www.militaar.net

Omad soomusjôud olid loodud ka Hollandil ja Belgial. Neist Holland kavatses muretseda sadu tanke (ainuüksi oma relvajôududele Hollandi Indias (Indoneesia) oli plaanis tellida 600 Marmon Harrington'i kergetanki, millest 25 jôuti ka sinna saata. Vanadest tuttavatest oli kohal muidugi "Breni" vedaja, milliseid just muretseti proovipartii.
Hollandi relvajôudude kiire kokkuvarisemine oli Liitlastele paras shokk - olid ju Hollandi vastu koondatud Saksa jôud arvuliselt väiksemad ning ilma arvestatavate soomusjôududeta. Hollandil oli ka muid soomusmasinaid, kuid neist tuleb juttu tulevikus.

PRANTSUSE tankiehitajad ei jäänud muidugi kuulsa Renault 7-e tonnise loorberitele puhkama, vaid arendasid kahe maailmasôja vahel välja mitmeid uusi ja tihtipeale vägagi omapäraseid ja novaatorlike masinaid. (Ning tohutu hulk ajaloolasi kinnitab aastakümneid ja aastakümneid jutti: kôik hädad olid sellest, et ei valmistunud, ei relvastunud...) Sedamööda, kuidas FT-17/18 vananes ja kulus, töötati välja üha uusi ja uusi mudeleid, mis pidid veterani pensionile laskma. Prantslased tulid oma sôjakogemusi analüüsides järeldusele, et ilma kahurita tankil pole lahinguväljal suurt midagi teha.

20.-ndate tankiehituse peamine moelooja - INGLISMAA vôttis aga hoopistükis teise seisukoha. Nimelt tulid Briti väepealikud järeldusele, et lisaks traditsioonilisele jaotusele kaalu ja lahinguliste vôimete järgi tuleb tankid jagada ka funktsiooni järgi. Siit saigi alguse tankide jagamine JALAVÄE (saate, tuletoetus) ja REIDITANKIDEKS (Cruiser).

U.K kergete tankide ehitamise programm käivitus 1931 ning esialgu oli tegemist Carden-Lloidi shassii arendustega. Esimesed mk I - IV olid kaheliikmelise meeskonnaga. Alates Mark V sai mehi 3. Vaatamata nôrgale relvastusele ja ôhukesele soomusele paistsid need masinad tänu oma ônnestunud käiguosale ja suurele kiirusele üpriski perspektiivikatena. Suurima leviku saavutanud mudel Mk VI kaalus 5,2 tonni ja gabariidid olid: 3.95 x 2.06 x 2.22 m. Kuni 17 mm paksune soomus kaitses 3-liikmelist meeskonda, kes vôis vastast turmata juba 2 torust: 12,7 mm ja 7,7 mm kuulipildujaist ning kihutadada kuni 56 km/h kiirusega maanteel 200 km kaugusele.

Nüüd jôuame masinani, mille môju Maailma tankiehitusele oli ülisuur, kuid mis ehtsa prohvetina jäi oma kodumaal üpriski tundmata. Juttu tuleb nn Vickersi 6,0-tonnisest tankist. Ühtekokku müüdi selle tanki litsents 4 riiki, u 10 tootsid seda ilma igasuguse litsentsita ja tank kujutas lisaks sellele endast küllaltki kuuma ekspordiartiklit - seda müüdi 18 riiki (räägitakse, et ka Eesti kavatsenud endale môned muretseda). See, masin, kuigi nimeliselt 6.0 tonnine (!) kaalus isegi Vickersi enda ekspertversioonis (1934) 7.4 tonni (Nôukogude T-26 môned mudelid isegi >12 tonni!) ning omas môôtmeid: 4.88 x 2.41 x 2.16 m. Selle 3 liikmelise meeskonnaga tanki 2 torniga mudel, "Vickers E", (kôige varasem) oli relvastaud ainult 2 x 7,7 mm kuulipildujatega (hiljem ja olenevalt tellija soovist assendati üks kuulipilduja kas 12,7 mm vôi isegi 20 mm toru vastu).

Kui ülalkirjeldatud kuulusid sinna kuivamaaristlejate kategooriasse, siis nüüd vaatame masinat, mis kuulus jalaväetankide plejaadi. Tank Mk I "Matilda" oli teistest kergetankidest raskem: 11.2 tonni. Tagasihoidlike gabariitide: 4.85 x 2.30 x 1.87 m puhul tähendas see igati soliidset soomust, mille paksus esiplaadil ulatus 65 mm ja tornis 60 mm-ni. Relvastuseks oli 1 7,7 mm (.303 cal) kuulipilduja. Kahe mehe poolt juhitav tank tegi maanteel 13 km/h, maastikul aga umbes 9 km/h. Kütust jätkus 130 kilomeetriks. Kuigi inglased lôid iseseisvate operatiiv-taktikaliste koondistena tegevad suured mobiilsed üksused kahepoolse raadioside jms kraamiga juba 20.-ndate keskel, arvasid mitmed Briti sôjaväejuhid, nagu näiteks Sir Hugh Elles, Kuningliku tankikorpuse komandör I MS-s, et igapäevase rindeteenistuse jaoks on vajalikud ka lihtsad, odavad ja hästi kaitstud (kuigi aeglased ja väikese autonoomsusega, kuid vastupidavad) tankid, mida saaks ehitada tohutute partiidena. Oktoobris 1935 pakkuski Sir John Carden "Vickers-Armstrongist" välja masina koodnimetuse "Matilda" all. Kuna üht tüüpi masin ei suutnud rahuldada kôiki Kuninglike Soomusvägede nôudmisi, alustati ka suurema, nii kahuri, kui kuulipildujatega relvastatud tanki loomist. Mk I "Matilda" katseeksemplari testimine kulges kiiresti ja edukalt ning septembris 1936 vôis masina tootmisse anda.
Tôsi, planeeritud masstootmine jäi ära - alanud Maailmasôda näitas kohe ja väga veenvalt, et ainult kuulipildujga relvastatud masinal pole seal suurt midagi teha. Nii valmistatigi neid planeeritud tuhandete asemel vaid 139.

Ometigi ei kujutanud "Matilda" I endast sugugi kerget vastast! Saabunud 1939 BEF koosseisus Prantsusmaale, elasid nad seal üle ka oma kôrghetke: 21. mail 1940, vasturünnakul Arrasi lähedal trampisid 88 "Matildat" Saksa 7.-nda tankidiviisi ja SS-diviisi "Totenkopf" mitmed üksused oma roomikute alla. Sakslased olid paanika äärel - osutus, et nende 37mm PAK 36 TT kahur oli nende pisikeste, kuid hästikaitstud masinate vastu isegi lähidistantsidelt vôimetu. Paraku olid briti tankid ilma
raadiota ja lahingu edenedes jäid need aeglasevôitu masinad BEF peajôududest eemale. Seda kasutasid ära sakslased, kes tôid kohale oma 88 mm "Flak'id" (osutus, et see koostöös NSVL-ga loodud ôhutôrjekahur oli üldse AINUKE riist kogu Wehrmachti relvastuses, mis vastase soomusesse kergest môlgist sügavama jälje jättis!). Nüüd vôttis asi brittidele halva pöörde - ainult 28 tanki leidis sama päeva ôhtul tagasitee oma positsioonidele.

Pilt poleks täielik, kui jätta mainimata, et BELGIA armee relvastuses oli 42 "Vickers-Carden-Loyd" 6 tonnise kergetanki, 1934 a mudel, mida belglased ise tähistasid T-15. Masin kujutas endast edasiarendust Briti Mk III ja IV kergetankidest, kuid mitmete Mark VIc vidinatega. T-15, kuigi kaheliikmelise meeskonnaga, omas 15 mm Besa raskekuulipildujat (mônedel andmetel - TH püssi). Belgia armee relvastuses oli ka mingi hulk originaalseid FT-17 tanke.

Ka HOLLANDI armee käsutuses olid mitmed Mark VIc tankid belgia omadele analoogilise relvastusega.

Nagu vôib eelnevast näha, ei saa kohe mitte kuidagi väita, et Liitlaste ning Madalmaade tankijôud olnuksid kergete roomikmasinate osas 1940-l aastal vastasele allajäävad. Selles valdkonnas, mida vôiks Pz I klassiks, oli Liitlaste ülekaal nii arvus kui kvalikteedis selgesti ilmne. Me pole küll arvestanud soomusautosid ja muid soomukeid, kuid ka siin oli olukord analoogiline.

Kuidas oli olukord raskemate masinatega? Sellest kunagi tulevikus!


Lugupidamisega
Wo~rokas

Tank ilmus lahinguväljale I MS ajal, siis, kui kujunes olukord, mil tulejôud surus maha igasuguse manöövri. IGASUGUSE. Paari kilomeetrise edas liikumise eest tuli maksta tervete aastakäikudega... Ilmset pole mul vaja meenutada, et ingalsed on rahvas, kes on maailmakultuurile andnud poksi, jalgpalli ja tanki.

Ühtekokku toodeti I MS ajal tuhandeid tanke, tôsi, meie kanti ei jôudnud nad enne selle lôppu. Suurimad moeloojad tankiehituse ja kasutuse vallas olid Inglismaa ja Prantsusmaa. Kui inglased andsid esimestena tankid seeriatootmisse, siis prantslased lôid sajandialguse edukaima tanki - kuulsa Renault F.T. 17, mis oli esimene klassikalise komposisiooniga (relvastus ühes pöördtornis jms) tank ja kujutas endast ihaldusväärset jäljendusobjekti kogu maailma tankiehitajatele terveteks aastakümneteks. (Ka esimeseks loetav nôukogude tank - 1919 "Krasmoje Sormovo's" mitme pihtasaanu juppidest kokkumonteeritud "Borets za svobodu tov. Lenin" oli sellest tüübist).

20 aastatel olid maailma soomusmôtte esireas kindlalt inglased ja ameeriklased. Neist laiema tunnustuse saavutasid inglased. Jänkid, kui agarad ja aktiivsed teoinimesed, pühendusid rohkem tegudele, raskamata nappe rahuaastaid pikkadele juttudele. Jutud jäid rohkem brittide hooleks, seda enam, et neil ju just selleks otstarbeks, rääkimiseks, môeldud asutuski - Parlament, kenasti olemas. Aga parlament, nagu see kogu maailmas üldiselt kombeks on, rääkis kôige rohkem ja kôige meelsamini RAHAST. Kui veel täpsem olla, siis selle kulutamisest. Ning asi, millele Suurbritannia ja Pôhja-Iirimaa Ühendatud Kuningriigi Parlament oma kuningatelt väljapressitud ôigust rakendades kuidagi raha ei tahtnud raisata, oli SO~JAVÄGI (milliseid sai suurmoeks "kaitsevägedeks" (nagu kaitse ei kujutakski endast sôjategevust!) nimetada; kui asi samas tempos jätkub, siis nimetakase küll vist varsti kaitseministeeriumidki rahuministeeriumiteks ümber).
Ja ôige kah. Sôda on lôppenud, vaenlane Impeeriumi julgeolekut ei ohusta - pole mingit môtet raha raisata.

Kuid inimesed on leidlikud, ja nii tekkis major Martel'l, kapten Cardenil ja kapten Lloydil väärt idee: kui rahakotirauad suurte rauakolakate jaoks lootusetult kinni on külmunud, äkki ônnestub siis väiksemate vidinate jaoks sealt raudade vahelt môned pennid välja koukida. Väärt idee, mis Morrise ja Vickers-Armstrongi poolt igatist môistmist ja kaasatundmist leidis. Nônda siis paelusidki 20.-ndatel Maailma soomusentusiastide meeli
TANKETID.

1925 nägigi ilmavalgust Morris-Martel'i ühemehe tankett. See 2.5 tonnine masin môôtmetega 2.44 x 1.37 x 1.52 meetrit oli kaetud kuni 10 mm soomusega, tegi 35 km/h ja kandis üht 7.7 mm kuulipildujat.
Huvitavaks tegi masina see, et mälestusena esimestest tankidest omas riistapuu 1 paari juhtrattaid, nii et sisuliselt oli tegemist poolroomikmasinaga. Ei see, ega ka järgmisel aastal valminud sama firma kahemehe tankett (osutus, et juhtimine ja tulistamine ühekorraga käib ühele mehele üle jôu) ei jôudnud kaugemale katseeksemplaridest.
Veel omapärasem oli Carden-Lloyd'i 1926 Mk V. See, ainult 1.35 tonni kaaluv (soomusmasin!) 3.02 x 2.00 x 1.20 meetri suurune kaadervärk meenutab kôige enam... külgkorviga mootorratast! ) Säästmaks Tema Majesteedi alamate teid ja vôimaldamaks suuremat kiirust liikus masin teedel kummratastel ja murdmaal roomikutel saavutades kiiruseks kuni 50/35 km/h (ratastel/roomikutel). Sôita sai ilma tankimata u 100 km ja kuni 9 mm soomusega varjatud 2 liikmeline meeskond vôis tulistada vastast ühest 7,7 mm kuulipildujast.

