Soomusautoga Eesti Vabadussõjas
Postitatud: 14 Jaan, 2006 20:39
Katkend rootslase Einar Lundborgi raamatust "Soomusautoga Eesti Vabadussõjas". Autor osales vabatahtlikuna Vabadussõjas, olles seal muuhulgas soomusauto komandöriks.
Millega pidime tegelema vabal päeval — eesti keelt meie ei osanud ja saksa keelt oskas peale rongikomandöri vaid mõni üksik? Samzeliusel oli fotoaparaat kaasas ja ta tegi mõned ülesvõtted. Hiljem selgus, et need olid ebaõnnestunud.
Tubakas hakkas lõppema ja ka Liliencrantzi tagavarast
38
ei jätkunud enam ammu kõigi kaasmaalaste varustamiseks. Mõned meist hakkasid suitsetama teed, kuid see pani pea valutama ja südame iiveldama. Siis tegime katset kuivatatud leiva piibus suitsetamiseks. Kuid iga mahv maitses kõige muu, kuid mitte tubaka järele ja meie loobusime ka leiva suitsetamisest pärast lühiajalist eksperimenti.
Tubakakriisi lahendas lõplikult Malmberg, kes oli meist kõigist suurim piibumees. Ta tuli väga tähelepanuväärsele ideele. Hüppas rongilt maha, lippas tee ääres asuvasse metsa ja kraapis lume alt välja kuivanud lehti, mis ta hiljem ahju peal kuivatas ja kuivanult piipu toppis. Ja ennäe! — piibust tõusis vägev suits. Sellest ergutatuina hakkasid ka teised harrastama lehtede kuivatamist ja piibus suitsetamist. Leidsin jaama lähedusest paar viljapuud, nende lehed kõlbasid eriti hästi tubaka aseainena. Kuid neid viljapuude lehti pidi kuivatama pikkamööda, muidu kaotasid nad aroomi.
Õhtul enne meie rongi rinderakendusse asumist arutlesime rongiülemaga Vašina Gora taga asetseva küla vallutamist, mida eelmisel päeval olime küll üritanud, kuid mis meil ei õnnestunud. Sellel arutelul määrati kindlaks, et sellest retkest võtavad osa kõik rootslased, kellele antakse tugevduseks kaasa 15 eestlast ühe ohvitseri juhtimisel. Pärast küla vallutamist pidime selle hoidma endi valduses pimediku saabumiseni ja siis pöörduma tagasi rongile. Lõpuks ometi tõeline patrulliülesanne, arvasime, ronisime naridele ja uinusime.
Pärast Košeljahha jaama jõudmist hüppasime kõhe rongilt maha, relvastatud ja laskemoonaga küllaldaselt varustatud. Olime endile kasukad selga tõmmanud, sest oli väga tuuline ja külm hommik, ja nii võisime oma operatsiooni teostamisele asuda. Raskekuulipildujaid meil kaasas polnud, kuid selle asemel kolm kerget ja see oli kah midagi.
Asusime oma löögirühmaga teele eelmisest korrast tuttavat rada mööda. Ühel teekäänakul peatusime ja pidasime
39
sõjanõu. Moodustasime ju endast võrdlemisi tugeva löögi-üksuse, kuid meie arvamised läksid lahku nii mõneski operatiivses küsimuses. Lõpuks leppisime ometi kokku, et Samzelius läheb teed mööda, s. t. sama teed mööda, millel kord tegime katset punaseid rünnata. Küla tulistamisega pidi ta punaste tähelepanu endale tõmbama. Ülejäänud osa üksusest pidi aga külale lähenema rada mööda vasakule läbi sügava nõo ja teatud punktist andma pealöögi külale. Nagu tellimise peale kohtasime metsas üht kohalikku talunikku, kes lähenes hiilides. Ütles enda olevat põgenenud ühest kaugemal asetsevast külast punaste pärast ega soovivat enam tagasi minna. Võtsime ta teejuhina kaasa. Hiljem juba pidime lähemalt uurima, kuivõrd "valge" või "punane ta on.
