www.militaar.net

Kas kellelgil on aimu, mis moel suudab Venemaa olla suuruselt kolmas relvaeksportöör maailmas. Relvaeksport pidi andma neile stabiilselt 5 miljardi USD aastas (65 000 000 000 EEK) Järgmisteks aastateks prognoositakse selle jatkuvat kasvu
Mina olen just saanud teada järjekordsetest "aastakümne tehingutest"
esimene see on see et Alzeerile tarnitakse 28 Su-30MKI ja 36 MIG-29SMT.
Teine on see et India vahetab oma 18 SU-30K (1997-98 vla) 18 uue SU-30MKI vastu, SU-30 ostab Valgevene ning modifitseerib need SU-30KN tasemeni (ilmselt vene laenuga)
Alzeeria kontrakti maht on ilmselt paari miljardi tasemele, india oma 700-800 milj. Lisaks sellele tarnitakse Indiale veel MIG-29K nende leenukikandja jaoks (mis on ka Venemaalt paar aastat tagasi ostetud) , selle tehingu suurust ma ei tea.
Olen kuulnud ka sellest kuidas Venemaa kavatseb tarnida Iraanile lähimaa õhutõrjekompleksid TOR-M1 (700 000 000 USD)
Kusjuures jatkuvalt räägitakse sellest, kuidas hindud pidid jatkuvalt paluda müüa neile Tu-22M3 ja mõni mahakandmisele kuuluv tuumaalvelaev, kuid Venemaa keeldus sellest.

Mis moodi venelased suudavad müüa oma tehnika niivõrd suures ulatuses, jäädes alla ainult Ühendriikidele ning vaheldava eduga konkureerides teise koha eest Prantslastega ning Inglastega?

Pakkudes hea kvaliteediga kaupa läänest tunduvalt odavamalt

http://www.army-guide.com/eng/countrys.php?countryID=27
http://www.rusarm.ru/p_frame/main.htm

Kas tunduvalt?

Ma saan aru kuidas see oli NLiidu ajal, milal asju anti sisuliselt tasuta või hämarate skeemidega, a la ostes Kuubalt suhkru hinnaga 3 korda rohkem kui maailmaturul.
Praegu aga venelased isegi laenu ei anna oma relvade ostuks, erinevalt paljudest teistest riikidest.
Tahtsin just veel öelda, et relvaeksport annab neile võimaluse hoida üleval oma sõjatööstuse selleks raha kulutamata. Näiteks, praegu araablaste arvelt taaskäivitatakse MIG 29SMT ning India arvelt pannakse tööstusliinidele MIG 29K, nende lennukite tootmine mis on sisuliselt katkenud vahetult peale NLiidu lagunemist (kui mitte lugeda Malaisia kontrakti)
Sama olukord SU-27-ga. Venemaa sai teostada hulga teadustööd, ning hoida üleval kaks tohutut tehast, igaüks on miljonilise linna suurim tööandja. Ise selleks raha kulutamata.
Analoogne olukord on näiteks sõjalaevad ja tiibrakettide tootmises, õhutõrjesüsteemides ning muudes valdkondades.

90-nedate aastate lõpus maksis T-80U kuskil 2milljoni kandis,M1A1 hind peaks olema kuskil 3 milljoni ja M1A2 eest küsitakse üle 4milli.Enamvähem samasugune hinnavahe on ka M2 ja BMP-el

See on täiesti loomulik, et Venemaa relvatööstus pöörab sedavõrd palju tähelepanu ekspordile, sest Vene enda armee seda tehnikat üldjuhul soetada ei jaksa. Kui ka jaksab, siis paari eksemplari kauapa. Näide: uusi hävituslennukeid soetatakse Vene armeese lähiaastatel umbes viis lennukit aastas, tanke T90 aga 30 kaupa, st pataljon aastas. Arvestades seda, et viimase kümne aastra jooksul Vene armee uut lahingutehnikat praktiliselt juurde ei saanudki, siis ei ole ka sellest 30 tankist igal aastal eriti kasu.

Hind on ikka kõva argument. Ja kuidas on maksetingimustega?
Lisaks asendab vene sõjatööstus osa elektroonikat lääne omaga , vastavalt tellija soovile. India mereväe poolt tellitud sõjalaevad.

