Vene meeste lennuväe mälestused

Muljeid teenistusest. Nii Eesti väeosades, N Liidus, luures või vastuluures, või hoopis partisanide juures. Kuidas kellelgi juhtunud on.
Vasta
Lemet
Liige
Postitusi: 19913
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Re: Vene meeste lennuväe mälestused

Postitus Postitas Lemet »

544

Kord saabus polku täiendus- noored tehnikud. Üks neist töötas mootori kalla, pabeross hambus. Tema juurde tuleb elatunud tehnik:
„Ära suitseta! Põletad lennuki maha!“
„Bensiin lumes ei põle!“
„Põleb küll!“
Veeti kihla. Avati kraanike, lasti pisut B-70 lumele joosta ja süüdati…bensiin loomulikult süttis, ja koos sellega ka lennuk. Hea, et oli veel U-2, mitte lahingumasin. Nii imelik, kui see ka ei tundu, aga midagi selle eest ei tehtudki. Kinni mätsiti.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Kasutaja avatar
Manurhin
Liige
Postitusi: 5192
Liitunud: 09 Jaan, 2007 0:05
Asukoht: Tartu
Kontakt:

Re: Vene meeste lennuväe mälestused

Postitus Postitas Manurhin »

Väikese vahemärkusena võiks lisada, et ega bensiin suitsukonist niiväga süttida ei taha. Sama lugu gaasiga: kes soovib, keeraku gaasipliidil kraan lahti ja pangu põlev sigaret põleti juurde. No ei taha gaas sellest kohe mitte põlema minna. Oht pidavat seisnema selles, et vahel võib sigaret praksuda ja isegi mõne sädeme pilduda (nagu ilmselt kõik suitsumehed on tähele pannud). Ja see võib tõesti kütuseaurud süüdata. Vähemalt nii mulle kunagi küttegaasi ohutuse kursustel räägiti.
Kirves pole mänguasi, raiuge see omale pealuu sisse!
"Suured inimesed on ikka tõesti imelikud," ütles ta endamisi lihtsal moel, kui ta oma teekonda jätkas.
vanahalb
Liige
Postitusi: 2617
Liitunud: 21 Juun, 2009 18:48
Kontakt:

Re: Vene meeste lennuväe mälestused

Postitus Postitas vanahalb »

Sellega seoses tuleb meelde ühe tuttava jutt, kes venitas teenistust kuskil Siberi tundras raketiväes. Ta olevat nende rakettide juures tegev olnud, mis maa-alustes šahtides peidus. Talvel tegi külma nii 40 kraadi ja toimkonnas tuli mingeid ruume ja seadmeid korrapäraselt nitrolahusti taolise ollusega pesta. Et oleks piinlikult puhas ja et prussakad ei saaks kontakte lühisesse ajada. Seal olid olnud mingid sihukesed tarakanid, kes külma ei kartnud, vist ameerika omad.
Ta siis lükkas ükskord jälle kaltsu toki otsas, endal pläru hambus. Korrapidaja-ohvitser sattus peale ja kargas hirmsa kisaga turja, et "strateegilised raketiväed"; "kodumaa kilp"; "lahinguvalve"; "sa üldse mõtled ka mida teed, tahad tuumasõda alustada või?"
Vana oli siis koni lahustiämbrisse ära kustutanud ja õlgu võdistades öelnud, et siin on nii külm, et see ei lähe panneski põlema.
Pärast polevat teda masinate ligi enam lubatud ja kuulutatud üldse sotsiaalselt kahtlaseks elemendiks.
Kasutaja avatar
redhott
Liige
Postitusi: 85
Liitunud: 03 Nov, 2006 20:33
Asukoht: tartu
Kontakt:

