www.militaar.net

Mina käisin ametlikult puhkusel 3 kuud enne demblisse saamist,ma mätlesin et raisad ei lasegi aga siiski

anti vist 7 päeva või oli see 10 päeva enam täpselt ei mäleta,

et oli talve aeg pidin ikka sineliga minema,

Pärast sain kohalikust sõjakomissariaadist nuiatud veel nädal juurde et haige vms.

ikka pooliku eest

muidu käisid mul vanemad 3 korda vaatamas ühe korra vend ja korra isegi

sõber,

sõbra tulek oli täpselt siis kui pandi narjaadi aga tirisin sõbra staabiülema

ja tegin selgeks et dvojerodnoi brat jms

poolik pani asja paika

ja sai ikka 2 päevaks minema

ja suvine aeg ,ei olnud kuskil võõrastemajas kohta

lõpuks tulime sõjaväeosasse tagasi ja nuiasin korrapidaja ohvitserilt et

saaks seal magada

tegelikult oli see rangelt keelatud sest olime salastatud väeosa aga

õnneks olid mul kinosaali võtmed ja lubasin et kaome enne podjommi

nii saigi teha

ja mu sõber magas kenasti kasarmu kinosaalis voodi peal

(kinosaal asus vanas preisi kasarmus katusekambris st. 4 korrusel)


ikka hea kui sind keegi teinekord vaatama tuleb

Mind kui kahtlast elementi -eestlast ja fasisti keegi puhkusele ei lasknud.
Meil seal said puhkusele ainult erilised perselakkujad ja neid oli ülivähe.

meil said üldiselt kõik puhkusele kes muidugi mingit suurt jama polnud kokku keeranud.isegi tsurkad käisid sest oli ju puhkus ette nähtud po ustavu,

muidugi meil oli väeosas 60-80 mees mitte 800-900 nagu mõnes kohas

see võis ju ka mõjutada

enamik kes aga puhkusele 10 päevaks läksid jäid aga automaatselt -haigeks-

st. tulid tagasi nädal hiljem

no mis seal põdeda kui on olla ainult 3-4 kuud veel

ja ajad asja ametlikult sõjakomissari kaudu nagu ette nähtud

ju siis nii sai

aga harilikult anti puhkust jah nii viimases otsas enne kui hakkasid

demblisse minema

ei tea miks see nii oli

Mina käisin vaid kaks korda puhkusel "lõunas" -- Ašuluki ja Kap. Jari polügonidel. Küll aga käisid kodused minul Valgevenes külas, samuti kahel korral.

Aga see-eest sain koju 5 päeva enne kahe aasta täistiksumist! Broo, nagu öelnuks selle peale Alef Strömmm!

Kõige teenekamad said meil jefreitori paelad peale (kapral siis), järgmised said puhkuse. Sain ka kümneks päevaks koju. Sinna rongiga, tagasi lennukiga, selle arvelt sai paar päeva kauem kodus oldud.

Roodus oli minu lennust 8 meest.Puhkust sai ainult 1 krimmitatarlane.Ta oli eriline pugeja ning võimalik,et ta isegi maksis puhkuse eest.Raha meie roodukas armastas.Kui ema käis mind vaatamas katsus ta ka temalt raha välja pressida,lubades minu jaoks oma sõprust.Käskisin ta loomulikult hea koha peale saata.Hiljem vana norimise peale lubasin rivi ees ta koos oma kislorodkaga õhku lasta.Narjaadid olid muidugi kindlustatud.Toppis korra ka mõneks tunniks kubusse.Minu õnneks roodus sellal teisi paberitega kislarotshikuid ei olnud.Lubas siiski mind välja lasta 31.dets. kell 24.00.Õnneks ei sallinud ka teised pataljoni ohvitserid teda.Kuna "pishtshevaja sluzhba" ülem oli keevituste jaoks saanud minult hapnikku(roodukas kasutas seda oma monopolina-raha eest),siis selleks et talle käkki keerata rääkis see kombatiga ja 21.dets. sain paberid kätte.Ka pool aastat vanemast lennust sai puhkust ainult 1.Teisele küll avaldati puhkus.aga seda mai keskel ning ta ei kasutanud seda.Meil oli vähe sõdureid.Polnud kunagi 50%-gi.Lendude ajal oli autopargis ainult prapor ja roodus polnud ka kunagi rohkem kui üks.Teine päevnik oli aerodroomiroodust.

