See aga et ka 30 aastat hiljem on neid asju nii vähe ja nende kasutus napp on iseenesest kaudne tõend nende süsteemide ebaefektiivsuse kohta. Sest kui venelased oleks selle 30 aasta jooksul avastanud, et tegu ülitõhuse ja mängu muutva süsteemiga, küll nad oleks seda tänaseks tootnud ja küll nad kasutaks seda massiivsemalt. Et nad aga pole, näitab pigem et ju see pole midagi nii erilist.
Oeh, hakkame otsast peale.
Termobaarilise relva ja TOS-1 vahel ei ole võrdusmärki, VF termobaariline arsenal on palju suurem ja teised kandurid on palju massilisemad ning leidsid kasutust juba varem (A-stani sõja ajal). Termobaariline relv, mille kanduriteks on mittejuhitavad reaktiivmürsud (mida lasevad lennukid ja kopterid) ja vabalangevad lennukipommid, on palju massilisem ja Süürias näiteks leidis kasutamist igapäevasena. Kui Aleppos mingist majast liiga kaua vastupanu osutati, tellisid VF erioperaatorid õhulöögi nt 500 kg temobaariliste pommidega ja peale seda ei tulnud tabamuse piirkonnast enam piiksugi.
TOS-1 on vähe levinud tõesti. Miks ma ei tea. Minuarust sobiks see relv hästi kanaliseerival maastikul pudelikaelte läbi murdmiseks, mida kaitsja visalt kaitseb. Miks ta on armeetaseme keemiaüksustes, mitte (KA) nt motolaskurbrigaadi kaudtulepataljonis, ei tea. Samas termobaariliste laengutega reaktiivmürsud ja lennukipommid on vene ründelennuväes iga masina relvastuses kui tarvis. Ja termobaariline kantav granaadiheitja "Shmel" on linnalahingutes kasutust leidnud juba väga ammu.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.