Kuidas oleks üks tuumasõda

[Kapten Trumm]

Tuumasõjanduse võtmeküsimus on, kas antud konflikt (sõltub ulatusest) toob kaasa üleilmse tuumatalve või mitte.
Maailma toiduvarude suurus on tänast tarbimist arvestades ca 80 päeva. Seda siis eeldusel, et päeval x lõpeks saagikoristus ja laialivedu.

Kui tuumakonflikti käigus tekitatakse kliimamuutus, mille tulemusena tuleb paar aastat miinuskraade, siis tuleb globaalne näljahäda+haigused, mis põhjustavad kõige suuremaid kaotusi.

Tuumasõja esmased efektid põhjustavad seejuures kõige vähem kaotusi, teisesed efektid (tuumasaaste, põlengud) põhjustavad rohkem ja kõige rohkem põhjustavad kahju kolmandased efektid, ühiskonnakorra kokkukukkumine, nälg, külm ja nakkushaigused.

[Kapten Trumm]

https://www.youtube.com/watch?v=7lJ3mMzLZuY

Külma sõja USA tuumatriaadi hirmud.

Kogu selle fantastilise, out-of-blue äkkrünnaku võimalikkusest:
Paugud, mis tabavad Minutemani rakette ja B-52 baasi, peavad olema pärit allveelaevadelt USA ranniku lähedal, sest eelhoiatus on mõni minut.
NSVL-st lastud ICBM-id ilmuvad stsenaaariumisse juba hiljem, selleks ajaks olnuks Minutemanid ammu startinud ja B-52d lennuväljast kaugel.

Paraku aga olid 70-80ndate NSVL SLBM-d äärmiselt ebatäpsed (GPS-i polnud, vaid INS) ega poleks mingi trikiga suutnud hävitada 1000-st Minutemani shahtist 950 (nende hävitamine kõrge tõenäosusega eeldab 1 megatonnise laengu tabamust shahtile lähemal kui 200 m ja selle tagamiseks rünnatakse igat märki lahe laenguga. Peale 1000 raketi shahti tuleb ju veel tabada 100 stardikeskust (1 stardikeskus on 10 raketi peale). Venelased said sellest ka ise aru ja on kuulda olnud, et NSVL allveelaevad sihtisid USA suurlinnasid.

Radaripildil (ilmselt õppuste ajal filmitud) lugesin ma kokku 8 NSVL allveelaeva Vaiksel ookeanil, mis teeb kokku vaid 400 lõhkepead. Sellega saaks rünnata vaid 160 raketipositsiooni ja 20 stardikeskust. Terveksjäänud 840 raketti oleks NSVL teinud üsna vaikseks paigaks. NSVL suured ICBM-id oleks tulnud veel 20 minutit. Kuna Minutemani laskmiseks kulub käsu saamisest ca 5 minutit, siis jõuab igal juhul.

See allveelaevade üllatuslik action ise oli aga külma sõja variantest kõige vähemtõenäolisem, sest mitte kuskil mujal ei käinud võitlus nii ebavõrdsetes oludes kui vee all. Nende 8 allveelaeva sappa oleks juba Kamtsatka lähedal ilmunud ameeriklaste Los Angeles-ründeallveelaevad (neid ehitati kokku 62 tükki, seega piisavalt palju) ja üritusele, mis viitab rakettide laskmisele (allveelaev peatub 50 m sügavusel ja avab luugid) oleks lihtsalt torpeedod tulnud. Lisaks veel allveetõrje lennukid, pealveelaevad jne.

Kuigi filmis ei räägitud Minutemani shahtide tabamisest, siis tuleb arvesse võtta, et ka stardikeskused (mis asuvad shahtidest kilomeetreid eemal, kus 2 ohvitseri 24/7 valves on) on ju veel dubleeritud sellega, et sama Looking Glass lennuk, kus kindral istus - suudab samamoodi stardikäsklusi rakettidele maapeale anda (juhuks kui maapealsed keskused ei tööta mingil põhjusel). Ehk siis saades lennukis aru, et Minutemanid miskipärast ei lendagi, antakse stardikäsk lennukist ja mis terved on, lendavad ikkagi.

Ilmselt paratamatu ja massiivse kätemaksu võimalus hoidiski NSVL-s näpud nuppudest kenasti eemal, sellest nad said ka ise aru, et üllatada pole võimalik.