Pikkamisi ja kolonnis liikudes, kusjuures meie teejuht astus kõige ees, lähenesime läbi metsa nõole. Jõudnud umbes poolele teele külast, suundus tee viltu üles järsakule, kust teejuhi jutu järgi pidi küla nähtav olema. Sumasime sügavas lumes järsakust üles ja veendusime tõepoolest, et meist paremal asetses küla. See näis olevat täielikult elutu — meie ei suutnud oma pikksilmaga fikseerida kedagi. Tammelin pakkus end jälle luurajaks ja hakkas üksinda ning püssiga kaenla all astuma küla poole. Külla jõudmiseks pidi ta ületama u. 300 m pikkuse lageda tasandiku. Tammelin liikus aegamisi, aeg-ajalt seisatades ja ümbrust uurides, kuid näis, et ta midagi ei märka. Nägime teda väga hästi oma asupaigast.
Küla äärmise majani jõudnult sattus Tammelin äkki punaste valvepostile. Vene keele oskajana hõikas T. punasele, et see tuleks lähemale. Kuid punane enesestmõistetavalt Tammelini kutsele ei järgnenud. Nüüd tulistas Tammelin punast, tabas seda surmavalt ja hakkas tuldud teed mööda tagasi jooksma. Tammelini lask tõi punastesse ja külla elu ja talle avati kuulipildujast tuli. Tulistamisläheduse tõttu pidi T. korduvalt varjuma lumme. Lõpuks ometi
40
õnnestus tal roomata ühte kraavi ja sealt jõuda meie juurde nõkku, väsinuna ja hingeldades. Ta kirjeldas lühidalt juhtunut. Et Tammelin jooksis tagasi otse meie suunas, siis sattusime niiviisi ka meie ise kp-tule alla ning olime sunnitud aukudes, kivide taga jm. varju otsima. Veidi aega pärast Tammelini tagasijõudmist panime tähele, kuidas külast väljusid kaks punaste sõdurit, tulid lagedale ja näisid kedagi või midagi otsivat, võimalik, et Tammelini, kes võib-olla nende arvates pidi olema pihta saanud. Et punased polnud meid meie peidupaigas avastanud, siis lasksime neil otsida ja seejärel külasse tagasi pöörduda.
Valmistusime kallaletungiks külale. Minule langes ülesandeks kahe eestlasega ja madsen-kergekuulipildujaga hakata teatud punktist E lähenema külale ja leida side Samzeliusega kuski punkt C läheduses. Ülejäänud pidid Malmbergi juhtimisel jääma nõkku ja üritama rünnakut külale sealt.
Hakkasin liikuma, läksin nõost üle ja liikusin punkt E suunas, kust kohalejõudnult otsekohe liikusin küla poole. Jõudnud Malmbergi meestega ühekõrgusele, alustasime üheaegselt edasiliikumist. Kõhe seejärel alustati külast meie tulistamist kuulipildujaist. Olime hetkel jõudnud külast u. 400 m kaugusele.
Kõrgelt sihitud valangud vilistasid üle meie peade ja mõned hästisihitud valangud paiskasid meie ümber lund üles. Kogesime, et meid tulistatakse ka lõhkekuulidega. Kavatsesin teha u. 50-meetrilise hüppe ettepoole künka taha, et sealt avada tuli vaenlasele. Jõudnud sinna, selgus otsekohe, et sealt edasiminekut polnud, sest punaste kuulipilduja tulistas väga intensiivselt. Tulistasin ägedalt vastu ja märkasin, et Malmberg minust u. 200 m kaugusel oli umbes samasuguses olukorras nagu minagi ja surus end punaste kp-tule all maadligi.
Otsides tulistamismärki, kuulsin äkki paremalt u. 100 m kauguselt tigedat kp-tulistamist ja kuulide vingumist pea
41
kohal. Vaenlane oli saatnud välja patrulli kuulipildujaga, et meid küljelt oma tule alla võtta. Olime täbaras olukorras.
Uks mu sõdureist hüüatas äkki: "Ai-ai!" Ta oli saanud kintsust haavata, verd voolas ohtralt ja lumi värvus punaseks. Samal ajal kuulsin Malmbergi leppesignaali tagasitõmbumiseks, kolme pikka vilet. Vastasin sellele, kordasin ja arutlesin endamisi, kuidas tagasi tõmbuda. Nii nagu ma praegu lamasin, ei võinud punaste tuli mind tabada ei eest ega kõrvalt, sest ma olin mõlemalt poolt künka varjus. Ohtlikum oli aga punaste tuli paremalt. Kuid kus oli siis Samzelius, et ta ei tulnud toime punaste kuulipilduja ja patrulliga paremal? See pidi ju talle ta asupaigast nähtav olema.
