hugo1 kirjutas:13. augustil 1941 süütasid taganevad punaväelased lossi koos kõigi kõrvalhoonetega põlema. Lossist ja teistest kiviehitustest jäid järele vaid müürid ja puuehitustest tuhahunnikud. Siiski, kõik ei põlenud, sest süütamine toimus kiirustades. Nii loss põles osaliselt ja keldrikorrus oli ainult pisut suitsenud.
Panen siia eelneva väite kommentaariks üles artikli, mis ilmus ajalehes "Meie Maa" 1942.a.
Kuidas hävitati Oru loss
Väärtuslikum sisustus viidi juba varakult Venemaale – Teenijaskond käsutati rüüstamise ajaks randa kuulipildujate vahele – Eesti suurim ja moodsaim kasvuhoone purustati – Bolševike prassingud rüüstatud lossis.
Aasta tagasi, 13. augustil 1941 hävitasid bolševikud Eesti põhjaranniku kaunima ehte – Oru lossi. Imposantsest ehitisest, mida ükski kultuurinimene, kellel veel vähegi säilinud ilutunnet, poleks suutnud purustada, jätsid hävituspataljonlased järele vaid nõgised müürid ja hunniku tuhka. Pirita ja Toolse varemete kõrval on nüüd Oru tulest hävitatud müürid Soome lahe kaldal, mis hoiatava tähisena meenutavad idast tulevat hädaohtu.
Oru lossi põletamiseks saabus 13. augusti õhtupoolikul kohale umbes 50 meheline salk. Olles juba teel purustanud sildu, mineerinud teid, põletanud maju ja tapnud inimesi asuti kella poole viie ajal põletama Oru lossi. Esmalt süüdati ambulants, siis puukuur, kahekordne sõjaväe kasarm, hobusetallid. Edasi põletati juba loss, kaks kasvuhoonet, kohvik, töökojad, kahekordne komandandi maja, saun, laoruumid. Lossi teenijaskonna kahekordne puust elumaja pidi esiteks jääma põletamata. Kuid varsti käsutati elanikkond ka sealt välja ja süüdati ka see maja põlema ilma et kedagi oleks sealt saanud midagi välja tuua. Osa teenijatest suutis päästa vaid veidi pesu. Kuid varsti käsutati kõik paigale ja vahistati terves koosseisus. Seejärele toimetati kõik vahistatud mere kaldale üles seatud kuulipildujate vahele. Seal oldi terve öö ja järgmisel hommikul viidi nad edasi Voka mõisa keldrisse. Vahialuseid oli mehi, naisi ja kolm alaealist last, kokku 19 inimest. Ülekuulamist enam keegi ei oodanud, kuna sõjamürin oli juba lähedal ning iga silmapilk oli karta granaatide keldrisse heitmist. Juhtus aga siiski ime, kuna varsti tulid saksa sõdurid kes vahialused keldrist vabastasid.
Suitsevate varemete juurde tagasi jõudes leiti puhta ja hea pesu koha pealt vaid musti ja haisvaid venelaste kaltse. Rusude vahel seisis veel põlenud rahakapp, milles põletamise päeval oli rohkesti raha ja väärtpabereid. Punased hävitajad nõudsid Rakverest pärit raamatupidajalt Karl Kängsepalt rahakapi võtmeid, milliseid ta pole aga andnud. Järgmisel hommikul leitud raamatupidaja K.Kängsepp mahalastuna. Raha ja dokumendid kapis muutusid aga kuumuse tagajärjel pudedaks.
Kuidas näeb nüüd välja Oru
Kui läheneda mööda parkidevahelist teed lossile, hakkavad juba eemalt silma suitsust tuhmunud müürid. Siin-seal näed rüüstamise ja hävitustöö jälgi. Kolm betoonsilda lossi ümbruses on bolševikud õhku lasknud. Lossil on katus ja osa tornist langenud sisse, seinad suitsenud ja aknad uksed hävinud. Seestpoolt on tuli teinud põhjaliku töö. Suur saali lagi on sisse langenud ja kallist mööblist ja sisustusest on järel vaid tuhk. Toiduriistade kambris on näha veel suur hunnik klaaside ja taldrikute kilde. Siin-seal tuhas paistab metallist mööbliosi. Kergemini on tulest pääsenud üks trepikoda. Keldriruumi seinad olid viimseni üle löödud vineeriga, kuid viimasest polnud säilinud kildugi. Kõik on põletatud ja hävitatud. Järel on vaid kiviseinad. Kõvasti kannatanud on ka lossi kasvuhoone, mis oli suuruselt ja taimestiku sortide rohkuselt ainuke selletaoline Eestis. Nüüd on hobuseraua kujulisest klaashoonest järel vaid raamistik ja kivimüürid.
Oru lossi laastamine ja rüüstamine algas tegelikult juba enne sõda. Lossi kõikvõimsaks komandandiks oli tallinnlane Kristjan Eising ja tema abiliseks August Tammik. Eising oli lossi teenijaskonda sageli sõimanud verekoerteks ja ähvardanud panna seina äärde, küüditada jne. Ta lubanud Petserist tuua uued aednikud, kuna seal kasvatatakse sibulaid ja kurke. Miks nad siis ei sobi Orulegi aednikeks!
Paar nädalat enne sakslaste saabumist hakkas punane komandant väärtuslikumat kraami lossist Venemaale vedama. Esimene autokoorem sisaldas lauahõbedat ja kuldseid esemeid. Teisena viidi vaibad, mis olid eranditult hinnalised ja riidekraam ning pesu. Kolmanda koormaga viidi väärtuslikud maalid, paremad kööginõud jne. Neljas autokoorem sisaldas kasvumaja ja aiasaadusi, ka viinamarju. Selle koormaga sõitis komandant ka ise ühes koos naise ja kahe komnoorest tütarlapsega.
Peale Rakvere vabastamist punastest kogunes Oru lossi suurem hulk eesti miilitsaid. Kuid peale joomist ja prassimist lahkusid nad sealt ilma suuremat kurja tegemata. Joomine oli kommunistide ajal lossis tavaline nähe. Selleks veeti piiritust Voka piiritusetehasest.
Hävingust pääses imekombel vaid pritsimaja, rannahoone, mudaravila ja väike kasvumaja. Seal hoiti ületalve osake lilli. Nagu imekombel on järele jäänud Oru kodunduskooli nägus ja avar, osalt kolme- ja osalt neljakordne hoone. See asub ligemale kilomeeter lossist eemal kõrgel põhjaranniku kaldal. Koolimaja märkasid põletajad hilja. Siis oldi jõutud juba ümbruskonda mineerida. Pärast suunasid bolševikud küll koolihoonele kahuritule, kuid õnneks ükski mürsk maja ei tabanud. Nii jäigi see hoone puutumata.