Nimetatud masinad äratasid küll tähelepanu, kuid ei teinud ilma. Tôeliseks tähtsündmuseks meie sajandi soomusvägede ajaloos sai Carden-Lloyd Mk VI (1928). Nimetatud kahemehelise meeskonnaga 1.40 tonnine kompaktne- 2.46 x 1.70 x 1.22 m masin leidis ulatuslikult jäljendamist lähemal ning kaugemal ja on koos oma kloonidega vist üks massilisemalt toodetud soomusmasinaid üleüldse! 9 mm (küljed 6 mm) soomusest piisas kaitseks kuulide eest, mitte vähem kuulsalt "Fordi" mudel T-lt laenatud 4-silindrine, 22,5 hj. mootor andis maksimaalseks kiiruseks 45 km/h ning kütust jätkus 160 km. Relvastusek oli esialgi ikka vana hea vesijahutusega Hiram Maximi kuuliprits. Masin andis tohutul hulgal kloone, millest suurima levikuga olid Nôukogude T-17 ja T-27, kuid neist seisab jutt veel ees... Seda, et Liidust Saksamaale kanditud Carden-Lloidi tehnilise dokumentatsiooni alusel hakkasid sakslased tootma oma esimest
seeriatanki - T-I, ma vist juba mainisin.

Prantsumaal kandis kloon nime Chenillette Renault (1931) ega erinenud peale pisut suurem massi ja soomuskuplite kuju originaalist suurt millegagi.

II MS osalenud riikidest olid Carden-Lloidil baseeruvad tanketid seeriatootmises ka Itaalias ja Poolas. Vähemalt proovimudeliteni jôudis ka "Shkoda".

Sama legendaarne, kui eelmine, on ka teine Carden-Lloidi masin, millega arvukuse poolest suudavad vôistelda vast ainult T-34 ja T-54/55 - Universaaltransportöör/"Bren" kandur. Neid shassiisid ehitati ühtekokku: Inglismaal 35000, Canadas 28992, USAs 13893, Austraalias 5501 ja Uus-Meremaal 1210. (vôrrelge samasse klassi kuuluva Pz I tootmismahuga!) Lend Lease' kaudu saadeti u 2560 ka Idarindele, kuid ei saa väita, et need masinad rahuldanuksid nôukogude tankistide nôudliku maitset.

7,7 mm kuulipilduja "Bren" kanduri versioonis kuulus meeskonda 3+6 meest ja kaal oli 4.32 tonni, môôdud: 3.75 x 2.1x 1.6m; soomus kuni 10mm; suurim kiirus 48 km/h maanteel ja 38 km/h maastikul, käiguvaru 200 km, mootor - 65 hj.

Univeraaltranstortööri versioonis: mehi: 2+5 kaal: 5.35 t; môôtmed: 4.38 x 1.85 x: 1.46 m; soomus: kuni 12mm suurim kiirus: 50 km/h mnt.; ja ka vôimsam mootor - 96hj.

Luureliikurina: kaalus kahemehe masin 3.81 tonni, môôdud olid 3.65 x 1.87 x 1.55m, relvastuseks 14mm Boys th püss ja 7.7mm " Bren" ning soomuskaitse küündis 12 mm. Vaatamata tugevamale mootorile - 85 hj, jäi kiirus samask kui tavalisel "bren" kanduril kuid käiguvaru oli pisut suurem - 260 km.

PRANTSLASED töötasid oli lisaks ülalmainitule välja veel kaks tanketi: Sabathe Renault UE ning oma variatsiooni ratas-roomikmasinate teemal: Saint-Chamond Chenilette M-21. Oma lahingulistelt vôimalustelt ei ületanud need mitte millegi poolest oluliselt oma briti analooge.

Nüüd vôib meenutada sir Winstoni sônu: "On vale, on jultunud vale ja siis on veel statistika..." Ja NIMELT: kui saksa Pz I jookseb igal pool statistikast läbi TANKINA, siis analoogilised masinad Liitlasriikidest, mida nii Idas kui Läänes valmistati kümnete ja kümnete tuhandete kaupa,
tankide statistikasse ei lähe! Ei lähe, kuigi baseerus samal Carden-Lloidi shassiil, omas sama paksu soomust ja oli täpselt samuti relvastatud ainult kuulipildujaga! Ega osanud sealjuures isegi ujuda, nagu mitmed Carden-Lloidi mudelid (mida, tôsi küll, Läänes väga vähe toodeti) ja nende Nôukogude kloonid T-37, T-37A ja T-38, kuid nendest edaspidi.


Lugupidamisega
Wo~rokas

Kiikasin oma kirjakasti üsnagi kôheda tundega - suure ruttamisega unustasin paari Prantsuse masinat mainimast ning ootasin seepärast kurje kirju: "Aga kuhu sa panid Citroen P103 ja Renault AMR 1933!? Renault AMR 1935 üritasid üldse maha vaikida?" Pean vabandama - Ma tôepoolest unustasin. O~nneks on taskutargad kergemate näpuvigade suhtes leebed nagu alati.

Siin vôlgnen ma veel ühe selgituse. Jagadedes Liitlaste tanke saksa omadele vastavatesse kategooriatesse, seisatasin ma probleemi ees: kuhu arvata suurekaliibriste kuulipildujatega ja TH-püüssidega relvastaud sôjamasinad? Otsustasin teha järgmise lihtsa kirvereegli: Kôik, mille kaliiber on alla 15 mm loen kuulipildujaks, millel üle - vôrdsustan 20 mm suurtükiga.

Likvideerigem siis vana vôlg. Citroen P103 kujutas endast veel üsnagi primitiivset mudelit, mis oli relvastaud 8 mm kuulipildujaga.

Renault AMR 1933 loomine algas 1931, kui sôjavägi tellis kiirekäigulise kergetanki ratsaväeüksuste luure jaks. Neid 5 tonniseid masinaid ehitati 123 tükki 1933 aastal. Môôdud olid: 3504 x 1540 x 1727mm, relvastuseks 1 x 7,5 mm kuulipilduja. 2 meeskonnaliiget kaitses 13-5 mm paksune soomus. Seda tanki modifitseeriti 1934-l aastal ja uus mudel vôeti
relvastusse nimetuse Renault AMR 1935 all. Kaal kasvas 6,6 tonnini, môôtmed aga 385 x: 163 x 188cm-ni. Peamiseks lisanduseks oli vôimsam relvastus: 13.2 mm "Hotchkiss'i" raskekuulipilduja (1750 padruniga), vôi 25mm suurtükk (75 laengut), ehk siis 13.2mm "Hotchkiss'i" RK koos 7.5mm "Reibel'i" kuulipildujaga. Ehitati neid masinaid u 200 tk.

Nüüd sai vôlg likvideeritud ja vôib asuda T-II klassi juurde - kerged roomikmasinad mis relvastatud alla 30 mm kahuriga.

PRANTSUSMAA.

Siin tuleb mainida Renault AMC 1934 tüüpi kergetanki. Masin loodi motoriseeritud (!) ratsaväe üksuste relvastamiseks. Meeskonda kuulus 2 meest, 120 hj vedelikjahutusega mootor andis 10,8 tonnisele masinale maks. kiiruse 40 km/h. Soomuse paksus oli 5-20 mm ja 3,976 x 2,055 x 2,280 m masinasse mahtus ka 25 mm suurtükk "Hotchkiss" ja 7.5 mm "Ribeaux" kuulipilduja. Kokku valmistati 60 tk.

Rohkem siitkandist nii kerge relvastusega masinaid kohe ei meenugi.

BELGIA

T-13 tüüpi tankihävitaja. Viimane kujutas endast meie vana tuttavat, Briti universaaltranspotööri, millele oli monteeritud pöördtorn 25 mm vôi 37 mm TH-kahuriga.

Ning sellega ongi kôik!

Briti ja Prantsuse sôjaväelased ja konstruktorid ei näinud nimelt erilisi kasutamisvôimalusi taolistele "ei liha ega kala" relvastusega kergetankidele - jalaväe, samuti välisuurtükkide ja kuulipildujapesade hävitamiseks on 20-25 mm suurtükk liiga kerge, kergetankide kasutamist vastase tankide vastu aga eriti ei planeeritud.

Veel üks märkus. Ülalpool sai juba mainitud taolist suurust nagu Prantsuse RATSAVÄGI. Seda, et taoline petlik nimetus suisa eksiteele viia vôib, olen Internetis ja ajaraamatutes korduvalt näinud! Ikka ja jälle leidub môni... kes kirjutab, et "Prantsusmaa ainsaks mobiilseks väeliigiks 1940-l aastal oli ratsavägi!". Kas oli suurte traditsioonidega Prantsuse armees väeosa ümberformeerimine ja ümbernimetamine (koos lahingulipu väljavahetamise jms) äärmiselt keeruline protseduur vôi tehti seda ka jälgedesegamise môttes, on mulle teadmata, kuid kui keegi teist loeb: "kürassiiride rügement, draguni pataljon vms, siis ikka VAADAKE, kelle ja MILLEGA on tegu!

Lugupidamisega
Wo~rokas

LT-35/38 ja T-III klass.

SUURBRITANNIA

Vickers'i keskmine (Medium) tank aastast 1923.
Kaal : 13.5 tonni, môôdud: 5.33 x 2.78 x 3.0.
Maksimaalne soomuse paksus: 8 mm. Tank arendas kuni 29 km/hr ja vôis sôita ilma tankimata 190 km. Viieliikmeline ekipaazh vôis hävitada vastast 1 x 47mm kahurist ja 6 x 7.7mm kuulipildujast.
Ühtekokku tehti neid 160 tk.

Järgmiseks juba kôneksolnud Vickers'i 6.0 tonnine. Ühetornilises variandis relvastati see tank 47 mm kahuri ja ühe kuulipildujaga.
Briti tankivägede loojad, tegeldes tankide kasutamise teooria ja praktikaga, leidsid, et tankid peavad täitma lahingus kahte funktsiooni:
a) toetama jalaväge oma tulega, hävitades vastase elavjôudu ning purustades kuulipildujapesi ja välikindlustusi;
b) purustama vastase operatiivtagalat, haarama kiirete ja sügavate manöövritega ümber vastase väeosi ning arendama suurte motoriseeritud koondliste koosseisus strateegilist pealetungi vastase kaitse sügavusse.
Jalaväetanki ühe näitega oleme juba kokku puutunud. Nüüd on reiditanki etteaste.

Cruiser Mk I (1936). Sellel 12.7 tonnisel tankil oli 3 torni! Mälestusena kaunitest 20.-ndatest aastatest, mis taoline konstruktsioon pisut raskematele briti tankidele suisa kohustuslik oli! 5.79 x 2.55 x 2.56 m suurune tank omas maksimaalselt 14 mm soomust ja oli relvastaud 1 x 40 mm kahuri ja 3 x 7,92 mm kuulipildujaga. Bensiini jätkus 250 km peale ja maksimaalseks kiiruseks oli 37 km/h. Kogu selle toredusega ümberkäimiseks oli vajalik 6 meest. Valmistati kokku 125 (?) tk.

Cruiser Mk IV ja Mk III kasutasid nn Christie shassiid, mis pidi parandama Mk I ja Mk II äärmiselt viletsaid murdmaaomadusi. 15.0 tonnine ja 6.02 x 2.54 x 2.59 meetrine masin oli relvastatud 1 x 49 mm kahuri ja 1 7,7 mm kuulipildujaga. Soomuse suurim paksus oli 30 mm, maksimaalne kiirus - 48 km/h ja käiguvaru 150 km. Meeskonda kuulus 4 meest. Kui 1941-l nende tootmine lôppes, oli 65 Mk III ja 655 Mk IV valmis tehtud.

Mark V - Covenanter. Erinevalt viletsavôitu Mark 1-4 st, osutus siin Christie käiguosa kasutamine üsna edukaks. Kuigi neid tanke ehitati kokku 1771 tk, ei kasutatud neid kunagi lahingus.

Mk VII "Tetrarch" (A17) oli üsna omapärane masin. Tegemist oli Briti ôhudessantvägede relvastamiseks môeldud tankiga. Kuna esialgu lükkusid suured pealetungioperatsioonid koos ulatuslike dessantidega vaenlase tagalasse edasi, siis jäi ka see 7.8 tonnine pisikene (4.25 x 2.27 x 2.08 m) tank kliirensiga 0.25m ja roomikute laiusega 240 mm ilma tööta. O~huke soomus, 14 - 16mm ja suhteliselt nôrk relvastus: 40 mm kahur ja 1 7,7 mm kuulipilduja ei andnud erilist vôimalust rakendada masina kôrget liikuvust - maks. kiirus 64 km/h!

