi õhku lasknud, siis peab ähvardaja seaduslikus korras vastutusele võetama, kuid mitte niisuguse üksikisiku tegudele reageerima kogu Liidu sulgemisega. Liit kui organisatsioon pole kunagi ähvardavaid üleskutseid avaldanud ja seepärast ei saa süüd temale panna. Advokaat Eerik esitas kohtule palju «Võitluse» numbreid, milledest nähtus, et Liit on avaldanud manitsusi rahvale ja hoiatanud teda laskumast mõtlemata tegudele. Advokaat Karlson palus tunnistajatena üle kuulata kindral A. Larka, kolonel O. Luiga ja võimalikult ka A. Sirk, kes viibis vanglas.
Sellele vaidles vastu siseministeeriumi volinik Reinhold, seletades, et ühtki tunnistajat ei ole tarvis. Asi olevat küllaltki selge, kuna need avaldused on ilmunud trükis. Mis avaldajad seejuures mõtlesid, pole sugugi mitte tähtis. Vabadussõjalaste väljendusi peab võtma tähttähelt nii, nagu need on trükitud. Igasugused seletused on asja otsustamisel täiesti ülearused. Ka prokurör Rägo pani ette tunnistajaid mitte üle kuulata. Seejärel läks kohus nõupidamisele ja tagasi tulles teatas, et palve tunnistajate ülekuulamiseks on tagasi lükatud. Järgnevalt sellele teatas prokurör Rägo, et temale on saabunud salajast süüdistusmaterjali siseministeeriumist, mille kokkuvõtte ta nüüd ette kannab tutvumiseks kaebaja volinikele. Siin esitas advokaat Fr. Karlson uue palve: asja arutamine edasi lükata, et kaebajad saaksid põhjalikult tutvuda selle salajase materjaliga, mille olemasolust neil pole seni olnud vähimatki aimu. Kohtupidamise seaduse kohaselt peab üksikasjaline süüdistusmaterjaliga tutvumine olema võimaldatud mõlemale poolele. Mitte nii, et üks pool peab süüdistusmaterjali salajases ja toob selle välja alles viimsel minutil kohtus. Selle salajase materjali kokkuvõte üksi ei anna selget kujutlust materjali ulatusest ja tõendite usaldusväärsusest. Niisugune süüdistusmaterjali salajases varjamine ja selle teatavaks tegemine alles vaid kokkuvõtte ettelugemisel kohtus on ennekuulmata Eesti õigusmõistmise praktikas, rääkimata teistest riikidest.
Pärast nõupidamist jättis kohus adv. Fr. Karlsoni poolt esitatud asja arutamise edasilükkamise palve rahuldamata ja lubas prokuröril ette kanda kokkuvõtte tema käsutuses olevast salajasest materjalist. Ettekandmisel selgus, et salajane materjal ei sisalda midagi muud kui ühe juhtumi kirjeldust 30 üleajateenijaga 10. üksikust jalaväe pataljonist Tallinnas. Need 30 meest läksid erariides 13. veebr. 1934 koosolekule vabadussõjalaste büroosse Narva maanteel, kus nad reservkapten B. Dunkeli juures endid registreerisid korrapidajate rühma liikmeiks. Peale korrapidamise instruktsioonide andmist jutustas B. Dunkel neile ka kõiksugu lugusid kindral Laidoner'i võlgadest. Seejärel kuulutas kohus ühetunnise vaheaja, et kaitsjad saaksid tutvuda ettekantud salajase materjali kokkuvõttega.
Pärast vaheaega tõi adv. Eerik ette oma vaidluses Vabadussõjalaste Liidu sulgemise vastu, et Liidul oli üle 200 osakonna. Advokaat oli välja nõutanud politsei peavalitsuselt ametlikud andmed kohtule esitamiseks, mis näitavad, et ajavahemikul 15. okt. 1933 (rahvahääletuse päevast) kuni 12. märtsini 1934 on mitmesuguste ähvardavate väljenduste pärast kogu riigis tehtud protokolle 9 isiku kohta. Neist pole ühtki antud kohtu alla. Kui neid siiski võtta süüdlastena ja arvata, et nad kõik kuulusid Vabadussõjalaste Liitu, nähtub ka niisugusest oletusest, kui väike oli riigivastaste või korrarikkujate element vabadussõjalaste ridades. Adv. Fr. Karlson oma kõnes vabadussõjalaste kaebuse põhjendamiseks väitis, et kui A. Larka Võrus ja ka mujal peetud kõne teksti käsitatakse kui üleskutset revolutsiooniks või verevalamiseks ja teda peetakse revolutsionääriks või riigikukutajaks, siis miks pole Larka't vahistatud või vahistamatult kohtu kätte antud? Kui J. Tõnisson'i poolt maksmapandud kaitseseisukorra ajal eelmisel aastal riigikohus oma otsusega tühistas tolleaegse siseministri otsuse Vabadussõjalaste Liidu sulgemise asjas, leides, et üksikute liikmete süü pärast ei saa karistada kogu organisatsiooni, siis käidagu ka nüüd selle põhimõtte järele, jättes Vabadussõjalaste Liit karistamata. Vabadussõjalaste Liidu relvastatud väljaastumise kavatsuse kohta pole seni leitud ühtki tõendit, ja neid ka ei leidu, kuna Liit pole kunagi plaanitsenud midagi illegaalset. Liidu korrapidajate rühm oli loodud korra hoidmiseks rahvakoosolekud, just samal viisil ja samaks otstarbeks, nagu oli organiseeritud korrapidajate rühm Laidoner'i komitee juures.
Prokurör Rägo oma lühikeses sõnavõtus leidis kaebaja advokaatide väited olevat «naiivsed» («Päevaleht» 15. apr. 1934). Poliitilise politsei inspektor A. Tuulse, kes oma kõne ütles olnud rajanud salajastele materjalidele, väitis muuseas järgmist: «On kindel, et vabadussõjalased on tahtnud panna toime vägivaldset riigipööret kartuses, et nende riigivanema kandidaat Larka ei saa hääletamisel enamust. Ei saa uskuda, et Vabadussõjalaste Liit oli sõjaväeliselt organiseeritud ainult sellepärast, et ta nimi oli ühenduses sõja mõistega. Poliitiline erakond ei saa kasutada mootorrataste ja autode abi koosolekute korraldamiseks, vaid need abinõud olid määratud muuks otstarbeks. Eriti on vabadussõjalased tahtnud oma mõju maksma panna kaitseväes ja kaitseliidus, organiseerides seal rakukesi. Vabadussõjalased on teinud avalikku kihutustööd maksva riigikorra vastu ja kavatsenud ette võtta riigipööret. Kõike seda arvesse võttes palun siseministri otsus Vabadussõjalaste Liidu sulgemise kohta tunnistada õigeks.» Inspektor A. Tenson-Tuulse süüdistused on eranditult üldsõnalised. Kordagi ei too ta ette midagi konkreetset, ei ühtki mässukava nimede või muude üksikasjade mainimisega, ei ühtki identifitseeritud vabadussõjalaste rakukest kaitseväes või kaitseliidus, ühegi mootorratta- või autoomaniku nime, kes oma sõiduki oleks annud mingiks «muuks otstarbeks». Kuid — nagu ta rõhutas — on tema andmed salajased ja niisugusteks on nad jäänudki asja selgitamise kahjuks avalikkuse ees.
Ülalmainitud kaebuste arutamise omapärane viis riigikohtus tõendas, millisesse sõltuvusse oli sattunud Eesti Vabariigis riigikohus, kes Põhiseaduse järele pidi olema rippumatu täidesaatvast võimust, pärast 12. märtsi riigipööret. Oma väärteedel õigusemõistmisel käesolevas asjas läks ta isegi niikaugele, et langetas risti-vastukäiva otsuse oma eelmisel aastal püstitatud põhimõttele, et organisatsiooni ei saa nuhelda tema üksiku liikme tegude eest. Teatavasti võtsid meie maa juristid riigikohtu otsuseid vankumatute normidena seaduste tõlgitsemisel, mida võis kasutada kindlate väidetena kohtulikul arutamisel. Sama kord oli ka teistes riikides, milleks trükiti erilised raamatud — meil riigikohtu otsused, Venemaal Vene senati otsused, USA-s Decisions of the Supreme Court jne. Ei ole teada, et kusagil (peale Eesti) kõrgeim kohus ühes-samas asjas oleks sisuliselt langetanud omaenda varemvõetud seisukohale vastukäivat otsust.

TRUUALAMSUSE TUNDEAVALDUSED VALITSUSELE

Iga vähimgi nimekas vabadussõjalaste juht oli pandud vanglasse. Kõikide aegade suurimal Eesti erakonnal oli pea ära lõigatud. Võis oletada, et juhtideta jäänud liikmeskonna massis, kus valitsusvõimude seletuse kohaselt pidi leiduma palju ebapatriootilist ja kuritahtlikku elementi, peaksid puhkema korratused. Kuid kõik jäi vaikseks ja üle riigi ei registreeritud ühtki korrarikkumist. Sellest ei saa siiski järeldada, et kõik need, kes veel hiljuti olid valitsuse vastasteks kvalifitseeritud, oleksid üleöö muutunud valitsuse poliitika pooldajaiks. Intensiivselt töötava julgeoleku aparatuuri kaudu (välispolitsei, poliitiline politsei, kaitsevägede staabi II osakond) oli valitsus teadlik, et enamik kodanikest tema tegudele kaasa ei hõiska. Seda ei võinud ka oodata rahvast, kes oli kuulutatud haigeks. Oleks võinud arvata, et üldist rahu ja korra säilitamist seletada rahva haigusega oleks valitsusel pidanud tunduma raskena, kuna silmnähtava tegelikkusena oli see seletatav eestlastesse sissejuurdunud korradistsipliiniga, eriti nii pahupidi puistatud vabadussõjalaste juures. Silmnähtavaist faktidest hoolimata, mis märkisid ohustamatut rahu ja julgeolekut üle maa, jäi valitsus kindlaks tema poolt juba kord omaks võetud liinile, et rahvas on põdemas vabadussõjalastelt saadud nakkus-tõbe ja et teda on vaja arstida. Et luua Pätsile head mainet, teha vastuvõetavamaks tema arstimite mõrudat maiku, stigmatiseerida roojaseiks haiguse tekitajad, selleks rakendati ajakirjandus eripropaganda ülesandele, mida Eestis veel ei tuntud, kuid mis meie valitsusvõimu arvates oli häid tulemusi annud mõnes välisriigis, N. Liidus ja rahvussotsialistlikul Saksamaal. Eesti lehed pandi kuulutama - truualamsuse tundeid juhtidele ja ka muid rõõmu- ja rahulduseavaldusi, mis valitsevast keskusest leiti sobivaks levitamisele määrata. Perioodiliselt hakkas ajalehtede veergudel ilmuma tervituste sari pealkirjade all «Rahvahulgad kindla korra loomise poolt», «Riigivõimu esindajaile saabub rohkel arvul tervitustelegramme», «Rahvas tänab oma päästjaid», «Riigivanem ja ülemjuhataja Eesti tuleviku pant» jne., Näiteks trükib selles sarjas «Päevaleht» 18. märtsil 1934 muuhulgas:

Eesti Linnade Liidu juhatus palub Teid, härra ülemjuhataja, võtta vastu parimaid tervitusi Teie asumisel praegusele vastutusrikkale kohale ja soovib Teile jõudu Eesti iseseisvuse ja demokraatliku korra kaitsmisel.
Eesti Maavalitsuste Liidult on saabunud riigivanemale järgmine telegramm: Teie poolt teostatud sammude puhul rahu ja korra kindlustamiseks riigis tervitame Teid ja kinnitame, et omavalitsused maal toetavad Teid maksva demokraatliku riigikorra kaitsel. Tartu rahvuslikult mõtlevad naised telegrafeerivad: «Kõrgesti austatud ülemjuhataja kindral Laidoner! Hindame tõsiselt Teie astutud samme rahva ja riigi kaitseks. Lubame pühalikult kõige oma jõuga kaasa aidata selleks, et rahvahulgad, eriti naiste laiad hulgad, kes ülesässituse mõjul oma tasakaalu kaotanud, selle jälle tagasi saaksid, ning meie kodudesse võiksid külvata ülesehitavat meeleolu.»

Eelmisel päeval oli samas sarjas «Päevalehes» lugeda pikk rida tervitusi ja õnnitlusi riigivanemale, millede saatjaist nimetame mõned: Sauga Põllumeestekogud, Tahkuranna põllumehed, Võhma Eksporttapamajad, Vahi Põllutöökool, Pärnumaa põllumeeste esindus, Erra põllupidajad, Keina Majandusühisus jne. Nii jooksis päevast päeva seeria tervitustest, mis avaldati parajas proportsioonis saabununa riigivanema nimele ja ülemjuhataja aadressile. Selle kõrval käis veel teine sari — igasuguste lugude avaldamine. Ka sellest mõned näited:

«Päevaleht» trükib 18. märtsil 1934 kõmulise loo pealkirja all «Vabadussõjalaste sidemed natsidega — Endine Virumaa mõisaomanik R. Õis Berliinis löökrühmade rajoonijuht — Kavatses tulla Eestisse korraldama vabadussõjalaste liikumist — Lootis vabadussõjalaste kaudu saada tagasi võõrandatud mõisa». Järgneb pikk lugu, kuidas kellegi Edmund Õis'i isa Otto Õis oli saksa esimese okupatsiooni ajal 1918. a. osa võtnud «Ortskommandantu'ri» tegevusest, samuti võtnud osa Balti mõisnike katsest Eesti vallutada Landeswehri väeosades. Pärast isa surma ja tema mõisa tükeldamist oli poeg Edmund järelejäänud varanduse likvideerinud ja Eestist lahkunud Berliini. Seal olles lootis ta, nagu teisedki Balti parunid, et ta vabadussõjalaste erakonna juhiks määramisega saab tagasi oma varandused.

Samas lehes seisab veel lugu vahistatud Narva advokaadist A. Neks'ist, kes oli saksastunud eestlane. Narvas elades olnud ta ühendusepidajaks riigisakslaste ja vabadussõjalaste vahel. Leht kirjutab: «On andmeid, et Narva saabunud sakslaste sidemed ja vabadussõjalaste ühenduseniidid jooksid kokku Tallinna staapi.»
Kuid meeltülendavaim on sama, 18. märtsi «Päevalehes» artikkel pealkirja all «Maanaise eeskujulik tegu». Toome selle täielikult:

Et riigis rahu ja korra hoidmiseks ettevõetud sammud leiavad täit hindamist rahva hulgas, selleks olgu toodud tõestisündinud lugu Elvast.
Nimelt ilmus reede Elvas kohaliku ajalehe «Elva tulevik» toimetusse lihtne maanaine ligidalt Aru vallast. Naine seletas, et ta suure südamevaluga jälginud vabadussõjalaste musta ässitustööd. Alles hiljuti üks nende kõneleja Arul nimetanud avalikul koosolekul meie riigimehi «söönud täkkudeks», mis mõjunud naisele rusuvalt. Viimased valitsuse sammud olid olnud naisele rõõmusõnumiks. Ta tulnud reedel Elva ja võtnud kohalikust pangast välja kogu oma hoiule antud summad. Naine soovis kogu oma kogutud raha ohverdada riigi heaks, et kord saaks riigis alles hoitud, samuti et propageeritaks kindral Laidoneri kui eestlaste suurimat heategijat. Naine, meeleliigutusest pisarais, tähendas, et väga võimalik, et tema käes oleval rahal poleks olnud enam mingit väärtust kui vabadussõjalaste mässukatse oleks toimunud ja sellega meie riiklik iseseisvus võõraste võimude kätte mängitud.

Propaganda mõttes pole halvem lugu, mille toob «Päevaleht» oma 17. märtsi numbris. See on samuti väärt, et seda tsiteerida sõna-sõnalt:

Narva-Jõesuu seltskond korraldas laimukirjanduse põletamise. «Mustim tulease ja tumedaim minevik».
Narva-Jõesuu seltskond korraldas neljapäeva õhtul (15. märtsil) vabadussõjalaste laimukirjanduse piduliku põletamise Narva jõel. Kokku oli kogutud suur hunnik «Võitluse» numbreid ja mitmesuguseid lendlehti. Kella 7 paiku mindi keset jõge. Enne kirjanduse põletamist loeti ette akt, kus olid näidatud põhjused, mis sunnivad igat riiklikult mõtlevat kodanikku hävitama rahva hinge mürgitava laimukirjanduse. Kokkuvõttes oli öeldud selles aktis järgmist: «Võitlus», see oli salapärane mürk, see oli laimu ja mustuse levitaja. «Võitlus» mürgitas meie kalli kodumaa rahulikke kodanikke, ässitas neid teineteise vastu, külvas, viha ja vaenu, ujutas üle meie kõige paremaid ja teeneterikkamaid riigimehi vale ja laimuga. «Võitlus» salapäraselt ja nägemata müüs rneie maad ja rahvast läände ja itta. Põletame ja hävitame ta. Las tuul viib suitsu itta ja veevool tuha läände. See olgu meie ohvriks. «Võitlusest» peab jääma Eestile mustim tulease ja tumedaim mälestus.»
Akti ette loetult süüdati vabadussõjalaste kirjandus. Tuleleek tõusis kõrgele. Poolkaares seisid inimesed vaikselt, peaaegu pühalikult. Alles kui lõke oli kustunud ja tuul kannud tuhagi laiali, lahkusid inimesed jõelt.

Kirjanduse põletamine ja autodafeede korraldamine rahvussotsialistlikul Saksamaal koos sellekohaste kõnepidamiste ja muu rituaaliga oli teada sellal ka juba Eestis. Võimalik, et paljud eestlased olid sel puhul pead vangutanud ja naernud selliste narruste üle, võib-olla ka Narva-Jõesuu «peletamise aktsiooni» korraldajad. Kuid nüüd leiti säärane rahvussotsialistlik äärmus sobivat propaganda otstarbel ka Eestile.

[nuhk.Albert]

Lisaks telegrammidele avaldati samalaadses stiilis kirjutatud «Hea Diidreku ja Paha Priidolingi lugusid palju. Kõikide variantide äratoomiseks ei piisa ruumist. Erirubriigid moodustati veel sõnumitest, nagu «Võrumaal ilmus vallamajja kolm talumeest, nõudes sekretärilt, et ta tagasi annaks nende poolt Larka'le antud allkirjad, kuna neid olevat varem sunnitud Larka'le alla kirjutama.» Või — «Vabadussõjalaste hirmuvalitsus Voltvetis, kus kohalik konstaabel keelas ära Laidoner'i piltide, müügi kui lubamatu äriajamise». Või — «Vabadussõjalaste valed Laidoneri võlgadest, kuna kindral Laidoner'i tõeline võlgade summa pole isegi 12 miljonit senti suur.» Samuti — «Ka teistest valdadest tuleb teateid, et on ähvardustega sunnitud veendunud Laidoner'i või Päts'i pooldajaid kirjutama alla Larka'le.» Edasi — «Baltlane vapse juhtimas. Mõisakülas arreteeriti Tõrva linnanõunik Grauberg. Graubergi isa oli 1905. a. karistusaktsiooni tegelane ning praegu mõisavalitseja parun Mühlen'i mõisas Viljandimaal, kellest (Mühlen'ist) on teada, et ta on rahvussotsialistide peavüürer.»
Pole ettekujutatav, et normaalsetel aegadel, mil «Päevalehe» toimetus võis tegutseda omapead, sellesse lehte oleks paigutatud sõnum inimese arreteerimisest sellepärast, et tema isa oli 1905. a. karistusaktsiooni tegelane ja hiljem mõisavalitseja Balti paruni mõisas. Sellelaadseid sõnumeid vaikival ajastul võib loetella veelgi.
Ei saa salata, et niisugune propaganda, mis oli üle võetud teisalt ja kohandatud Eesti oludele, poleks tulemusi annud ka meie inimeste juures. Laialt levinud usus, et «ega kiri valeta», laskis nii mõnigi kodanik end mõjutada sellest vägevast propagandalausest, mida juhiti Toompealt vahendeid valimata vabadussõjalaste halvustamiseks ja «uue vaimu» sütitamiseks. Kuna eesti ajakirjandusele oli pandud peale autoritaarse riigivõimu raske käsi, siis pidi trükitama kõik, mis ülevalt alla linna ajalehtede toimetustesse saadeti. 12. märtsist 1934 kuni tänaseni pole Eesti pinnal enam saadud kultiveerida vaba ja demokraatlikku trükisõna, samuti väljenduse- ja mõttevabadust.

KATSED DEMOKRAATLIKU RIIGIKORRA PÄÄSTMISEKS

Pärast Päts-Laidoner'i võimuhaarangut ja propaganda alustamist selle õigustamiseks asus parlamentaarne opositsioon seisukohale, «et elame ja vaatame». Kuid oli ka ringkondi ja poliitilisi rühmitusi, kelle juhtkonnas väga tõsiselt suhtuti asetleidnud riigipöördesse ja sellega kaasunud nähetesse. Mõjukaim selline organisatsioon oli Põllumeeste-Asunike Koondis. Pärast seda, kui vabadussõjalased olid murdnud nendega sõlmitud kokkuleppe, tõmbasid põllumehed-asunikud oma read veel tihedamaks Laidoner'i ümber. Sidemeid temaga hoiti lühikest aega muutmatuma ka pärast 12. märtsi. Tekkinud uues olukorras tõotas Laidoner partei juhatusele Päts'i poliitika vaoshoidmiseks kindlasti enda käes pidada kontrolli sõjaväe ja politsei üle. Seejuures oli ta kõigiti päri partei nõudmisega, et riigikogu osatähtsus jääb põhiseadusepäraseks, s. o. et rahvaesindust mitte välja ei lülitata tema funktsioonide täitmisest. Kuid siis hakkas Põllumeeste-Asunike Koondise juhatus märkama, et Laidoner igasuguseid ettekäändeid kasutades üha vähem leiab aega nendega kõnelemiseks. Ka torkas juhatusele silma, et nende poliitiline kindral muutub järjest tagasihoidlikumaks tarvitamast arvustavaid väljendusi talle partneriks saanud Päts'i kohta. Valimiste edasilükkamise dekreet polnud põllumeestele-asunikele meeldinud algusest peale ei juriidiliselt ega poliitiliselt. Kuid nad olid lohutust leidnud Laidoner'i lubaduses Päts'i peale passida ja mitte teda lasta valimisi kauemini saboteerida kui sügiseni. Nüüd aga hakkas Laidoner selles küsimuses puiklema. Ja nii jälgisid põllumehed-asunikud, üha enam pealtvaataja ossa surutud, kuidas Päts'i mõju Laidoner'ile päev-päevalt kasvas, sedamööda, kuidas tal õnnestus üht takistust teise järel võita oma võimupositsiooni kindlustamiseks. Pärast oma võitu riigikohtus läks Päts'il lõplikult korda Laidoner'i oma mõjuvõimu alla saada. Kui aprillis 1934 Põllumeeste-Asunike Koondise juhatusele sai täiesti selgeks, et Eestis valitsema hakanud duumviraadis maksab vaid Päts'i tahe, katkestasid nad igasuguse kontakti Laidoner'iga. Kuid aru saades, et nende panus Laidoner'ile oli osutunud ekslikuks, et ta pole poliitik ega mees, kes on truu oma põhimõtteile, ja kartes, et ühegi pidurita jäänud Päts'ilt võib oodata igasuguseid poliitilisi avantüüre, lõid põllumehed-asunikud murelikeks. Oli karta, ei Päts ainuüksi võimuküllust nautides tõrjub avalikust elust välja kõik oma võistlejad ja vastased. Selle võimaluse vältimiseks oli vaja leida vastukaalu. Seda ei tasunud hakata otsima sotsialistide hulgas, kes teatavasti olid liidus Päts'iga. Jäi üle veel vaid üks tõhusaid poliitilisi väljavaateid pakkuv tee: katsuda kaasa lummata vabadussõjalaste hulgad, kellelt olid küll amputeeritud juhid, kuid sellega veel mitte suretatud nende huvi kehtiva põhiseaduse lojaalse täitmise vastu. Põllumeeste-Asunike Koondise juhatus otsustas uuesti ühendust võtta vabadussõjalastega.
Jälle rakendati selleks A. Sirk'i koolivend, koondise sekretär Ilmar Raamot. Ülesande täitmine polnud Raamot'ile sugugi kerge. Vabadussõjalaste kogu esimene garnituur istus vanglas. Teisejärgulistest Raamot kedagi ei tunnud ja neistki polnud jäänud palju vabadusse pidevalt kestvate arreteerimiste tõttu. Olles kuulnud arstide grupist vabadussõjalaste seas, pöördus I. Raamot Tallinna arsti dr. Harry Rüütman'i poole ja kuulis temalt usalduslikul kõnelusel, et vabaduses viibib keegi Aleksander Viidik, kellest Rüütman ütles teadvat, et see mees olevat vangistatud vabadussõjalaste juhtide poolt määratud nende asetäitjaks. A. Viidik oli Raamot'ile tundmata. Kuid Raamot'i sõber, sõjakaaslane soomusrongil, «Maalehe» toimetuse liige Harry Päärt korraldas Viidiku tutvustamise suurima ettevaatusega poliitilise politsei laiaulatusliku jälitustegevuse tõttu. Tutvustamine sündis kolme silmapaari all, sellel kokkusaamisel ei kõneldud muust kui Viidik-Raamot'i uuest kohtumiskohast ja ajast. See jutt toimus alles pärast Harry Päärt'i lahkumist. Kuid juba järgmisel päeval sai Raamot teada oma era-informatsiooniallika kaudu poliitilises politseis, et sinna on jõudnud andmed tema kohtumisest Viidik'uga, samuti üksikasju eelseisvast kohtumisest. Raamot oli jahmunud niisugusest uudisest, kuid otsustas siiski minna kokkulepitud kohtumisele. See toimuski, nagu Viidik seda oli soovinud. Jaani tänavas Urla maja VII korra koridori nurgas. Raamot oli kohtumisel nii sõnaaher kui vähegi võimalik ja puikles kõrvale kõigist Viidiku katseist poliitilistel teemadel kõnelemiseks. Kuid teistkordselt kuulnud oma poliitilise politsei usaldusmehelt toimunud kohtumise üksikasjadest, võttis I. Raamot käigu ette dr. Rüütmani juurde. Ilmunud tema kabinetti ametlikul vastuvõtuajal ja maksnud omal pealekäimisel ka honorari, ütles ta: «Võimude teadmiseks olen Teie juures kui patsient, mida palun mitte unustada. Kuid Teie enda teadmiseks olgu öeldud, et Aleksander Viidik on poliitilise politsei salaagent. Niisugune on mees, keda Teie mulle soovitasite Sirk'i asetäitjana.» Dr. H. Rüütman (kes tollal ise kuulus vabadussõjalaste ajutisse häda-juhtkonda), oli rabatud, ta ei tahtnud kuuldud uudist kuidagi uskuda. Kuid aru saades Raamot'i soovist teed leida A. Sirk'i juurde, usaldas dr. Rüütman Raamot'ile avaldada märgusõna, kinnitades, et see oli teada vaid tema, Rüütman'i, ja Sirk'i vahel. Raamot'i juttu Viidik'ust ei jäänudki Rüütman uskuma. Samuti uskumatuks jäi hiljem Larka'gi, kellele ma esitasin kindlad andmed Viidik'u salaagent-provokaatoriks olemisest, mis olid täiesti olenematud Raamot'i omadest (Eestis elades ma I. Raamot'it ei tunnud).
Politseiagent Aleksander Viidik kasutas talle vabadussõjalaste poolt omistatud usaldusoreooli selleks, et vabadussõjalastest politseile raporteerida ja vabadussõjalast kihutada järelmõtlemata tegudele. Näitena tema provokaatorlikust tegevusest olgu nimetatud erukapten R. Reha (ta pidas kirjamarkide äri Tallinnas Pikas tänavas) käsigranaatidega väljaastumise lugu ühes grupi kaaslastega. Samuti õhutas Viidik maikuus 1934 plaani lõigata läbi ühel ööl kõik Tallinna suunduvad kaugeühenduse telefonitraadid, «demonstreerimiseks, et vabadussõjalased ei maga», nagu Viidik seletas. Olles kuulda saanud R. Reha kavatsusest, pöördus tema poole manitsusega Vabadussõjalaste Liidu keskjuhatuse liige dr. A. Kook, kes äsja oli vanglast vabanenud. Kui Reha teda kuulda ei võtnud, astus dr. Kook dramaatilise sammu: andis temale teatavaks saanud plaani üles politseivõimudele. Reha ja osa tema mehi arreteeriti, osal läks korda põgeneda Soome. Viidik ise jäi vabadusse. Tema poolt kavatsetud telefonitraatide lõhkumise plaan nurjus, kuna selle teostamiseks ettenähtud mehed, eesotsas A. Kruusimägiga ja P. Lellep'iga hakkasid Viidik'ule vastu. Aegade jooksul kogutud andmed on kinnitanud, et Aleksander Viidik, omaaegne A. Sirk'i intiimne usaldusmees, oli Eesti suurim provokaator ja tema südametunnistusel seisis palju valgustkartvaid tegusid. See Eesti Azef

Jevno F. Azef oli juhtiv tegelane vene suurimas vasakpoolses erakonnas, sotsiaal-revolutsionääride parteis. Selle nimekamaist meestest on veel tuntud V. Tšernov, A. Kerenski, B. Savinkov jt. Tsaariajal töötas selle partei atentaatide korraldamise rühm põranda all, tegeldes vene kõrgemate võimukandjate mõrvamistega. Selleks oli loodud eriline löögigrupp, mille juhiks oli Boriss Savinkov (1926. a. N. Liidus hukatud) ja tema abiks Jevno Azef. Azef'il oli suurim usaldus ja kõrgeim lugupidamine oma parteikaaslaste seas. Paljud tema plaanitsetud ja juhitud terroriaktid õnnestusid, väga mitmed aga nurjusid osavõtjate enneaegse arreteerimise tõttu. Tegeldes s.-rev. partei juhina oli Azef samal ajal tsaariaegse ohraana (poliitilise politsei) kõrgepalgaline salaagent. Ta paljastati tuntud vene liberaalse ajakirjaniku Vladimir Burtsev'i poolt a. 1908 Pariisis. Partei kohus Pariisis mõistis Azef'i surma. Kuid ta lasti partei-poliitilistel põhjustel põgeneda. Azef'i nimi on saanud üldtuntud mõisteks provokaatori
kutse alal.
Sots -revolutsionääride atentaadigrupp üritas mõrvata ka Lenin'it 30. aug. 1918 Petrogradis, kus teda tulistas revolvrist juuditar Dora Kaplan, haavates kahe lasuga raskesti Lenin'it.

liikus minu teadmist mööda «oma inimesena» sisse ja välja ka kindral Larka majas.
Nagu öeldud, sai I. Raamot dr. Rüütman'ilt märgusõna ühenduseloomiseks A. Sirk'iga. Märgusõnaks oli: «Koera, kes sind hammustas, ei ole enam.» Mõne aja pärast läks Raamot'il korda jutule saada Evald Viikman'iga, keskvangla abidirektoriga. Nii juhtuski, et ühel aprillikuupäeval tavalisel kontrollkäigul vangla üksikkorpuses Viikman astus sisse Sirk'i kambrisse, valvurit eemale saates. Tulemus oli see, et ühendus Sirk'i ja välismaailma vahel hakkas korrapäraselt funktsioneerima. See püsis pidevana kuni A. Sirk'i põgenemiseni keskvanglast 11. nov. 1934. Sidemeheks oli E. Viikman. Õppisin teda tundma hiljem oma vanglapõlve ajal ja leidsin ta olevat tasakaalukaima ja intelligentseima kõigist seitsmest abidirektoreist. Ka valvurid pidasid temast lugu. Side oli suusõnaline, kuna kirjaliku materjali käsitsemine oli küllaltki riskantne. A. Sirk'i peeti kinni üksikkorpuse alumisel korral kambris nr. 8 ja üksikkorpuses valitses rangeim julgestuskord üle vangla. Seal teenistuses seisev valvemeeskond oli eriti valitud. Neid otsiti läbi vahetusel teenistusse tulles ja sealt minnes. Valvekorral viibides olid nad tegelikult samuti vangid, kuna üksik-korpus oli täielikult isoleeritud muudest vangla osadest.
Õige ruttu lepiti Sirk'i ja Põllumeeste-Asunike Koondise juhatuse vahel kokku samades koostöö põhialustes kui varemgi. Need põhialused olid: Põhiseaduse ellurakendamine selles ettenähtud õigusliku ja rahvavalitsusliku korra vaimus. Valimiste sooritamine esimesel võimalusel. Koalitsioon Koondise ja vabadussõjalaste vahel nii valimistel kui ka riigikogus. Ühise riigivanema kandidaadi küsimus jäeti esialgul lahtiseks. Arvatava kandidaadina otsustati veelkord kaaluda juba omal ajal kõne all olnud Jüri Uluotsa. Päts'ile võimaluse andmiseks, ilma isikliku prestiiži kaotuseta teostada tagasipöördumist demokraatliku riigikorra juurde leiti otstarbekohasena olevat astuda temaga läbirääkimistesse. Sellele lisaks lepiti veel hiljem, maikuus, kokku, et Koondise ja vabadussõjalaste poolt tunnustatud ühiseks usaldusmeheks on Jüri Uluots, kes selleks ka oma nõusoleku andis. J. Sikkar ja I. Raamot, kes vahepeal oma alaliseks elukohaks oli valinud Tartu, toimisid ühenduspidajatena Uluots'a ja Põllumeeste-Asunike Koondise juhatuse vahel. Viimane seisis omakorda sidemeis A. Sirk'iga abidirektor E. Viikman'i kaudu.
Läbirääkimisi K. Päts'iga alustati maikuul. Need ei annud tulemusi. Ed. Laaman oma teoses «Konstantin Päts» kirjutab nende läbirääkimiste kohta:

Samal ajal (maikuus 1934) alustasid vapsid läbirääkimisi niihästi valitsusega kui ka riigikogu rühmadega. Valitsuse juhtidele lubasid nad nende kandidatuure presidendi kohale toetada, kui valimised jälle välja kuulutatakse ja vapsid legaliseeritakse. K. Päts vastas muiates: nende Põhiseadus on talle juba nii palju võimu annud, et ta seda kõike ära kasutadagi ei jõua. Milleks peaks ta veel sääraste tehingutega ostma kõrvalist toetust? Vapsidel jäi vaid kuklatagust kratsida. Nende «põlve otsas tehtud» Põhiseadus oli tõesti ettevaatamatult andnud kõik presidendi määratud võimuvolitused üleminekuaja riigivanemale. Pealegi, et ettevaatamatus täielik oleks, selle riigivanema volituste kestuse täiesti piiramata jätnud.

Ed. Laamani väljendus on tõe teadlik salgamine, kui ta ütleb, et Põhiseadus olevat üleminekuaja riigivanemale volitused jätnud piiramata. Need on Põhiseaduse II osa järele selgesõnaliselt piiratud tähtajaga 3. mai 1934 ja see volituste viimne tähtaeg oli juba möödunud, kui K. Päts Ed. Laamani jutu kohaselt vabadussõjalastee «muiates» oma küünilise vastuse andis. Vastuse andmise päeval ei evinud K. Päts enam põhiseadusepärast võimu ja püsis sellel seadusevastaselt. Kukalt kratsida võisid vabadussõjalased küll, aga mitte põhjusel, mida Laaman nimetab, vaid võib-olla üllatusest, et Päts nii järsult tagasi lükkas nende ettepaneku lahendada leplikul teel Põhiseaduse ellurakendamise küsimus. Väga tähelepanuväärt Ed. Laamani kirjutuses on fakt, mis ümber lükkab K. Päts'i poolt loodud legendi, nagu oleks ta oma 12. märtsi riigipöörde ette võtnud demokraatia päästmiseks Eestis ja selle säilitamiseks. Kui vabadussõjalased Päts'ile ette panid võimaldada valimisi ja talle isegi leplikult lubasid toetada tema kandidatuuri presidendi kohale, eelistas Päts tema poolt haaratud võimu juurde jääda?, «mida ta kõike ära kasutadagi ei jõua». Missugust «demokraatiat» siis Päts enam päästa tahtis ja mispärast?
Ka dr. Oskar Loorits kirjutab K. Päts'i ja vabadussõjalaste vahelistest läbirääkimistest («Eesti ajaloo põhiprobleemid»):

Paljud ohvitserid (nagu laialdased rahvahulgadki) olid ausate ja puhaste isamaalastena äärmiselt kibestunud meie poliitikameeste, kõrgemate ametnike ja isegi kultuuritegelaste avalikult haisvast korruptsioonist ja tervitasid siiralt «puhta luuaga pühkimist». Kuid nad kahtlesid väga, kas Päts koos Laidoner'iga on selleks võimeline.. . Tallinnast tuli järjest pahaennustavamaid sõnumeid põranda alla surutud vapside käärimisest, mis võib üllatada meid ühel ilusal päeval mõne mässuga . . . Käisin sellepärast 2. juunil 1934 vana Päts'i jutul teda tõsiselt hoiatamas, et valitsus peaks silmad-kõrvad lahti ega paiskaks meie riiki soovimatusse riisikosse. Päts vastas rahulikult, et ta on asjast täitsa teadlik, kuid oleks mulle väga tänulik, kui ma võtaksin endale vahemehe osa ja püüaksin selgitada, mida need vapsid siis õieti seavad leppimise ja koostöö tingimusiks? Muidugi kasutasin ka juhust osutada tähelepanu valitsuse tegevuse nõrkusile ja korruptsiooni lubamatule jätkumisele. Pätsi auks pean ütlema, et ta laskis end kannatlikult kritiseerida ja lubas tehtud vigu jõudu mööda parandada.