Maksetingimused ei ole väga head - Venelastel kuni eelmise aastani ei olnud vaba raha et võimaldada soodsatel tingimustel järelmaksu.
Pigem neil on parimad tingimused valitsuseametnike moosimiseks.
See on pluss number 1.

Ja muidugi, tundub et turumajanduses need oskavad piisavalt hästi arvestada kliendi soovidega. Olen kuulnud et iga lennukite partii mis läks Hiina ja Indiaale tegid need oma parda komponentide "arhitektuurse lahenduse". Ei hakka kunagi General Dynamiks tegelema sellega et 20 lennuki tellimuse pärast töötab välja eraldi modifikatsiooni. Kui vaadata venelaste paindlikus India kontraktide puhul, siis see on kindlasti suur pluss number 2.


Siis tuleb mainida et ega näiteks Hiinale ei EL ega Ühendriigid ei müü kaasaegset relvastust, Indiale vist kehtivad ainult Ühendriikide piirangud.
See on venelaste pluss number 3

Pluss number 4 on see, et venelased on võrdlemisi poliitiliselt iseseisvad oma relvaekspordis. Näiteks, Algeeria kui ta ostab prantsusmaalt või rootsilt oma lennukid ja ühel hetkel satub ühendriikide silmis kurjuse teljeks, võib ilma hoolduseta või varuosadeta jääda. Venemaa on hetkel Hiina kõrval ainuke riik maailmas kes võib sõna otseses mõttes Ühendriikid perse saata ning jätkata oma jonni. Koostöö Iraaniga seda väga hästi näitab. Riikidele kelle puhul eksisteerib oht sattuda "kurjuse teljeks" on see suur pluss nende relvaostude tegemisel.

Pluss number 5 on see et kuigi vene tehnika jääb mõnevõrra alla lääne omale, pakuvad need reeglina kõige moodsamad omad relvad, erinevalt ameeriklastelt kes tihti pakuvad võrdlemisi vanu asju, mis on läbi saanud modernisatsiooni kuurist. Näiteks, Brasiilia konkurssil vist võistlesid omavahel F-16 Block 40 vist ja Su-30MKI, mis on siiski oma võimalustel täiesti erinevad lennukid.

Ega nad ainult uusi asju müü. Olulise summa annavad ka rahapuudusel maha müüdavad kallid relvad - allveelaevad, tankid jne. Pool India laevastikust annavad venelaste käigust võetud laevad.

Praegu pakub vene relvatööstus teistele riikidele kümneid moderniseerimisprogramme.

Näiteks Mirage vanadele mudelitele pakutakse võimalust panna sinna Mig-29 RD-33 reaktiivmootor, mis pidi kerges keres andma lennuomadused, millest raskemate masinate ameeriklased und näha võivad.

Viimane erksas näide oli see kuidas luhtus P3 Orion tarnimise tehing Indiale:
Ameeriklased pakkusid 2 kasutatud Orion tüübi lennuki hinnaga 90M USD tükk ning ooteajaga 2 aastat.

India rejects P3-C option

Rahul Bedi

• India is considering the Boeing P-8A Multimission Maritime Aircraft for maritime reconnaissance
• The procurement is seen as a test of US commitment to India