Otsustasin ise teha katset punaste paremal asetseva kuulipilduja vaigistamiseks. Tulistasin piki taganeva Malmbergi liini ta paremale tiivale, tõusin istukile ja sellest asendist tühjendasin terve kasseti punaste kp-patrulli suunas, kes halba ei aimanud. Võimalik, et tabasin hästi, sest otsekohe lakkas punaste kuulipilduja tulistamine. Käsutades lühikest tulevaikust andsime oma kangestunud liikmetele valu ja hakkasime jooksma tagasi nõkku. Olin joosnud umbes kümmekond sammu, kui punaste kuulipildujasse tekkis jälle elu. Tiivustatuna eelmise valangu mõjust ja kaitset pakkuva nõo lähedusest, tõusin nüüd täies pikkuses püsti ja tulistasin teise kasseti tühjaks, märkamata punaste kp-kuulide vingumist enda ümber. Seejärel hüppasin nõkku, kus kohtasin teisi kaaslasi. Need olid saanud kibedat tuld punastelt, eriti aga minu suunast vasakult, mispärast olid otsustanud tagasi tõmbuda. Dahne oli saanud ühe kuuli läbi vasaku põse ja kuul oli tunginud välja veidi ülevalpool paremat suunurka. Õnneks olid põse- ja lõualuud jäänud puutumata, kuul oli ainult ühe vigase hamba lahti löönud ja Dahne oli selle seigaga väga rahul. Svensson oli saanud kuklast haavata, haavast voolas ohtralt verd, kuid
42
vigastus oli kerge. Lisaks nendele olid veel kolm sõdurit saanud kergemalt haavata.
Hakkasime marssima koju, oma 5-nda poole. Haavatud toetusid oma kaaslastele ja jõudnud teeäärse osmiku juurde, leidsime sealt eest Samzeliuse meestega. Ka temal oli punastega olnud tulevahetus, kuid leidnud punaste tulejõu olevat liiga tugeva, et julgeda rünnakut. Oli seepärast tagasi tõmbunud. Ka Samzeliuse salgal oli üks haavatu. Kuid see oli raskelt pihta saanud ja mees toimetati rongile aiateivastest ja sinelist improviseeritud kanderaamil kähe tugeva kaaslase poolt kantuna.
Meie esimeseks toiminguks rongile tagasi jõudes oli haavatute sidumine. Meie mõlemad sanitarid Ohlsson ja Karlsson töötasid, kuidas oskasid ja võisid, kuid sidematerjali puudumisel ei suutnud nad palju korda saata. Rongi esmaabitarvete hulgas puudusid isegi sellised tarbed, mis meie sanitaridel leidusid. Siis tuli rongiülem ja uudistas, kuidas meil läinud. Tõenäoliselt ei oodanud ta meie luurekäigult midagi erilist, kuid veidi hämmastust leidsime siiski ta ilmest. Skaut-pataljonist oli ta saanud teada, et punastel olevat külas olnud kaks roodu nelja maksim-kp-ga — ning seda jõukoondust julgesime meie rünnata 26 mehega ja kolme kkp-ga!
Sellest kuuldes ei imestanud me sugugi, et meie üritus selliselt lõppes.
Et meil oli seitse haavatut, neist ühel raske kõhuhaav, siis andis rongiülem korralduse, et sõidame Petserisse haavatute sanitaarrongile üleandmiseks. Petseris kandsime oma haavatud otsekohe samas ja kõrvalteel ootavale sanitaarrongile ja siirdusime seejärel tagasi oma rutiinikohasele tegevusele, s. t. söömisele, suitsetamisele ja magamisele, sest olime ju reservis.
43
***
Järgmise päeva, mille tegevuskorra kohaselt oleksime pidanud veetma Petseris, käsutasime selleks, et teha tutvumiskäik Petseri linna ja kloostrisse, mis asusid jaamast umbes kolme km kaugusel eemal. Kujutlesime kloostri meelipaeluvat asendit kaunis orus kevadel, kui kõik õitses ja haljendas nende paljude kirikute ja kabelite ümber. Kuid praegu oli lumi veel maas ja loodus leinas sõja argipäeva langenud hallusega taga neid aegu, mil kloostriidüll võis suikuda rahus ja pühalikkuses.
