www.militaar.net

Palun andkem teada, kus ja millal asusid Kuperjanovi (Ü)JP üleelamislaagrid e näljalaagrid. Jagagem kaardilingina.

Teiseks sooviks asjaga kursis olijailt teada, kas üleelamislaagrid on veel väljaõppes või mitte?

Kui ma ei eksi, siis üleelamislaagreid enam ei ole väljaõppes.

Laagrite asukohta kaardile ei panda

Kes otsida soovib see leiab.

viiking kirjutas:Laagrite asukohta kaardile ei panda

Kes otsida soovib see leiab.

Pannakse küll. Igale jaole või pooljaole pluss ülemustele on kaardid.

See on palve inimestele, kes mäletavad, kellel on geniaalne kaardimälu.

Näiteks 1999. aastal (vist märtsis) oli Kuperjanovi ÜJP üleelamislaager Võru metskonna maatükil nr 69, Juba küla, Võru vald, Võru maakond või selle vahetus läheduses.

Varustuseks oli isetehtud seljakott (nöör, kolm puu oksa ja padjapüür), talvevorm, magamiskott, nuga, labidas. Eelmise õhtu viimane eine oli vinegret. Metsas joogiks männiokas, söögiks 1 kg jahu, hiljem tuli tappa üks küülik. Ilm tuuline ja -12°C, hiljem läks soojemaks. Mõned jaod hankisid leiba metsaveoliste käest. Hiljem selgus, et mõned nälgijaid parkisid enda kõhud täis Sõmerpalu lasteaias (aga see võis olla teise kompanii juhtum).

Laagrit turvas (n-vbl?) Margus Istoamm, ZIL-131-ga. Selle läheduses metsades paiknesid jagude onnikesed. Kui keegi suudaks meelde tuletada, milllisel metsasihtide ristil see ZIL paiknes, siis oleks ta kulda väärt.

Metskonnatükk nr 69:

http://xgis.maaamet.ee/xGIS/XGis?app_id ... %20maakond

2001.a oktoobri lõpp http://xgis.maaamet.ee/xGIS/XGis?app_id ... 2=0&LANG=1
Ehk 3 vahiposti lähedal.
Varustus: isetehtud seljakott- kaltsudest rihmad ja kilekotist punutud nöörid. Rootsi nuga, jalaväe labidas, voodrita talvevorm, telkmantel?, teisel päeval saapad->kummikud, magamiskoti ümbris. Jao varustuses kaks 1L ja üks 3L konservikarp, 10 tikku. Söögiks kilo nisu teri ja kolmandal päeval kärnane jänes.
Kavalamad mehed uuristasid kasarmus seljakoti raami puutoigastesse süvendid ja täitsid need tubakaga. Perekonna kroonjuveelide külge teibiti magusa tablette, sigarte jne. Mõned jäid varustuse kontrollis ka vahele. Leukoplaastri eemaldamise mõnu jagus mitmeks päevaks.
Esimesel päeval u 5km rännakut laagriplatsi, laagri püstitamine.
Teisel päeval rännak Reedopalosse (polügoni teeots), roo mati valmistamine.
Kolmas päev rännak eelpool mainitud metskonna maatüki 69 kanti, kus õpiti traadist silmuseid ja elu jättis jänes. Kanderaami valmistamine ning "haavatud" võitleja transport koju, reaalselt alla kilomeetri ehk kuni kanderaami purunemiseni.
Neljandal päeval punusime männijuurikaid ja ehitasime lõksusid. Eelneval käisime kusagil rändamas ja üritasime lausvihmas vibuga tuld puurida, tulemasin aitas hädast välja. Õhtul tehti topelt sissi telgis sauna, ihu sai haritud.
Viimasel päeval pakkisime laagri ja asusime tagasiteele. Poolel teel avastati, et varsti oht hilineda õhtusöögile. Jooks kummikute kolisedes kasarmuni.

Üks võitleja lasi toimetada kolmanda vahiposti juurde leiba, võid ja konserve, maitses heasti. Matti sai võetud ka loomade söödakohast. Eelmised olijad olid peitnud sambla alla tulemasina ja paar puljongikuubikut, läksid kasutusse.
2001.a mai koosseis oli samas kohas, millest andsid tunnistust onni raamid ja olematu küttepuu tagavara 200m raadiuses.
Ilm oli enamasti plussis, enamus ajast sadas, korraks näitas ka päikest. Riided kogu aeg läbi märjad, pooled kindad põlenud kuivatamise protsessi käigus. Küttekriisi tõttu tule hoidmine väga keeruline, silmad suitsust hallid.
Noast suurt kasu ei olnud, enamus puid langetati labida abil- paarikümne cm läbimõõduga metsakuiva langetamine võttis aega pool tundi ja palju energiat.
Kasarmusse tagasi jõudes oli hais selline nagu oleks rehve ja neegreid põletatud.
Vahepeal liikusid ringi ka kaameramehed ning võeti ülesse saadet "Meie sõdurid".

