Aga kuidas Kadaka tee mässuplaanidega lugu oligi, ilmnes sensatsioonilise üllatusena, et sellel riigipöördel oli ka praktiline külg ja küllaltki tähtis tulemus. Jällegi on Päts ja Laidoner endaga hauda kaasa viinud saladuse, kuidas ja millal pärast 8. dets. nad omavahel kokku leppisid:
1) et senise isevalitsusliku korra leevendamiseks tuleb midagi ette võtta ja
2) et rahvast peaks nüüd kuulutama «vähem haigeks».
Ühest küljest ei oleks mõlemal valitsejal pidanud olema erilist muret — Eestis oli käima pandud päris korralik politseiriik, kus ilma demokraatiata sai läbi üsna lahedasti. Teisest küljest aga tundus, et ei Isamaaliit, ei Propagandatalitus, ei riigistatud noorsoo kasvatus, ei «kodade koda» polnud suutnud eriti märgatavalt tõsta poolehoidu valitsusele laiemais hulkades. Päts'i poliitiline vaist ütles talle, et 8. detsembrit saab teatava osavuse juures ära kasutada oma populaarsuse parandamiseks, andes rahvale mõned kontsessioonid, kuid säilitades seejuures oma prestiiži ja mitte vähendades oma võimuküllust. On inimesi, kes väidavad, et Päts asus kontsessioonide tegemisele mitte 8. dets. mõjul, vaid seepärast «et Päts on sündinud demokraat ja eluaja demokraatia eest võidelnud». See võib nii olla, aga Eesti ajal oli Päts eeskätt konjunktuur- ja parteipoliitik. Kui pärast võimuvõtmist Päts oleks tahtnud näidata oma armastust demokraatia vastu, oleks tal selleks olnud lugemata palju juhuseid ja 8. dets. sündmused oleksid jäänud tulemata.
Pärast 8. detsembrit, nimelt jõulu teisel pühal 1935 korraldati Päts'i ja Teemant'i kokkusaamine ühe Teemant'i sõbra korteris Tallinnas. See oli esimene kohtamine kahe eesti riigimehe vahel pärast 12. märtsi sündmusi. Sellel kõnelusel ütles Teemant Päts'ile, et nii ei saa ega tohi riiki valitseda, vaid et peab valitud saama rahvaesindus.
Sellest kõneles Teemant ühele kohtunikule Tallinnas 1936. a. algul, kui rahvuskogu rahvahääletus oli juba käigus, juurde lisades: «Aga näete, mis Päts nüüd teeb — oma Rahvuskogu!»
Omavahelisel kokkuleppel Laidoner'iga esines Päts uusaasta vastuvõtuballil Ohvitseride Keskkogu kasiinos suure poliitilise raadiokõnega. Ta pidas oma kõne ühes kõrvaltoas Laidoner'i juuresolekul. Selles kõnes esitaski Päts rahvale üllatava uudise («Päevaleht», 2. jaan. 1936):
Meie rahva silmad on nüüd avanenud ja rahvas on näinud, missugused vabaduse kaitsjad need olid, kes mõne aja eest mööda maad ringi käisid ja lubasid rahvale jalule aidata oma uut korda, mida nad ise silmakirjaliselt nimetasid demokraatiaks («Päevalehe» sõrendus). Üksmeelsuse torm käib praegu üle maa. Rahvas tunneb, et ta on hädaohust pääsnud ja tahaks lähemal ajal näha algatuse tegemist uutele alustele rajatud riigivalitsemise aparaadi loomiseks. Meie peame oma lubaduse täitmise juures asuma ja kokku kutsuma rahvuskogu, kellel õigus oleks otsustada, kas meie praegune Põhiseadus on kõigiti täielik, kas ei ole vaja seda muuta või isegi uuendada («Päevalehe» sõrendus).
Ma võin sel pühalikul vana-aasta õhtul ütelda, et minul on kindel tahtmine koos kaitsevägede ülemjuhatajaga astuda rahva ette veebruarikuu jooksul seaduseelnõuga, mis rahvahääletamisel tuleks otsustada. Meie ei või käia rahvahääletamise tähtaegade suhtes harilikku teed ja neid tähtaegu silmas pidades üle poole aasta aega viita. Meil peaks võimalik olema poolteise kuu jooksul rahva poolt kindlat vastust saada. See üksmeelsus ja usaldus, mis praegu üle maa sadades kirjades ja telegrammides meie pealinna jõuavad, avaldavad, et see seaduseelnõu teoks saab. Rahvas peab aru saama ja otsustama, et nüüd on aeg rahvuskogu kokku kutsuda. Mina, ülemjuhataja ja vabariigi valitsus võime teile vana-aasta õhtul ja uue-aasta lävel kindla ja pühaliku tõotuse anda, et see Põhiseadus, mis rahva tahtel maksma pannakse, täidetakse korralikult, et selle Põhiseaduse järgi toimitakse nii, kuidas rahvas seda avaldab. See oleks minu kõige südamlikum soov seepärast, et Põhiseaduse vastuvõtmine vabastaks mind, aastates inimest, koormast, mida ma aastaid olen kannud. Elagu vaba Eesti riik ja rahvas nii, kuidas ta ise otsustab!
Ühenduses selle raadiokõnega toob sama «Päevaleht» veel rasv-trükis sõnumi:
Täpselt kell 11.40, just sel kohal, kui riigivanem hakkas iseloomustama 8. detsembri sündmusi, katkes tema kõne. Katkestus kestis 7 minutit. Selgus, et katkestus on olnud kuritahtlik. Suure Lasnamäe tänaval (raadio saatejaam asetseb Lasnamäel) maja nr. 36 kohal oli mitmemeetripikkune traat visatud üle ringhäälingu juhtmete, mis tekitas lühiühenduse. Näib, et külgelülitatud aparaadiga kuulati kõnet ja kõne edasikanne katkestati just 8. dets. sündmuste käsitamise ajaks. Nagu kuulda, on mõnel pool riigivanema kõne lõpul ulakaid ülesastumisi aset leidnud, kus politsei on sunnitud olnud vahele astuma.