Kui Briti sôja algusperioodi reiditanke hinnatakse, kui ebaônnestunuid vôi keskpäraseid, siis jalaväetank Mk II "Matilda" arvatakse reeglina edukate masinate kategooriasse.

Kuigi otsus nende tootmise alustamise kohta vôeti vastu juba 1936, algas tootmine ise alles 1938 suvel. Kuna inglased kasutasid ikka veel neetimist ja poltidega kinnitamist, siis osutus nende masinate valmistegemine keerukamaks, kui keegi osanuks arvata! 1939 a septembrisk oli ainult 2 masinat valmis. Mais 1940 viidi 23 "Matilda" II-st Prantsumaale, kuhu nad ka maha jäid. Tank püsis tootmises 1943 a augustini ja seda valmistati 2987tk. 5.92 x 2.51 x 2.39 m tank kaalus 26.5 tonni ja oli relvastaud 40 mm kahuri ja 7,7 mm kuulipildujaga. Maksimaalne kiirus 24 km/h ja käiguvaru 112 km. Neljaliikmeline meeskond oli hästi kaitstud - esisoomuse paksus küündis 79 mm-ni! (Torn ja küljed - 75 mm). 1940.-l aastal vôttis sihukest vaid 88 mm "Flaki".

Kuid kôige edulisemaks Briti jalaväetankide pikas reas osutus Mark III "Valentine". (Nimi tuleneb sellest, et leping nende tootmiseks sôlmiti 14. veebr. 1940). "Valentine" loomisel vôeti aluseks Cruiser Mk I ja Mk II shassii. Seda parandati ja kohendati, pandi peale tugevalt soomustatud korpus ning kokkuvôttes saadi tôeline sôber - lihtne ja vähenôudlik masin, mis suutsis endale autoriteedi vôita isegi Idarinde ülikarmides oludes. Tegemist oli briti tankidest kôige enam toodetuga - 1944 aastani
valmistai neid 8275 tk! 16.0 tonnine pisikene - 5.43 x 2.63 x 2.27 meetrit, kuid paksunahaline (kuni 65 mm) tank oli relvastatud standartse 40 mm
kahuriga ja 7,7 mm kuulipildujaga. Eriti Pôhja-Aafrikas monteeriti torni ka 7,7 mm zeniitkuulipilduja. Käiguvaru 145 km juures tegi tank ilusti oma normatiivsed 15 mph (24 km/h). Meeskonda kuulus 3 meest.

Nüüd mônest huvitavast masinast, mis küll laiemat levikut ei leidnud, kuid siiski tankiehitusse oma, ja tihti väga sügava, jälje jättis.

A14E1 juures toimis omapärane "bumerangi effekt" - mitmetornilise keskmise tanki idee (A6) müüdi 20.-ndate lôpus Nôukogude Liidule maha. Vaatamata tohututele tehnilistele raskustele, suutsid sealsed nupumehed asjanduse pisikeses (503 tk) seerias välja lasta. Nüüd jôudis idee kaarega Britanniasse tagasi ja tehti katse luua keskmist vôi rasket reiditanki. Tööd 29,5 tonnise masina kallal kestsid 37-39, kuid mingit sisulist edu kaasa ei toonud. Veel naljakam on A16E1 sarnasus umbes samal ajal Liidus loodud t-29-ga. Ka seda ratas-roomiktanki tabas totaalne ebaônnestumine, ning vägisi jääb mulje, et KEEGI söötis ilmselgelt äpardunud tehnilised lahendused inglastele ette. Arvestades tihedat koostööd "Vickers-Armstrongi" ja Liidu sôjatehaste vahel tundub, et lôpus Stalin lihtsalt tüssas. Ilmselt loovutasid inglased omad teoreetilised arendused (koos tehnoloogia, tööpinkide jms (ja vastupid, kus mujal oleksid nemad saanud kasutada oma ideede teostamiseks moodsaimat ookeanitagust sisseseadet? 20.-ndatel, 30.-ndate I poolel USA Suurbritanniale kôrgtehnoloogiat ei müünud)) Liidule, tingimusel, et need annavad vastu OMA tehnilised ülesleidused - näiteks tornide ja korpuste valmistamine valamise ja keevitamise teel. Kuid seda ei juhtunud ning inglased neetisid ja kinnitasid poltidega oma soomustehnikat ka siis, kui keegi peale jaapanlaste seda ei teinud.

AI.EI "Independent" 1926 oli T-35 kaugemaks esivanemaks.

Kui rääkida Suurbritannia tankidest 1939-40 aastal kokkuvôtlikult, siis mingit saksa tehnilist üleolekut polnud. Ka sakslased kasutasid tol ôndsal ajal (veel) laialdaselt neetimist. Briti jalaväetankide soomuskaitse oli mäekôrguselt üle IGA tol ajal eksiteeriva saksa tanki soomuskaitsest ja pakus isegi lähidistatntsidel kaitset saksa tanki- ja TH-kahurite tule eest; U.K. reiditankide soomus aga oli paksuselt ligilähedaselt vôrreldav saksa tankide soomusega, ületas aga viimast kvaliteedilt (ollaste saksa tankide soomus kujutas endast veel I MMS ajal väljatöötatud Kruppi "pehme" pisut kohendatud versiooni) üle.

Briti 2-naelane kahur, millega olid relvastatud enamik tanke, kuigi selle kaliibrit esitatakse tavaliselt kui 40-mm, oli pigem 42 mm ning tema mürskude kaal, kineetiline energia jms ei erinenud kuigi palju 45 mm omast, tulles vähemalt keskmistelt distantsidelt kuni 1942 a lôpuni toime IGA saksa tanki soomusega.

Mis puutub reiditankidesse, siis kahuritega relvastatud masinate manööverdusvôime ja liikuvus ei jäänud karvavôrdki alla saksa T-III omale, kuulipildujatega relvastaud kergetankide oma aga ületas T-I ja T-II vastavaid parameetreid. Reidtankid olid algusest peale loodud ja môeldud kasutamiseks suurte motoriseeritud koondiste koosseisus koos soomustatud transporöridel ja maastikuautodel edasiliikuva jalaväega. Sellest tingituna tabas neid 1940 aastal ebaedu - kasutamiseks "lühikesteks" vasturünnakuteks rindel nad lihtsalt ei sobinud.


Lugupidamisega
Wo~rokas

T-35(t)/38(t) ja Pz - III klass.

Esimesena tahan meenutada, et nii Prantsusmaal, kui Belgial ja Hollandil oli nii reservis kui rivis (Belgial ja Holland) teatud kogus FT-18 tüüpi tanke, mis erinesid oma ainult kuulipildujaga relvastatud vennast FT-17st 37 mm kahuri ja pisut võimsama mootori poolest. Kuid need masinad olid tõesti moraalselt vananenud ja ärgem neist rohkem
rääkigem.

Mida siis võis PRANTSUMAA seada vastu naabrite soomustehnikale? Küllaltki palju. Kui Inglismaal tegeldi 20.-30.-tel peamiselt tankide tehnilise täiustamisega - parem relvastuse paigutus, täiuslikum käiguosa ja paksem soomus koos võimsama mootoriga, siis prantslased, pidades silmas oma defitsiiti tööjõu, ja eriti kvalifitseeritud tööjõu osas, püüdsid tankide täiustamise kõrval muuta neid ka märgatavalt TEHNOLOOGILISEMAKS ja jõudsid selles valdkonnas märgatavalt edasi. Vaadates Pantsuse lahingumasinaid 30.-ndate keskpaigast ning võrreldes neid saksa "eakaaslastega" on esimesest pilgust selge, et tegemist on tankiehituse homse ja eilse päevaga.

Siin tuleb teha üks selgitav märkus: prantslased lõid oma tankid RINDETANKIDENA, jalaväe toetamiseks RÜNNAKUL. Samas ei näinud nad tõesti ette asjaolu, et tankist saab kõige efektiivsem tankitõrjerelv! Oma tankide peamiste sihtmärkidena nagid nad kuulipildujapesi, vastase jalaväge ja välisuurtükke ning miinipildujaid. Samas olid prantslastel suured probleemid ELAVJÕUGA (vastavad aastakäigud olid üle kahe korra väiksemad kui sakslastel) seda püüdsid nad kompenseerida tehnika üleküllusega. Tulemusena olid tüüpilised prantsuse tankid 2-liikmelise meeskonnaga. Nagu näitas praktika, käis kiirestimuutuvas lahinguolukorras komandörile-laskurile lihtsalt üle jõu üheagselt ümbrust jälgida, suurtükist ja kuulipildujast tulistada ja laadida ning juhile korraldusi anda...

Char Leger Renault M-26/27.
Meeskond - 2
Kaal - 6.4 tonni.
Mõõdud - pikkus: 4.5m, laius: 1.82m, kõrgus: 2.25m, kliirens: 0.55m;
Soomus - kere: ees ja külgedel 16mm, peal 8mm, põhi 6mm, torn: 22mm.
Relvastus - 37mm "Puteaux" kahur (240 lasku) ja 1 x 7.92mm "Hotchkiss" (4800 lasku);
Mootor - 4-silindrine, vesijahutusega, 42 hj.
Kiirus - 16 km/h
Käiguvaru - 150 km.
Masin tuli toime 28 kraadise tõusuga, ületas 2.15 meetriseid transheesid ja võis ronida üle 0.7m vertikaalse seina.

Char de combat moyen Renault D1 ja D2. Viimane mudel oli 1935 aastani Prantsuse relvajõuduse üks moodsaimaid masinaid. D2 kaalus 20,5 tonni ning omas mõõtmeid 5.05 x 2.18 x 2.66 m. Kolmeliikmeline meeskonad oli kaitstud kuni 40 mm soomusega ja kuni 23 km/h tegev masin võis maanteel läbida 155 km, enne kui tal tankimisprobleem tekkis. Relvastatud oli tank 1 47mm kahuri ja 2 x 7.5mm kuulipildujaga. D1 mudelit ehitati 160 tk ja D2 mudelit 50 tk.

Char Leger M 1936 FCM (FCM 36) oli mõeldud veteranide FT-17/18 pensionilesaatmiseks. Kuigi konkursi võitis R35, telliti siiski 1936-l aastal 100 seda tüüpi tanki. 12,8 tonnine lahingumasin oli relvastatud 1 x 37 mm kahuri ja 1 x 7,5 mm kuulipildujaga. 91 hj mootor andis kiiruseks kuni 24 km/h, seejuures omas masin tähelepanuväärset käiguvaru - 320 km. 40 mm paksune, ratsionaalsete kaldenurkade all paiknev soomus oli tollase kergetanki jaoks enam kui soliidne - 14. mail 1940 Meuse'i jõe piirkonnas Sedani lähistel ettevõetud vasturünnakul selgus, et saksa 37 mm TH-kahurid ei tee taolisele suurepärase kvaliteediga soomusele suurt midagi. Õnnetuseks oli prantsuse 37 mm kahur vastase tankide vastu väga ebaefektiivne.

Renault AMC 1935 (AMC - Automitrailleuses de Combat) kujutas endast AMC 34 parandatud versiooni. 14,5 tonnine masin oli vastupidiselt Prantsuse traditsioonile 3 liikmelise meeskonnaga ja 180 hj "Renault" mootor andis talle kiiruseks kuni 40 km/h käiguvaruga u 200 km. 10-25 mm soomus ja 1 x 47mm SA 35 L/28 kahur (50 lasku) koaksiaalse 7.5mm "Reibel'i" kuulipildujaga (1500 lasku). muutsid ta tolleaegses kontekstis üsnagi ohtlikuks masinaks. Ehitati 200 tk.

Renault R35 oli 1940 aastal kõige arvukam Prantsuse tank. Seda 9,8 tonnist masinat jõuti kuni kapitulatsioonini toota ~2000. Väikene: 4.00 x 1.85 x 2.10 m, kuid suurepäraselt soomustatud (maks. 45 mm!) masin tegi kuni 19 km/h ja võis läbida kuni 138 km ilma tankimata. Relvastuseks oli 1 x 37 mm kahur ja 1 x 7,5 mm kuulipilduja. Puuduseks oli juba mainitud 2-liikmeline meeskond.

R40 oli eelmise modifikatsioon uue käiguosaga ja pikemaraualise suurtükiga. Väidetavasti osales 40 aasta kevadsuvistes lahingutes 2 pataljoni seda tüüpi tanke.


