www.militaar.net

Mõnikord on nii, et mõni fakt muutub üldlevinud tõeks, olles ise aga vale. Miks see nii läheb, on raske öelda.....
Ka Henn-Ants Kure hukkumine on üks sellistest kordumakippuvatest vigadest, viimasena A.Loorpärgi raamatus "Eesti Leegionist Venemaa vangilaagrisse" lk.20:
"Mõni päev hiljem sõitis Sebeđi- Idritsa teel oma autoga miinile meie 42.rügemendi ülem kolonelleitnant H.Kurg. Ta suri põrutuse tõttu paar päeva hiljem haiglas."
Kui see õnnetus juhtus 24.11.1943, siis miks Kurg maeti alles 03.01.1944?
Tundub, et eksitus toimus seetõttu, et Kurega koos sai raske peavigastuse ka Untersturmführer R.Steinpick, kes kuus päeva hiljem haiglas suri (26.05.1906- 30.11.1943). Kure autojuht paranes alles aasta jooksul kuid Kurg jäi peale esialgset haiglaravi (kriimustused, põrutused)rügemendi juurde. Tema vigastused näisid paranevat kuid hiljem hoogustusid sisemised verejooksud, Kurg saadeti haiglasse tagasi ning suri. Kurg maeti 3.01.1944 Tallinna Metsakalmistule.

Toomas Hellat:

"Veel enne jõule külastasin Tallinna sõjaväehaiglas kolonel Kurge. Ta oli olnud rindel Neveli all, kus oli tollal eesti SS-diviis. Seal sõitis ta oma autoga miini otsa ning sai veidi põrutada. See ei põhjustanud talle erilist häda, ta isegi naljatas selle üle. See-eest kannatas ta neerukivide all ning talle pidi tehtama paari päeva pärast operatsioon. Seepärast olin imestunud, kui sain detsembri lõpus kuulda, et Kurg on surnud. Surma põhjuseks oli operatsiooni käigus tekkinud tromboos. Kure matused peeti uuel aastal ja seal olid kõik Tallinnas olnud kõrgemad sõjaväetegelased. Ilm oli vastikult tuisune. Otsustasime Talgrega minna matustele oma vanades Erna-aegsetes, Soome sõjaväe suvemundrites. Haua juures venis matusetseremoonia väga pikaks tänu Hjalmar Mäele. Ta kõneles pärast Litzmani, kes pidas oma kõne tüüpilises eksalteeritud maneeris kiites kadunut, kes "langes kangelaslikult lahinguväljal vaenlase miini läbi". See kõik oli öeldud lühidalt ja kokkusurutult. Seejärel võttis sõna Mäe. Ta pidas oma kõne eesti keeles, kuid rääkis eelmisest kõnelejast mitu korda kauem lisamata seejuures midagi olulist. Nägin, kuidas admiral Burchardt, kes pidi kõnelema järgmisena, kissitas silmi ja peitis oma nina ülestõstetud karusnahkse krae sisse. Tuiskas hirmsasti. Burchardt andis juba märguande oma neljale madrusele, kes hoidsid suurt pärga, kui Mäe pöördus ümber ning, seljaga haua poole, hakkas pidama tugeva baltisaksa
aktsendiga saksakeelset kõnet: "Härra ülemkomissar, härra admiral, härra kindral, minu daamid ja härrad, ütlesin just, et..." ning tõlkis sõna-sõnalt oma kõne saksa keelde. Kui ta oli jõudnud oma kõnega lõpule, olid kõik hirmsasti külmunud ning pärjad asetati hauale suure kiiruga ning ilma liigsete sõnadeta. Ainult HINDPERE meenutas vist paari sõnaga "Erna" pataljoni."

Kaks pilti matustest 3.01.1944 (Eesti Pildileht, nr 1, 1944):

http://www.pilt.ee/photo/400710/17258885/

http://www.pilt.ee/photo/400710/17258913/

Nagu tollal lehtedes kirjutati, suri 28. XII kl 11.30. Saanud rindel põrutada; paranemise järel tuli ette võtta operatsioon, "ja selle tagajärjel tekkinud komplikatsioon tõi ootamatu surma". Jõululaupäeval sai haiglas Soodlalt veel kätte I klassi EK. Oma kõnes haual nimetas ka Litzmann, et vaenlase miin lõpetas liiga vara Kure elu. Muide asetas Tartu ülikooli poolt pärja ja ütles hüvastijätusõnad prof. [Leo] Leesment (Kurg oli ju TÜ kehalise kasvatuse instituudi abijuhataja 1936-1940).

HÄDA VÕIDETUILE
Oskar Mamers lk.247

Ainus kolonel, kes vahetas oma koha Abwehris rügemendiülema koha vastu Leegionis, oli Kurg. Ta sõitis Dembica'sse 1943. aasta alguses, kust ta mõned korrad käis Tallinnas oma perekonda vaatamas. Nad said endile päris ilusa korteri Kadrioru alguses. Taipasin - sest tundsin teda hästi - et Kurel oli palju muret ja et ta elas suures hingepiinas. Ta kasutas igat juhust, et minuga kokku saades tuulutada kõiki neid probleeme, mis olid tema, minu ja kõikide eestlaste selle aja probleemideks.
Talve algul asus Leegion positsioonidele Neveli juures. Seal sattus auto, milles Kurg sõitis, miini otsa. Detsembris tuli ta Tallinna. Tal ei olnud väliseid vigastusi, kuid ta kaebas sisemiste valude üle ja oli kõhnaks jäänud nagu seitsmeteistkümneaastane poiss - kahe aasta eest Prantsusmaal oli ta päris tüse mees. Enne jõulu opereeriti teda, ja ma käisin pärast õnnestunud sapioperatsiooni, nagu arstid ütlesid, teda sõjaväe haiglas iga päev vaatamas. Nii see kestis nädala, ta näis kosuvat ja ütles end hästi tundvat, siis aga leiti ta ühel hommikul surnuna - arvatavasti tromboosi tagajärjel. Matsime ta Kose kalmistule.
Kurg oli mu arvates sangaritüüp, kes väärib kõige suuremat austust: ta tegi seda, mis ta arusaamise järgi oli ta kohuseks, kusjuures selle kohuse täitmine oli talle sageli palju raskem kui mõnelegi teisele mehele.

Kes tunneb huvi kolonel Kure kui inimese vastu, võib seda Mamersi raamatut sirvida. Seal on üsna palju Kurest ja enamuses tema Prantsusmaal oleku aegadest.