Edasi kirjeldab dr. O. Loorits, kuidas ta Pätsi ülesannet täitis ühenduse otsimisel vabadussõjalastega (nende Tartu vooluga) 5. juunil 1934 ja hiljem kõnelusi pidas prof. dr. Juhan Vasar'aga:

Siis Vasar esitas mulle kokkuleppe alused, mida suure üllatuse ja otse pettumusega jälgisin. Selgus, et haavunud korporantide kokkuleppe pearaskus seisab nõudes, muretsetagu Eesti Korporatsioonide Liidu meestele võimalikult rohkem kohti. Oma esindajana need ringkonnad nõudsid Uluots'a kutsumist valitsuse liikmeks ja temale välisministri portfelli pakkumist... Saadud nõudmistega sõitsingi tagasi Tallinna. Päts võttis mind 7. juunil uuesti jutule ja kuulas esitatud tingimused rahulikult ära. Ainult Uluots'a ministriks upitamine ärritas teda pahuraks nii, et ta ei suutnud säilitada oma rahu. Ta plahvatas välja, et ta pidavat otse imestama, kui väikesed on nende meeste poliitilised arusaamad ja kui armetu mehe nad on valinud oma esindajaks. Jutustas edasi juba rahulikult, et Uluots on nagu takus kana, kes ei julge otsustada mitte ühtki asja, vaid ainult targutab ja kõhkleb, nii et tema on jäänud üsna tahaplaanile ka oma «maaliitlastestki» kaaslaste keskel ...
17. juunil tegi Päts mulle teatavaks, et Tartu korporantide nõuded leiavad tema poolt võimaluse piirides rahuldamist, kuid et ta Jüri Uluots'a küll ei saa välisministriks kutsuda. .. Nõnda toimus siis kokkuleppe sobitus Päts'i ja vapside ühe tiiva vahel, mille järeldused andsid end varsti tunda: üliõpilaskonna korporantlik vool, kes põrnitses alles äsja maruvihaselt Päts'i peale, siirdus otsekui üleöö valitsuse seljataha; hakkas aina kasvava isuga ahnitsema endale igasugu ametikohti ja võõrdus teise tiiva (Tallinna) vapsidest niivõrd, et aasta hiljem teostatud vapside mässukatse ei vapustanud meie riiki enam põrmugi. Endamisi olen ikka sellele mõelnud, et just Juhan Vasar'a kutsumine haridusministeeriumi direktoriks oli suurel määral mõjustatud tema vahetalitaja osast minu algatatud kokkuleppe aktsioonis. Vahepeal oli ülejooksikute saamahimu kõvasti kasvanud, kuid nende rahanõudmisi vahendas Päts'ile juba ta kaasvilistlane Viktor Neggo.

Dr. O. Loorits'a andmed võivad õiged olla selles ulatuses, mis käib Tartu korporantide kohta. Tartu nn. akadeemilised vabadussõjalased oma vähese hulga tõttu ei evinud kuigi suurt kaalu vabadussõjalaste eksekutiivi juures. Prof. Jüri Uluots läks hiljem Päts'i poole üle ja osutus Päts'ile küllalt kõlvuliseks, et teda panna valitsuse kätte sekvestreeritud «Postimehe» peatoimetajaks, Isamaaliidu esimeheks, Rahvuskogu I koja esimeheks, riigivolikogu esimeheks ja isegi peaministriks. Kuid mis puutub Tartu elanikkonna enamikusse, siis hääletas see Päts'i vastase J. Tõnisson'i riigivolikogusse ja jäi Päts'ile opositsiooni kuni lõpuni.

[nuhk.Albert]

25. aug. 1934 nimetas Päts K. Einbund'i siseministriks ja peaministri (Päts'i enese) asetäitjaks. Pääsnud sellele kõrgele kohale ja saanud n.-ö. Päts'i paremaks käeks, hakkas Einbund näitama energilist tegevust Päts'i poliitika teostamisel. Püüdes oma peremehe tahet silmist lugeda, avaldas ta isegi initsiatiivi, et demonstreerida enese kasulikkust ja kõlblikkust. Einbund'i eestvõttel andis Päts 26. sept. 1934 dekreedi pealkirjaga «Valitsuse informatsiooni ja propaganda talituse seadus». Selle dekreedi § 2 ütleb: «Valitsuse informatsiooni ja propaganda talituse ülesandeks on informatsiooni andmine valitsuse ja ta asutiste tegevuse kohta ning riikliku ja rahvusliku propagandatöö korraldamine.» Selle asutuse esimeseks juhatajaks määrati Hugo Kukke, senine Keskerakonna peasekretär. Hiljem, 18. sept. 1935 antud dekreediga pandi sellele asutusele nimeks riiklik propagandatalitus ja selle dekreedi § 3 sõnastas asutuse eesmärgi järgmiselt: «Riikliku propagandatalituse ülesandeks on teadete avaldamine valitsuse ja ta asutiste tegevuse kohta, riikliku ja rahvusliku selgitustöö korraldamine ning avaliku elu aktiviseerimine seltskondlikule isetegevusele ja sotsiaalsele ühistööle.» Selle eesti rahvale uudse asutuse varemas dekreedis avaldatud eesmärgile lisati juurde saba (ülal minu poolt sõrendatud), mis võetud dr. J. Goebbels'i asutuselt «Das Reichsministerium für Volksaufklärung und Propaganda». Ümbernimetatud ja täiendava eesmärgiga varustatud asutuse juhatajaks pandi Ants Oidermaa, endine Päts'i partei peasekretär. Ka anti talle ministri õigused, nagu need olid J. Goebbels'ilgi. Propagandatalitus asus tööle täie innuga, pani eestkätt oma võimu maksma ajakirjanduse ja üldse trükisõna üle ja laiendas oma tegevust järk-järgult ka teistele avaliku elu aladele.
K. Einbund'i initsiatiiviga on seletatav ka riigikogu kokkukutsumine Päts'i poolt, milliseks sammuks Päts'il ei olnud huvi. Einbund'il aga õnnestus Päts'ile selgeks teha, et temal (Einbundil) kui endisel riigikogu esimehel on oma kogemuste põhjal väljavaateid riigikogu võitmiseks Päts'i poliitikale. Vaieldes vastu Päts'ile, kes kõhkles, kas on tark tegu anda riigikogule võimalus sõnavõtmiseks, kinnitas Einbund, et karta polevat midagi. Riigikogu kutsutakse kokku Põhiseaduse § 42 järele, mille alusel ümbervalimisele määratud riigikogu saab kokku tulla vaid erakorraliseks istungjärguks riigivanema otsusel ja tema poolt ettekirjutatud päevakorraga. Päts oli vahepeal, 7. sept. oma otsusega kaitseseisukorda pikendanud ühe aasta võrra, s. o. kuni 12. sept. 1935, kartis sellest sammust pahandusi ega tahtnud pooldada riigikogu kokkukutsumist ka niisuguste, Einbund'i poolt soovitatud ettevaatusvahendite kasutamisel. Kuid arvatavasti läks Einbund'il siiski korda Päts'i rahustada, kuna riigikogu lasti ikkagi Päts'i kutsel kokku tulla 28. sept. 1934. Kindluse mõttes hoiatas Einbund rahvasaadikuid, et need ei tohi valitsusele teha mingit opositsiooni. Samade telgitagustes manitsustes ähvardas ta, et peaks seda ometi tehtama, siis kannatab tagajärgede all vaid riigikogu.
Erakorraliseks istungjärguks kokkutulnud riigikogu esimene koosolek avati 28. sept. õhtupoolikul. Pärast avamist loeb sekretär ette 81 K. Päts'i dekreeti, mis olid saabunud riigikogu juhatusele ja üle antud sellekohastesse komisjonidesse. Sellejärel teatab koosoleku juhataja riigikogu I abiesimees R. Penno, et K. Einbund on 29. aug. 1934 saatnud kirja, milles ta teatab oma lahkumisest riigikogu esimehe kohalt oma määramise tõttu siseministriks. Järgnevad uue riigikogu esimehe valimised. Põllumeestekogude nimel esitab A. Jürman riigikogu esimehe kandidaadiks kindral Jaan Soots'i, täites sellega Päts'i korralduse. O. Köster (Põllumeeste-Asunike Koondis) esitab sellele kohale oma parteikaaslase Rudolf Penno. Salajasel hääletamisel saab R. Penno poolt 45 häält, vastu 38; J. Soots saab poolt 39 ja vastu 45. Seega on riigikogu esimeheks valitud senine I abiesimees Rudolf Penno. Tulemus oli tõsiseks hoobiks Einbund'ile, kes kuluaarides ja telgitagustes oli suurt vaeva näinud tee tasandamiseks valitsuse kandidaadile kindral Soots'ile. Kindrali läbikukkumist pidi Einbund võtma tundemärgina, et ta lubadused Päts'ile riigikogu enamuse tema sõiduvette tüürimiseks polnud nii kindlaile väljavaateile rajatud, kui ta oli arvanud. Vakantseks jäänud I abiesimehe kohale valiti sotsialist Leopold Johanson. II abiesimehe koht jäigi vakantseks. Nii kujunes riigikogu juhatuse koosseis järgmiseks: esimees R. Penno (Põllumehed-Asunikud), I abiesimees L. Johanson (sotsialist) ja sekretär Jakob Loosalu (Põllumehed-Asunikud). Ükski juhatuse liige polnud Päts'ile sobiv, kaasa arvatud ka sotsialist L. Johanson, kellest oli teada, et ta Päts'i dekreete ei pooldanud.
Valimistele järgneb K. Einbund'i esinemine pika seletusega vabariigi valitsuse poolt. K. Einbund käsitab sisepoliitilisi, hariduslikke, sotsiaalseid ja majanduslikke küsimusi. Ettekanne tema sisepoliitikat käsitlevas osas on toodud käesoleva teose lisas. Oma kõne sissejuhatuses toob Einbund ette meie riigielu väärnähteid vana Põhiseaduse ajal «kuni umbsõlmeni, mis raiuti lahti 12. märtsil». Ta ütleb edasi: «Meil ei armastatud ei kindlat korda ega juhtivat valitsusvõimu. Meie siseelu arenes kõikide võitluseks kõikide vastu valitsemissüsteemi vea tõttu. Aga rahvahääletus oktoobris 1933 tõendas rahva suurt ja elujõulist idealismi — vabaneda kõigest meie elu takistavast, võõrast ning halvast, luua uueks Eesti elu oma iseseisvas riigis.»
Seega peaministri defineerimisel olid kõik halbused ja kogu sissisõda meie riigis põhjustatud halvast valitsemissüsteemist ja meie rahva idealism (mitte kuritahtlike vabadussõjalaste ässitustöö) oma tahteavaldusega lõi Eestile uue ja parema elu. «Kõik oleks olnud hea ja korras,» seletab Einbund edasi, «kui mitte kuritahtlikud ollused ajastul käesoleva aasta algusest kuni 12. märtsini ei oleks ajanud õõnestamist ja ässitamist, mis kindlasti oleks viinud vabariigi hukkumiseni».

See on esimene ja viimne kord, mil ametlikus valitsuse seletuses vabadussõjalaste kuritahtelist tegevust piiriteldakse ajaga 1934. a. algusest kuni 12. märtsini.

Einbund kordab juba teatavaks tehtud süüdistusi vabadussõjalaste vastu ja rõhutab, et 12. märtsil pidi kõrgeim valitsev võim astuma vahele riigi ja isamaa hüvedes. Edasi esitab ta lühikese loetelu dekreetidest ja sundmäärustest, «milledega riigivalitsemise tegevus on juhitud uuesti õigetesse roobastesse ja tasandatud teed meeleolude) üldiseks rahunemiseks». Ta kinnitab: «Ühegi sammu juures ei ole kaldutud kõrvale maksvast Põhiseadusest ja seadustest, seda tõendavad selgesti riigikohtu otsused, milledes on jäetud tagajärjeta kõik neis asjus esitatud kaebused»

Kui J. Tõnisson oma kaitseseisukorra kaitsemiseks ja õigustamiseks riigikogus oktoobris 1933 tarvitas sama lauset seaduste austamisest, siis Päts-Einbund'i erakond reageeris sellele demonstratiivselt esitatud rõkkava naeruga. Mis puutub riigikohtusse, siis olgu märgitud üks väga oluline tõsiasi. Eesti riigikohus pole kunagi oma ülesandeks pidanud seisukohavõttu seaduste, dekreetide, sundmääruste jne. põhiseaduse-pärasuse kohta. Selles mõttes on ta näiteks täielik vastand Ameerika Ühendriikide Ülemkohtule. Kui 1937. a. oli arutamisel uue Põhiseaduse kava, siis Rahvuskogu II koda nõudis, et Põhiseadusse võetaks kohustus, millega riigikohtule asetatakse eriülesanne valvata seaduse põhiseaduslikkuse üle ja esitas ka sellekohase paragrahvi teksti.

Oma kõnet jätkates ütleb Einbund, et riigis olevat valitsemas üldine rahunemine ja kainenemine, kuid kaitseseisukorda ei saavat ometi mitte lõpetada, «kuna teatavad poliitilised rühmitused ei ole loobunud kuritahtlikust rünnakust». Teise põhjusena kaitseseisukorra jätkamiseks toob Einbund ette «valitsusele pandud erakorraliselt vastutusrikast ülesannet uue suuna andmiseks meie senisele mõtteviisile, mis oleks kantud rahvuse romantikast, milleta ükski rahvas ei ole tugev. 12. märtsist peale on meie riigi valitsemine suundunud juba uue Põhiseaduse tegelikule täitmisele, kuigi esialgul ilma valimisteta. Riikliku vajaduse sunnil pidi kiirelt uuenema riigivõimu käsitlus võrreldes sellega, mis oli kujunenud vana Põhiseaduse juures».

Need laused teenivad näitena klassikalisest sõnademängust ja silmakirjalikkusest, millega võimukandjad opereerisid vaikival ajastul. K. Einbund ei selgita algelisemaltki, kuidas sai K. Päts'i valitsus tõestada Põhiseaduse tegelikku täitmist Põhiseaduses ettenähtud riigiorganite valimiseta. Ka jääb täiesti segaseks, mida arvas K. Einbund mõtte kujundusega: «riigivõimu käsitluse uuenemine võrreldes vana Põhiseadusega». Kas seaduseta valitsust?

Järgnevalt esitab peaministri asetäitja põhialused, milledele valitsus tahab rajada temal lasuvat vastutusrikast ülesannet uue suuna loomiseks, mis oleks kantud eesti «rahvuse romantikast». K. Einbund loetleb; riigijuhtimise kohustus ei lasu enam kellelgi muul kui ainult riigivanemal ja valitsusel, see on rahva otsus mida tuleb arvestada teistel riigiorganitel. Selles olevat riigikorra uuenemise peatuum, samuti ka 12. märtsi pöörde mõte. Poliitiliste parteide tegevuspiire ja avaldusviise peab reguleerima eeskirjadega. Ka poliitiline kirjasõna ja kogu meie kirjasõna üldse peab olema allutatud eeskirjadele. Omavalitsuste tegevus seatakse range järelvalve alla. Ühingute, ühistegeliste asutuste, koosolekute, avalike ettekannete jne. kohta käivad seadused on vananenud ja need vajavad uuendamist. Noorsoo tegevus võetakse riiklikule juhtimisele. Ka vähemusrahvuste mõtlemisviisis peap sündima pööre. Meie rahvuslik ideoloogia ei saa võimaldada keelelegi lahkpüüdeid. Meie riigikeel peab kõigile olema ühiseks keeleks. Einbund deklareerib, et «sellele programmile tahab valitsus näha heatahtlikku koostööd riigikogult. Valitsus kokkukõlas rahva paremate püüetega ja oma suures vastutustundes peab pidama kõige kindlamat võitlust võetud sihtide, ülesannete ja suuna eest riigi ja isamaa uuenemise teil.» Einbund lõpetab sõnadega: «Lõpetades seletuse võin kinnitada, et meie siseelu seisukord on praegu täiesti kindel. Meie rahval ja ta valitsusel on ühist tungi, kui aga laialikiskuvad arvamised ja lahktungid ei jätka katset teha ka kaunimat ja õilsamat lamedaks. Seda ei saa aga pidada võimalikuks.»
Peaministri asetäitja poolt ettekantud valitsuse tegevuskava, millele ta soovib riigikogu koostööd, milline kava olevat kooskõlas Põhiseadusega ja mida ta esitab luulekõnelise deklamatsiooniga, on tähelepanu vääriv näide poliitilise silmamoondamise ja mustkunsti alal. Suurima aplombiga väidab K. Einbund, et valitsuse tegevuskava olevat kantud eesti rahva romantikast, rahva parimaist püüdeist ja ühistungist. Kava käsitleb riigikogu, muude riigi- ja omavalitsusasutuste ja kogu ühiskondliku elu tasalülitamist valitsuse tahtele ja sellele allutatakse ka noorsoo kasvatamine, organiseerimine ja isetegevus. Esimest korda Eesti riikluse ajaloos jutlustab valitsusvõimu esindaja šovinismi vähemusrahvuste vastu. K. Einbund väljendab ka seda, et poliitiliste ja seltskondlikkude organisatsioonide tegevus seatakse valitsuse kontrolli alla, samuti allutatakse kogu eesti kirjasõna eeskirjadele, s. o. tsensuurile.
Kas eesti rahva romantika tõesti seisnes igatsuses autoritaarse riigikorra järele, mille eemaletõukava näitena tal pidi silme ees seisma Stalini-Venemaa ja Hitleri-Saksamaa? Selle mõtlemisviisi eest vastutas esmajoones K. Einbund ise. Meie rahvast kollitati alates 12. märtsist järjekindlalt hirmujuttudega, kuidas «kuritahtelised ollused» püüdnud ja püüdvat Eestis just niisugust võigast riigikorda vägivalla abil sisse seada ja seletati igal viisil, et 12. märtsi pööre võetud just selleks ette, et eesti rahvast päästa niisuguse hukatuse ohust.
Lühidalt: K. Einbund'i seletus kutsus esile väga segaseid reaktsioone ja mõttekäike kuulajaskonnas. Kuna peaministri esinemisele järgnesid veel ettekanded majandusminister K. Selter'ilt ja välisminister J. Seljamaa'lt, võisid läbirääkimised valitsuse seletuse kohta alata alles järgmisel koosolekul, 12. oktoobril. Esimesena asub kõnetooli A. Jürman (Põllumeestekogud). Ta kõneleb pikalt sellest, kuidas meil 16 aasta kestel oli tehtud palju ülesehitavat tööd, ja ütleb:

Kui siis seda kõike meie endi hulgast maha tegema tuldi, siis on see tõepoolest suurim kuritegu, mis meie rahva vastu korda saata saab.

Ta küsib, keda kavatseti siin nende riigitegelaste asemele seada, kelle tööd kutsuti kõlbmatuks, ja vastab:

Neid jõude meie ei näinud ja neid polnud olemas. Praegu võime öelda, et 12. märtsi sammuga päästeti meie rahvas suurest ja tõsisest hädaohust. Peab tõele au andes ütlema, et 12. märtsile järgnevate kuude .jooksul on valitsus väga palju loovat tööd teinud. Meie rahvas hindab kõige rohkem rahulikku töötamise võimalust, seepärast pooldame täiel määral ka seda, et valitsus kaitseseisukorda pikendas veel üheks aastaks.

Einbundi poolt esitatud valitsuse tulevase töökava kohta ütleb A. Jürman:

Põllumeestekogud pooldavad seda voolu, mis tüürib uuendustele ja reformidele. 12. märtsil pööras rahvas ära sellelt teelt, mis ähvardas teda hukatusse viia, ja asus rahulikule ja ülesehitavale tööle. Kui öeldakse, et rahva hääl on Jumala hääl, siis tuleb seda ka käesoleval korral arvestada. Meie soovime, et riigivanemal koos ülemjuhataja ja valitsusega korda läheks seda uuendatud riiklikku korda, mis peab jääma rahvavalitsuslikuks, ellu viia meie kalli kodumaa õitsenguks ja õnneks.

Põllumeestekogude silmis on selge, et see oli rahvas, kes tahtis end päästa lasta hukatusest 12. märtsi riigipöördega. Ja et see oli samuti jälle rahvas, kes nüüd tahab endale kaela saada Einbund'i poolt esitatud uuendatud ja kaitseseisukorraga kindlustatud riigikorda, mis A. Jürman'i arvates juba on rahvavalitsuslik ja selleks peab jääma. Põllumeestekogude seisukohavõtu puhul meenub tahtmatult, missuguse ägedusega aasta varemalt sama erakond ründas riigikogus riigivanem J. Tõnisson'i tema kaitseseisukorra pärast. Siis protesteeris see Päts'i partei, et Tõnisson olevat «Põhiseadust rikkunud», «kõik kodanikkude põhiõigused ja vabadused tühistanud», «rahvavalitsusliku korra täiel määral hävitanud», «ta asemele seadnud parteipoliitilise diktatuuri» jne. Siis Päts'i perest pärit protesteerijad kaebasid: «Jah, saime aru, et kaitseseisukorra ajal võib kõik teha. Nähtavasti ka Põhiseadus ei maksa enam kaitseseisukorras.» Nüüd asetleidnud Põllumeestekogude radikaalse meelemuutuse puhul tuleb järeldada, et sellele erakonnale ei ole oluline mitte asi, tegu, põhimõte või siht ise, vaid firma. Seisab etiketil K. Päts'i nimi, on kaup hea. Puudub see siis ei kõlba sama kaup kusagile. Kirjutab ju tsaariaegne kirjanik Kuzma Prutkov: «Kui lähed loomaaeda ja näed puuris kaamelit ja kui puuril seisab silt pealkirjaga «lõvi», siis peab uskuma mitte silmi, vaid silti.»
Järgmisena võtab sõna sotsialistide nimel A. Rei Ta alustab kinnitusega, et valitsuse seletused, olid kõigiti rahuldavad, kuid hoiatab:

Et praegu olukord teatud määral vaiksem on, sellest ei saa Järeldada, nagu oleksime meie poliitilisest kriisist üle saanud. Stabiilsesse olukorda jõudmiseni on tingimata vajalik meelte rahunemine ja tervenemine, millest kõneles peaministri asetäitja.

Avaldades rahulolemist valitsuse seletusega, kahetseb kõneleja, et ta peab selle kohta ka arvustavaid märkusi tegema. Ta kontsentreerib oma arvustuse Einbund'i sõnadele, nagu oleks Põhiseaduse muutmine möödunud sügisel olnud ummikust pääsemine ja rahva suure ning elujõulise idealismi avaldus. A. Rei ütleb:

Eks meie mäleta hästi, et need kuritahtlised ollused, kellede vastu võeti ette 12. märtsi samm, mängisid tähtsat osa ka selle algatuse ja kihutustöö luures mida Põhiseaduse muutmiseks tehti. Kui meelde tuletada missuguses õhkkonnas toimus Põhiseaduse muutmine siis oleks peaministri asetäitja paremini teinud, kui mitte nii süngetes värvides ei oleks kujutanud endise Põhiseaduse halbu külgi ja mitte nii roosiliselt ei oleks esitanud selle Põhiseaduse muutmist miski õnnistusrikka pööripäevana.

Edasi arvustab kõneleja ka veel Päts'i haridusreformi dekreeti, mille kohta ta ütleb, et see polevat leidnud heakskiitu rahva laiades hulkades:

Meie rahvakool on 6 .aasta pealt alla viidud 4 aasta peale mis on vastuvaidlemata tagasiminek meie kultuurielus. Peaministri asetäitja väitis siin, et haritlaste ja poolharitlaste ületoodang on ebasoovitav nähe meie riigielus. Minu rühm on aga arvamisel, et selle nähte vastu võitlemiseks ei ole ühtluskooli allaviimine õige tee ega õige abinõu.

A. Rei lõpetab:

Meie soov on, et võimalikult rutem uued riigivanema ja riigikogu valimised leiaksid aset. Aga kui peaministri asetäitja kindla seletuse järgi olukord pole veel küllalt rahunenud, siis peab muidugi leppima et valimisi veel ei saa ette võtta. Meie tahame soovida, et
arendaks sihikindlat tegevust, mis aitab meeltel rahuneda ja aitab meil välja jõuda raskest poliitilisest kriisist.

Ka A. Rei kõne on ilmne poolehoiuavaldus valitsusele, hoolimata väikestest kriitilistest märkustest. Esitatud valitsuse tegevuskava - valitseda valimisteta pikendatud kaitseseisukorra sundmääruste abil - leiab ta olevat rahuldava ega soovi selle kohta avaldada mingit arvustust. Kuid ometi on A. Rei riigikogus varem seletanud, et tema ja ta partei on põhimõtteliselt kaitseseisukorra vastu veendumusel, et Eesti riiki võib väga hästi valitseda kaitseseisukorrata. Näib, et niihästi Põllumeestekogudel kui ka sotsialistide erakonnal on demokraatlike vabaduste eest võitlemine mitte vankumatuks põhimõtteks, vaid see on tehtud sõltuvaks igakordseist päevapoliitilisist vajadusist. Säärase selgroo puudumise iseloomustamiseks partei ideoloogias ütles min. A. Anderkopp märtsis 1933 veidi ebaviisakalt, kuid tabavalt: «Vastasrinnas olles laimatakse kõike seda maha, mis valitsus teeb. Kuid paar nädalat hiljem valitsuse laua taha sattudes süüakse täissülitatud kapsad uuesti ära.»
Valitsuse tegevusega on päri ka veel vene vähemusrahvuse esindaja I. Gorškov, kes oma rühma nimel teatab:

Meie ühineme peaministri asetäitja seisukohaga, et rahva kaine osa ootab positiivselt uuendavat tööd kõigilt, kellele see ülesandeks ja kohustuseks üldsuse ees. Nagu ennemgi on meie rühm valmis niipalju, kui seda valitsus tarvilikuks peab, valitsust tema raskes töös toetama ja tema korraldustesse heatahtlikult suhtuma.

Nagu nähtub, andsid Päts'i valitsusele oma toetuse kõik samad erakonnad (potipõllumehed, sotsid ja venelased), kes seda tegid okt. 1933 Päts'i ametissekutsumise päeval, seda vaatamata kõikidele Päts'i valitsuse vahepeal astutud sammudele. Aga pärast ülaltoodud heakskiitvaid sõnavõtte hakkas riigikogu kõnetoolilt kostma teistsuguseid hääli. Need avab Oskar Köster (Põllumehed-Asunikud):

Valitsus keelas ära O. Köster'i kõne kui ka teiste arvustavate sõnavõttude avaldamise ajakirjanduses. Ka riigikogu sügisese erakorralise istungjärgu protokollid trükiti valitsusvõimude järelvalve all. Isiklikult oman ja hoian seda protokolli kui bibliotekaarset rariteeti.

Üle pika aja riigikogus kokku tulles rahvas ootab, mida ütleb valitsus — rahvas ootab, mida ütleb riigikogu. Peaministri asetäitja seletas, et on vaja põhjalikke reforme. Kuid iga reformi läbiviimisel peaks kaasas käima ka avalik käsitlus, et vältida vigu. Ekslik on kui nende läbiviimise juurest on kõrvaldatud avalik arvamine ajakirjanduse näol ja rahvaesindus. Näitena olgu toodud koolireform, mis peale maksmapanekut palju arusaamatusi esile toonud ja üldhariduse kättesaadavuse rahvale üldse — eriti maarahvale — raskeks teinud.

K. Päts'i koolireformi dekreet lõikas tugevasti ka ülikooli ellu, mis seni traditsioonipäraselt oli olnud autonoomne. Hiljem antud ülikooli seaduse dekreediga ülikooli rektor, kes seni oli olnud valitav ülikooli õppejõudude poolt, tehti nüüd valitsuse poolt määratavaks. Üliõpilaste isetegevuse kontrolliks pandi valitsuse ametnik. Säärase reformi vastu avaldati proteste ülikooli nõukogu kui ka üliõpilasorganisatsioonide poolt. Õpetajate päev 1934. a. suvel Tallinnas mõistis reformi teravasti hukka. Vastavat resolutsiooni ei lubatud avaldada.

Meie riigi aluste — õigluse, seaduse ja vabaduse — kaitsjaks on Eesti rahvas Põhiseaduses määranud riigivõimu. Sellele riigivõimule on Eesti rahvas käskinud teotseda Põhiseaduse ja Põhiseaduse alusel antud seaduste järele (Põhiseaduse § 3). Ta on ütelnud: «Põhiseadus on vankumatuks juhteks riigikogu, riigivanema, valitsuse, valitsusasutuste ja kohtute tegevuses», nõnda kui meie loeme Põhiseaduse §-ist 86. Eesti Vabariigi Põhiseaduse muutmise seaduse II osas on ette kirjutatud esiteks riigikogule, et ta 99 päeva jooksul maksma paneks seadused, mis on tarvis muudetud Põhiseaduse elluviimiseks (§ 2). Riigikogu ongi selle Põhiseaduse nõudmise täitnud. Teiseks on samas II osas ette kirjutatud, et riigikogu uue koosseisu valimised võetakse ette hiljemalt 100 päeva jooksul, arvates Põhiseaduse muudatuste maksmahakkamisest (§ 3). Nende valimiste läbiviimise ajaks, s. o. 100 päeva kestuseks, näeb samas II osas olev § 4 ette endise Põhiseaduse alusel riigikogu poolt valitud riigivanema ümbernimetamist peaministriks. Tema, peaministriks nimetatud riigivanema, olulisemaks ülesandeks on Põhiseaduse mõtte järele valimiste läbiviimine ja võimu üleandmine rahva poolt valitud riigivanemale.
Valitsus rõhutab kogu aja niihästi ajakirjanduses kui ka rühmadele antud seletuses, et ta on parlamentliku rahvavalitsusliku riigikorra hoidja ehk regent. Regendiinstituuti meie Põhiseadus küll ei tunne. Niisugused tituleerimised võivad ainult arusaamatusi tuua. Valitsuse ülim kohus on meie põhiseaduslikku korda kaitsta, seda nõuab temalt meie Põhiseadus, seda nõuab kogu rahvas .. . Nüüd on kaitseseisukord pikendatud ühe aasta võrra, kusjuures aga kaitseseisukorra pikendus pole veel riigikogu poolt kinnitatud, nagu seda nõuavad Põhiseaduse § 60 p. 7 ja 26. Ei ole mingit selgust selle kohta, millal Põhiseaduses ettenähtud riigivanema ja riigikogu valimised ette võetakse, rahvas ootab neid. Peale peaministri asetäitja riigikogus antud seletuste (Pätsi seletus 15. märtsil 1934) on kaitseseisukorra pikendust püütud põhjendada vabadussõjalaste eelseisva protsessiga. Mis puutub sellesse protsessi, siis ju nõuab õiglustunne selle protsessi võimalikult kiiret arutusele võtmist. Väga paljud selle liikumisega ühinenud kodanikud on meie riigi loomisel kogu aja lojaalselt kaasa töötanud, neile on vabadusriste ja muid autasusid antud. Mõne neist on valitsus väga kõrgele kohale määranud. Kuid kahtluse ja riigivastasuse vari lasub siiski kõigil. Kohus oma otsusega võib süütuilt selle varju kõrvaldada, sest ainult tema autoriteetse otsuse järele selgub, kes on süüdi, kes mitte. Siis kaob see põhjendus ära kaitseseisukorra pikendamiseks.
Põhiseaduse § 60 p. 12 näeb ette, et riigivanemal on õigus edasilükkamatu riikliku vajaduse korral kuulutada seaduseelnõud dekreedina. Seega on riigivanemal ainult erandjuhtumeil hädaseisukorras õigus seaduseelnõusid välja kuulutada dekreedina, sest Põhiseaduse § 35 järele kuulub seadusandlik võim riigikogule. Nüüd on peaminister riigivanema ülesannetes kogu riigi seadusandlikkust asunud teostema dekreetidega. Riigikogult on võetud võimalus dekreetide kohta seisukohta võtta. Vastavalt Põhiseaduse § 60 p. 5 on riigivanemal küll õigus lepinguid sõlmida välisriikidega, kuid tema poolt sõlmitud lepingud vajavad riigikogu kinnitamist. Meil on nüüd peaminister riigivanema ülesannetes sõlminud välislepinguid ja need ise kinnitanud ...
Mis puutub peaministri asetäitja poolt antud seletusse riigikogu ja riigivanema võimupiiridest, siis ei ole meie nõus peaministri asetäitja tõlgitsustega. Peaministri asetäitja läheb välja sellest, et praegune riigikogu olevat määratud ümbervalimisele. Tõsi küll, praegune riigikogu oli määratud põhiseaduslikus korras ümbervalimisele kuid peaminister riigivanema ülesannetes tühistas valimised ja mingeid uusi valimisi määratud ei ole. Seega ei ole praegune riigikogu seisukorras, mis on ette nähtud Põhiseaduse § 42, s. o. et võiks kokku tulla ainult riigivanema poolt määratud erakorraliseks istungjärguks. Seetõttu on riigikogu täiesti võimeline oma põhiseaduslikuks tegevuseks. Poliitilisest küljest on peaministri asetäitja seletanud, et praegusel riigikogul ei olevat rahva usaldust. Kui aga riigikogul ei ole rahva usaldust, siis ei ole seda ka praegusel valitsusel, sest et viimane on ju selle riigikogu poolt ametisse seatud, kellel ei olevat rahva usaldust. Riigikogu ja vabariigi valitsus on mõlemad n.-ö. vana Põhiseaduse pärandus, selles mõttes ei ole neil kummalgi midagi üksteisele ette heita, ka mitte vabariigi valitsuse poolt riigikogule. Ainus loogiline järeldus säärasest seisukorrast on: tuleb valida Põhiseaduse kohaselt riigivanem ja riigikogu, kellel oleks rahva usaldus.
Kõiki neid antud tõlgitsemisi märkides leiame, et säärased tõlgitsemised meie riigivõimu libistavad õigusliku korra rööpmeilt, kuigi peaministri asetäitja seletuste järele valitsus õiguslikku korda tahtvat kaitsta. Ei saa olla parlamentlikku rahvavalitsuslikku korda, kui parlament on kõrvaldatud oma põhiseaduslike ülesannete täitmisest. Ei tõsta see kellegi autoriteeti, ka parlamendi oma mitte, kui tema kohta ekslikult öeldakse, et ta ei ole võimeline täitma Põhiseaduses ettenähtud ülesandeid sellepärast, et ta on määratud ümbervalimisele, kuid — valimisi ei järgne! Kui meie kodanike vabadused ja põhiõigused hävitatakse, siis tekitab see ilmkahtlemata võõrdumist omariiklusest. On ju meie rahvas võõrailt valitsejailt küllalt kannatanud omavoli ja vägivalda, oma inimestelt ta ei oota seda, vaid nõuab õiglust, seaduse austamist ja vabadust. Valitsuse poolt on seletatud, et meil olevat poliitilisi rühmitusi, kes tüürivat diktatuuri poole, ja et valitsus olevat sunnitud olnud erakordseid abinõusid tarvitama. Ometigi peab tähendama, et uus maksev Põhiseadus ei eelda ega võimalda mingit diktatuuri. Meie maksev Põhiseadus on demokraatlik. Riigivõimu kõrgeimaks teostajaks on § 27 järele eesti rahvas ise. Tema valib kõige demokraatlikuma valimisviisi järele riigivanema ja riigikogu. Sääraste valimiste juures ei või juttu olla diktatuurist. Meie ei ihalda tagasi vana korda, ega meie ei tunnusta ka mingit omavolilist uut korda, meie tunnustame ainult põhiseaduslikku korda. Meie seisame vankumatult praegu maksva eesti rahva suure enamuse poolt vastuvõetud Põhiseaduse alusel ja mõistame hukka igasugused katsed ja soovid mööda minna Põhiseaduses eneses ettenähtud korrast. Meie nõuame maksva Põhiseaduse täitmist. Meie nõuame riigivanema ja riigikogu valimisi — mida varem, seda parem eesti rahva ja riigi tulevikule.

O. Köster'i kaine, asjalik ja loogiline analüüs Päts'i valitsuse staatusest pärast Põhiseaduses ettenähtud tähtajaliste valimiste tühistamist mõjus kui külm dušš Einbund'i kõlavatele fraasidele, samuti Köster'i õige seletus, et riigikogu ei tohi mitte kõrvale suruda tema põhiseaduslikest funktsioonidest õõnsalt kõlavate ettekäänetega. O. Köster'i seisukoht Einbund'i poolt esitatud uue riigikorra suhtes oli eitav ja ta nõue maksva Põhiseaduse täitmiseks kategooriline.

[nuhk.Albert]

Th. Tallmeister (Rahvuslik Keskerakond) deklareerib:

Rahvusliku Keskerakonna rühm lähtub põhimõttest, et rahvaesindusel peaks olema ka nüüdsetes erakordsetes oludes ülesandeks Põhiseaduses äratähendatud alustel aktiivselt kaasa töötada meie riiklikus elus, mispärast rühma veendumuse järele riigikogul tuleks vabariigi valitsuse tegevuse seaduslikkuse üle valvates ja seadusandluse ülesandeid täites oma põhimõtete kohaselt seisukoht võtta vabariigi valitsuse tegevuse suhtes. Tegelik olukord, milles riigikogu käesoleval ajal kokku astunud, on aga niisugune, et riigikogul puudub võimalus tarvilikult hinnata vabariigi valitsuse tegevust, mispärast Rahvusliku Keskerakonna rühm loobub ligemalt sõna võtmast vabariigi valitsuse tegevuse suhtes kuuldud seletuse puhul (vahelehüüded).

See deklaratsioon kõlab veidi veidralt. Sõnavõtmisest loobumist valitsuse tegevuse kohta võib tõlgitseda kui protesti avaldust riigikogu piiratud õigustega olukorda asetamise vastu. Kuid seda võib võtta ka kui kodanlise julguse puudumist või poliitilist balletitantsu, julgemata avalikult välja ütelda, mis Rahvuslik Keskerakond valitsuse tegevusest arvab. Torkab silma, et rühma nimel ei kõnelnud selle juht Tõnisson, vaid teise garnituuri mees pastor Tallmeister.
Kuid kõige rohkem piinlikkust valmistas K. Einbund'ile erapooletu rahvasaadiku Mihkel Juhkam'i kõne. Et Juhkam'i laused hästi märki tabasid, seda kinnitasid sagedased vahelehüüded Einbund'i poolt. Juhkam algab oma kõnet seletusega, et ta kasutavat oma sõnaõigust riigikogu kateedrilt sellepärast, «et see praegu mujal on päris võimatu». Ta jätkab:

Praegusel kõikide väärtuste ümberhindamise, uue vaimu, uue demokraatia ja ümbersünni ajajärgul oleks siiski tähtis veidi selgitada, milles see uuestisünd õieti seisma peaks. Vana ja uue vaimu vahelistes vaidlustes on üks kindlamaid lähtekohti - vaadata, mis keegi on ennem olnud, mis ta tahtnud ja mida ta teinud varem. See tee viis mind ka härra Einbund'i raamatu juurde «Õiguslik riik». Raamat on üks paremaid sellelaadilistest eesti keeles. Teos ilmus 1918. aasta lõpul ja selle järelsõnast on otse vapustav lugeda, milliseid raskusi on teinud okupatsiooni võimud selle ilmumisele. Teisest küljest on liigutav see visadus, millega autor esimesel võimalusel siiski seda ütles, mida ta pidas õigeks ja tarviliseks. Ja nüüd, kui peaministri asetäitja härra Einbund naudib täiel määral sõnavabadust ja kui mitte ainult «vana vaimu» meestel, vaid isegi neil, kes on olnud seni õige head uue vaimu pooldajad, seda sõnavabadust enam ei ole, siis mõistab ehk peaministri asetäitja ka viimaste meelekibedust. Kui 1933. a. suvel ajaleheartiklite asemel leidsime sagedasti piiblisalme, näiteks: «Mulle on liiga tehtud, vaata, ma kisendan», siis oli see tõeline kurbmäng. Ja kui praegu lehed kirjutavad aina Poolast või Paraguayast, mitte aga sellest, mis meil kõigil keelel, kus isegi koolireformi keegi arvustada ei tohi, siis on ka see kisendamine — vaikides.
Praegusel ülitähtsal, vastutusrikkal ja põneval ajajärgul valitseb meie seltskonnas hauavaikus ja ajalehed ei saa nähtavasti piiblisalmide asemel isegi tuua väljavõtteid härra K. Einbund'i raamatust.
Härra Einbund'i seisukohad ja mõtted 1918. a. ei ole oma akuutsust kaotanud ka tänapäev ja sellepärast lubatagu tuua siin mõned väljavõtted.