Re: Vene meeste lennuväe mälestused

Postitus Postitas redhott »

vanahalb kirjutas:Sellega seoses tuleb meelde ühe tuttava jutt, kes venitas teenistust kuskil Siberi tundras raketiväes. Ta olevat nende rakettide juures tegev olnud, mis maa-alustes šahtides peidus. Talvel tegi külma nii 40 kraadi ja toimkonnas tuli mingeid ruume ja seadmeid korrapäraselt nitrolahusti taolise ollusega pesta. Et oleks piinlikult puhas ja et prussakad ei saaks kontakte lühisesse ajada. Seal olid olnud mingid sihukesed tarakanid, kes külma ei kartnud, vist ameerika omad.
Ta siis lükkas ükskord jälle kaltsu toki otsas, endal pläru hambus. Korrapidaja-ohvitser sattus peale ja kargas hirmsa kisaga turja, et "strateegilised raketiväed"; "kodumaa kilp"; "lahinguvalve"; "sa üldse mõtled ka mida teed, tahad tuumasõda alustada või?"
Vana oli siis koni lahustiämbrisse ära kustutanud ja õlgu võdistades öelnud, et siin on nii külm, et see ei lähe panneski põlema.
Pärast polevat teda masinate ligi enam lubatud ja kuulutatud üldse sotsiaalselt kahtlaseks elemendiks.

Estonets bljaad :mrgreen: , fasist.
brikser01
Uudistaja
Postitusi: 1
Liitunud: 17 Veebr, 2004 15:56
Kontakt:

Re: Vene meeste lennuväe mälestused

Postitus Postitas brikser01 »

Tervist! Lugesin mälestused läbi ja ka kõik sinna juurde öeldu. Pole mul lisada muud kui tõdeda, et Lemetil Võimas Töö, lugejate poolt juba kirjutet ülivõrdeid korrata ei pruugi, niigi selge.
Kuna varajases nooruses mudellennuringist alates on lennundus põgusalt huvitanud ja sõjaväeski olin 70-ndate alul teenimas lennuväljal, tankisin aparaate IL-14, siis on selge, et see huvi on kui jalgrattasõit, mis ei unune.
Et aga hr. Lemeti tööd veidigi, kuidas üteldagi, hüvitada ja ehk pisukest abi lingvistilise mahu näol lisada, siis tõlkisin ühe juhuslikult leitud nupukese siia. Kui palju seal otsest lennundust on, kuid paksu ja pideva joonena läbib konkreetne aines kogu vene armeed, Lemeti jutte ja ka minu oma. Ehk on aastalõpuks teistelegi pajatada.

Keelata vene "Kulibinitel" sõit välismaale, jama missugune...