Praegune olukord poleks VF-le lihtsam, USA strateegilistest tuumarelvadest on enamik allveelaevadel (14 allveelaeva, igal 20 raketti, iga rakett ca 10 lõhkepeaga) ja arvestades Vene laevastikku kehva seisu, asub see osa venelaste käeulatusest selgelt väljaspool. Minutemane on alles 400, igaüks kolme lõhkepeaga. Siin on suur võimalus, et üllatada võivad ameeriklased ja viia olulise osa VF tuumajõududest ennetavalt rivist välja.

[kaugeltuuriv]

Nagu ma olen aru saanud,siis Moskvas on kolm isikut,kes ka tegelikkuses omavat seda tuumakohvrit.Mõte on selles,et kõik kolm peavad andma stardikäskluse tuumasõjaks.Need on Venemaa president,kaitseminister ja Vene kindralstaabi ülem.
Nii,et teoreetiliselt ainuisikuliselt ei saa neist kolmest mitte keegi tuumasõja alustamist algatada.
Muudatuse olevat teinud Jeltsin ja käsuahela olemasolu olevat teada ka ameeriklastele,kes pidavat asja väga täpselt luurevahenditega monitoorima.
Teine asi on aga taktikaline relv,selle kasutamise üle pidavat otsustamine olema lihtsam,vajalik olevat vaid kahe isiku korraldus.USA kosmoseluure väidetavalt hoidvat pidevalt silma peal Vene taktikalise relva ladudel ja on hoiatanud Kremlit,et igasugune moona liigutamine neist,ilma läänt informeerimata hinnatakse,kui võimalikku kasutamise algust,mis toob kaasa kiire vastumeetmete ahela käivitamise.

[Kapten Trumm]

Täna on ikkagi lääs selges eelisseisundis - põhimõtteliselt käsu saamisest 10-15 minutiga on Venemaale toimetatud 1000-1500 ühikut tuumarelva, küsimus nüüd on venelaste valmisolekus, kas nad suudavad vastata (eelkõige kas nende vedelkütusega raketid ka suudavad 5 minutiga lendu minna või mitte). Üks Polaris rakettidega allveelaev saadab lendu ca 200 tuumalõhkepead. Kui merel on ka 14-s laevast 5, on see 1000. Lisaks on laevad veel GB-l ja FRA-l.

See vedelkütuserakettide teema on selline segane värk, ameeriklastel olevat olnud Titan II raketid (Minutemani eelkäijad) shahtides tangitud kujul, lihtsalt hapendajat tuli perioodiliselt vahetada (selle vahetuse ajaks oli rakett rivist väljas). Titan 1 seisis shahtides tankimata, tangiti kriisi tekkimisel (ca 30 minutit). Minuteman (ja muud raketid peale seda) on kõik olnud juba tahkekütusemootoriga just reageerimisaja pärast (Minutemani lendu saatmine võtab koos stardiprotseduuridega vähem kui 5 minutit). Mobiilsed raketid on venelastel tahkekütusega, kuid enamasti üheainsa lõhkepeaga, ebatäpsed ja kui pole baasist suutnud jalga lasta, siis baasid eriti kindlustatud pole.

NSVL tuumaallveelaevadest arvukaim tüüp oli Yankee-klass ja uuemat Deltat oli ka näpuotsaga. Mõlemad kasutasid ohtlikke vedelkütuserakette, millest üks 1986 Bermuudal ilmkäraka tegi ja allveelaeva põhja saatis. Toimus see kõik ameeriklaste allveelaeva nina all ja päris õnn, et ameeriklasest komandöril jätkus külma verd mitte torpeedot teele saata, kui kostis raketi stardile iseloomulik hääl. Muidu oleks võibolla WWIII ka puhkenud. Need suured Typhoon-klassi laevad vaevalt et ookeanile oleks läinud, pigem oleks oma rakette saatnud kuskilt Barentsi merelt oma laevastiku vihmavarju alt.

[Kapten Trumm]

Maa alla, mitte väga sügavale peidetud tuumarelvade ja juhtimispunktide vastu kasutatakse tuumaplahvatust maapinna ligidal või maapinnal. Kuna rängalt kindlustatud rajatisi ülesurvega mõjutada ei saa, siis eesmärk on viia tulekera sihtmärgile nii ligidale, et see sulataks maapinna ja kindlustatud rajatise maa sees.

