"Siis ma esitan teise küsimuse: aga miks Baltipataljoni mehed pigem negatiivselt suhtusid Eesti Wabariiki?
Nagu küla kutsile, nii kuts külale.
Heiki Valk jutustas kunagi (äkki keegi teab selle algallikat või oli mõni veteran seda talle isiklikult jutustanud), et eesti soomusrongid olid oma vedurite külge Landeswehri sõjast naastes riputanud sakslaste surnukehad.
Jaa-aa-aa ... Ei kommentaa-aarii-ii.
Kui see nüüd tõesti selliselt oli, siis ... Noh, siis pean küll vaid oma samas operatsioonis osalenud esivanemaid häbenema, sest taolisele kannibalideväärsele käitumisele tsiviliseeritud maailmas küll mõistmist ei leia. Taolisel kombel oma rahvuslikke alaväärsuskomplekse välja elada? Uskumatu, uskumatu. Sellist metslasekarja võib tõesti vaid põlata.
Postitusi lugedes kasuta kôigepealt oma aju (NB!! peaaju) HOMO SAPIENS !!! (e. foorumlane)
Vabadusriste jagati 5 võitlejale – polkovnik Konstantin von Weissile (VR I/2), kuulipildujakompanii ülemale Georg von Gloyle (VR II/3) , alamkapten Konrad Küglerile (VR II/3) , vanemallohvitser Voldemar Reinartzile (VR II/3) ja postuumselt leitnant Helmuth von Wetter-Rosenthalile (VR II/3) .
[quote="corvus"] Näituseks ennem maareformi ja sellega seose kõlanud kuulujutte, võis kogu see mees, kelle mõis või oma suurtalu väriseda, quote]
Kas corvus väriseb suurtalu pärast?? Tee ikka enne seletamist endale asi selgeks. Lgp corvuse arvamuseavaldused on sageli täitsa terased, aga siis jälle - ja siin - täitsa jama.
Oman vastavaid kohustusi ja piiramatuid õigusi antud ülesannete täitmisel.
Natukene offtopic aga kui Te tahate teada Eesti sõjaväe meeleolu siis minge Madara tn 22 asuvasse Riigiarhiivi ja telliga see säilik: ERA.496.2.17 Sõjakontollpunktide operatiivteadaanded.
Nii, et kui eksisteeris vastasuunaline liikumine miks eitada, et kõigil baltisakslastel polnudki mõis vaid hoopis midagi väiksemat... iseasi, kas me seda tunnistada tahame?
Ja paljudel baltlastel polnudki ei mõisa, ei suurtalu, ega isegi väiketalu mitte. Arvan, et protsentuaalselt moodustasid baltisakslaste põhiosa just sellesse kategooriasse kuuluvad inimesed. Kuid - see on vaid minu ARVAMUS, sest mingeid konkreetseid arvandmeid ma ei oma.
Postitusi lugedes kasuta kôigepealt oma aju (NB!! peaaju) HOMO SAPIENS !!! (e. foorumlane)
ma kobiseks ka vahele oma mätta otsast ja kehes punktis:
Balti pataljoni varrukamärk - ei oleks küll päris nõus sellega, et see 100% Loodearmee pealt võeti - selline V-kujuline varruka märk on mõni aasta vanem nähtus - punamust nn udarnõi shevron oli juba vene väes olemas. Sama figuuri esindab aga ka VS-aegne Kalevi pataljoni varrukamärk on sama paigutusega, risti asemel vaid vapp ja v-lint sinimustvalge. Nüüd tuleb lahendada vaid kana ja muna küsimus et milline neist tuli kasutusse varem ja kes kelle pealt maha vehkis.
Baltisakslane kui mõisaomanik - kindlasti oli mõisaomanikke vähem kui muid - linnaelanikud, ametnikud, ohvitserid, literaadid, Tartu ülikooli juurde kuuluvad nö akadeemikud - vähestel neist oli kasutada nn abimajand maal.
Natukene statistikat, mille alusel saab teha mõningaid järeldusi Balti pataljoni sotsiaalsest taustast. Ma palun Teid mu härrad, ärge tehke siin mingeid põhjapanevaid järeldusi, see on lihtsalt kujundliku pildi loomiseks.
BP kaotused sõja jooksul on kokku 188 meest ja naist, neist 70 hukkus lahingutegevuse tõttu või suri haiguste tagajärjel, 118 sai haavata. Viimaste kohta on olemas kõik andmed, kuid kahjuks puuduvad täpsed andmed 3. kompanii kaotuste kohta. Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt ulatuvad need kuni 35 meheni. Krusenstjerni andmed on järgmised: 7 - 8 meest surnutena ja 21 haavatutena, ehk kokku 28 või 29 meest ilma baltisaksa ohvitserideta. Kusjuures viimased ei olekantud pataljoni üldkaotuste nimekirja.