Kloostris tuli meile teejuhiks keegi kloostri teenija, kes näitas meile munkade poolt liivakivisse kaevatud käike ja käikude seintesse maetute kirste. Meie teejuht jutustas, osutades paljudele purustatud kirstudele ja hauakoobastele, et kõik see olevat bolševike tegu, kelle üks ratsaüksus peatunud kloostris mõnda aega. Punased otsinud taga kloostri kulda, hõbedat ja rikkusi, ja arvates need peidetud olevat hauakoobastesse ja kirstudesse, asunud neid avama ja purustama. Kuid nad polevat midagi leidnud. Kuid bolševi-kud röövinud kirikust ja kabelist hulga väärtuslikke ikoone, küünlajalgu, kuld- ja hõbetikanditega kaunistatud kiriku-talituse riideid jpm.
Meil õnnestus külastada ka vana ja auväärset kloostri-ülemat ta kitsas kambris. Pisarsilmil ja südamlikult tervitas ta meid, langes seejärel põlvili väikese altari ette ja palvetas eestpalve meie, s. t. rootslaste eest, kes tulnud maa kaitsjatele appi.
Ta näitas meile hulka ülesvõtteid, mis kujutasid teda piiskopina kuski Venemaal u. 25 a. tagasi aus, headuses ja lugupidamises. Kuid siis loobunud ta piiskopi väärikusest ja tõmbunud tagasi Petseri kloostrisse, et kahetseda siin oma patte ja saada paremaks inimeseks. Lõpuks näitas ta meile Lenini fotot ilmse vastikustundega, sülitas siis fotole ning tegi seejärel endale ristimärgi. Keegi meist ulatas kloostriülemale mälestuseks foto, mis meist oli tehtud Nar-
44
vas. Vanake tänas meid liigutatult, jätsime ta hüvasti ja lahkusime.
Teel tagasi rongile külastasime üht halli ja tavalist vene küla. Seal pakuti meile mingit hapuka maitsega venelaste rahvuslikku jooki, kvassi, ja rukkileivapirukat hapukapsa-täidisega. Leib oli värske ja maitses paremini kui meie "soomuskuivikud" 5-ndalt. Kuid talunik keeldus müümast, kinnitades, et leivaviljast olevat karjuv puudus ja nad pidavat arvestama iga suutäit.
45
Millega pidime tegelema vabal päeval — eesti keelt meie ei osanud ja saksa keelt oskas peale rongikomandöri vaid mõni üksik? Samzeliusel oli fotoaparaat kaasas ja ta tegi mõned ülesvõtted. Hiljem selgus, et need olid ebaõnnestunud.
Tubakas hakkas lõppema ja ka Liliencrantzi tagavarast
38
ei jätkunud enam ammu kõigi kaasmaalaste varustamiseks. Mõned meist hakkasid suitsetama teed, kuid see pani pea valutama ja südame iiveldama. Siis tegime katset kuivatatud leiva piibus suitsetamiseks. Kuid iga mahv maitses kõige muu, kuid mitte tubaka järele ja meie loobusime ka leiva suitsetamisest pärast lühiajalist eksperimenti.
Tubakakriisi lahendas lõplikult Malmberg, kes oli meist kõigist suurim piibumees. Ta tuli väga tähelepanuväärsele ideele. Hüppas rongilt maha, lippas tee ääres asuvasse metsa ja kraapis lume alt välja kuivanud lehti, mis ta hiljem ahju peal kuivatas ja kuivanult piipu toppis. Ja ennäe! — piibust tõusis vägev suits. Sellest ergutatuina hakkasid ka teised harrastama lehtede kuivatamist ja piibus suitsetamist. Leidsin jaama lähedusest paar viljapuud, nende lehed kõlbasid eriti hästi tubaka aseainena. Kuid neid viljapuude lehti pidi kuivatama pikkamööda, muidu kaotasid nad aroomi.
Õhtul enne meie rongi rinderakendusse asumist arutlesime rongiülemaga Vašina Gora taga asetseva küla vallutamist, mida eelmisel päeval olime küll üritanud, kuid mis meil ei õnnestunud. Sellel arutelul määrati kindlaks, et sellest retkest võtavad osa kõik rootslased, kellele antakse tugevduseks kaasa 15 eestlast ühe ohvitseri juhtimisel. Pärast küla vallutamist pidime selle hoidma endi valduses pimediku saabumiseni ja siis pöörduma tagasi rongile. Lõpuks ometi tõeline patrulliülesanne, arvasime, ronisime naridele ja uinusime.
