www.militaar.net

Laupäeval, 8. oktoobril möödus 72 aastat paljukirjeldatud Tehumardi lahingust Saaremaal. Merekaldal kõrgub mõõka meenutav betoonist ja dolomiidist monument, Lõmalasse viiva tee otsas laiub punaarmeelaste ühishaud ja teisel pool teed mõnisada meetrit Salme poole seisab neutraalse kirjaga mälestuskivi Saksa poolel langenutele. Ohvriterohke lahingu kohta on liikvel palju versioone ja siin on veel üks.

Sõitsime hiljuti oma 85. sünnipäeva tähistanud Ruttar Järveotsaga Salme poole. Ootamatult osutas mees Tehumardi lahingus langenute ühishaua kõrval oleva parkla servas paikneva stendi poole ja ütles, et tema ei saa aru, miks sinna sellist valet on kirjutatud.

Nüüdseks pea pool sajandit naaberkülas Mändjalas elanud Järveotsa lapsepõlv möödus Tehumardi külas. Tema isakodu jääb sambaga tähistatud lahingukohast umbes kilomeetri kaugusele. Lahingupäeval olid nad kogu perega rahulikult kodus.

Kokkupõrge pimeduses

Tollastest sündmustest ülevaate saamiseks sõitsime tagasi Kogula teeristi. Just seal oodanud Kuressaare poolt tulnud sakslased Kogulast lähenevaid venelasi. Järveots selgitas, et siis oli kogu ala lage kuni Salmeni välja. Tee ja mere vahele jäid üksikud suured männid, mille vahel sakslased end peitnudki.

Kuid see oli 8. oktoobri õhtul. Tegelikult hakkasid sakslaste hobuvoorid Sõrve poole liikuma juba kaks päeva varem. Paar nädalat oli Kogula teeristis seisnud sakslaste soomusmasin. «See polnud suur. Ees olid rattad, taga lindid, väikese toruga kahur oli tal peal. Poisid käisid meie kaevust vett viimas, sellise lõbusa olemisega olid,» rääkis Järveots.

Just neil noormeestel tuli tema kinnitusel vastu võtta punaste tankikolonni esimene rünnak. «Kui Nasva sild õhku lasti, siis venelased läksid tankidega ringi ja lähenesid Hirmuste poolt. Kell võis olla kusagil 11 päeval, kui läks laskmiseks. See oli ju kitsas vankritee – tank mahtus täpselt liikuma. Soomukimehed lasid kaks venelaste tanki puruks, ülejäänud kolm kündsid pöörates roomikutega mulda ja kihutasid linna poole,» meenutas eakas mees.

Põgenema pääsenud tankid ei jõudnud kaugele. Nimelt üritasid need Kangru kraavi truubi kõrvalt läbi sõita, kuid kraavikallas oli mineeritud. «Esimene sõitis miini otsa ja teised üksteisele selga, seal nad siis hunnikus olid. Kes nad hiljem lahti tõmbas, ma ei tea,» jutustas Järveots.

Kalendri järgi oli 1944. aasta 8. oktoober pühapäev. Õige lahing läks samas kohas lahti õhtuhämaruses.

«Sakslased olid vist siiski natuke Salme pool. Igatahes praeguse bussipeatuse taga oli järgmisel päeval kõige rohkem venelaste laipu. See oli ikka hirmus asi, mis tehti – lasid vastasel hästi lähedale tulla ja hakkasid tulistama. Siis polnud enam mingeid tanke kummalgi poolel,» märkis meenutaja.

«Ma ei tea, kust see jutt on võetud. Puha jalavägi tuli. Saksa poisid ajasid oma soomuki Rannamäele vanasse kaitsekraavi kinni ja pistsid vist põlema. Samal ajal liikusid teised sakslased mere äärt mööda Salme poole. Need olid juba Mändjalas ja Järvel teelt ära pööranud. Ja enamik venelasi ju ka lahingus ei osalenud. Suurem osa läks otse talude vahelt,» ei suuda Järveots kuidagi leppida tahvlil olevate suurte hukkunute arvudega.

Siis keeras sõjaõnn sakslastele selja. Umbes seal, kuhu 2012. aastal mälestuskivi pandi, põrkasid sakslased venelastega uuesti kokku, ja siis oli langenuid mõlemal poolel. «Laskmise järgi oli ju pimedas näha, kus keegi on,» selgitas kunagine Tehumardi küla elanik. Järgmisel päeval läks Järveots koos teise poisiga olusid uurima. Salme servas oleva Tasi talu juures olid venelased poistel vastas, kaugemale neid ei lastud.