Lugu on tõestisündinud ja selle jutustas mulle mu lihane lendurist onu.
Vältimaks piinlikke momente ja arusaamatusi on peategelase nimi muudetud ja tollase NSV Liidu ning sõbraliku Prantsusmaa esindajate nimed üldse jutust välja jäetud.
Suure Donimaa avarustel asub linn-linnake Salsk. Siis kui me elasime veel Suurel Kodumaal, tegutses Salskis lennukool ja asus suur lennuväli, kus baseerus n.ö. kergem õhuvägi, legendaarsed AN-2-ed, ainukesed biplaanid, mis ületasid oma eksistentsiga viimase aastatuhande künnise. Seal siis minu onu, noor piloot, sai tuttavaks seltsimees kolleegiga, keda esitleti nimega Šlepok (plaks, potsatus ( tõlge)). Tegeliku nime on aeg unustanud, aga see ei ole ka oluline. Šlepoki erilisus seisnes selles, et tema ema elas välismaal ja poisil oli lubatud iga kahe aasta järel talle külla sõita (tol ajal oli see suur haruldus). Midagi rabavat ta neilt sõitudelt kaasa ei toonud, kuna ema oli mehele läinud mauritaanlasele ja Aafrikast peale aidsi midagi olulist tuua on problemaatiline.
Šlepoki ema, endine saatkonnatöötaja, ütles ühel küllasõitudest, et ühel diplomaatilise korpuse liikmel on sünnipäev ja ta on ka kutsutud. Kuulnud aga, et külla on sõitnud poeg kaugest Nõukogude Liidust, käisid saatkonategelased peale, et ta võtaks poja kindlasti kaasa. Esialgu jäi Šlepokile arusaamatuks, miks "tareke madaldus" ja teda, tavalist pilooti, saatkonda banketile kutsutakse. Peagi selgus, et Mauritaanias on kuiv seadus ja nutikad saatkonnatöötajad, kes oma harvadelt komandeeringutelt kaasatoodud joodava kohe esimesel päeval ära tarvitasid, lootsid niimoodi oma pidulauale käraka saada. Teadupärast tõi vene inimene ilmtingimata kaasa kaks limiidivaba "mürsku" "Stolichnaya"-t.
Banketti kirjeldama ma ei hakka, kuid pean silmas üht huvitavat detaili. Pealinnas Nuakšotis asus Nõukogude saatkond otse üle tänava Prantsuse saatkonna vastas. Kui pidu oli täies hoos, ilmu äkitselt vahisõdur, vadistas saadikule midagi ärevalt kõrva ja retireerus jooksujalu. Härra saadik, palunud ülimalt auväärselt publikult vaikust, teatas murdunud häälel, et potentsiaalse vaenlase välisluure ei tuku ja prantslaste delegatsioon kuues isikus eesotsas Prantsuse saadikuga tuli esitama protestinooti teemal "meie Teid jülejüldse iga kord piiritust sisaldavale kutsume, aga nüüd tahtsite kogu Russian vodka ise kõik ära neelata, lühidalt, laske meid ka juurde, enne kui kõik ise ära kugistate..." Silmnähtavalt rusutud seltskond pomises midagi "nolastulevadsiis"-laadset ja tekkis tormiline arutelu, kas toovad "konnasööjad" midagi kaasa ka või ei. Nagu selgus, tõid konnasööjad 2 (ha-ha-ha) pudelit punast veini kamba peale, mis koos nendega koosnes 18-st inimesest. Veini need Suure Prantsuse revolutsiooni sigitatud lurjused ei nuusutanudki, aga otsemaid viskusid defitsiitse "valge" kallale. Selge siililegi, et 1,5 viina kaheteistkümne peale pole midagi, kuid kaheksateistkümne peale seda enam. Ülejäänud õhtu kulges nukrate meenutuste saatel sellest, kui lihtne on hankida joodavat NSV Liidus ja Prantsusmaal. Selgus, et mõlema saatkonna persoonid sõbrustasid just kaasatoodud alkohoolse toodangu ühise tarbimise pinnal ja prantslaste etteheide oli täiesti õigustatud, sest saadiku sõnade järgi kutsusid prantslased neid alati ausalt ja regulaarselt "arutamaks pingeid sisepoliitikas".
Sellest sündmusest ajendatuna tekkis Šlepokil, nagu talle siis näis, geniaalne idee. Aafrika ise igav, kuumus kõikjal, aga frukte vagunikaupa ja poolmuidu ning pärmi igas poekeses. Üldiselt lausumata kellelegi oma mõtetes olevast teadmisjanulisest tarkusest, hakkas Šlepok tegutsema aega raiskamata juba järgmisel hommikul. Hankinud turult hunniku kõikvõimalikke puuvilju, asus meie kangelane tegelema püha üritusega. 40-liitrise tünni (!!! See on see Nõukogude Liidu inimese gigantism!) täitis poolenisti purustatud puuviljadega, selle peale valas 20 liitrit keedetud ja jahutatud vett, milles oli lahustatud, nagu te juba aimata võisite, 5 kilo suhkrut ja pool pakki pärmi ning jättis selle vajutise all kaheks nädalaks seisma (aega oli,sest ta sõitis sinna terveks puhkuseks).
Lõplikult praskat valmis kääritada Šlepokil ei õnnestunud. Midagi erilist aimamata ema küsimuse peale, et"mis tünn sul seal õue peal haiseb?" rääkis ta kõik ausalt ära. Juba sama päeva õhtul sadas neile kaela "komisjon" saatkonnast (ema ei olnud keelt hammaste taga hoidnud) üheainsa huvitatusega: " No mis, MILLAL?" ja poole tunni pärast ilmusid kaks prantslast sama küsimusega ( kuidas nad küll teada said?), kuid täieliku mõistmatusega, et mida see venelane seal küll keedab. Meie saadik langes tünni kohal hetkeks täielikku härdusse, ei suutnud sellest enam lahti saada ja sõitis kohale iga päev, püüdes tõenäoliselt oma juuresolekuga pärmile stahhaanovlikuks kangelasteoks uut indu anda täita kahe nädala plaan ühe nädalaga. Kes teab, võib olla tõesti oli saadikul annet anda uut hingamist, karmi parteilise kooli olemasolu või oli Mauritaanias väga hea pärm, aga 8 päeva möödudes oli produkt tõesti valmis - 15 liitrit ambroosiust diplomaatilise töö usinatele näljastele töötajatele. Degustatsiooniks pakkusid prantslased oma saatkonna banketisaali. Peale loojangut suundus diplomaatiline missioon eesotsas Šlepokiga sõbraliku välisriigi territooriumile, et oraalselt tarvitada vene toodet mõningase spetsiifilise afrolisandiga.
Üksikasjalikult kirjeldama me seda protsessi ei hakka, peatume ainult ühel esmapilgul vähetähtsal detailil. Prantslased jõid ja kiitsid, aga ei jäänud rahule produkti väheste kraadidega. Šlepok tegi põhjendades selgeks, et see on eelprodukt, poolfabrikaat, et lõpptoote saamiseks tuleb see "läbi ajada".Piiritust sisaldava vedeliku või piirituse eraldamise protsess jäi prantslastele, erinevalt venelastest, arusaamatuks (elagu nõukogude kesk- ja kõrgharidus), aga kõike teada tahtvad prantslased uurisid õhtu läbi tublisti vintis Šlepokilt samgonniajamise tehnilise protsessi peensusi. Too tegi neile salvrätikule isegi joonise.
Üldkokkuvõttes sõitis Šlepok koju, veetnud aja huvitavalt ja kasulikult.
Möödus kaks aastat ja sõitis poeg jälle emale külla, unustamata kaasa võtta kaht kesta "Stolichnaya"-t.
Valetab ta või mitte, pead ei anna,kuid tema sõnade järgi võttis teda vastu segadelegatsioon mõlema saatkonna töötajatest. Kohe lennukitrepi juurest mindi prantslaste juurde tähistama Šlepoki kui inimese, "kes on teinud palju prantsuse ja vene inimese heaks sel võõral maal", saabumist. Suur oli mehe hämmastus,kui prantslased järsult keeldusid viinast (arvas ta ju patuselt, et eks seepärast ta trapi juurest kohe "maha võeti") ja keelitasid teda jätkama prantsuse külalislahkusega. Lauale ilmus hispaania Torrese pudel, käinud 18 aastat, hõrgu merevaigu värvi sisuga. Väledalt sai see välja valatud, kuid mitte klassikalistesse konjakipokaalidesse, vaid tavalistesse pitsidesse. Kummutanud ühe, Šlepok tundis, et see pole Torres, oi ei, kaugeltki mitte, vaid ehtne samakas, sealjuures n.n. "esimese sordi kaup", umbes 60 kraadi ja meeldiva järelmaitsega. "Kookosekoorega", kiitlesid prantslased.
Hiljem demonstreeriti Šlepokile HIIGLASUURT roostevabast terasest ja titaanist torudega agregaati, mis prantslaste sõnade järgi varustab viie maa saatkondi. Milliste maade, peale meile teadaolevate, sellest ajalugu vaikib.
Ja veel öeldi talle, et iga kolmas mauritaanlane teeb praskat.