Pärast Košeljahha jaama jõudmist hüppasime kõhe rongilt maha, relvastatud ja laskemoonaga küllaldaselt varustatud. Olime endile kasukad selga tõmmanud, sest oli väga tuuline ja külm hommik, ja nii võisime oma operatsiooni teostamisele asuda. Raskekuulipildujaid meil kaasas polnud, kuid selle asemel kolm kerget ja see oli kah midagi.
Asusime oma löögirühmaga teele eelmisest korrast tuttavat rada mööda. Ühel teekäänakul peatusime ja pidasime
39
sõjanõu. Moodustasime ju endast võrdlemisi tugeva löögi-üksuse, kuid meie arvamised läksid lahku nii mõneski operatiivses küsimuses. Lõpuks leppisime ometi kokku, et Samzelius läheb teed mööda, s. t. sama teed mööda, millel kord tegime katset punaseid rünnata. Küla tulistamisega pidi ta punaste tähelepanu endale tõmbama. Ülejäänud osa üksusest pidi aga külale lähenema rada mööda vasakule läbi sügava nõo ja teatud punktist andma pealöögi külale. Nagu tellimise peale kohtasime metsas üht kohalikku talunikku, kes lähenes hiilides. Ütles enda olevat põgenenud ühest kaugemal asetsevast külast punaste pärast ega soovivat enam tagasi minna. Võtsime ta teejuhina kaasa. Hiljem juba pidime lähemalt uurima, kuivõrd "valge" või "punane ta on.
Pikkamisi ja kolonnis liikudes, kusjuures meie teejuht astus kõige ees, lähenesime läbi metsa nõole. Jõudnud umbes poolele teele külast, suundus tee viltu üles järsakule, kust teejuhi jutu järgi pidi küla nähtav olema. Sumasime sügavas lumes järsakust üles ja veendusime tõepoolest, et meist paremal asetses küla. See näis olevat täielikult elutu — meie ei suutnud oma pikksilmaga fikseerida kedagi. Tammelin pakkus end jälle luurajaks ja hakkas üksinda ning püssiga kaenla all astuma küla poole. Külla jõudmiseks pidi ta ületama u. 300 m pikkuse lageda tasandiku. Tammelin liikus aegamisi, aeg-ajalt seisatades ja ümbrust uurides, kuid näis, et ta midagi ei märka. Nägime teda väga hästi oma asupaigast.
Küla äärmise majani jõudnult sattus Tammelin äkki punaste valvepostile. Vene keele oskajana hõikas T. punasele, et see tuleks lähemale. Kuid punane enesestmõistetavalt Tammelini kutsele ei järgnenud. Nüüd tulistas Tammelin punast, tabas seda surmavalt ja hakkas tuldud teed mööda tagasi jooksma. Tammelini lask tõi punastesse ja külla elu ja talle avati kuulipildujast tuli. Tulistamisläheduse tõttu pidi T. korduvalt varjuma lumme. Lõpuks ometi
40
õnnestus tal roomata ühte kraavi ja sealt jõuda meie juurde nõkku, väsinuna ja hingeldades. Ta kirjeldas lühidalt juhtunut. Et Tammelin jooksis tagasi otse meie suunas, siis sattusime niiviisi ka meie ise kp-tule alla ning olime sunnitud aukudes, kivide taga jm. varju otsima. Veidi aega pärast Tammelini tagasijõudmist panime tähele, kuidas külast väljusid kaks punaste sõdurit, tulid lagedale ja näisid kedagi või midagi otsivat, võimalik, et Tammelini, kes võib-olla nende arvates pidi olema pihta saanud. Et punased polnud meid meie peidupaigas avastanud, siis lasksime neil otsida ja seejärel külasse tagasi pöörduda.
Valmistusime kallaletungiks külale. Minule langes ülesandeks kahe eestlasega ja madsen-kergekuulipildujaga hakata teatud punktist E lähenema külale ja leida side Samzeliusega kuski punkt C läheduses. Ülejäänud pidid Malmbergi juhtimisel jääma nõkku ja üritama rünnakut külale sealt.