M. Juhkam loebki rea väljavõtteid K. Einbundl raamatust «Õiguslik riik», nagu näiteks:

Tarvis on kodanikes teadvust kasvatada, et ka võimulolijad on samasugused inimesed kui teised, kes kui võimukandjad omavad küll õigusi, аga kel ka kui valitsemisorganitel on kohus-
tused, mida kodanikkudel neilt õigus nõuda... Võimulolija ei või oluliselt kunagi end kutsuda rahva tahtevõimu ega ka juriidilise isiku tahtevõimu avaldajaks, sest niisuguseid asju meie reaalilmas ei tunta. Rahva üleüldine tahtmine ja niisugused asjad on ainult vari, mille taha end peidetakse ja mille nimel võimulolijad, olgu see üks isik või terve kogu, sagedasti kõnelevad... Igal ajal leiab ka kõige tagurlisem poliitika teaduslikke põhjendajaid. Kuid ekslikele tagajärgedele tuleksime kui arvame, et politseiriik tõesti oma alamate täienemisele ja heaolule sihib. Sundvõimu ei tarvitata mitte üleüldise õnne, vaid oma isiklikkude võimutsejate huvide sihis. See on täieline hirmuvalitsus kes ise seadusi annab, neid täide saadab ning omaenda äranägemise järele ka kohut mõistab. Kes riigi peale vaatab mingisuguse aukartusega hirmuvärinaga ehk jumaliku austusega kõrgemalt seatud võimude vastu, on üks neist paljudest, kellel kätkist hauani võimukummardamist hinge istutatud ja kes ilma arvustuseta selle vastu võtnud, mis talle sündides loeti ja millega teda hauda saadetakse . . . Elanik ilma mingi õiguseta on ori. Kõikvõimuline riik on orjariik. Ainult see riik on õiguslik, mis seisab koos õigustega varustatud isikutest. Orjad ega alamad ei sünnita õiguslikku riiki kunagi.

Kannud ette tsitaate Einbund'i raamatust, küsib Juhkam: «Mis siit järgneb? Järgneb see, et meie, eestlased, ei saa sissesündinud demokraatlikke põhimõtteid üks-kaks-kolm nurka visata. See on võimatu.»
M. Juhkam jätkab:

See on võimatu. Seda enam, et ka härra peaministri asetäitja ise on oma seniseid, tema raamatus väljendatud põhimõtteid ja riigiõiguslikke tähiseid vahetanud nähtavasti alles peale 12. märtsi. Ja seepärast pole imestada, kui tema poolt nüüd nõutav uuestisünd viibib... Sarnaselt nagu seda teeb ja kavatseb teha edasi valitsus, ei ole meie uut Põhiseadust tõlgitsenud isegi need keda süüdistatakse, et nad selle puuduliku kava suure kiirusega kokku seadsid ja rahvahääletusele viisid. Valitsuse tõlgitsused Põhiseaduse kohta on seda hädaohtlikumad, et inimesed ei ole igavesed. Täna valitsevad ühed, kuid võivad tulla ka teised, kes kasutades praegusi vildakaid seisukohti, võivad hakata samuti tegutsema. Kui üldse saab juttu olla demokraatiast, siis on selle demokraatia esimene tunnus see, et riigi eelarve seisab rahvaesinduse võimkonnas. Kuuldub aga, et tarbe korral võetakse ka riigi eelarve riigivanema võimkonda.

Kuna K. Päts ka riigikogu pani «vaikivasse olekusse» omal tahtmisel ja äranägemisel, siis tema poolt tekitatud «hädaseisukorras» ja tema suval moondatud «riiklikel kaalutlustel» delegeeris ta riigi eelarveid aastate viisi dekreteerimise korras. Rahval polnud otsustamist ega aimu mis kaalutlustel riigi rahadega talitati.

Isegi vabadussõjalased deklareerisid, et eelarve riigivanema võimkonda ei kuulu. Valitsuse poliitika praegune tendents tõotab kõike muud kuid mitte demokraatiat. Põhiseaduse alusel on konflikti korral valitsuse ja rahvaesinduse vahel kohtumõistjaks rahvas. Aga nüüd on selle õiguse omale võtnud üks asjaosalistest — riigivanem. Aga keegi ei saa ju ometi kohtumõistjaks olla omaenda üle (vahelehüüded). Kui kroonitud pead talitasid autokraatselt, siis oli neil selleks ilmavaateline alus: nad olevat saanud oma võimu Jumalalt ja vastutavat seepärast ainult Jumala ees. Meie valitsusvõimu allikaks aga on rahvas, mispärast rahval ja tema esindusel, riigikogul, on õigus kaasa rääkida kõigis neis küsimustes, mis rahva saatust edaspidiseks määravad . .. Mõnel pool ollakse vaimustuses, kuidas kõik dekreedid ilmuda nüüd kergesti ja kiiresti ning olla otse õnn, et ei ole enam endist «targutamist». Need härrad unustavad, et Vene ajal oli see veel kergem: polnud muud vaeva, kui oota, mis Peterburis tehakse. Praeguse poliitika üks iseäraldustest on, et ta ei salli kõige vähemat ja kõige heatahtlikumat arvustust (vahelehüüded). Kes arvustada katsub, see on otsekohe «endise korra inimene» .. . Peab ütlema, et pärast meie «uuestisündi», 12. märtsi pööripäeva, ei ole näha kõige vähematki entusiasmi. Ja see seltskonna ja ajakirjanduse hauavaikus on siiski väga paljuütlev . . . Meie vanemale põlvele, kes on üle elanud tsaari ja kuberner Korostovets'i kõva korra, okupatsiooni ja enamlaste aja, ei saa olla kõva korra suhtes mingisuguseid üllatusi. Ka kaitseseisukord läheb pikapeale nüriks, sest liiga terav nuga ei kõlba igapäevaseks kartulikoorimiseks. Lüürilise või romantilise «uuestisünni» šokolaadi asemel, mis tõenäoliselt ei jaksa meid kanda kuigi kaugele, oleks juba aeg anda ka veidi toitvamat karbonaadi.

M. Juhkam lõpetab nõudmisega, et rahvaesindusele peavad jääma tema põhiõigused, nende hulgas ilmtingimata võimkond riigi eelarve üle. Liiga avar volituste ja hädakorra seaduste tõlgitsemine on meid juba praegu viinud niikaugele, et valitsus võib riigiga teha mis tahab. Parlamenti käskudetäitja ametniku osas ei saa pidada ükski demokraatlikult mõtlev valitsus. «Kui meil aga jätkatakse poliitikat,» märgib kõneleja, «mida aetakse alates 12. märtsist, siis kardan ma, et see võib viia valitsuse üksindusse ja ummikusse, kust ei ole väljapääsu.»
Keskerakonnast 21. okt. 1933 väljaastunud selleks, et Päts'i valitsuse ametissekinnitamise poolt hääletada ja riigikogus erapooletuna tegutsema jäänud endise Päts'i valimiskomitee asutaja M. Juhkam'i kõne oli küllaltki efektne. Tummana kuulas seda pealt, silmi kui mitte maha lüües siis kõrvale pöörates K. Päts'i valitsust toetav riigikogu vähemus. M. Juhkam'i väited tundusid sedavõrd veenvatena, et neile vahele hüüda katsetas vaid K. Einbund, punetaval näol, ärritatud häälel, kätega veheldes.
Lühikese, ent tema tulist iseloomu markeeriva kõne peab vanahärra Jaan Teemant, Päts'i rühmakaaslane ning kaasvõitleja 1905. a. Vene revolutsiooni ajast. Ta oli juba varem avalikult hukka mõistnud 19. märtsi valimiste edasilükkamise dekreedi ja sellele järgnenud sundmäärused ja dekreedid. Jaan Teemant ütles:

Lugupeetud rahvasaadikud! Arusaadavatel põhjustel saan ma täna olema sõnaaher. Ma võtan sõna kui isik, mitte kui rühma esindaja. Üks õnnelikumatest õhtutest minu elus on tänane. Uhkus täidab minu rinda selle tõttu, et mul sarnase rahvaesinduse liige õnn on olla, kelle enamus seda põhimõtet pooldab, mis kindlustab demokraatlikku rahvaesinduslikku korda. Rahvas, kellel sarnane rahvaesindus on, võib julgesti vastu minna nendele sügisestele tuultele ja võib-olla ka tormidele, mis võivad tulla vastu meie tahtmist. Meie tuleme võitjatena välja. Eesti rahvas on demokraatlik rahvas. Eesti rahvas suudab enese juures maksma panna demokraatlikku korda, mille tõttu neil, kes tegutsevad teises suunas, võib-olla tuleb aruandmisel öelda: palun kergemat karistust.

Läbirääkimiste all oli sõna palunud veel hulk kõnelejaid, kuid nad ei pääsnud enam kõnetooli. Äkki segab K. Einbund end koosoleku käiku ja võtab sõna erakorraliseks teadaandeks. See kõlab järgmiselt:

Härra esimees! Riigivanem on kokku kutsunud riigikogu erakorraliselt ja on esitanud kõigepealt küsimuse: kas riigikogu tahab koostööd valitsusega? Kuulates kõiki tänaseid sõnavõtteid nende enamuses, tähele pannes meeleolu, samuti tähele pannes vahelehüüdeid, olen tulnud otsusele võtta täitmisele riigivanema kiri, mis on usaldatud minu kätte. Riigikogu sarnaste meeleoludega ei vii meie maad välja praegustest raskustest (vahelehüüded). Seepärast palun riigikogu esimeest võtta täitmisele riigivanema otsus (käteplaksutamine Põllumeestekogude riigikogu rühma kohtadel).
Riigikogu esimees R. Penno:
Riigikogu esimehele on tulnud kiri:
Käesolevaga nõuan riigikogu erakorralise istungjärgu lõpetamist.
K. Päts
Peaminister riigivanema ülesannetes
2. oktoober 1934
Lõpetan riigikogu koosoleku; ja ühtlasi erakorralise istungjärgu.

Protokollis on märgitud: koosolek lõpeb kell 22.55.
See protokoll märgib viimse õiguslikult kehtimas olnud Põhiseaduse järele valitud rahvaesinduse tegevuse lõppu 2. oktoobri õhtul 1934. a. Jäi edasi tegutsema küll riigikogu juhatus esimehe R. Penno'ga eesotsas, kuid tema tegevusest ei lastud avalikkusele midagi kuulda. Asetanud ka riigikogu vaikivasse olukorda, oli seega K. Päts läbi viinud kogu maa ja rahva alistamise oma tahtele.
Järgmisel päeval, kolmapäeval 3. okt., andis peaministri asetäitja K. Einbund intervjuu ajakirjandusele. Ta juhtis tähelepanu sellele, et riigivanem oli avaldanud soovi riigikogu oma erakorralisel istungjärgul pidagu end korralikkuse ja heade kommete piirides, sest et maa vajab rahu. Edasi oli riigivanem soovinud riigikogu koostööd valitsuse tegevuses, et jõuda välja olukorrani, mis võimaldaks põhiseaduslike valimiste ettevõtmist. Kuid riigikogus toimunud sõnavõttudest selgus just vastupidist. Ainult Põllumeestekogud ja Vene Vähemusrahvuse Rühm deklareerisid, et nemad valitsust toetavad. Sotsialistide erakond teatas, et ta ei tee raskusi valitsuse tööle. Enamik riigikogust aga asus valitsusevaenulisele seisukohale, mistõttu igasugune koostöö valitsuse ja rahvaesinduse vahel osutus võimatuks. Riigikogu koosolek lõppes sõnalahingu ja sõimlemise tähe all, mis on juba tuntud eelmistest aegadest. Niisugustel asjaoludel ei jäänud valitsusel muud üle kui lõpetada riigikogu erakorraline istungjärk. K. Einbund nentis, et valitsuse lootus koostööle riigikoguga on osutunud ekslikuks. Koostöö on võimatu seepärast, et riigikogul puudub ühistunne, samuti ka arusaamine suurest vastutusest, mis temal kui rahvaesindusel lasub. Edasi märkis peaministri asetäitja kahetsustundega, et üle poole riigikogu liikmeist on isikud, kelle tegevusest olevat karta riigis valitseva rahuliku elu rikkumist. Seepärast on riigivanem, ülemjuhataja ja valitsus otsustanud neile pealepandud ülesanded läbi viia oma isiklikul vastutusel, lootes rahva toetusele. Mis puutub riigikogusse, siis on selle edaspidine saatus praegu valitsuses kaalumisel.
K. Einbund'i seletus ajakirjandusele sisaldab ebatõde. Riigikogu koosolek ei lõppenud «sõnadelahingu ja sõimlemise tähe all», seda võisid tõendada kohalviibivad pealtkuulajad, välisajakirjanduse esindajad ja diplomaatliku korpuse liikmed. Rahvaesinduse koosolek kulges kõigiti «korralikkuse ja heade kommete piires», nagu riigivanem oli soovi avaldanud. Valitsuse tegevuse kriitika oli asjalik ja konstruktiivne ja kehtivate seadustega lubatud («lugupidamatuse avaldused valitsusele», mida Päts teatavasti karistuse ähvardusel oli keelanud, puudusid). Koostööst riigikoguga aga ei võinudki midagi välja tulla, sest peaministri asetäitja esitas riigikogule koostöötamiseks valitsuse tegevuskava, mis sihtis uudsele autoritaarsele korrale, millel ei olnud midagi ühist maksva Põhiseadusega. Riigikogu talitas õieti, kui ta keeldus koostööst säärase valitsusega, kelle tegevus seni oli olnud rikas Põhiseaduse rikkumise aktidest, milliseid ta kavatses jätkata ja kes nüüd otsis oma tegudele kaasvastutajat. K. Einbund'i katse koostöö nurjumise süü veeretada riigikogule põhjusel, et see ei omavat ühistunnet ja arusaamist temal lasuvast vastutusest, on armetu. Vastupidi — rahvasaadikute sõnavõttudest selgus, et riigikogu näitas ühistunnet suuremal määral kui valitsus, tõrjudes tagasi valitsuse väited, et riigikogu on ümbervalitav, valitsus aga mitte, et riigikogu ei oma rahva usaldust, valitsus aga omab seda. Einbund'ile öeldi, oleme mõlemad vana aja pärandus ja meil ei ole üksteisele midagi ette heita — las tulla valimised, et rahvas saaks valida riigikogu ja valitsust keda ta usaldab. Ka vastutustunde alal näitab riigikogu, et ta seda omab tõsisemal kujul kui valitsus, hoiatades Einbund'i, et nii meelevallaliselt kui valitsus tõlgendab Põhiseadust, ei talitanud isegi vabadussõjalased, keda valitsus süüdistab diktatuuri püüdlustes. Ka hoiatati teda, et säärasest omavolilisest Põhiseaduse tõlgitsemisest tuletatud isevalitsuslik võimukäsitlus võib valitsuse ummikusse viia, mis ka tegelikult juhtus pärast 8. dets. 1935. a. sündmusi.
K. Eibund'i deklaratsioon, et nüüdsest peale riigivanem, ülemjuhataja ja valitsus on otsustanud «neile pealepandud ülesanded läbi viia oma isiklikul vastutusel», on otsekohene tunnistus maailma avalikkuse ees, et nüüd valitseb Eestis grupp inimesi oma suva kohaselt, ilma Põhiseaduses ettenähtud rahvaesinduse sanktsioonita ja kontrollita, rääkimata volituse saamisest rahva poolt.
Keegi polnud neile mingeid ülesandeid asetanud, keegi ei teadnud, kelle ees need isehakanud võimumehed suvatsesid «oma isiklikku vastutust» kanda. 3. mail 1934 lakkas Eesti territooriumil olemast põhiseaduslik riigivõim ja 2. oktoobril 1934, pärast riigikogu laialisaatmist, asus K. Päts isikliku diktatuuri teele, «lootes rahva toetusele».
Riigikogu väljalülitamine tema kui olulise valitsusorgani ülesandeist ja tööst märgib ära vaikiva ajastu draama esimese vaatuse lõppu. Nagu iga lavateose ava-akti otstarbeks on tegelaste tutvustamine, nende vastastikuste suhete eksponeerimine ja aluste esitamine, milledest areneb järgnevais vaatustes tõusev konflikt selle lõpplahenduse äratoomisega, nii on lugu ka vaikiva ajastu kurbmängus, kus Päts heitleb oma rahvaga. Esimene vaatus, mis algab riigipöördega 12. märtsil, asetab K. Päts'i ühele poole ja rahva teisele ning selgitab nendevahelise võitluse põhjusi. Teine vaatus algab A. Sirk'i põgenemisega novembris 1934 ja lõpeb konflikti kulminatsiooniga, kui toimub vabadussõjalaste 8. detsembri mässukatse. Lõppvaatus käsitleb Pätsi pingutusi leida väljapääsu tema poolt loodud olukorrast uue Põhiseaduse promulgeerimise ning uutel alustel toimetatud riigikogu ja riigi presidendi valimistega. Draama lõpplahenduseks on «happy end»: Päts saab presidendiks ja jääb võitjaks. Kuid siin segab end vahele saatuse karm käsi ja muudab juba lahenduseni jõudnud draama raskeks tragöödiaks. Juunis 1940 marsib Eestisse N. Liidu sõjavägi. Olles 6 aastat tema poolt haigeks kuulutatud rahvast arstinud, peab Päts nägema, kuidas võõrsilt tulnud arstid rahva ravimise üle võtavad. Veel enam: tal tuleb isegi kaasa aidata niisugusele ülevõtmisele. See on tõeline tragöödia Päts'ile, rääkimata juba eelnenud vaikiva ajastu draamas ilmsüütult küllalt kannatada saanud rahvast.

[nuhk.Albert]

VAHEMÄNG I


LENDLEHE VALMISTAMINE


Nagu eespool öeldud, andis juhuslik kõnelus kindral Tõnisson'iga ühel sõidul Tartu mulle tõuke protesti tõstmiseks toimuvate sündmuste vastu. Oma otsuse täideviimiseks külastasin kõigepealt prof. Jüri Uluots'а. Ta oli mulle sõbraks juba ühisest üliõpilaspõlvest Peterburis. Pidasin temast lugu kui tulihingelisest eestlasest ja meie parimast teadlasest oma erialal. Vajasin tema nõu minu poolt kavatsetavas ettevõttes, sest see puudutas riigiõiguslikke küsimusi, ja mina ei olnud jurist. Selgitasin Uluots'le oma arvamusi Päts'i riigipöörde kohta ja esitasin talle küsimuse: kas valimiste edaslilükkamise dekreet on seaduspärane?
Uluots vastas: «Kõik meie fakulteedi õppejõud on ühisel arvamusel, et Päts'i dekreet 19. märtsist, millega ta edasi lükkab Põhiseaduses ettekirjutatud valimised, ei oma seaduse sanktsiooni, s. o. sellele dekreedile tuleb vaadata kui seaduse rikkumisele. Kõik ülikooli juristid väidavad seda, peale ühe.»
«Kes see on?» küsisin.
«Prof. Ants Piip,» vastas Uluots.
Läksin Uluots'a majast otse Piip'i elukohta. Ka teda tundsin hästi oma teenistusajast välisministeeriumis ja koostööst Londoni saatkonnas. Piip võttis mind lahkesti vastu, kostitas tee ja konjakiga. Seletas, et ta abikaasa on sõitnud Riiga ja et ta heameelega minuga aega viidab. Jutt kaldus varsti päevasündmustele ja siis ütles Piip, ilma et oleksin saanud küsidagi: «Kõik minu kolleegid Tartus väidavad, et valimiste edasilükkamine on Põhiseaduse vastane akt. Mina aga olen teissugusel arvamusel.» «Mispärast?» küsisin huviga.
«Vaata, Tomingas, Ferdinad Lassalle oli tark juut. Ta ütles: «Põhiseadus on olemasolevate poliitiliste jõudude võitluse tulemus.» Nii on lugu ka meie juures.»
«Kas see on kõik, mis sul Päts'i tegude kohta on ütelda?»
«Kõik. Aga mu seletus peaks olema küllaltki selge.»
«On küll. Kuid see seletus on filosoofiline, mitte juriidiline. Ja mispärast asjasse segada meile võõrast juuti? Meil on sinu arvamuse kohta oma eesti vanasõna: kes ees, see mees. See on samuti selge, eks ole?»
Õhtul läksin tagasi Uluots'a juurde. Avaldasin talle oma plaani avaldada Viiburi üleskutse parafraasi valmistamiseks. Nagu tsaar omalajal oli konstitutsiooni rikkunud, saates laiali esimese Riigiduuma, nii on ka Päts Põhiseaduse vastu talitanud, mitte võimaldades riigikogu valimisi. Nagu Duuma liikmed, kokku tulnud Soome linna Viiburi, trükkisid üleskutse rahvale passiivse vastupanuga protesti avaldamiseks Valitsusvõimule, nii tahan talitada ka mina. Uluots oli plaaniga kõigiti päri. Ja et, nagu ma mainisin, tegemist oli riigiõiguslike küsimustega, pakkus ta ise mulle oma abi. Koostasime üleskutse teksti kahekesi, s. o. tema dikteeris, mina kirjutasin. Ühes paranduste ja viilimistega võttis see töö aega mitu tundi. Üleskutse tekst taskus, sõitsin tagasi Tallinna. Kodus tippisin sellest paar eksemplari kirjutusmasinal. Järgmisel hommikul läksin «Päevalehe» peatoimetaja Harald Tammer'i jutule (olles mõlemad eluaegsed liikmed «Kalevis», sidusid meid sportlikud sõprussidemed). Palusin teda mu kirjutus minu nime all ajalehes avaldada. Tammer luges selle tähelepanelikult läbi ja ulatas mulle teksti tagasi: «Mul ei ole vaidlust selle sisu vastu. Küll on aga mulle vastumeelne selle pärast koos sinuga vanglasse minna.»
«Kas siis asjad on tõesti nii hullud?» küsisin üllatunult. «Minu kinniminekust peaks ju piisama.»
«Ei,» ütles Tammer, «pealekauba suletakse veel leht, ja seda vastutust ei saa ma endale võtta.»
Tammeri juurest läksin «Vaba Maa» peatoimetaja Eduard Laaman'i poole, kellega olin koos teeninud välisministeeriumis, sama palvega, sest et ikkagi ei suutnud uskuda, et sõnavabadusele oli Eestis pandud säärane surve. Ka Laaman lükkas mu kirjutuse tagasi sama põhjendusega, et minu kinniminek asja ei lahenda ja et lisaks sellele kannatada saab ka veel tema toimetada olev leht.
Need äraütlemised ei kõigutanud minu tahet tõsta häält üldises vaikuses. Vastupidi, need äratasid minus jonni ja just kui sündmuste kokkukuhjumisel romaanis kuulsin paari päeva pärast, et müügil on trükikoda Väikesel Brokusmäel, paar sammu Pikast tänavast. Läksin seda vaatama ja alistusin kiusatusele selle ostmiseks, sest see oli väike ja seetõttu sobis suurepäraselt minu kavatsusele. Öeldud, tehtud: hankisin siseministeeriumilt trükikoja loa oma nimele. Kahtluste vältimiseks hakkasin trükikojale korjama tellimisi pisitrükistele (formularid, kviitungid, arved jne.), mida sain üsna ohtrasti pankadelt ja asutustelt, kus mul oli tutvusi. Trükikojaga koos olin pärandanud ka kaks töölist, keskkooli haridusega, vaikse iseloomuga noormeest. Paarinädalase töö järel tegin neile ettepaneku trükkida minu kirjutus lendlehe kujul. Ühtlasi aga hoiatasin neid, et tekkinud olukorras, kus konspiratiivne tegevus ei ole kerge ja jälitamine on range, tuleb arvestada vanglaminekut. Olin liigutatud, kui mõlemad peale teksti lugemist mulle kõhklemata avaldasid oma nõusoleku.
«See on kõik jumala õige, mis siin kirjutatud,» ütlesid nad.
«Oleme poissmehed ega karda istumist. Pealegi ei ole meil olnud mingit pistmist vabadussõjalastega, ja mis meile siis ikka külge pookida saab.»
Muide, olin kindel, et lendlehe trükkimisel muud karistust karta ei ole kui tavalist kolme kuud, millega ähvardati «lugupidamatuse avalduse» eest valitsusele. Nii arvasid ka mõlemad noormehed, minu masinameister ja laduja.
Et ma oma elus veel kunagi ei olnud kavatsenud midagi konspiratiivset ja olin teadlik, kui väga raske see on Eesti piiratud oludes, hakkasin pead murdma ettevaatusvahendite üle. Mulle meenus, et kirjutusmasina saab avastada kirjatöös esinevate tähtede erineva omapära järele. Kui tähtede järele saab jõuda jälile kirjutusmasinale, siis peaks samal viisil võimalik olema ka kindlaks teha trükikoda. Tähendab, ma ei tohi oma lendlehe trükkimiseks kasutada oma trükikoja täheladu, vaid see tuleb trükkida erilise, selleks otstarbeks soetatud laoga.
Ka siin tuli mulle appi pime juhus. Erukapten Edmund Hindper, Vabadusristi kavaler, oli mu klassivend gümnaasiumipõlvest. Puutusin temaga kokku, sest ta vajas üsna sageli mu žiirot oma vekslitele. Silmates mind kord kohvikus, istus ta minu juurde. Jutu sees kurjustas ta ülekohtu üle, et teda ei ole seni kinni võetud. «Mis sa praalid,» tähendasin, «rääkisid ju mulle, et sa Liidu liige ei ole.»
«Ei ole jah. Aga nagu omal ajal Venemaal ja Saksas, on nüüd ka meil tulnud ajad, kus roimarid on Toompeal ja ausad inimesed patareis» (Keskvangla rahvapärane nimetus).
Hindper'i väljenduste ägedusest järeldasin, et tal on kange tegutsemistahe. Ütlesin siis talle ettevaatlikult, et kui ta just nii väga kinni minema kipub, siis olgu vähimalt asja eest, aga mitte tühja hooplemise pärast. Ja kui ta asja üle tahab rääkida, siis oleks mul temale teha ettepanek.
Nii tuligi, et ma teda palusin sõita jalamaid Riiga ja mulle sealt tuua mõni kilo trükitähti antud spetsifikatsiooni järele. Et ta ei pidanud seda küllaldaseks vägiteoks, pidin talle veidi seletama nende tähtede otstarvet. Hindper oli asjast vaimustatud, ütles, et on valmis selle eest minema kinni kas või aastaks. Lisas aga juurde tingimuse, et tema kinnioleku ajal hoolitsetaks tema naise ja lapse eest ta kodukohas Väike-Maarjas. «Palju selleks keskmiselt iga kuu vaja läheb?» küsisin asjalikult. «Noh, ütleme 100 krooni,» vastas Hindper. Kirjutasin talle 300-kroonilise tšeki. Andsin talle raha tähtede ostuks ja Riia aadressi, kus trükikojatarbed saadaval. Paari päeva pärast tõi Hindper mulle tellitud tähed ära.
Mul oli veel teinegi mure: kuidas lendlehte levitada nii, et levitajad ei tunne tegijaid ja vastupidi. Minu ärisõber Venda Freiberg tutvustas mind Johannes Teder'iga, kes mängis fagotti orkestris. Ta ütles teadvat, et Teder olevat ustav mees, kes omavat häid sidemeid vabadussõjalastega. Kohtamisel jättis Teder minusse väga hea mulje. Et minu plaan oli lendlehte levitada üle maa, enne provintsis ja siis Tallinnas, palus ta enesele nädala eeltööde tegemiseks. Lendlehe trükkimine 15.000 eksemplaris läks ladusasti, päise päeva ajal ja «paar sammu poliitilisest politseist eemal», nagu hiljem sõjakohtus seletas komissar Julius Eiskop. Võtsin valminud pakid ja sõidutasin nad oma autos Teder'i kätte, kes mind ootas ühe vana maja kangialus-hooviväravas Paksu Margareeta lähedal Pikas tänavas. Läkski korda teha nii, et tegijail ei olnud aimu, kuhu lendlehed läksid, ja levitajad ei teadnud, kust need tulid. Lehtede levitamine toimus vahejuhtumisteta 28. ja 29. aprillil maal ja 30. apr. Tallinnas. Plaan oli see, et levitamine toimuks aegsasti enne 3. maid 1934. See plaan täituski täiel määral, kõik materjal läks laiali linnadesse ja teistesse keskustesse. Nädalapäevad hiljem küsis minult Teder veel lisa, aga mul ei olnud enam midagi anda. Lendlehtede tekst on toodud lisas.
Lendlehe ilmumine tekitas valitsusvõimude hulgas sensatsiooni. Lendlehti oli varemgi levitatud iseseisvuse ajal, nimelt kommunistide poolt. Aga nende välimus oli armetu ja nende populaarsus minimaalne. Nüüd aga olid lehed ilmunud laitmata trükitehnikas, heal paberil, kõikjal üle maa ja neid loeti õhinal. Valitsuse meelekibedust väljendab osaliselt E. Laaman («Konstantin Päts»), kui ta temale omases stiilis kirjutab:

Ka vapsid ei jätnud käsa sülle. Neilt ilmus põrandaalune lendleht, milles 12. märtsi aktsioon tembeldati Põhiseaduse rikkumiseks. Kui neile varem oli tähendatud, et nende Põhiseadus liiga palju võimalust pakub diktaatorlikeiks meetodeiks, muigasid nad habemesse: neid võimalusi lootsid nad ju ise kasutama hakata. Kui aga see kaigas käis neile enestele lagipähe, muutusid nad äkki kõige hellasüdamlikemaiks liberaal-demokraatideks ja konstitutsionalistideks.

Selle kohta on vajalik tähendada, et mainitud lendleht, nagu selle tekstist nähtub, nimetab Põhiseaduse rikkumiseks vaid kindral Laidoner'i määramist ülemjuhatajaks ja Päts'i poolt 19. märtsil dekreeditud valimiste edasilükkamist. Mõlema lehemehe, Tammer'i ja Laaman'i aumehelikkuse (või ajakirjaniku eetika) tunnustamiseks pean ütlema, et nad mind kartustevastaselt mitte välja ei annud ametivõimudele. Lendlehe tegijate-levitajate leidmiseks alarmeeriti kogu politseiaparaat. Peasüüdlaste tabamise eest lubati autasuna anda rahaline preemia. Sellest ergutamisviisist ja jälitamise raskustest rääkisid mulle hiljem mõned lahkema käitumisega assistendid mu pikkadel ülekuulamistel poliitilises politseis.
«Meie ei teadnud teid uneski otsida,» lahutasid nad käsi. «Ajasime jahti hoopis teistes ringides.» Muuseas käisid jälitajad ka minu trükikojas (minu äraolekul). Läbiotsimine ja tööliste ülekuulamine ei annud tulemusi. Nii möödusid mai- ja juunikuu, ka juuli
esimesed päevad.


VAHISTAMINE


Siis jõudis jälitamise järjekord ka minu kätte. Olin 4. juuli ööl väga hilja koju tulnud aastapäeva pühitsemiselt ühes välissaatkonnas. Lugesin voodis, kui kella 3 paiku äkki helises uksekell, veel kord, veel kord. . . Ehmunud teenija Anni tuleb tuppa, väriseb, ei julge ust avada. «Neid on mitu,» sosistab ta, «karjuvad — politsei. Mina kardan.» Avasin ise ukse. Sisse astub kolm korralikult riietatud meest. Üks neist kõnetab mind viisakalt:
«Olete Tomingas? William Juhani poeg?»
«Jah.»
«Minu nimi on Madisson, poliitilise politsei assistent. Siin on order läbiotsimiseks ja teie vahistamiseks.» «Kes teie kaaslased on?» «Need on tunnistajad.» «Mis tunnistajad?»
«Seadus ütleb, et läbiotsimise juures peab olema kaks manukat. Nad kirjutavad alla läbiotsimisprotokollile. See on läbiotsitava huvide kaitseks.»
«Kes nad on? Ka poliitilise politsei mehed?»
«Ja. Assistendid Neggo ja Pipar.»
«Mulle niisugused tunnistajad ei kõlba.»
«Mispärast? Õigel inimesel ei pruugi olla hirmu politsei ees. Või kardate, et teilt korterist midagi kaasa võetakse?»
«Ei. Kardan seda, et korterisse võib midagi juurde tekkida, mida seal varem ei olnud?»
Pöördusin teenija poole: «Anni, palun, minge tooge meie naabrid siia. Ütelge, et politsei vajab neid tunnistajateks.» Madisson ägestub: «Mis juttu te ajate? Oleme seni ikka läbiotsimisi teinud nii, kuidas seadus ütleb. Meie siia võõraid sisse ei lase.» Pidin politseiametnikule selgitama, et nende olemine minu kodus oleneb ikkagi minust kui peremehest. Läksin ise ja tõin kaasa minu lähimad naabrid — maalikunstniku ja mereväe ohvitseri. Paaritunnine läbiotsimine, milleks madratseid puistati, vaipu kokku rulliti, laekaid tühjendati, all keldris puukuuriski ära käidi, ei annud tulemusi. Protokolli pandi: «midagi kahtlast ei leitud».
Minu äraviimisel tegid politseiametnikud mulle ettepaneku taksiauto võtta «minu enda huvides». Oli jumalik suvine varahommik, seepärast eelistasin jala minna. Nii kõndisime minu kodust Jannseni tänavas (samas majas elas ka siseminister J. Müller) Pagari tänavasse poliitilise politsei vanamoelisse hoonesse. Mind viidi nagisevat treppi mööda teisele korrale ja jäeti eesruumi puupingile istuma. Oletatavasti oli minu päralejõudmisest teatatud, sest varsti ilmus uksele lühikasvuline jäme kogu lihava näoga, milles alumine huul kuidagi silmatorkavalt rippus. Kogu astus lähemale, vaatas mind häält tegemata, kergitas pükse ja kadus. Igavusest hakkasin kõndima. Avasin ühe ukse, mille taga nägin akendeta koridori rea kitsaste ustega ühes seinas. Avasin veel ühe ukse, mis nähtavasti viis bürooruumesse, kuna ühe laua tagant püsti kargas mulle juba tuttav Madisson: «Mis te siin nuusite?»
«Hea on, et teid näen, härra assistent. Kui mind siia tõite, ütlesite, et teie teadvat, mispärast. Ma tahaksin nüüd kellegagi kõnelda, kes mulle võib ütelda minu vahistamise põhjuse.»
«Ärge rikkuge korda! Istuge ja oodake!»
«Ma ei taha ei korda rikkuda ega oodata. Kes on siin kõrgem asjamees kui teie?»
«Komissar Eiskop. Küll ta teiega räägib, kui tal aega on.»
«Kas teil peale tema kedagi muud kangemat ei ole, kelle peale ei tarvitse nii kaua oodata?»
Meie kõneluse ajal näitas end uuesti sama kõhukas sõnaaher mees. Peatus minu ees, kergitas jälle pükse. Nüüd aga tegi ta peaga liigutuse märguandmiseks, et ma temale järgneksin. Ta viis mind koridori, mida olin juba näinud, avas ühe ustest ja kutsus mind lahke käeviipega enda järele sisse astuma. Vaevalt olin üle ukseläve, kui ta oma raskest kehakaalust hoolimata ootamatu kiire hüppega uksest välja kargas. Kuulsin vaid, kuidas mu selja taga ukse lukk raksus.
Leidsin end väikeses akendeta, umbses kongis, mille pikkus neli sammu, laius kolm. Lae all põles silmi pimestavalt mitmesajavatine elektrilamp. Kongi seinad ja uks olid kaetud plekiga, mis kandis punakaspruuni, lutikavärvilist võõpa. Ühe seina külge oli kinnitatud kitsas madal puunari, ainuke mööbel ruumis. Ukse sees oli väike ümargune avaus, kaitstud luugiga koridori poolt küljest.
Olnud ringi vaadanud, mõtlesin, et kõige pealt on vaja saada puhkust silmadele. Hakkasin lae all olevat pirni välja keerama. See õnnestus mul peale tosinat enam-vähem hästisihitud hüpet tänu minu pikale kasvule. Tundes mõnu mugavast pimedusest, istusin narile endaga nõu pidama olukorra üle.
Selge on, et politseil peab minu kinnivõtmiseks põhjus olema. Selge on ka see, missugune põhjus... Pääsmiseks ei ole enam lootust. Kui ma põgeneda ei tahtnud siis, kui selleks oli aeg ja võimalus, pole mõtet niisuguste plaanidega enam aega viita. Aga kuidas käituda? Keerutada, puigelda, venitada, et aega võita? Ei, see ei ole mehetegu. Õigem on otsekohe näkku ütelda, et asi on toime pandud minu poolt, ettekavatsetud kindla eesmärgiga, et sellest ka jälgi järele jääks. Kindel ülesastumine on väärikuse eeltingimus. Täbar on aga minu seisundis see, et varem istunud ei olnud ega evinud kogemusi käitumises ülekuulamisel. Pean end igapidi kokku võtma.
Keset niisugusi mõtisklusi kuulen äkki kära koridoris: «Kes haige lehmasitt kongis tule ära kustutas?» Uks kistakse lahti ja sissemurdja klõpsutab koridoris oleva lüliti kallal, vandumist jätkates.
«Tuli on korras,» rahustasin oma külastajat. «Mina keerasin pirni välja.
«Mis sa, kurat, valetad! Nii kõrgele keegi ei ulata.»
Ajasin end püsti, vaatasin mehele ülalt alla. Selle tulemuseks on uus vandumine: «Kes sulle, kuradi sandile, lubas? Keera pirn tagasi!»
«Ei.»
«Keera silmapilk, ma ütlen sulle!»
«Ei.»
«See läheb sulle kaabakale kalliks maksma!»
Väike vihapundar kaob, tuleb aga kohe tagasi, redel õlal. Kui ta mõne astme oli jõudnud ronida, tõstsin ta välja koos redeliga. Kongi tagasi ei läinud. Sain vaid paar korda koridoris edasi-tagasi kõndida, kui pärale jõudis minu vana tuttav pükstekergitaja. Tal oli mundris politseinik kaasas.
«Viige vahialune minu tuppa,» käsutas ta.
Mind talutati läbi eeskoja ühte suuremasse ruumi, mis oli sisustatud kirjutuslauaga ja korraliku mööbliga. Mulle istet pakkudes sõnas see minu politseis vastuvõtmist toimetanud härra: «Saame tuttavaks. Abikomissar Eiskop. Ega te vist varem istunud ole?»
«Ei.»
«Seda on näha. Teie enda huvides: annan teile head nõu: ärge tehke pulli ja ärge ajage käojaani... Olen oma ametis juba paarkümmend aastat. Meie sikutame sirgeks iga mehe, olgu ta nii kõva kondiga kui tahes. Oleme hakkama saanud ka Kingissepa endaga.»
«Mispärast mulle Kingissepast kõnelete? Kas peate mind temast kõvakondilisemaks või. . .?»
«Oh ei. Teie ei küüni Kingissepale hänna allagi. See oli mees, aga teie, vapsid, olete poisikesed. Teie advokaadid, tohtrid, ohvitserid, kaupmehed ja kogu punt paluvad siin palderjanitilku ja nutavad kokkusaamistel naistega. Poliitika ei ole tantsupõrand. Nagu Päts õieti ütles: kes poliitikat tahab teha, peab õppima olema istuma.»
«Nojah, tema peaks teadma. Ta oli ju surma mõistetud.»
«Mis ta lorab. Ta sai aastaks vangi. Selle aja istub mees paraskil ära» (vangla keel: tünder, mis asendab väljakäigukohta üldkambris). Surma mõistetud! Mille eest? Ajaleheartiklite eest võllast ei anta. Aga vaat Kingissepp, see oli kange mees.»
«Kust teie, härra komissar, nii hästi Pätsi elulugu teate?»
«Ütlesin juba, see on minu amet. Teenisin juba siis, kui Eesti riiki veel ei olnud. Tean veel palju muidki asju ja olen mees, kes ei salli valskust ega sohkust. Aga lähme nüüd asja juurde. Kuulsin, et teie tahtvat minuga rääkida.»
«Just ümberpöördult. Ootan, et teie minuga räägite.»
«Mille üle ma peaksin teiega rääkima?»
«Noh, selle üle, mispärast mind siia toodi.»
«Nagu teie ise ei teaks.»
«Kuigi teaksin, aga kas ei käi see mäng nii, et teie peate mulle ütlema, milles mind süüdistatakse.»
«Ma ei pea midagi ütlema, nagu oleks mul kiiret või. Teie olete mul kaheks nädalaks käes. Ja siis pikendab Kuusekänd seda aega veel ja veel. Nii see asi käib senikaua kui...»
«Kui kaua?»
«Niikaua kui rääkima hakkate. Jah, kahju, kahju! Vapsid on ikka tõesti poisikesed. Oleks pidanud rongkäiguga Toompeale marssima ja seal nõudmised esitama. Ministrid oleksid oma portfellid varna riputanud ja jalga lasknud... Aga selle asemel hakkas Sirk Gandhit mängima. Küll aga on tola! Igal lapsel on teada, et keegi heaga võimu käest ei anna. Ja nii tulebki välja, et omad vitsad peksavad. Kui keegi on aja maha maganud ja asjad käest ära mänginud, siis ei keegi muu kui vapsid. Nüüd on kõik hilja. Jaa-jaa, nii on need asjad, härra Tomingas. Noh, kas hakkate rääkima?»
«Millest, härra komissar?»
«Noh, oma riigivastasest asjast ja teistest, kes olid teiega kampas.»
«Ei.»
«Mispärast?»
«Sellepärast, et see oleks kui jutt lapsele. Olete poliitilise politsei komissar, aga ma näen, et teil on poliitikast niisama vähe aimu kui eestlasel hiina keelest. Teie naerate «vapse», et nad seda ei teinud, milles Päts neid süüdistab. Ja ometi teenite Päts'i, kellest ütlete, et ta ajab lorajuttu.»
«Mina teenin seda, kes mulle palka maksab.»
«Hüva on. Olgu seegi põhjuseks, et ma teiega rääkida ei taha.»
«Teie ikka Päts'i vastu ei saa. Mis te jupsite. Teie ei ole väärt temale isegi kingapaelu lahti päästma.»
«Jätan selle au heameelega teile, härra komissar. Mulle tundub ikka rohkem, et meie jutust midagi välja ei tule. Laske mind nüüd minna.»
«Aga ma pean ülekuulamise kohta protokolli tegema. Meie senine rääkimine oli omavahel ja see ei lähe kellelegi korda. Palun, siin on paber ja sulg. Seletage oma riigivastast asja oma sõnadega. Võite siin kirjutada või kongis, kui tahate rohkem aega mõtlemiseks.»
«Hästi, siis juba parem siin.»
Võtsin paberi ja kirjutasin: mina praegust valitsust ei saa tunnistada seaduslikuks ega või pooldada tema poliitikat; ei ole mul ka midagi ühist temaga. Mulle esitatud süüdistuste kohta riigivastases tegevuses ei soovi seletusi anda ega mitte ühtki nime nimetada; seda sellepärast, et hoiduda saatmast ohtu neid korralikke kodanikke, kelledest lugu pean nende võitluse pärast ebaseadusliku valitsuse vastu.
Eiskop luges pikkamisi, oma huult veel enam rippuma lastes. Sõnas siis:
«Hm . . . Tahate ikka päris tõsiselt pulli tegema hakata. Kuidas soovite. See aga läheb teile kalliks maksma. Ütlen veel kord: vapsid on oma võimaluse maha maganud. Ja teie, härra Tomingas, ka Päts'i vastu ei saa. Ja nii kange kui Kingissepp te ka ei ole. Küll te näete, kui ruttu me teist jägu saame.»
Tõusin toolilt: «Teie võrdlused ei ole vaimukad. Ei taha teiega enam kõnelda. Jumalaga.»
«Kuhu te lähete? Ma keelan teid.»
«Teie ei saa mind keelata. Teie peremees Päts ütles, et korralik inimene peab õppima istuma. Seda ma nüüd hakkangi tegema.»
Eiskop läks kurjaks: «Ma teile näitan! Mis te enesest mõtlete? Kuradi vaps nisuke!» Ust lahti lüües pöördusin Eiskop'i poole lahkumisviipega: «Jumalaga, politseimeister!» Võtsin välispolitseiniku käe alt kinni ja kõndisin temaga kongi poole.