Näiteks raketishahtidel tuleks vähemalt sulatada shahti luuk (Minutemani luuk pidi olema 700 tonni terast ja betooni), maa all asuva stardikeskuse hävitamiseks tuleb see põhimõtteliselt sulatada koos maapinnaga. Seejuures peab löök olema võimalikult täpne, et praeguse aja mõnesaja kilotonnise laengu mõnesaja meetrine tulekera tekiks objektist kuni 200 m eemal. Seejuures komandokeskuse puhul on vaja suuremat täpsust, kuna vajalik osa asub sügavamal (Minutemani stardikeskus asub ca 20-25 m sügavusel). Seejuures ka ameeriklaste süsteemis oli naeruväärseid asju - näiteks stardikeskuses asus ka keskuse ja lähedal asuvate stardishahtide umbes jaosuurune valveüksus (iga keskus juhtis 10 stardishati) ja vabavalve raketiohvitserid - ressursse maa all 25 m sügavuses aga oli ainult lahinguvalves olevale kahele mehele. Valvemeeskond pidi eemalduma keskusest umbes miili (1,6 km) kaugusele ja sealt "jälgima" oma ala. Vaba vahetuse ohvitserid siis pidanuks aurustuma koos keskuse maapealse olmehoonega. Väga suurt vahet ehk polnudki, kui sinu ümber sajab parasjagu alla 22 ühikut tuumarelva a' 750 kilotonni, siis mingid võimalused on ainult neil stardikeskuse kahel mehel (kui vastane ei saavuta piisavalt täpset tabamust). Kujutan ette koosseisu "motivatsiooni", kui fekaal ventileeruda ähvardab. Ja kui vastane tabab piisavalt lähedale, siis on võimalused, et maa alt ei saagi välja, sest liftishaht on kokku varisenud ja tagavaraväljapääs maapinnani ei viinudki (tugevuse huvides pidid seesolijad end viimased meetrid läbi kaevama, st varuväljapääsu luuki maapeal polnud. Minutemani asjad on tänapäeval üsna avalikud ja probleemid teada. Näiteks stardikeskuste maapealse hoone juurde on vahepeal ehitatud kõvasti asfalteeritud parkimispruumi ja võib juhtuda, et see 60ndatel ehitatud varuväljapääs on kinni asfalteeritud.



Seejuures raputamisest ei pruugi abi olla, sest nii rakett shahtis kui komandokeskuse elutähtsad osad on vedrustatud ja seismilise paugu mõju on seetõttu piiratud.

Kogu selle manna probleem on selles, et need maapinna aurustamised tekitavad tohutu koguse tuumasaastet. Näiteks külma sõja raketiväljad USA keskläänes (kokku 1000 stardishahti ja 100 stardikeskust) eeldanuks 90+% tabamiskindluse saavutamiseks igaüks kahte maapinnal tuumaplahvatust, seega kokku 2200 tuumarelva. Kuna need asusid Kanada piirile küllalt lähedal, siis oh seda Kanada lääneosa linnade elanikkonna kaitse planeerijate rõõmu, et oma pisku eelarvega sellised väljakutsed esitati. Kanadas oleks "tsiviilkaitse" seisnenud ainult linnade juhtkonna varjendis ja ülejäänud oleks pidanud end varjama kuhu juhtub. Ja "tsiviilkaitse" pidanuks vist pärast laipu lugema ja matma. Ühesõnaga meil toimuv jama pole sugugi ainulaadne.

[Kapten Trumm]

Minutemani stardikeskus (Launch Control Facility).



See viltune toru esiplaanil ongi varuväljapääsu shaht, mis maapinnani ei vii.
Stardikeskus ise on valatud umbes 1,2 m paksusest raudbetoonist ja selle sees on terasest kessoonid. Kessoonide põrand on vedrustatud, vältimaks inimeste ja seadmete kahjustamist maapinna rappumisel lähedal toimuvate tuumapaukude mõjul. Kumbgi stardikeskuse pool on lifti poolt suletud oma plahvatuskindla uksega (kaalub kumbki 8 tonni). Ühel pool asuvad kaks valves olevat raketiohvitseri (missileer) ja teisel pool asub keskuse tööd ja nende kahe mehe elu tagav seadmestik. Keskus on rakettidega (10 tk) ühendatud kindlustatud allmaakaablite abil, shahtid võivad olla keskusest mitu km eemal. Shahtid asuvad ühekaupa hajutanuna, paari km vahega. Shahtid on mehitamata, signalisatsiooni järgi käib seal stardikeskuses asuv QRF.