Tõlge saidilt http://www.yaplakal.com
Kasutaja avatar
Basilio
Liige
Postitusi: 672
Liitunud: 08 Veebr, 2008 13:36
Asukoht: Pärnu
Kontakt:

Re: Vene meeste lennuväe mälestused

Postitus Postitas Basilio »

Ah sa kurat, nüüd ma alles saan aru, miks nõukogude inimest välismaale lasta ei tahetud! Kardeti kogu planeedi hävingut! :mrgreen:
Küllap igal kolmandal mauretaanlasel on praeguseks maksatsirroos.
Nimi on Basilio, kõuts Basilio!
plekkpea
Liige
Postitusi: 1775
Liitunud: 03 Nov, 2005 21:30
Asukoht: Harju
Kontakt:

Re: Vene meeste lennuväe mälestused

Postitus Postitas plekkpea »

Eks esmakorral pandi nahka ka prantslaste kaks peeti!
Huvitun maisest rasketehnikast.
Kasutaja avatar
Castellum
Liige
Postitusi: 2451
Liitunud: 27 Dets, 2008 23:29
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Re: Vene meeste lennuväe mälestused

Postitus Postitas Castellum »

Lahe lugemine...ja tõlge ju ka ladus...kuidas "tareke madaldus" algupärandis oli?