[nuhk.Albert]

KOGEMUSED POLIITILISES POLITSEIS


Olin väsinud uneta ööst, katsusin oma uuel magamiskohal puhata. Magasin õhtuni nii hästi, kui see kõval naril läks. Siis ärkasin tühja kõhu tundest. Koputasin uksele ja küsisin välispolitseinikult, kuidas siin majas lugu on söömisega? Varsti tuli uksele värvitute kalasilmadega, ebaterve näoga mees, vanemassistent Koehler.
«Mis te tahate?» küsis, ta läbi hammaste.»
«Süüa.»
«Siin ei ole restoran.»
«Seda küll. Aga ma võiksin teid oma külalisena paluda restorani õhtust sööma.»
«See oleneb komissarist.»
«Eiskop'ist?»
«Ei. Komissari nimi on Täht.»
«Eks kutsuge tema ka kaasa.»
«Teda ei ole siin. Kui ta tuleb, teatan talle.»
Komissar R. Täht'i juurde kutsuti mind paari tunni pärast. Kõht oli väga tühi, aga uhkus ei lubanud sellest enam juttu teha. Täht'e kohtasin samas ruumis, kus juba hommikul olin olnud. Keskmise kasvuga, kuivetunud näoga, energilise ilmega komissar ütles, et ta mind tundvat mu tegevusest eesti polkude asutamisel. Siis olevat ka tema olnud üks esimestest ohvitseridest eesti sõjaväes. Lisas juurde:
«Teie pruut käis siin, tõi teile mõned asjad. Kuigi teie ülalpidamine ei õigusta teid mingisugustele soodustustele, võtsime pesu vastu.»
«Tänan, härra komissar.»
«Minu ametnikud kandsid mulle ette, et olete mu abi sõimanud,» jätkas Täht. «Ja siin ma näen, et olete protokolli kirjutanud, mis teeb teie olukorra väga halvaks. Teate ju, lugupidamatuse avaldamise eest valitsusele seisab kõva karistus.»
Juuresolev abikomissar Eiskop tegi Täht'i jutule vahemärkuse:
«See, mis sulle räägiti sõimamisest, oli meie omavaheline jutt. Aga protokoll jah, see loeb. Ma hoiatasin teda. Eks ole, härra Tomingas?»
«Tõsi on. Teie hoiatasite,» vastasin.
«Ärme siis aega viidame. Mis oleks, kui hävitame teie protokolli ja teie kirjutate uue seletuse. Seletate, kes teile lendlehe kirjutas, ja nõnda edasi. Näete, siin ta on. Puhas töö, hea paber, hästi korraldatud trükkimine ja levitamine. Minu kompliment. Noh, kuidas on? Soovite seletada?» jätkas Täht.
«Teie näite mulle olevat enam arenenud kui teie abi. Pealegi olete olnud ohvitser. Seepärast loodan, et minust aru saate. Protokolli hävitada ei maksa, sest et see on ainukene seletus, mis olete minult saanud. Ei kõlba minult oodata, et ma üles annaksin inimesed, kelledest lugu pean ja kes minusse on suhtunud usalduslikult.»
Täht hakkas seletama, et neil olevat teada kõik minu teod. Kui ma üles tunnistan ja oma «kamba välja annan», siis võivat kõik veel hästi lõppeda. Tema tundvat Laidoner'i isiklikult ja väga lähedalt ja võivat minu eest hea sõna ütelda. Ka võivat ta mulle usaldada saladuse, et Laidoner ei olevat mitte alati ühes nõus Päts'iga ja et tema käes olevat peavõim — politsei ja sõjavägi. Tema veendumuse järele võivat Laidoner isegi kogu süüdistuse minu vastu lõpetada.
«Kuidas nii?» küsisin. «Ilma kohtuta?»
«Jah,» vastas Täht, «tal on see võim. Kui ta ainult tahab.»
«Aga mina ei taha. Kui minu vastu on süüdistusi, siis tõstetagu need kohtus ja mitte politseis. Ja mina ei soovi ega vaja armu kelleltki, kõige vähem Laidoner'ilt.»
Täht seletas jällegi, kui rumal on salata, kui neil niikuinii on kõik teada. Samuti oleks ebatark tegu Laidoner'ile käega lüüa. Kui ma oma kamba välja annan, võivat ma temaga koos sööma ja ja jooma minna Jahimeeste Klubisse, kohe üle tänava. Ta teadvat, et ma hommikust saadik olen söömata. Küsisin, kas võiksime enne süüa ja pärast sööki kõnelda kamba väljaandmisest. «Ei,» vastas Täht, «enne töö, siis lõbu. Kust ma tean, et te mind ei peta?»
«See tähendab, söön kõhu täis ja kampa välja ei anna. Tahtsite nii ütelda?»
«Just nii. Meie end narrida ei lase. Noh, teeme protokolli ära ja lähme sööma.»
«Ma ei teadnud, et Eestis inimesi ülekuulamisel mõjutatakse näljutamisega. Või ons seegi lubatud kaitseseisukorra ajal?»
«Sõjaseadusega on kõik lubatud,» torkas Eiskop vahele. «Tean oma teenistusest Vene ajal. Ja seadused on meil üle võetud Venest. Me aga ei taha teile kätt külge panna, kuigi võime teha ka seda, kui see on vajalik.»
Mulle lubati süüa, lubati veel samal ööl kongi panna voodi, lubati ajalehti lugeda, raadiot kuulata, pruudiga kokku saada, lubati anda ka muidki soodustusi — «kui teie meile ütlete üheainsa nime — nime, kes lendlehe kirjutas».
Raputasin pead: ei soovi seletusi anda.
Siis muudeti taktikat. Hakati ähvardama. Öeldi, et minu teo kohta leiduvat paragrahv Vene Uues Nuhtlusseaduses, mis olevat ka meil kehtiv ja mille järele mind võib karistada kaheksa aastaga. Nad saavat aru, et ma tahtvat mängida aumeest ja mitte välja anda oma kaaslasi. Aga oma nahk peab igale inimesele olema kõige lähem. Kui ma aga edasi keeldusin, sai eriti Eiskop väga pahaseks:
«Ka kõige viimsem kommunistinäru tunnistab üles, kui ta näeb, et meie teadlikud oleme tema tegudest. Vaat! see on aumehelikkus. Aga teie ei ole aumees. Olete argpüks ja seepärast ajategi käojaani.»
Tundsin end olevat puudutatud:
«Härrad komissarid, kes meist aumees on, seda näeme kohtus. Mul oli kord mõte teiega rääkida avameelselt asjadest, mis teid võiksid huvitada. Aga kõik see, mis täna siin olen näinud ja kuulnud, on mind viinud teisele arvamisele, sundinud lugupidamise kaotama teie asutuse vastu. Ei, teiega ma kõnelda ei soovi. Kohtuuurijaga aga küll. Ma loodan, et ta seadusi rohkem austab ja poliitilistes asjades paremini orienteerub kui teie.»
Sattusime sõnavahetusse. Mulle seletati, et ma seadusi ei tundvat. Seadus nõudvat, et kohtuliku uurimise eel peab käima põhjalik juurdlus politsei poolt. Seepärast olevatki politsei protokollid nii olulise tähtsusega (see oli vale, nagu hiljem kuulsin oma kaitsjalt Teemant'ilt. Kohtulikul asjaajamisel ei ole politsei protokollidel mingit tähtsust). Kui ma heaga seletusi ei anna, olevat neil vahendeid küll ja küll mind seletusteks sundida.
Sellele vastasin, et tahan istumist ära õppida ja et mul tundub pikantsena seda õppimist sooritada just Päts'i poliitilises politseis. Palusin end kohtu-uurija juurde saata. Sellest keelduti. Palusin end kautsjoni vastu vabaks lasta. Ka sellest keelduti. Lõpuks palusin mulle lugeda anda kriminaalkohtupidamise seadustikku, mida komissaride laual nägin. Sellestki keelduti. Mul ei jäänud muud üle kui püsti tõusta ja toast välja astuda tagasi oma kongi. Sedagi püüti valju häälega keelata, aga tõrjusin komissare väitega, et Päts olevat ütelnud: «Kes on pandud istuma, see istugu heameelega.» Vist ei ole Päts seda kunagi ütelnud, aga komissarid lakkasid kerkimast ja ma kasutasin tekkinud kohmetust kiireks puhkama minekuks.
Tulnud hommikul köögiruumist pesemast, leidsin kongi ukselt komissar Täht'i poolt alla kirjutatud määruse. Selle järele oli mulle keelatud: omastega kokku saada, lugeda, kirjutada, jalutada, päeval magada, suitsetada, väljast toiduaineid ja esemeid saada, kirjavahetust pidada. Need on olulisemad keelud, mis mulle pikast loetelust meelde on jäänud. Näis, et mulle oli keelatud ka kõnelemine, sest mind talutav assistent minu küsimustele ei vastanud, tummalt määrusele näidates. Ka leidsin, et minu äraolekul oli jõutud laelambile asetada kaitsevõre, mille kõrvaldamiseks mu katsed äpardusid. Kongi uksel ootas mind poliitilise politsei kojamees, kes kandis hüüdnime Puuslik. Ta näitas mulle oma peos peenraha — 18 senti,—, ütles, et see olevat kroonu poolt minu päevane söögiraha. Küsis, mida ta võiks selle eest mulle poest tuua. Selgus, et selle raha eest saab osta pudel piima, pool naela leiba, paar viilu vorsti. See valik jäigi minu dieediks mu kolmekuisel viibimisel poliitilises politseis. Nõudsin kõnelust komissar Täht'iga, kes aga saatis mulle kongi Eiskop'i. See lahutas käsi, seletades, et määrus olevat tulnud «kõrgemalt poolt» ja et see jäävat kehtima seni, kuni keeldun seletusi andmast. «Me võime teiega kõik teha, ainult kätt külge ei pane,» kordas Eiskop. «Ja seda kõik sellepärast, et ma ei taha teile seletusi anda?» küsisin. Eiskop jaatas. Teatasin siis, et tahan protesti kirjutada Laidoner'ile, sest teadupärast kaitseseisukorra krõbedamad määrused seni ikka olid tulnud temalt.
Eiskop kergitas pükse:
«Nagu te ise ei teaks. Määrus ei luba teile mingit kirjutamist.»
Vaidlesin vastu: «Мinu teada ei ole seni ei Päts ega keegi teine Põhiseadust muutnud selles mõttes, et kodanikult võtta õigus oma huvide kaitseks valitsusvõimudele, saata viisakaid kirju.» Edasi-tagasi vaidlus lõppes sellega, et Eiskop lubas järele küsida ja mulle tagajärjest teatada.
Õhtul viidi mind komissaride tuppa ja seal lubas mulle Täht oma kirjutuslaual kirjutada «nii palju kui süda kutsub, aga mitte kauem kui viis minutit».
Kirjutamisel teatasin Laidoner'ile minu kohta kehtestatud määrusest, mille eesmärgiks öeldi olevat mind sundida seletusi andma minu kohta käimasolevas juurdluses. Palusin, et see minu mõjutuseks antud määrus lõpetataks. Ka kirjutasin, et väevõimuga ei saa mind panna ei seletusi andma, ei inimesi denuntseerima ega respekteerima valitsust, keda mitte üksinda mina, vaid ka paljud teised korralikud, riigitruud kodanikud ei saa pidada delegeerituks Põhiseaduse päraselt. Püüdsin suurima hoolega olla äärmiselt viisakas, kasutades oma teenistusajast meelde jäänud välisministeeriumi etiketi- ja protokollikeelt, et mitte kätte mängida vormilist põhjust minu kirjale käigu andmisest keeldumiseks. Täht ja Eiskop lubasid mu kirja edasi saata. See oli 7. juulil 1934.
Järgnevail päivil jäeti mind rahule. See andis mulle mahti oma uue ümbruse rohkemaks tundmaõppimiseks. Kõrvalkongidesse toodi ja sealt viidi üha inimesi, ka naisi. Oli lämmatav-palav. Kuigi kandsin vaid pidžaamat, olin pidevast higistamisest roidunud. Ühel ööl avas vahikorral olev välispolitseinik omal algatusel kongi uksed: «Et teil punkripoistel oleks veidi õhku. Ma passin koridori uksel, et valveassistent peale ei tule.» Minu naaber, välimuselt ja keelelt ilmsesti juut, rääkis mulle hirmuga oma häda. Ta olevat «patseerinud» Kalarannas, siis paadiga sõitnud ja teinud «üks fotografii, kuidas välja näeb see patarei». Siis olevat ta kinni võetud, siia toodud, ja keegi ei ütle, mis temast nüüd saab. Lohutasin juuti:
«Minu kongis on aken, mis on hoovi poole. Nägin, et seal ehitatakse praegu võllast. Kui see valmis saab, hakatakse meid kongide kaupa viima. Mind koridori otsast alates esimesena ja siis kohe teid.»
Minu ehmatuseks pani see võllanali juudi tõesti kohkuma. Ta pöördus abi otsides politseiniku poole, kes aga ka osutus naljameheks ja kinnitas minu juttu:
«Jaa-ja. Kõigepealt puuakse mässumehed ja naised ja selle järel salakuulajad nagu teie. Niisugustele sõjaseadus teeb vaid kaelakiiget või annab tinaoa.» Teiste kaaslaste hulgast hakkas mul kahju kahest naisest, kes küll vapralt pisaraid tagasi tõrjusid, tundusid murtuina.
Üks naistest jutustas, et kinni võtma olevat tuldud õigupoolest tema meest, aga et teda ei juhtunud kodus olema, «pinnitakse» nüüd naist, et ta reedaks mehe peidupaiga.
«Naabrid lubasid küll hoolt kanda laste eest,» ohkas naine, «aga üks on alles väike, ja ma tean, et ta nutab minu järele.»
Teine naine, lesk, oli väikese pudukaupluse omanik ja tema juurest leiti läbiotsimisel Larka pilte. Et ta keeldunud ütlemast, kes pildid tema juurde toonud, viidud ta kinni «ülekuulamiseks». «Kas on niisugust seadust, et ma pean ütlema?» päris naine. «Kas Larka pilt on pahem kui Päts'i või Laidoner'i oma?»
Soovitasin tal võimudele ütelda. Minu nõuanne aga pani proua pahandama: «Mina vedelaid mehi ei salli.»
Üksvahe, augustikuus tekkis poliitilisesse politseisse naisi nii palju, et nad magasid põrandal. Kööki minnes ja sealt tulles pidin teed tegema, astudes üle nende kehade. Sain hiljem teada, et teiste hulgas ühes kantseleiruumis kirjutuslaual veetis öid vahialusena ka minu oma mõrsja. Välispolitseinikud osutusid eranditult korrektseiks ega pooldanud assistentide käitumist vahialustega, mis alati ei olnud korralik ei mees- ega naisvangide suhtes. Need välispolitseinikud näitasid meile oma abivalmidust nii tihti kui said. Küllap vist seepärast neid ei usaldatud ja nad otsiti läbi nende vahikorrale tulles ja sealt minnes. See oli halb, sest mu tühi kõht ajas mind mitu korda tõsisesse kiusatusse üht või teist sõbralikku politseinikku paluda mulle kontrabandina tuua midagi söögipoolist. Seda liigutavam aga oli, kui nad vahetevahel öösiti läbi ukseaugu oma suukõrvalt mulle ulatasid muna, võileiva või mõne muu sellase maiustise.
Pimestava valgusega kongis oli raske harjuda. Silmad valutasid ja jooksid vett. Kui avastasin, et teistes kongides põles normaalse valgusjõuga tuli, katsetasin protestiga kroonu raha raiskamise vastu. Eiskop aga kergitas jälle pükse:
«Kui me teeme teile eritulevärki, siis võite niisugusele tähelepanule vaid uhke olla, mitte aga protesteerida. Aga kui tahate jälle Laidoner'ile kirjutada, siis olge head.» Küsisin, kas kindrali-härralt on juba vastus tulnud? Eiskop eitas.
«Noh, kui temal vastusega kiiret ei ole, pole minulgi pakki temale enam kirjutada.»
Sellega jutt lõppes. Otsustasin kõike kanda, mis tuleb, ja mitte enam näidata, et see mulle raske on taluda. Miks rõõmu teha mu valvuritele?
Nüüd aga oli hea nõu kallis: mis hakata peale ajaga, mida mulle oli rüppe langenud ülikülluses? Et inimese häält kuulsin harva, siis oli tegemist, kuidas hakkama saada enda «minaga», et see ei muutuks mulle igavaks ja tüütavaks. Hakkasin ajaviiteks meenutama koolipõlves õpitud värsse Puškin'ist, Schiller'ist, Milton'ist, Virgilius'est, Rostand'ist. Vahelduseks panin kõrvadesse kõlama orkestripalu lemmikheliloojailt Sibelius'elt, Brahms'ilt, Strauss'ilt, Mussorgski'lt. Niimoodi andis aeg end jõudsasti tappa.
Siis meenus loetud lugudest, vist Monte-Gnsto'st, et, vangid endast jälgi jätavad kriipsutuste läbi kongi seintel. Köögis kraani all puristades taipasin kaasa võtta naela, millele olin riputanud käterätiku. See riistapuu võimaldas mul jällegi ajaviidet suurel määral. Nagu arvasin, osutus pruuni võõba all olev plekist seinakate valgeks. Sellele hakkasin kriips-kriipsult kratsima oma mõtemõlgutuste vilja. Esimese «vaimusünnitusena» sain maha helindiga, millele nimeks panin «Eesti». Usun, et ka kõige kurjem kriitik pigistab kinni mõlemad silmad, kui kuuleb, millise vaevaga see akord-akordilt sai seinale sünnitatud. Novembris teistkordselt poliitilise politsei poolt vahi alla võetuna leidsin selle veel ikka seisvat seinal. Politseimehed seletasid, et Eiskop ise olevat teinud korralduse selle allesjätmiseks. Muide, selle koorilaulu esiettekanne toimus hiljem keskvangla meeskoori poolt vabariigi aastapäeval a. 1935. Sellel trellide taga peetud aktusel juhatas koori August Muda (Heliste), «Estonia» orkestri tuubamängija.
Ühel hommikul kuulsin kaugelt eesruumidest kostvat kõrgetoonilist ägedat sõnavahetust. Rõõmsa üllatusena tundsin ühest häälest ära oma mõrsja. Panin kopsud täisõhu alla ja hõikasin tervitusi armsale külalisele. Tema heleda häälega vastu:
«Nad ei lase sinuga kokku. Ütlevad, et ei tea, kus sa oled.»
«Hüüdsin: «Olen kongis number üks! Mul läheb hästi!»
«Käin siin iga päev. Nad ei saa mind keelata.»
Tänasin: «Tule ikka ja tee häält, kui tuled!»
Siis katkes kaugusest kostev hääl. Varsti oli ka Eiskop minu uksel:
«Kuidas te julgete? Hoiatasin preili Achman'i, et kui ta veel kord katsub ühendusse astuda vahialusega, siis...»
«Ega tema astunud ühendusse. See olin mina.»
«Ma keelan seda teile, kas kuulete!»
«Teil ei ole ju enam midagi keelata, mis mulle juba keelatud ei ole.»
«Küll ma teile näitan. Olete mõlemad paras paar. Tema on sama isekas kui teie. Aga küllap me saame jagu ka temast.»
«Inimese hing, Eiskop! Kui te peaksite julgema ilmsüütu naisterahva kallal hakata tarvitama oma väge ja võimu, siis.. »
«Noh, mis siis?»
Eiskop'i nägu lõi särama. Ta kordas ilmse mõnuga:
«Noh, mis siis? Mida te ikka ära teha saate?»
«Pean mõtlema. Teil on õigus, mul ei ole suurt valikut oma abituses.»
«Miks ei ole? Te seletate meile mis vaja. Ja meie anname teile sõna, et preili Achman'i pärasti võite olla mureta. Teie ju armastate teda, tahate abielluda. Mis valiku üle te siis ikka pead murrate, kui tahate olla aumees? Noh?»
Ei osanud Eiskop'ile midagi vastata. Palusin end jätta üksi. Näis olevat tõesti nii, et nad võivad teha, mis tahavad, vahet tegemata naiste ja meeste, süütute ja süüdlaste vahel. Täitsin täpselt kõik reeglid, mis käivad konspiratiivse tegevuse kohta. Minu mõrsjal ei olnud vähimatki aimu, mida tegin. Aga nad ei tarvitse seda teada ega uskuda. Nad võivad ta kinni viia oma tuju järele, ja Eiskop'i ähvardus ei tarvitse sugugi olla bluff. Mul ei ole õigust ohtu viia istumise hädaga harjumata 20-aastast neiut, kellega olin lubanud abielluda samal sügisel. Arutasin, mõtlesin, maadlesin endaga. Lõpuks võtsin nõuks anda täieliku seletuse tingimusega, et süütuid inimesi ei jälitaks. Enne aga otsustasin ära oodata, mis Laidoner mulle vastab. Kui ta vastus osutub korrektseks, ei taha minagi käitumises temale võlgu jääda.

[nuhk.Albert]

KOLMAS KRAAD


Hilja õhtul tuldi mulle järele. Vastu võttis mind Täht koos Eiskop'iga. «Kardan, et meil ei ole olnud võimalust teile pakkuda kõiki mugavusi, millega olete harjunud,» avas Täht kõneluse. «Aga selles olete süüdi ainult teie ise. Noh, kas olete kaalunud ettepanekut, mis Eiskop teile tegi?»
«Olen selle üle mõtelnud ja mõtlen edasi. Palun ütelge mulle, millal ootate Laidoner'ilt vastust minu kirjale?»
«Kas teil sellega on nii kiire?» küsis Täht.
«On küll ja seda kaaluvatel põhjustel.»
«Mul ei ole teie kirjaga mingit pistmist. Pealegi on ülemjuhatajal tegemist tähtsamate asjadega kui kirjavahetusega teiega. Mind huvitab vaid see: kas hakkate seletusi andma või mitte?»
«Kui Laidoner'il ei ole kiiret minuga, mispärast peaks minul olema kiiret temaga?»
«Mis maharadža siis teie olete, et ennast seate ühele pulgale ülemjuhatajaga? Kas teie kohta maksavad eriseadused?»
«Ei. Niisamuti kui mina ei saa olla maharadža, ei saa seda olla ka Laidoner.
«Kuulan teid ja imestan, kust te oma kõrkuse olete võtnud. Kas teil siis tõepoolest ei ole lugupidamist meeste vastu, keda kõik austavad kui meie riigi loojaid? Kus kolkas siis teie oma kasvatuse olete saanud ja missugusel metsikul maal elanud?»
«Olen kooli lõpetanud Inglismaal ja seal viis aastat elanud. Laidoner ja Päts on kasvatuse saanud Venemaal. Võite ise võrdlust teha, kuidas soovite.»
«Ah, siis sellepärast olete lord ja tunnete end neist üle olevat. Ja nende teenetest ei ole teie midagi kuulnud?»
«Mul on nende mõlemaga olnud kauaaegne tutvus. Nende teenete kõrge hinnangu vastu ei ole mul kõige vähematki. Aga tuleb välja, et nad on ikkagi inimesed.» «Mis te sellega tahate ütelda?»
«Tahan ütelda, et võim on neile löönud pähe. Mulle näib, et see haigus on nakatanud ka teid, härrad komissarid. Ma võin olla lord, aga ka lord tunnustab seadust. Teie aga ja teie praegused peremehed seda ei tee.»
Täht vihastas.
«Teie lõugade laksutamine murrab teil veel kaela. Suupruukimise vastu on ka seadusi, kui teie nii suur seadusemees olete.»
«Jaa. Laidoner'i seadus ütleb kolm kuud või 3000 krooni. Ma eelistan kolme kuud.»
Eiskop oli seni vaikinud, aga nüüd pöördus Täht'i poole: «Mis me temaga ikka enam jändame. Ütlesin sulle: temaga ei saa muidu kui puuga pähe. Toome tunnistaja sisse ja paneme kogu asja protokolli. Mis sa arvad?»
Täht lõi käega. Eiskop läks uksele ja andis märku. Sisse toodi küürus altkulmu vaatav mees. Palg habemetüügastes, riietus kortsus, kuue rinnaesine kaelasidemeta. Mees istus tooli servale, hoidudes minule vaatamast. Täht istus laua taha, Eiskop hakkas kirjutusmasinal klõbistama.
Täht algas:
«William Juhani poeg Tomingas, kas teie tunnete seda, teiega silm silma vastu seatud isikut?»
«Оо-jaa. See on Edmund Hindper.»
«Sooo .. ? See on ju väga huvitav. Näen, et hakkate seletusi andma. Mis te Hindper'ist teate?»
«Та on minu koolivend. Käisime kaheksa aastat koos gümnaasiumis. Istusime koos ühes pingis. Ka orkestris mängisime koos ühe ja sama puldi taga.»
«Mis te temast veel teate?»
«Reserv-kapten, naisemees, lapseisa, korralik ja lugupeetud inimene, Vabadusristi kavaler.»
«Veel.»
«Jah, kui veel, siis küsige juba temalt eneselt.»
«Kas ta tegi lendlehti koos teiega? Mis te selle kohta teate?»
«Niisugused asjad käivad juba mehe eraellu. Neid võib avaldada vaid tema ise.»
«Hästi. Hindper, rääkige kõik ära, kuidas asi oli.»
Ja Hindper rääkis. Tasase häälega, pikkamisi, et Eiskop kirjutamisega järele jõuaks, aeg-ajalt kogeldes, Täht'i täpsustavaile küsimustele vastates. Ta rääkis sulatõtt, ei varjanud ega liialdanud midagi. Tema suust pandi kirja kogu meievaheline lugu, alates meie kohtumisest kohvikus «Corso» kuni trükitähtede toomiseni. Mitmekordseile küsimustele kiuste kinnitas ta ausalt, et tema ei tea, kes lendlehe kirjutas, kes selle trükkis ja seda levitas. Võidurõõmu varjamata pöördus Täht minu poole:
«Noh, härra Tomingas, mis te nüüd ütlete? Kas Hindper valetab, mis?»
«Kuidas te sellele tulete? Tema jutt on tema enda asi ja mul ei ole selle kohta midagi ütelda.»
Palusin: Täht'e, et võiksin Hindper'it omalt poolt küsitella. Selleks loa saanud, küsisin:
«Ütle, Edmund, mis sinuga on juhtunud? Ütle avameelselt, vaata mulle otsa, ära karda. Kaua sa juba istud?»
«Viis nädalat,» vastas Hindper. «Kukkusin kobina peale kinni. Tead ise, kuidas neid haaranguid tehakse. Enne viidi arestimajja, siis pandi patareisse. Sealt mind täna õhtul toodi. Neil ei olnud minu kohta teada mitte midagi. Ülekuulamisel küsiti vaid, mis ma tean vabadussõjalastest, kas olin nende liige ja muud niisugust plära. Aga mul jäi naine maha haigevoodisse. Palusin end naise pärast vabaks lasta. Palusin korra, palusin veel, aga ei aidanud. Siis tuli mul meeleheide varaks. Ütlesin vangla direktorile, et mul on midagi tähtsat üles tunnistada ja et teen seda, kui mind vabaks lastaks. See kutsus välja selle mehe siin» (Hindper näitas Eiskop'ile).
Siin keelasid mulle mõlemad komissarid Hindper'it edasi küsitella.
Hakkasin aga vastu ja mul läks korda Hindper'i suust veel kuulda, et kõrge ülemus Kuusekänd ise oli lubanud Hindper'i vabastada, kui ta lendlehtede loo paljastab. Ja veel täna õhtul, enne ülekuulamist olevat Eiskop lubanud Hindper'il koju minna, kui ta oma tunnistust kordab Tomingas'e ees.
«Jätame nüüd Eiskopid ja Kuusekännud rahule ja asume asja juurde,» lõpetas Täht meie omavahelise kõneluse ja pöördus minu poole:
«Kuidas see tuleb, et Hindper teie kui puruõige ja läbiausa mehe peale valetab? Miks teie teda silm silma vastu valelikuks ei kutsu?» Või tahate ütelda, et oleme teda mõjutanud? Noh, ütelge midagi!»
«Ma ei tea, võib-olla olete mõjutanud.»
Täht pöördus Hindper'i poole:
«Kas teid on pekstud?»
«Ei.»
«Ähvardatud?»
«Ei.»
«Näljutatud?»
«Ei.»
«Noh, härra Tomingas, kas kuulsite?» jätkas Täht kõnelust minuga.
«Mis teil nüüd on ütelda Hindper'i tunnistuse kohta?»
«Mitte midagi. Tema kõneleb enda eest kui täitsamees.»
«Ja teie?»
«Mina kõnelen jälle enese eest.»
«Siis on ju kõik korras. Paneme protokolli ka teie jutud. Eiskop, hakka peale.»
«Kas ma võiksin paluda ise kirjutada? Minul läheb see kiiremini kui Eiskop'il.»
«Ei saa,» tõrjus Täht. «Olen teie kirjaoskust juba korra lugenud.»
Eiskop pani uue lehe masinasse, klõbistas midagi ja vaatas minu poole ootavalt. Dikteerisin Eiskop'ile: «Ei soovi seletust anda. Punkt.»
Täht kargas laua tagant: «Mis? Teil on närvi ajada oma joru ka veel pärast kõike seda, mis Hindper tunnistas?»
«Jah, härra komissar. Mis tema rääkis, on tema asi, ja mis mina räägin, on minu asi.»
«Siis tähendab, et ta valetab?»
«Ei. Seda võite ütelda teie, kui tahate. Mina ütlen: ei soovi seletust anda. Palun, laske mind protokollile alla kirjutada, et saaksin kongi minna.»
Täht, kes seni oli käitunud rahulikult ja heatujuliselt, sattus äkki marru:
«Hindper on ohvitser ja auga ära teeninud oma musta risti. Ma usun igat sõna, mis ta ütleb. Ka mina olen olnud ohvitser. Ja teate, mis ma teile ütlen, Tomingas? Teie ei ole ohvitser, ei ole aumees. Olete kaabakas, lurjus, siga. Passatski! Suli! See kõige viimane näru!»
Minagi olin püsti tõusnud. Ütlesin Täht'ile häälega, mis hästi ei tahtnud sõna kuulata: «Komissar Täht! Iga sõimusõna eest saate minult kõrvakiilu.»
Täht karjus vastu: «Tulge välja, kui julgete! Tulge välja!»
«Tulen küll. Aga enne pange ära tuliriist, mis teil taskus on. Ükskõik, võite ka jätta.»
Tormasin Täht'ile kallale. Algas rüselemine. Eiskop hüppas vahele. Ka Hindper hakkas mul sabast kinni. Ei saanud täita oma lubadust. Kära peale oli jõudnud tuppa joosta ametnikke, kes mind põrandale surusid. Täht'i käsu peale tiriti mind tagasi kongi. Jäin lebama narile, kuhu olin visatud.
Tuju oli halb. Vihatunne oma abituse üle kerkis kõhukoopast kui merehaigus. Ribid, mis rinnutsi rabelemisel olid saanud mõned müksud, valutasid. Aga üllatus, et olin sattunud paika, kus näis valitsevat džungliseadus, andis vähehaaval maad kainemaile kaalutlusile. Kas ei olnud mina ise süüdi minule osakssaanud kohtlemises? Eiskop on lihtsameelne mees, kelle kogemused katavad vaid tsaariaega ja tegelemist kommunistidega. Oma vahialuseid kohtles ta kui riigivaenlasi, kellega võis kõik teha, arvatavasti ka käed külge panna. Ta aukartus Kingissepp'a ees võis tekkinud olla sellest, et see kommunist viidi mahalaskmisele. Eiskop'i meelest olid kommunistid mehed, kes ülekuulamistel vaatasid surmale silma. Nüüd on aga Eiskop'il kästud tegelda uut liiki poliitiliste vangidega, kellede üle tal tõenäoliselt ka on antud vabadus, kuid arvatavasti teatavate kitsendustega. Ta põlgab oma uusi hoolealuseid, sest et peab neid poisikesteks, kel parajal hetkel ei jätkunud julgust tegutsemiseks. Ka tunneb ta nende vastu õigustatud halvustamise kompleksi, sest süüd nende vastu saab konstrueerida vaid paragrahvidega, mis temale tunduvad vesised ja mis kaugeltki ei piisa neile püstipäi käitumise uhkuse võtmiseks. Küllap seepärast peabki Eiskop minu käitumist «amatöörlikuks», «odavaks», «pulli-tegemiseks», «käojaaniks», «mittekommunistlikuks». «Kangelaskraadi» ma tema silmis kunagi ei saavuta.
Täht'iga aga on teine lugu. Ta on Eiskop'ist kaugelt intelligentsem. Temal kui nooremal ei ole niipalju kogemusi kommunistidega. Aga tal on instruktsioonid nagu ikka: poliitiline vang ei tohi iialgi saavutada märtri reputatsiooni. Enese kätte sattunud mehe alandamiseks ja halvustamiseks tarvitab ta peenemaid võtteid kui Eiskop — ironiseerimist ja mõnitamist. Ja kui niisugune «teravmeelsus», mis Täht'i arvates peab olema hävitav efekt, karile jookseb, kaotab ta enesevalitsemise. Võib-olla provotseeris teda labasustesse langema ka veel minu patustamine tema põhimõtte vastu, et ülemustesse tuleb suhtuda alaväärsusetundega: mida kõrgem ülemus, seda madalam küürutamine. Kas ei tule mul revideerimisele võtta mu arvamine toompealastest, keda nii suurel arvul tunnen, et ka need on inimesed ja mitte olendid, keda hea kasvatus ei luba kritiseerida? Olgu kuidas on, aga ka Täht'i juures ei ole mul väljavaateid normaalseiks vahekordadeks. Teiselt poolt: sõjakuulutus komissaride ja minu vahel on nüüd toimunud juba päris vormiliselt. Kas pean nendega rahu otsima kapituleerumisega? Ei. Kui neil uut liiki poliitiliste vangidega veel ei ole kogemusi, siis peavad nad nüüd nendega kogema. Meie riigi politseis tuleb luua traditsioon ka nende inimeste enesekaitse suhtes, kes sinna on vahi alla paigutatud mittepahempoolsete vaadete pärast. Tõsi on — see on raske, ma ei oska, kuid katsun siiski.
Möödus päevi, mil ma inimese palge nägin vaid hommikuti, kui mind viidi pesema ja mulle toodi kroonumäära järele toitu. Päevane askeldamine koridoris ja ka kantseleis, niipalju kui see mulle kongi kostis, vaibus harilikult õhtul kella kuue paiku. Aga pahatihti toodi vahistatuid sisse ka öösiti. See pakkus teretulnud vaheldust kongi-elu monotoonses rutiinis. Päevaajal kuulsin mitmel-setmel korral oma mõrsja häält. Sellele vastasin tervituseks vägeva lauluga. Laulmine tõi küll iga kord kaela ägeda tõrelemise, aga pahandus oli mõnu väärt.
Ühel õhtul kella kaheksa paiku, tuli mulle järele assistent Hans Pipar. Ta viis mind ühte kõrvalisse kantseleiruumi, istus laua taha ja pakkus ka mulle istet.
«Mis te meie vanale olete teinud?» alustas ta kõnelust. «Та on teile tulivihane. Ka Eiskop võtab teie nime suhu vaid nohisedes. Mind ei olnud siin sel ööl, kui teiega see mürts juhtus. Aga mulle räägiti kõik.»
Kehitasin õlgu ja hiilisin jutust kõrvale. Pipar oli väga korrektne, tegi mulle isegi komplimendi, et ta mulle kätte usaldab «tuletuki» kaasaminekuks temaga, kui teda «kas või praegu peaks komandeeritama kommusid kinni võtma».
Usalduseavaldusena tuli võtta ka tema teadaannet, et olevat tehtud erikorraldus käima panna «masseerimine» minu kallal.
Minu sellekohasele pärimisele vastas ta: «Küll te ise näete. Minu vahetus teie ülekuulamisel kestab südaööni. Siis tuleb minu asemele teine ja nii edasi. Minu kohustuseks on saada teilt protokolli. Kas olete nõus?» Ütlesin: «Olen küll, kuid südaööni on veel palju aega. Või on teil väga kiire?»
Pipar lõi käega: «Kiire? Selle palga eest, mis ma saan!» Hakkasime juttu ajama. Mul oli heameel tüki aja tagant olla vabas vestluses sümpaatse inimesega. Assistendil näis omakorda olevat huvi üsna mitmete alade vastu. Ta küsitles mind elu üle Inglismaal, vaidles minuga klassikalise muusika üle, mida ta nimetas igavaks, päris minult üksikasju Tartu rahukonverentsist ja mõnest muust sündmusest minu teenistusajal, aga ka andmeid Pariisi öö-elust («mitte luulet ja loba», nagu Pipar rõhutas). Heas jutuhoos möödus aeg kiiresti.
«Aga nüüd pean ametikohustele asuma, nii vähe kui ma seda teie juures viitsin,» lõpetas Pipar «piibujutu», kirjutusmasina taha asudes. Seletas mulle ära sissejuhatuse, millega algab iga protokoll: sel ja sel päeval, mina, Tallinna poliitilise politsei assistent see ja see, kuulasin üle vahialuse selle ja selle, kes on nii ja nii vana ja kes seletas järgmist.
«Noh, mida me siis kirja paneme?» küsis Pipar. «Loen siin teie eelmistest protokollidest, et olete keeldunud seletusi andmast. Võib-olla ütlete minule nüüd midagi põnevamat. Aga see on teie asi. Minule on see üks-kama puha.»
«See on hea idee, härra Pipar,» ütlesin. «Mulle tuleb nüüd tõesti meelde midagi põnevamat. Aga kui minult põnevat oodatakse, tuleb mind ennast lasta masina juurde.»
«Üks-kama puha,» kordas Pipar, mulle kohta vabastades. Istusin ta toolile ja kirjutasin: «Minu eelmisel ülekuulamisel, mida toimetas komissar Täht, tarvitas ta ametikohuste täitmisel minu vastu toorest sõimu. Seda kuulasid pealt abikomissar Eiskop ja vahialune erukapten Hindper. Et mul korda ei läinud komissar Täht'ilt saada rahuldust oma abinõudega, ei jää mul üle muud kui käesoleva protokolli kaudu nõuda, et komissar Täht end minu ees vabandaks. Seni kui see sündinud ei ole, keeldun ülekuulamistele ilmumast ja neil avaldusi tegemast.»
Kirjutasin paberile alla ja ulatasin selle Pipar'ale. «See on tõesti põnev trevooga,» lausus ta lugemise lõpetanud ja kirjutas protokollile ka omalt poolt alla. «Ma vaatan, kas Eiskop on siin. Istuge seni.» Pipar kutsus minu valveks välispolitseiniku ja lahkus. Kui ta koos Eiskop'iga tagasi tuli, oli näha, et nende vahel oli olnud sõnavahetus. Kuulsin, kui Pipar ukselävel seletas:
«Jaa, kui teie oleksite mind hoiatanud, et Tominga kohta maksab niisugune korraldus. Kust mina pidin teadma, et ta ei tohi protokolli kirjutada oma käega?»
«Mis soperdisega te jälle olete hakkama saanud!» käratas mulle Eiskop. «Sähke, kiskuge see katki ja tehke üks korralik protokoll! Kui te muud käojaani ei oska, siis minugi poolest — seletage, et ei soovi seletust anda. Aga korda mina rikkuda ei luba. Saate aru?»
«Ei saa aru. Ammuks see oli, kui ma sõimata sain selle eest, et ei soovinud seletust anda. Nüüd aga nõuate, et ma oma praegu antud seletuse tagasi võtaksin.»
«See, mis kirjutasite, ei ole seletus. See on kaebus. Protokollis aga ei tohi kaebust olla. Kaevake kellele tahate, aga mitte protokollis.»
«Katsetasin kaevata Laidoner'ile, aga nüüd häbenen, et selle kaebuse saatmisega end alandasin. Olen aru saanud, et meievahelises sõjas ei saa võidelda kaebustega. Minult te neid enam ei kuule.»
«Aga see protokoll siin on ju kaebus.»
«Ei ole. See on seletus, et ma enam teie ülekuulamistele välja ei tule.»
«Peate tulema! Seadus ütleb, et ülekuulamisele võib keda tahes tuua sunniviisil.»
«Olgu siis sunniviisil. Aga seadus ei saa mind sundida teiega kõnelema. Head ööd!»
«Kui seadus ei saa, siis meie saame. Küll te näete!» Eiskop kurjustas veel mõnd aega, hoiatas, et sõjaseadus annab politseile piiramata õigusi, ähvardas mind panna veel rangema režiimi alla, nõudis, et ma protokolli heaga tagasi võtaksin. Nähes, et ta jutt jäi vaid monoloogiks, läks ta teisele toonile üle. Soovitas mulle «sõbramehe poolest» mõtelda oma tervisele, oma vanakestele, isale ja emale, kes minu pärast muret tundvat, manitses mind olema «mõistlik». Kui ma siis ikka edasi vaikisin, lõi ta käega ja lahkus, protokolli kaasa võttes.