Hotchkiss H-35 oli 2-liikmelise meeskonnaga 12 tonnine tank. Üsna kompaktne: 4.22 x1.85 x 2.14m, masin oli soomustatud 12-40mm paksuselt ja relvastuseks oli ikka vana hea 1 x 37mm "Puteaux" SA 18 L/21 suurtükk (100 lasku) koaksiaalse 7.5mm "Chatellerault" M1931-ga. 75 hj mootor vedas tanki maanteel kuni 36 km/h ja bensiini jätkus 150 km. Ehitati üle 400. Tankist tehti mitu modifikatsiooni - H38 ja H39.

Viimast, 1100 tiraazhiga (maiks 1940) tanki peetakse üheks parimaks Prantsuse masinaks. H35 erines pikaraualise suure algkiirusega 37 mm kahuri poolest, käiguvaru vähenes pisut (120 km), kuid kiirus kasvas. (40 km/h mnt ja 18 km/h murdmaal)

Somua S35 oli kahtlemata parim Prantsuse tank 1940 aastal. Uue tanki loomine algas 1931-l aastal ning 1934 aasta sügisel algas esimese katseeksemplari ehitamine. 3-mehe tank kaalus 20 tonni oma gabariitide 5.38 x 2.12 x 2.63 m juures. Relvastuseks oli 1 x 47mm SA 35 L/34 kahur (108 lasku) ja 1 x 7.5mm "Reibel'i" kuulipilduja (3000 lasku). Soomuskaitse oli oma aja kohta enam kui soliidne 20-56mm. 190 hj vedelikjahutusega mootor lubas teha kuni 45 km/h 260 km käiguvaru juures. S35 47mm kahur hammustas alates 800 meetrilt läbi iga saksa tanki soomusest, samas jäid nii saksa 20 mm, 37 mm kui ka 50 mm lühikeseraudsed torud liiga nõrgaks kõrgekvaliteedilise prantsuse soomuse vastu. Juunini 1940 tooteti neid masinaid üle 430 tk.

Sellega on kergemate ja keskmiste masinate kategooria ammendatud. Kuid Prantsumaa tootis ka mitut tüüpi RASKETANKE, millistest suurima levikuga oli Char B 1 bis
Kaal : 31.5 tonni
Mõõdud 6.50 x 2.49 x 2.80 m.
soomuse suurim paksus 60 mm, küljed 55 mm, torn 45 mm. 307 hj
mootor vedas seda rauakolakat kiirusega kuni 29 km/h ning kütust jätkus (maanteel) 140 km-ks. Relvastatud oli tank 1 x 47mm kahuri + 1 x 75mm haubitsaga ning 2 x 7.5mm kuulipildujaga. Meeskonda kuulus 4 meest ja toodeti seda masinat ~400 tk. Tankil olid väga head maastiku ja takistuse ületamise omadused. Tänu oma tugevale soomusele pidas ta keskmistelt ning pikematelt distantsidelt vastu kõigele peale 88 mm ÕT-kahuri otselasule.


Lugupidamisega
Wo~rokas

Esmalt meentan, et vastavalt Versailles rahule, polnud Saksamaal o~igust luua ei tanke ega ka muud soomustehnikat. Keelatud vili on aga magus ja salakesi üritasid ka sakslased luua mehhaanilisi so~japidamisvahendeid. Selles oli neil suureks abiks Rapallo leping No~ukogude Venemaaga. Ja ometigi... piirangud olid väga, väga efektiivsed - puudu jäi peamisest - praktikast. Masstootmise ja masskasutamise kogemusest. Ning see kogemus tuli saksa tööstusel ja Wehrmachtil omandada II MS keerises.

Niisiis, ajavahemikus 1926-32 , Rheinmetall-Borsig, MAN, Krupp ja Daimler Benz said ülesande luua kergete ja keskmiste tankide prototüübid varjunime "traktor" all. Neid prototüüpe katsetati NSVL-s, Kaama ääres ja Kaasani lähedal suure saladuskatte all. Need konstruktsioonid baseerusid nn Leichte Kampfwagen I and II (1918-1919) ja harilike po~llumajandustraktorite tehnilistel lahendustel. Nende tankide massid varieerusid 8 kuni 9.5 tonni vahel.
Leichte Traktor (VK 31) oli relvastatud 37mm KwK L/45 kergekuulipidujaga pöördtornis (valmistaja Bofors, Rootsi) VK 31 meeskonda kuulus 3 meest. Pehmest terasest soomuse paksus maks. 12mm. Suurim kiirus maantel oli 30km/h, rohkemaks polnud 100 hp mootor suuteline. 1931 kuni 1932 tegeles Krupp ja Rheinmetall-Borsig prototüüpide modifitseerimisega. Kuigi 1931 telliti 289 juba järgmiseks aastaks, loobuti neist perspektiivikamate mudelite, nagu näiteks Kleintraktor / La.S kasuks ja Krupp ning Rheinmetall kokku tootsid vaid 3 katsemudelit.

1925 said Rheinmetall-Borsig, Daimler Benz ja Krupp korralduse asuda keskmiste ja raskete tankide loomisele - kodeeritud nimetuse Armeewagen 20 all. Tööd algasid samal aastal 1925 ja esimesed katsetused olid planeeritud 1929/30. Daimler Benzi Grosstraktor I loojaks oli Dr.Porsche. Tank oli relvastatud ühe 75mm KwK L/24 kahuri ja 3 7.92mm kuulipildujaga. Teoreetiliselt pidanuks olema tegemist amfiibtankiga. Jo~uallikaks oli Daimler M182206, 6-silindrine bensiinimootor vo~imsusega 255hp. Ainult 2 eksemplaari loodi ja katsetati1929-30.

Rheinmetall-Borsigi Grosstraktor II relvastuseks oli 75mm KwK L/24 kahur neli 7.92mm kuulip. Tegemist oli lihtsama konstruktsiooniga, kui Grosstraktor I, mis kah pidi olema amfiibiks. Ainult 2 masinat toodeti, esimene 1928 ja teine 1929. Rheinmetalli mudelil oli 6-silindrine BMW Va mootor vo~imsusega 250hp.

Kruppi Grosstraktor III oli üldiselt ülalkirjeldatute sarnane. Seda ehitati samuti 2 katsemudelit. Grosstraktorite massid jäid 15 ja 21 t. vahele ja suurim kiirus küündis 18 - 40 km/h (erinevatel mudelitel).

Ko~ikide ülalkirjeldatud mudelite katsetustel ilmnes tohutult tehnilisi puudusi ja vigu, ning mitte ükski neist ei läinud seeriatootmisse. Ko~ik ülaloetletud masinad anti 1. tankidiviisi käsutusse ja osalesid augustis 1935 aset leidnud manöövritel.

Uute keskmiste tankide loomine algas oktoobris1932 ja 1933. Reichswehr tellis uute "rasketraktorite" projektid (Grosstraktor). Nii Rheinmetall-Borsig kui Krupp said tellimuse ja asusid konstrueerima. Alguses nimetati objekti PzKpfw VII (PzKpfw IV neuArt), kuid oktoobris 1933, tähistati nad ümber kui Neubaufahrzeug. Rheinmetalli mudel A ja Kruppi mudel B olid väga sarnased ehituselt ning erinesid peamiselt relvastuse ja selle paigutusskeemi poolest. Rheinmetalli PzKpfw NbFz V omas paarissuurtükki: 37mm Tankkanone L/45 asus tornis 75mm KwK L/24 kohal ja Kruppi PzKpfw NbFz VI mudelil oli 37mm Tankkanone L/45 sellesama 75mm KwK L/24 kor~rval. Mo~lemal oli 2 kergelt modifitseeritud Panzer I ainult kuulipildujatega relvastatud torni, üks ees ja teine taga.

PzKpfw NbFz V ja VI olid väga sarnased Briti Vickers "Independent" tankile ja No~ukogude T-35 ja Prantsuse Char-2C mudelitele. Ko~iki neid iseloomustas äärmine keerukus tootmises ning Saksa no~rgukesele so~jatööstusele käis see lihtsalt üle jo~u! Ainult 2 (Nr.1 ja Nr.2) pehmest terasest katsemudelit ehitati Rheinmetalli poolt 1934 aastal ja 3 tugevdatud soomusega versiooni (Nr.3, Nr.4 ja Nr.5) 1935/36 aastatel. 1935-36 katsetati ko~iki viit väga intensiivselt Putlossi polügoonil.1937 üritati luua NbFz tankide baasil nn Nebel Panzer'it, mis olnuks relvastatud 105mm suitsumürske tulistava kahuriga, kuid see ebao~nnestus.

3 neist osalesid sissetungis Norrasse 1940. Nad saabusid Oslosse 19. aprill 1940. Tegemist oli puhtakujulise propagandatrikiga - Välis- ja saksa ajakirjanikel lubati lahkesti avaldada fotosid saksa tankidest Oslo tänavatel, veenmaks Liitlaste väejuhatust, rasketankide olemasolus Wehrmachtis. Et see mingil määral toimis, näitas kasvo~i see, et nimetatud asjaolu on fikseeritud mitmete Eesti riigi ja ühiskonnategelaste päevikutes, kes nägid sakslaste ülekaalu relvastuses nede edukuse peamise po~hjusena. Kaks neist teenisid väeosas PzAbt zbV 40 ja kolmas 196. jalaväediviisis. PzAbt zbV 40 paiknes Akershusi kindlustuses (Oslos) 1941 ja siis Soomes 1942, kuid paistab, et neid haruldusi Norrast ei liigutatud ja nad jäid sinna so~ja lo~puni, mil Liitlased nad vanarauaks lammutasid.

Lugupidamisega
Wo~rokas

Katsemudelitega saime nüüd vaikselt ühele poole. Nüüd tulevad to~sisemad riistad.

Kuni 42 aasta lo~puni moodustasid saksa päritolu masinatest Wehrmachti tankipargi po~hialuse O~PPETANK T-I ja O~PPE-LAHINGTANK T-II. Enamaks polnud Saksa tööstus vo~imeline. Mo~ned ajaloolased kinnitavad, et Aadu ei ehitanud keskmisi ja raskeid tanke sellepärast, et ta tahtis vallutada kogu Maailma. Mis siis teha... Ilmselt käituda nii, nagu soovitas meile kohtumik Rutherford oma kunagistes raadiojutlustes: "Vaadakem näkku faktidele!"

Panzerkampfwagen I Sd. Kfz. 101, tähistatud ka T-I.

1931sai kindralmajor Oswald Lutz Reichswehri "Mootortranspordi Inspektoriks", Heinz Guderian aga tema personaliülemaks. Mo~lemad arvasid, et tulevaste Saksa Soomusjo~udude loomine peab algama kergete o~ppetankidega relvastatud tankidiviiside loomisest. 1932 said no~uded kergele (5-tonni) tankile formuleeritud ja esitatud Rheinmetallile, Kruppile, Henschelile, MAN'ile ja Daimler Benz'ile. Ülesanne osutus üsnagi ülejo~ukäivaks ja ainult Rootsi Landsverk'i kiire abi ning mitmete konstruktorite naasmine Liidust (ka Guderian just tuli... SEALT) pääsis olukorra.

1933 andis Heereswaffenamt tellimuse konstrueerida nn Kleintraktor - 4 kuni 7 tonnisesse kaalukategooriasse kuuluv kerge soomusmasin. Selle tähiseks sai La.S (Landwirtschaftlicher Schlepper / LaS - po~llumajandustraktor). Rheinmetall, Krupp, Henschel, MAN ja Daimler Benz esitasid oma katsemudelid (ko~ik väga lähedased), kuid ainult Kruppi LKA 1 valiti välja.

Konstruktsioon po~hines Briti Carden Loyd Mk.IV tanketi shassiil, mille tehniline dokumentatsioon anti salaja üle No~ukogude Valitsuse poolt 1932. (Liit ostis 2 Carden Loyd Mk.IV tanketti koos litsentsiga Suurbrittanniast 1929 aastal ja tootis selle baasil T-27 tankette). Pärast mitmekordseid ümbertegemisi jo~udsid 1933 a suvel esimesed 5 LaS shassiid Kummersdorfi polügoonile. Katsetuste tulemusena otsustati ühendada Kruppi shassiid Daimler-Benzi kerekompositsiooni ja torniga.

Veebruaris 1934 parandatud LKA 1 (LaS) nimetati ümber PzKpfw I Ausf A ja anti aprillis 1934 seeriatootmisse. Ausf A oli tuntud ka kui MG Panzerwagen - Versuchkraftfahrzeug 617, enne, kui tootmise käigus jäi lo~plikult pidama nimetus Ausf A. Aprilli jooksul suudeti toota tervelt 15 PzKpfw I Ausf A ning Aadu koos Heinz Guderianiga käisid neid kaemas.