Päts'i kõne avaldas suurt tähelepanu üle maa, ka välisajakirjanduses. Teati küll, et Päts kavatses uusi riigireforme, aga need keerlesid rahvale antud informatsiooni järele kodade-süsteemi ümber. Lähemat riigiasjadest ei teatud, sest pärast riigikogu tegevuse sulgemist oli maa valitsemine üle läinud isikute kätte, kes seda tegid «omal isiklikul vastutusel, lootes rahva poolehoiule». Niisuguse valitsemise viisi vastu oli küll võideldud, kuid tagajärjeta. Äsja üritatud viimne võitluskatse oli lõppenud traagiliselt. Nüüd aga pöörduti rahva poole teadaandega, et rahvale on jälle lubatud kaasa rääkida riigiasjades. Veel enam — luba antud rahvahääletamist teha Põhiseaduse parandamiseks või isegi uue Põhiseaduse loomiseks. Uut Põhiseadust lubas Päts pühalikult rahva tahtmist mööda austada. See tõotus oli iseenesest ka uudiseks. Inimesed ei olnud veel jõudnud unustada, et Päts oli annud samasuguse tõotuse aasta varem oma ametisse seadmisel riigikogu poolt. Ka seda «pühalikul vana-aasta õhtul» antud tõotust austada tulevast Põhiseadust «rahva tahtmist mööda» Päts ei täitnud, nagu nähtub hiljem.
Oli neid, kes kahtlesid Päts'i ausameelses tahtes antud lubaduste ja tõotuste täitmiseks. Oli aga ka neid (ja neid näis olevat enamus), kes kergendustundega suhtusid Päts'i raadiokõnesse ja sellest ootasid lahendust Põhiseaduse-kriisile. Olgu kuidas on, kuid üldine arvamine leidis Päts'i kõnest, et vana aastaga on lõppenud rahva hooldamise ja arstimise ajad ja et uus aasta avab head väljavaated normaalse elu taastamisele. Ühed ütlesid, et otseseks tõukeks Päts'i järeleandmistele oli vabadussõjalaste aktsioon 8. detsembril (see oli ka välisajakirjanduse arvamine); teised arvasid, et selle päeva sündmused tegid vaid küpseks Päts'il juba varem kaalumisel olnud kontsessioonide mõtte. Nii või teisiti: Päts'i raadiokõne 31. dets. 1935 märkis esimest kodanike edu Päts'i ja rahva vahel käimas olnud võitluses. Kas olles selleks sunnitud või omast vabast tahtest pöördus Päts nüüd sama rahva poole, keda ta oli nimetanud «haigeks» ja «otsusevõimetuks» õiguse andmisega Põhiseaduse-küsimust otsustada, andes seejuures pühaliku tõotuse, et ta seda uut Põhiseadust tõesti austama saab, nagu rahvas seda soovib.
VAHEMÄNG II
TALLINNA KESKVANGLAS «AEGA TEENIMAS»
Eelpool nimetatud sündmuste arenemisel olin «aega teenimas» Tallinna Keskvanglas, «riigihotellis», nagu seda asutust rahvasuus nimetati, või kõigile tallinlastele üldtuntud «Patareis», Kalda tänav 2. Tallinna vana minevikku märkivate ajalooliste ehituste nagu Kiek in de Kök, Paks Margareeta, Pikk Herman jne. kõrval väärib nimetamist ka Patarei. Tema poolümarik, hall, sünge ja trellitatud akendega kivine front paistab silma Tallinna profiilis igale turistile, kes meie pealinna saabub mereteed kaudu. Ehitatud merekindluseks Katariina Suure ajal, umbes 1765—1770, hõlmas ta algul suuremat maa-ala kui praegu. Kalaranna kaldalt on näha merel kerkivaid varemeid, mis märgivad endiseid Patarei kõrvalehitusi. Patarei pae- ja graniitkivist müürid on ligemale kaks meetrit paksud, neis on säilinud püssilaske-augud (ambrasuurid) ja paiguti ka rasked raudahelad ja rõngad kahurite käsitsemiseks. Minu poisipõlves tsaariajal oli kolmest Tallinna garnisoni moodustavast polgust — Dvinski, Onežski ja Belomorski — viimatimainitud paigutatud Patareisse ja selle juurde kuuluvaisse kõrvalhoonetesse. Järgnevaist aegadest meenub mulle veel, et aprillikuus 1917, eesti väeosade asutamise ajal, ühel miitingul Patarei siseõuel kutsus vene polkovnik P. Homjakov temale seal kasarmus alluvaid soldateid üles tääkidele tõstma Tallinna Eesti Sõjaväelaste Büroo liikmeid Arnold Jürgens'it ja mind. Olime sinna läinud kõnelema Eesti polkude asjus Peeter Suure merekindluse staabiülema A. Kostandi ettepanekul. Jürgens saigi tolkorral täägihaava rindu, mis aga hiljem arstiabi saamisel ei osutunud elukardetavaks.
Polkovnik P. Homjakov'i pime viha eestlaste vastu leidis hiljem meie valitsuse poolt «kättemaksu»: talle anti Eesti kodakondsus. Temast sai jõukas ärimees ja ta väikest näpitsprillidega kogu võis tihti näha Tallinna lõbustuskohtades.
Eestlastesse sõbralikult suhtuv kreeklasest polkovnik A. Kostandi suri 1919. a. Arhangelskis.