Mul on elus olnud halb õnn poliitilise politseiga. 1934. a. olin ülekuulamistel Eesti poliitilises politseis. 1940. a. kuulas mind Tallinnas korduvalt üle Vene NKVD. 1941. a. lõpul võttis mind ülekuulamistele Reichssicherheitshauptamt Berliinis minu kaasmaalastelt tulnud kaebusel, et ma olevat British Intelligence Service'i agent. 1948. a. kuulas mind Frankfurdis Saksamaal paaril korral üle Ameerika CIC (Counter Intelligence Corps) ühenduses mu sooviga emigreeruda Ühendriikidesse. Minu kogemuste järele tarvitasid kõik need asutused üht-sama tehnikat — meelitusi ja ähvardusi. Nõuandeks neile, kes õnnetumal kombel peaksid sattuma poliitilise jälitamise aparaadi küüsi, ütleksin: mitte karta ja mitte kedagi usaldada.

H. Pipar'i vahetas välja assistent Hubel.

Hubel'il oli eriülesanne olla ihukaitsjaks K. Päts'ile tema käikudel linnas ja maal. A. 1948 ütles mulle kadunud Voldemar Päts Frankfurdis Saksamaal, et tema venna K. Päts'i kindlail andmeil olevat selgunud, et Hubel on olnud N. Vene teenistuses pikki aastaid, teenides samal ajal poliitilises politseis Tallinnas. Kogu Eesti poliitilise politsei kõrgeimast ülemast direktor J. Soomanist on olemas samalaadsed andmed. Dr. Hjalmar Mäe oma teoses «Dritter Weltkrieg droht» (Sonderdruck «Die Information», Graz 1955), käsitelles Eesti olusid, kirjutab Ihk. 23: «Nachher stellte sich heraus, dass der allmächtige Vizedirektor der Polizeiverwaltung (J. Sooman) seit Jahren schon Mitglied der kommunistischen Partei gewesen war und mit Moskau zusammenarbeitete.»

Võib-olla oma iseloomult, võib-olla saabud korralduste tõttu käitus ta täielise vastandina oma eelkäijale. Ta tarvitas «valju häält»; teatas, et «ta ei ole tulnud nalja tegema»; ütles, et seda ei olevat veel juhtunud, et tema tehtud ülekuulamine oleks lõppenud tagajärjeta. Hubel'i kärkiv toon, hooplemine oma võimetega ja õõnsad hirmutamise katsed hõlbustasid mul jääda «vaikivasse olekusse».
Hommiku poole kella kolme paiku hakkas mind uni vaevama. Toetasin küünarnuki lauale ja andusin tukkumisele. Hubel lõi käe mu pea alt ära ja raputas mind ärkvele, asjalikult, mitte toorelt. Ta pakkus mulle aeg-ajalt ka paberossi, mida aga keeldusin vastu võtmast, kuigi mul käisid kroonilised suitsuneelud. Katsusin magada veel üht-teist viisi, aga Hubel ajas nurja kõik katsed, seletades, et seadus ei luba ülekuulamisel magada. Kella nelja paiku andis Hubel mind üle assistent Madisson'ile.
«Kurat, niisugust impampi ei ole mina veel näinud! Oleks ta kordagi häält teinud kas või taguotsastki,» resoneeris ta Madisson'i ees toast lahkudes.
Assistent Herman Madisson oli peen noorhärra, korralikult riietatud, habe aetud, kingad viksitud. Ta oli ühe vanima korporatsiooni vilistlane. Madisson ei teinud minust väljagi, tõstis tooli nurka ja hakkas mu kausta lugema. Kui ma mõne aja möödumisel head juhust katsusin tarvitada tukkumiseks, köhatas ta mu peale. Kui see ei annud tagajärgi, tõusis ta toolilt, astus väärika kõnnakuga mu juurde, tõstis kraedpidi mu pea laualt, näitas mulle näppu. Läks tagasi nurka. Mulle meenus, et Madisson oli üks mu vahistajaist, nagu Pipar'gi. Hakkasin korporanti tähelepanelikumalt silmitsema. Lõpetanud lugemise, läks Madisson laua
juurde telefoneerima:
«Hallo! Lusher-Mathiesen? Kutsuge Stella telefonile. Ütelge, Herman räägib. Mis? Juba koju läinud? Millal ta läks? . .» Madisson võttis uue ühenduse: «Õhtust, Stella. Vabanda, et ma ei saanud tulla. Vana pani mind tööle uue asja peale. Telefonil ei saa sellest rääkida. Tahaksin sinuga homme, see tähendab täna, kokku saada. Tead mis — tulen sulle masinaga järele ja viin sind Piritale lõunast sööma. Noh nii kell 3—4 ...»
Tundsin Stellat kui kena korralikku tütarlast. Ta teenis Lusheri baaris koos minister Selter'i õega. Ei tahtnud Madisson'i intiimset telefonikõnet enam kuulata ja sundisin end magama, kuni mind uinakust äratati: «Ei ole viisakas minu juuresolekul magada.» Haigutasin Madissonile vastu: «Veel vähem viisakas on minu juuresolekul oma naistutvusi kompromiteerida.»
«Teie juuresolekul? Olete teie aga endast valearvamisel. Kas teate, kes te olete? Olete õhk. Olete midagi, mis enne on olnud, aga nüüd enam ei ole. Kas te ikka veel ei ole tahtnud aru saada, et lähete Patareisse mädanema? Minu silmis olete juba nüüd surnud mees. Ma ei näe siin kedagi, kelle ees ma peaksin kartma mingisugust kompromiteerimist.» Tõusin toolilt: «Kui ma olen juba surnud ja teie mind enam ei näe, siis on ülim aeg, et kaoksin oma kongi. Oli rõõmustav teiega tuttavaks, saada, veel rõõmustavam aga on teile jumalaga ütelda.»

[nuhk.Albert]

«Palun, ärge minge pateetiliseks. Uks on lukus. Kui teie ninaga vastu seina jooksete, ehk saab siis teile selgeks, et olete vang. Mitte enam «Rotalia» vilistlane, tubakatööstur, Inglise-Eesti Klubi juhatuseliige ja jumal teab mis. Palun, istuge . . . Muide, ma nägin teie korteris pesukapis särke, mis mulle meeldisid. Kust neid saab osta?»
«Need teile ei kõlba.»
«Mispärast?»
«Teie ei oska neid kanda.»
«See on häbematus. Ma kutsun teid korrale.»
«Ei saa. Olen ju surnud mees.»
Nii algas meie kahekõne poliitilise politsei vaimse eliidi esindajaga. Järgnevais sõnavõttudes seletas Madisson, et ta olevat jurist ja olevat analüseerimisele võtnud minu lendlehe. See ilmutavat juriidilise traktaadi tunnuseid. Minust aga olevat teada, et ma olevat võhik riigiõiguslikes küsimusis, sellepärast tunnistagu ma üles, kes selle teksti on kirjutanud. Et ma edasi vaikisin, muutis Madisson kõneainet. Ta teatas, et ta eelmisel ööl olla käinud arreteerimas minu trükitöölisi. Neid ootavat ränk karistus. Aga mina võivat nende saatust väga oluliselt kergendada, kui tunnistan, kes on lendlehe tõeline autor ja kuidas seda tegelikult levitati. Ka näitas ta mulle kaustast Laidoner'i määrust, millega mu trükikoda oli konfiskeeritud kui «kuritegevuse abinõu». «Noh, saite ilusasti pool miljonit vastu pükse,» hõõrus ta käsi. Minu vaikimine tähendavat vaid vaimuvaesust, ma olevat niisama rumal kui jaanalind, kes endakaitseks muud ei oska teha kui pea liiva alla peita.
Madissoni provotseerimine võttis mind õnge: «Kena on, võin teile ütelda, kes on lendlehe tõeline autor.»
«Noh?»
«Päts. Kui ta esmakordselt meie ajaloos ei oleks loonud olukorda, kus rahvalt on võetud tema õigused, kus teda on valitsema hakanud kutsumata võimumehed, ei oleks see lendleht iialgi näinud päevavalgust. Kindlasti ei oleks ka vajadust olnud seda trükkida salaja, kui meie maal oleks kehtinud sõnavabadus.»
«Teie jutt olukorrast ja võimumeestest on kui armeenlase anekdoot.»
«Ja nimelt, härra Madisson?»
«Kaukaaslane Karapet kurtis ka kadedusest, et mispärast temast ei ole saanud tsaari ja et miks tema pidi jääma kingsepaks. Karapet'i arvates seepärast, et ta ei märganud ilmale tulla õigest otsast, ei rääkinud vene keelt ega osanud hobuse seljas istuda. Mis te ütlete selle kohta?»
«Bravoo! härra assistent. Olen masendatud teie vaimukusest. Anekdoodil aga on see iludusviga, et kaukaaslane, nimega Joosep Stalin, on tõepoolest saanud tsaariks. Kuigi ta oli kingsepp, sünnilt äpardanud, kidakeelne ega osanud istuda hobuse seljas. Aga ta on väga osav istumisega püssitikkudel. Päts on tema hea õpilane.»
«Teie ei saanud aru anekdoodi mõttest.»
«Miks ei saanud. Kes küll peaks olema kade kas meie omale keisrile või venelaste tsaarile, sest teada on, et istumine terariistadel teeb tagumiku väga hellaks.»
«Olgu peale, jätame kõrvalised jutud ja asume asja juurde. Ütelge, kes on lendlehe kirjutaja. Esiteks ei ole teie poolt aumehelik end võõraste sulgedega ehtida, ja teiseks, miks tahate endale karistust kaela võtta teise inimese teo eest? See on ju absurdne, eks ole? Teil tarvitseb vaid üks sõna protokolli panna, üksainus sõna — lendlehe autori nimi. Sellega võtate endalt kõik surve. Võite süüa tellida kasvõi «Kuld Lõvist», kokku saada oma kallimaga nii tihti kui soovite, lugeda, kirjutada, isegi lahti saada vahi alt. Noh, kas kirjutame selle sõna?»
«Minugi poolest.»
«Mida ma siis kirjutan?»
«Kui ühest sõnast aitab, siis kirjutage — ei.»
Madisson hakkas uuesti otsast peale. Algas meelitustega, aga läks üle ähvardustele, kui nägi, et ma end jälle tukkuma seadsin. Ütles, et nad minu kallal ei ole veel kasutamisele võtnud pooltki abinõusid, mis neil olevat käepärast. Hoiatas mind pahanduste eest, mis nad võivad teha mu vanematele, õele, vendadele, mõrsjale. Lubas hea seista selle eest, et mind pandaks «vee ja leiva peale». Lõpuks põrutas rusikaga lauale: «Teie ei lahku siit ruumist enne, kui tunnistate, kes selle möga on kirjutanud! Vaatame, kes kauem vastu peab — teie või mina!» Vastasin: «Küllap vist ikka mina. Lubasite ju oma preilile, et sõidutate ta Piritale lõunasöögile. Sinna ei ole enam järele jäänud palju aega.»
Madisson pidas vastu kella kümneni. Siis tuli järgmine vahetus, assistent Rõigas. Olin väsinud üle 12 tunni kestnud ülekuulamisest. Eelistasin seepärast assistendile ütelda, et ma temaga kõnelda ei soovi ja viitsin endamisi aega unega võideldes, laulu ümisedes, toas kõndides. Kongi pääsesin tagaisi kella 12 paiku.
*
See pikk öine seiklus oli alguseks ülekuulamiste sarjale, mis kestis kuus päeva ja ööd. Öine ülekuulamine algas kell 8 õhtul ja kestis kell 9—10-ni hommikul. Ülekuulamine toimus lukustatud ukse taga 3—4 ülekuulajaga, kes üksteist vahetasid. Päevane ülekuulamine käis ennelõunati, vahel ka pealelõunal. Vaheaegadel kongis viibides oli mul võimalus magada. Sellest aga ei tahtnud palju välja tulla. Ei saanud harjuda tugeva elektritulega, ka tegi paljal puunaril lamamine kondid kangeks. Ülekuulamistel õppisin tundma kõiki Tallinna poliitilise politsei vanemassistente nime ja näo järele, ka ametnikke nooremast personalist. Enamiku kohtlemine ei olnud halb. Viisakamad mehed seletasid, et mind on pandud «kolmanda kraadi» alla ja et neile on antud kaks peadirektiivi: mind sundida tunnistama, kes on lendlehe autor, ja mind mõjutada, et ma tagasi võtaksin kaebuse komissar Täht'i vastu. Oli neid, kes leppisid minu keeldumisega. Oli aga ka neid, kes isikliku innu ja mõnuga kurjustasid, hurjutasid, ähvardasid.
Ühel ööl üllatas mind vanem-assistent Hans Pipar küsimusega, kas mul raha on? Mind ei olnud läbi otsitud mu kinnisattumisel. Aga ettevaatuse mõttes olin oma kaasasolnud 50 krooni ära peitnud nari alla. Kartsin provokatsiooni Pipar'ilt, aga ta rahustas mind: «Võiksime aega kasulikumalt veeta napsivõtmisega. Ma käiksin Jahimeeste Klubis ära, tooksin ühe «riigivanema» ja veidi suupistet.» Läksin kongi, tõin Pipar'ile 10 krooni, ja ta oli varsti tagasi viina ja söögipoolisega. Temale näis märjuke rohkem maitsevat kui söök, seevastu sundis mind näpistav nälg huvi tundma eeskätt just söömise vastu. Napsitamise ajal küsisin Pipar'ilt, mis mõte olevat mind sundida tagasi võtma protokolli, kus juttu on Täht'ist. Siin majas võib ju selle lihtsalt hävitada ja keegi ei kõssagi. «Ei saa,» vastas Pipar. «Seal seisab ka minu allkiri. Täht on minuga juba rääkinud, aga mina ütlesin ära. Mis asja mere kaldal — ärgu ta mõtelgu, et ma teda kardan või kedagi teist.»
Pipar oli kena mees. (Sügava kurbusega lugesin hiljem, et tema laip oli leitud ühishauast Kose metsast Tallinna lähedal peale venelaste taganemist a. 1941. Tema nõrkusest alkoholi vastu ei saa teha etteheidet, sest vägevat viinavõtmist harrastas enamik Tallinna poliitilise politsei personalist, alates komissar Täht'iga ja lõpetades kojamees Villu Puuslikuga.)
Vastandina Pipar'i inimlikule käitumisele võiks näitena nimetada kohtlemist, mida harrastas vanemassistent Järvits. Kui ta minuga oli küllalt kärkinud ja paukunud, haaras ta laualt vee-karavini ja paiskas selle põrandale kildudeks, vandudes trükimusta mittekannatavate vägisõnadega. Koridoris postil seisev välispolitseinik hakkas seepeale lukustatud uksele põrutama. Järvits avas ukse, jättis mind politseiniku hoolde ja lahkus sülitades. Kohkunud politseinik õpetas mind:
«Kui nad peaksid teile liiga tegema, kahmake midagi kätte ja virutage aknasse. Tulen appi ja ütlen ka oma vahetusmeestele, et nad samuti teeksid.»
*
Nii möödus kuus päeva. Hakkasin «kolmanda kraadiga» juba harjuma. Õppisin vaikima, harjutasin end mõtlema hoopis millelegi muule, kui mõni üliagar ametnik mind pinnis ja puuris. Jõudsin ka juba nii kaugele, et oskasin magada avasilmi. Kui mind seitsmenda päeva lõuna paiku jälle narilt üles aeti tavalise kutsega: «Tulge rääkima!», leidsin ülekuulamistuppa astudes eest tundmatu isiku. Ta tõusis kohe ja esitles end: «Kuusekänd, Politsei Peavalitsuse ülem.» Ta seletas, et temani olevat ulatunud kuuldused, nagu peksetavat mind öösiti. «Ons see tõsi?» küsis siis.
«Ei ole.»
«Ons teil millegi üle kaevata?»
«Kirjutasin kaebuse Laidoner'ile. Et sellele ei ole vastust tulnud, ei tea, kas mu kiri üldse kaugemale on jõudnud sellest majast.»
«Ma tean, see läks minu käest läbi. Kui vastus tuleb, anname teada. Ons teil aga veel midagi kaevata? Tulin ise vaatama, kuidas olukord teiega siin on.»
«Minu kongi uksel seisab määrus. Kui teil aega on seda lugeda, saate pildi minu olukorrast. Ma ei taha kaevata, küll aga tahan nõuda, et mind sellest asutusest üle antaks kohtu-uurijale. On mõttetu mind siin edasi pidada, sest olen teatanud, et ma siin ülekuulamisi enam kaasa ei tee ja mingeid seletusi ei anna.»
«Mis põhjustel?»
«Põhjused olen nimetanud oma ülekuulamisprotokollis hulga aega tagasi. Võiksite seda lugeda, kui juba siia olete tulnud.»
«Hästi, lähen ja nõuan teie kausta välja. Palun, oodake siin.»
Tagasitulekul oli Kuusekänd'il kaust kaenlas ja Täht kaasas. Istet võtnud, sõnas Kuusekänd:
Lugesin teie asja ja küsin teilt: kas te olete valmis minu ees kinnitama, et komissar Täht teid sõimas? Missuguste sõnadega?»
«Mul ei tõusnud käsi neid protokollis loetella. Komissar Täht on siin, võite temalt küsida.»
«Härra direktor,» segas Täht vahele, «ütlesin teile juba: ta pettis selle protokolli välja kurat teab mis kavalusega. Ma rääkisin assistent Pipraga, et. . .»
«Et protokoll tuleks kõrvaldada,» segasin end jutusse minagi.
«Kust teie seda teate?» küsis Kuusekänd.
«Noh, olen selle maja elanik ja eks siin kuule ja näe nii mõndagi.»
Täht hakkas jälle vaidlema, aga Kuusekänd peatas teda järsult: «Kas teie sõimasite vahialust ametikohuste täitmisel või mitte? Ei või jah?» Pärast puiklemist kostis Täht: «Jah.» Kuusekänd viis komissari kõrvaltuppa. Varsti ilmusid mõlemad jälle ja Kuusekänd teatas: «Kutsusin komissari korrale ja tegin temale noomituse. Kas see rahuldab teid, härra Tomingas?»
«Ei. Nagu lugesite protokollist, nõuan temalt vabandust.»
«Selleks ma teda ametlikult sundida ei saa. Loodan, et minust aru saate.»
«Ma püüan, härra Kuusekänd. Et aga teie noomitus mind ei rahulda, jään oma otsuse juurde. Ülekuulamistega minu kallal ei maksa siin majas aega viita.»
«Kas te kuulete, härra direktor, kas te kuulete?» ärritus Täht.
«Teie ei tahtnud mind ikka uskuda. Näete nüüd ise. Ta käitub nii, nagu oleks tema siin ülemus ja mina vahialune või ei tea kes.»
Kuusekänd, kes kogu aja oli olnud viisakas, pöördus minu poole manitsusega: «Teil tuleb võimude korraldusi täita, ja neid mitte saboteerida. Kohtulikule uurimisele peab eel käima politsei juurdlus. See on asja seaduslik käik. Teie kui kodaniku kohus on töötada koos võimudega. Olen ise saanud korralduse kõrgemalt poolt ja selle edasi annud minu alluvaile, et peab olema selgitatud, kes on teie lendlehe autor. Senikaua kui keeldute seletusi andmast, peate paraku jääma politsei korraldusse ja ma ei saa teid anda kohtu-uurija kätte. Aga teie enda huvides võib-olla ütlete minule, kui mitte teistele, kes teie lendlehe kirjutas?»
«Ei. Olen siin õppinud politseivõimusid põlgama. Samuti ei ole mul mingit lugupidamist selle võimu vastu, kes meie maad praegu valitseb. Ei tunne endal olevat mingit kohustust niisuguste võimudega koos töötada. Minu ainus lootus on veel kohtuvõimule, kes seaduse järele peab olema rippumatu administratiivsest võimust.»
«Kui nii, siis ei saa ma teie olukorra parandamiseks mitte midagi teha. Lugesin määrust, mille all teid kinni peetakse. See on range, aga olete selle ise põhjustanud. Teil on vaja anda vaid seletus, mida teilt nõutakse, ja siis olete ühel hoobil leevendanud oma käekäiku.»
«Härra Kuusekänd, kas lubate mulle enne teie minekut ühe küsimuse?»
«Palun.»
«Kas peate seaduslikuks minu sundimist seletuse andmiseks selle määrusega, mida lugesite minu kongi ukselt?»
«Meil on kaitseseisukord. Soovitan teile seda mitte unustada. Jumalaga.»


POLIITILISE POLITSEI KORRALDUS JA TEGEVUS


Kuusekänd'i külaskäigu tulemuseks oli «kolmanda kraadi» lõpetamine minu vastu. Võtsin seda korrektsuse tunnusena tema poolt. Kuigi muus osas minu põli ei paranenud, tundus seegi muudatus olulise kergendusena. Ülekuulamised kestsid edasi, aga juba mitmepäevaste vaheaegadega. Minu vilumus ülekuulajate võtetega oli tõhusaks abiks enesetunde pealvee hoidmisel. Olin juba saanud maja põliseks elanikuks ja hakkasin oma elu kohendama. Kõigist keeldudest tundus mulle kõige rängemana suitsetamiskeeld. Mul õnnestus organiseerida päris reeglipärast suitsumaterjaliga varustamist. Seda peamiselt kõigi kolme välispolitseiniku kaudu, kes üksteist vahetasid kaheksatunniseks teenistusajaks. Aga ka üks või teine lahkemaist assistentidest andis mulle salaja paki paberosse kas ülekuulamisel või ulatades läbi ukseaugu. Tundsin end väga õnnetuna, kui selle süü pärast suure mürtsuga vallandati nooremassistent Albert Kilvar, kes silma torkas temale loomupärase viisakusega, mis oli kindlasti pärit heast kasvatusest. Minu teiste heategijatega, tänu taevale, mingeid pahandusi ei juhtunud. Välispolitseinikud võimaldasid mul ka veel ühenduspidamise minu mõrsjaga, seejuures tõsiselt riskides karistusohuga. Teadmine, et inimene, keda ma üle kõige hoidsin, aga kellele olin valmistanud väga palju muret, tekkinud olukorras vapralt käitus ja isegi lohutussõnu mulle lähetas, oli mulle suureks hingeliseks kergenduseks. Nagu öeldud, viibis temagi üksvahe vahialusena poliitilises politseis. Ka temalt nõuti ähvarduste ja meelitustega «ülestunnistamist». Kui ta aga midagi tunnistada ei teadnud, põrutas talle Eiskop: «Olete paras paar Tomingaga!» Nagu mulle üks sõbralik assistent ilmse mõnuga ette kandis, olevat Eiskop veel enam marru läinud mu mõrsja vastusest: «Et teie olete paras paar Päts'iga, mis jääb siis mulle üle muud kui olla paariks korralikule kodanikule.»
*
Nii möödus nädalaid eluga harjumise tähe all. Juuli- ja augustikuu kuumus, mis oli väga raske taluda mu kitsas umbses kongis, andis maad sügisesele jahedusele. Ka sai kongi lävele astuda ja koridoriõhku hingata, vahel isegi kaasvangidega juttu vesta, kui välispolitseinik salamahti öösel avas kongide uksed. Ühel niisugusel «vabal öötunnil» nägin äkki koridori teises otsas oma vandeseltsist Johannes Teder'it. «Tere, Teder!» hüüdsin üllatunult. Selgus, et ta oli kinni võetud juba mõne aja eest ja kohe istuma pandud üksikkambri keskvanglas. Nüüd oli ta päeval siia toodud ülekuulamiseks ja ootas järjekorda.
«Kuidas elu keskvanglas on?» küsisin Teder'ilt.
«Oo, justkui hotellis,» vastas ta. «Omaette tuba, parkettpõrand, klosett nurgas, laud akna all, madratsiga nari.»
«Kuidas söögiga on?» pärisin uudishimulikult. Teder seletas, et toidetakse korralikult. Hommikul antakse leiba ja teevett, aga ka kartulit ja silku, mida peab varuks hoidma õhtusöögiks. Lõunaks saab suppi. Mul hakkas suu vett jooksma, küsisin:
«Mis suppi?»
«See vaheldub päevast päeva. Vahel saab hernesuppi.»
«Aga kuidas on lugu jalutamisega?»
«Seda saab iga päev. Pühapäeviti lastakse kokku külalistega. »
Minule kõlasid Teder'i sõnad kui muinasjutt. Olin ligi kolm kuud elanud kui koerakoonlane. Päevavalgust nautinud vaid läbi köögiakna hommikusel pesemisel, söömisest näinud vaid und, omaste näod ja häälekõla juba unustanud. Hommikul, kui kojamees tuli küsima, mida härrad poest soovivad, seletasin talle: «Puuslik, passige nüüd hästi peale. Minge Eiskop'i juurde ja ütelge, et mina teid saatsin. Ütelge: Tomingas nõuab, et teda viidaks keskvanglasse. Senikaua kui seda ei ole tehtud, kuulutab ta näljastreigi. Saite aru? Korrake mulle, mis teile ütlesin.» Puuslik'ust räägiti, et ta olevat veidi «pläm-pläm», seepärast tuligi teda kohelda hoolsa asjalikkusega. Varsti ilmus Eiskop, kergitas pükse: «Mulle öeldi, et olete käima pannud uue numbri. Hakkate tegema näljastreiki. Kuidas sellega on?»
«Jah, komissari-härra. Nõuan, et mind viidaks vanglasse.»
«Miks te sinna nii kangesti kipute?»
«Kuulsin, et sääl riigihotellis on parem elu kui siin politsei-punkris.»
«Kust te seda nii hästi teate?»
«Lugesin «Päevalehest», kuulasin raadiost.»
«Hm... Teie uut moodi pullitegemise peale võin ainult ütelda seda, mis Laidoner näljastreigi kohta kuulutas: meil on vaba maa. Kes tahab nälgida, sellele takistusi ei tehta.

«Postimees» oma 20. märtsi 1934. a. numbris toob ära Laidoner'i seletuse ajakirjandusele, mis ta andis 19. märtsil. Muuseas ütleb Laidoner: «Mingisugust terrorit mina ei poolda ja mingisugust kättemaksu ei soovi. Eile teatati minule, et ühes linnas olevat vangistatud välja kuulutanud näljastreigi. Selle peale vastan ainult, et paastumine on iga inimese isiklik asi. Kui keegi soovib iseenesele näljasurma, siis mina selleks takistusi ei tee.»

Niisiis, panete käima näljastreigi?»
«Jah.»
«Mina ka,» kõlas äkki koridori otsast Teder'i hääle kaja. Eiskop vihastas, jättis mind seisma ja ruttas Teder'i kongi poole.
«Mis sa, konn, krõbised?» siunas ta. «Mis sinul sitavankal seletamist? Hoia mokk maas!»
Teder tõstis häält: «Tere hommikust, lontmokk. Hoia püksid ülal, kui minuga räägid. Nuuska oma nina.»
Eiskop hakkas suure sõimuga sajatama. «Mis sa endast mõtled?» karjus Teder temast üle. «Arvad, et oled kindralkuberner või kardavoide kuningas. Siin Eestis maksan mina sulle palka, meie maal oled sa minu teener.»
«Bravoo, Teder!» hõikasin oma kongi ukselt.
Eiskop'il jäi hääl kurku kinni, ta sai veel ainult kähiseda: «Kuradi sant, kuradi sant!»
Teder aga ei jätnud järele: «Mis asjaajamine see on? Mind tassiti siia ülekuulamisele. Terve öö peetakse mind siin plekk-putkas lutikatele söödaks! Kellelgi ei ole minu jaoks aega. Ja sinul ei ole muud tegemist kui kasvatada oma praagamagu. Tahan tagasi patareisse. Kui täna ei saa, küll siis näed, mis ma sinuga teen.»
Teder ei lasknud Eiskop'il suud lahti teha. Karjus veel, et raadio kutsub teda Ameerikasse, aga niisugused «klibutskid», «ampelmannid», «koerasabad» kui Eiskop tahavad teda keelata. Ootamata kombel reageeris Eiskop rahulikult, kui sõna järjekord tema kätte jõudis: «Sind tuleb saata Seevaldi (Tallinna linna hullumaja), mitte Patareisse! Ei uskunud, et oled hull, aga nüüd näen oma silmaga. Kui mõtelda, missugune vaimuhaige siga, nõdrameelne näru. . .» Eiskop aga oli ometi nii ärritatud, et kannapealt lahkus ja unustas mind lukustamast. Sõbraliku välispolit-seiniku postil olekut õnnistades kasutasin seda sosistamiseks Teder'iga läbi tema kongiluugi. Selgus, et Teder mängib hullu ja et see mäng temale väga meeldima on hakanud. Ta oli lugenud Pilsudski elulugu, kuidas see oli tsaarivõime teeseldud hullumeelsusega ninapidi vedanud ja seetõttu isegi Varssavi kindlusvanglast põgenema pääsnud. Küsis minult, mis mina tema plaanist arvan. Ütlesin, et eks ta pea hull edasi olema, kui ta juba kord selle mänguga on algust teinud. Hoiatasin aga, et sellega tuleb olla väga ettevaatlik. Olla liiga hull pole hea, see äratab kahtlust. Peab hoolega pidama parajat mõõtu.
Hilisemad sündmused näitasid, et Teder sai oma osaga toime suurepäraselt. Tal õnnestus petta politseid, vangla ülemusi, kohtu-uurijat ja isegi väljakutsutud eksperte sõjakohtus. Küsisin Teder'ilt veel, kuidas ta kinni oli sattunud. Et meie vestlus oli väga ohtlik, jõudis ta vaid seletada niipalju, et tegemist oli tema reetmisega. Selles süüdistas ta Aleksander Viidik'ut, kes ka ise tegelikult oli osa võtnud lendlehe levitamisest. Viidik.. . see nimi oli mulle juba tuntud. Ei saanud aga Teder'ile teha etteheiteid, miks see mees oli asjasse tõmmatud. Osutus ju minu enda reetjaks läbinisti aus mees, minu lihane klassivend ja vahva Vabadussõja ohvitser. Konspireerimisel Eesti oludes ei saa küllalt olla ettevaatlik.
Olime Teder'iga välja kuulutanud näljastreigi ja jutt sellest levis lühikese ajaga kogu majas. Vahetuselt lahkuv välispolitseinik, konstaabel Värtina viis teate ka linna. Ta oli tunnistajaks olnud Teder'i ja minu vahelisele õiendamisele Eiskop'iga. Ta vandus vihaga, et ta kõigepealt läheb Politsei Prefektuuri. Sealt keskusest levitatakse teade tema kaasteenijate kaudu laiali igale poole, seletas Värtina mulle enne lahkumist. Tõepoolest ei saanudki ma näljastreiki pidada enam kui pool päeva, kui uksele ilmus Eiskop: «Pakkige oma pudi-padi ja hakake astuma. Lähete Patareisse mädanema.»