Aga loo n-ö intriig on täielik väljamõeldis - Prantsusmaal teatakse üldiselt ikka, kuidas samakat aetakse - konjak, kalvados jpm (siin oleks nüüd hädasti Toomas Tiiveli teadmisi vaja) ja tehakse seda ka...
Kindlusarhitektuur on osa meie elukeskkonnast
Lemet
Liige
Postitusi: 19913
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Re: Vene meeste lennuväe mälestused

Postitus Postitas Lemet »

545

Reisilennuk. Reisjad istuvad juba ammu oma kohtadel, ootavad meeskonda. Veidi aja pärast ilmubki ekipaaž. Kõik on mustade prillidega, valgete kepikestega ja liiguvad kompides. Reisjad langevad sügavasse šokki. Meeskonnaliikmed asuvad oma kohtadele, käivitavad lennuki, suunavad selle stardirajale. Lennuk kiirendab, ja korraga näevad reisijad stardiraja lõpul paksu viie meetri kõrgust betoonaeda….lennuk jõuab müürile järjest lähemale ja lähemale…ja vahetult enne müüri pistavad reisjad jubeda häälega karjuma. Piloodid muidugi tõmbasid juhise vapralt enda poole ja lennuk tõusis õhku. Peale starti teatab üks piloot teisele:
„Aga ükskord jäävad nad kisaga hiljaks ja siis põrutame seina sisse…!“

----------------------------------------------------------------------
„Lennujuhtimiskeskus kutsub välja lennukit 764. Me ei suuda teiega sidet saada. Kui kuulete, kõigutage tiibu!“
„Lennuk 764 kutsub lennujuhtimiskeskust. Maandusime juba kaks tundi tagasi! Kui kuulete, siis kõigutage torni!“


Lennuk laskub ja läheb maandumisele. Üks seisjatest, noorepoolne mees, veab istmerihmasid sedapalju hirmul näoga kinni, et Stjuuardess peab vajalikuks teda rahustada:
„Ärge närveerige, maandumine läheb normaalselt. Te lendate vist esimest korda?“
„Ei lenda,“ vastab hirmul reisija, „aga ma maandun niimoodi esimest korda. Ma olen nimelt langevarjur…“

---------------------------------------------------------------

Piloot, kes on tõusnud lennukiga suurele kõrgusele, vaatab alla ja ohkab südamest:
„Oh, jumal küll…“
„Mida Sa tahad, mu poeg?“ kostub kõrvaklappidest jäme bass.
----------------------------------------------------------
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Lemet
Liige
Postitusi: 19913
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Re: Vene meeste lennuväe mälestused

Postitus Postitas Lemet »

546

See pole B-747 ise, see on tema trenažöör…

…mis omavahel öeldes kannab nime „Õuduste Tuba“. Nimelt niimoodi, suurte tähtedega. Igasuguse kahtluseta - ükskõik milline lendur ei tahaks tegelikult seda elu seeski näha. Püüdes küll välja näidata, nagu oleks neil ükstapuha, lähevad nad sinna tegelikult nagu tapalavale. Paari tunni pärast ronib ta sealt välja väljaväänatuna, higisena, väriseva hääle ning kätega, kui tänu Jumalale siiski elusana. Ees ootab aga rahulolev „timukas“- instruktor. Kes on piisavalt vaesekest kräunutanud ning asub nüüd järgmise meeskonna tarbeks kirvest teritama.
Toimuvad aga selles toas järgmised õudused: tulekahjud, kusjuures ajuti ka tõelise suitsuga kabiinis, mootoririkked, mõnikord kõigil neljal mootoril, dekompresseerumine, avariilaskumine, tuuleiilid, mis panevad lennuki allakukkumise servale, stardiraja viimases lõpus katkestatud stardid, reisijate evakueerumine ja muidugi ka sellised pisiasjad nagu süsteemide rikked, maandumine läbipaistmatus udus ja muu. See loomulikult ei juhtu meiega reaalses elus tihti ning suuremale jaole meist pole Saatuse poolt midagi sellist üleüldse ette nähtud. Kuid pioneer peab olema alati valmis ja nii me siis pingutamegi. Algul valmistume paar päeva ette, seejärel toimub eksekutsioon ise. Trenažööriaja kallihinnalisuse ja defitsiidi tõttu surutakse see kõik ajaliselt äärmiselt kokku ning see lisab omakorda stressi niigi pingelisse atmosfääri.

