www.militaar.net

.

Hülssidega tegu. Pane pilt parem parawebi üles, sealsed spetsid ütlevad Sulle mõõtudeta mullatüki kohta pendlit kõigutades kohe mitte ainult et millega tegu, vaid ka kelle tegu.

.

selle pildi järgi võib mis iganes pakkuda .minu pakkumine ole kui ikka vintsoon sees nagu väidad siis ikka keerumakarone vanasti sealt läbi pressiti.

soovitus tee puhtaks ja keera liite kohast lahti, siis näed mis vigur see on ja saad paremad mõõdud ning pildid teha

martinss kirjutas:kuuli diameeter on 11mm-11,5 mm ,kesta pikkus 11,2 cm ,kesta laius 2,5 cm.
leidsin veel sellise asja täna hommikul oskab keegi ütlelda kas on militaarne leid või lihtsalt mingi suvaline toru .Kui lihtsalt mingi suvaline toru siis milleks vintsoon sees?
selle vidina läbimõõt seestpoolt on 1cm aga samas toru ots ka veits lömmis niiet võib ka veidike siia sinna väiksem või suurem olla,tagumine ots lihtsalt kinni ,keevitus jälgi näha ei ole niiet ilmselt algselt juba tagumine ots kinni olnud .keskelt oleks toru nagu jätkatud .toru pikkus 27 cm.
https://www.upload.ee/image/3795016/_DSC8407.JPG

Väriseva ja lodeva käega mõõdetud Ja seega ebatäpsustest ägisev Kas põhjus Jõuludes ?
Tegelikkuses aga PTRD Vene tankihävituspüssi hülss 14,7 mida tõsi küll,mustmetalli kujul sisuliselt eriti ei liigu

Tänud vastajatele .Mõõdud jah minu viga ,mõõtsin vale mõõteriistaga

14,7 Mustast metallist hülss on peale sõja aegne.

Väike näpuka parandus. Kaliiber pole mitte 14,7 mm, vaid 14,5x114. Kuuli läbimõõt on küll 14,93 mm. Algselt kasutusel Degtjarjovi mitteautomaatses tankitõrjepüssis PTRD Ja Simonovi poolautomaatses tankitõrjepüssis PTRS. Viimase eeskujul konstrueeris Simonov karabiini SKS.
Sõjaaegsed padrunid olid messinghülsiga. Kui loodi sama kaliibriga Vladimirovi suurekaliibriline kuulipilduja, mindi üle terashülssidele.
12,7 ja 14,5 mm padrunite leidmisel on hea teada, et nendele ei toodetud "tavalisi" kuule. Kõige süütumad on ka siin pildil kujutatud soomustläbistavad süütekuulid (must/punase tipuga). Aga võib sattuda ka lõhkekuulidele, seda just pärastsõjaaegse moona puhul.

EOD kirjutas: 12,7 ja 14,5 mm padrunite leidmisel on hea teada, et nendele ei toodetud "tavalisi" kuule. Kõige süütumad on ka siin pildil kujutatud soomustläbistavad süütekuulid (must/punase tipuga). Aga võib sattuda ka lõhkekuulidele, seda just pärastsõjaaegse moona puhul.

Mida täpsemalt need süütekuulid sisaldavad? Kas valget fosforit?

Pildil oleval soomustläbistaval süütekuulil on kõva südamiku ees 1.8 grammi metallipulbri ja oksüdeerija segu. Sarnast selliste segudega, mis signaal-või valgustusrakettides. Mõeldud kütusemahutite ja muu kergeltsüttiva kraami süütamiseks. Põhimõtteliselt see endast hoidmisel ohtu ei kujuta, kuna süütesegu süttimine toimub vaid tugeva löögi tagajärjel või kui kuul tulle satub. II MS ajal olid seeratootmises vaid kaht tüüpi soomustläbistava süütekuuliga padrunid. Eristada sai neid selle järgi, et ühel oli musta tipu taga punane rõngas, teisel tüübil aga oli kogu ülejäänud kuul punaseks värvitud. Ehitus sama, erinevus vaid südamiku materjalis.
Pärastsõjaaegsete, terashülsiga padrunite hulgas on aga tõeliselt ohtlikke lõhkekuule. Ära tunneb kuuli üleni punase värvi või tipus asuva sütiku järgi.

Fosforikapsli leiab 12,7x108 mm padruni soomustläbistavast süütekuulist, millel on kuuli tipu tähistus must/kollane. Seal asub fosforikapsel kõva südamiku taga.

.