Venelaste stardikeskused olid vähe paremini kaitstud ja venelaseid olid leidlikumad. Nimelt kasutasid uuemad süsteemid mitte statsionaarset keskust (mis USA puhul on tuvastatav hoone järgi), vaid rakettidega samasuguses shahtis olevat piklikku stardimoodulit, mida võidi ajapikku shahtide vahel roteerida (kui rakette vahetati või hooldati). Seepärast pidid ameeriklased tabama samuti kõiki shahte, kuna nad ei teadnud, kus inimesed täpselt on.

Olen näinud selliseid arve - Minutemani varasemad stardikeskused kannatasid 20 bar ja hilisemad 145 bar ülesurvet (ilmselt siis on nõrgimad kohad ventilatsioon ja liftishaht koos ustega). Näiteks SS-18 (Satan) shaht (keskus asus samasuguses) kannatavat 500 bar ülesurvet. Võrdluseks - Kose nn parteivarjend arvatakse kannatavat 5 bar. Ehk siis põhimõtteliselt on taoliste asjade hävitamiseks vajalik see aurustada koos ümbritseva maapinnaga.
Muidugi ameeriklaste shahtid olid ehitatud GPS-eelsel ajal, kus NSVL raketid kippusid pooletunnise lennuga kilomeeter siia-sinna tabama, ameeriklased aga olid täpsemad.

GPS-eelse ajastu probleem oli selles, et USA allveelaevade raketid (SLBM) olid üsna ebatäpsed ja kuigi kiired, siis nende Satana positsioone oli piisava täpsusega lootust tabada ainult maismaal asuvate Minutemanide/MX-dega. See aga andis eelhoiatuse vähemalt 15 minutit ja vastane jõudis selle ajaga juba vastata, niiet MAD töötas toona täie raha eest.

[Kapten Trumm]

Huvitava kurioosumina - kuna ameeriklased ei viitsinud/raatsinud oma raketipositsioone niita (ikkagi 1000 tükki ju), siis puistati see mingi mürgise keemiaga üle, et rohi ei kasvaks (raketishaht oli mehitamata). Tulemuseks pidi olema, et täna, kus 550 endist shahti maad on tagasi antud endistele omanikele (450 tk on veel USAF valduses), siis omanikud (enamasti farmerid) on hädas, et karja seal sööta ei saa, rohi ei kasva ja lehmad pidid seda kohta pelgama (ilmselt haistes seda keemiat)

Kuna antud maad võeti alates 50ndate lõpust kohalikelt farmeritelt sundvalduse korras ära (osa protsessis ka, aga enamik kaotas), siis Nursipalu teemal aktuaalne asi. Seal aga võis olla nii, et USAF paigutas oma shahti (st tuumarelva kindla sihtmärgi) näiteks talu õuest 500 m kaugusele, tagades sellega ka elanike aurustamise sõja korral.

Tõsi, raketid paigutati USA kesklääne preeriatesse, kus asutus oli väga hõre ja seetõttu ei saa öelda, et tsiviliste oleks asjata ohtu seatud. Pigem olid ohus need, kes elasid suurlinnades, mille külje all olid allveelaevade baasid, mis olid samuti sihtmärk. Venelased siiski oma allveelaevu päris Murmanskisse ei parkinud, vaid need asusid eemal ümbruskonna fjordides.

[Kriku]

Venelased siiski oma allveelaevu päris Murmanskisse ei parkinud, vaid need asusid eemal ümbruskonna fjordides.

Seejuures võis neid IMHO pigem motiveerida neile omane jälitusmaania.

[Kapten Trumm]

No neid laevu vaatasid peamiselt ameeriklaste satelliidid kosmosest, et neile pole väga vahet, kus kai ääres laev seisab.
Muidu, tuumakonflikti kontekstis jätsid ameeriklased enda elanikkonna üsnagi saatuse hooleks, vailida oli kas hiigelpikk ja ebakindel evakuatsioon (kujutage teedel toimuvat ette) või siis varjumine analoogsetesse kohtadesse, mida meil eufemismiga "varjumiskoht" nimetatakse ja millest varjendi nime kandsid välja vähesed kohad.