Üks kord . Sain telegrammi: Ema raskesti haige. Sain linnaloa ja helistasin kiiresti koju. Ema õnneks ei teadnud oma haigusest midagi, jälle kiirabiautojuhist isa kätetöö. Lennukiga Novosibirskist kodu (raha laenasin eskadrillikomandöri käest). Tagasisõidu päeval saatsin telegrammi: Baltikumis ei ole lennuilma. Sellega sain veel nädalakese kodus olla. Tagasijõudes 21. mai 1983 oli Siberis korralik lumetuisk. Aga mina tulin suvisest eestist, suvemundris ja kaks kätt taskus. Maksin võla komeskile tagasi ja hilinemise eest isegi ei noomitud. Muidugi võib puhkuse hulka lugeda ka pool aastat laatsaretis vedelemist. Algas muidugi mädapaisega p.... peal ja lõppes väga pika vedelemisega. Eks haiglas oli ka vaja maj. töid teha. Loomulikult valisin ma talvise lennuvälja asemel lenduritoidu, med. õed ja piirituse.

Kodus ei saanud kordagi käia.Aga puhkasin küll.Riias 3 ööpäeva.Aamuurimaal võtsin ise puhkusereise ette,õhtaks linnapeale,hommikuks kasarmusse tagasi Päris löögastavad reisid olid Kroonupoolt 2 x3 ööpäevast puhkuse tuusikut ja üks 10 päevane tuusik (siis kui kindral mind isiklikult premeeris) Ja vabaaega oli küllaga."Safaritel" sain ka käia.Komandörile maitses kitseliha.Kuna ta ise ei olnud eriti hea laskur,siis viimane aasta oli minu relvaks vene kroonus cal.5,6 optikaga sportpüss CM-2 + vana makarovi töng.(kui viskasin,siis sain alati pihta)Sai komandör liha ja ega ka poisid ilma ei jäänud. Lõpus oli mul vaba voli minna ja tulla( sopkadesse jahile) Kui vahele oleks jäänud,siis oli kokkulepe,et salaja võtsin relva.Aga kõik läks õnneks.

Mitte kordagi, mitte ühtegi ametlikku linnaluba. Ainult neli kuud oli postojannaja uvolnitelnaja, võisime mööda Vilniust kakerdada, aga me olime nii head, et ei kuritarvitanud seda õnne.

Puhkust ei saanud kordagi ja sain ainult ühe ametliku linnaloa kahe aasta vältel. Puhkusele minekuga oli meil selline lugu, et pidi teeneid olema kodumaa ees, s.t. et ülemused küsisid küll, et kas oled võimeline mulle näiteks ziguli nukkvõlli hankima või siis värviteleka tooma? Kui oleks jaatavalt vastanud siis oleks järgmine päev paber välja kirjutatud. Ei tahtnud aga oma raha eest neid värdjaid nuumata ja polnud tollel ajal ka selliseid varustuskanaleid.
Teine võimalus oleks olnud võimalikult palju igatsugu träni aia tagant väeossa kokku kanda. Meil oli tavaline asi, et starsina luges hommikul rivi ees ette mida õhtuks oleks vaja hankida. Kui õhtul väeossa tagasi tulime, siis rivistusel panid mehed kokku varastatud kraami enda ette maha ja starsina käis ringi ja pani kirja, kes tublim on olnud. Vahel oli vaja autoosi autopargile, vahel värvi kasarmu põranda jaoks jne. Tublimaid premeeriti siis puhkusega "za uslugi" ja muidugi toodi teistele eeskujuks! Niipalju siis kommunistlikust moraalikoodeksist ja uuest paremast nõukogude inimloomast kelle tekkest poliittundides ikka ja jälle jutustati.

Juhuse tahtel sattusin aga hoopis pooleteiseks aastaks suhteliselt omapäi ilma järelvalveta teise linna komandeeringusse. Elasin harilikus tööliste ühiselamus koos paari teise vastutusvõimelise selliga ja kuna me mingeid jamasid ei põhjustanud, siis saime vahel ka erariietes suhteliselt vabalt ringi kolada ja seega stress väga suur ei olnud.

teenistusaja jooksul mitte kordagi , linnaluba ka paar korda vist sain ja oligi kõik.