Arnold Jürgens, Jüri Vilms, August Peiker ja nende küüdimees Aleksei Rünk said surma varakevadel 1918 nende matkal ühinemiseks Eesti välisdelegatsiooniga. Olnud õnnelikult jõudnud Soome randa üle jää, langes Eesti Päästekomitee liige Jüri Vilms koos oma kolme kaaslasega saksa sõjaväe patrulli kätte. Vilms, Jürgens, Peiker ja Rünk lasti maha 13. apr. 1918 Töölö Suhkrutehase õuel Helsingis. Eriline riigikogu uurimiskomisjon Tõnis Kalbus'e juhtimisel tegi hiljem kindlaks, et mahalaskjad olid soomlased, mitte sakslased. See fakt jäeti meie poolt avaldamata sündsusetundest Eesti—Soome suhete vastu.
Vabadussõja ajal asus Patareis distsiplinaarrood, mille ülemaks oli kapten Paavian (omariikluse ajal Võru-Petseri prefekt, eestistatud perekonnanimega Kard).
Vangimajaks hakati Patareid ümber ehitama a. 1920. Ümberehituse teine järk teostati a. 1932—1933, mil püstitati uus osakond (sidehoone) ja üksikkorpus. Uued lisahooned said juba moodsad: kambrite põrandad olid kaetud puuparketiga, ka olid kambrid varustatud veeklosetiga. Vana vanglahoone aga jäigi poolpimedaks, primitiivsete, deprimeerivate kambritega. Vangide üldarv kõikus normaalajal 900—1000 ümber. Kuid vaikival ajastul ületas see arv pidevalt 2000. Selle arvuka kogu vangide valve eest oli hoolitsemas ümmarguselt 250-pealine ametkond — valvurid ja muu personal. Minu karistusekandmise ajal oli keskvangla direktoriks Emil Sperlingk (vallandati pärast A. Sirk'i põgenemist), tema järglaseks määrati Johannes Kõks. Direktorile allus seitse abidirektori vastavate ametialade jaotusega: Viikman (hiljem Tagel) — administratiivala, Birkan — saatesalk, Laar — kantselei, Võites — tööstusala; siis veel Keerd, Sõber ja Riisenberg. Neile järgnesid aukraadide järgi vanem-valvurid, valvurid ja noorem-valvurid. Kui noorem-valvur Kristjan Palusalu (Trossman) kahekordse maadlusmaailmameistrina 1936. a. saabus Berliini olümpiamängudelt, loodi tema teenete märkimiseks talle erikoht — keskvangla veltveebli amet, palgaga 100 krooni kuus. Administratsioonil oli vanglakeeles nimetuseks «orikas seitsme põrsaga», kuna valvureid kutsuti «mustadeks» nende mustavärvilise mundri järele.
Direktori kuupalk oli kr. 220, abidirektori kr. 150, vanem-valvuri kr. 90, valvuri kr. 70 ja noorem-valvuri kr. 65. Lisaks sellele anti veel kas prii korter vanglas või korteriraha. Kuna palgad polnud mitte kõrged, siis oli seetõttu loomulik, et vangla ametkonda kippumiseks ei näinud olevat erilist tungi. Sinna hädasunnil või mõnel muul eripõhjusel teenima sattunud inimesed ei omanud erilist kõrget kvalifikatsiooni hariduse, kasvatuse või käitumise alal. Siiski peab märkima, et direktor J. Kõks oli Tartu ülikooli lõpetanud jurist (ühe vanema korporatsiooni vilistlane). Samuti andsin oma üksikkorpuses istumisel üksvahe ladina keele tunde ühele öövahtkonnas teenivale valvurile, kes oma töö kõrval käis Tartus andmas eksameid õigusteaduskonnas.
Madalale valvurite majanduslike olude tasemele vastas ka vangla materiaalne heaolu. Maksvate määruste järgi oli vangi ülalpidamiseks ette nähtud 18 senti päevas. Selle raha eest anti temale pool naela leiba, 12 grammi suhkrut, 2—3 kartulit, mõni silk, hommikul kohvi, lõunaks pool liitrit suppi ja õhtuks teevett.
Silk on eesti rahvustoit ja selle kallal pole midagi nuriseda. Küll on aga silku raske kiita, kui see osutub kas mädanenuks või hapuks, räidikuks, nagu see oli tavaliseks nähteks keskvangla toidusedelil. Samad kitsad olud, mis arvatavasti ei võimaldanud vanglale hankida korralikku silku, ei lubanud ka supikeetmiseks osta muud kui neljanda-järgu liha. Sisehoovi nurgas, vana vangla alumisel korral asuv köök ei pakkunud silmale puhtuse mõttes mingit mõnu, sealt ninna tungivad lõhnad tekitasid jälestustunnet. Kuid nälg on kõige parem kokk — söödi suppi, mille maitse kirjeldamisega pole mõtet katsetada, ja ka haput silku.
Supp kanti köögist laiali suurtes puutoobrites. Kandjaiks olid vangid, kes paarikaupa toobri raskuse all nõtkedes ähkisid treppide astmetel ja pikkades koridorides. Hiljem jagati samadest toobritest teevett ja see vesi tõi tagasi mällu lõunal söödud supi — seal ujusid kas kapsalibled, kartulijäänused või muu kraam. Võid ja rasvaaineid vangidele ei antud, need öeldi olevat pandud suppi. Teed nagu tubakatki samuti ei antud, see pidi olema võtta omast käest. Kuid, nagu juba öeldud, nälg sai kõigest üle.
Minu juures sai näljatunne alguse keskvanglas novembris 1934, umbes kuu aega pärast mu saabumist poliitilisest politseist. Põhjuseks oli «progressiivse karistuse kandmise korra» sisseseadmine. See kord jagas vangid järkudesse: 1) katsealused, 2) paranejad I, 3) paranejad II ja 4) eeskujulikud. Järkude tunnustena õmmeldi vangikuue vasakule käisele kollased triibud — üks, kaks või enam. Vangi käitumine allus iganädalisele hindamisele. Leiti käitumine olevat olnud hea, anti vangile üks mark (ümmargune plekist ese nagu riietehoiu mark saunas). Halva hindamistulemuse puhul jäeti mark andmata ja võeti vangilt korjatud tagavarast ära mark. Ühest järgust teise üleminekuks oli vaja omada teatav ettekirjutatud arv marke. Järgust järku kõrgendamine tõi endaga kaasa soodustusi. Katsealustel oli õigus iga kolme kuu tagant saada kokku omastega kümneks minutiks, saata välja üks kiri ja saada väljast kaks kilo toiduaineid. Paraneja I võis ülalnimetatud soodustusi kasutada iga kahe kuu tagant, paraneja II kuu aja tagant. Eeskujulikuks kuulutatud vangil olid need soodustused võimaldatud igal nädalal. Lisaks sellele oli temal õigus (eriloa saamisel direktorilt) erariietuses valveta kuuetunniliseks linnaminekuks.
Selle loa andmise pani direktor Kõks hiljem seisma. Poliitilistele vangidele polnud sellise loa andmine üldse ette nähtud.
Vana korra kohaselt võisin naisega kokku saada kord nädalas ja toitu võisin vastu võtta niipalju, kui ta kanda suutis. Kahjuks kestis see hea põli ainult kuu aega ja järsu üleminekuga «progressiivsele korrale» polnud kerge harjuda. Väljavaateid kõrgemasse järku jõudmiseks polnud. Mulle anti küll mõned margid, kuid need võeti vähehaaval jälle tagasi — «kartsas käimise pärast», nagu mulle öeldi. Nagu ameerika hotellides igasse numbrituppa on pandud piibel, nii oli keskvangla kambritesse kirjavarana asetatud raamat, mille mustale kaanele oli kullaga pressitud pealkiri «Vangla määrustik». Selle paragrahvid käsitasid peamiselt seda, mis vangile oli keelatud. Kuid leidus ka paragrahve vangi õigustest. Näiteks oli vangile antud õigus: jalutada vabas ohus pool tundi päevas, saunas käia kord nädalas, pidada kirjavahetust välismaailmaga ülemuse loal, lugeda vangla raamatukogus olevat kirjandust, kokku saada omastega ettenähtud korras. Ka oli vangi õiguste all märgitud veel kohustus töö tegemiseks ülemuse ettekirjutusel põhjendusega, «et vahialune ei kalduks kuritahtlikele mõtetele».
Tegelikult oli nende õigustega lugu veidi teisiti. Jalutada sain mina ja need kaasvangid, kellega mul oli juhus kokku puutuda, vaid kümme minutit. Üksikkorpuse mehed viidi jalutamiseks eri-hoovi hanereas koridoride kaupa (koridore või majakordasid oli üksikkorpuses neli). Üksikkorpuse hoovis seisid umbes kolme meetri kõrguse planguga üksteisest eraldatud lahtrid, kus iga mees pidi kõndima omaette. Peale tavalise valve oli jalutusajaks vangla müürile paigutatud erivalvur laskevalmis püssiga. Omavaheline kõnelemine või «ükskõik mis viisil ühendusse astumine» oli kõvasti keelatud kartseri karistuse ähvardusel.
Sauna viidi mind üks kord kuus — üksinda, mida seletati minu kohta maksma pandud eri-julgestuskorraga. Lugesin saunaruumis 62 kappa ja teadsin, et üksikkorpuses minuga seltsis istuvaid kommuniste viidi sauna korraga kõik koos, ka mitte sagedamini kui kord kuus. Mis puutub minu õigusse või kohustusse tööd teha, siis hakkasin juba pärast paarikuulist üksikkorpuses viibimist abidirektoreid igal võimalikul juhul tüütama palvega minu tööle lubamiseks. Töötegemise võimalusteks keskvanglas olid: trükikoda, tisleri-, kingsepa-, rätsepa-töökojad, sepikoda ja saekaater. Vastuseks sain ikka ja jälle, et minule on tööleminek keelatud. Muide, kommunistid olid püstitanud traditsiooni tööst keeldumiseks ja seda traditsiooni ka vangla administratsioon respekteeris. Kuna aga mina töötegemises nägin tõhusamat vahendit üksikkorpuses hingematva igavuse ja surutise vastu võitlemiseks, ei jätnud ma järgi tööle kippumast.
Siis öeldi mulle, et ma ei oskavat mingit tööd ja seepärast ei saavat mind rakendada ühtegi töötuppa. Mina vastu: sooviksin meeleldi õppida mingit ametit — aega ju mul õppimiseks on ja õpilasena ei soovi ma mingit palka. Seejärel teatas mulle ühel päeval jaanuaris 1935 tööstusala abidirektor Võites, et ta olevat direktor Koks'iga minu pärast kõnelenud. Kõks laskvat öelda, et minusugusele kõlbab olla vaid kingsepaks. Neelasin selle piste silmapilgutamata alla ja haarasin kahe käega kinni töölemineku loast. Järgmisel hommikul tuligi kingsepatöökoja valvur mulle järele ja viis mind töökotta meistri palge ette. See hakkas käte-jalgadega vastu:
«Olen eraisik, mitte valvur. Kõksi kiusutempe ma kaasa ei tee. Mis kingsepp teie olete? Kõks võib ju teid, oma käealust, narrida, aga mitte mind.» Kui ma meistrile olin seletanud, et ta töölevõtmisega teeb mulle suure heateo, lõi ta käega, andis mulle kätte haamri ja vana kota ja õpetas, kuidas puutikke talda taguda.
