Arsenali muuseum Peterburis
Postitatud: 19 Mai, 2013 23:40
Sai eelmisel nädalal külastatud Peterburis Peeter-Pauli kindluse kõrval nn Kronverki peal olevat Arsenali.
Vahendan lihtsalt mõned muljed, et lugupeetavad kaasfoorumlased, kes seal ehk veel käinud pole, järgmine kord Peterburi sattudes teaks, kas tasub minna ja mida oodata.
Ülidine kokkuvõte oleks selline, et kollektsioon on vägev, aga selle eksponeerimise viis ehmatavalt vanaaegne ja paiguti lausa halenaljakas. Väliekspositsioon, mis suurelt jaolt koosneb erinevatest haubitsatest jm suurtükkidest I Maailmasõjast kuni 1990. aastateni, näeb hea välja (mis seal salata, venelastel on läbi aegade olnud vägevaid torusid), aga majja sisse jõudes oleks sattunud nagu 1960.-70. aastate muuseumi. Kulunud punased vaibad, tolmunud vitriinid, kus eksponaatide tausta moodustab pruun mistrataoline põrandakate, käsitsi kirjutatud või kirjutusmasinal trükitud annotatsioonid, hämar valgus (mitte museoloogilistel kaalutlustel, vaid lihtsalt seetõttu, et paljud lambid ei tööta). Midagi on püütud ka kaasajastada, aga kuigi tegu peaks olema ülevenemaalise keskmuuseumiga, on näha, et raha on olnud väga vähe, mistõttu on näiteks vanu, ilmselt nõuka-aegsest ekspositisoonist pärit kulunud, pleekinud ja kortsunud paberilehti (mingid skeemid, pildid, selgitused jne) uue pleksiklaasi all uuesti eksponeeritud, kasutatud uuesti ära vanu logusid vitriine, mida on käepäraste vahenditega parandatud... Paiguti on mingite teemade selgitamisel kasutatud tavalisi, mustvalgest printerist harilikule kirjutuspaberile välja trükitud pilte, paberil infokandjaid kinnitatud amatöörlikult nööpnõeltega, kleeplindiga jne Asja juurde kuuluvad ka klassikalised krunniga muuseumitädid-saalivalvurid, kes kisavad, et ühtegi eset ei tohi kätega puutuda. Mingis mõttes aga see on kokku kõik ka päris lahe ja stiilne. On muidugi oht, et mõne aasta pärast ehk hakkavad nad suuremas osas uuendama oma püsiekspositsiooni, mistõttu võib olla ka suur osa muuseumist siis pikemat aega kinni. Osa saale juba praegugi on suletud rekonstrueerimiseks.
Sisu, ehk eksponeeritav materjal ise, nagu juba ka öeldud, on aga uhke. See muuseum keskendub ennekõike relvadele, mistõttu näiteks aumärkide kollektsioone ei tasu sealt oodata. Natuke on mundreid, mille puhul on vahva see, et need on tõesti silmaga nähtavalt originaalid, koos koi- ja kuuliaukudega. Jaotus kronoloogiline: kuni 20. sajandi alguseni, I ilmasõda, II ilmasõda jne. Ekspositsioon suuresti objektiliigiti lihtsalt n.ö. avafondi põhimõttel, keerukamate museoloogiliste kontseptsioonideta. Külmrelvade osa on ka ilus, kuid maailmas on veel märksa vägevamaid nähtud, eriti meeldejääv oli minu meelest aga just varaste tulirelavde ning 19. sajandi ja 20. sajandi alguse suurtükkide kollektsioon. Väga võimsana tõstaksin ka just II Maailmasõja järgset aega käsitlevat osa esile, kus siseruumis on eksponeeritud muuhulgas suuri strateegilisi rakette, mille osas ma ühelgi moel ei ole ekspert ja ei oska otsustada kogu esinduslikkuse või üksikeksponaatide harulduse üle, ent võin kinnitada: see saal näeb lihtsalt hästi šeff välja. Ja, tuleb tunnistada, seesuguseid kauneid asjakesi polnud mina enne ka nii lähedalt näinud. Kõikides osades torkab silma mõningane ühekülgsus: väljas palju üheliigilisi esemeid erinevates variatsioonides, samas mingid teemad täiesti esindamata. Võrdluses Moskva relvapalatiga tooksin aga esile, et eriliste esemete kõrval on siin märksa rohkem eksponeeritud ka relvakultuuri argipäeva. Mõistagi tuleb arvestada suurele naaberrahvale omase ja meie omast märksa erineva ajalookontseptsiooniga, mis kõikjalt läbi kumab, aga eks igal rahval ole õigus oma rahvuslikule ajaloonägemisele ja midagi muud ei saakski ju Venemaa sõjamuuseumist oodata. Rääkisin ka paari inimesega sealt, sealsed teadurid tunduvad üllatavalt normaalsed ja koostööaltid (erinevalt näiteks Peterburi meremuuseumist, mille töötajatega on mul osutunud keeruliseks suhelda). Raamatukogu, mis on avalikkusele avatud kolmapäeviti, on väga esindusliku valikuga, eriti just tsaariaja lõpu sõjalise kirjanduse osas.