Hakkasin liikuma, läksin nõost üle ja liikusin punkt E suunas, kust kohalejõudnult otsekohe liikusin küla poole. Jõudnud Malmbergi meestega ühekõrgusele, alustasime üheaegselt edasiliikumist. Kõhe seejärel alustati külast meie tulistamist kuulipildujaist. Olime hetkel jõudnud külast u. 400 m kaugusele.
Kõrgelt sihitud valangud vilistasid üle meie peade ja mõned hästisihitud valangud paiskasid meie ümber lund üles. Kogesime, et meid tulistatakse ka lõhkekuulidega. Kavatsesin teha u. 50-meetrilise hüppe ettepoole künka taha, et sealt avada tuli vaenlasele. Jõudnud sinna, selgus otsekohe, et sealt edasiminekut polnud, sest punaste kuulipilduja tulistas väga intensiivselt. Tulistasin ägedalt vastu ja märkasin, et Malmberg minust u. 200 m kaugusel oli umbes samasuguses olukorras nagu minagi ja surus end punaste kp-tule all maadligi.
Otsides tulistamismärki, kuulsin äkki paremalt u. 100 m kauguselt tigedat kp-tulistamist ja kuulide vingumist pea
41
kohal. Vaenlane oli saatnud välja patrulli kuulipildujaga, et meid küljelt oma tule alla võtta. Olime täbaras olukorras.
Uks mu sõdureist hüüatas äkki: "Ai-ai!" Ta oli saanud kintsust haavata, verd voolas ohtralt ja lumi värvus punaseks. Samal ajal kuulsin Malmbergi leppesignaali tagasitõmbumiseks, kolme pikka vilet. Vastasin sellele, kordasin ja arutlesin endamisi, kuidas tagasi tõmbuda. Nii nagu ma praegu lamasin, ei võinud punaste tuli mind tabada ei eest ega kõrvalt, sest ma olin mõlemalt poolt künka varjus. Ohtlikum oli aga punaste tuli paremalt. Kuid kus oli siis Samzelius, et ta ei tulnud toime punaste kuulipilduja ja patrulliga paremal? See pidi ju talle ta asupaigast nähtav olema.
Otsustasin ise teha katset punaste paremal asetseva kuulipilduja vaigistamiseks. Tulistasin piki taganeva Malmbergi liini ta paremale tiivale, tõusin istukile ja sellest asendist tühjendasin terve kasseti punaste kp-patrulli suunas, kes halba ei aimanud. Võimalik, et tabasin hästi, sest otsekohe lakkas punaste kuulipilduja tulistamine. Käsutades lühikest tulevaikust andsime oma kangestunud liikmetele valu ja hakkasime jooksma tagasi nõkku. Olin joosnud umbes kümmekond sammu, kui punaste kuulipildujasse tekkis jälle elu. Tiivustatuna eelmise valangu mõjust ja kaitset pakkuva nõo lähedusest, tõusin nüüd täies pikkuses püsti ja tulistasin teise kasseti tühjaks, märkamata punaste kp-kuulide vingumist enda ümber. Seejärel hüppasin nõkku, kus kohtasin teisi kaaslasi. Need olid saanud kibedat tuld punastelt, eriti aga minu suunast vasakult, mispärast olid otsustanud tagasi tõmbuda. Dahne oli saanud ühe kuuli läbi vasaku põse ja kuul oli tunginud välja veidi ülevalpool paremat suunurka. Õnneks olid põse- ja lõualuud jäänud puutumata, kuul oli ainult ühe vigase hamba lahti löönud ja Dahne oli selle seigaga väga rahul. Svensson oli saanud kuklast haavata, haavast voolas ohtralt verd, kuid
42
vigastus oli kerge. Lisaks nendele olid veel kolm sõdurit saanud kergemalt haavata.
Hakkasime marssima koju, oma 5-nda poole. Haavatud toetusid oma kaaslastele ja jõudnud teeäärse osmiku juurde, leidsime sealt eest Samzeliuse meestega. Ka temal oli punastega olnud tulevahetus, kuid leidnud punaste tulejõu olevat liiga tugeva, et julgeda rünnakut. Oli seepärast tagasi tõmbunud. Ka Samzeliuse salgal oli üks haavatu. Kuid see oli raskelt pihta saanud ja mees toimetati rongile aiateivastest ja sinelist improviseeritud kanderaamil kähe tugeva kaaslase poolt kantuna.