After a year of intense negotiation, the Indian Navy (IN) has rejected the option of leasing two US Navy (USN) P3-C Orion maritime reconnaissance aircraft (MRA) because of the expense.
The 18-24 months it would take the USN to retrofit the two P3-C Orions to IN specifications once the lease had been finalised also contributed to India opting out of leasing the two MRA it needs to fill an operational void.
"The lease [of the two P-3C Orions] has timed out. It was expensive and time consuming," a senior IN official associated with the lease negotiations and its recent cancellation told JNI.
The USN is believed to have demanded INR8 billion (USD177 million) for the lease via the foreign military sales programme.
Fear of US sanctions, like the ones imposed following India's 1998 nuclear tests that grounded IN's entire Sea King Mk 42 fleet, was also responsible for influencing the navy's decision, sources indicated. Sanctions on India and Pakistan for their nuclear tests were lifted in late 2001.
The IN's P-3C Orion lease of two aircraft was a precursor to purchasing eight others to augment its reconnaissance requirements, which the navy presently considers inadequate for anti-piracy operations and narcotics control, and to counter natural and ecological disasters like tsunamis or oil and chemical spills.
In anticipation, P-3C Orion manufacturers Lockheed Martin had signed a non-disclosure technical assistance agreement with Hindustan Aeronautics Limited in 2005 to share export-controlled data related to technical and commercial proposals to retrofit the MRA to the IN's requirements.
The IN has now sent out a request for proposal to MRA manufacturers in the US, France, UK and Russia for the outright purchase of eight MRA. These will replace a similar number of Tupolev Tu-142 MRA that are being retired after negotiations with Russia and Israel to retrofit them were called off three years ago.
IN officials said the navy is also involved in exploratory talks with Boeing for possible involvement in the Boeing P-8A Multimission Maritime Aircraft (MMA).
The IN believes that the P-8A would match the combined operational profile presently being executed by its existing fleet of Ilyushin Il-38 and Tu-142 MRA. The IN also considers its involvement in the Boeing MMA programme a test of Washington's long-term military and strategic commitment to India, and a counter to possible future sanctions.
Last month the IN received the first of its five Il-38 MRA upgraded to the Il-38SD standard and equipped with the Sea Dragon radar system compatible with the navy's proposed strategic deterrence.
The remaining four similarly upgraded MRA will be delivered to the IN by early next year. Two of these aircraft are replacements being provided by Rosonboronexport for the ones that crashed in October 2002.

These will replace a similar number of Tupolev Tu-142 MRA that are being retired after negotiations with Russia and Israel to retrofit them were called off three years ago.
Väga hea lause, mis iseloomustab vene relvaekspordi nõrkust. Ta ei suuda ise oma lennukeid täiustada. 142 pole ju vana masin. Kas ikka see vene elektroonika jääb oma tasemelt maha?

Würger 190 kirjutas:

Ta ei suuda ise oma lennukeid täiustada. 142 pole ju vana masin

TU-142 eksisteeris merelennuväes juba 70. aasate esimesel poolel torpeedokandjatena. Nüüd siis uuemad mudelid allveelaevade otsijatena ja toetajatena. Seega on see masinatüüp julgelt üle 30 aasta vana.

Tu 142 oli kogu aeg allveelaevade otsimiseks mõeldud lennuk torpeedodega, see on selle tavaline relvastus. Kui mina ei eksi, siis Tu-142 lennukite eripäraks on selle piiratud resurss, see on kõikide Tu-95 klassi masinate probleem, samal põhjusel kanti maha näiteks seismekümnendate keskel Tu-114, mis olid vaevu 10 aastat vanad. Lansekate konstruktsioon ei pea vibrale vastu. India Tu-142 masinad on 1987 vla. Kontrakt Tu-142 moderniseerimiseks pidi olema alla kirjutatud sellel aastal.

Praegu olen natukene lugenud Su-30MK ekspordi lugu, selgus huvitav asi, nimelt Irkutski tehase Su-30MK ja Komsomolski tehase Su-30MK on täiesti erinevad lennukid, millel on erinevad isegi airframe ja mootorid, rääkimata elektroonikast. Kusjuures Su-30MK on ainult üks tosinkonnast Su-27 modifikatsioonidest..

Tu-114 lõpu põhjus ikka ebaökonoomsus! Kallis pidada.

Most of the Tu-142 anti-submarine strike aircraft in India's possession have reached the end of their engine life and need modernization. The Samara plant overhauls about 15 engines for Indian aircraft every year.

142 põhiprobleem siis mootorite resurs. Ja peale torpeedode on nende lennukite relvastuses ka õhk-pind raketid.

Ma kuidagi kahtlen et mootorite resurss on selle lennuki probleem. Ja samuti kahtlen ma väga et Tu 142 võetakse Indias maha. See on airframe millest nii sama ei loobu, 3 maailma riikides ükskõik mis relv mis on mõeldud III maailmasõja pidamiseks muutub wundervaffeks. Siin meenub lugu kuidas hindud said endale 1 vananenud tuumaalveelaev enne kui see oli maha kantud ning kuidas sellega muutus kogu strateegiline balanss regioonis. Või kuidas Hiina, Iraan ja India üritasid endale saada Tu-22M3 Venemaalt ning kuidas USA sellele protesteeris.