III korrusel vahetatavad näitused: praegu väga korralik ja paljusid saale täitev näitus erinevate aegade sideaparatuurist, alatest tsaariarmee esimestest telegraafi- ja telefoniaparaatidest kuni Venemaa praeguste sidevägedeni. Oleks kindlasti väga huvitav mõnele mehele, kes ise nõuka-armee sides teeninud. Lisaks oli muid ajutisi näitusi, millest paljud aga lahti veel selle aasta lõpuni, sh päris ilus Lääne-Euroopa varauusaegsete jahirelvade kogu. Üsna hea on ka sealne raamatu- ja suveniiripood, eriti tänuväärne seetõttu, et legendaarne Vojenkniga pood Nevski prospekti algusest on kuhugi ära kolinud.
Kokkuvõttes soovitan kindlasti kõigil huvilistel võimalusel külastada, kui naine juhtub reisil kaasas olema ja ei taha kaasa tulla, võib ta samal ajal minna meelt lahutama näiteks läheduses asuvasse loomaaeda.
Vahendan lihtsalt mõned muljed, et lugupeetavad kaasfoorumlased, kes seal ehk veel käinud pole, järgmine kord Peterburi sattudes teaks, kas tasub minna ja mida oodata.
Ülidine kokkuvõte oleks selline, et kollektsioon on vägev, aga selle eksponeerimise viis ehmatavalt vanaaegne ja paiguti lausa halenaljakas. Väliekspositsioon, mis suurelt jaolt koosneb erinevatest haubitsatest jm suurtükkidest I Maailmasõjast kuni 1990. aastateni, näeb hea välja (mis seal salata, venelastel on läbi aegade olnud vägevaid torusid), aga majja sisse jõudes oleks sattunud nagu 1960.-70. aastate muuseumi. Kulunud punased vaibad, tolmunud vitriinid, kus eksponaatide tausta moodustab pruun mistrataoline põrandakate, käsitsi kirjutatud või kirjutusmasinal trükitud annotatsioonid, hämar valgus (mitte museoloogilistel kaalutlustel, vaid lihtsalt seetõttu, et paljud lambid ei tööta). Midagi on püütud ka kaasajastada, aga kuigi tegu peaks olema ülevenemaalise keskmuuseumiga, on näha, et raha on olnud väga vähe, mistõttu on näiteks vanu, ilmselt nõuka-aegsest ekspositisoonist pärit kulunud, pleekinud ja kortsunud paberilehti (mingid skeemid, pildid, selgitused jne) uue pleksiklaasi all uuesti eksponeeritud, kasutatud uuesti ära vanu logusid vitriine, mida on käepäraste vahenditega parandatud... Paiguti on mingite teemade selgitamisel kasutatud tavalisi, mustvalgest printerist harilikule kirjutuspaberile välja trükitud pilte, paberil infokandjaid kinnitatud amatöörlikult nööpnõeltega, kleeplindiga jne Asja juurde kuuluvad ka klassikalised krunniga muuseumitädid-saalivalvurid, kes kisavad, et ühtegi eset ei tohi kätega puutuda. Mingis mõttes aga see on kokku kõik ka päris lahe ja stiilne. On muidugi oht, et mõne aasta pärast ehk hakkavad nad suuremas osas uuendama oma püsiekspositsiooni, mistõttu võib olla ka suur osa muuseumist siis pikemat aega kinni. Osa saale juba praegugi on suletud rekonstrueerimiseks.
