Kuidagi tuttav, kustkandist too tüüp pärit on.tean tüüpi,kes arstlikus komisjonis hüppas jalgupidi aknalauale ja karjus:"Andke mulle relv!"ning pääses ajateenistusest
Kuidas olete pääsenud ajateenistusest?
-
- Liige
- Postitusi: 1649
- Liitunud: 15 Mär, 2005 10:15
- Kontakt:
Siis võiks vist enamus foorumlastest hullupaberid saada, sest kellele meist ei meeldiks relvad või kes meist ütleks ära kui saaks neid proovida .
Tänapäeval antakse üldse igasuguste kummaliste asjade eest arstide poolt vabastusi välja. Meil näiteks tööl oli üks tüüp kes rääkis perearstile, et tal on unehäired, soov ennast tappa ja ma ei tea mis veel. Tüübil diagnoositi kohe "depressioon" ja loomulikult tähendas see seda, et tööle ei tohi ta mingil juhul mitu kuud minna.
Sellisate "haiguste" vastu aitab üldjuhul väga hästi märgadesse linadesse mässimine ja klistiir. Sama ravi soovitatakse ka juba ligi 100 aastat tagasi Jaroslav Hasheki poolt "Svejkis". Paranemise protsent umbes 99.
Tänapäeval antakse üldse igasuguste kummaliste asjade eest arstide poolt vabastusi välja. Meil näiteks tööl oli üks tüüp kes rääkis perearstile, et tal on unehäired, soov ennast tappa ja ma ei tea mis veel. Tüübil diagnoositi kohe "depressioon" ja loomulikult tähendas see seda, et tööle ei tohi ta mingil juhul mitu kuud minna.
Sellisate "haiguste" vastu aitab üldjuhul väga hästi märgadesse linadesse mässimine ja klistiir. Sama ravi soovitatakse ka juba ligi 100 aastat tagasi Jaroslav Hasheki poolt "Svejkis". Paranemise protsent umbes 99.
Frundsberg kirjutas: Sellisate "haiguste" vastu aitab üldjuhul väga hästi märgadesse linadesse mässimine ja klistiir. Sama ravi soovitatakse ka juba ligi 100 aastat tagasi Jaroslav Hasheki poolt "Svejkis". Paranemise protsent umbes 99.
Kui ma õigesti mäletan, siis Svejkist loetud tehnikad olid vististi niivõrd tõhusad, et isegi tõsiselt haiged inimesed tunnistasid endid simulandtideks ja lasid end rindele saata.
Olen kuulnud ka ühte vägagi äärmuslikku näidet viilimisest:
Nimelt oli ühel noormehel Eesti Vabariigi ajateenistuse vastu väga suur umbusk ja kohe üldse mitte ei tahtnud seda läbida. Niisiis läks ta kusagile kõrtsi, alustas kaklust ja lasi ennast ühest silmast vigaseks peksta. Nüüd pidavat poolpime olema.
Eks see lugu veidi muinasjutuhõnguline ole, ent mine sa tea, milliseid hulle siin ilmas elutseb...
-
- Uudistaja
- Postitusi: 20
- Liitunud: 17 Veebr, 2005 16:04
- Asukoht: Tallinn
- Kontakt:
uusmario,see oli tallinna kutt.
tacticalmaster,ma ei tea,kui hull asi see skolioos on,kuid minuga koos teenisid kaks tüüpi,kellel olid selgroolülid puudu;ja ühel jällegi oli üks(või isegi kaks?)lüli ülearu.ja ühel lampjalgsel oli üks jalalaba teisest 1,5cm pikem,kuid komisjonis öeldi,et talle ainult tundub nii. .
aga valutava seljaga oleks sul nt rännakutel väga raskeks läinud,ehkki tõsist fanaatikut mingi seljavalu ei koti-meil tuli üks haige seljaga vene kutt salaja noorteaja lõpurännakule kaasa,arstid püüdsid ta 15.km kinni ja toppisid jõuga autosse,poisil olid pettumusest pisarad silmis.
tacticalmaster,ma ei tea,kui hull asi see skolioos on,kuid minuga koos teenisid kaks tüüpi,kellel olid selgroolülid puudu;ja ühel jällegi oli üks(või isegi kaks?)lüli ülearu.ja ühel lampjalgsel oli üks jalalaba teisest 1,5cm pikem,kuid komisjonis öeldi,et talle ainult tundub nii. .
aga valutava seljaga oleks sul nt rännakutel väga raskeks läinud,ehkki tõsist fanaatikut mingi seljavalu ei koti-meil tuli üks haige seljaga vene kutt salaja noorteaja lõpurännakule kaasa,arstid püüdsid ta 15.km kinni ja toppisid jõuga autosse,poisil olid pettumusest pisarad silmis.