Nii töötasin innuga ühe tunni, kui mulle tuli järgi üksikkorpuse vanemvalvur Julius Mihkelson. See talutas mind töökojast kambrisse tagasi. Varsti seejärel viidi mind sauna. Sealt tagasi tulles leidsin kambri ukse ees mind ootava Mihkelsoni, kes mind hakkas kartserisse viima Kõks'i korraldusel «kambrist omavoliliselt lahkumise pärast». Ei aidanud mu seletused, et kambrist ei saa ju keegi omavoliliselt lahkuda ja et mulle tuli järgi kingsepatöökoja valvur. Siis palusin, et mind lastaks saunahigist jahtuda enne kartsakeldrisse viimist. Kuna Mihkelson sellega nõus polnud, nõudsin, et ta viiks mind arsti juurde. Arst dr. Vahtrik kehitas õlgu öeldes, et minu seisukord pole takistuseks mu kartserisse saatmiseks.
Istusin kartseris seitse päeva. Selle aja lõppemisel mind kambrisse ei viidud, vaid abidirektor Birkan teatas, et vangladirektor Kõks on mulle määranud seitsmepäevase lisakaristuse «administratsiooni käsule vastuhakkamise pärast». Istusin ka selle aja ära. Sellega minu töölkäimine lõppeski. Ei tahtnud end enam Kõksi ees alandada uute palvetega tööloa saamiseks.
*
Keskvanglas ei tehtud vahet poliitiliste ja mitte-poliitiliste vangide vahel. Kuni märtsini 1934 olid vangla ainsateks poliitilisteks elanikeks kommunistid. Neid, peamiselt eluajaks või pikaajaliseks sunnitööks mõistetud mehi, peeti paarikaupa kinni üksikkorpuse kambrites, missuguseid oli 48. Osa neist oli paigutatud vangla V-le koridorile. Vabadussõjalaste vanglasse paigutamisel tehti nende jaoks ruumi üksikkorpuses. Ümberpaigutus korraldati järgmiselt: vabadussõjalane üksinda omaette kambris, selle kõrval kamber kahe kommunistiga, siis jälle üksik vabadussõjalane, tema kõrval jälle kamber kahe kommunistiga jne. Sellise piruka -kihilise konstruktsiooni idee oli, et kommunistide paigutamisega vabadussõjalaste vahele teha võimatuks vabadussõjalaste omavaheline ühendusepidamine.
Ruumipuudusel üksikkorpusest välja tõstetud kommunistid paigutati vangla V-da koridori peale, mis nüüdsest peale jäigi kommunistide ja mõrvarite («märjatöö-meeste») kinnihoidmise kohaks ja mida vanglakeeles kutsuti «surnuaiaks». Kommunistid istusid seal mõrvaritest eraldatuina 12—15 nariga varustatud üldkambrites. «Surnuaia» sünge ümbrus niihästi koridoris endas kui ka kambrites torkas silma eriti masendavalt. Eluaegsele vangistusele mõistetud kommunistid, kes minu ajal olid jõudnud juba ära istuda enam kui kümme aastat, olid näost muutunud tuhakarvalisteks, nende näovärvus oli omanud juba samased toonid kui nende kongide räpased seinadki. Alatoitlusest olid nad kokku kuivanud ja küüru vajunud. Asjaolu, et vangla kord ei teinud vahet kriminaalkurjategijate ja poliitiliste vangide vahel, põhjustas kommunistide juures erilist meelekibedust. Eesti kommunistidesse võib üldiselt suhtuda, kuidas keegi soovib, kuid nende poolt hilisematel aegadel ülesnäidatud metsikust võib osaliselt kahtlematult seletada ka nende karmi kohtlemisega keskvanglas. Et selles asutuses kehtima pandud hingelise surutise režiimi polnud kerge taluda, tean enda kogemustest.
Ühel päeval (olin selleks ajaks juba üle poole aasta istunud) andis mulle üks lahkemaist valvureist heamehe poolest lugeda 1934. a. ilmunud koguteose «Konstantin Päts». See teos koosneb reast artikleist, milledest üks on kirjutatud K. Päts'i enda poolt ja kannab pealkirja «Minu vanglapõlv Krestõs». K. Päts oli Vene Uue Nuhtlusseaduse § 129 põhjal (sama paragrahv kui minulgi) tsaariajal üheks aastaks vangi mõistetud ja ta kirjeldab oma eluolu suures, ainult üksikkambritest koosnevas Krestõ vanglas Peterburis.
Pikki aastaid on levitatud legendi, nagu oleks Päts olnud surma mõistetud välikohtu poolt 1905. a. revolutsiooni keerises. Seda on tehtud vist selleks, et Päts'i isiku ümber luua poliitilise märtri oreooli. Pole teada, et Päts ise oleks neid surmamõistmise jutte kinnitanud või eitanud. Nagu tema ametlikult avaldatud elulugudest selgub, algas K. Päts oma avaliku tegelase karjääri sellega, et ta novembris 1901 hakkas toimetama ajalehte «Teataja» Tallinnas. Vastandina Tartus ilmuvale «Postimehele» võttis see leht selgesti väljendatud vasakpoolse kallaku ja sellest ajast on pärit ka Päts'i sõbrustamine sotsialistidega, mida ta harrastas kogu oma riigitegelase ameti ajal Toompeal. 1905. a. lahkus Päts selle lehe toimetaja kohalt, siirdus pagulusse, elas Šveitsis ja hiljem Soomes. Tema surmamõistmise kohta kirjutab Ed. Laaman oma teoses «Konstantin Päts»: «Kord paguluse põlves Bernis Šveitsis vene üliõpilaste lugemistoas ajalehti sorides leidis Teemant «Novoje Vremja'st» (Peterburis ilmunud leht) sõnumi, et tema ja K. Päts on kodumaal karistussalga poolt tagaselja surma mõistetud .. . 1910. a., kui lootused amnestiale lõplikult kadusid, jäi üle õiendada vahekorrad Vene kohtuga (Päts elas siis Soomes). Sondeerimised ses suunas võttis endale vannutatud advokaat J. Poska. Poska valmistas kirja, millega K. Päts'i abikaasa pöördus kindralkuberneri poole, et saada oma mehe surmamõistmise kohta tunnistust. Sõjaprokurörilt tuli vastus, et sõjakohtul üldse õigust pole tagaselja nuhtlusi määrata .. . Edasi selgus, et K. Päts'i vastu pole muid süüdistusi kui need, mis Peterburi Kohtukoja prokurör tema kui «Teataja» vastutava toimetaja vastu tõstnud. Need põhjenesid Uue Vene Nuhtlusseaduse kurikuulsa § 129-le (üleskutsele mitte täita valitsuse seaduslikke korraldusi). Päts tuli Soomest kodumaale ja kohut tema üle peeti Tallinna Kohtukojas 4. veebr. 1910. Kohus mõistis Päts'i § 129 järgi üheks aastaks kindlusvangi, mille aja «mahateenimiseks» Päts valis Peterburi Krestõ suurvangla. Valides karistuse kandmiseks üksikvangistuse, lühendas Päts seega maksvate määruste järgi oma istumisaega veerandaasta võrra... 1910. a. lõpul hakkas Päts Tallinnas toimetama uut ajalehte «Tallinna Teatajat».»
Peab märkima, et Ed. Laaman eksib ühes asjaolus. § 129 ei näe karistusena ette vangistamist kindluses, mida Vene seadus tõlgitses «noobli» kinnipidamise kohana poliitilistele vangidele. See paragrahv märgib karistuse kandmise kohana «ispraviteljnõi dom» (parandusmaja). Kuid on vajalik märkida ka seda, et tsaariajal poliitiline vang tõepoolest võis valida karistuse kandmise paika ja karistuse kandmist sooritada lühema ajaga. Et K. Päts kohe pärast karistuse kandmist sai loa uuesti hakata ajalehte toimetama, siis tõendab see seda, et kurjal tsaariajal § 129 järgi süüdimõistetult ei võetud kodanlisi õigusi. Kuid Päts'i režiimi ajal mõisteti sama paragrahvi järele kodanikke kinni «kõigi õiguste kaotamisega». See tähendas (nagu mina seda omal nahal tunda sain) sõjaväeliste aukraadide kui ka aumärkide tühistamist, keeldu seista riigi- ja omavalitsuse teenistuses, tegelda avalikus elus, toimetada ajalehte, omada usaldustnõudvat ametkohta. Samuti tähendas see aktiivse ja passiivse valimisõiguse kaotust ja muid kitsendusi.
Päts kirjutab, kuidas ta selles tsaariaegses karistusasutuses võis jalutada mitu tundi päevas; kuidas poliitiliste vangide kambrite uksed kogu päeva olid avatud omavaheliseks läbikäimiseks; kuidas ta igapäev võis väljast süüa saada; kuidas ta ajaviiteks saksa keelest tõlkis Otto Damaschke «Grundrisse der Selbstverwaltung» (ainus K. Päts'i pikem kirjatöö); kuidas tal igal nädalal käisid külastajad (peamiselt Peterburi pangadirektor Madis Jaakson, Päts'i hilisem kaasosanik 19. juulil 1919. a. Tallinnas asutatud Harju Pangas, kellele ta hiljem riigivanemana keeldus armu andmast); kuidas tal välismaailmaga kirjavahetuseks oli peaaegu piiramatu vabadus jne. Mida rohkem ma seda Päts'i kirjutist lugesin ja Päts'i vangipõlve võrdlesin keskvangla režiimiga, seda rõkkavamalt hakkas kõlama mu naer. Kuna keskvanglas ka naer oli sisemääruse kohaselt keelatud, siis avas valvur ukseluugi ja päris kohkunult, kas ma olen hulluks läinud.
Minu isiklikule hingeelule ei mõjunud häirivalt niivõrd see, et kõiki vange peeti ühe pulga peal, kuivõrd väiklased üleaisa-löövad kiusud kohtlemise alal. Näiteks tõi mu hea murelik abikaasa mulle hambapastat. Kuid seda keeldus direktor mulle lubamast põhjendusega, et «silgud on küllaltki head hammaste puhastamiseks». Teine kord oli mu naine kohal kloseti-harjaga, mida vajasin väljakäigu-seadeldise korrashoiuks. Mu abikaasale aga seletas üksikkorpuse vanemvalvur Mihkelson direktori korraldusel: «Harja ei ole vaja. Selleks on Tomingasel käed olemas.» Sama Mihkelson sundis mind kartseri ähvardusel kambri põrandat küürima kolm korda päevas, ironiseerides: «Teie ju tahtsite kangesti tööd teha...»
Kui progressiivne karistamise kord oli juba mõnda aega olnud käimas, inspekteeris ühel päeval meie kambreid direktor J. Kõks. Kuna mu kambri uks pärast tema lahkumist veidikeseks lahti jäi, kuulsin, kuidas mu kambrinaaber, eluksajaks sunnitööle mõistetud ühe käega kommunist Abels (oli J. Vares'e valitsuses hiljem põllutööministriks) Kõks'ilt päris, miks progressiivse karistuskorra soodustused polnud kehtima pandud ka kommunistide kohta. Kõks vastas häält tõstes:
«See on häbematus! Teie nõuate, et meie riigi seadused peaksid olema maksvad teie kohta. Aga kommunistid ju ei tunnista meie riiki, selle seadusi ega midagi. Häbi teil peaks olema seadusi nõuda!»
Abels vastas viisakalt: «Jah, häbi peaks olema küll. Aga mitte meil, vaid teil.»
Kõks pani Abels'i jalamaid seitsmeks päevaks kartseri. Mul oli südames halb tunne, kuna arvasin, et Abels'il oli õigus. Peaks ju õigusliku riigi uhkuseks olema see, et tema seadused on kehtivad võrdselt kõikide kohta.