Sisu, ehk eksponeeritav materjal ise, nagu juba ka öeldud, on aga uhke. See muuseum keskendub ennekõike relvadele, mistõttu näiteks aumärkide kollektsioone ei tasu sealt oodata. Natuke on mundreid, mille puhul on vahva see, et need on tõesti silmaga nähtavalt originaalid, koos koi- ja kuuliaukudega. Jaotus kronoloogiline: kuni 20. sajandi alguseni, I ilmasõda, II ilmasõda jne. Ekspositsioon suuresti objektiliigiti lihtsalt n.ö. avafondi põhimõttel, keerukamate museoloogiliste kontseptsioonideta. Külmrelvade osa on ka ilus, kuid maailmas on veel märksa vägevamaid nähtud, eriti meeldejääv oli minu meelest aga just varaste tulirelavde ning 19. sajandi ja 20. sajandi alguse suurtükkide kollektsioon. Väga võimsana tõstaksin ka just II Maailmasõja järgset aega käsitlevat osa esile, kus siseruumis on eksponeeritud muuhulgas suuri strateegilisi rakette, mille osas ma ühelgi moel ei ole ekspert ja ei oska otsustada kogu esinduslikkuse või üksikeksponaatide harulduse üle, ent võin kinnitada: see saal näeb lihtsalt hästi šeff välja. Ja, tuleb tunnistada, seesuguseid kauneid asjakesi polnud mina enne ka nii lähedalt näinud. Kõikides osades torkab silma mõningane ühekülgsus: väljas palju üheliigilisi esemeid erinevates variatsioonides, samas mingid teemad täiesti esindamata. Võrdluses Moskva relvapalatiga tooksin aga esile, et eriliste esemete kõrval on siin märksa rohkem eksponeeritud ka relvakultuuri argipäeva. Mõistagi tuleb arvestada suurele naaberrahvale omase ja meie omast märksa erineva ajalookontseptsiooniga, mis kõikjalt läbi kumab, aga eks igal rahval ole õigus oma rahvuslikule ajaloonägemisele ja midagi muud ei saakski ju Venemaa sõjamuuseumist oodata. Rääkisin ka paari inimesega sealt, sealsed teadurid tunduvad üllatavalt normaalsed ja koostööaltid (erinevalt näiteks Peterburi meremuuseumist, mille töötajatega on mul osutunud keeruliseks suhelda). Raamatukogu, mis on avalikkusele avatud kolmapäeviti, on väga esindusliku valikuga, eriti just tsaariaja lõpu sõjalise kirjanduse osas.
III korrusel vahetatavad näitused: praegu väga korralik ja paljusid saale täitev näitus erinevate aegade sideaparatuurist, alatest tsaariarmee esimestest telegraafi- ja telefoniaparaatidest kuni Venemaa praeguste sidevägedeni. Oleks kindlasti väga huvitav mõnele mehele, kes ise nõuka-armee sides teeninud. Lisaks oli muid ajutisi näitusi, millest paljud aga lahti veel selle aasta lõpuni, sh päris ilus Lääne-Euroopa varauusaegsete jahirelvade kogu. Üsna hea on ka sealne raamatu- ja suveniiripood, eriti tänuväärne seetõttu, et legendaarne Vojenkniga pood Nevski prospekti algusest on kuhugi ära kolinud.
Kokkuvõttes soovitan kindlasti kõigil huvilistel võimalusel külastada, kui naine juhtub reisil kaasas olema ja ei taha kaasa tulla, võib ta samal ajal minna meelt lahutama näiteks läheduses asuvasse loomaaeda.
See on Inseneri-sidevägede ja suurtükivägede muuseum.
) siis oli lisaks Kalaznikovile veel ka ajutine väljapanek teise söja käsirelvadest. Kas see oli ka praegu veel püsti ? (peauksest sisse, paremale ja kaldteedpidi üles) See Kalaznikovi ekspositsioon pidi ka ajutine olema, aga vist on edasikolimise asemel Peterburgi unustatudki.