Et Moskvas, Lenskas, Kiievis jne miljonilinnades olid päris arvestatavad varjendimahud (Moskvas olen kuulnud arve 2,5 miljonit). Need küll ei konkureeri Soome ega Sveitsi näitajatega, kuid näiteks Washingtonist on palju paremad. Mida ainuüksi juba maksid need sügavad metroojaamad, läänes harrastati selle asemel tänava all sõitvaid ronge.

Kõige sügavam metroovarjend asus muide Kiievis (ja asub ka praegu), "Arsenal", sügavusega 105 meetrit. Muidugi ainus mitte-miljonilinn sügava metrooga on Tbilisi, muidu metroo saamiseks pidi linnas üle 1M elaniku olema, seepärast Balti riikides polnud.

USA varjendivalikute põhjuseks oli üks uuring, mida on ka siin foorumis puudutatud, tuumavõidujooksu alguses taheti teada, mida siis sellega teha ja kuna varjendite ehituse alternatiiviks oli kunstlikult võetud mingi raketibaasi tugevusega varjendite maksumus, siis elegantse kaarega tuli võitjaks analoogne podjobka meil toimuvaga, kus sildistati hulk keldreid, tõsi küll radiatsioonivarjeteks (fallout shelter). Enamasti vähe vastupidavad keldripinnad, tihti akendega jne. Ja noh, korralikku metrood ju säästlik lääne inimene ei rajanud.

Ühesõnaga, kui vaadata fakte, mis puudutavad tsiviilelanike saatust, ei saa kahjuks öelda, et USA oleks NSVL-st inimsõbralikum kuidagi olnud. Pigem oli seal inimene jäetud veel enam saatuse hooleks. Sama käib ka näiteks Suurbritannia kohta, kus raha oli veel vähem ja kogu valmisolek veel nigelam. Eestis olev seejuures ei ole väga eriline näitaja, sest suure tuumasõja kontekstis polnud meie kuigi prioriteetne sihtmärgiala ja meid oleks pommitatud suht vähe, seega panustati siin rohkem evakueerimisele ja varjendeid ehitati ainult neile, kes nui neljaks pidid linna jääma. Moskva, Leningrad jt nn 1. kategooria linnades nüüd vaevalt veerand elanikest elutähtsad olid, kui Tallinnas oli sama arv natuke üle 10%.

[Kriku]

No neid laevu vaatasid peamiselt ameeriklaste satelliidid kosmosest, et neile pole väga vahet, kus kai ääres laev seisab.

Nad ju salastasid maakaarte ka, mida on veel parem kosmosest vaadata

[Taaniel Tina]

Ühesõnaga, kui vaadata fakte, mis puudutavad tsiviilelanike saatust, ei saa kahjuks öelda, et USA oleks NSVL-st inimsõbralikum kuidagi olnud. Pigem oli seal inimene jäetud veel enam saatuse hooleks.

Äkki ameeriklased said aru, et see varjendite värk on Potjomkinlus.
Minutman rakett lendab 28 tuhat km/h.
Moskvalastel on selle puhul varjumiseks mõned miljonid.
Palun selgita ära, kuidas nende mõne minutiga see ära tehakse selles linnas.

[Kapten Trumm]

Kui varjend on 500 meetri piires ja vastav tegevus on korduvalt läbi harjutatud, käib selle täitmine minutitega. Tuumasõda ei hakkaks ootamatult, et USA presidendil tekib hommikul mõte anda ennetav tuumalöök. NSVL eelhoiatusssüsteem vähemalt 80ndatel suutis juba avastada ICBM rakette kohe peale starti, kosmosest. Avastamisel nende väljumisel maakera kumeruse tagant jääb hoiatusaega 15 min.

Küll aga, olles lugenud seda ameeriklaste kirjatööd, meenutab see väga Eestis lauldud lugulaule enne UKR sõda, kus siga ja käo võrdlemise teel on tekitatud olukord, kus iga inimene valiks sea. Kui teha kulude analüüs, kus on kaks varianti, kas 35 bar kandvad supervarjendid linnaelanikele või keldritele siltide panek/flaierite jagamine, siis päris kindlasti kvalifitseerub "jõukohaseks" ikkagi teine variant.