Üleelamistarkus jagas kpt.Must, laagris kohapeal olid üksuste ülemad ja vanemad, kes pikka õhtust aega tarkade inimeste joogiga sisustasid ja erinevaid häireid korraldasid.

Ülejäänud pool kompaniid oli järgmisel nädalal meie asukohast u pool kilomeetrit lõuna suunas.
Pahandus oli suur, kui põõsas Nursi poest ostetud hapukoort sisse ahmides vahele jäid. Linnaloale võis ainult mõelda.
Miinipildurid elasid üle mingis teises kohas, võimalik et eelpool kõneleja viidatud kohas. Kas 2002.maikuu koosseis enam metsas käis või mitte, pole meeles.

Speedsta jutule lisaks veel mõned seigad, sellest laagrist. Kõigepealt laagrisse saabumise päeval jõudis kogu bande enamvähem valgel ajal kohale. Mingi grupp jõudis alles öösel, olid käinud kaubandusvõrgus produkte sebimas ja vahelejäämise kartuses redutati laagri lähedal. Asi lõppes sellega, et saade Meie Sõdurid ja kpt. Must koostöös lahkasid seljakottide sisu ja peeti suuri kõnesid.
Sellest puude langetamisest meenub kuidas kpt. Must andis intervjuud saate meeskonnale ja küsimusele kuidas on lood looduse säästmisega, vastas, et kasutame nuga ja langetame AINULT võsa. Taustaks oli võitleja, kes ennastsalgavalt laamendas sapöörikaga kuusikus.
Leiva varastamine instruktorite telgist, jahimeeste pandud kartuli ja porgandi kuhjad vahetasid sihtgruppi ja nagu kaasvõitleja mainis kummikurännak.

Nojah, eks ikka pandi kaardile aga see vist nagu tegevuses kasutamiseks tol ajahetkel...

Et milleks sul vaja nagu suurt kaardistust läbi aegade? Kui keegi ehk sulle privasse midagi saadab, ok, aga siia kõike üles riputada, milleks...

Otsid kadunud v peidetud asju

Sdeedsta ja airman! Kiitus toredate mälestuste vahendamise eest!

Viiking, ma ei mõista sinu vastumeelsust mälestuste vahendamise suhtes? See ei erine ju teistest mälestuslugudest.

Mina ei ole käskinud riigil mind kaitseväega siduda, aga nüüd pole enam midagi teha. Kõik, mis meeles see ükskord avalikustatud ka saab, olgu selleks siis vahtkonnas, relvalaos, operatiiv- või väeosaülema kabinetis, kasiinos, metsas, lasketiirus, rännakul jm nähtu ja kurilkas kuuldu.

Aga jah, kui ikkagi selle ZIL-131 asukoht 99 märtsi näljalaagris kellelgi meelde tuleb, siis on see endiselt kulda väärt.

Hoi, pole probleemi mälestuste vahendamisel...igati tore lugemine.

Aga teatud allergia püsib Sind tegelikult huvitab enim just see viimane mida küsid... Suudad sa uudishimu valgustada?

viiking kirjutas:Hoi, pole probleemi mälestuste vahendamisel...igati tore lugemine.

Aga teatud allergia püsib Sind tegelikult huvitab enim just see viimane mida küsid... Suudad sa uudishimu valgustada?

Väga hea mälu teil, mehed! Mina, näiteks, küll ei mäleta kus see pagana ZIL tol ajal seisis. Kuigi ise olen selles laagris olnud. Üldse väga segased mälestused jäid. Aga seda kuidas instruktorid meelega halvat sõid näljaste sõdurite ees, see on meeles.

Veel meenub sellest laagrist, et minu kaua ja hingega voolitud tulepulga kohta ütles Must, et teate, mis te sellega võite teha? Visake see kaugele ja siis minge otsige üles ja visake veel kaugemale Speedsta ega me ühes onnis ei viibinud? Meie kanderaam jõudis stardikohta juba vigastatuna, kuna eelmine öö olime selle puu najale seisma pannud, et kui hommik koidab, siis koheselt kummarite välkudes minna ja haavatud kaaslast aidata. Aga ei läinud nii nagu lootsime. Öösel lõkkevalvet üle andes, ärkas võitleja, kel oli suurepärane omadus komistada ja seda kangete jalgade pärast ja loomulikult jäi kukkumisele ette kanderaam-koletu ragin, räme sõim ja nii meie kuulsusrikas raam ka oma eksisteerimise lõpetas. Ehitasime seda ennastsalgavalt ja sapöörikas oli suureks abiks, proovisime ka noaga vajaliku puitu langetada, aga jah.... Ja muidugi mainitud lausvihmas tule tegemine, kust ka intsident minu tulepulgaga. Laagrinaelaks oli metsast voodilina leidmine, mille saime ära kasutada tulemüüri ehitusel, lõpuks olid müürid onni ees nii head, et lõkke ääres pidi trullarite väel istuma laibakad kaelas kõrbemas. Millegipärast meenuvad igaõhtused grupivanemate koosolekud RÜ telgis, kus sisulist teemat nagu polnud, lihtsalt aeti sooja mulli ja leivapäts oli varustuskastil, mis mingi hetk haihtus sealt. Ja ei ole midagi paremat, kui hommikul tõustes on kaasvõitleja tervele onnile valmistanud tuhas sooje kartuleid Mida taheti muidugi instruktori poolt konfiskeerida, aga kuna tegemist oli metsast leitud mugulatega siis lõpuks otsustati, et sõdur on leidlik ja oskab ellu jääda. Ja mida me nägime pärast saatest Meie Sõdurid??? Ma ei mäleta, mis väeosaga tegemist oli, aga laagris tehti puidust piipe ja siis instruktorid jagasid tubakat, et poisid saaksid proovida Meenub, et kohaliku võitleja kaudu saadud suitsu sai käidud laagrist vähe eemal mingi mädase koha peal kimumas, kükitades mingi poku peal nagu kurjategija, trummikiled pingsast ümbruse kuulamisest lõhkemas.

