www.militaar.net

Kas kellelgi palun on teadmisi ja mälestusi Rohuneeme raketibaasi (või siis muu sarnase Eestis asunud seniitraketidivisjoni) elust olust nõukogude ajal. Oleksin tänulik lugude või teadmiste eest, mis annaksid infot, mis funktsioonid olid ehitistel, kui palju võis olla baasis töötajaid, kuidas sellises baasis elati, kellele alluti.
Kui kellelgi on sellel teemal põhjalikumad teadmised, siis pakume ka tasulist võimalust tulla koolitajaks selles piirkonnas tegutsevatele giididele.

Tutvu kõigepealt Enn Vaino raamatutega Raketigarnison 1 ja 2 . Umbes nii oli ka Rohuneeme divisjonis.

See divisjon allus Keila-Joa brigaadile, see omakorda 6. õhukaitse armee 14. õhukaitse diviisile asukohaga Taliinnas Filtri teel
Loe raamatut http://www.apollo.ee/voorvaed-eestis.html ja kasuta otsingut, siis saad targemaks.

Suured tänud! Kindlasti on materjalidest kasu ja kõik saab läbi töötatud.
Kust aga leiaks kinnitust infole, et millist tüüpi raketid võisid olla kasutusel Rohuneemes? Kas see on õige info, et viimaste raketimudelite lennukaugus oli vast üle 30 km ja tabamiskõrgus kuni 25 km. Raketi lõhkepea kaal oli 190–196 kg; sel raketikompleksil oli ka tuumalõhkepeaga rakett V-760.

Alguses oli S-75 kompleks, viimases lõpus enne väljaviimist ka S-300 kompleks

Põltsamaal telekaparanduses töötab üks mees kes oli Eestis PVO raketiväeosas , tema pilte on ka Raketigarnisoni raamatutes , ilmselt ta on need kirjanikule saatnud , kui Põltsamaale asja siis soovitan telekaparandusest läbi hüpata ning sel teemal juttu teha , võimalik et ta oli isegi seal Rohuneemel

igaljuhul piltidel oli ta sellise pvo raketikompleksi juures

Minu teada teenis eelpool mainitud mees Sangaste S-75 divisjonis kaheksakümnendatel aastatel.

Põltsamaa- Sangaste vahemaa on 50-60 km , niiet päris kodu ligidal oli, ma usun et käis pidevalt kodus samovolkas

mulle tundub, et eesti on täis pvo raketivägedes teeninud mehi.
minu teenistuse ajal meie misiganesnimelise üksuse koosseisus 15 väeosa enamasti 125 ja 75 kompleksid ja paar kahesajast ka ja arvatavasti kõigis teenis samal ajal eestist pärit rahvast.
ja need 15 väeosa olid no nii väga umbes paari harjumaa suurusel alal. küllap oli ülejäänud murmani oblastis pvo vägesid veel kuhjaga, rääkimata kogu ülejäänud n liidust. ja valged inimesed olid kõigis neis eluliselt vajalikud asja toimimiseks. no ja valgetest väga suure osa moodustasid tegelased pribaltikast.
minuga koos teenis samal ajal ja samas väeosas veel kolm eestlast (eri prisõvitest küll) ja üks tallinna venelane ja vähemasti kahega olen trehvanud viimase aasta või paari jooksul. seega julgeks tagasihoidlikult arvata, et küllap leidub praegugi eestis ka kohalikes väeosades teeninuid rohkem kui üks.

PVO-sse saamiseks pidi ka ankeet "puhas" olema, teatud taustakontroll tuli läbida. Vähemalt Baltikumist pärit sõduritel.

Murmanskis PVOs 70ndate teisel poolel teeninud tuttaval oli sugulasi nii Rootsis kui Canadas, kes ka koduseid väisasid. Sellele vaatamata teenis nimetatud väeliigis.

Ilmselt oli taustakontroll eri aegadel erinev. 1983a. kutsuti sõjakomissariaati ja pidin pika ankeedi täitma. Nagu hakkaks kuskile kap.riiki sõitma. Pärast sain juhuslikult teada, et mobreservi väeosaks oli Leetse raketidivisjon.

No sellise ankeedi täitsin ka mina. Puhtsüdamlikult sai kirja pandud ka sugulased Canadas ja nendega sidepidamine. Lõpptulemusena avastadin end väeosas, mida tegelikuses olemaski polnud...seal tuli küll muude asjade kohta allkirju anda, välismaasõitudele tehtavate piirangute jms . Kui osobist kuulis, et vanainimesel sugulased, vangutas vaid pead ja tõdes, et keegi kuskil on hiirtepüüdmise hoopis unarusse jätnud...samasuguse taustaga minu alluvuses teeninud bandeera koristati ühel päeval ootamatult minema. Paari nädala pärast saime tema zemljakkidelt teada, et vend on juba uues teenistuskohas... Kuubal.

Mul vend oli Eestis PVO-s ajateenija aastatel 1975-77.Algul Nõval lühikest aega,seal olnud 125 kompleks,
hiljem Nabalas,seal olnud 75-sed ja lõpus Keila-Joal,sel olnud 200 kompleks.See on tema jutt, ise ei tea
asjast midagi.