Tere jälle (ja teab juba mitmes kord
).
Raskema soomustehnika osas on as-is üleandmisi väga harva. Need on äärmiselt erandlikud ja seda mitmel põhjusel. Esiteks on raske soomustehnika väga suure saba ja jalajäljega - masinate hooldamiseks ja käigushoidmiseks ei piisa tavalisest töökojasisustusest, vaid vaja läheb palju muud. Sestap peab vastuvõtja ka kõik selle saama või peab see tal olemas olema. Esimesel puhul ei saa ju rääkida as-is asjast. Teine on phmt võimalik, eriti kui andja loobub kogu kaubast. Soome näide.
Suur roll on ka tootjatehasel - nemad ei ole ju kindlasti huvitatud sellest, et tankid (oskamatuse või juppide puudumise pärast) seina äärde seisma jääksid. Halb reklaam. Seega kokkuvõttes - ei anta ega müüda igale ühele.
Nüüd põhilisest asjast - obsolesence, ehk aegumine. See on olnud KOGU sõjatehnika suurimaid probleeme. Kuna sõjatehnika kogused on väiksed ja moderniseerimiseks raha pole pidevalt jätkunud, siis auk on olnud suur ja tehnika on täis totaalselt vananenud juppe. Kogu läänemaailma enamus rasket tehnikat on täis selliseid juhtmeid ja elektroonikat (ning elektrit), mida kuskilt ei leia. Proovige 70-te põrnikasse sisse lükata moodsat autoaju ja süsteeme. Sama asi.
Enamus siin välja käidud hindadest olid pädevad ehk paarkümmend aastat tagasi. Praegu on see kõik utoopia. Tänapäevane lahingutank maksab ikkagi üle paarikümne miljoni euro. Moderniseerimine ei jää sellele palju alla.
Ja lõpuks nö vananenud tehnika ostmisest. Suurtes riikides tegelevad sellega eraldi valitsusasutused. USAs on selleks DSCA. Guugeldage ja vaadake. Ostmine käib alati täishinna alusel. Aastaid tagasi, kui valisime jalaväe lahingumasina, siis koos CV90 konkureeris muuhulgas ka Bradley. Kasutatud, kuid taastatud. Muud moodi neid üle ei anta. CV90 võitis. Nende hinnad on ajakirjanduses läbi käinud. Bradleyl oli väga tugev poliitiline argument (hindasime põhikriteeriumitena - hinda, sõjalist, poliitilist).