-
- Uudistaja
- Postitusi: 20
- Liitunud: 17 Veebr, 2005 16:04
- Asukoht: Tallinn
- Kontakt:
http://www.niams.nih.gov/hi/topics/scol ... dspine.gif
Mul on see vasakult teine. Huvitav on see, et mul polnud endal õrna aimugi, et selline asi on
No üritan kompenseerida sellega, et olles eriti tubli kaitseliitlane
Muide ma lükkaks ka selle 60km rännaku ära kui vaja. Aga miks halba asja hullemaks ajada.
Mul on see vasakult teine. Huvitav on see, et mul polnud endal õrna aimugi, et selline asi on
No üritan kompenseerida sellega, et olles eriti tubli kaitseliitlane
Muide ma lükkaks ka selle 60km rännaku ära kui vaja. Aga miks halba asja hullemaks ajada.
toestisyndind lugu 90-ndate algusest--- poisile saadetakse aasta järjest kutseid,kuid kutt ei reageeri millegile. siis helistatakse talle riigikaitseosakonnast koju ja juhtumisi vötab ta ise telefoni vastu.järgneb selline kaheköne:
-tervist,helistan riigikaitseosakonnast.kas ma saaksin rääkida Mattisega?
-aga kallid inimesed,Mattis on juba kaks aastat surnud.
-...aaaa selge ,vabandage et tylitasime.
ja peale seda pole poissi enam sealt asutusest tylitatud.
-tervist,helistan riigikaitseosakonnast.kas ma saaksin rääkida Mattisega?
-aga kallid inimesed,Mattis on juba kaks aastat surnud.
-...aaaa selge ,vabandage et tylitasime.
ja peale seda pole poissi enam sealt asutusest tylitatud.
Sattusin kord emaga Vene telekanaleid vaatama, tuli mingilt kanalilt meie Pealtnägija taoline saade, ku lugu järgmine:
Elab Moskva pere: ema, isa, laps. Ja ühtäkki saabub lapsele kutse sõjaväkke, laps ise vaevu käima hakanud, aasta-poolteist vana. Vanemad mõtlesid, et mingi nali või? Aasta pärast kohtukutse, poiss hoiab kõrvale teenistusest. Vanemad läksid kohutsse ja kohtunikule seletati, et teenima oodatav "mees" alles kaheaastane. Ja kohtule seletusest ei piisanud, tuli laps kohtusse kaasa võtta järgmine kord, kus ta pidi tunnistama, et alles kaheaastane. Kohtuotsuse järgi mees teenistuseks KÕLBMATU.
Selline siis olukord Venemaal praegu, kuid tema ei pidanud eriti midagi tegema, et teenistusest kõrvale hoida. Tema eest tehti see ära...
Elab Moskva pere: ema, isa, laps. Ja ühtäkki saabub lapsele kutse sõjaväkke, laps ise vaevu käima hakanud, aasta-poolteist vana. Vanemad mõtlesid, et mingi nali või? Aasta pärast kohtukutse, poiss hoiab kõrvale teenistusest. Vanemad läksid kohutsse ja kohtunikule seletati, et teenima oodatav "mees" alles kaheaastane. Ja kohtule seletusest ei piisanud, tuli laps kohtusse kaasa võtta järgmine kord, kus ta pidi tunnistama, et alles kaheaastane. Kohtuotsuse järgi mees teenistuseks KÕLBMATU.
Selline siis olukord Venemaal praegu, kuid tema ei pidanud eriti midagi tegema, et teenistusest kõrvale hoida. Tema eest tehti see ära...
Vähemalt on see minu arvamus asjast.
Mäletan, et aastal 86 enne minu sõjaväkke minekut kuulsin juttu viilimisest- poisil oli ikka viimasel hetkel väkkemineku isu otsa saanud ja vist viimase peo ajal olid otsustatud kambakesi tal käeluu kergelt kipsi lüüa et nii edasi venitada.. Käsi kaltsu, sisse tellis alla ja peale ja kangiga kerge kõps- aga lööja oli täis ja võttis asja tõsiselt, tagajärjeks randmest ja küünarnuki vahelises osas mõlemal parema käe luul topeltmurd, kokku seega 4 murdu, veel aasta hiljem ei tohtinud mees vist üle 2 kilo käega tõsta...
Teine juhtum, mida kuulsin vist aastal 82, siis kui vend sõjaväkke läks, no jälle poiss ei tahtnud minna ja otsustas pöidla kipsi lüüa, mats ja asi aetud, vaatab ei ole nagu valus, ainult tuim kuidagi, pani siis veel väikse seeria otsa aga ikka ei hullu (muidugi joobes), ärkas siis ükskord valu pärast ja padavai arsti juurde, diagnoos- pöidlas hulgimurrud, muljumised jmt. raviks jäi amputatsioon...