Tuleristsed sai masin Hispaania Koduso~jas (1936-39). Umbes 100 ( Ausf A, Ausf B ja Kleiner Panzer Befehlswagen I) leidsid kasutamist "Condori Leegioni" (Panzer Abteilung 88) ja Kindral Franco "natsionalistide" poolt. Ja osutusid absoluutselt vo~imetuteks No~ukogude T-26 ja BT-5 vastu! Osa so~jasaagiks saadud! PzKpfw I relvastati "vabariiklaste" poolt ümber Prantsuse Hotchkiss 25mm suurtükkidega. Hispaania Koduso~ja kestel prooviti PzKpfw I Ausf B eksperimendi korras relvastada 20mm Breda kahuriga uues tornis. (taolisel viisil modifitseeriti ka so~jasaagiks saadud masinaid Liidus 41-45) Üldiselt kukkus "esiettendus" läbi - o~huke soomus ei taganud meeskonnale täielikku kaitset isegi käsitulirelvade eest (lähidistantsil), ainult kuulipildujatest koosnev relvastus osutus lahingus väheefektiivseks. Sellele vaatamat toodeti neid ... 1943 aastani! Raskemad ja keerulisemad masinad käisid saksa tööstusele üle jo~u!

Meid huvitaval perioodil (kuni 1940) olid tootmises järgmised mudelid:
Ausf A - (Juuli 1934 - Juuni 1936)
Ausf B - (August 1935 - June 1937)
Ausf A/B - (1935-1937) - Befehlswagen

Toodeti neid:
Ausf A 1934-36 1477 tükki
Ausf B 1935-39 6023 tükki (neist hea hulk ehitati liikursuurtükkideks jms masinateks)

Taktikalis-tehnilised andmed:

Ausfuhrung A Ausfuhrung B
Kaal: 5300kg 5900kg
meeskond: 2 2
Mootor: Krupp M305 / 4-sil / 57hp Maybach NL38TR / 6-sil./ 100hp
Kiirus: 37km/h 40km/h
Käiguvaru:
maantee:145km / murdmaa: 100km; 170km /115km
Kütust: 144 liitrit 146 l
Pikkus: 4.02m 4.42m
Laius: 2.06m 2.06m
Ko~rgus: 1.72m 1.72m
Relvastus: 2 x MG13 (7.92mm) 2 x MG13 (7.92mm)
Laskemoona: 2250 padrunit; 2250 padrunit
Soomuse paksus: 6-13mm 6-13mm


Lugupidamisega
Wo~rokas

Panzerkampfwagen II Sd. Kfz. 121

Algusest peale oli selge, et T-I ei rahulda Wehrmachti lahingulisi vajadusi. Pärast seda, kui saksa tööstus oli viimask omandanud teatud kogemused, antigi uus ülesanne - luua vo~imsam tank, millega saaks vajaduse korral ka lahingut pidada. )

1934 esitas Heereswaffenamt tellimuse soomukile 10 tonni kaalukategooriast, mis oleks relvastatud 20mm kahuriga. 1935 alguses alustas hulk tootjaid: Krupp, MAN (shassii), Henschel (shassii) ja Daimler-Benz, uute "po~llumajandustraktorite" loomist. Krupp sai omadega esimesena valmis esitades suurendatud versiooni LKA 1 üsna väheste muudatusega, kuid seda ei vo~etud tootmisse. Viimaks jäädi pidama kombinatsiooni juurde MAN shassiist, Daimler-Benzi kerest ja Kruppi relvastusest. 1935 lo~puks olid esimesed 10 LaS 100 tanki valmis. Hiljem nimetati need Ausf a1.

Esimesed versioonid Panzer II (Ausf a1/a2/a3/b) lasti välja väikesearvuliste katseseeriatena. Märtsini 1937 oli neid toodetud kokku 110. Peamiseks probleemiks, millega maadlesid konstruktorid oli äärmiselt ebao~nnestunud jahutussüsteem ja streikima kippuvad mootorid. 1937 märtsis läks tootmisse esimene enam-vähem o~nnestunud versioon Ausf c, mis omas ka täiesti uut käiguosa. Nagu Panzer I, nii ka Panzer II tegi esimese etteaste Hispaanias ja jäi T-26-e 45mm torule täiesti alla. Sellele vaatamata moodustasid just T-I ja T-II saksa tankide po~himassi nii Poolas, Prantsusmaal, kui ka 41-42 Liidus.

Toodeti (1940-nda aastani) järgmisi mudeleid ja järgmisel hulgal:

Mudel: Tootmises: Toodetud SHASSIISID
Ausf a1 1935 - Mai 36 10
Ausf a2 Mai 36 -veebr. 37 25
Ausf a3 Mai 36 -veebr. 37 50
Ausf b veebr. -märts 37 25
Ausf c 1937 1900
Ausf A 1938-40 1000
Ausf B 1938-40 2000
Ausf C 1938-40 1000
Ausf D 1938-41 800
Ausf E 1938-41 200

Iseloomustamaks Panzer II lahingulisi vo~imalusi toome siin ära ka
ühe versiooni parameetrid (teiste omad varieerusid tühisel määral)

Mudel: Ausf A/B/C Sd.Kfz.121
Kaal: 9500kg
Meeskond: 3
Mootor: Maybach HL 62 TRM / 6-sil. / 140hp
Kiirus: maanteel: 40km/h
käiguvaru: mnt: 200km murdmaa: 125km
kütust: 170 l
pikkus: 4.81m
laius: 2.28m
ko~rgus: 2.02m
relvastus: 20mm KwK 30 vo~i 38 L/55 & 1 x 7.92mm MG34 (koaksiaalne)
Moona: 20mm- 180 padrunit 7.92mm - 3525 padrunit
Soomus: 5-14.5mm

Tankide puhul on veel oluliseks parameetriks nende relvastuse
soomustläbistav vo~ime:

Tüüp: 100m 500m 1000m
Panzergranate 39 20mm 14mm 9mm
Panzergranate 40 49mm 20mm 0mm

Kuidas kommenteerida... idanaabrid nimetasid taolist relvastust lühidalt ja selgelt: Proschai, rodina! ))

Aga ometi, ütleb nüüd keegi, sakslastel oli ju ka korralikumaid tanke. Oli, oli ka kobedamaid riistu, kuid vähe. Mo~ne so~naga ka nendest.


Panzerkampfwagen III Sd. Kfz. 141

Kuigi ettevalmistavad tööd Pz III kalla algasid juba 1933, veeretati esimene katseeksemplar välja alles 1936-l aastal. 1937 aastal anti masin tootmisse. Katsetootmisse. Mais 37 lasi Daimler-Benz välja esimese Ausf A (1. seeria) ja aasta lo~puks oli tervelt 15 tk toodetud! Tankid olid kuulikindla soomusega (kuni 17,5 mm) ja relvastatud 37 mm kahuriga. Kuna Hispaania kogemus näitas selgelt, et sellise riistaga on vähe midagi pihta hakata, siis moditi tanki ehtsaksaliku nobedusega ) ja "juba" 1939 aasta lo~pus lasti välja 50 mm lühikeseraualise kahureiga relvastaud mudel.

MASSILISELT ebameeldivaid üllatusi to~i kaasa Poola kampaania! Septembri alguse soojade ilmadega kuumenesid mootorid välitingimustes ko~vasti üle ja mootorite kateplaadid tuli... maha vo~tta! (Tulemusena o~nnestus Poola jalaväelastel hävitada mitmeid tanke... torgates täägiga bensiinijuhtme läbi!) Veel halvem, osutus, et soomus on Poola 20 mm tankihävituspüsside ja 37 mm tankito~rjekahurite tule vastu liiga no~rk (samas osutus, et saksa 7,92 mm th püssid ei suuda suurt midagi Poola tankide vastu ning 20 mm kahurite tuli on enam kui ebaefektiivne). Kui lisada siia veel saksa tankimootorite piiratud tööressurss ning üsna kapriisne käiguosa... Üheso~naga, kuigi Saksa väejuhatus tagus ülejäänud maailma ees suurt trummi ja törtsutas suure hoolega vo~idupasunaid, oli Wehrmachti juhtkond 39 a oktoobris paanikalähedases seisus - 3/4 saksa tankivägedest oli rivist välja langenud! Kiiresti alustati perspektiivikamate T-III ja T-IV ümbertegemist.

Tulemuseks oli Ausf H mille tehn. andmed olid järgmised:

Model: Ausf H
Kaal: 21800kg
meeskond: 5
Mootor: Maybach HL 120 TRM / 12-sil. / 265hp
Kiirus: mnt: 40km/h murdmaal: 20km/h
Käiguvaru: mnt: 165km murdmaal: 105km Road
Kütust: 320 litres
Pikkus: 5.52m (kahuriga) 5.56m (ilma)
laius: 2.95m
ko~rgus: 2.50m
Relvastus: 50mm KwK 38 L/42 2 x 7.92mm MG34 (1 x keres) (1 x koaks.)
Moona: 50mm - 99 lsengut 7.92mm - 2700 rounds
Soomus: 10-37mm

Soomusega sai ta hakkama järgmiselt:
50mm KwK 38 L/42
Kohtumisel 60 kraadise nurga all soomusplaadiga:
Tüüp: 100m 500m 1000m 1500m 2000m
Panzergranate 39 54mm 46mm 36mm 28mm 22mm
Panzergranate 40 96mm 58mm 0mm 0mm 0mm

Toodetud oli seda väärt riistapuud:

Variant: Tootmisperiood: Arv:
Ausf A 1937 15
Ausf B 1937 15
Ausf C 1937/38 15
Ausf D 1938 30
Ausf E 1938/39 96
Ausf F 1939/40 435
Ausf G 1940/41 600
Ausf H 1940/41 308

Arvud pole just ro~o~mustavad! Seejuures tuleb silmas pidada, et Ausf G ja H läksid tootmisse enam-vähem Prantsumaa lahingute ajal. ning pilt muutub veel masendavamaks, kui märkida, et 50 mm kahuriga hakati relvastama alles variandist F ja mitte kohe ja sugugi mitte ko~iki - neid riistu lihtsalt ei jätkunud!


Panzerkampfwagen IV Sd. Kfz. 161

Idee luua umbes selline jalaväe tuletoetustank kuulub H. Guderianile. 34/35 anti konstrueerimise suunisülesanne tootjatele ette. 1935 a Krupp, summeerides enda jt tootjate jo~upingutused suutis alustada proovieksemplariloomist. Panzer IV Ausf A (Versuchkraftfahrzeug 622) esimene mudel valmis oktoobris 1937 Krupp-Gruson tehases ja tootmine lo~ppes märtsis 1938 kui 35 tk oli valmis. 30. oktoobrini 1939 oli toodetud 211 Pz IV. Tegemist oli 30.-ndatel loodud saksa tankidest ko~ige o~nnestunumaga. Seda näitab kasvo~i see, et oma viimased paugud tegid nad 1967 aasta Juuniso~jas. Kas neid ka tänapäeval kuskil relvastuses on, ei oska ütelda.

Mudel: Ausf D (lisasoomusega)
Kaal: 20000kg
meeskond: 5
Mootor: Maybach HL 120 TRM / 12-sil. / 300hp
Kiirus: Mnt: 40km/h/ murdmaa: 20km/h
Käiguvaru: Mnt: 200km /murdmaa: 130km
Kütust: 470 l
pikkus: 5.91m (ilma) 5.91m (koos kahuriga)
laius: 2.86m
ko~rgus: 2.68m
Relvastus: 75mm KwK 37 L/24 2 x 7.92mm MG34
Moona: 75mm - 80 lasku 7.92mm - padrunit

Tema suurtük sai hakkama:
tabades soomusplaati 60 kraadise nurga all:
Tüüp: 100m 500m 1000m 1500m 2000m
Panzergranate 39 98mm 91mm 82mm 72mm 63mm
Panzergranate 40 126mm 108mm 87mm 69mm

(siinkohas tuleb silmas pidada, et tegemist oli nö ideaaltingimustega, praktikas jäid need arvud alati pisut väiksemaks)

Saksa soomusjo~udude relvastuses oli mitmeid soomustransportööre ja soomusautosid, kuid kuna nende kohta 40.-l aastal puudub täpne statistika, siis jätame need ko~rvale.

Lisaks oli Saksa oma toodangust relvastuses liikursuurtükke:

Sturmgeschütz III Ausf A

Kuna Saksa tööstus ei suutnud piisaval hulgal pöördtorniga tanke valmistada, siis tekkis idee (no~ukogude suurtükitankide eeskujul) valmistada seeriatanki shassiid kasutades, kuid ilma pöördtornita, tanke. Stug III (40) oli üks neist, milline osales Prantsuse kampaanias. See Pz III baasil loodud, lühikeseraudse 75 mm kahuriga relvastatud liikur läks jaanuaris 1940 tootmisse ja maiks oli neid tehtud 30 tk.