Et mitte arvutis mängivaid „kolleege“ kadedaks ajada- kaasaegsed trenažöörid on vägagi realistlikud. Kui situatsiooni sisse elad, unustad, et tegu pole reaalse lennuga. Kui pärast mitte eriti õnnestunud lähenemist instruktor su maandumiseelsele sirgele tagasi tirib, keeldub aju seda esimestel sekunditel vastu võtmast. Istud nagu oleks tolmukott ajude asemel ja korjad mõtteid kokku. Väljaspoolt paistab see kõik välja sedapidi… http://www.youtube.com/watch?v=H2PCVBTj ... r_embedded

Trenažöör oma kolmes tasapinnas liikuvate lüliliste hüdrauliliste või elektriliste jalgadega meenutab liikudes Robocopi. Kiirenduse taju, mis mängib tähtsat rolli lennu reaalsustunde saavutamisel, saavutatakse kogu selle mehhanismi kallutamisega ning samas, imiteerides järsku pidurdust, tõuseb kabiin ninale ligi kahekümne, kui mitte isegi kolmekümne kraadise nurga all. Kabiini sees riputakse reaalselt rihmadel, mis koos horisontaalse stardi-maandumisraja pildiga annab ajule ühese signaali- PIDURDAME!!! Kiirendamisel vajub trenažöör vastavalt tahapoole. Vertikaalsete ülekoormustega on keerulisem. Enam-vähem pidevalt neid luua on võimatu, ainult lühiajaliselt, nagu seda juhtub järsul maandumisel või õhuaugus. Aga üldiselt on realism 95-protsendiline. Suitsu lastakse nagu teatrilaval. Mitte muhvigi pole näha. Kõige hullem harjutus. Peale seda mõistad, et reaalse suitsu puhul kokpitis, kui just ei õnnestu kohe põhjust leida ja seda kõrvaldad, on lennuk praktiliselt hukule määratud(((. Tulekahu muidugi ei simuleerita lahtise tulega, kuid kui pole kustutatud, on tööd palju. Tuleb kiiresti maanduda, see loob aga täiendava stressi. Kurvavõitu maailmapraktikast on teada, et tulekahju ükskõik kus lennukis kestab viisteist minutit. Kui selle aja sees ei jõua maanduda…viimane kurb juhus oli hiljuti Dubais. Ümberõppel uutele lennukitüüpidele pole isegi lennuväljatreening tõelisel lennukil vajalik- trenažööril saadud vilumusest piisab täiesti ohutuks lennuks reisijatega tavatingimustes. (instruktori olemasolul kabiinis loomulikult).
Kuid tuleme tagasi õuduste juurde. Peamiseks neist pole üldiselt mitte treening kui selline, vaid perspektiiv järjekordset kontrolli mitte läbida. Vanusega altvedav mälu ja aeglustuv mõtlemiskiirus, väsimus, kontrollija meeleolu või eelarvamused(nende seas esineb selliseid tü…halbu inimesi)- kõik see võib „aidata“ sul vabalt trenažööril läbi kukkuda, selle kordumisel aga ei vähem ega rohkem kui tõmmata risti peale kogu lennukarjäärile, vähemalt selles kompaniis. Ja nii kuni pensini. Lennukohtu tõstetud mõõga all…
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Lemet
Liige
Postitusi: 19913
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Re: Vene meeste lennuväe mälestused