Kui ise hakkasin 87-ndal minema, siis üks tuttav "hulluarst" lubas ära päästa, rääkisime ja arutasime läbi tegevuskava kuidas ma just tema juurde sattun ja kuidas siis käituda, andis mulle psühhiaatria-alaseid raamatuid-õpikuid, lugesin siis sealt erinevaid haigusi ja kuidas haige siis käitub. Raamatuid lugedes tundus mulle kõige lihtsam skisot mängida aga mees hakkas laialt naerma- selle tunneb arst kohe ära, seda ta ei soovitanud. No lõpuks saime plaani paika ja pidin peapõrutuse ja lühiajase teadvusekaoga kiirabiakti välja näitlema ja edasine oli juba tema rida, ütles load saad kätte, välismaale kah ja vene sõjavägi sind ei taha kui ca 2 nädalat igast aastakesest hullaris jalga puhkad. Põhimõtteliselt olin juba otsustanud simulanditeed minna aga keegi tuttav korjati just 25-selt ära ja lõin kõhklema- venitan samakaugele ära, ja siis lähen kui sõbrad- tuttavad juba mitu-mitu aastat tagasi kodus pikutavad, no ja nii ma siis peaaegu viimasel hetkel otsustasingi minna ikkagi "kodumaa" rahulikku und minna kaitsma...
Üks priiks saamise lugu meie utsebkast- no jooksis siis Bogoduhhovis siis ühel kaaskursandil (peale prisjagat) juhe kokku ja pani jooksu. Koduni Rostovisse mingi 300km-i ja eks ohve sõitis siis talle koju järgi- ja saigi kätte. Nägin ise kuidas toodi väeossa tagasi nagu lehma oheliku otsas- nööriga käed kinni seotud ja oheliku teine ots ohvel käes nägu naerul furaska kuklas talutamas nagu punikut (tiba alandav oli). Ei läintki palju aega mööda ja jälle sama jama, nüüd oli roodukas jooksikust ennem tema oma kodus ja ootasid emaga koos seda klouni. Vist mingil neljandal katsel viskas asi üle ja kui ta veel demonstratiivselt üritas veene sorkida siis poiss etapeeriti hullarisse- Harkovisse suurde hospidali. Seal siis oli venda vaagitud nii ja naa- poiss (tahab ju ära koju saada) räägib ise, et kõik kiusavad, mõnitavad, peksavad jne kui tagasi saadate siis nagunii jooksen ära või lõikan veenid ziletiga läbi, seal ma ellu ei jää. "Puhkas" siis tiba närve seal ja hakkas juba kahtlustama et vist saadetakse varsti tagasi väeossa kui raviarst kutsus ta välja ja ütles, et okei saadme su koju, et kahju sind puhtahulluks tembeldada, vali siit midagi samasugust leebemat ja kahe nädala pärast aidaa koju. No poiss läks siis palatisse ja vaatab kõik ühtemoodi sitad hulluhaigused (st diagnoosiga kaasnevad piirangud), et nagu nukker lugu, et vist tuleb ikka ära kannatada (venelasel on ju au ja uhkus demblisse tulla, Ukrainas tüdrukute jaoks sõjaväes mittekäinu on nende jaoks tatikas mitte mees kuigi vanus lubaks . No läks siis järgmine päev nagu kästud doktori juurde ja ütles, et "mõtlesin ümber- saada väeossa, hakkan otlitsnikuks". Poiss ütles, et arstil olid silmad nagu tõllarattad seepeale ja tagajärjed olid kohesed- viivitamatult isoleerida eraldipalatisse kui eriti tasakaalutu, pideva jälgimise alla, valmistada kiirkorras ette dokumendid sõjaväeteenistusest vabastamiseks. Ja viimastest sündmustest kulus ainult paar päeva kui poiss oligi tagasi naaberpatareis kaasas komisjoni otsus vabastamise kohta (kusjuures oli veel suht leeb formuleeringu saanud- midagi nagu grupi(meeskonna)tööks sobimatu vmt). Ajas paradka selga ja aidaa koju, meie mahajääjad olime selleks ajaks 87 suvel-sügisel teeninud mingi 4-5 kuud, omalgi tuli hetkeks pisar silma kui ta koju läks. Laveeris ta ju tegelikult dispati ja kodu vahel.