Ajalehtede saamine oli mulle keelatud (kriminaalvangid võisid lugeda kahe nädala vanuseid ajalehti). Iga kolme kuu tagant lubati mulle vangla raamatukogust hankida üks raamat. Kuid keskvangla raamatukogu oli väga kehv nii kogult kui ka sisult. See koosnes vaid annetatud kirjavarast, kuna vangla raamatukogu jaoks krediite polnud ette nähtud. Kataloogis avastasin vene kirjaniku Mamin-Sibirjak'i teoseid. Neid ma lugesingi, kuna teatavasti selle autori Siberi elu käsitavad romaanid on väga paksud. Kuid kolm kuud on siiski kaunis pikk aeg, nii võisin romaani lahedasti läbi lugeda mitu korda.
Ka kirjutamine oli keelatud. Pliiatsi jupi või paberilipaka leidmine võis tuua kartserikaristuse. Mis puutub kirjavahetusse välismaailmaga, siis oli mulle lubatud välja saata üks kiri kolme kuu takka. Kirja kaust oli piiratud nn. postipoogna suurusega ja kirjutada võis ainult poognale lineeritud joontele, mitte nende vahele. Sama määrus pandi maksma ka mu abikaasa kohta tema kirjade suhtes minule. Minu protestid nende määruste vastu andsid tulemusi alles aasta hiljem: mulle lubati saata abikaasale kogu luuletusi võõrkeeltes, samuti ühe teose orkestripartituur, mille olin kirjutanud ajaviiteks. Muus osas jäid kirjavahetuse reeglid endisteks.
Nagu ma eelmises peatükis mainisin, lubati mulle vangimajade peavalitsuse poolt pidada päevikut võõrkeeltes. Nii sain õiguse kambris pidada pliiatsit ja kaustikut (mis väga tihti oli Kõks'i käes lugemiseks).
Ühel pealelõunal, kõige igavamal ajal vanglas, soojendasin selga vastu ahju (kambri tavaline temperatuur oli 10—12° R, seepärast kandsin palitut; hiljem sain naiselt paksu villase kampsuni) ja mängisin hajameelselt pliiatsiga, urgitsedes sellega seina ja ahju vahet. Äkki märkasin, et pliiats tungis ahju kõrval läbi seina. Ümmargune raudahi pidi kütma kahte kambrit ja selle jaoks vaheseina jäetud avaus oli arvatavasti tagantjärgi täidetud täis krohviga. Sellest krohvist läbi saigi mul pliiats ahju seina kõrval puurida tillukese augu kõrvalkambri. Hakkasin selle läbi poolsosinal kõnelema oma naabri Abels'iga, ikka hoolsasti ühte silma ukseluugil pidades. Ütlesin talle: oleme poliitilised verivaenlased, kuid siin majas on meil ühine vaenlane — direktor Kõks. Tahan ühendust pidada oma kaaslastega; kas teie ei vahendaks mu teateid kõrvalkambrisse mu koolivennale Dunkel'ile?
Abels ütles, et ta annab vastuse kuu aja pärast. Ma ei teadnud sel ajal veel, et kommunistidel oli vanglas oma keskkomitee, et nad välja andsid ajalehte «Vangla Kiir» ja et keskkomitee pidas oma koosolekuid saunas. Abels osutus kõigiti korrektseks kaasvangiks. Ootamata oma komitee otsust, pidas ta minuga kõnelusi iga päev. Ta õpetas mulle kunsti, kuidas peab istuma, eriti üksikkambris. Kuna ta oli juba paarkümmend korda käinud kartseris, siis andis ta tulusaid näpunäiteid ka selle kohta, kuidas kergemini taluda «puusärki panemist» (kartseriskäik vanglakeeles). Õpetuse kasulikkus seisis selles, et ma sain hoiduda hingelise surutise eest ja säilitada vaimuerksust. Näiteks pidasin saadud õpetuse järgi iga päev valju häälega kahekõnet. Teise kõnelejana peab seejuures kujutlema ükskõik keda — isa, venda, sõpra, naist. See on väga hea vahend sisemise selgroo hoidmiseks, kui inimese häält kuuleb harva ja endalgi hääl kipub atrofeeruma.
Pärast saunapäeva möödumist teatas Abels mulle tulemuse: keskkomitee otsustas mind tunnistada ideeliseks poliitiliseks vangiks. Arvestades minu võitlust Kõks'iga peab mulle andma igat võimalikku abi. Ja abi saama ma ka hakkasin — välisuudiseid linnast ja siseuudiseid vangla elust. Mis oli ilmunud tähtsamat ajalehtedes, sain varsti Abels'i kaudu kuulda ka oma kambris. Abels andis mulle üle vanglas üldiselt tarvituseloleva koputamise-koodi:
a b c d e
f g h i j
k l m n o
p r s t u
v ä ö ü õ
Tähestik on paigutatud viide ritta, igas reas viis tähte. Koputamine sünnib nii, et iga tähe üleandmisel koputatakse tema rida ja hetkelise pausi järele tema koht reas. See on nagu omapärane morse. Näiteks sõna «olen»:
...'..... (o) ...'.. (l) .'..... (e) ...'.... (n)
(' märgib pausi)
Paarinädalase harjutamise järel sain koputamise tehnikas kätte päris korraliku vilumuse. See oli eriti hea ühenduse pidamiseks veetoru kaudu II korra inimestega. Abels teatas hiljem veel, et olen sama keskkomitee otsusega abonendiks võetud ajalehele «Vangla Kiir». Kui kätte sain selle esimese numbri (Abels'i käest, jalutamiselt tulles), olin üllatatud. Number oli postkaardi kaustas, viiel riisipaberi («plotski-paberi») lehel, tindipliiatsiga kirjutatud. Mõistagi oli sisu kommunistlik, kuid numbris leidus ka siseuudiseid ja üks tehniliselt hästi tehtud karrikatuur. See käsitas abidirektor Birkan'i, kellest vanglas teati kõnelda, et ta olevat homoseksualist (vanglakeeles «rõngamängija»). Administratsioon oli teadlik «Vangla Kiirest», tal õnnestus ka aegajalt tabada üht-teist numbrit. Tegijate-toimetajate peale peeti kurja jahti, kuid minu vanglapõlve ajal neid kätte ei saadud. Mäletan, mulle kättesaadavaks tehtud esimese numbriga oli omapärane järellugu. Birkan tegi vea, käies V koridori kommunistide kambrites hurjutamas jõledat karrikatuuri. «See ei ole mina, vaid minu vend,» õiendas ta. Järgmises «Vangla Kiire» numbris (need ilmusid 1—2 kuu tagant) lugesin toimetuse õiendust: usaldusväärsetel andmetel on ka Birkan'i vend «rõngamängija» . .. Kommunistid omasid keskvanglas hästitöötava sidepidamise aparaadi, mille otsad ulatasid väljaspoole vanglamüüre. Kuidas see oli korraldatud, jäi mulle teadmatuks. Kindel on, et nende sidepidamist polnud võimalik teostada ilma valvurite kaasabita. Kui see tõesti nii oli, siis riskisid üksikkorpuse valvurid väga suurelt. Nad otsiti läbi teenistusse tulles ja sealt minnes — vaatamata sellele, et nad olid välja valitud erilise hoolega ja neid peeti kõigiti usaldusväärseiks. Hiljem sain teada, et «Vangla Kiire» toimetajaiks olid V koridoril istuvad eluaegsed Hendrik Allik (kamber 41), kes oli ülikooli haridusega, ja Boris Kumm (kamber 37). Ajalehte paljundati sama koridori kambris nr. 42 sel viisil, et niiske voodilina abil tehti äratõmbeid tindipliiatsiga kirjutatud algeksemplarist.