[nuhk.Albert]

Ei tahtnud rõõmu pärast uskuda oma kõrvu. Ei usu, et kellegi minek vanglasse oleks tundunud niisuguse õnnistusena kui minule. Ka ei usu ma, et kedagi minu kodumaa omariikluse ajal nii kaua oleks kinni peetud poliitilises politseis kui mind. Säärane asutus on olemas kõikides riikides. Mõned neist on saavutanud rahvusvahelise kuulsuse kohtlemise tõttu nende kätte sattunud inimeste kallal. Meie poliitiline politsei ei olnud mitte Tšeka, ka mitte Gestapo. Meie surveasutusest läbikäinuid ei saa kutsuda ohvriteks ehk märtriteks selle sõna verises mõttes. Aga Eestis kehtinud riigikord ei olnud mitte ka autoritaarne, nimeliselt isegi mitte ka Päts'i režiimi ajal. Meil pidi valitsema seadus ja õiglus. Kui meie PP kätte sattunud kodanikud end äkki tundsid ilma seaduse kaitseta ja abituna oma õiguste eest seisma, siis on nende hingelised kannatused võrreldavad füüsiliste piinadega. Kui PP tundis end olevat õigustatud «kätt külge panema» kommunistidele, siis võis niisugune brutaalsus olla vahest vabandatav sellega, et kommunistide eesmärgiks oli kukutada Põhiseadusega kehtestatud riigikord. Võitlus kommunistidega oli seadusliku valitsuse enesekaitse ebaseaduslike kallaletungide vastu. Kui aga PP brutaalsust (kuigi mitte füüsilist) kasutas kodanike vastu, kes olid üles astunud seaduslike vahenditega kehtiva Põhiseaduse kaitseks, siis ei ole niisugusele toorusele vabandust. Ei ole vabandus, mis Päts-Laidoner ette tõid, et kaitseseisukorra katte all tehtud seaduste meelevaldne tõlgitsemine ja kodanike õiguste usurpeerimine toimus julgeoleku nimel, s. o. Päts-Laidoner'i võimupositsioonide kindlustamiseks. Nende härrade valitsus oli ebaseaduslik, ja seadus ütleb, et õigusliku korra rikkuja vastu võib kodanik endakaitseks tarvitada hädavahendeid. Seepärast kummardan nende paljude mees- ja naiskodanike ees, kes minu ajal minu silma all said kannatada ülekohut Tallinna poliitilises politseis, ja avaldan neile kaastunnet. Laiemaile hulkadele on teadmatuks jäänud, mis PP seinte taga sündis. Oli ju see asutus tundmata minulegi.
Poliitiline politsei Eestis oli korraldatud samasuguse ülemaalise võrguna kui välis- ja kriminaalpolitsei. Selle eesotsas seisis direktor Johannes Sooman. Inspektoriks oli Aleksander Tenson (Tuulse). Komissaride poolt juhitavad osakonnad asusid kõigis linnades. Neis teenivad ametnikud jagunesid astmeilt vanemassistentideks, assistentideks ja nooremassistentideks. Vanem personal oli värvatud juhuslikult, kas nende endise samalaadse teenistusala tõttu (nagu Juhus Eiskop-Edesalu) või muil põhjusil. Kui Eestis tegutsema hakkas Tallinna politseikool, määrati teatav osa lõpetajaid teenistusse poliitilises politseis. Niisuguste hulgas võib nimetada assistent Herman Madisson'i (aga ka keskvangla kurikuulus direktor Johannes Kõks, ka ühe korporatsiooni vilistlane, oli lõpetanud politseikooli). Tallinna PP-d juhtis komissar Richard Täht, kes sügisel 1934 üle viidi Pärnu. Kuni Eesti okupeerimiseni N. Liidu poolt tegutses tema järglasena Julius Eiskop-Edesalu. Kolmandal kohal seisvaks võimumeheks oli minu ajal vanemassistent Robert Koehler.
Tallinna osakonnas teenis üle 50 assistendi. Igal assistendil oli kohustuseks korraldada ja tegevuses hoida oma agentide-võrku, nn. «kolmekopikamehi». Nendeks hangiti peamiselt taksijuhte, kelnereid, väiksemaid riigiametnikke, hotelliteenijaid ja muid kodanikke, kelledest võis arvata, et neil oma tegevuse alal tuleb kokku puutuda rohkelt inimestega. Assistendid said kindlat kuupalka. Lisaks sellele anti neile veel raha «kulude katteks» (kohvikute, restoranide ja muude avalike kohtade külastamiseks, sõidukuludeks jne.). Need rahad, samuti ka tasud, mis makseti agentidele, tulid salajasest fondist. Salajaste summade pärast oli PP inimeste vahel alati intriige, hõõrumisi, kuritarvitusi jne. Samuti olid salasummad mängus ka Kaitsevägede staabi II osakonnas, mis teatavasti tegeles luure ja vastuluurega, mis aga vaikival ajastul tööle pandi ka «kodanike meeleolude» jälgimisele. Agentide-«tükitööliste» tasu oli tingitud teadete esitamisest ja tasu suurus sõltus teadete väärtusest. Siin oli käimas ka omapärane kuritegevus. Et raha ja kannuseid teenida, kasutasid agendid pahatihti oma fantaasiat, leiutades lugusid või ehtides neid värvinguga, millest oli loota suuremat sissetulekut või kiitust. Kõikide aegade parim hooaeg agentidele oli vaikiv ajastu. Siis võeti tööle kõige rohkem ja nende tasu oli ka suurim. Peale tavalise tegevuse sai PP vaikival ajastul veel lisarakenduse — kontrollida posti, telefoni ja telegraafi. Inimeste nimekiri, kellede kirjad avati, telefonikõnesid kuulati ja muid ühendusviise jälgiti, kasvas järjest pikemaks ja sisaldas nimesid kõigist seltskonnakihtidest. Hämmastama-panevalt ka nimesid, mida parimal tahtmisel ei oleks võidud siduda ei vabadussõjalaste liikumisega, ei riigi kukutamisega, isegi aktiivse opositsiooniga valitsusvõimudele. Poliitiline politsei arendati vaikival ajastul ja instrueeriti nii kaugele, et ta jälitas mitte ainult kodanike toiminguid, vaid ka nende mõtlemist. Minu rõõm sellest asutusest pääseda kas või vanglasse peaks olema arusaadav.


TUTVUNEMINE KESKVANGLAGA


Keskvanglasse, mille ametlik aadress on Kalda tänav 2, jõudsin õhtupoolikul. Mind anti kantseleis üle kviitungi vastu. Siit viidi mind valvurite poolt vahituppa, kus pidin lahti riietuma, kingad ja sokidki jalast võtma. Jäin pesuväele ja paljajalu pealt vaatama, kuidas uuriti igat õmblust minu riietuses. Siis kobati hoolega ka minu seljas olevat pesu. Peale läbiotsimist lubati riided jälle ülle tõmmata. Ära võeti väärtasjad, nagu kell, paberossitoos, ka kaelaside, traksid, pliiats, taskuraamat, tikud. Vastuvõtu-protseduur sooritatud, hakkas mind valvur talutama mööda pikki koridore üksikkorpusesse, nagu ta ütles. Pärale jõudnud, andis ta mind üle kolleegile, kes mulle avas kongi ukse nr. 5. Juhuslikult kätt kuuetasku pistes avastasin, et seal väikeses voodritaskus on alles minu 30 krooni, mis mul veel üle oli jäänud. Enne kongi astumist andsin selle valvurile ja palusin, kas saaksin midagi hamba alla, sest olin olnud päeva läbi söömata. Valvur kahetses, et «õhtune vile on juba läbi», et praegu enam süüa ei saa ja tuleb kannatada hommikuni. Pakkus aga mulle kannika leiba vabandusega, et see olla kõik, mis tal kaasas on. Murdsin tüki ja hakkasin seda kongis nosima.
Teder oli rääkinud õigust. Arvesse võttes läbielatud seiklusi võis mu uut elukohta kutsuda hotellinumbriks. See oli aknaga, valgeks krohvitud seintega, parkettpõrandaga, klosetiga, veekraaniga, pikkust viis ja laiust kolm sammu. Lae all põles normaal-valgusega tuli. Seina külge oli klapitud nari, mille alla lasin ja selle puldanist põhjale puhkama heitsin.
Hommikul kell kuus kostis koridorist politseivile. Sain aru et see on äratamiseks. Pesin end kraani all, istusin laua äärde taburetile ootama. Uks kisti lahti, valvur kamandas kõigest jõust: «Korrale! Valvel!» Sisse astus valvurist uhkemas mundris mees, märkis midagi paberile ja läks. See oli ülelugemine — vangla hommikune ja õhtune rituaal. Varsti ulatati mulle läbi ukseaugu alumiiniumist kauss ja lusikas, anti leiba ja teevett; suhkrut ei saanud. Seda peab igaüks ise hankima, öeldi mulle. Vaevalt olin lõpetanud teejoomise, kui nägin uut külalist. See oli vanemvalvur Apraksin,

Apraksin sai ülemaaliselt kuulsaks a. 1935. Talle langes osaks riigiloterii suurim võit — 8 miljonit senti!

kes hoidis näpu vahel kolme kümnekroonist. «Kas see on teie raha?» küsis ta.
«Vist küll. Andsin eile õhtul valvurile 30 krooni palvega mulle selle eest osta toidupoolist.»
«Mul on väga kahju,» ütles Apraksin, «aga pean teatama, et teile on määratud karistus raha varjamise eest läbiotsimisel. Vanglamäärused ei luba vahialusel kambris raha hoida.»
Olin üllatunud.
«Lubage, lubage;» hakkasin vaidlema. «Ma ei ole läbiotsimisel midagi varjanud. Minult võeti mu viimsed hilbud ja mind puistati pool tundi. Teiseks, mulle ei ole keegi sõnagagi lausunud vanglareeglitest. Kolmandaks, andsin raha valvurile ega ole seda kambrisse toonud. Praegugi on ju raha teie käes ja seda ei ole teie mitte saanud minult ega leidnud kambrist.»
«Mul on väga kahju,» kordas Apraksin. «Karistus on direktori poolt määratud ja ma ei saa midagi parata.»
«Aga kas pääseksin direktori jutule, et asja selgitada. On olemas ju tunnistajad — valvurid, kes mind läbi otsisid, ja valvur, kellele ma raha andsin. Nimepidi ma neid ei tea, aga näo järele võin näidata.»
«Direktor ei võta teid jutule. Ta on range korraga mees. Katsusin juba ise talle rääkida.»
Olin juba kogenud, et kaebused ei aita. Ka ei tahtnud ma näidata, et mulle millegagi võib haiget teha. Küsisin, milles see karistus siis seisab.
«Seitse päeva kartserit.»
«Mis see on?»
«Võtke oma kauss ja tulge kaasa!»
Vanglakorra järele pidin kõndima valvuri ees, kes mulle aegajalt korraldusi andis. Pika astumise järel jõudsime keldrisse. Siin avati mu uue kongi uks. Et see jälle ajaviitmata suleti, jäin kohmetuks. Pilkane pimedus ei võimaldanud mingit orienteerumist. Kobamisega ja käpuli roomamise teel veendusin, et olen tillukeses ruumis nelja lageda kiviseinaga, muldpõrandaga, mis niiskusest kuidagi lörtsus. Ei ahju, mitte ühtki mööblitükki. Ühe seina ääres avastasin kolm tollipaksust, kõrvuti kokkunaelutatud planku, mis moodustasid ainsa kuiva koha kongis. Laskusin sellele magadisasemele ja sulgesin silmad, et neid harjutada pimedusega. Kui nad tüki aja pärast avasin, ei suutnud ka siis näha vähimatki valgust. Teadsin vaid, millises seinas on uks, aga nähtavasti oli see tehtud niivõrd praokindlana, et ka sealtpoolt ei paistnud midagi heledamat. Pimedusele lisaks valitses surmavaikus. Harjumatusest hakkas kõhe tunne. Kobasin ukse juurde ja jäin kuulatama, sest teadsin, et koridoris viibib valvur. Aga ei kuulnud ta astumist. Kogesin hiljem, et valvur kartserikoridoris kannab vilet, öösiti külmaga ka kroonu lambanahkset kasukat. Istusin tagasi plankudele. Istudes aga hakkas külm: oli juba oktoobrikuu. Sooja saamiseks üritasin võimelda koha peal, sest põrandal astumine oli ebamugav. Siis jäin ootama. Kui ootamisega, minu arvates, ammu oli juba kätte jõudnud lõunaaeg, otsustasin koputada. Mitmekordse koputamise peale avanes ukselukk.
«Mis on?» küsis hääl.
«Arvan, et käes on lõunaaeg. Kas saaksin kausi suppi?» palusin.
Hääl hakkas naerma, mitte pahatahtlikult. «Kaua sa juba kinni oled?»
«Kolm kuud.»
«Ja küsid kartsas suppi? Keda sa tolaks pead?»
«Istusin poliitilises politseis. Seal mind kartsa ei pandud. Siia toodi mind eile õhtul.»
«Ah sooo. . .» venitas hääl. Siis kuulsin, et kartseris istumisel saab pool naela leiba päevas ja vett niipalju, kui vajan. Jalutada ei saa. Ainult istuda saab. Selleks kartser ongi. Annud seletused, küsis hääl: «Oled kommu või? Palju sulle anti?»
«Seitse päeva.»
«Noh, see pole nii hull. Olen näinud mehi, kes siin on istunud kuu aega. Küllap harjud ära.»
Inimene on tõepoolest loom, kes harjub kõigega. Hakkasin aga jälle leivatükki kui šokolaadi imema, nagu seda olin politseis õppinud. Rüüpasin kausist vett peale. Harjusin ka magamisega külma käes; kõva nari oli mu kontidele juba tuntud. Ajaarvestust tegin ülelugemiste põhjal, mis pakkusid vaheldust, sest siis lubati mõneks minutiks minna väljakäiku. Igavikku ei ole siinsel maamunal; ka minu seitse ööd-päeva lõppesid ühel hommikul.
Apraksin, kes mulle järele tuli, ütles: «Teil on õnne. Täna on saunapäev. Seadke end kohe saunaminekuks valmis.»
Sinna viidi mind üksinda. Saun oli üsna ruumikas ja puhas, korralikult köetud lavaga. Ronisin nii kõrgele kui andis ja hakkasin ülima mõnuga end sirutama. See on kõik, mis mäletan oma esimesest saunaskäigust.
Ärkasin naril oma kambris. Paks velsker (vanglanimega «Rakvere Raibe») askeldas mu ümber. Kuulsin, et olin minestanud. Aga kui olin söönud silku ja kartulit, mida parjasti jagati, ja suitsetanud velskrilt saadud paberossi, oli enesetunne jälle korras. Velsker, hea mees, andis enne lahkumist mulle üheks päevaks nariloa (nari ei tohi alla lasta enne õhtust vilet ja see peab olema üles klapitud hommikuse vile järel). Veetsin oma esimese päeva kambris sügava uinakuga.
Järgmisel hommikul oli minu külastajaks vangla abidirektor Birkan. Ta teatas mulle kuivalt ja ametlikult, et mul tuleb seitsmeks päevaks kartserisse minna. «Kuidas?» kohkusin ära. «Ma ju alles sealt tulin.»
«See on uus karistus. Palun, võtke oma kauss ja kõndige.»
«Mispärast?»
«Ma ei tea. Direktori määrus.»
Võtsin laualt «Vanglamäärustiku», mis leidus igas kambris ja mida olin jõudnud lugeda. Näitasin Birkan'ile:
«Vaadake seda paragrahvi. See ütleb, et karistuse põhjus peab olema teatatud vahialusele, et ta teaks end parandada.»
Kui Birkan ikka ei teadnud mulle põhjust ütelda, nõudsin, et mind direktori juurde viidaks. Teatasin, et mina enne omil jalul kartserisse ei lähe. Paari tunni pärast tuldi mulle järele. Direktor Emil Sperlingk võttis mind vastu oma kabinetis, pakkus istet.
«Teil on õigus,» ütles ta. «Põhjuse peab ütlema. Aga saage aru, ma ei võinud seda teatavaks teha oma alluvaile. Läheb jutuks ja nii ja naa. See maja siin kajab kui kell. Sain teie karistamiseks ettekirjutuse kõige kõrgemalt poolt,»
«Aga mispärast? Mis ma olen teinud?»
«Mina ka ei tea. Aga niipalju kui mulle öeldi, oleval teie Laidoner'ile kirjutanud mingi kirja, milles avaldanud lugupidamatust. Eks te ise tea.»
Niisiis, Laidoner oli siiski olnud viisakas mulle vastama. Mõtlesin, mis teha. «See ei ole seaduslik, et teid on pandud mind karistama. Vanglamäärustikus seisab küll, et teil on õigus süüteo eest karistada kartseriga kuni 30 päevani. Aga ainult süüteo eest, mis on tehtud siin vanglamüüride vahel ja teile alluvate vahialuste poolt. Mina kirjutasin Laidoner'ile juulikuus poliitilisest politseist, siis, kui ma teie meelevalla all veel ei seisnud. Kui Laidoner tema enda poolt antud seadust tahab austada, peab mind karistama tema, mitte aga teie. Ja mitte kartseriga, vaid nõnda, kuidas seadus lugupidamatust nuhtleb — kolme kuuga või 3000 krooniga,» avaldasin oma seisukoha.
«Teil võib õigus olla ja puha. Aga minul tuleb käsku täita. Teie ei saa minult nõuda, et ma teie pärast pean oma koha kaotama.»
Sperlingk oli lihtne mees, mitte ülikooliharidusega, kuid õiglane ja aus. See selgus meievahelisel jutuajamisel, mis kestis üle poole tunni. Sperlingk ütles, et tal tõepoolest ei ole pistmist «voljna»-inimestega väljaspool vanglat ja asjadega, mis sünnivad linnas. Et aga käsk on käsk, saab ta vaid niipalju «manööverdada», et ta kartserikäsu lükkab päevavõrra edasi. Ka pikendab ta mulle nariluba üheks päevaks. «Kõige selle võin ajada meie tohtri kaela,» lõpetas ta jutuajamise.
Ei saa ütelda, et minu teistkordne kartserielu oleks olnud kergem esimesest. Ometi oli mulle paremuseks juba teatav vilumus selle võika kohaga. Hiljem, direktor Johannes Kõks'i ajal, kui pidin kartseris käima õige sageli, kasvas see vilumus juba päris filosoofilise endavalitsemiseni selle lohutusega, et iga häda on üürike siin maailmas. Istusin needki seitse päeva ära Laidoner'ile meeleheaks ja enda lohutuseks, et ma temale midagi võlgu ei jäänud.
Kartserist vabanemisel tabas mind uus üllatus. Mind viidi vangla laduruumi ja tehti korraldus seal oma riided ümber vahetada vangla riietuse vastu. Protesteerisin abidirektori ees: mul ei ole veel olnud kohut ja mind ei ole veel mõistetud karistust teenima. Abidirektor Laar kehitas vaid õlgu, ütles: selleks on saabunud erikorraldus.
Seistes alasti, keerutasin nõutult käte vahel mulle ulatatud hilpe — kollakat karva pleekimata riidest lipitud-lapitud pesu, paberõhukesi paigatud puuvillaseid triibulisi pükse ja samasugust vammust ning vanu aukliste taldadega kottasid. Vist kaastundest aetuna sosistas mulle mu saatevalvur:
«Pakkuge ladumehele puru» (puru tähendab vangla keeles tubakat). Ladumeheks oli vang, ta usaldas mind, kui talle lubasin esimesel võimalusel saata kaks pakki tema lemmiksuitsumaterjali. Tulemuseks oli, et vanade kaltsude ja jalanõude asemel sain tuliuue riietuskomplekti. Minu pärimise peale teatati mulle, et ma nüüdsest peale allun Vangimajade Peavalitsusele. Kirjutasin sellele asutusele kirja, milles tähelepanu juhtisin seaduserikkumisele, millega mind enneaegselt on pandud vangimundri. Lisasin juurde, et kui sellega on tahetud mind alandada, siis on siin tegemist eksiarvamisega: antud olukorras kannan mulle selga sunnitud vangimundrit sama uhkusega kui oma ohvitserimundrit Vabadussõjas. Kiri tulemusi ei annud, aga kartserisse mind selle eest enam ei pandud.
Ja siis tuli mulle viimati ka suur rõõmupäev: kokkusaamine omastega. Istusin vangla kinosaalis (seal «tehti kino» kaks korda aastas) ühel pool laia lauda, teisele poole asetati mu mõrsja kahe PP mehe vahele. Ta oli toonud mulle mu lemmiktoite. Ta pale tundus mulle kui päike pilvedeta taevas. Meie õnneliku jutu kestel aga selgus üks asi, mis minu rõõmutunnet rabas. Olin teda palunud olla minu korteri hoidjaks. Ühel ööl kella kahe paiku oli tema juurde minu korterisse sisse murdnud PP vanem-assistent Robert Koehler ettekäändega, et tal on käsk korter läbi otsida. Sel kombel sisse pääsnud, hakanud ta mõrsja kallal üritama kallaletungi, mida nimetatakse vägistamiseks. Mees aga olnud niivõrd joobnud, et mõlemad naised (teenija Anni oli kodus) temast jagu said. Koehler oksendas vaiba täis ja jäi diivanile magama. Hommikul enne minekut ähvardanud ta naisi: «Kui teie sellest kellelegi hingate, siis pidage meeles, et teie Tomingas on meie käes! Ta «lips» on läbi, kui hakkate lobisema.»
Mõrsja oli oodanud, kuni mind vanglasse viidi, ja läinud siis Kuusekänd'i juurde. See oli lubanud asja kohta alustada juurdlust, kuigi mitte uskudes säärast tegu kõrgema politseiametniku poolt.

Juurdlus korraldati tõepoolest. Selle tulemuseks oli, et Politsei Peavalitsuse ülem Fr. Kuusekänd karistas PP vanemassistenti R. Koehler'it viiepäevase arestiga. Omapärane Päts'i režiimi ajavaimule on seik, et Koehler võttis oma öösise käigu puiklematult õigeks, kuid seletas, et mu mõrsja oli teda ise kutsunud, telefoneerides mu korterist. Koehler'i raevutsemine oli suur, kui ta Kuusekänd'ilt mu mõrsja juuresolekul kuulis, et Tomingas'el ei ole kodust telefoni. «Mis? Niisugusel tuntud mehel ei ole kodus telefoni,» vihastas Koehler, oma kõrvu mitte uskudes.

Mulle oli kuuldud jutt vapustuseks. Palusin andeks oma mõrsjalt, et ta minu tõttu on sattunud kaitsetu olukorda. Ütlesin, et ma oma abituses tema kaitseks muud ei oska ette võtta kui teda paluda, et ta nõustuks minuga abielluma jalamaid, kuigi olen vang ja pean andma talle täieliku õiguse mulle ära ütelda. Sain jaatava vastuse.
Jõudnud kokkusaamiselt tagasi kambrisse, kirjutasin kirja Vangimajade Peavalitsusele, milles palusin kohest luba abiellumiseks. Põhjusena nimetasin seika, et see on mulle ainsaks hädaabinõuks, kuidas kaitsta oma pruuti ohtude eest, milledesse ta on sattunud minu pärast. Seadusega nõutud abielutalituse tunnistajaiks nimetasin oma kauaaegse advokaadi Alfred Maurer'i ja sõber Jüri Uluots'a. Luba tuli üllatavalt ruttu, aga selle kitsendusega, et minu poolt nimetatud tunnistajad «ei ole vastuvõetavad». Kaarli koguduse õpetaja Artur Sommer laulatas meid keskvangla kambris 19. okt. 1934. Sellest ajast peale oleme olnud õnnelikus abielus. Mu laulatusele taheti mind sundida minema vangi riides. Ainult peale mu pikkade ägedate protestide lubati mul kasutada sündmusele vastavat ülikonda, mille selleks puhuks oli kaasa toonud mu abikaasa.

[nuhk.Albert]

EELUURIMINE JA SÕJAKOHUS


Olles ära kannud oma kartserikaristused, hakkasin nautima Teder'i poolt kirjeldatud riigihotelli mugavusi. Hommikul viidi mind jalutama, päeval anti suppi, pühapäeviti lubati kokkusaamisele, kord kuus sai minna sauna. Häirivana tundus mulle vaid korraldus, et ma kartseriähvardusel ei tohtinud kambris omada mingeid kirjutusvahendeid — ei väiksematki tükikest paberit ega pliiatsijuppi. Kirjutasin seepärast Vangimajade Peavalitsusele palve päeviku pidamiseks inglise, saksa ja prantsuse keeles, «sest et mul seisab ees pikem karistusaeg ja ma kardan unustada neid võõrkeeli.» Abidirektorite ennustusele kiuste saabus luba. Mu eesmärgiks oli tol ajal kirjutada vabanemisel asjalik raamat keskvangla elust-olust. Et keskvangla elu on avalikkusele niisama tundmatu kui olud poliitilises politseis, siis kõnelen sellestki pikemalt eripeatükis.
Oktoobri teisel poolel viidi mind rauduskäsi kahe valvuri vahel Toompeale tähtsate asjade kohtu-uurija Siegfried Tatar'i kantseleisse. Kohtu-uurija Tatar tundus mulle minu vahialuse olukorras kui kuju teisest maailmast — jurist sõna parimas mõttes, seltskonna-inimese käitumisega, rahuliku kõneviisiga. Ta näitas mulle määrust, millega mind vastutusele võetakse Vene Uue Nuhtlusseaduse §-i 129 põhjal, mis karistab üleskutsumise eest välitsuse seaduslike korralduste mittetäitmisele. Ütles, et tema teadmist mööda olevat see paragrahv tegelikult rakendatud nüüd esmakordselt Eesti iseseisvuse ajal (tsaariajal said eestlastest selle paragrahvi järele karistada K. Päts 1 aasta ja J. Tõnisson 3 kuud). Näitas kirjavahetust Laidoner'iga, milles kindral nõudis minu vastutusele võtmist ka veel riigi reetmise eest, mis aga Tatar oli tagasi lükanud. Lehitsedes minu kõhukaks paisunud kaustas, ütles Tatar, et minuga koos võetakse kaassüüdlastena vastutusele veel viis, loetles nende nimed. Kergendustundega kuulsin, et nende hulgas ei olnud minu kahe armsa trükitöölisest noormehe nime. Mõnusas vestluses Tatar'iga ütlesin, et kokkusaamist kohtu-uurijaga olin igatsenud minu vahistamise päevast peale. Tatar juhatas mulle kätte kirjutusvahendid ettepanekuga anda tunnistus omal äranägemisel. Lõpetanud minu kirjutuse lugemise, ütles ta: «Kõik on öeldud lühidalt ja selgesti. Aga teie ei nimeta mitte ühtki nime peale oma. Õigupoolest ei vajagi ma nimesid, sest kõik asjaosalised on minu poolt juba üle kuulatud. Aga üks nimi on küll väga oluline. Teie ütlete siin, et see olite teie, kes lendlehe kirjutas. See ei saa olla tõsi. Mul on kahju, kuid ma pean nõudma, et tunnistaksite üles, kes on lendlehe autor.
«Mina, härra kohtu-uurija.»
« Ei.»
«Jah.»
«Härra Tomingas, oma ameti tõttu olen kohustatud uurima asju, mis minule antakse. Olen kogunud põhjalikke andmeid teie isiku kohta. Hariduse olete saanud Londoni Ülikoolis, aga seal õppisite majandusteadust, mitte juurat. Tõsi, teie tegevus on olnud väga mitmekülgne, teie eraelu harrastused mitmekesised. Olete kirjutanud lavateoseid, ka artikleid ajalehtedes ja -kirjades. Aga see lendleht on briljantne juriidiline dissertatsioon. Teie ei ole jurist, teid ei saa pidada võimeliseks kirjutama riigiõiguslikest küsimustest niisuguse aplombiga.»
«Härra Tatar, palun andke mulle teema, ja ma kirjutan teile lendlehe teie juuresolekul. Et teie surute mind vastu seina, ei jää mul enesekaitseks muud üle.»
«Aga teie ei kaitse ju ennast, vaid kedagi teist. Ja saage aru, et minu ametiseisund ei luba teilt lendlehte tellida, olgu teie oskus nende kirjutamises tõesti nii suur kui ütlete.»
Tatar'i väite üle, et ainus auk, mis järele on jäänud asja juurdluses, on lendlehe autori küsimus, vaidlesime tüki aega. Lõpuks kehitas Tatar õlgu: «Olgu peale, ma usun teid, kuigi ma teid uskuda ei saa. Aga oma määruses prokurörile ei luba mu südametunnistus teid autoriks panna. Jäägu see tema mureks, kuidas ta süüdistusakti koostab.»
Küsides, kuidas mul vanglas läheb, ja kuulnud mu kurtmist igavuse üle, lubas Tatar mind enda poole kutsuda nii tihti, kui saab. Need käigud, kuigi raudus, olid kenaks vahelduseks, sest Tatar oli iga kord eraviisiliselt telefoneerinud ka mu naisele kokkusaamise võimaldamiseks minuga. Et ülekuulamiseks ei olnud õigupoolest enam mingit põhjust, veetsime kolmekesi aega elavas vestluses. Hr. Tatar tegi tõesti au oma kohtuameti kõrgele kutsele oma asjatundmisega, korralikkuse ja erapooletusega. Ta oli päri, et Päts'i dekreedid ei olnud seaduslikud. Aga ta nimetas minu vastuhakkamist neile «tormiks veeklaasis», mis väljakujunenud olukorras ei saavat anda tulemusi. Kuuldes minu kavatsusest kaitsjaks hankida J. Teemant'i, ütles Tatar: «Teie võite end kaitsma võtta kas või kümme Teemant'i, aga pidage meeles, et poliitilises protsessis, eriti veel sõjakohtus, kuhu teil tuleb minna, otsustatakse asju mitte õiguse, vaid otstarbekohasuse järele.» Tundsin tõsist kurvastust, kui kuulsin, et S. Tatar suri kopsuvähki ja maeti Tallinnas 1. dets. 1936.
Siis jõudis kätte ka päev, mil mulle lubati enesele võtta advokaat. Selleks valisin Jaan Teemant'i, keda tundsin juba poisipõlvest. Kui ta minuga kokkusaamisele ilmus keskvangla kantseleisse, selgus, et sinna oli tulnud ka PP assistent Varts, kes oli saanud korralduse meie jutuajamise juures viibida. Temperamentne Teemant tegi suure stseeni, helistas sõjakohtu prokurörile kol. August Trakman'ile, kelle alluvusse ma olin üle antud. Kuulsin, kuidas Teemant ägedalt protesteeris: «Niisugust asja ei olnud ka tsaariajal, et kaebealusele ei lubata kõnelda oma kaitsjaga nelja silma all.» Trakman ütles niisugusest keelust mitte midagi teadvat ja palus telefonitoru üle anda politseiassistendile. Kui Trakman Varts'il käskis meid üksinda jätta, keeldus viimane käsku täitmast, üteldes, et temal on oma ülemus, kelle korraldusi ta peab täitma. Nii ei tulnudki jutuajamisest Teemant'iga midagi välja, sest ta keeldus kategooriliselt kõnelemast oma kliendiga «salapolitsei valve all».
Teemant aga tuli paari päeva pärast tagasi ja siis sain temaga rääkida üksinda. Meie kõnelusel tegi ta mulle komplimendi «kuramuse hea lendlehe» eest, hakkas aga vanduma, kui kuulis minu seiklustest poliitilises politseis. Kiitis mind, et ma politseile seletusi ei annud.
«Politsei on kohtuliku asjaajamise juures plärts,» ütles äge vanahärra. «Kohtu-uurija — jaa, see on teine asi.»
Lahkumisel lubas kõigepealt mind lahti kangutada kautsjoni vastu. Avaldasin kahtlust, kas see tal korda läheb. Kuid sündis tõeline ime. Järgmisel päeval kutsuti mind kantseleisse ja teatati, et olen vaba mees, sest minu eest on sisse maksetud kautsjon.
Ei olnud osanud varem hinnata väärtusi, mis inimene elus naudib endastmõistetavalt, järelemõtlematult. Nüüd aga tundus mulle taevaõnnistusena kõndimine tänaval, ka sompus taevas, muude lindude puudumisel isegi varblaste sirtsumine. Käigul Teemant'i poole kuulsin, et minu protsess on määratud arutamisele sõjaringkonnakohtus 15. nov. kell 10, Kui ma jälle tema pool käisin, ütles ta, et ka süüdistusakt on tal juba käes ja et me selle koos temaga läbi arutame esmaspäeval, 12. nov. Kõikjal, kus liikusin ja kuhu sisse astusin, kõndis mulle järele PP ametnik. Tundsin neid näo ja nime järele. Kojutulekul, mõnikord väga hilja, tegin vahel minu «sabale» ettepaneku tulla üles teed jooma, kui nägin, et mu jälitaja kuulus viisakamate meeste hulka. Jälitajailt kuulsin, et käsk oli mind valvata ka öösiti «silmist laskmata».
Pühapäeval, 11. nov. pealelõunal istusin naisega kohvikus. «Saba», kelleks seekord osutus vanemassistent Neggo, oli end asetanud kõrvallauda. Ta küsis, mis plaanid mul on pühapäeva veetmiseks. Tal olevat vaja õiendada oma eraasju, vahetus temale tulevat välja alles õhtul, seepärast olevat tal vaja teada, kuhu juhatada oma järglane. Ütlesin, et kohvikust läheme minu vanemate poole (andsin õige aadressi) ja sealt varakult koju, sest et mul on järgmisel hommikul kohtumine Teemant'iga. Vanemate juurest lahkumisel aga tekkis tuju minna teatrisse. Vaatasime «Estonias» Adsoni «Elavat kapitali» ja sõime einelauas ka õhtust. Koju jõudsime südaöö paiku. Sisseastumisel leidsime eest toatäie PP mehi. «Karjatan neid siin juba kella kuuest saadik,» seletas vihane Anni. «Panin nad kõik ühte tuppa ega lasknud neid tubades nuuskida, enne kui tulete.»
«Meil on käsk teid ära viia,» teatasid mulle juba tuttavad härrad.
«Mispärast? Teate ju, et olen vaba kautsjoni vastu.»
«Teame küll, aga Eiskop'i käsk. Siin on order.»
Vaatasin paberit: «Aga siin ei seisa sõnagagi põhjusest.»
«Meie ka ei tea. Olge head, tulge kaasa!»
Naine puhkes nutma, samuti ka teenija. Läbiotsimise vastu mehed huvi ei näidanud, viisid mind rutates majaukse ees ootavasse politseiautosse. Kui Pagari tänava majja sisse astusin, peatusin üllatusest. Maja oli murdu täis assistente. Minu tulekul tekkis üldine vaikus, mulle tehti teed ja ma kõndisin kahe meestemüüri vahelt otse komissaride tuppa. Eiskop pakkus mulle tooli ülima viisakusega. Ütlesin talle:
«Teie keelt tarvitades, palun, ärge tehke minuga käojaani. Teie käsilased tõid mind siia ja nagu teil kombeks, et teadnud mulle ütelda põhjust. Seletage, mis lahti on.»
«Nagu te ise ei teaks,» venitas Eiskop, mulle vargsi pilku visates.
Käisin peale: «Ärge tehke käojaani mulle kui selle maja vanale elanikule.»
«Sirk on põgenenud. Käsk oli teid ära tuua põgenemise organiseerimise pärast. Laidoner ise andis. Olen nüüd määratud komissariks Tähe asemele.»
«Sirk põgenenud! Jumal tänatud!» lasksin valla rõõmupuhangu.
«Aga mind süüdistada põgenemise organiseerimises peaks olema liig isegi Laidoner'ile.»
«Ütlesin talle, et olete meie silma all olnud iga minuti.»
«Noh?»
«Laidoner vihastas, et olevat algusest peale olnud narr Tomingat lasta ringi joosta kautsjoni vastu. Las läheb istuma.»
«Vaata, vaata, ma ei teadnud, et minusugune väike mees kindralihärrat nii vihastada võib.»
«Nad on Toompeal praegu kõik ähmi täis. Muidugi mitte teie pärast. Aga Sirk on tõesti tubli. Pean ütlema, ta hakkab mulle jälle meeldima.»
«Härra Eiskop, niisiis olen mina Sirk'i põgenemise organiseerija. Kas võite mulle selle süüdistuse esitada ametlikult?»
«Jah. Nii mind kästi. Tegin vahepeal ka väikese protokolli, millele palun alla kirjutada. Teie ju end süüdi ei tunnista?»
«Ei saa endale võtta seda teenet. Aga selle eest on väärt istuma minna. Kuid nõuan, et mind viidaks kohe patareisse. Seal on parem magada kui siin.»
«Saab tehtud, kuidas soovite.» Eiskop võttis minult allkirja, et «mina Sirk'i põgenemise organiseerimist omaks ei võta,» ja saatis mind ukseni, öeldes: «Auto ootab all, võite kohe sõita.»
Kahe assistendi vahel Keskvanglasse jõudes nägin täielikku tohuvabohu. Kantseleisse näis olevat koondatud kõik direktorid ja vanemvalvurid. Ühes nurgas kontrolliti mitut-setut korda vangla osakondade õhtuse ülelugemise andmeid, teisal toimetati vangla personali ülekuulamisi. Mind pandi toolile ootama.
Vanemvalvur Mihkelson jutustas mulle põgenemisloo, niipalju kui see talle teada oli. Sellest on juttu järgmises peatükis, öösisel ajal ei ole kerge vanglas liikuda. Kõik osakondade, allosakondade ja koridoride sektorite uksed on lukustatud ja võtmed viidud vahituppa. Võttis aega, kui minule üksikkorpuses ruumi tehti ja sinnaminekuks võtmed hangiti. Mihkelson viis mind vanasse kongi.
Järgmisel hommikul nõudsin kokkusaamist Teemant'iga. Aga päev möödus teda nägemata. Nii ka järgmine ja ülejärgmine.
Protsessipäeva hommikul, neljapäeval, jalutati mind raudus mitme valvuri vahel sõjakohtu hoonesse Väike Patarei tänavas, mis ei ole kaugel Keskvanglast. Nägin pikka kahekordset tellisehoonet, kuhu mind viidi tagaukse kaudu. Sissekäigul ootas mind kari fotoreportereid. Mind pildistati valvurite takistustest hoolimata. Ootama pandi mind köögiruumi, kus mulle seltsiks jäeti peale vangivalvurite ka veel püssidega sõdureid. Jälle nõudsin kokkusaamist oma kaitsjaga. Tänu vanemallohvitser Tamme lahkele toimetamisele pääsiski Teemant minu juurde. Ta kirus, et on need päevad rääkinud ja telefoneerinud, aga tulemusteta.
«Kuramuse pihta, kas see Sirk ei võinud põgeneda mõnel teisel ajal!» torises Teemant. «Nüüd on valitsusehärrad niivõrd arust ära aetud, ja nende vimma valamiseks pidite just teie oma protsessiga neile jalgu jääma. Ma ei tea, mis nüüd teie asjast tuleb ja saab. Pean teid hoiatama: teil tuleb nüüd niisugusel äreval ajal arvestada kinniminekut terveks aastaks.»
Küsisin: «Arvate, et nii palju?»
«Jah, nende sõgeduses võib seda oodata.»
Palusin Teemant'ilt lugemiseks minu süüdistusakti, mida ei olnud veel näinud. Assistendid Madisson ja Järvits juhtusid meid jutuajamisel tabama ja ajasid Teemanti ära. Jäin üksinda oma akti uurima.
Varsti võeti minult käerauad ja viidi kohtusaali. See oli pikergune ruum alumisel korral, aknad ühel pool seinas, sissekäik publikule ruumi ühest otsast. Ruumi teises otsas oli poodium kohtunikelauaga ja uks kohtuniketuppa. Poodiumi kõrval, akendega seinas, oli prokurörilaud. Teise seina nurka, poodiumi kõrvale oli ehitatud võre, mille taga asetsesid pingid kaebealustele, keda sinna toodi erisissekäigu kaudu. Võre ees istusid laudade taga kaitsjad. Publikule oli saali asetatud mõnikümmend tooli. Mulle öeldi, et kohtuistung on avalik, kuid rahvast ei olnud märgata kuigi palju. Uudishimulisi sõeluti sissekäigul PP ametnike poolt. Publikuruumis märkasin omakseid, keda tervitasin käeviibetega.
«Ei tohi!» susisesid mulle peale valvurid.
Süüpingile võre taha istudes kohtasin oma kaaskaebealuseid, kes peale Teder'i ja Freiberg'i olid mulle tundmata. Kohal olid peale Teemant'i veel viis kaitsjat, kelledest tundsin vaid advokaat Eerikut.
Täpselt kell 10 astus saali kohus koosseisus: kol. Gustav Kromel — eesistuja ja liikmed — major Lembit Karjel ja kapt.-ltn. Eduard Miido. Nendega koos tuli ka prokurör kol. August Trakman. Nendest olid juriidilise haridusega kolonelid Kromel ja Trakman. Kaasistujad — nooremad ohvitserid, mittejuristid — olid kohtu koosseisu määratud päevakäsuga.
Istung algas süüdistusakti ettelugemisega. Süüparagrahvideks oli pandud Vene uue nuhtlusseaduse §§ 51 ja 129. § 51 kõneleb kokkuleppest mitme isiku vahel roima toimepanemiseks; § 129 karistab süüdlast selles, et ta õhutas kirjatöö levitamisega tegutsemisele või tõrkumisele valitsuse seaduslike korralduste vastu. Olles lugenud ja nüüd ka ametlikult kuulnud, et mind süüdistatakse üleskutse kirjutamises, milles õhutatakse valitsuse seaduslikke korraldusi mitte täitma, palusin sõna süüdistusakti kohta. Selle mulle kol. Kromel ka lahkesti andis, kuigi mulle Teemant kohkunult kätega vehkis, andes mõista, et ma kohtukorda rikun. Ütlesin kohtule, et süüdistusakti on sisse sattunud oluline viga. Aktis on öeldud, et mina olevat õhutanud valitsuse seaduslike korralduste mittetäitmisele. Minu lendlehes aga seisab sõnaselgelt, et mina kutsun mitte täitma ebaseadusliku valitsuse ebaseaduslikke määrusi. Palusin võrrelda minu lendlehte süüdistusaktiga ja viimasesse teha vastavad parandused, mida mina pean tõe jaluleseadmiseks väga oluliseks. Prokurör vaidles minu palvele vastu, Teemant aga toetas seda. Peale nõupidamist kuulutas kohus, et minu poolt palutud parandused on süüdistusakti sisse võetud. Seejärele hakkas kohtu esimees kaebealustelt üksteise järel küsima, kas nad ennast süüdi tunnistavad. Kõik eitasid oma süüd. Kui järjekord jõudis Teder'ini ja temalt küsiti, kas ta on mainitud lendlehte levitanud, vastas ta:
«Jah olen.»
«Mispärast?» küsis esimees.
«Aga kes siis seda pidi tegema kui mitte mina?» päris Teder käsi lahutades, nagu haavunult. Teder'i sõnad kutsusid välja üldise naerulagina. Teemant oli ajaviitmata püsti:
«Lugupeetud kohus. Palun tähelepanuks võtta kaebealuse käitumist, et temaga ei ole asjad mitte korras. Palun tema vaimse seisukorra kindlakstegemiseks määrata kohtulik ekspertiis.»
Kohus otsustaski pealelõunaseks istungiks välja kutsuda kolm arsti uurimiseks, kas Teder on võimeline oma tegude eest vastutama.
Viimsena tuli vastata minul, et kas olen süüdi. Palusin mulle võimaldada anda vastus pikema seletusega. Seda mulle lubati. Ütlesin kohtule, et lendlehe olen kirjutanud, trükkinud ja levitanud mina. Minu kaaskaebealused, kelledest tunnen vaid. Teder'it ja Freiberg'i, selles süüdi ei ole. Mis puutub süüküsimusse, siis on sellega asi järgmine.
«Nagu kohus lahkesti on lubanud süüdistusakti parandada, seisab minu süüdistus selles, et ma enne 28. apr. olen kirjutanud ja trükkinud lendlehe, mis läks levitamisele 28., 29. ja 30. apr. samal aastal. Lendlehes olen üles kutsunud mitte täitma selle ebaseadusliku valitsuse ebaseaduslikke korraldusi, kes meie maad hakkab valitsema alates 3. maist 1934. Kahjuks hakkas tõesti niisugune ebaseaduslikult delegeeritud valitsus sellest kuupäevast alates meie rahva ja riigi asju ajama ja teeb seda ka praegu. Minu lendlehe kirjutamisel kartsin väga tõsiselt niisugust meie seadustega mitte lubatud võimalust ja kutsusin rahvast enesekaitsele säärase, meid tulevikus ähvardava ohu vastu. Juriidilised põhjendused, mispärast hr. Päts'i valitsust ei saa pidada seaduslikuks pärast Põhiseaduses märgitud pööripäeva, 3. maid, olen annud oma lendlehes ja mul ei ole neile midagi juurde lisada. Juriidilistele põhjendustele lisaks on pärast minu lendlehe kirjutamist üles kerkinud ka veel poliitilised põhjendused, mis tõestavad, et hr. Päts'i valitsus on muutunud ohtlikuks Põhiseadusega kindlaks määratud Eesti demokraatlikule riigikorrale: kuu aega tagasi deklareeris peaministri asetäitja K. Einbund, et valitsusevõimu haaranud mehed hakkavad nüüdsest peale maad valitsema ilma rahvaesinduseta, ainuüksi oma isiklikul vastutusel. Minu arvates on käesolevas protsessis kõige olulisem küsimus: kas on valitsus, kelle vastu ma rahvast oma õiguste kaitseks üles kutsusin, seaduslik või mitte? Kõikumatus usus, et Eesti kohus asja arutamisel talitab vaid seaduse järele ja sõltumata täidesaatvast võimust või ükskõik missugusest mõjutusest, peale meie Põhiseaduse ja oma südametunnistuse, palun seda küsimust otsustada. Kui kohus peaks leidma, et minu lendlehes mainitud valitsus on seaduslik, tunnistan end süüdi seaduse vastu eksimises. Kui aga kohus peaks otsustama, et valitsus, kellest oma lendlehes kirjutan, on ebaseaduslik, s. o. püsib võimu juures, ilma et Põhiseadus teda selleks oleks õigustanud, ei saa ma end tunnistada süüdi.
Käesoleval asjal on ka veel teine juriidiline külg. Mina oma lendlehe kirjutamisel ja levitamisel ei kutsunud mitte üles midagi ette võtma selle valitsuse vastu, kes valitses lendlehe kirjutamise ja levitamise päevil. Ei ole vähimatki kahtlust, et enne 3. maid 1934 Eestit valitses kõigiti põhiseaduslik valitsus, kelle vastu minul ja igal korralikul kodanikul ei saa juriidiliselt midagi olla. Minu lendlehes on juttu vaid sellest tulevasest, ebaseaduslikust valitsusest, kes võib osutuda võimu juures pärast 3. maid. Teiste sõnadega, ma ei kutsunud üles tegutsema mitte mingisuguse reaalse, minu lendlehe kirjutamise päeval tegelikult eksisteeriva juriidilise voi füüsilise objekti vastu, vaid ainult ettekujutatava võimaluse vastu. Nagu kohus teab, ei saa tegutsemist olematute objektide vastu süüks panna. Kriminaalseadustiku § 47 ütleb selle kohta selgesti: «Süüteoks ei loeta tegu, mis oli sihitud olematu objekti vastu.»
Lõpuks juhin kohtu tähelepanu ka veel ühele teisele juriidilisele seigale. Põhiseadus on seaduste seadus, meie riigi ülim seadus. Ta määrab kodanike õigusi ja kaitseb nende vabadust ning varanduslikke ja vaimseid hüvesid. Põhiseaduse rikkumine võib väga raskesti riivata neid õigusi ja hüvesid. Ja just seda võimalikku ohtu mina kartsingi. Et seda ohtu minule ja minu kaasmaalastele ei juhtuks, kutsusingi ma kodanikke üles hädakaitseks, sest muid vahendeid, nagu valimisi ja sõnavabadust, meie riigis enam ei võimaldatud. Nagu kohus jällegi hästi näeb, ei loeta hädakaitset kellelegi süüteoks. Seda määravad kriminaalseadusliku §§ 45 ja 46. § 45 ütleb: «Süüteoks ei loeta tegu, mis saadetud korda hädakaitse juures kaitsja enese või teise inimese isikulise voi varandusliku hüve vastu sihitud seadusvastase kallelekippumise korral.» § 46 määrab: «Süüteoks ei loeta ka tegu, mis saadetud korda enese või teise inimese tervise, vabaduse või muude isikuliste või varanduslikkude hüvede päästmiseks hädaohust, mis tekkis ähvarduse, seadusvastase sundimise või muu põhjuse läbi ja mida samal ajal ei saadud kõrvaldada muude abinõudega, kui sealjuures teo kordasaatjal küllalt põhjust oli pidada vähetähtsaks tema poolt sünnitatavat kahju kaitstava hüvega võrreldes.» Kõikidest maistest hüvedest kõige suurem on inimese vabadus. Ja kui hr. Päts võttis ära eesti rahvalt vabaduse valida enesele valitsus, siis asetas ta seega, rahva väga tõsisesse hädaohtu, mis oli tekitatud seadusvastaselt, mille kõrvaldamiseks hr. Päts oli keelanud kõik demokraatliku riigikorra tavalised abinõud ja millest pääsmiseks käesoleval korral on õigustatud igasugune hädakaitse. Kuid ma ei kutsunud üles minema relvadega tänavvõitlusesse õiguste ja vabaduse kui ülima hüve kaitsmiseks. Ei, ma kutsusin rahvast rahule ja külmverele ja võitlema oma vabaduse eest passiivse vastupanuga ebaseadusliku valitsuse ebaseaduslike korralduste vastu. Ja selles mõttes talitasin ma täpselt kriminaalseadustiku järele, sest et kaitstav rahva vabadus kaalub üle igasuguse kahju, mis minu üleskutse oleks võinud tekitada. Kõikidel ettetoodud põhjustel palun minust aru saada, et mul ei ole mitte lihtne vastata mulle esitatud süüküsimusele. Olles seadust austav kodanik, teen süüküsimuse täiel määral sõltuvaks kohtu seisukohavõtust küsimuses, mis on kõige kardinaalsem käesolevas protsessis. Nimelt palun ma veel kord, et kohus kaaluks, kas praegune hr. Päts'i valitsus on Põhiseadusega delegeeritud või mitte. See on väga oluline ja lihtsustaks ning lühendaks kohtulikku asjaajamist.»
Minul ei olnud võimalust välja töötada kaitseplaani Teemant'iga, veel vähem teiste kaitsjatega. Kõnelesin, kuidas oskasin. Aga mu sõnavõtust haarasid kinni advokaadid ja arendasid mu mõtteid uute väidetega. Äärmiselt korrektne kol. Kromel andis sõna kõigile, kuigi prokurör esitas proteste kohtukorra rikkumise, lubamata väljenduste jne. vastu. Muuseas ütles adv. Eerik, et kui tema kaitsealune eitas temale esitatud süüd, siis tahab ta sellele veel juurde lisada, et süüpingil peaks istuma mitte tema kaitsealune, vaid hr. K. Päts. Tema kaitsealune on süütu, sest ta tegutses hädakaitses selle süü vastu, mida on korda saatnud hr. Päts. Teemant seletas:
«Kordan kohtule sõnu, mis ütlesin riigikogus ja mida Pats'i valitsus on keelanud avaldamast rahvale. Ütlesin, et olen uhke olla liige niisuguses rahvaesinduses, kes omab kohusetunnet välja astuda rahva vabaduse ja õiguste eest. Kordan neid sõnu selleks, et avaldada uhkust ka oma kaitsealuse üle, et tal jätkus julgust oma nahka turule tuua sama vabaduse ja õiguste kaitsmiseks. Teatavasti on riigikogu liikmed puutumatud ega pruugi karta oma kõnede eest. Minu kaitsealusega aga on tehtud kümme imet ja ta on pandud nüüd siia süüpinki. See koht aga on minu silmis temale aupink, ja seda ütlen ma mitte üksi kui kaitsja, vaid ka kui Eesti kodanik. Kordan ka seda, mis ma riigikogus ütlesin Pätsi valitsuse kohta: temal tuleb ükskord oma tegude eest aru anda. Ja siis ei jää tal muud üle kui paluda kergemat karistust.»