Meie esimeseks toiminguks rongile tagasi jõudes oli haavatute sidumine. Meie mõlemad sanitarid Ohlsson ja Karlsson töötasid, kuidas oskasid ja võisid, kuid sidematerjali puudumisel ei suutnud nad palju korda saata. Rongi esmaabitarvete hulgas puudusid isegi sellised tarbed, mis meie sanitaridel leidusid. Siis tuli rongiülem ja uudistas, kuidas meil läinud. Tõenäoliselt ei oodanud ta meie luurekäigult midagi erilist, kuid veidi hämmastust leidsime siiski ta ilmest. Skaut-pataljonist oli ta saanud teada, et punastel olevat külas olnud kaks roodu nelja maksim-kp-ga — ning seda jõukoondust julgesime meie rünnata 26 mehega ja kolme kkp-ga!
Sellest kuuldes ei imestanud me sugugi, et meie üritus selliselt lõppes.
Et meil oli seitse haavatut, neist ühel raske kõhuhaav, siis andis rongiülem korralduse, et sõidame Petserisse haavatute sanitaarrongile üleandmiseks. Petseris kandsime oma haavatud otsekohe samas ja kõrvalteel ootavale sanitaarrongile ja siirdusime seejärel tagasi oma rutiinikohasele tegevusele, s. t. söömisele, suitsetamisele ja magamisele, sest olime ju reservis.
43
***
Järgmise päeva, mille tegevuskorra kohaselt oleksime pidanud veetma Petseris, käsutasime selleks, et teha tutvumiskäik Petseri linna ja kloostrisse, mis asusid jaamast umbes kolme km kaugusel eemal. Kujutlesime kloostri meelipaeluvat asendit kaunis orus kevadel, kui kõik õitses ja haljendas nende paljude kirikute ja kabelite ümber. Kuid praegu oli lumi veel maas ja loodus leinas sõja argipäeva langenud hallusega taga neid aegu, mil kloostriidüll võis suikuda rahus ja pühalikkuses.
Kloostris tuli meile teejuhiks keegi kloostri teenija, kes näitas meile munkade poolt liivakivisse kaevatud käike ja käikude seintesse maetute kirste. Meie teejuht jutustas, osutades paljudele purustatud kirstudele ja hauakoobastele, et kõik see olevat bolševike tegu, kelle üks ratsaüksus peatunud kloostris mõnda aega. Punased otsinud taga kloostri kulda, hõbedat ja rikkusi, ja arvates need peidetud olevat hauakoobastesse ja kirstudesse, asunud neid avama ja purustama. Kuid nad polevat midagi leidnud. Kuid bolševi-kud röövinud kirikust ja kabelist hulga väärtuslikke ikoone, küünlajalgu, kuld- ja hõbetikanditega kaunistatud kiriku-talituse riideid jpm.
Meil õnnestus külastada ka vana ja auväärset kloostri-ülemat ta kitsas kambris. Pisarsilmil ja südamlikult tervitas ta meid, langes seejärel põlvili väikese altari ette ja palvetas eestpalve meie, s. t. rootslaste eest, kes tulnud maa kaitsjatele appi.
Ta näitas meile hulka ülesvõtteid, mis kujutasid teda piiskopina kuski Venemaal u. 25 a. tagasi aus, headuses ja lugupidamises. Kuid siis loobunud ta piiskopi väärikusest ja tõmbunud tagasi Petseri kloostrisse, et kahetseda siin oma patte ja saada paremaks inimeseks. Lõpuks näitas ta meile Lenini fotot ilmse vastikustundega, sülitas siis fotole ning tegi seejärel endale ristimärgi. Keegi meist ulatas kloostriülemale mälestuseks foto, mis meist oli tehtud Nar-
44
vas. Vanake tänas meid liigutatult, jätsime ta hüvasti ja lahkusime.
Teel tagasi rongile külastasime üht halli ja tavalist vene küla. Seal pakuti meile mingit hapuka maitsega venelaste rahvuslikku jooki, kvassi, ja rukkileivapirukat hapukapsa-täidisega. Leib oli värske ja maitses paremini kui meie "soomuskuivikud" 5-ndalt. Kuid talunik keeldus müümast, kinnitades, et leivaviljast olevat karjuv puudus ja nad pidavat arvestama iga suutäit.
45