Teine juhtum, mida kuulsin vist aastal 82, siis kui vend sõjaväkke läks, no jälle poiss ei tahtnud minna ja otsustas pöidla kipsi lüüa, mats ja asi aetud, vaatab ei ole nagu valus, ainult tuim kuidagi, pani siis veel väikse seeria otsa aga ikka ei hullu (muidugi joobes), ärkas siis ükskord valu pärast ja padavai arsti juurde, diagnoos- pöidlas hulgimurrud, muljumised jmt. raviks jäi amputatsioon...
Kui ise hakkasin 87-ndal minema, siis üks tuttav "hulluarst" lubas ära päästa, rääkisime ja arutasime läbi tegevuskava kuidas ma just tema juurde sattun ja kuidas siis käituda, andis mulle psühhiaatria-alaseid raamatuid-õpikuid, lugesin siis sealt erinevaid haigusi ja kuidas haige siis käitub. Raamatuid lugedes tundus mulle kõige lihtsam skisot mängida aga mees hakkas laialt naerma- selle tunneb arst kohe ära, seda ta ei soovitanud. No lõpuks saime plaani paika ja pidin peapõrutuse ja lühiajase teadvusekaoga kiirabiakti välja näitlema ja edasine oli juba tema rida, ütles load saad kätte, välismaale kah ja vene sõjavägi sind ei taha kui ca 2 nädalat igast aastakesest hullaris jalga puhkad. Põhimõtteliselt olin juba otsustanud simulanditeed minna aga keegi tuttav korjati just 25-selt ära ja lõin kõhklema- venitan samakaugele ära, ja siis lähen kui sõbrad- tuttavad juba mitu-mitu aastat tagasi kodus pikutavad, no ja nii ma siis peaaegu viimasel hetkel otsustasingi minna ikkagi "kodumaa" rahulikku und minna kaitsma...
Üks priiks saamise lugu meie utsebkast- no jooksis siis Bogoduhhovis siis ühel kaaskursandil (peale prisjagat) juhe kokku ja pani jooksu. Koduni Rostovisse mingi 300km-i ja eks ohve sõitis siis talle koju järgi- ja saigi kätte. Nägin ise kuidas toodi väeossa tagasi nagu lehma oheliku otsas- nööriga käed kinni seotud ja oheliku teine ots ohvel käes nägu naerul furaska kuklas talutamas nagu punikut (tiba alandav oli). Ei läintki palju aega mööda ja jälle sama jama, nüüd oli roodukas jooksikust ennem tema oma kodus ja ootasid emaga koos seda klouni. Vist mingil neljandal katsel viskas asi üle ja kui ta veel demonstratiivselt üritas veene sorkida siis poiss etapeeriti hullarisse- Harkovisse suurde hospidali. Seal siis oli venda vaagitud nii ja naa- poiss (tahab ju ära koju saada) räägib ise, et kõik kiusavad, mõnitavad, peksavad jne kui tagasi saadate siis nagunii jooksen ära või lõikan veenid ziletiga läbi, seal ma ellu ei jää. "Puhkas" siis tiba närve seal ja hakkas juba kahtlustama et vist saadetakse varsti tagasi väeossa kui raviarst kutsus ta välja ja ütles, et okei saadme su koju, et kahju sind puhtahulluks tembeldada, vali siit midagi samasugust leebemat ja kahe nädala pärast aidaa koju. No poiss läks siis palatisse ja vaatab kõik ühtemoodi sitad hulluhaigused (st diagnoosiga kaasnevad piirangud), et nagu nukker lugu, et vist tuleb ikka ära kannatada (venelasel on ju au ja uhkus demblisse tulla, Ukrainas tüdrukute jaoks sõjaväes mittekäinu on nende jaoks tatikas mitte mees kuigi vanus lubaks . No läks siis järgmine päev nagu kästud doktori juurde ja ütles, et "mõtlesin ümber- saada väeossa, hakkan otlitsnikuks". Poiss ütles, et arstil olid silmad nagu tõllarattad seepeale ja tagajärjed olid kohesed- viivitamatult isoleerida eraldipalatisse kui eriti tasakaalutu, pideva jälgimise alla, valmistada kiirkorras ette dokumendid sõjaväeteenistusest vabastamiseks. Ja viimastest sündmustest kulus ainult paar päeva kui poiss oligi tagasi naaberpatareis kaasas komisjoni otsus vabastamise kohta (kusjuures oli veel suht leeb formuleeringu saanud- midagi nagu grupi(meeskonna)tööks sobimatu vmt). Ajas paradka selga ja aidaa koju, meie mahajääjad olime selleks ajaks 87 suvel-sügisel teeninud mingi 4-5 kuud, omalgi tuli hetkeks pisar silma kui ta koju läks. Laveeris ta ju tegelikult dispati ja kodu vahel.
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline