IPR
Postitatud: 01 Veebr, 2013 10:40
Igatsugu imemasinaid leiutati…nagu Bondi film. On kellelgi foorumlastest sedasorti masinaga ka ligemalt tegemist olnud?
IPR- maad mööda ja vee all.
NSVL töötati välja rohkelt unikaalseid masinaid eri väeliikide tarbeks. Ka insenervägedel oli taoline olemas- IPR, inseneride veealune luuraja (ИПР – инженерный подводный разведчик). Masin oli suuteline liikuma kuival maal(mis on täiesti loomulik), ületama ujudes veetakistusi(ka sellega ei üllata kedagi, tankid õppisid ujuma juba 20-nda sajandi algul), võis aga liikuda allveelaeva kombel ka erinevates veekihtides või kulgeda mööda veekogu põhja.
Välja töötati see imeloom möödunud sajandi 70-ndatel Muromi linnas asuva Džersinski nimelise tehase konstrueerimisbüroos V.G. Mištšenko käe all. Tänasel päeval kannab ettevõte nime «Муромтепловоз». Seeriatootmine algas samuti selles ettevõttes. IPR loomisel kasutati laialt BMP-1 sõlmi ning agregaate.Masina põhiline ülesanne oli veetõkete, vägede liikumisteede ja trasside ning tankiüksuste liikumisvõimaluste luure. Peale selle oli masin varustatud veealuste insenertööde tarbeks.
Allveeluuraja korpus jagunes neljaks hermeetiliseks sektsiooniks- ballasttsistern, juhtimissektsioon, lüüsikamber ja mootori-ülekandesektsioon. Ninaosas asus ballasttank, mis kujutas endast põhja mööda liikumisel või veekihtides opereerimisel veega täidetavat mahutit. Samas sektsioonis paiknesid jõe ületamisel kasutatava laia miiniotsija agregaadid. Juhtimissektsioonis paiknesid komandöri ja juht-mehaaniku töökohad. Samuti asus siin akvalangistist luuraja. Vee all asuvast masinast väljumiseks kasutati lüüsikambrit, milles paiknes akvalangisti varustus. Masina kesk- ja ahtriosa olid mootori ja jõuülekande päralt, seal paiknes УТД-20 tüüpi mootor koos BMP-1 laenatud jõuõlekandega. 300 hj mootor võimaldas 17-tonnisel masinal arendada teedel kiirust kuni 52 km/h. Mootori-transmissioonisektsioonist paremal ja vasakul asusid piki parrast väikesed ballasttsisternid, lüüsikambri juures aga suured ballasttsisternid.
Pöörlevas tornis asus hermeetilises kattes IPR pearelv- 7,62 mm kuulipilduja PKT. Kaasasolevas lahingukomplektis oli 1000 padrunit. Peale selle asus luuremasinal ka suitsukatte aparatuur(термодымовая аппаратура). Sihikuks oli ТКН-3АМ. Ümbruse jälgimiseks paigaldati masinale periskoop ПИР-451, komandöril oli kasutada päevastele tingimustele mõeldud vaatlusseade ТНП-370. Öisel ajal ning halvas nähtavuses juhtimiseks varustati juht-mehaaniku töökoht öise vaatlusseadmega ТВН-2БМ. Peale kõige selle oli korpusesse paigaldatud 9 ТНПО-160 tüüpi vaatlusseadet. Meeskonnaliikmete omavaheliste jutuajamiste jaoks oli paigaldatud tanki siseside aparatuur P-124, side väljaspool masinat tagati kahe raadiojaamaga P-147 ja P-123M.