Huvitavaid asju ikka kuuleb...loomulikult lisab teiste näljaste ees halvaa söömine nälga veelgi aga kas peab sedasi ülbama, v on see õpetus...Eeskuju vale...Ja siit kohe ka lahendus et a la lasteaiast matti võtma, nälga peletama, prse, rsk...Tblade kombed ju...

Sõjaolukorras relva ähvardusel tallu...Vahet pole, peaasi et kiirelt ja kergelt süüa saaks...Tegijaid liha hankijaid metsast jäämegi otsima Ja õppige, õppige...ning laske end õpetada, halvaasööjatel

Sõber rääkis, et ühes laagris oli instruktoril laps kaasas olnud ning kui anti ülesandeks puuoksast lusikas voolida, siis isegi see laps naernud tema lusikat
Mis teema selle auto asukohaga on, Imbi ja Ärni rahapada või Ralf Gerretsi kullakangid? Kord olin Pakri poolsaarel vana talu vundamendil positsioonil, kaasvõitleja pani silma peale ning õhtul pärast tööd leidis detektoriga täpselt minu lamamiskohast haruldase hõbemündi, mille väärtus olnud väljamaa oksjonitel ca 1000 eurot.

airman ja speedsta, tundub et olin ka selles pundis, kõik klapib. Mina olin olude kiuste see, kes "meie sõdurite" võttegrupile intervjuu andis ja seletas veefiltri tegemise põhimõtet, selle pidime ikka ise tegema. Ühesõnaga, 1,5l plastikpudel noaga pooleks, siis sisse sammalt, puu sütt, peale raskuseks väikseid kive, ja muudkui aga filtreerisid. Kuna tolle ala piirkonnas oli soine vesi, aga see nn kraav ei olnd kaugel, siis sai seda veevõtu koha vahet ikka sõelutud küll. Ja veel instruktor MUST, ütles, et alati peab olema kaasas männiokkatee, mis pidi soe olema, mida Must ka nn jagude seas aeg ajalt kontrollis. Ega oligi siis nii, et 2liitrised plastikpudelid täideti kuuma teega, ja mässiti need talvejope voodri sisse, tee püsis soe vast 4 tundi. ja see kägardatud talvejope siis suruti nn seljakotti, mis oli isegi ebamugav )))). Kuna meie laagri asukohast oli üle tee kuusenoorendik, siis sealt tõmbasime oma 10 kuuske küll maha sapöörilapjuga, mille juuri kasutasime lattide sidumiseks, mis moodustas raami. Neid oli suht hea ja kerge siduda, sest olid pehmed juured, aga kuivasid ära, olid kanged. Pidas küll. See küülik jah, kelle maha pidime lööma, oli väga armetu ja nigel. Selle sealsamas nülgisime ära, liha kotti, ja laagris keetsime ilma maitseaineteta magedad küüülikut. Kuna üks tüüp oli eelnevalt leukoplaastriga kleepind kottide vahele ühe puljongkikuubiku (enne üleelamislaagrisse minekut), siis see istus küüliku potti nagu valatult . Liha polnd teab mis suurem asi, aga puljong oli yummi! Kuna teisel jorsil oli vanaema kodu lähedal, siis see sebis võikusi ja õunu vast kumbagi üks igale jaoliikmele. Mul isegi oma märkmikus kuskil tehtud ajateenistuse kohta märkmeid, peab kunagi õlle kruusi taga vanu aegu meenutama

PS: peale kasarmute jõudmist, kõik kukkusid sööklas lahmima 3 käigulist praadi. Ma olin kavalam, võtsin tirtsu suppi ja veits marjakiselli vahukoorega. Pärast endamisi naersin, poistel põhjad alt, ja ulme järjekorrad wc-s. Peale siukest asja ei tohi palju korraga süüa, magu peab harjuma vähe viisi.

aga see suitsu hais riiete küljes oli ikka ulme. kujuta nüüd ette, kui 30 suitsu ja lõkke haisust läbi imbunud riietega sõdurit tulevad magalasse, mis hais seal on. See oli täpselt nagu airman ja speedsta kirjeldasid, lisaks pane juurde juustu ja higihais, kombineeri see lõkke ja suitsuhaisuga, siis saad aru