[nuhk.Albert]

Siin läks prokurör eriti ägedaks. Ta protesteeris, et kohtukorrast on kõrvale kaldutud. Käimas on kaebealuste küsitlemine, kas nad end süüdi tunnistavad. Kuid selle asemel on esitatud argumente, nagu peaksid süüpingil istuma mitte kaebealused, vaid hoopis muud isikud, kelledel käesoleva kohtuasjaga ei ole midagi ühist. Kol. Trakman tõrjus kategooriliselt tagasi minu palve, et kohus peaks seisukoha võtma: kas praegune valitsus on seaduslik või mitte. See ei kuuluvat käesoleva kohtu ülesannetesse, väitis Trakman, ja arutamisel olev asi ei vajavat säärast seisukohavõttu. Pealegi on Riigikohus valitsuse tegevuse tunnistanud seaduspäraseks, kui ta tagasi lükkas vabadussõjalaste kaebused Vabadussõjalaste Liidu sulgemise vastu. «Vapsidele ei tohi mitte lubada valitsust diskrediteerida nüüd uuesti esitatud ettekäänetel», nõudis prokurör. Pöördudes Teemant'i poole ütles ta: «Hoiatan Teid, härra Teemant, et Teie ei viibi mitte riigikogus ja et Teie valitsusevastased avaldused võivad Teile tuua tõsiseid tagajärgi.»
Veel kord sõna palunud ja ka saanud, kordasin oma palvet, et kohtul tuleb käesoleva asja arutamise huvides paratamatult seisukoht võtta valitsuse seaduspärasuse küsimuses. «Põhiseaduse järele kuulub kohtu ülesannetesse mitte ainult kohtumõistmine kodanike üle, kas nad on süüdi või mitte. Kohtu peale on pandud ka üldülesanne valvata, et seadused meie riigis oleksid täidetud, eriti kui kohtu tähelepanu juhitakse seaduse rikkumisele, nagu mina seda praegu teen. Riigikohtu otsus Vabadussõjalaste Liidu sulgemise asjus ei sisalda mingit seisukohavõttu valitsuse seaduspärasuse üle. Selleks ei võinud sel ajal ka olla mingit vajadust, sest Riigikohtu otsuse tegemise päeval, 14. apr., funktsioneeris meil Põhiseadusepärane valitsus. See muutus ebaseaduslikuks ja usurpeeris enesele võimu alles pärast 3. maid, s. o. paar nädalat hiljem sellest päevast, mil Riigikohus langetas otsuse, millele prokurör nüüd tahab ehitada hr. Päts'i valitsuse legaalsust ja Põhiseadusepärasust. Säärast katset hr. prokuröri poolt ehtida hr. Päts'i valitsust riigikohtu otsuse olematu mantliga ei saa mina nimetada muuks kui juriidiliseks pettuseks. Prokurör eksib, kui kutsub mind vapsiks. Seda ma ei ole, kuigi olen osa võtnud Vabadussõjast. Keegi ei ole praegust valitsust «niipalju diskrediteerinud kui tema ise. Valitsus ei ole häbenenud isegi riigikogu suud sulgeda, kui see talle tõtt ütles meelituste asemel. Seega on kogu maa tehtud täielikult tummaks. Ma näen, et ka võimutsejate meelevallast sõltumatus kohtus katsetatakse suu sulgemisega, sest et prokurör on hoiatanud ja ähvardanud minu kaitsjat.»
Peale nõupidamist kuulutas kohus, et minu palve on tagasi lükatud põhjendusega, et kohtu pädevusse ei kuulu küsimus, kas võimul olev valitsus on seaduslik või mitte. Kohtu esimees pöördus uuesti minu poole:
«Kaebealune, kas tunnistate end süüdi süüdistusaktis nimetatud teo kordasaatmises. Palun vastata mitte enam kõnega, vaid lühidalt — ei või jaa.»
«Ei.»
Süüdistusakti ettelugemine, kokkupõrked poolte vahel ja kohtu nõupidamine olid võtnud palju aega, nii et kol. Kromel kuulutas lõunavaheaja. Peale vaheaega algas tunnistajate vannutamine. Need olid kõik kroonu omad, PP ametnikud, peale ainsa erandi — Edmund Hindper'i, kes oli välja kutsutud prokuröri poolt. Kaebealuste poolt ühtki tunnistajat üles antud ei olnud. Vannutamisele järgnes tunnistajate ülekuulamine.
Üks PP assistent teise järele andis seletusi, «mida tema asjast teab». Sel puhul on vajalik märkida järgmist omapärast seika: seadus ei tunnistanud politseis tehtud ülekuulamisprotokolle kohtulikeks materjalideks. Prokuröri («kroonu») süüdistuste kaalu suurendamiseks aga harrastati võtet — kohtusse tunnistajaiks kutsuda ka politseiametnikke. Võte seisnes selles, et politseis ülekuulamisprotokoll valmistati kahes koopias. Üks pandi kausta, teine pisteti varuks laekasse. Ülekuulamise ja kohtupäeva vahel möödus pahatihti mitu kuud. PP mees, saanud kohtukutse, kaevas laualaekast välja asjaomased protokollid, et nende varal tuupida, «mida tema kui tunnistaja teab». Tema tunnistus kohtus oli politseiprotokollide ümberjutustamine, missuguse võttega ikkagi n.-ö. tagaukse kaudu prokuratuuri poolt üritati mängu lülitada politsei mõju kohtulikul arutamisel. Peatunnistaja komissar Eiskop seletas, et Tomingas trükkinud oma põrandaaluse lendlehe küüniliselt «päise päeva ajal ja paari sammu kaugusel poliitilisest politseist».
Teemant küsis temalt: «Kust teie seda teate? Kas olite selle juures?»
« Ei.»
«Kas Tomingas rääkis teile sellest politseis?»
«Ei.»
«Aga kust teie teate?» jonnis Teemant. «Ise te selle juures ei olnud ja Tomingas teile politseis mitte ühtki sõna seletust ei annud. Mis tunnistaja teie olete?»
«Aga ma tean.»
«Aga kust?»
«See ei ole teie asi,» ei osanud Eiskop muud vastata, pühkides laubalt higi. Siin tuli Eiskop'ile appi prokurör, üteldes, et Eiskop'i tunnistust võib kinnitada tunnistaja Hindper ja et ka kaebealune ise on kohtu-uurija ees võtnud õigeks lendlehe trükkimise tema poolt.
«Aga miks te siis niisuguse tunnistaja välja kutsusite, kes ise asja ei ole näinud ega sellest kuulnud,» tõreles Teemant.
Jätkates tunnistuse andmist ütles Eiskop muuseas, et Tomingas'e ülekuulamist toimetanud tema ise. Ülekuulamistel avaldanud Tomingas korduvalt lugupidamatust riigivanema, ülemjuhataja ja valitsuse poliitika vastu. «Kui ma teda kategooriliselt keelasin seda tegemast,» kaebas Eiskop, «siis loobus ta üldse minuga kõnelemast ja kõndis uksest välja.» Eiskop'i abitu kurtmine pani kohtusaali naerma. Sellest hakkas Eiskop veel enam higistama, samuti Teemant'i küsimustest:
«Kas Tomingas oli ebaviisakas oma kõnes või käitumises?»
«Ei.»
«Kas ta ütles teile, et loobub teiega kõnelemast sellepärast, et teie poliitikast midagi ei tea.» «Ei.»
«Aga kas te teate midagi poliitikast?»
«Ei. See tähendab, ma saan palka oma töö eest, mitte poliitika eest.»
«Sooo. . . Poliitikast midagi ei tea, aga olete poliitilise politsei komissar. Aga kuidas te siis taipate Tomingat süüdistada, et ta avaldas lugupidamatust valitsuse poliitika vastu? Mis ta siis ütles?»
«Tomingas ütles, et valitsus on seadusvastane.»
«Aga kust te nii täpselt teate, et praegune valitsus on seaduslik?»
«Seaduslik valitsus on see, kes mulle palka maksab.» Teemant lahutas käsi, rahvas hakkas naerma, prokurör segas vahele:
«Kohus on juba määranud, et siin ei saa arutada, kas valitsus on seaduslik või mitte. Kaitsja Teemant, hoiatan teid veel kord.»
Oma tunnistuse lõpul tuli Eiskop välja üllatusega. Ei tea, kas see toimus tema ülemuste ettekirjutusel või trotsi avaldusena Teemand'i nokkimistele, mis talle ilmselt ei olnud nahkamööda. Eiskop seletas, et Tomingas olla tahtnud kõrvaldada riigivanemat ja ülemjuhatajat. See ei olevat tal korda läinud sellepärast, ta enne kavatsuse teostamist vahistati. Mulle meenus äkki Venda Freiberg'i jutt, kes oli Tallinna Meestelaulu Seltsi, kus kooris minagi laulsin, juhatuseliige. 15. juulil pidi toimuma meestelaulu-päev Pärnus. Sinna oodati tulevat ka Päts'i ja Laidoner'i. Aleksander Viidik oli pöördunud Freiberg'i ja veel mõne teise laulumehe poole õhutusega, et Pärnu laulupeol tuleks Päts ja Laidoner kinni võtta ja küüditada Kihnu saarele. Seal tuleks neid kinni pidada nii kaua, kuni nad kirjutavad alla kaitseseisukorra lõpetamisele. Võtsin seda naljana Freiberg'i suust, aga ta kinnitas mulle, et Viidikal olevat olnud tõsi taga. Freiberg ütles Viidik'ule ära, nagu varemgi maikuus, kui Viidik käis ringi telefonitraatide läbilõikamise plaaniga.
Teemant kargas jälle kallale oma ohvrile:
«Härra komissar, kus te seda kõrvaldamise lugu teate?»
«Agentuurandmete kaudu.»
«Kes teie agendid on? Ütelge välja, kutsuge nad siia!»
«Ма еi või.»
«Ei või! Kas te andsite kohtule vande, et tunnistate tõtt ja ei salga ega varja midagi?»
«Andsin küll. Aga ma olen annud ka ametivande.»
«Mis asi see on?»
«See on vanne mitte avaldada ametisaladusi.»
«Olen olnud mitu korda riigivanemaks, aga ei ole kuulnud, et meie riigis oleks vanne, mis käib üle kohtus antud vande. Kui te olete esitanud inimese vastu süüdistuse, siis peate ütlema, kes selle süüdistuse taga seisab.»
«Ma ei või, mu ametivanne keelab seda.»
«Aga see kange vanne ei keela teid inimese peale pori loopimast. Ma näen siin kohtusaalis istumas ka ajalehemehi. Need saavad oma kirjutamise eest maksetud rea pealt — kopikas, kaks või rohkem. Mis ime, kui homsed lehed on täis võsaröövli-lugusid, et Tomingas on tahtnud kõrvaldada riigivanemat ja ülemjuhatajat. Mis puutub agentuurandmetesse, siis mäletan oma praktikast, et tsaariajal oli lugu nii: niipea kui Kohtupalati esimees Tretjakov kohtuistungil sandarmeeria meestelt kuulis viipeid agentuurandmetele, pani ta nende suu kinni silmapilk. Ma küsin nüüd meie Eesti kohtult: kas soovitakse minu kaitsealuse vastu tõsta uusi süüdistusi agentuurandmete põhjal, nagu poliitilise politsei komissar siin on ette kannud? Palun, mis ütleb selle kohta prokurör?»
Kol. Trakman tõusis püsti ja teatas, et loobub käiku andmast tunnistaja Eiskop'i poolt tehtud avaldusele. Kohtunikega poodiumil nõu pidanud, ütles esimees seepeale, et kohus läheb edasi asjaarutamises vaid süüdistusaktis märgitud piirides. Et prokuröril ei olnud Eiskop'ile esitada küsimusi ja ka Teemant tüdinult käega lõi, lubati Eiskop'il ära minna.
Siis astus kohtulaua ette kolm närviarsti, doktor Soans, Pedusaar ja Kügelgen, kes olid välja kutsutud Teder'i pärast. Nad teadsid, et ekspertiisi tegemiseks peavad nad Teder'i võtma uurimisele, milleks neile lubati Teder viia kõrvalruumi. Vahepeal jätkas kohus tunnistajate ülekuulamist. Julgustatud Teemant'i edust Eiskop'i tunnistuse diskrediteerimisel, hakkasid ka nüüd teised kaitsjad PP assistente kimbutama. Eeskätt läks eriti halvasti Madisson'il. Kui Eiskop'i ülesanne või tahe oli olnud mind mustata seletusega lugupidamatuse avaldamisest ja valitsuse kõrvaldamisest, siis laskus Madisson lausa libedale teele. Kas ambitsioonist, et ta end pidas juristiks, või ettekirjutatud osade jaotamise tõttu hakkas ta seletama paragrahvide ja põhjenduste varal, mispärast Päts'i valitsust tuleb pidada seaduspäraseks. Seda kõike ettekäändel, nagu oleks ülekuulamistel temaga selle üle vaieldud.
Tema kulminatsioonipunktiks oli, nagu prokurörilgi, väide, et Riigikohus ise on sellele valitsusele annud juriidilise tunnustuse. Madisson sai puistata peamiselt adv. Eerik'u poolt, kes tema argumendid kergesti ja asjalikult ümber lükkas. Ka oli Eerik juhtunud viibima asjaosalisena (kaebajate volinikuna) kõnesoleval Riigikohtu istungil ja tõi ette, mis seal tegelikult oli juhtunud. Segadusse aetud Madisson'i tunnistuse efekt oli võrdne Eiskop'i omaga.
Teiste tunnistajate seletused käsitlesid eeskätt lendlehe levitamist. Need pakkusid pooltele vähe huvi küsimuste esitamiseks. Seletustest aga selgus ometi, et lendlehte oli trükitud 15.000 eksemplari ja et seda oli levitatud kõigis linnades ja suurtes alevites. Huvitaval kombel ei tõstetud kellegi poolt üles küsimust, kes selle lendlehe tegelikult trükkis. Nagu juba öeldud, olid minu trükitöölised, Jumal tänatud, protsessist välja jäetud. Süüdistusaktis seisis, et kirjutajaks ja trükkijaks olin olnud mina, ja mul oli heameel, et selle üle ei tekkinud vaidlusi.
Paari tunni pärast kõndis Teder arstide vahel sisse ja istus oma kohale võre taha. Minu tuttav dr. Pedusaar, Tallinna politseiarst, tegi kohtule teatavaks ekspertiisi tulemused. Arstide arvates oli Teder olnud kõigiti terve mees enne tema vahistamist. Aga tema mõistus on läinud segi vanglapõlves. Dr. Pedusaar andis Teder'i vaimuhaigusele ka raskesti meeldejääva ladinakeelse nime. Et Teder ei olnud hull oma teo kordasaatmisel, vaid oli nõdrameelseks läinud alles hiljem, tuleb teda arstide arvates pidada vastutusvõimeliseks. Kui kohtu esimees pöördus Teder'i kaitsja poole küsimusega, kas ta aktsepteerib ekspertide arvamuse, tõusis Teder ise püsti:
«Miks mitte,» ütles ta, «ka Päts oli enne tark ja läks hulluks alles hiljem. Miks te ainult minu kallal norite?»
Seejärel kuulutati kohtuistungile vaheaeg kuni järgmise hommiku kella üheksani.
Järgmisel hommikul jätkati tunnistajate ülekuulamist. Mina ei olnud ühelegi tunnistajale esitanud küsimusi. Aga kui Hindper oli jõudnud lõpule oma jutuga, palusin Teemant'i, et ma ise saaksin küsitella oma koolivenda. Küsisin temalt, kas ta mäletab ülekuulamist poliitilises politseis, kus mind seati temaga silm silma vastu.
«Jah,» vastas Hindper.
«Millal see oli?»
«Üheksandal juulil,» teadis Hindper ütelda. Küsisin edasi, et kas tal ei ole midagi meelde jäänud sellest ülekuulamisest.
«Оо-jaa,» vastas Hindper, «seal juhtus suur skandaal.»
«Mis seal siis juhtus?»
«Komissar Täht kukkus sind sõimama. Eiskop ja mina kuulasime pealt.»
«Mida siis Täht mulle ütles?»
«Ütles, et sina ei olevat ohvitser, vaid kaabakas, lurjus, näru. Kõiki sõnu enam täpselt ei mäleta. Aga seda ma tean, et ta karjus veel siga ja passatski.»
«Kas mina ka kedagi sõimasin sinu juuresolekul?»
«Ei.»
«Mis mina siis tegin?»
«Kui sind Täht oli sõimanud, kargasid talle kallale. Ma ehmusin päris ära.»
«Ja see sündis kõik ülekuulamisel?»
«Jah, see oli kõik ametlik. Mind pandi veel alla kirjutama protokollile.»
Siin segas end vahele Teemant: «Kas sõimusõnad pandi ka protokolli?»
«Ei,» vastas Hindper. «Teised tormasid sisse. Tomingas sai peksa ja viidi ära. Sellega see ülekuulamine lõppes.»
Teemant pöördus kohtu poole: «Minu kaitsealune ei ole minule sellest kõnelnud. Palun kohut protokollida, et ta sai poliitilises politseis sõimata ja peksa, nagu prokuröri tunnistaja Hindper siin seletas. Ka palun ma täiendavalt üle kuulata komissar Eiskop'i, et saada täielikku pilti, mis meil vaikiva ajastu oludes toimub ülekuulamisel politseis.»
Kohtu esimees, pidanud nõu oma kaasistujatega ilma poodiumilt lahkumata, teatas, et komissar Eiskop'i täiendavaks ülekuulamiseks ei ole põhjust, samuti ka mitte tunnistaja Hindper'i poolt ettetoodud vahejuhtumi protokollimiseks.
Tunnistajate ülekuulamise kestel, küsimiste ja kostmiste ajal, tekkisid korduvalt vaielused prokuröri ja kaitsjate vahel. Ühenduses nendega said kaitsjad mitmel puhul märkusi, hoiatusi, sõna-äravõtmise ähvardusi. Kaitsjad võtsid õigeks, et lendleht on trükitud ja levitatud. Kuid nad väitsid, et tunnistajate ja muude tõenditega ei ole kindlaks tehtud, et lendlehe tekst sisaldab üleskutset valitsuse seaduslike korralduste vastu. Näiteks andis 12. märtsil Pätsi valitsus, kes sel ajal oli seaduslik, välja määruse, millega kindral Laidoner pandi ülemjuhatajaks. See määrus on ilmselt ebaseaduslik, sest et see käib risti vastu Põhiseaduse §-le 80. Et Laidoner'i määramine on ebaseaduslik, siis on ka kõik tema poolt antud sundmäärused, käsud ja korraldused EO IPSO ebaseaduslikud. Samuti on ebaseaduslikud kõik Päts'i dekreedid ja tema valitsuse korraldused, mis on antud pärast 3. maid 1934. Peale seda kuupäeva ei olnud Päts'il ega tema valitsusel Põhiseadusega delegeeritud võimu riigi valitsemiseks. Ka Päts'i valimiste edasilükkamise dekreet 19. märtsist 1934 on Põhiseaduse tähe ja mõtte jäme rikkumine. Põhiseaduse § 60 otseselt keelab dekreediga muuta valimisseadust. Põhiseaduse II osa määrab sõnaselgelt valimiste sooritamiseks kindla lõpptähtaja, mis on ülimalt oluline Põhiseaduse ellurakendamiseks. Selle valimiste mittevõimaldamise dekreediga on Päts meelevaldselt haaranud võimu ja teinud end sõltumatuks rahva tahteavaldusest. See hoolimatus õigusliku ja rahvavalitsusliku korra vastu on jätkuvat väljendust leidnud hiljutise kaitseseisukorra pikendamisega ja riigikogu sulgemisega. Kui kaua meie maal mõeldakse niimoodi seadusvastaselt valitseda ja kas meie üldse enam oleme rahvavalitsuslik riik? küsisid kaitsjad. Ja mispärast kohus keeldub Päts'i valitsuse seaduspärasuse kohta seisukohta võtmast, on see ju käesoleva protsessi peatuum? Kas kartusest täidesaatva võimu ees? Või keelab seadus säärast seisukohavõttu?
Kaitsjate sõnadest käis punase joonena läbi väide, et prokuröril ei ole mitte korda läinud tema enda tõenditega või tema poolt väljakutsutud PP assistentidega tõestada, et praeguse valitsuse korraldused on seaduslikud. See tõekstegemine aga on ülimal määral oluline, sest kaebealustele esitatud süüparagrahv loeb karistatavaks vaid üleskutset valitsuse seaduslike korralduste vastu.
Neil sõnavahetustel tegi prokurör kol. Trakman oma parima. Jättes kõrvale ta vahelehüüded hoiatuste ja ähvardustega ja pöördumised kohtu esimehe poole, et see ei lubaks kaitsjail «niimoodi rääkida», avaldas kol. Trakman järgmisi mõtteid.
Valitsuse seaduspärasus on endastmõistetav ja kahtlused selle üle ei ole lubatud. See on sama valitsus, kes seaduslikult ametisse seati riigikogu poolt oktoobrikuus mineval aastal. Tema õiguslikus seisundis ei ole midagi muutunud ei pärast 12. märtsi ega 3. maid. Seepärast tuleb kõiki tema poolt antud korraldusi lugeda seaduslikeks. Mis puutub kindral Laidoner'i määramisse ülemjuhatajaks, siis olgu meelde tuletatud, et kindral Laidoner on ka juba varem ülemjuhatajaks määratud, nimelt pärast 1. dets. 1924. Siis tema määramise vastu ei protesteeritud, sest ta päästis Eesti riigi hukatusest. Ka nüüd on kindral Laidoner osutanud samu teeneid meie maale ja rahvale, surudes maha riigi kukutamise katsed vabadussõjalaste poolt, kelle tegevus on Riigikohtu poolt tunnistatud riigivastaseks. Kohtu arutamisel olev põrandaalune lendleht kannab allkirja «Vangistamata vabadussõjalased», mis tõendab, et see on valmistatud samade riigivastaseks tunnistatud elementide poolt. Lendlehe eesmärgiks on tekitada segadusi ja vapustusi meie riigis. Et pääseda ärateenitud karistusest, on lendlehe tegijad, vapsid, siin esitanud igasuguseid keerulisi argumente. Need on tehtud vaid suitsukatteks ja neid ei saa võtta ei juriidilistena ega asjalikkudena. Seletused endakaitsest vabaduste ja õiguste rikkumise vastu on tühi jutt. Keegi ei ole neid rikkunud. Teatavad kitsendused on küll maksma pandud, aga need on seletatavad kaitseseisukorraga, mis on valitsuse poolt välja kuulutatud riigikogu heakskiitmisel. Omistada valimiste edasilükkamise dekreedile ebaseaduslikkust ja veel niisugusel määral, nagu seda teeb see illegaalne vapside lendleht, näitab vaid kujukalt nende riigivastast mentaliteeti. Igaüks teab, et valimiste teostamine ärevas meeleolus on võimatu ja et valimiste edasilükkamine on toimunud vaid riigi ja rahva huvides. Kui vapsid tõesti tahavad olla head isamaalased, nagu nad end ise nimetavad, peaksid nad koos teiste kodanikega valimiste edasilükkamist tervitama, aga seda mitte fantastiliselt maalima seaduse rikkumiseks. Eesti on õiguslik riik ja seepärast on ka kõik valitsuse korraldused seaduslikud. Teissugune arusaamine väljendab vaid pahatahtlikku, ebaisamaalist ja riigivaenulist mõtlemisviisi.
Seejärel konstateeris esimees, et tunnistajate ülekuulamine, seletuste andmine ja asitõendite vaatlemine on lõppenud, ja andis prokurörile sõna süüdistuskõneks.
Selles kõnes märkis kol. Trakman, et kõikide kaebealuste süü on kindlaks tehtud. Peasüüdlane Tomingas on illegaalse lendlehe koostanud ja trükkinud ning tema kaaslased on seda levitanud. Nad on selle teo ka ise omaks võtnud, kuigi nad end süüdi ei tunnista mitmesuguseil ettekäändeil. Kol. Trakman peatus iga levitaja juures, iseloomustades tema osavõtu ulatust kordasaadetud roimas. Ka kaalus ta igaühe hariduslikku taset, jõudes tulemusele, et see olevat ebaintelligentne (kõik olid lõpetanud keskkooli). Et levitajad ei olnud võimelised taipama oma teo tagajärgede tõsidust, väitis prokurör, ja et nad seni on olnud kohtu poolt karistamata, tuleb seda neile heaks panna süüd pehmendava seigana. Seepärast tuleb neile määrata kergem karistus kohtu äranägemisel.
Peasüüdlase Tomingas'e suhtes aga tuleb karistuse määramisel meeles pidada mitmeid tema süüd raskendavaid tegureid. Tema eitab oma süüd ega kahetse, vaid otse uhkeldab sellega. Ta on haritud inimene, täiesti teadlik oma teost. Ta on olnud ohvitser ja seisnud vastutavad kohtadel riigiteenistuses, aga ei võta omaks, et ta oma teoga on sünnitanud halba isamaale. Vastupidi, isehakanud juristina tõlgitseb ta seadusi enda kujutluse järele ja õõnestab usaldust valitsuse vastu, kelle eesotsas seisavad meie teeneterikkaimad riigimehed. Valitsuse seaduslikud korraldused, mis meie maale ja rahvale on toonud julgeolekut, korda ja rahu, temale ei meeldi. Uute segaduste sünnitamiseks, kirgede õhutamiseks ja kodurahu hävitamiseks kutsub ta üles tõrkuma täitmast valitsuse seaduslikke korraldusi. See ei ole tegu korralikule kodanikule, veel vähem ohvitserile, aga veel vähem endisele välisministeeriumi kõrgele ametnikule. Seda võib teha vaid vastutustundetu vaps äärmises meelekibeduses, et võim, mida ta tahtis haarata, on tema käest ära libisenud, ja lootuses, et seda saab teistkordselt haarata ükskõik milliste vahenditega. On kaaluvaid põhjusi arvata, et kaebealune Tomingas kavatseb jätkata oma riigivastast tegevust. Oma kohtu poolt karistamata mineviku, sorava eruditsiooni ja andekuse tõttu demagoogias on ta ohtlik isik ühiskonnale. Teda võidakse eksikombel usaldada ja uskuda ning tema valitsusvaenulisusele järgida. Seepärast on vajalik teda ühiskonnast isoleerida pikemaks ajaks. Prokurör lõpetas oma süüdistuskõne nõudega: «Arvestades kõiki süüd raskendavaid asjaolusid ja võttes käsitlusele kaitseseisukorra ajal kehtivaid määrusi, tuleb peasüüdlase Tomingas'e suhtes §-is 129 ettenähtud kõrgeimat karistusmäära — kolm aastat parandusmaja — tõsta kaheksale aastale.»
Meie, kuue kohtualuse advokaatide kaitsekõned kestsid õhtuni. Prokuröri nõudmisel peatati kõnelejaid mitu korda ja adv. Eerikul võeti sõna ära. Peakaitsekõne pidas Teemant, keda küll hoiatati, aga kõne lõpuni viimist ei takistatud. Teemant sattus üsna ruttu hoogu, ronis paaril korral poodiumile, vehkles seal kohtunike ees pliiatsiga oma sõnade rõhutamisel. Ta ütles muuseas: «Kui tsaar 1906. aastal konstitutsiooni rikkudes saatis Riigiduuma laiali, avaldasid Duuma liikmed Viiburis üleskutse passiivseks vastupanuks tsaarivalitsuse meelevallale. Tsaar karistas neid kolmekuise vangistusega, nende hulgas ka Duuma liiget Jaan Tõnisson'i. Nüüd on vanad, tsaariaegsed seaduse vägistamised ja võimutsemise hood otsaga tagasi tulnud Eestisse. Selle vastu protesteerimiseks avaldas minu kaitsealune parafraasi ajaloolisest Viiburi üleskutsest. Aga nagu kuulsite, nõuab hr. Päts'i valitsuse prokurör temale selle eest karistuseks kaheksa aastat, seda sellesama veneaegse paragrahvi järele, mille alusel tsaar nuhtluseks andis kolm kuud! Praeguste aegade iseloomustamiseks on see küllaltki tähelepanuväärt. Tähelepanuväärt on ka see, millega prokurör seda kõrget karistusmäära põhjendab. Ta ütleb, et Tomingas olevat vaps. Siin on «Päevalehe» number, millest kohus võib lugeda, et Tomingas koos admiral Pitka'ga lahkus protestiks vabadussõjalaste kongressilt kaks ja pool aastat tagasi, märtsikuus 1932. Mispärast? «Päevaleht» ütleb: seepärast, et Pitka ja Tomingas ei saanud pooldada Vabadussõjalaste Liidu otsust hakata tegelema poliitikaga. Seepärast lahkusid nad mõlemad Vabadussõjalaste Liidust ja koos nendega kogu Lahinguvendade Klubi. Siin on prokuröri jutt ümber lükatud must valgel. Ükskõik, kes selle propagandavägisõna on välja mõtelnud, aga Tomingas ei ole vaps. Edasi põhjendab prokurör minu kaitsealuse vanglasse heitmist veel sellega, et teda võidakse uskuda ja temale järgida. Mispärast? Sellepärast, et Tomingas on olnud aus inimene. Ja tõepoolest ta on olnud hea eestlane. Ta hakkas meie rahvuslikku sõjaväge asutama juba enne Eesti iseseisvuse sündi, a. 1917, kui vene madrused ja soldatid tal iga päev võisid selle eest pea otsast ära keerata. Ta oli meie rahudelegatsiooni sekretäriks Tartu konverentsil ajal, kus meie rahva elu ja surm seisis noateral. Vabadussõtta läks ta ohvitserina ise, ilma ajamata. Härra prokurör, kas olen ma õieti kirjeldanud minu kaitsealuse minevikku, mille pärast te nõuate temale karistusmäära kõrgendamist?