Ning see oligi enam-vähem ko~ik, millega Suur-Saksamaa relvatööstus suutis Wehrmachti varustada.


Lugupidamisega
Wo~rokas

Saksa teenistuses olnud soomusmasinate loetelu pole kaugelt mitte
räielik, kui me ei peatu endise Tshehhoshlovakkia tankidel.
Austria-Ungari lagunemisel jäi Tshehhoshlovakkiale päranduseks suurriigi relvatööstus. Kuna seda, erinevalt Austriast ja Ungarist, mis olid so~ja kaotajate killas ning kelle tegemised selles kasulises valdkonnas vo~itjate tahte läbi enam kui pärsitud olid, miski arenemast ei takistanud (aga kahurid pole vihmavarjud, mida ainult sajuperioodil ostetakse), siis edenes Praha relvaäri hästi (vaat, kellest pidanuksime eeskuju vo~tma!) ning väike Tshehhoshlovakkia to~usis 30.-ndatel maailma relvaekspordis 4 numbriks.

Panzerkampfwagen 35(t)
LT vz.35 / S-IIa / T-11 / Skoda R-2 / Skoda 35(t)

Esimesed Shkoda LT(lühend tshehhikeelsest kergetankist) vz.(mudel) 35 vo~eti relvastusse 1935/36 ja 1937 sai sellest Tsh. armee peamine tank. LT-35-dega olid relvastatud 4 nn kiir e. mobiilset diviisi 1938 aastal. Vaatamata laiale kasutamisele, ei omanud LT-35 siiski eriti o~nnestunud masina kuulsust ja seda vo~eti hädapärase vaheversioonina, seni, kuni täiuslikum LT-38 tootmisse läheb. Tööd jätkusid ka ko~nealuse mudeli kallal ja pärast tehniliste probleemide lahendamist 1938 hakati tanki lugema isegi heaks. LT-35-d toodeti o~ige mitmes variandis, millest mo~ned on tuntud kui R-2 ja T-11. Just enne lahingute algust Euroopas müüdi LT-35 o_ige mitmesse riiki, sh ka Bulgaariasse and Rumeeniasse.

1938/39 sündmuste tulemusena läks Tshehhoshlovakkia Saksa kontrolli alla ja märtsis 1939 konfiskeeriti 219 (olemasolevaist 244-st) LT-35 tanki tshehhidelt. Osa masinaid jäi Shlovakkia armee relvastusse. LT vz.35 nimetati ümber Panzerkampfwagen 35(t)("t" tähendab "tschechisch"). Lahinguliste vo~imaluste poolest oli LT-35 vo~rreldav PzKpfw III. Kuna sakslaste olukord soomustehnikaga (selle puudumisega) oli kriitiline, siis polnud neil pirtsutada midagi - kuigi tshehhid kavatsesid LT-35, kui vananenu, juba 1938 lo~pust maha vo~tta, jätkus see 1939 lo~puni, mil sakslased vo~tsid CKD (Ceskomoravska Kolben Danek) tehased Prahas ja Skoda tehased Pilsen (seal ei tehta ainult o~lut!) oma kontrolli alla. (Formaalselt kuulusid mo~lemad juba 39 algusest Reichswerke Hermann Göring alluvusse).

Ühtekokku 424 masinat toodeti ajavahemikus 1935-1939 Shkoda (u 340) ja CKD (u 84) poolt. PzKpfw 35(t) moodustasid 1. Kergediviisi tuumiku Poola kampaanias, mis seejärel 6.-ndaks tankidiviisiks ümberformeeriti ja osales selle nime all lahingutes Prantsusmaal ja Liidus.

Tehnilised andmed:

Kaal: 10500kg
Meeskond: 4
Mootor: Shkoda T 11 / 6-sil. / 120hp
Kiirus: 35km/h
Käiguvaru: mnt: 190km; murdmaa: 120km
Pikkus: 4.90m
Laius: 2.10m
Ko~rgus: 2.35m
Relvastus: 37mm KwK 34(t) L/40 (Skoda 37mm A3 vz.34)
2 x 7.92mm MG34 vo~i MG35/37(t)
Moona: 37mm - 72 to 90 lasku
7.92mm - 1800-2550 lasku
Soomus: 8-25mm

Tema kahuri sai soomusega hakkama järgmiselt:
(Ikka kohtudes sellega 60 kraadise nurga all)
Panzergranate 39 : 100m 500m 1000m 1500m 2000m
37mm 31mm 26mm 22mm 0mm


Panzerkampfwagen 38(t) Sd.Kfz.140

oli Tshehhi relvatööstuse edukaim produkt, paraku mitte Tshehhoshlovakkia värvide all. Kui sakslased 39 a märtsis Tshehhoshlovakkia üle vo~tsid, oli 150 t-38 tanki just valmimas. Üsna hädiselt relvastatud Wehrmachtile kujutas see olulist täiendust ja mudel läks masstiraazhi. Meid huvitaval perioodil (kuni 1940) toodeti neid järgmiselt:

Ausf A Mai - Nov. 1939 150
Ausf B/C/D Jaan. - Nov. 1940 325

(üldse valmis neid so~ja ajal üle 1400).

Taktikalis-tehnilised andmed:
Ausf A
Kaal: 9400kg
meeskond : 4
Mootor: Praga EPA / 6-sil/ 125hp
Kiirus: mnt 42km/h; murdmaa 15km/h
Käiguvaru: mnt 250km, murdmaa 160km
Pikkus: 4.60m
Laius: 2.12m
Ko~rgus: 2.40m
Relvastus: 37mm KwK 38(t) L/47.8
2 x 7.92mm MG37(t)
Moona: 37mm - 72 lasku
7.92mm - 2400 lasku
Soomus: 8-25mm

Kui nüüd täpne olla, siis langes sakslaste saagiks ka üsna suur hulk Poola soomustehnikat (vähemalt paarsada tanki), kuid andmed nende kasutamisest Läänerindel 1940 aastal puuduvad.

Wehrmachti relvastusse kuulus ka teatud kogus poolroomik ja ratastel liikuvaid soomukeid, viimaste hulgas leidus üsnagi eksootilisi eksemplaare, nagu näituseks

3.7cm PaK 35/36 auf Zugkraftwagen 1t
mis kujutas endast poolroomiktransportöri, mille kastile oli kildude ja hulkuvate kuulide eest kaitseks paar tükki 3-5 mm terasplekki külgedele keevitatud, sinna pandud 37mm tankito~rjekahur. Selle 5,5 tonnise masina ainsaks plussiks oli küll vist saksa tankide ja liikurite kohta suur - 65 km/h, kiirus. Üldiselt olid sellised po~lveotsas tehtud improviseeritud liikursuurtükid ja soomusmasinad Wehrmachtile äärmiselt omased kogu so~ja jooksul. Headel aastatel kogutud trofeed leidsid niimoodi ko~ik taaskordset ärakasutamist.

Veel huvitavamaks näiteks improviseeritud so~jatehnikast vo~iks olla Maschinengewehrkraftwagen (Kfz.13)

Masin baseerus standartsel Adleri 4x4 so~iduautol, mis oli kuni 8 mm soomusega ümber to~mmatud (pealt lahtine) 32-34 toodeti neid 147 tükki, jo~udsid osaleda nii Poola kui Prantsuse so~jakäikudes. Relvastuseks oli 1 7,92 mm MG13.

No ja samas vaimus edasi.



Lugupidamisega
Wo~rokas

Kuna sellest legendaarsest masinast tuleb ikka ja jälle juttu, siis otsustasin sellest kirjutada. Väikeseks vahelduseks üsna monotoonseks kiskuvale poliitikajutule.

Tankide kasutamine Vene Kodusõjas kandis üsna episoodilist iseloomu. Peamiseks soomusjõuks olid meilegi hästi tuntud soomusrongid, mis tollastes tingimustes olid märksa mobiilsemad, kui tankid. Sellele vaatamata ei saa väita, et tankid (mida I MS Läänerindel massiliselt (tuhandetes) kasutati, Nõukogude juhtkonna kullipilgu eest varju oleks jäänud. Loodi organisatsioon nimega "Centrobron", mis pidi hakkama vastvat nõukogude tehnikat looma.

1919 aasta aprillis sai Punaramee Odessa all sõjasaagiks 2 prantsuse Renault FT 17 tanki. Tankid võeti (et mitte lõhkuda) paljaste kätega ja saadeti Moskvasse Leninile 1. mai kingutuseks. Sellele masinale langes ka osaks au olla esimene tank, mis osales paraadil Punasel väljakul.

Tank Maailmarevolutsiooni tüürimehele meeldis ja juba 10. augustil 1919 võeti vastu otsus alustada nende seeriatootmist tehases "Krasnoje Sormovo". Eesmärgiks püstitati saada 1920 a 01. oktoobriks rivvi esimene "täitsa oma" tank ja 1920 aasta lõpuks esimesed 15 masinat. Inseneride Kalinini, Nefedovi ja samuti Krõmovi, Saltanovi, Moskovini ning Spiridonovi juhtimisel algas töö, mida võiks üldiselt iseloomustada sõnadega: "Esimene vasikas läheb alati aia taha!"

Raskused olid suisa kujuteldamatud! Eriti hulluks tegi asja see, et teel tehasesse ... varastati ära mitmed olulised "vidinad" sh. ka käigukasti kaan! Kuid, kus häda kõige suurem - seal abi kõige lähem. Samal, 1919 aastal saabusid 2 "Renault" inseneri, kes panid õla alla ja aitasid. Probleemid kuidagiviisi lahenesid ja 1920 aasta mais sai asi surnud punktist minema. Augustiks sai esimene masin valmis ja 31. augustil näitas see, et on suuteline ka iseseisvalt kohalt liikuma.

Tank sai nimeks "Boretsh za svobodu tov. Lenin" ning kingiti sm Trotskile. Personaalselt. Kas tuntud revolutsionäär sellega ka sõita üritas, on ajaloost teadmata.

15 tanki saadi küll valmis, kuid alles 1921 aasta juuniks. Masin osutus nii kapriisseks, et isegi nõukogude väepealikud ei näinud mõtet tellida järgmist partiid. 1924ndast aastast algas masinate rivist väljalangemine ja 1930ndal aastal viidi kõlvate nimedega masinad lõplikult pensionipõlve pidama.

Ometigi olid draakonihambad külvatud ja hakkasid andma rikkalikku saaki. "Vene Renault" baasil vamistati mitmeid modifikatsioone, millest järgmine T-18 (ka MS-1), läks aastail 1928-31 "pisikesse" seeriasse, neid toodeti "vaid" 960 eksemplari.

Loomaks originaalseid konstruktsioone kuulutati välja mitmeid konkursse ja 1922.-23. aastal vaadeldi mitmeid keskmiste tankide projekte. Asjale pressis peale ka raske olukord tankide ja nende relvastusega. Sõjasaagiks saadud inglise ja prantuse masinad lagunesid, osad polnud paremas seisundis ning 1925nda aasta lõpus oli rivis vaid 10% masinatest.

Pärast pikki sekeldusi kanditi ülessanne hakkata tootma "manööver"tanki viimaks Harkovi veduritehasesse. 1927nda aasta novembris algaski seal töö tanki T-12 kallal, millesse 1928 aasta oktoobris tõmmati ka Aleksander Morozov, kellest sai üks tuntuim nõukogude tankikonstruktor. T-12 kujutas endast ameerika kontruktorite poolt aastail 1921-25 loodud T.1.E.1. seeria masinate versiooni. 1930ndal aastal algasid katsetused. Kuigi tankil ilmnes hulganiti puudusi, leiti, et masin on ikkagi kõlvulik relvastusse võtmiseks.

Püüdes kõrvaldada ilmnenud puudusi, modifitseeriti masinat sedavõrd, et talle anti ka uus nimi T-24. Selle nime all läks masin ka seeriasse, mis oli nõukogude mastaapides tõesti väike: 24 tk! Nii, või teisiti, kiirekäigulise (25 km/h loeti siis tanki jaoks suureks kiiruseks) keskmise tanki loomise kogemus oli olemas. Muidu hirmutas masin vaid oma meeskonnaliikmeid (lõppematute rikki minekutega) ja mõõtmetega.

Aga nüüd tuleb võtta ette pikem retk ja kolistada Donbassist ära kaugele Ameerika-maale. Juttu tuleb kahest mehest, kellest üks on väga kuulus ja teine pisut vähem kuulsam. Ja tsipake kolmandast kah, kes kah tundmatu mees pole.