Tux kirjutas: Puhkusele minekuga oli meil selline lugu, et pidi teeneid olema kodumaa ees, s.t. et ülemused küsisid küll, et kas oled võimeline mulle näiteks ziguli nukkvõlli hankima või siis värviteleka tooma?

Seda lugedes tuli meelde üks kurioosum. Teenisime Kaliningradis ja samas kasarmus oli ka jalaväe roodud. No läks siis üks rood karauuli, õhtul kell kuus oli razvod nagu tavaliselt, pandi karauul paika ja siis võeti sealt üks eesti poiss ja anti käsk kätte, et nüüd kähku bussi peale ja Eestisse sõit ja järgmise päeva õhtuks "Vana Tallinna" laariga tagasi, et poleks nagu aru saada, sest ametlikult pidi poiss olema postil. Ja jäigi see post kahe mehega valvata. Ja poiss oligi järgmine õhtul tagasi ja ülemustel joodav olemas. Kirus ja vandus see neid ülemusi, et oleks ikka nagu puhkust võinud anda käraka toomiseks, aga mis see aitas.

Puhkusele sain 1 kord, siis kui juba 1,5 aastat teenitud oli. Mäletan, et puhkus oli mais. Kuna sealt oli võimalik otse lennukiga Tallinnasse tulla, siis ei kaotanud ma palju reisimise peale. Nagu ka siin eelpool kirjutajad, olin minagi alguses 10 päeva ära. Seejärel käidi korra komissariaadis ära ning sõjaväeosa poole läks telegramm, et tagasitulek viibib, kuna keegi pereliikmetest haige. Tagasi ikkagi läksin. Sinna jõudes mulle küll öeldi, et kui poleks tagasi tulnud, oleks konvoi järgi saadetud, aga eks see väike rusikatega peale kaklust vehkimine oleks olnud. Vaevalt, et nad 3000 km kaugusele kedagi järgi oleks saatnud. Igaljuhul kui suvises paraadvormis 15.05.1990 tagasi jõudsin, võttis mind lennujaamas vastu tihe lumesadu ning -10 kraadi külma.

Puhkusel käisin ühe korra, mõned kuud enne sundaja lõppu. Ega poleks kindlasti lastud - raketiväeosa ja seega suur sõjasaladus , millegipärast arvati, et puhkusele pääsenuid hakkavad ameerika spioonid piirama, täis jootma ja saladusi välja pinnima. Sellesuunalisi jutte vähemalt räägiti ja mõni vene mees kuulaski suu ammuli.
Koju lasti sellepärast, et isa suri - seega matustele ja 7 päevaks. Olin parajasti murtud käeluuga Kalingingradi hospidalis ja suured õppused olid tulemas. Ühel päeval näen, et väeosa staabiülem tuleb koridori mööda. Mõtlesin endamisi, et näe kus raisad, tahavad käis kaelas õppustele tirida. Aga staabiülem oli kuidagi hästi tasane ja diskreetne, otsis hulka aega sõnu ja ütles siis, et näe, saime telegrammi, sul isa kodus surnud, pane asjad kokku.
Nii ma siis sõitsin, olin üks väheseid, kes koju kasti, aga puhkuse põhjus oli muidugi masendav.

87-89 Kaliningradi obl sigala.
Mina käisin puhkusel koguni kaks korda. Ühe korra mitteametlikult (suvi 88 ) ja korra ametlikult (23 veebr 89). Oleks saanud ka 89 aasta suvel, aga juhtus õnnetus- üks hundikoer hammustas näo lõhki ja pidin kojumineku asemel laatsaretis lesima.
Sigala näis olema üldse üks eliitväeosa. Süüa oli kõvasti käes. Korra nädalas saime pajuki: leiva, saia, liha ja kalakonservid ja teed. Lisaks oli oma toodang- Liha ja pekki. Tomateid ja kurke ja sibulat. Lehmadelt sai piima.
Aastavahetusel tõi diviisikomandör meile isiklikult oma naise tehtud tordi. Naine oli teinud kuus torti. Üks meile, teine poligonikomandole ja neljale polgule igaühele üks.
Olime sel hetkel neljakesi ja meil oli üks tort ka endil varutud. Seega pool torti näkku.
Tulema sain üldse kolmandana kogu diviisist. Esimene oli komdivi autojuht, teine oli kokk ja ma olin kolmas.
Eks prappor küsis, et kas tahan saada nooremseeruks ja minna kaks nädalat hiljem, või lähen sõdurina ja kohe täna.