Aga palun:
Kui postitöötajal on püss
Villi Heinsalu, haldusosakonna juht
Vanal hallil ajal (see võis olla 2004 sügisel), kui ma lugupeetud siseauditi osakonna juhataja palge ees oma üleüldist eksistentsi mõtet tõestasin, pani mind imestama nõudmine, mille ta mulle esitas. Turvajuhina, kelleks ma siseauditi osakonnas pidin saama, pidi mul olema tulirelva luba ja tulirelvade haldamisega seotud kogemus. Mõtlesin, et mis paganat on postil asja tulirelvadega, aga kuna olin peaaegu kümme aastat kandnud teenistusrelva ja relvurina ka suure hulga tulirelvade eest vastutanud, mõtlesin, et mida iganes minult oodatakse, üle jõu see mulle ei käi. Elasin mõnda aega sisse ja siis tuli ka selle nõudmise põhjus ilmsiks [–]
Tolleaegne seadus oli selline, et üle 50 000 krooni transportimisel sõidab kaasas üks relvastatud postikaastaja ja üle 100 000 krooni transportimist pidi julgestama kaks relvastatud postikaastajat.
Olukord Eesti Posti relvamajanduses oli 2004. aastal niisugune, et postimajas (Narva mnt 1) baseerus seitse maasturit, mis olid mehitatud kahe relvastatud postikaastajaga ja vedasid raha Tallinnas ja Harjumaal. Üle vabariigi oli postiasutustes laiali 18 relvaruumi, milles paiknes umbes 300 tulirelva. Relvaruumidega samas hoones asusid tollal ka suured kassaruumid, kus mõnes oli liialdamata kümneid miljoneid kroone pensioniraha.
Valdav osa EPs kasutatavatest tulirelvadest olid püstolid TT (mis seaduse järgi olid tsiviilkäibes üldse keelatud ja EP-l polnud ka mingit eriluba) ja kõige krooniks oli kasutusel väga suur hulk revolvreid Nagaan. Ühel neist avastasin tootmisaasta 1908…
Kui nägin, et valdav osa relvakandjatest on keskealised naisterahvad, kes tulirelvadest midagi ei tea (ning ei tahagi teada), hakkas kõhe, sest selline relvastatud jõuk on ikka arvestatav suurus.
Esimese koolituse EP relvakandjatele korraldasin Valgas, kohal oli üle 50 postitöötaja. Koolitus toimus välilasketiirus ja ütleks nii, et ma nägin kurja vaeva, et kõik pärast koolitust elu ja tervisega jälle koju said. Sain veel kord kinnitust, et tulirelv ja postitöötaja kokku ei sobi! [–]
Saaremaa-koolitusel paugutas üks 70 kanti väiksemat kasvu tore proua märklehe suunas püstolit Makarov. Kuulid vihisesid kõik uhkelt liivavalli ja kui ma korduvalt proovisin prouale seletada, kuidas see tulistamine välja näeb, vaatas proua mulle otsa ja ütles: “Tead, pojakene, mina lasen nii, nagu mul mugavam on, ja mulle üldse ei meeldigi see tulistamine ning kui mind rünnatakse, siis ma ilmselt viskan pätti selle kolakaga.” Toreda proua relvaluba läks juba järgmisel päeval tühistamisele.
Jõhvis, kaitseliidu lasketiirus oli liivast/mullast kuulipüüdmisvalli asemele kuhjatud suur hunnik autorehve. Keset suuremat tulistamist kuulsin läbi kõrvaklappide, kuidas kuul rikošetti läks, unnates minu poole lendas ja tumeda mütsatusega mu lähedal peatus. Lõpetasin laskmise, relvad laeti tühjaks ja märkasin enda kõrval kohkunud keskealist härrat, kes ütles, et sai vist pihta.
Eeltoodu tõendamiseks märkasin revolvri lopergust tinakuuli tema jalge ees maas. Ilmselt oli rehvis sees metallvelg, mis siis kuuli laskja suunas tagasi läkitas, kuid mingit kahju see õnneks ei teinud.
Põltsamaa jäi meelde selle poolest, et üks härrasmees hakkas enne laskmist üle kere värisema. Proovisin tema seisundit kindlaks teha ja ta vastas adekvaatselt igale küsimusele – vabisedes, nagu oleks suvisel ajal väljas miinuskraadid. Mingil kombel suutis see vibreeriv härra märklehele augud sisse tulistada, olgugi, et ta põmmutas nagu kuulipildujast. Katse loeti õnnestunuks.
2008 lõppes Eesti Postis “relvaajastu”, kui ma kahe kohvriga (ca 100 viimast püstolit TT jne) relvavendade saatel politseiprefektuuri marssisin.
Originaal:
http://ekspress.delfi.ee/news/paevauudi ... d=67090320