Soomes on tsiviilelanikele mõeldud varjendid suuremas osas 1 bar kandvad elumajade keldrites asuvad, vähem on 2 bar kandvaid (suuremad majad) ning supertugevaid, 6 bar kandvaid nn kaljuvarjendeid on seal üksikuid. Seevastu on kogu linnaelanikkond nendega rahuldavalt varustatud (Helsinki isegi varuga). Seevastu meil annab otsida "varjumiskohta", mis kannaks isegi 0,1 bar.

Vot selline "tsiviilkaitse kui helesinised mäed". Arvan, et ma jagan seda tsiviilkaitse ülesehitust üsna rahuldavalt ja minu teadmiste põhjal ei paista kuskilt ei USA "inimkesksust" ega ka NSVL "nomeklatuursust". Lihtsalt faktid kõnelevad, et NSVL kulutas tavainimese kaitseks tunduvalt rohkem. Ükskõik, mis seejuures olid juhtkonna motiivid ("kahuriliha kogus" jne). Pakasuhhat harrastati peamiselt läänes (see oli tõesti pakasuhha). Vaadake kasvõi BBC tsiviilkaitseteemalisi filmikesi youtubes. Juhtkondasid aga kaitsti hästi igal pool, kõige nomeklatuursem tsiviilkaitse objekt, mida ma lähikonnas tean, pole mitte Kose parteivarjend, vaid Stochkholmi linnavalitsuse varjend linnalähedastes graniitmägedes, mis oma konstruktsioonilt (vedrustatud teraskessoon graniitkoopas) meenutab NORAD-i Colorado mägedes (mõeldud üle elama tuumarelva otsetabamust). Sellega võrreldes on Kose oma "suvakelder". Väike ekskurss, kuna ma näen, et jutt triivib vanasse rappa.

[Kapten Trumm]

Ühesõnaga, kui vaadata fakte, mis puudutavad tsiviilelanike saatust, ei saa kahjuks öelda, et USA oleks NSVL-st inimsõbralikum kuidagi olnud. Pigem oli seal inimene jäetud veel enam saatuse hooleks.

Äkki ameeriklased said aru, et see varjendite värk on Potjomkinlus.
Minutman rakett lendab 28 tuhat km/h.
Moskvalastel on selle puhul varjumiseks mõned miljonid.
Palun selgita ära, kuidas nende mõne minutiga see ära tehakse selles linnas.

Veel üks nope.
Moskva tsiviilkaitsele oli suurim väljakutse Euroopas asunud USA keskmaaraketid (Pershing 2), mistõttu olevat (olen seda lugenud) Moskva metroovarjendites olnud norm, et häire algusest alates tuleb uksed sulgeda kuuenda minuti täitudes, muidu on risk, et mõni potsatab enne maha.
Eks järgmine väljakutse olid allveelaevade Polarised, millega oli Moskva puhul aega 10-15 minutit ja Minutemanid olid päris lõpus oma 20+ minutiga.

See raketi kiirus pole mitte maapinna suhtes, vaid nagu lennukil, IAS ehk õhuvoolu suhtes, raketi lennukaar on väga kõrge (minuteman peaks ära käima 1200 km kõrgusel ja see trajektoor on kaunis pikk.

[Taaniel Tina]

Moskva metroovarjendites olnud norm, et häire algusest alates tuleb uksed sulgeda kuuenda minuti täitudes, muidu on risk, et mõni potsatab enne maha.

Ehk siis reaalselt, kuidas see miljonite varjumine toimub 6 minutiga Moskva suguses linnas? Või New Yorkis?
Äkki ameeriklased sellepärast selliste varjendite ehitamisest loobusidki, kuna maksab palju aga häda korral reaalselt jõuavad sinna vähesed.

[Kriku]

Asjalik värske lugemine nende Rybari muinasjuttude vahele, mis on ka paeluvad, ega ma ei kurda

https://medium.com/@x_TomCooper_x/ukrai ... 34b3cc3ae1

Selle järgi tundub, et Vuhledar oleks iga näitaja järgi ootuspärane koht, kuhu võiks tuumapommi oodata, kui Kremlis peaks sündima põhimõtteline otsus seda kasutada.