Esimene, hästi kuulus mees on Henry Ford. Miks see nii oli, ei oska ma öelda, kuid pärast Kodusõda Venemaal ja bolshevistliku riigi tekkimist, tekkis Ameerika kapitalistidel lausa meeletu soov aidata esimesi sotsialismi rajamisel. Ja mitte ainult Ameerika kapitalistidel... Ka Saksa, Suurbritannia, Prantsuse, Rootsi, Shveitshi... Kes jõuab kõiki loendada? Lihtsam oleks vist otsida - kellel EI OLNUD. Ütleme parem lihtsalt: aastail 1917-45 ei rajatud Nõukogude Liidus ja Venemaal MITTE ÜHTEGI üle 200 töötajaga tööstusettevõtet ILMA Lääne suurfirmade otsese tehnilise ja rahalise abita. Midagi pole parata, TULEB tsiteerida Leninit. 1918 aastal, kui armsa nõukogude võimu kohale kogunesid sünged pilved, pidas KK istungit. Kaasvõitlejate näod olid mornid ja meeled ärevad. Tuju tõstmiseks sõnas Lenin: "Pole midagi, seltsimehed! Kui raskused muutuvad ületamatuks, anname kapitalistidele köie ja nad poovad end ise üles!" Pjatakov hõikas kohalt: "Vladimir Iljitsh, aga meil ju pole nööri! Meil pole üldse mitte midagi!" "See pole oluline" naeratas Lenin, "me ütleme neile, et meil pole nööri ja nad laenavad meile selle!"

Igatahes pühendusid "kapitalihaid" 1920ndatel selleel, et ehitasid üksteise võidu Liitu tööstusettevõtteid (loe: sõjatehaseid) ja jagasid muud nänni. Arvatakse, et 1917-45 võttis Venemaal/Liidus ca' 100 000 – 2 miljonit (andmed on otsatult erinevad) Ameerika kodaniku osa objektide rajamisest Liitu (iga suurettevõtet juurde kuulus koos vangilaagriga nn "Amgorodok"). Eriti suure ulatuse võtis see president Hooveri ajal. Võimalik, et viimane ajas presidenditooli sassi "Ameerika Abi" juhi positsiooniga? Vaevalt, et bolshevikud oleksid 1919 aasta ilma "onu Hooveri" pakikesteta üle elanud. Kui palju kulutati raha bolshevike upitamiseks 17-45? Jällegi on hinnagud erinevad. Miljardites dollarites. Kümnetes miljardites... Suurim summa, mis on pakutud, on u TRILJON.

Tahate - uskuge, tahate - ärge uskuguge! Vot, lahke Onu Sam jt head inimesed, kuuldes sellest, millistesse raskustesse oli sattunud sündiv nõukogude tankitööstus, lubasid õla alla panna ja aidata. Algas Sajandi Tehningute aeg. Juba mainitud MS-1/MS-2 tanki planeeriti ehitada 100-150 tuhat. "Vicker'i" "6-tonnist" ehk T-26 tanki kavatseti lasta välja tempoga 12 000 aastas. Kuid hoogsate manöövritega harjunud nõukogude väejuhid otsisisid uusi ja veel paremaid masinaid. Nõukogude delegatsioonid luusisid ringi kogu maailma relvatehastes käsuga: "Leida, osta!" Hind polnud oluline. Nii sattuski nende vaatevälja J. W. Christie.

CHRISTIE oli üks Ameerika leiutaja, kes arvas, et tank ei pea sugugi olema kandiline, aeglaselt ukerdav plekk-karp. Ma ei tea, kas selles valdkonnas rekordeid registreeritakse, kuid tema nimel peaks TANKIDE ABSOLUUTNE KIIRUSREKORD tänaseni püsima. Kui mind mälu alt ei vea, siis peaks selleks olema 212 km/h.

Christie idee oli põhimõtteliselt väga lihtne. Kui teised leitajad üritasid RATAS-ROOMIKTANKI luua nii, et roomikutel liikudes tõstetakse rattad üles ja maanteel lastakse alla (näiteks, briti, prantsuse, rootsi, shveitsi tollased konstruktsioonid), siis Christie tegi oma tankile suured, täiskummist rehvidega rattad, pööratavad esirattad ja vedas roomiku sinna peale. Murdmaal liikus masin roomikutel, maanteele jõudes võeti roomikud maha ja tank viskus enam kui 100 km/h kiirusega edasi.

1930ndal aastal viibis USAs järjekordne nõukogude komisjon kes tegeles relvade ostuga. Nad läksid ostma J. Cunningemi tanki T1, mida kavatseti osta tagasihoidlik 50 masinaline partii. Kuid sattusid US Wheel Track Layer Corporation'i peale New Jersey's ja 1930nda aasta aprillis sai ajalooline tehing teoks. Tagasihoidlik kaubandusfirma "Amtorg" ostis mr. Christie'lt 2 põllumajandusliku traktorit, mis 24. dets 1930 ka New Yorkis laevale laaditi. Kõmu sattus otsaga Kongressi, viimane pidas 2 nädalat aru ja otsustas: "Põllumajandustehnika vedu Liitu on täiesti lubamatu..." õnnetuseks oli laev juba ammu läinud.

1931 aastal katsetati uusi masinaid põhjalikult ja 23. mai 1931 võeti need BT nime all relvastusse. Algul pidi neid hakkama tootma Jaroslavli Autotehas, kuid kuna see polnud veel valmis, läks järg Harkovi "Kominterni-nimelise Veduritehase" kätte. Ka seda tanki kavatseti toota massiliselt, üle 20 tk päevas... Paraku... Paraku saab kõik hea siin ilmas otsa! USA presidendivalimised võitis FDR, kes täieses vastavuses oma motoga (mis oli ühes hiljutises kirjas) poetas pisara sel teemal, et USAl pole ametlike suhteid Liiduga (Kujutage ette - Eleonora käis ühes koolis ja seal oli Venemaa kohal valge laik ja lapsed ütlesid, et seda riiki ei tohi mainida!) saatis Liitu saadiku, kuid ei saatnud lubatud tootmisliine.

See oli krahh. Kõik ülalesitatud unistused Punaarmee tankijõududest, kuhu kuulub 5-10 aasta pärast nii 100-200 tuhat tanki (meenutan: aasta oli 1933!) lendasid korstnasse. Lisaks ilmnesid ka olemasolevais tehastes suured probleemid tootmisega. MS seeria masinad võeti üldse liinilt maha, T-26 tanke ehiti kokku ainult 12 000 ning ka BT valmistas probleeme kuhjaga.

BT-2 omas nõukogude konstruktorite loodud torni. Väga ebaõnnetunud silinderja kujuga torni. Kuid veel halvem oli see, et torni polnud midagi panna. Esimesed BT-2 olidki relvastatud ainult kuulipildujaga. Viimaks sai relvastuseks saksa 37 mm kaliibriga "Rheinmetall" Pak 35/36 tankitõrjekahurist ehitatud suurtükk. Suurtükk oli väga ebaefektiivne ja pärast suurt jamamist sellega viimasest loobuti. Veel halvem oli lugu tanki "südame" - mootoriga. "Armtorg" ostis küll USAst 2000 "Liberty" lennukimootorit, kuid... lendurid lõid käe vahele ja mootorid läksid neile. Otsusti kasutada tankidel juba oma ressursi ära töötanud
mootoreid. Kel tehnikast aimu, teab, mida see tähendab! )

Kuid see polnud kõik! Christie tankil olid täiskummist rehvid, mis pidasid vastu 1000 km (tolle aja kohta väga hea tulemus). Nõukogude tehastest toodud aga võisid järsemal gaasiandmisel lausa uuest peast ennast maha kerida. Prooviti valmistada täismetall rattaid... Noh, võib-olla on teist keegi kunagi vankriga mööda kivisillutist sõitnud. Kujutage ette midagi suurusjärk hullemat! Aga seegi polnud veel kõik. Et liikuda suure kiirusega mööda murdmaastiku, olid Christie tankil head vedrud. Olid. Nõukogude BT-l olid kah vedrud, kuid nõukogude omad. Need purunesid. Tehti siis vedrud jämedamad, kuid need olid jäigad, ei vedrutanud! Resultaadina tuli tankile panna peale võimsuspiiraja, et tank iseenesest ära ei laguneks. Sellega seoses jäid Christie rekordilised kiirused saavutamatuks 52 km/h roomikutel; 72 km/h ratastel. Käiguvaru oli maks. 300 km maanteel. Pärast aastasid ponnsitusi, kui toodetud tankide koguarv jõudis kunagi planeeritud igakuise väljalaske suuruseni, otsustati, et lihtsam on teha täiesti uus tank.

BT-5 oli igatahes palju lahingukõlblikum. See 11,5 tonnine masin sai uue T-26ga identse torni, milles oli asus 45mm 20K tüüpi tankikahuri 1932 a mudel ja kuulipilduja DT. Mõnele tankile paigutai ka raadiojaam 71-TK-1, kuid totaalne enamus masinatest jäi radiofitseerimata. Aastail 1933-34 toodeti 1884 seda tüüpi tanki. BT-5 said ka püssirohtu nuusutada. 1937 saadeti neid üks partii Hispaaniasse. Need masinad osalesid ka lahingutes Halhin-Goli jõel ja koos BT-2ga ka Poola kampaanias, Talvesõjas ja Suures Isamaasõjas. Eks meiegi saime neid 1940ndal näha.

BT-7 Juba 1933ndal aastal algasid tööd 76 mm kahuriga relvastatud "kaugtegevus ratas-roomikründetanki" loomisel. 1934 a 1. maiks sai esimene masin valmis. Praku näitasid katsetused, et torn ei kõlba kuhugi ja masin läks seeriasse vana äraproovitud BT-5/T-26 torniga. Tanki modifitseeriti kõvasti. Tank sai uue käigukasti, kohendatud transmissiooni ja viimaks ka uue, siiski 45 mm suutükiga, kuid see-eest koonilise, st ratsionaalsete kaldenurkadega soomusega torni.

Kompenseerimaks relvastuse nõrkust valmistati 1936-38 ka 154 nn "suurtükitanki" BT-7A, mis olid relvastud lühikeseraualise 76 mm kahuriga.

BT-7M/BT-8 loodi 1938ndal aastal ja sai endale diiselmootori V-2. Seeriamasina kiirus tõusis ratastel 90 km/h ja käiguvaru 900 km.

Aastail 1935-40 toodeti BT-7 tüüpi tanke 5328 tk ja nad osalesid lahingutes Idarindel 1944nda aastani ja seejärel lahingutes Mandzhuurias 1945 aasta augustis.

Sõjaeelsetest tankidest armastasid tankistid BT-d kõige enam. T-26 oli liiga kapriisne.

Vastavalt Punaarmee nn SÜVAOPERATSIOONI kontseptsioonile pidid ülalkirjeldatud tankitega relvastud üksused tihedas koostöös lennuväega ja suurtükide toetusel murdma läbi vastase kaitsest ja, purustades kommunikatsioone, kiiluma mitmesaja kilomeetri sügavusel vastase tagalasse ja haarama vastase rõngasse. Mida lähemale jõudis 30ndate lõpp ja mida enam kogunes lahingukogemust, seda enam sai Punaarmee juhtkonnale selgeks, et ON VAJA UUT TANKI.

Vaja siis vaja, asi neid mõni juurde teha, kuid millist? Esialgu prooviti kohendada vana. BT modifikatsioonidest oli juttu. Üritati teha T-26 kiiremaks, varustada uue shassiiga, kuid selle masina ressurss oli otsakorral. Pärast T-12/T-24 ja nn "Grotte'i tanki" (üks saksa insener, kes ehitas Liidus tanke) nimetuste all katsetusi teha lahingukõlvulik keskmine tank jõuti mingi lahenduseni koostöös meie vana tuttava "Vickers'iga". T-28 oli enam-vähem kasutamiskõlblik. Neid masinaid tehti ca' 500 ja loomulikult püüti ka kohandada manööverlahingu nõuetega. Nii sündiski 1934ndal idee panna T-28le alla Christie shassii. Katse ebaõnnestus - masin oli liiga raske.

1936 valmis projekt BT-IS, mille tegemise juures said kokku Koshkin ja Morozov. Viimase masina omapäraks oli kogu soomuse paigutamine ratsionaalsete kaldenurkade all. Tootmisse masin ei kõlvanud, kuid tulemused olid innustavad ning töid jätkati. 1937ndal sai tehas 183 (Harkov) ülesande luua ratas-roomiktankid BT-7IS ja BT-9. Kuid nagu vene muinasjuttudes öeldakse: "Kähku juttu räägitakse, tegusid aeglaselt tehakse". Kuigi juba samal aastal pidi toodetama 100 tk BT-7IS masinaid.