Insenervägede veealuse luuremasina käiguosa kujutas endast roomikliikurit, millel oli kummalgi pardal seitse tugi ja viis toetavat ratast, samuti kolm hüdroamortisaatorit. Veekihtides manööverdamiseks oli kaks kere tagaosas paremas ja vasakus pardas paiknevat propellerit. Luure läbiviimiseks võis veekogu sügavus olla kuni kaheksa meetrit, lühiajaliselt oli lubatud sukeldumine isegi kuni 15 meetri sügavusele. Vee all liikudes tagati mootori väljalaskegaaside eraldamine ja mootori toide värske õhuga spetsiaalsete voolikute abil, mida hoiti veepinnal spetsiaalse teleskoopmasti abil. Rännakuolukorras asus mast kokkupandud kujul veealuse luuraja katusel.
Kokku ehitati seerias mitte enam kui 80 masinat. Välise sarnasuse tõttu aetakse IPR sageli segamini IPM-ga. Masinad erinevad selle poolest, et viimane ei suuda liikuda erinevates veekihtides, väliseks erinevuseks on teleskoopmasti puudumine.
IPR Suurtüki-, inseneri-, ja sidevägede Sõja-ajaloo muuseumi ekspositsioonis Sankt-Peterburis. Miiniotsija „käpad“ on lastud tööasendisse.
Tehnilised andmed:
Kaal: 17,5 tonni
Meeskond: 3 inimest
Korpuse pikkus: 8715 mm
Korpuse laius: 3150 mm
Kõrgus: 1660-2400 mm
Kliirens: 400 mm
Relvastus: 7,62 mm kuulipilduja PKT
Sihtimisnurk vertikaalis: -7 - +15 kraadi
Sihtimisnurk horisontaalis: -45 - +45 kraadi
Laskekaugus: kuni 1 km
Sihikud: – ПАБ-2АМ, ТКН-3АМ
Mootori tüüp: УТД-20
Mootori võimsus: 300 hj
Kiirus maanteel: 52 km/h
Käiguvaru maanteel: 500 km
Kiirus ujudes: 11 km/h
Kiirus veekogu põhja mööda: 8,5 km/h
Ületatavad takistused:
Tõus 35 kraadi
Sein 0,7 m
Kaevik 2,3 m
http://topwar.ru/23678-ipr-i-po-zemle-i-pod-vodoy.html
IPR- maad mööda ja vee all.
NSVL töötati välja rohkelt unikaalseid masinaid eri väeliikide tarbeks. Ka insenervägedel oli taoline olemas- IPR, inseneride veealune luuraja (ИПР – инженерный подводный разведчик). Masin oli suuteline liikuma kuival maal(mis on täiesti loomulik), ületama ujudes veetakistusi(ka sellega ei üllata kedagi, tankid õppisid ujuma juba 20-nda sajandi algul), võis aga liikuda allveelaeva kombel ka erinevates veekihtides või kulgeda mööda veekogu põhja.
Välja töötati see imeloom möödunud sajandi 70-ndatel Muromi linnas asuva Džersinski nimelise tehase konstrueerimisbüroos V.G. Mištšenko käe all. Tänasel päeval kannab ettevõte nime «Муромтепловоз». Seeriatootmine algas samuti selles ettevõttes. IPR loomisel kasutati laialt BMP-1 sõlmi ning agregaate.Masina põhiline ülesanne oli veetõkete, vägede liikumisteede ja trasside ning tankiüksuste liikumisvõimaluste luure. Peale selle oli masin varustatud veealuste insenertööde tarbeks.
Allveeluuraja korpus jagunes neljaks hermeetiliseks sektsiooniks- ballasttsistern, juhtimissektsioon, lüüsikamber ja mootori-ülekandesektsioon. Ninaosas asus ballasttank, mis kujutas endast põhja mööda liikumisel või veekihtides opereerimisel veega täidetavat mahutit. Samas sektsioonis paiknesid jõe ületamisel kasutatava laia miiniotsija agregaadid. Juhtimissektsioonis paiknesid komandöri ja juht-mehaaniku töökohad. Samuti asus siin akvalangistist luuraja. Vee all asuvast masinast väljumiseks kasutati lüüsikambrit, milles paiknes akvalangisti varustus. Masina kesk- ja ahtriosa olid mootori ja jõuülekande päralt, seal paiknes УТД-20 tüüpi mootor koos BMP-1 laenatud jõuõlekandega. 300 hj mootor võimaldas 17-tonnisel masinal arendada teedel kiirust kuni 52 km/h. Mootori-transmissioonisektsioonist paremal ja vasakul asusid piki parrast väikesed ballasttsisternid, lüüsikambri juures aga suured ballasttsisternid.