Postitus Postitas Lemet »

547

Kuskil 1975-ndal aastal maandusid meie lennuväljale kaks reisilennukit Tu-144, et võtta peale kutsealused piiritagustesse armeegruppidesse. Nende meeskonnad kõndisid ümber meie pommitajate (3M) ja laksutasid vaimustunult keelt, kuigi ka nende endi õhulaevad polnud väiksemad. Üks neist, noore ninatarga olemisega, suskis näpuga õhus tankimise toru poole ja pobises endale nina alla: "Vahi, suurtükk nagu tankil!". Meie, pealtvaatajad, hirnusime seepeale muidugi üksmeelselt. "No olgu, olgu, kuulipilduja ikka" parandas teadja seepeale. Vaat milleni toona salastatus viis...
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Lemet
Liige
Postitusi: 19913
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Re: Vene meeste lennuväe mälestused

Postitus Postitas Lemet »

548


Sõjaväekarastus Nr. 2 (prapori oma).

Prapori karastus pole teps mitte alati just vargasuunitlusega, kuna mainitud isiksused ei olnud üksnes laoülemad ega teeninud nõukogude relvajõududes kuulsust vaid roodu staršinadena, vaid olid ka roodude vanemtehnikuteks, akvalangist-instruktoriteks, rühmakomandörideks ja teistel kohusetundlike töörügajate ametikohtadel. Kuid, nagu öeldakse, laulust sõnu välja ei viska. Klassikaline anekdoot Saksamaal(ГСВГ- Группа советских войск в Германии) dislotseerunud 12-ndast Kaardiväe tankidiviisist.

Tuleb sakslane-kannatanu koos politseinikega meie komandantuuri ja alustab juttu tuntud teemal(aktsenti peale esimest fraasi enam ei anta)
"Zovetskaja armia- nichts gut! Jälle "Tsap-Tsap"!
"Mis seal jälle pihta pandi?"
"Õunapuud aias tehti tühjaks!"
"Kahtlustate kedagi? Järsku ohvitserid joomingu käigus...?"
"Ei, ohvitseridele annan niigi poolmuidu ära, miks nad veel varastama peaksid?"
"Aga võib-olla sõdurid suurest näljast?"
"Ei, sõdurid tulid, ma andsin neile niisama..."
"Siis praporštšikud?"
"Ei, seal olid inimeste jäljed..."
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Lemet
Liige
Postitusi: 19913
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Re: Vene meeste lennuväe mälestused

Postitus Postitas Lemet »

549

Pilt

Kõnnib punaste pagunitega polkovnikust komisjoniliige ümber hävitaja MiG-21 bis ja arutab-imestab omaette poolihääli:
"Ja nahhuja nad ühele kuulipildujale neli sihikukirpu külge on toppinud...?"
Viimati muutis Lemet, 13 Veebr, 2013 21:39, muudetud 1 kord kokku.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
EOD
Liige
Postitusi: 4694
Liitunud: 12 Jaan, 2006 15:57
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Re: Vene meeste lennuväe mälestused

Postitus Postitas EOD »

Lemet kirjutas:549
Kõnnib punaste pagunitega polkovnikust komisjoniliige ümber hävitaja MiG-21 bis ja arutab-imestab omaette poolihääli:
"Ja nahhuja nad ühele kuulipildujale neli sihikukirpu külge on toppinud...?"
No küll sattus taipamatu polkovnik!
Hävituslennuk ju manööverdab õhus. Kord on normaalasendis, kord kõht oleval, kord küliliasendis. Lendur selle kirbu järgi sihib, mis parasjagu ülal on. :lol:
Md-Dog
Uudistaja
Postitusi: 24
Liitunud: 08 Juun, 2012 11:24
Kontakt:

Re: Vene meeste lennuväe mälestused

Postitus Postitas Md-Dog »

ai kurja too viimane oli ike hää (mis siis et ma ise sama tume olen kui too punaste pagunite kandja - ega tea milleks too vidinas üldse seal on)
brr paraad vihmaga - isegi munad olid märjad
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 2 külalist