www.militaar.net

See on teema, mis meid vennaga saatis sinnamaani, kus vend ülikooli tõttu venekroonust pääses ja kui tuli taasiseseisvus, siis vaibus minu probleem...

Isa oli 63 - 66 sõjaväes olnud ning siis polnud asi nii hull kui 80-ndate lõpul ning suhtus rahulikult meie minekusse vene sõjaväkke, kuna arvas, et see on meheeksam, aga ema oli ikka päris pöörane kuniks lõpuks selguse sai ajaga, mina olin EKV-s. Aga sõprade vanemad, eriti just emad olid ikka mõnedel päris pöördes poja nõuka armeesse saatmise pärast. Kõik tulid kenasti tagasi:-), aga ühe tuttava poeg oli 84 - 86 Afganistaanis ning vahel juhtus nii, et kirja ei tulnud olude trõttu päris mitu kuud, see viis närvid ja tervise...

Kas teie emad olid väheke sarnased? Muidugi unustasid nad ära et poja armees oleku ajal olid vanemad maamaksust vabastatud ja kirja sai ka vist poolehinnaga vastu saata

eks emad ikka põevad.

nüüd on Vabariik. ja vanemate meelestatus ei ole muutunud.
tegu on loomuliku asjaga.

Mul sellega küll aastaid tagasi probleemi polnud (EKJ). Lihtsalt ütlesin, et "Homme hommikul maneezis" ja viskasin kotti küünetange, nõelu-niite ja pesuvahendeid, telefonikaardi, jalakreemi, plaastreid, kirjapaberit ja paar ümbrikku. Suhtuti väga rahulikult. Endale ajasin mingis ülisuvalised kaltsud selga - need seisid ilusti kompaniiveebli laos prügikotis kuni reservini.

No kui hakkas saabuma aeg kroonuminekuks ,siis seniks oli isegi vanaisa juba teisel arvamusel. Muidu pidas ta sõjaväeteenistust ikka auasjaks ja meheeksamiks ,nagu eespoolgi kõneldi ,aga 80.-te lõpus kiskus elu seal vägagi kurvaks. Võib-olla oli varemgi dedovshsthina ja zemljatshestvo ,aga Glasnosti tulemusena imbus tsiviilpoolele igatsugu hulle lugusid ja nii võttis eesootav sündmus kõik kõhedaks.
Keska lõpetamisel käis ema külas. Sai koos pildistatud ja ega teda välimuse järgi küll oma klassi tüdrukutest ei eristanud ,et vanem oleks või nii....
Kui kahe aasta pärast vennaga koju tagasi jõudsime ja emale külla läksime oli näha ,et selle lühikese ajaga võib inimene väga palju muutuda.
Eks mure poegade pärast oli teinud oma töö.....

Minu teenistusse mineku päev ei erinenud millegagi tavalisest, muidugi oli tegemist EKV-ga, mitte võitmatu nõukogude armeega.
Küll aga eelnesid pikad ja keerulised vestlused Sõjakooli astumisele (stiilis "mis elu see selline on, tee parem midagi asjalikku").

no kurat isad kes on ise vene kroonus käinud peaksid oma poegade ajateenistusse kui meheeksamisse igati soosivalt suhtuma.minu vana nt ütles:poiss kurat,vaata et vastu pead ja oma perele häbi ei tee!kuldsed sõnad...aga kui mõni isa on ise vene kroonust kõrvale hoidnud,ega siis selline tüüp pojale ka just head mõju ei avalda.

To sadist:

Läksin isegi EKV-sse samasuguste kuldsete sõnade saatel.

sadist kirjutas:no kurat isad kes on ise vene kroonus käinud peaksid oma poegade ajateenistusse kui meheeksamisse igati soosivalt suhtuma.minu vana nt ütles:poiss kurat,vaata et vastu pead ja oma perele häbi ei tee!kuldsed sõnad...aga kui mõni isa on ise vene kroonust kõrvale hoidnud,ega siis selline tüüp pojale ka just head mõju ei avalda.

Kui sa võtad näiteid enda pere pealt siis nõustun!

oma pere pealt muidugi

või mida sa tõnis õieti mõtlesid?mõlemat näidet ma oma pere pealt võtta ei saa,sest minu vana teenis oma kaks aastat ilusasti ära ja pooldab ajateenistust igati.aga kui ta oleks kõrvale hoidnud,oleks tal selge seisukoht kas puudunud või siis oleks ta minusse suisa vastumeelsust süstinud.käbi ei kuku kännust kaugele jne vat seda ma tahtsin õelda.

Kõik on kontrolli all!
EI hakka parem avalikult seda seletama kuna teada juba mis juhtub.

Minu meelest on Eesti Kaitseväes teenimine au.
1988. aasta lõpupoole vene kroonu õppeväeosas olles, kui meid oli veel ligi 30 venda koos, mõtlesime sageli, milline maik oleks teenida eesti rahvusväeosas eesti ohvitseride käe all. Eesti kaitseväest tol ajal veel ei unistatud. Ühtne arvamus oli selge - laske meid sinna ja siis me näitame, mille väärilised me oleme.

Mu tädipoega paraku aga kaitseväkke ei lastud - praagiti välja lapsepõlves saadud põlvetrauma tõttu. Noormees oli väga õnnetu - suur ja tugev mees aga sõjaväkke ep lasta mitte...

Oma poja saadan aga kaitseväkke kindlasti, kui ta vähegi selleks kõlbulik on. See kogemus ja saadavad oskused on meesterahvale vajalikud.