Pöörlevas tornis asus hermeetilises kattes IPR pearelv- 7,62 mm kuulipilduja PKT. Kaasasolevas lahingukomplektis oli 1000 padrunit. Peale selle asus luuremasinal ka suitsukatte aparatuur(термодымовая аппаратура). Sihikuks oli ТКН-3АМ. Ümbruse jälgimiseks paigaldati masinale periskoop ПИР-451, komandöril oli kasutada päevastele tingimustele mõeldud vaatlusseade ТНП-370. Öisel ajal ning halvas nähtavuses juhtimiseks varustati juht-mehaaniku töökoht öise vaatlusseadmega ТВН-2БМ. Peale kõige selle oli korpusesse paigaldatud 9 ТНПО-160 tüüpi vaatlusseadet. Meeskonnaliikmete omavaheliste jutuajamiste jaoks oli paigaldatud tanki siseside aparatuur P-124, side väljaspool masinat tagati kahe raadiojaamaga P-147 ja P-123M.
Insenervägede veealuse luuremasina käiguosa kujutas endast roomikliikurit, millel oli kummalgi pardal seitse tugi ja viis toetavat ratast, samuti kolm hüdroamortisaatorit. Veekihtides manööverdamiseks oli kaks kere tagaosas paremas ja vasakus pardas paiknevat propellerit. Luure läbiviimiseks võis veekogu sügavus olla kuni kaheksa meetrit, lühiajaliselt oli lubatud sukeldumine isegi kuni 15 meetri sügavusele. Vee all liikudes tagati mootori väljalaskegaaside eraldamine ja mootori toide värske õhuga spetsiaalsete voolikute abil, mida hoiti veepinnal spetsiaalse teleskoopmasti abil. Rännakuolukorras asus mast kokkupandud kujul veealuse luuraja katusel.
Kokku ehitati seerias mitte enam kui 80 masinat. Välise sarnasuse tõttu aetakse IPR sageli segamini IPM-ga. Masinad erinevad selle poolest, et viimane ei suuda liikuda erinevates veekihtides, väliseks erinevuseks on teleskoopmasti puudumine.
IPR Suurtüki-, inseneri-, ja sidevägede Sõja-ajaloo muuseumi ekspositsioonis Sankt-Peterburis. Miiniotsija „käpad“ on lastud tööasendisse.
Tehnilised andmed:
Kaal: 17,5 tonni
Meeskond: 3 inimest
Korpuse pikkus: 8715 mm
Korpuse laius: 3150 mm
Kõrgus: 1660-2400 mm
Kliirens: 400 mm
Relvastus: 7,62 mm kuulipilduja PKT
Sihtimisnurk vertikaalis: -7 - +15 kraadi
Sihtimisnurk horisontaalis: -45 - +45 kraadi
Laskekaugus: kuni 1 km
Sihikud: – ПАБ-2АМ, ТКН-3АМ
Mootori tüüp: УТД-20
Mootori võimsus: 300 hj
Kiirus maanteel: 52 km/h
Käiguvaru maanteel: 500 km
Kiirus ujudes: 11 km/h
Kiirus veekogu põhja mööda: 8,5 km/h
Ületatavad takistused:
Tõus 35 kraadi
Sein 0,7 m
Kaevik 2,3 m
http://topwar.ru/23678-ipr-i-po-zemle-i-pod-vodoy.html