Kokku käis pataljonist läbi 1350 meest ja naist, neist ca 920 olid baltisakslased, 270 venelased ja 160 eestlast. Täpsed andmed pataljoni tegeliku suuruse kohta pärinevad 1. märtsist 1919, kui pataljoni päevakäsuga on nimeliselt üleskirjutatud kogu koosseis. Kokku oli 751 meest, hiljem lisandub veel patarei 50 mehega. Hilisemal ajal see arv oluliselt ei suurenenud vaid pigem vähenes. Reservkompaniist käis sõja ajal läbi 1269 meest, stabiilselt oli kompaniis ca 200 meest.
Tuleb arvestada et nii pataljonis kui ka reservüksuses olnud meeste nimed suures osas kattuvad.
Nüüd aga lubatud statistika. Statistika käib 188 mehe ja naise kohta. 188 st olid 56 ohvitserid ja 131 allohvitserid ja reamehed, lisaks veel üks naine.
Lahingus hukkunute ja haigustesse surnuid oli 70, kellest 22 olid ohvitserid ja 47 allohvitserid ja reamehed. Haiguse tagajärjel suri tüüfusesse polkovnik Konstantin von Weiss abikaasa Anna von Weiss, kes oli sanitar BP laatsaretis
A
ll järgnev on statistilised andmed nende 188 inimese isa ametist, ehk mis taustaga inimestega meil tegemist on:
Maaomanikud ja mõisavalitsejad (viimased ei olnud alati mõisaomanikud vaid lihtsalt mõisaomaniku lähim abiline, reeglina oli tal põllumajandusega seotud haridus) -38 %.
Kaupmehed ja bürooametnikud – 12%.
Pastorid - 10%.
Pedagoogid, akadeemikud (sks k gelehrte) – 8 %.
Arstid - 8%.
Tööstusettevõttede juhid, insenerid, arhitektid - 6 %.
Linna ja riigiametnikud – 5 %.
Elukutselised ohvitserid – 5%.
Juristid – 3%.
Käsitöölised - 3%.
Apteekrid – 2%.
Ajakirjanikud - 1%.
Allikad
ERA 581-1-3, L 4.(Balti pataljoni päevakäsud märtsis.)
ERA 2124-1-385. lehed nummerdamata, pataljoni päevakäsk nr 48
ERA 2124-1-385. Lehed nummerdamata
Krusenstjern, Georg von. Heldenegedenkbuch des Baltenregiments. Reval 1938. Vaata lk 111 – 117.
Walter, Hannes, Tojak, Tiina. Nad andsid kõik, Vabadussõjas langenud ohvitserid. Tallinn 2000.
Lugesin terve teema uuesti huviga läbi ja tekkis küsimusi, Anonymusele tänud, et raatsis oma huvitava töö osakesed siia riputada.
Siin on üksuste koosseise välja toodud (arvud suvalised, näitena lihtsalt), 101 mõõka, 143 tääki, 2 suurtükki, ning 14 kuulipildujat koos 158 kuulipilduriga.
Kes kuulusid mõõkade, kes tääkide hulka, oli siin tegemist auastmetega(nt. ohvitserid-allohvitserid mõõgad), või oli tegemist mingisuguse muu jaotusega?
Kõige lihtsam seletus on järgmine:
Mõiste tääkide ja mõõkade allakäivad laskurüksuste ja eskadronide vintpüssidega ja mõõkadega relvastatud mehed ja vastavalt relvastatud luureüksuste isikkoosseis. Tääkide ja mõõkade alla ei käinud: ohvitserid, kuulipildurid, suurtükiväelased, sideüksused, med-personaal, tagalaüksused.
Ehk on abiks, aga selle kohapealt võiksid mõned targemad härrad natukene rohkem rääkida, nii selguse huvides.
Lisan Anonymusele, et just nimelt laskur- ja luureüksuste. Ja seega mitte näiteks ka sapööri- ja tööüksuste mehed.
Pelgalt mõõkadega ratsaväelasi polnud, neil olid ikka püssid ka. Väljendit "mõõgad" kasutati nende "tääkide" tähistamiseks, kellel oli ratsahobune. Hobuste vähesuse tõttu võis ka ratsapolkudes olla "tääke".
Allohvitserid läksid ilmselt tääkide ja mõõkade sisse.
Tääke ja mõõku loeti ka tagavara- ja valveväeosades.