Osakonna "100" KB-190 Koshkini juhtimisel laskis need projektid õhku. Veel enam, Koshkin pidurdas kõigiti ka 3.-järgu sõjaväeinseneri A. Dicki tööd, kes oli BT-7IS loomiseks just sinna saadetudki. Koshkin teadis, mida ta tegi. Tuhhatshevski lasti 1937 a juunis maha. Stalinile jõudis viimaks kohale, et kui ta Tuhhatshevski soovitusi järgib ja toodab tohutus koguses (200 000!!!) I MS parimat tanki (Renault) ja 1920ndate plekk-karpe, siis kulutab ta küll tohutult, kuid tanke ikkagi ei saa. Tuhhatshevskil oli ka muid patte. 13. oktoobril 1937 saabuski uus tellimus teha ratas-roomiktank BT-20.

Tehase 183 direktor J. Maksarjov sai korralduse, vastavalt millele tuli 1939ndaks aastaks luua ja anda tootmisse uus tank. Selle ülesande lahendamiseks loodi spetsKB eesotsas Adolf Dickiga. Kuigi novembris 1937 läks büroo vaikselt hingusele, suutis Adolf Dick suruda läbi mitmeid oma ideid, eelkõige soomuse paigutuse ja transmissiooni osas. Kuna ajaloo hingus koputas raske rusikaga uksele, siis sai uus tank tööversioonis kõlava nime A-20. "Avtoshtrada-20" "Avtoshtradnõi tank 20 veka".

A-20 oli nelja suure sõidurattaga shassiil liikuv madal, lopergune, voolujooneline masin. Relvastuseks planeeriti esialgu 45 mm suurtükki. 4. mail 1938 toimus Moskvas NSVL Kaitsekomitee laiendatud istung. Juhatas Molotov, kohal viibisid: sm-d Stalin, Voroshilov jt juhtivad seltimehed, aga samuti Hispaaniast naasnud tankistid. Puhkes äge diskussioon. Hispaania kogemusega tankistid A. A. Vetrov ja D. G. Pavlov (Punaarmee Auto-Soomustanki Peavalitsuse ülem) asusid diametraalselt erinevale positsioonile. Ratas-roomikshassii vastased püüdsid viidata negatiivsele kogemusele "Hispaanias", kuid see seisukoht ei leidnud väga suurt toetust. 1937 a septembris liikusid 50 BT-d Aragoni rindele sooritades 500 km pikkuse kiirmarsi ratastel praktiliselt ilma tehniliste probleemideta (kui 1938 Wehrmacht läks Austriasse, siis tulid tehnika poolelt teelt rongi peale korjata, et see õigeks ajaks Viini jõuaks; Hitler jõudis palja ihukaitsega ennem kohale, kui teedel masinaid remontiv sõjavägi). 1939ndal sooritas 6.-s tankibrigaad Mongoolias 800 km pikkuse marsi läbi kõrbe roomikutel ja ei kohanud kah suuremaid probleeme.

Milles siis asi? Roomikuid veab üks (hammas)ratas. Olenevalt tanki tüübist kas esimene või tagumine. BT-l oli see tagumine. Kuid ratastel liikumisel see ei aita. Esialgu vedasid (nagu autol) ainult tagumised rattad. Kuid raskele masinale (üle 10 tonni) oli sellest vähe. A-20 omas juba 3 paari vedavaid rattaid ja ühte paari juhtrattaid. Nüüd kujutage ette, kui palju see kõik tankis RUUMI VÕTAB. Selle arvel tuleb teha õhem soomus, võtta vähem laskemoona ja kütust... Nii sündiski esmapilgul ketserlik mõte teha kiirtank, mis liiguks ainult roomikutel. Nagu öeldud, jäid roomikute pooldajad vähemusse. Kuid siis toetas neid äkki ja kõigi üllatuseks sm Stalin ISE. See muidugi muutis asja. (teema "Stalin ja hullud leiutajad" on omatte asi ja kindlasti vajaks pajatamist!) Nii saigi Harkovi tehas ülesande luua täpselt samade parameetritega tank, kuid ainult roomikshassiiga.

Kodumaa ja sm. Stalin käsevad - kuhugi ei pääse. Tehtigi ära. A(T)-32 sai ühe kanderataste paari juurde, relvastuseks pandi 76 mm pikaraudne kahur L-10 ja esisoomuse paksus tõsteti 30 mm-ni. 19 tonnine masin liikus roomikutel üsna kindlalt, nii tuli tal võrdluskatsetustel tihti saatvat BT-7t porist välja kiskuda. Nii A-20, viimase kohendatud versioon A-30 kui A-32 tegid läbi tehasekatsetused ja polügooni katsetused. Komisjoni esimees polkovnik Tshernjajev, kartes vastutust nii tähtsas asjas, andis mõlemale masinale hea hinnangu jättes küsimuse sisuliselt lahtiseks. Nii seisdki mõlemad masinad 23. septembril Voroshilovi, Zhdanovi, Mikojani, Pavlovi jt suurte ülemuste ees. T-32 näitas ennast igati heast küljest. Kuna masinal oli täiendavat ressurssi, siis otsustati suurendada soomuse paksust 45 mm-ni (selle piiri pani soomusplaatide valmistamise tehnoloogia). 19. detsembril 1939 võeti tank indeksi T-34 all relvastusse.

Kogu see kannatuste rada on siin hästi lühidalt kirjeldatud, ega anna täit pilti. Lõpeks polegi see kõik enam nii oluline. Oluline on hoopis muu. Ilma, et tegijad seda ise oleksid teadnud, tegid nad valmis

MAAILMA ESIMESE MBT!

MBT - Main Battle Tank.

Tegid isegi puhuti vstu oma tahtmist! Muide, relvastusse võtmisega T-34 kannatuste rada ei lõppenud. Sõjaväelased "sõdisid" selle vastu veel peaaegu aasta aega.
Alles II MS hiigellahingud näitasid, et KERGETANKIDEL ja POOLKERGETANKIDEL ei ole lahinguväljal "ökoloogilist nishshi". Just T-34 pani alguse universaalsetele keskmistele tankidele, mis, lähenedes oma soomuskaitse efektiivsuse ja relvastuse poolest rasketele, tõrjusid välja ka viimased ja on tänapäeval saanud lahinguväljade 100% valitsejaiks.

Kuid tulgem tagasi T-34 juurde. 1940-l aasta märtsiks pidi täielikult seeriatootmiseks sobiv versioon, läbitud katsetuste tsükliga, olema Moskvas. Kuid tee Moskvasse on pikk... Viimaks ei jäänud Koshkinil muud üle, kui otsustada viia tankid sinna omal jõul. Pärast pikki seisklusi (millest nõukogude ajal tehti isegi seriaal) asi laabus ja 17. märtsil 1940 näiti tanke Kremlis Stalinile. Stalinile tankid meeldisid ja ta käskis need seeriasse anda. See kutsus esile teravad vastuväited kohalolevate G. I. Kuliku ja D. G. Pavlovi poolt. Viimane olla isegi lausunud: "Me maksame veel kallist hinda lahingukõlbmatute masinate väljalaskmise eest". Kremlist viidi tankid Kubinka polügoonile, kus neid tulistati 45 mm kahurist. Katsetused läksid hästi, kuna samad masinad läksid Harkovisse omal jalal tagasi. Tankid anti küll tootmisse, kuid konstruktoritele sai selgeks, et püstitud nõue - 3000 km garanteeritud läbisõitu, jääb seeriamasinatel täitmata.

5 juunil 1940 võtsid küll ÜK(b)P KK ja NSVL Rahvakomissaaride Nõukogu vastu ühismääruse "Tankide T-34 tootmisest 1941-l aastal" , kuid oli selge, et plaan jääb täitmata. Seeriamasinate katsetused näitasid, et polnud praktiliselt mitte ainsatki liikuvat osa mis katki ei läinud!

Veel hullemaks kiskus asi, kui leidsid aset T-34 ja PzKpfw III (2 osteti hammaste proovimiseks Saksamaalt ja 1 varastati Poolast (Vaene, vaene usaldav Stalin! 8-]]] Uskus Hitlerit. Sõjaks ei valmistunud. I glaza pri etom: dobrõje-dobrõje!) võrdluskatsetused. Kui soomuse (45 mm) ja relvastuse (76 mm) poolest oli T-34 "sakslasest" üle, siis juhtimise ja relvakäsitluse MUGAVUSE poolest, samuti käiguosa poolest tegi "sakslane" ära. T-34 torni mahtus hädavaevu 2 tankisti, kes ei näinud sealt peaaegu mitte midagi (PzKpfw III komandöril oli ülihea väljavaade, meeskonnaliikmed said sisekommunikatsioonikaudu üksteisega RÄÄKIDA, lisage siia veal kuulus "Carl Zeissi" optika...) Tulemused olid sellised, et marssal G. Kulik andis käsu T-34 tootmine peatada.

Kuna puuduste kõrvaldamine ei paistnud reaalne, otsusti luua uus tank. Ei meeldinud, ei meeldinud sõjaväelastele T-34!! Lisaks kõigele suri 26. septembril 1940 M. I. Koshkin. Peakonstruktoriks määrati A. A. Morozov. Prooviti luua mitmeid uusi versioone ja parandatuid variante. Kompromissina otsustati parema valmimiseni toota edasi ka T-34. 15. septembriks 1940 said valmis veel kolm seeriatanki (st aasta jooksul lisandus eelmisele 2-le veel 3). Aasta lõpuks oli toodetud 115 tanki Harkovis ja 23 Stalingradis (mida komisjon keeldus vastu võtmast).

Kuid vaatamata juhtkonna närvilisusele, sõjaväelaste paanilistele meeleoludele ja kontruktorite sebimisele ühe lahenduse juurest teise juurde hakaks masstootmine oma mõju avaldama. Tootjad kohanesid tasapisi uue tehnoloogiaga (aga siin oli palju revolutsioonilisi asju), töölised ja insenerid omandasid töökogemuse... Tehas nr 75 saavutas mootorile V-2 150 tunnise ilma riketeta töötamise.

Lõpetati suurtükkide L-10/L-11 tootmine. T-34sid lasti selle suurtükiga välja 400 tükki. Selelst alates sai tank kahuri F-34, mis oli märksa võimsam kui L-11.

Sõjavägi aga ei jätnud jonni. Nemad T-34 ei taha. Nemad tahavad T-50. T-50 oli iseenesest üsna kena masin, kuid... Poolkergekaallane T-50 nõudis peaaegu sama palju tööd, kui T-34, oli aga viimasest märksa kehvemini relvastatud (45 mm kahur). 9.juunil 1940 algas 9 mehaniseeritud korpuse loomine. Igasse korpusesse pidi kuuluma 1 motoriseeritud ja 2 tankidiviisi. Vastavalt kavadele pidi iga TD omama 63 rasket KV-d, 210 keskmist T-34 ja 102 kerget masinat. Lisaks kuulus motoriseeritud diviisi koosseisu 275 kerget tanki. Nõudlus kergete tankide järgi oli suur ja t-50 pidigi Punarmee peamiseks tankiks saama.

Marssal G. Kulik ja Autosoomustanki Peavalitsuse ülem Fedorenko ühes neid toetava Lääne Erisõjaväeringkonna ülema D. Pavloviga nõudsid, et T-34 tootmine tuleb lõpetada, BT-7M uuesti tootmisse anda ja toota seni, kuni uus keskmine tank valmis saab. Stalin jäi oma arvamuse juurde.

Sõda pani asja paika. Loobuti kergetankide tootmisest. T-34-76 aga läks tõelisse masstiraazhi.
1940 115 tk
1941 2800 tk
1942 12 553 tk
1943 15 812 tk
1944 3500 tk

Nimelt... Omamata kvalifitseeritud tööjõudu, omamata aega, olid ka nõukogude insenerid sunnitud mõtlema. Ja mõttepingutuse tulemusena muutus T-34 äärmiselt tehnoloogiliseks tankiks. Leidis aset pidev tootmisprotsesi lihtsustamine. Keevitamine asendas neetimise, pressimine ja valamine - keevitamise. Tasapisi õnnestus ka mootori tööressurssi "üles" upitada.

Jõuti selleni, et ühe T-34 tootmiseks kulus AINULT 40 töötundi! Ja see on tõesti rekord. Tanki hind langes 269 500 rublalt 1941 aastal 135 000 1943 aastal.

Nagu näete ülaltoodud arvudest sai neid tõesti toota 1000 tk ja enamgi
kuus.

Lugupidamisega
Wõrokas