[nuhk.Albert]

Ja nüüd see valitsuse vaenulisuse-asi, mida prokurör süüks paneb minu kaitsealusele. Tõsi on: Tomingas ei ole sõber ükspuha missugusele valitsusele, nagu komissar Eiskop. Ta tunnustab vaid põhiseaduslikku valitsust ja seda sellest hoolimata, kas ta sellelt palka saab või mitte. Kui meie aga valitsuse tunnustamisel langeme põhiseaduslikkuse põhimõttelt Eiskop'i lihtsameelsusele, kellelt kuulsime, et seaduslik valitsus on see, kes talle palka maksab, siis ei ole Eesti riigis asjad mitte korras. Siis võib kergesti juhtuda nii nagu Meksikos või mujal Lõuna-Ameerikas, kus paar korda aastas end keegi seaduslikuks valitsuseks kuulutab ja alati ka pooldajaid leiab, kes talle hõiskavad lootuses profiidile. Et ära hoida Eesti muutumist Meksikoks, vaadake — see on see eesmärk, mida minu kaitsealune oma lendlehega taotleb. Mitte segaduste sünnitamist või riigikukutamist, nagu prokurör ütleb. Ja tõesti, täna võib ju hr. Päts Põhiseadust tõlgitseda nii, kuidas see temale meeldib: riigikogu laiali saata ja oma tegude kritiseerimise ära keelata, veel muidki vägitegusid teha, ja see kõik õnnestub talle. Aga homme võib tema eeskuju järele sama õigusega talitada Päts number kaks või number kolm. Ka isegi vabadussõjalane Sirk, kellel ka on pooldajaid ja kes nüüd võib ütelda, et ta teeb vaid seda, mis Päts temale ette tegi. Vähe on sellest, et valitsus end loeb seaduslikuks ja et kodanikkudel on keelatud selle juures kahelda, nagu prokurör meile ütles. Valitsus peab olema seaduslik mitte ainult enese silmis, vaid ka seaduse silmis. Ja ta peab ka seaduse järele talitama, nagu seisab kirjutatud meie Põhiseaduses: «Põhiseadus on vankumatuks juhteks riigivanema, riigikogu, valitsuse ja kohtute tegevuses.» Kas Põhiseadus on olnud härra Päts'ile vankumatuks juhteks? Ei ole. Ta on oma dekreediga edasi lükanud kõige tähtsama rahva õiguse teostamise vahendi — valimised. Ja seda risti vastu Põhiseaduse keelule. Seda vabandada ärevate aegadega on aluseta — kõigile on näha, et üle maa valitseb rahu ja kord. Aga meil on valimisi peetud ka varem kaitseseisukorra ajal, isegi sõja ajal, Vabadussõjas. Ja midagi ei olnud katki, rahvas ei olnud haige. Mina olen pikki aastaid Päts'iga koos töötanud avalikus elus. Meil on olnud lahkuminekuid mõtetes, aga mitte kunagi põhimõtetes. Nüüd aga ei saa ma härra Päts'iga kaasa minna. Mispärast? Vaatasin Asutava Kogu protokollidest järele ja leidsin, et Tomingas oma lendlehes on õieti tsiteerinud härra Päts'i sõnu: «Seadust peab mõistma nii, nagu ta on kirjutatud, aga mitte nii, nagu teda mõista tahetakse.» Ja peab ütlema, et Tomingas on seadust tõlgitsenud õieti, Päts aga mitte. Et härra Päts'i teod nüüd on hakanud käima vastu tema sõnadele, seepärast lähevadki meie teed temaga lahku. Tomingas oma lendlehega ei ole mitte halba teinud oma isamaale, nagu ütles prokurör, vaid vastupidi: ta on ära teeninud tänu kõikidelt seadust austavatelt kodanikkudelt. Ei saa lubada, et meie demokraatlikus riigis rahva tahte asemel maksma hakkaks ühe inimese tahe nagu tsaariajal. Meid on küllalt kaua valitsenud kindralkuberner ja keiser ja meie ei taha neid aegu enam tagasi. Selle võimaluse vastu on minu kaitsealune võidelnud, ta on maksva Põhiseaduse hoidmiseks rahvast kutsunud hädakaitsele, ta on talitanud kõigiti seaduslikult kui hea isamaalane. Ma tunnustan tema tegu mitte kui kaitsja, vaid ka kui Eesti rahvariigi kodanik. Et mu kaitsealune on üles astunud mitte seaduse rikkumiseks, vaid selle kaitsmiseks, palun teda süütuks mõista.»
Kaitsekõnede lõppemisel kuulutas kohtu esimees istungile vaheaja kuni järgmise hommikuni kell 9. Enne lahkumist aga andis ta sõna Teemant'ile erakorraliseks teadaandeks. See kahmas laualt mõned ajalehed ja veheldes nendega, seletas ärritatult: «See, mida ma eile kartsin, on aset leidnud. Praegu näen, et «kolmekopikamehed» on lehte pannud kohtus kuuldud loo, et Tomingas olevat tahtnud kõrvaldada riigivanemat ja ülemjuhatajat. Nad aga on kogemata või meelega kirjutamata jätnud, et kohus otsustas sellele poliitilise politsei provokatsioonile mitte reageerida. Nüüd aga loeb rahvas lehte ja mõtleb ei tea mis. Õiguse jaluleseadmiseks palun protokollida kohtu otsus, et tuleb jätta tähele panemata komissar Eiskop'i poolt tehtud avaldus.» Peale nõupidamist püstijalu poodiumil otsustas kohus Teemant'i protokollimise palvet mitte rahuldada.
Järgmisel hommikul anti kaebealustele viimane sõna. Küsisin Teernant'ilt, mis ma ütlema pean. Ta vastas õlgu kehitades: «Ah, rääkige, mida tahate.»
Kui järjekord jõudis minu kätte, ütlesin: «Kinnitan veel kord minu usku kohtu õiglusesse. Olen lendlehed kirjutanud, trükkinud ja levitanud. Minu kaaskaebealused on selles teos süütud, seepärast palun nad õigeks mõista. Mul ei oleks enam midagi ütelda, kui ma eile õhtul ei oleks siin kuulnud, et nüüd ka juba ajalehed kirjutavad, nagu mina olevat tahtnud kõrvaldada riigivanemat ja ülemjuhtajat. Lubage mulle selle kohta ütelda, et niisugused atentaadi-kavatsused on minule täiesti võõrad. Tunnen härra Päts'i juba 1917. aastast saadik. Mul oli au temaga koos töötada Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitees, kus tema oli esimees ja mina abiesimees. Ma ei ole päri tema poliitikaga, kuid minu käsi ei tõuse tegema kurja tema isikule. Kindral Laidoner'i tunnen alates Vabadussõja algusest. Mul oli õnn tema palvel Venemaalt päästa tema poeg ja naise-ema, koos ltn. Richard Ööveliga ja kapten Nikolai Vildenauga. Ka kindral Laidoner'i isiku vastu ei saa minul olla mingit kuritahtlikkust, kuigi ma Eesti sõjaväe au nimel ei pea väärikaks temale kui meie kõrgeimale ohvitserile hr. Päts'i poliitikale kollaboreerimist. Kui kohus on leidnud võimalikuks loobuda komissar Eiskop'i poolt minu vastu tõstetud põhjendamata süüdistusest, siis palun küll niisugune loobumine teha teatavaks ka ajalehtedele. Palun veel kord mõista õigeks minu kaaskaebealused, sest ka prokurör ütles, et nad ei olnud teadlikud neile süüks pandud teo ulatusest. Tänan kohut mind korrektselt kohtlemise eest. Tänan ka kõiki kaitsjaid heatahtliku vaeva eest, mis nad minu kaitsemisel on näidanud. »
Kui olin istunud, küsis minult kohtu esimees: «Aga mis te siis palute enda eest?» Teemant tõukas mulle külge: «Õigeksmõistmist.» Tõusin uuesti püsti: «Palun ka mind õigeks mõista, sest et ma kuidagi ei saa omaks võtta süüdistust, mis prokurör ette kandis.»
Kol. Kromel kuulutas kohtuliku arutamise lõpetatuks ja teatas, et kohus läheb otsust tegema. Kohtunikud ja prokurör lahkusid saalist kella kümne paiku hommikul. Mind viidi köögiruumi ootama. Esimesed tunnid ei tundunud pikana, sest et mind vargsi käisid vaatamas naine ja Teemant. Nende külaskäike võimaldas vanem-allohvitser Tamm, kes oli kohtuistungile komandeeritud sõdurite vahtkonna ülemaks.
Aga tunnid veeresid tundide järele. Kui kätte jõudis juba videvik ja seejärel ka õhtupimedus, hakkas südames maad võtma nördimus. Tamm tõi mulle välisuudiseid: Laidoner'i adjutant olevat masinaga juba kolmandat korda maja ette sõitnud ja kohtunike pool käinud, Teie abikaasa istuvat saalis, saadab Teile ajalehe ja võileibu; kol. Trakman lipsanud jälle kohtunike juurde jne.
Siis hakkas ka Tamm avaldama kannatamatust: «Ei tea, mis nad nii kaua munevad. Inimene ootab ja ootab oma hinge seest välja, aga neil pole ei kiiret ega häda.»
Lõppeks, veidi enne südaööd, viidi mind mu kohale kohtusaali. Kohus oli nõu pidanud üle 12 tunni. Kohtu sisseastumisel tõusid kõik kohalviibijad püsti ja jäid seisma, ka kohtunikud. Kol. Kromel hakkas midagi lugema paberilehelt. See värises ta käes, mistõttu pidi paaril korral peatuma. Ka ta häälest oli tunda ärritust. Püüdsin end hoida hästi sirgelt ja kohtu esimehele otse silma vaadata. Pea oli uimane, Kromell tasane hääl kostis kõrvu vaid katkenditena, nagu kusagilt kaugelt. Mõni minut kestnud lugemisest jäid pähe vaid sõnad «neli aastat». Need on määratud minule! Mäletan veel Teemant'i sõnu, et ta tuleb mind vaatama; mäletan, et surusin jumalagajätuks kätt oma kaaslastele — ja see on kõik, mis mul on meelde jäänud kohtu lõpust enne minu äraviimist.


JÄRELLOOD


Jaan Teemant'i vanglasse tulles järgmisel pealelõunal võtsin ta vastu õnnitlusega: «Noh, härra Teemant, soovin õnne nelja aasta saamise puhul. Ja teie hirmutasite mind üheaastase karistusega.»
«Mis lora te ajate,» tõrjus ta, «kust te võtate neli aastat? Teil tuleb istuda kaks aastat ja kolm kuud. Siin on otsus, lugege ise.»
Lugesin paberilt, et mulle on antud küll neli aastat, aga kohus on selle karistuse vähendanud kahele aastale kolmele kuule, «arvesse võttes süüaluse teeneid Eesti Vabariigi loomisel ja Vabadussõjas.» Teiseks üllatuseks oli ka veel see, et kohus oli otsustanud arvesse võtta minu eeluurimisel istutud aja, kuigi ma end süüdi ei olnud tunnistanud. Tänasin Teemant'i juba rõõmsamini heade uudiste eest. «Uudised pole sugugi head,» hakkas ta torisema. «Teie pärast on kol. Kromel lennutatud omalt kobalt. Kahju temast, ta on hea ja aus mees, minu sõber.»
«Kuidas nii, minu pärast?» hakkasin vastu Teemant'ile.
«Noh, teile oli kõrgemalt poolt määratud kaheksa aastat, nagu prokurörile oli kästud nõuda. Nüüd vähendas kohus seda veerandile. Ja mis peaasi, võttis teil arvesse eeluurimisaja, mida tehakse vaid nende suhtes, kes on end süüdi tunnistanud. Seepärast Kromel löödigi sõjaväest välja ja tagandati sõjaringkonnakohtu esimehe kohalt, kus ta võis olla suur ja omaette härra.»
Seda kuuldes hakkas ka minul kahju ilmsüütust Kromel'ist, kes kohtuistungeil oli olnud väga korrektne.

2. veebr. 1935 avaldati «Riigi Teatajas» riigivanema otsus nr. 119, millega end. sõjaringkonnakohtu esimees Gustav Karl Kromel nimetatakse kohtukoja liikmeks. See uus koht aga oli ametiastmelt madalam eelmisest, palgalt madalam ja vastutuselt väiksem.

Selgus, et Teemant oli tulnud küsima, kas ma tahan anda kassatsioonikaebust Riigikohtule, mille esitamiseks oli aega antud 24 tundi. (Teatavasti ei luba seadus sõjakohtu otsuse peale esitada edasikaebust, vaid ainult kassatsiooni, mis ei tohi käsitella otsuse sisulist külge, vaid üksnes võimalikke vormivigu.) «Tahan küll,» vastasin, «muidu võidakse mõtelda, et ma kohtuotsuse õigeks pean.» Meie kassatsioonikaebuse lükkas Riigikohtu kriminaalosakond tagasi 14. veebr. 1935.
Minu kohtuasjast tõid teateid peale kodumaise ajakirjanduse ka paljud välislehed kui «esimesest vabadussõjalaste protsessist». Näitena olgu toodud sõnum Šveitsi päevalehest «Neue Zürcher Zeitung», soliidseimast ajalehest Euroopas. Viimane kirjutab 28. nov. 1934 pealkirja all «Esimene vabadussõjalaste protsess»:

Tallinna sõjakohus langetas otsuse 3. mai üleskutse koostajate ja levitajate kohta. Üleskutses protesteeriti kaitseseisukorra väljakuulutamise ja vabadussõjalaste liikumise mahasurumise vastu, 4 kaebealust mõisteti vangi kahest aastast kolmest kuust kuni viie kuuni. 2 kaebealust mõisteti õigeks. Samuti otsustati alustada kohtulikku juurdlust, kas ühe kaitsja kaitsekõne ei sisaldanud seadusevastaseid momente. Oma kõnes ründas kaitsja teravasti praegusi võimumehi ja võrdles käesolevat olukorda tsaariaegadega.

Tõepoolest — Jaan Teemant'i vastu alustati jälitamist, nagu Šveitsi ajaleht kirjutas. See aga lõpetati, sest nähtavasti ei söandanud Päts'i valitsus repressioone tarvitada endise riigivanema vastu.
Eesti ajalehti sain lugeda alles paar aastat hiljem, pärast minu vabanemist vanglast. Pidin andma tunnustuse propagandatalitusele, kes oli teinud puhta töö. Protsessi kirjeldus on serveeritud avalikkusele mingisuguste narride inimeste rumala tembuna («ainult Tomingas oli saanud kõrgema hariduse Londoni Ülikoolis, teised kaebealused on algkooli haridusega»). Kaebealuse Teder'i kohta kirjutab «Päevaleht» 15. nov. 1934: «Tekib küsimus, kui kaebealune Teder on tõesti ebanormaalne, siis — kes kasutas ebanormaalse inimese ära lendlehtede levitamiseks?» Vastus on — mõistagi Tomingas. Lendlehe tekst on üle antud mõnesõnaliselt ja valesti. Kaitsjate kõned ei ole ära toodud ka umbkaudseltki. Minu käitumist kohtus kirjeldab propagandatalitus järgmiselt («Päevaleht» 15. nov.):

Tomingas vastab, et süüküsimus on juriidiline küsimus, asjaolude hindamine kuulub praegu kõrge kohtu kompetentsi. Selle järele Tomingas leiab, et süüdistusaktis olevat eksitus, lendlehes tema igatahes ei olevat kirjutanud, et kaitseseisukord on seadusevastane. Lendlehe kirjutanud tema üksi. Teisi kaebealuseid ta ei tundvat. «See on kõik, mis ma võin ütelda,» lõpetab Tomingas. «Nii siis, faktid võtate õigeks?» ütles eesistuja. «Kuid süüdi ei tunnista end.»
«Mina pole tahtnud midagi halba isamaale,» vastab Tomingas.

Avalikkusele jäetigi suurima hoolega ette toomata, mispärast Tomingas lendlehe kirjutas, mida see lendleht taotles ja kuidas ta end prokuröri ees kaitses. Kohtu õiglase otsuse rõhutamiseks lasti «Päevalehte» 18. nov. kirjutada:

Kohus läks käesolevas asjas otsust tegema hommikul kella poole 11 ajal ning siis loodeti, nagu kohtunikud ise olid avaldanud arvamist, et kolme tunni pärast on otsus valmis. Tegelikult aga kulus otsuse tegemiseks 9 ja pool tundi, mis näitab, millise põhjalikkusega kohus kaalus iga kaebealuse süüd karistusi määrates.
Publik ootas otsuse kuulutamist kannatlikult kogu päeva kuni õhtuni.

Minu sõjakohtu protsessil, mis lõppes laupäeval, 17. nov., järgnes omapärane järelmäng. «Vaba Maa» oli protsessi kirjeldusel ära toonud ka minu viimse sõna, aga omapoolse märkusega: Tomingas'e jutt, nagu oleks tema koos ltn. Öövel'iga ja kapten Vildenau'ga päästnud kindral Laidoner'i abikaasa ema ja tema poja, ei vasta tõele. Tomingasel ei olnud sellega midagi tegemist.
Minu naine võttis selle ajalehenumbri ja läks Laidoner'i jutule. Sõjaministeeriumi hiiglahoonet külastanud lihtsurelikud teavad, kui raske oli pääseda meie riigi kõrgeima ohvitseri juurde. All sissekäigul laua juures tuli end registreerida ja põhjused ära seletada. Siis telefoneeris vahtkonna-allohvitser kuhugi ja kellelegi. Telefoneerimise tulemuseks oli harilikult viisakas vabandus ühel või teisel ettekäändel, et kindral ei saa jutulesoovijat vastu võtta. Sama protseduur tuli läbi teha ka minu naisel. Aga juhtus ime. Kaks sõdurit, püssid rihmaga üle õla, viisid ta üles viiendale korrale, kus asus Laidoner'i kabinet.
Laidoner pakkus mu naisele istet, üteldes:
«Kas te teate, miks ma teid vastu võtan? Tahtsin näha seda väikest vahvat noorikut, kes nii ustavalt oma mehe poole hoiab. Mul on kahju, et teie abikaasa on ennast ise asetanud olukorda, milles ta viibib. Ma tunnen härra Tomingas't juba kaua aega. Ta on töötanud koos härra Päts'i ja minuga. On tõesti väga kahetsemisväärt, et selle asemel et minna härra Päts'i poole või tulla minu juurde, kui tal oli midagi ütlemist, heitis ta kampa selle poisikesega. Mis võin teha teie heaks, proua Tomingas?»
«Mina ei tulnud teid mitte paluma,» ütles mu naine. «Tulin teilt pärima, mis õigusega teie ajaleht «Vaba Maa» minu meest nimetab valelikuks. Näete, siin ta kirjutab, et Tomingas'e jutt teie perekonnaliikmete päästmisest ei vasta tõele. Teie, härra Laidoner, peaksite tõde teadma.»
«See ei ole vale, mis «Vaba Maas» seisab. Kuidas võis Tomingas häbematul viisil rääkida, et tema on Venemaalt ära toonud «babuška» ja minu poja? Seda tegid hoopis ltn. Öövel ja kapten Vildenau.»
«Teie jutt ei saa õige olla,» jätkas mu naine jonnakalt. «Minu mehe arhiivis on mitu teie telegrammi, mis on temale saadetud Moskvasse teie poolt. Neis manitsete teda, et ta ei või mingil juhul kojuteele asuda ilma teie «babuškata» ja pojata. Ka teatate ühes telegrammis, et peate minu meest vastutavaks kogu selles päästeaktsioonis. Olen selle arhiivi ära peitnud politsei läbiotsimiste eest. Kuid teie võite omaenese arhiividest sõjaministeeriumis järele vaadata, kus teie telegrammide ärakirjad kindlasti peavad olema.»
«Kui see nii on,» vastas Laidoner, «et need dokumendid on olemas, siis oli see Tomingas'e kohus käsku täita. Ja miks sellest üldse enam rääkida, sest pole ju enam «babuškat» ja pole enam poega. Üldse, sellest on mööda läinud nii palju aega, et mina enam ei mäleta.»
«Kui teil on dokumendid olemas või kui teie ei mäleta, siis ei saa teie «Vaba Maale» õigust anda minu mehe mustamiseks. Tomingas istub vanglas ja teda ei lasta sealt ennast kaitsta. Ja olgugi, et ta tõtt rääkis, kutsuvad teie lehed teda valelikuks. Minu mehel ei tarvitsenud teie käsku täita, kui ta ei oleks tahtnud. Ta ei allunud teile, vaid välisministrile. Ma nõuan, et te annaksite õienduse oma lehtedele. See oligi põhjuseks, miks ma siia tulin.»

Lugu Laidoner'i naise-ema ja poja päästmisega oli järgmine. Tartu rahukonverentsil jaanuari algul 1920 (kohe peale vaherahu allakirjutamist vana aasta õhtul) palus Vene peadelegaat Adolf Joffe meie delegatsiooni esimeest Jaan Poska't omavahelisel erikõnelusel andmeid hankida Lenin'i naisevenna Krupski saatuse kohta, kes olevat Eesti rindel vangi langenud. Poska tegi mulle korralduse uurimiseks, kas Krupski on tõesti meie sõjavang ja mis temast on saanud. Sõitsin selleks Tallinna ja tuhnisin läbi kõik kohad — sõjaministeeriumi, ülemjuhataja staabi, haiglad, vanglad, vangilaagrid, Punase Risti jne. Et Poska ei sallinud oma korralduste tulemusteta jäämist, panin meeleheitel kuulutuse kõigisse Tallinna ajalehtedesse: «Kes teab midagi Mihhail Konstantinovitsh Krupski'st, teatagu välisministeeriumi sekretärile välisministeeriumis.» Sellele saabus mulle ootamatult venekeelne anonüümne telegramm: «Krupski on vangis Narvas.» Sõitsin Narva kindral Tõnissoni staapi. Tõnisson'i poolt antud otsimise korraldused ei annud tulemusi. Siis tulin mõttele minna hea onne peale oma tuttava polkovnik Krusenstern'i poole, keda tundsin juba Eesti polkude asutamise aegadest ja kes tollal oli välisministriks valgevenelaste Põhja-Lääne valitsuses. Tema kaudu sain välja uurida, et Krupski on vangis nende käes (ta langes vangi Gatšinas, olles tulnud Leningradist). Kuid valged venelased teda välja ei annud, seletades, et ta olevat surma mõistetud.
Võtsin kindral Tõnisson'i kaasa, kelle ähvarduste mõju oli nii suur, et ma sain Krupski Ivangorodi kindluse vanglast välja tuua. Viisin Krupski Tartu ja esitlesin teda Poska'le, keda ta pisarsilmil tänas. Siis lepiti Joffe'ga kokku, et Eesti annab välja Krupski ja vahetuseks saab vastu Laidoner'i poja ja ämma. Krupski sõitis Tartust N. Vene kulleriga Moskva poole juba paari päeva pärast.
Kui ma märtsikuus 1920 rahulepingu ratifikatsiooni-komisjoni sekretärina sõitsin Moskva, palus Laidoner mind mitte enne Venemaalt tagasi tulla, kui ma pole leidnud tema perekonnaliikmeid. Abiks andis ta mulle kaasa kaks eesti ohvitseri (kapten Nikolai Vildenau ja leitnant Richard Öövel), keda aga Vene valitsus alguses keeldus vastu võtmast, pärast aga leppis nende kui eraisikute sõiduga, neile diplomaatilist kaitsegarantiid andmata (N. Vene ei tahtnud tol ajal põhimõtteliselt meie ohvitsere sisse lasta). Moskvas olles juhtus mulle üllatus. Kuna rahulepingu sõlmimisel meie soovi kohaselt esialgu ametlikku diplomaatlikku vahekorda N. Venega ei etableeritud, ei teinud minu ülemus Julius Seljamaa etiketiga ettekirjutatud visiite Kremli võimumeestele. Ta saatis neile oma kaardi, mida mina laiali kandsin. Minu üllatuseks teatas aga mulle rahvakomissaride nõukogu esimehe Lenin'i naissekretär Fotijeva Seljamaa kaarti üle andes, et Lenin minuga isiklikult kõnelda soovib. Lühikesel vestlusel ütles Lenin, et ta minust on kuulnud oma sõjavangist saabunud naisevennalt, tänas mind tema päästmise eest ja lubas oma abi kindral Laidoner'i omaste otsimisel ja kojusõidutamisel.
Laidoner'ilt olin saanud andmeid, et ta pere asub Kuznetsk'i linnakeses umbes 600 km lõuna-ida poole Moskvast. Andmed osutusid õigeiks. Kuna Laidoner'i omaste äratoomine nii kaugelt oli seotud raskustega venelaste saboteerimise tõttu (vaatamata lubadustele) ja hädaohuga (sellal möllas tüüfus), pidin sellega tegelema ligi kaks kuud. Laidoner saatis mulle terve rea ahastavaid telegramme. Ikka ja jälle lükkasid nõukogude võimud mitmesugustel ettekäänetel meie väljasõidu Kuznetsk'i edasi. Et kõik teised diplomaatilise passiga varustatud delegatsiooni liikmed olid juba koju tagasi sõitnud, oli minu osaks korduvalt Kremlis käia proteste esitamas. Lõpuks väljasõidu päeval näitas meile kaasa komandeeritud komissar napsutamise mõju all uhkeldades vägevat dokumenti Dzeržinski enda allkirjaga. Seal seisis, et ainult tema, eriülesannetega komissar Finkelstein, on õigustatud arreteerima Eesti kodanikke neid ja neid. Ütles, et see «bumaaga» olevat suurim kaitse meie julgeolekuks... Kuulasime teda ja sõitsime temaga välja kõheda tundega.
Venemaalt ärasõidul tehti veel viimne katse Laidoner'i omaste lahkumise takistamiseks. Leningradi jõudmisel haagiti meie vagun rongist lahti, piirati tšekistide poolt ümber ja taheti Laidoner'i omaksed vagunist viia «ülekuulamisele», sest et nende paberid ei olevat korras. Kulus paar tundi venelastega vaidlemiseks ja nende kurjaga ähvardamiseks («Vagun on eksterritoriaalne, samuti ka kõik vagunis viibivad isikud,» ütlesin meie kimbutajaile. «Lenin ise andis luba meil kõigil lahkuda Venemaalt ilma takistusteta»), enne kui saime edasi sõita.
Laidoner ootas meid Narva jaama perroonil, kus ma talle ta poja ulatasin sülle vagunitrepilt. Tallinna sõidul jutustas «babuška» (nii kõnetas Laidoner oma naise-ema) Laidoner'ile üksikasjaliselt meie seiklustest. Tol korral surus Laidoner mu mõlemat kätt.
«Babuška», Alevtina Aleksejevna Krushewskaja, oli armastusväärne, väga intelligentne, kõrgeealine daam. Ta oli venelanna, ta surnud abikaasa oli poolakas. Peale vene keele kõneles Alevtina Aleksejevna laitmatut prantsuse keelt, suitsetas vahetpidamata. Hädaohtlikel hetkil, nagu Leningradis ja varemgi, käitus ta eeskujulikult rahulikuna. Ta suri mõni aasta hiljem Tallinnas. Laidoner'i poeg Mihhail (Miša nagu teda perekonnas kutsuti) oli Eestisse saabumisel umbes kümneaastane. Ta oli kuidagi kapriisne ja isekas, eesti keelt ei kõnelenud ega sallinud. Mihhail Laidoner suri õnnetut surma Tallinnas noormehena. Surma põhjus jäi avalikkusele selgusetuks. Kuulduste järgi lõpetas ta enda elu tuleriistaga.

«Mina ajalehtedega ei tegele ega nendega õiendama ei hakka.»
«Kuid teie teate väga hästi, et kui ma teie telegrammid panen «Vaba Maa» lauale, ta neid ära ei trüki. Või annate mulle luba, et ma võin «Vaba Maa» härrasid selleks sundida? Kuigi ütlete, et teil ei ole tegemist ajalehtedega, ometi on teada, et nad on täiesti rippuvad teie määrustest.»
Laidoner keeldus õiendust andmast. Ütles, et kui Tomingas on Päts'ile ja temale võitluskinda heitnud, peab ta nüüd ka kannatada oskama. Kindral kõneles mu naisega kaugelt üle poole tunni. Mu naine sähvas, et ta saab aru, kui kindral võitleb meestega. Kuid tema võitlus naistega pole kuidagi sobiv ohvitserile.
«Meie ei ole naistega võidelnud,» pareeris Laidoner. «Kuidas te sellele tulete?»
«Kui mind kinni võeti ja poliitilisse politseisse viidi, siia teie vastas olevasse majja, siis oli seal naisi niipalju, et nad põrandal magasid ja mina kirjutuslaual,» seletas naine.
«Teid ei ole kinni pandud,» vastas Laidoner, «teid võeti vaid ülekuulamisele, samuti kui teisigi naisi.»
Mu naine lõpetas vaidluse püstitõusmisega ja lahkumisega. Kogu audientsi kestel käitus Laidoner väga viisakalt, pakkus mu naisele kätt, ka paberossi. Kumbagi ei võtnud mu naine vastu.


Omapärase järeltööna minu sõjakohtu protsessile peab nimetama sündmust, mis algas kohtuliku uurimisega Rakveres ja lõppes Kohtukoja otsusega Tallinnas. Kuu aega pärast minu protsessi seisid detsembrikuus 1934 Rakvere ringkonnakohtu kriminaalosakonna I astme ees kaebealustena Friedrich Andrejev (Andre) ja tema kaaslased Berg, Kütt ja Lilienbush. Neid süüdistati minu lendlehe levitamises. Kaehealuseid kaitsesid advokaadid Otto Pukk ja Nikolai Kütt. Rakvere ringkonnakohus mõistis kaebealused süüdi ja määras neile 6 kuud vangla karistust. Pea-kaebealune Fr. Andre esitas oma kaitsja N. Kütti kaudu edasikaebuse Kohtukojale, kus asja arutati kinnisel istungil Kohtukoja esimehe Jaak Reichman'i eesistumisel märtsikuus 1935. Kohtuistungil prokuratuur loobus süüdistamisest. Kohtukoda tühistas Rakvere ringkonnakohtu otsuse ja mõistis Fr. Andrejev'i (Andre) õigeks. Otsuse motiivides, mis koostatud esimehe, Jaak Reichman'i poolt, on muuseas märgitud: 12. märtsi riigipöörde tagajärjeks oli põhiseadusliku korra kõrvaldamine Eestis ja selle asendamine diktatuuriga. Kas see diktatuur on otstarbekohane riiklikel või muudel kaalutlustel, on poliitiline küsimus, mitte õiguslik. Õiguslikult seisukohalt võetuna, millel kohus peab vankumatult püsima, ei saa süüteoks lugeda kodaniku vastuhakkamist ebapõhiseaduslikule korrale. Seepärast mõistetakse UNS § 129 järgi vastutusele võetud Friedrich Andrejev-Andre õigeks temale süüks pandud lendlehe levitamises, sest et see lendleht kutsub üles ebaseadusliku valitsuse ebaseaduslike korralduste mittetäitmisel, s. o. ei õhuta kedagi kuritööle.
Valitsusvõimude korraldusel keelati selle Kohtukoja otsuse teatavaks tegemine avalikkusele. Kohtualune Andre ja tema kaitsja Kütt elavad praegu Ameerika Ühendriikides.
Tagatipp minu protsessile toimus hulgaaega hiljem, a. 1949 Heidelbergis Saksamaal. Siis kohtasin oma endist sõjakohtunikku major Lembit Karjel'it, Eesti ohvitseri eeskujulikku tüüpi — ausat, tasakaalukat ja armast inimest. Ta oli Ameerika Ühendriikide teenistuses eesti töökompaniide sideohvitserina ja tal oli tihti tegemist Ameerika sõjaväe peakorteris, kus mina sellal teenisin. Oma algatusel jutustas ta huvitavaid üksikasju sõjakohtu nõupidamisest, mis minu asjas oli kestnud nii ängistavalt kaua. Nõupidamise algul teatanud kol. G. Kromel, et Tomingas'ele tuleb anda kaheksa aastat, nii nagu prokurör seda oli nõudnud «kõrgemalt poolt» antud korralduse põhjal. Kuid kaasistujad major Karjel ja kaptenleitnant Miido ei olevat sellega kuidagi nõustuda tahtnud. Selle kardinaal-küsimuse ümber käinud vaidlused tundide viisi. Paaril korral olnud kol. Kromel'il telefonikõnelusi sõjaministeeriumiga. Prokurör kol. Trakman käinud kohtuniketoas nõupidamist jälgimas. Pikapeale annud kaasistujad samm-sammult järele ja tänu nende tragile vastuseisule leppinud lõpuks kol. Kromel lõpptulemusena tehtud «pehme» otsusega.
Kui prokurör Trakman otsusest kuulnud, ehmunud ta: «Mis te olete teinud? Mis nüüd saab?»
Major Lembit Karjel andis vande all kirjaliku tunnistuse Saksa kohtunõuniku notar D. Mengenberg'i ees Heidelbergis 25. apr. 1949. a. Toon tõlkes mõned väljavõtted sellest pikast dokumendist:

12. märtsil 1934 tegi Konstantin Päts, kes oli saanud ajutiseks riigi presidendiks äsjamuudetud Põhiseaduse järele, riigipöörde. Ta kuulutas välja kaitseseisukorra, pani seisma käimasolevad valimised, sulges kõikide poliitiliste parteide tegevuse. Samuti peatas ta parlamendi töö, asetas ajakirjanduse range tsensuuri alla, keelas poliitilised koosolekud ja kõned, pani käima arreteerimised üle maa. Lühidalt, uus Põhiseadus tehti paljaks paljudest, kui mitte kõigist demokraatlikest vabadustest.
William Tomingas, kes sellal oli tubakatööstur Tallinnas, soovides kaitsta oma maa Põhiseadust, protesteeris selles olevate demokraatlike põhimõtete rikkumise vastu. Ta kirjutas ja trükkis üleskutse 15.000 eksemplaris. Üleskutses kutsus ta rahvast säilitama rahu ja korda, kuid mitte täitma ebaseadusliku valitsuse ebaseaduslikke korraldusi. Ta ei olnud kunagi kuulunud mitte ühessegi poliitilisse parteisse. Selle teo eest anti W. Tomingas sõjakohtu kätte, kes asja arutas 15.—17. nov. 1934. Tema kaitsjaks oli J. Teemant, mitmekordne peaminister Eestis. W. Tomingas mõisteti vangi kaheks aastaks kolmeks kuuks ühes kõikide õiguste kaotamisega ja degradeerimisega II järgu madruseks. Ta istus oma karistusaja ära ja haigestus vanglas kopsutiisikusse. Maikuus 1938 parlament, kes oli valitud Päts'i poolt algatatud uue Põhiseaduse alusel, amnesteeris W. Tomingase, andes temale tagasi ta kodanikuõigused.
Kui üks kohtunikest sõjakohtus, kes William Tomingas'e süüdi mõistis novembris 1934, loen oma kohustuseks tõendada, et W. Tomingas'e kohta tehtud kohtuotsus oli väär ja õiguse rikkumine, mis sündis tolleaegse poliitilise režiimi surve tõttu.

Dokument kannab Lembit Karjel'i allkirja, samuti Saksa kohtunõuniku oma ja ametlikke templeid. Olen selle säilitanud mälestuseks.