Minu «Vangla Kiire» lugejaksolemisel oli ka väike tagatipp. Ühel minu kartsa määramisel ei teatud mulle jälle öelda, mis põhjusel Kõks oli seda teinud. Pääsesin tema jutule alles siis, kui olin surmtõsiselt käsutäitja abidirektor Tagel'ile teatanud, et mind tuleb lohistada kartsa väevõimuga, kui Kõks mulle karistuse põhjust ei ütle. Seejärel nõustus Kõks mulle audientsi andma.
«Teie tahate teada, miks ma teid kartsa määrasin?» küsis ta minult oma kabinetis. Kõks'il oli eemaletõukav komme kunagi mitte kõnetatavale otsa vaadata.
«Jah, palun härra direktor.»
Kõks võttis kirjutuslaua laekast minu päeviku ja hakkas seda lehitsema.
«Teie mõtlete, et ma olen loll ega oska prantsuskeelt,» mõnitas ta. «Juhtumisi on aga nii, et ma seda oskan ja võib-olla paremini kui teie. Teie kirjutate siin, et Päts on kui pull portselanipoes. Seepärast ma teid kartsa paningi.»
«Kas ainult sellepärast?»
«Jah. Kuid kas sellest ei ole küllalt? Andsin teile seitse päeva. Teate ise, seadus karistab lugupidamatuse avaldamist palju raskemalt.»
«Härra Kõks, kui teie seadusest räägite, siis lubage öelda, et seadusega teie minule mu päeviku eest küll karistust määrata ei saa. Mida ma sinna olen kirjutanud, on minu mõtted ja neid ei ole ma kellelegi avaldanud. Päts ise on ametlikult teatanud, et olgu kuidas muuga on, kuid mõtlemise eest tema kedagi ei karista. See fakt, et olete mu päeviku enda kätte lugemiseks võtnud ilma minu nõusolekuta, ei konstitueeri seaduslikku alust minu karistamiseks. See on vastolus seadusega.» Kõks ägestus:
«Teie peate mulle loengut seadusest, minule, juristile. Märkige endale nina peale: mina olen teie seadus. Kui mina tahan, võin teist hakkliha teha. On see teile nüüd selge?»
«Ei ole, härra direktor. Kus see on kirjutatud?»
«Vanglas ajalehte ei ole, seepärast ei ole ma seda saanud kuulutada.»
«Aga teie võiksite seda teha «Vangla Kiires». Usun, et see ajaleht avaldab teie kummalise kuulutuse heameelega.»
«Mis teie «Vangla Kiirest» teate? See on lorajutt.»
«Olen seda lehte lugenud. Olen sellele isegi aboneeritud. Lõbusad lood teist on mind vahel pannud naerma.»
Kõks vihastas sedavõrd, et kõrgendas mu karistust 14 päevale. .
Paar-kolm nädalat pärast kartsast vabanemist sai mulle osaks au oma kambris näha kohtukoja prokuröri Albert Assor'i. Ta oli väga lahke (tundsime omal ajal teineteist), võttis mu taburetil istet, laskis enda käega seinalt alla nari, et ka minule võimaldada istekohta. Pärast sissejuhatavat piibujuttu tuli ta välja oma visiidi põhjusega: kas see on tõsi, et ma saan «Vangla Kiirt»? Kui jaa, siis peaksin ma valitsusvõimusid aitama niisuguse skandaalse loo likvideerimisel. Ta on kindel, et mina kui isamaalane ja antikommunist saan aru oma kodanikukohustustest. Kui minu kaudu saab jälile kas või levitajatelegi, oleks suur abi ka sellest.
Keeldusin täitmast Assor'i soovi põhjendusega, et teen seda sportlikkuse ja aumehelikkuse tundest oma kaasvangide vastu. Kuna Assor ei tahtnud seda mõista, sattusime vaidlusse kõrgendatud toonis. Prokurör lahkus, avaldades valju häälega imestust minu «poolehoiu üle kommunistidele». Järgmises «Vangla Kiire» numbris ilmus teade, et ühele vangile olevat antud lubadus vabanemiseks, kui ta annab üles lehe toimetuse või talituse. Minu suhtes see teade küll tõele ei vastanud.