«Ei seal olnud mingeid telke. Kogu põld oli neid [mehi] täis – pikali maas, sinelid ümber pea mässitud,» kirjeldas eakas mees uusi «vabastajaid».

Poisid läksid üle lahinguvälja tagasi ja jäid haudu kaevanud punaväelastele pihku. Nad kamandati appi laipu kokku tassima. Ruttar tunnistas, et hirm oli suur, sest 1941. aasta sügisel oli Nõukogude ohvitser nende poole Järvel püstolist tulistanud, kui nad sõpradega põlevat autot vaatama läksid.

«Ühe laiba lohistasime sineli peal kohale. Selle ühishaua kohal oli selline pikk kitsas kraav kaevatud. Võib-olla põlve kõrguselt visati neile mulda peale. Kuid see oli nii kitsas ju. Laibad ei tahtnud hästi ära mahtuda – jäid niiviisi kaardu, õlg õla kõrval. Neid matjaid palju polnud, ehk kuus tükki. Sidusid siis traadi põlve kohalt ümber jala ja mitu tükki oli neil korraga järel. Sakslaste jaoks oli eraldi auk natuke Salme poole, aga neid polnud ka palju, kas 12 tükki,» kirjeldas Järveots lahinguväljal avanenud vaatepilti.

Stendil valed fotod

Tapetutel võeti saapad jalast – isegi kulunud jalavarjud. Meeste keskel oli ka üks naisterahva laip. «Ei, kohalik ta polnud, ehk oli mõne sakslase pruut,» oletas ta. Järgmise laiba järgi minnes pagesid poisid minema, keegi neid taga ajama ei hakanud.

Kokku on Tehumardi ühishaual olevatel dolomiittahvlitel 194 punaväelase nimed. Neist vähemalt 70 eestlased. Järveotsa arvates on see arv ilmselgelt liialdatud.

«Nad tõid siia surnuid ka Läätsalt. Sakslastel oli seal korralik kaitseliin, vist isegi kaks. Salme poolt kostis jälle hurraa ja pärast kaevati kraavi pikemaks. Seda hurraad oli oma seitse või üheksa korda,» lausus Järveots.

Lahingus kadunuks jäänud meeste suurt arvu põhjendab ta sellega, et mitmed Saksa sõdurid olid veel järgmisel päeval Keskranna kandis metsas peidus. Paar oli isegi ratsahobustega.

Stendil olevate fotode kohta arvas Järveots, et Tehumardil need küll tehtud pole. «Oleks siin sellist tehnikat vedelenud, oleksime seda näinud. Siinsamas stendide taga oli üks põlenud kahehobusevanker külili, aga hobuseid ees polnud, ning siis see sakslaste soomuk, selle viisid venelased umbes aasta pärast minema. Pärast veeti meie põllule 26 tanki ja muud masinat kokku. Seal sai siis ronitud ja uuritud,» muigas ta.

Kommentaar

Hanno Ojalo

Eesti Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi liige

Olen Tehumardi lahingust pikemalt kirjutanud kahes raamatus – «101 Eesti lahingut» ja «Laskurkorpuse kojutulek». Artikli selle osaga saab nõustuda, et Tehumardi kanti maeti hulgaliselt ka mujalt kaugemalt toodud langenuid. Samas on artiklis juttu ka teistest relvakokkupõrgetest Nasva piirkonnas. Kui pikka aega kinnitati, et Tehumardi lahingus langes kokku 300–400 meest, siis nüüd ollakse pigem kaks–kolm korda väiksemate arvude juures. Kuid siiski ei saa ühe hilisema lahinguvälja (või selle osa) pealtnägija hilisemate kinnituste põhjal ümber teha kogu eelnevat uurimistööd. Kindlasti on nimetatud lahingu osas vaja teha veel täiendavat uurimistööd.

sünd. 26.08.1917 Virumaa, Vaivara vald.

Sundmobiliseeritud 26. juulil 1941a vastavalt 22. juuni 1941 NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidium seadlusele “Sõjaväekohuslaste mobiliseerimisest”. Tööpataljonis.
Arhangelski obl. Ljavlja. Ehitustöödel, Eesti korpus. [ar R140].

Elukutse: 1.maaler "Zagotzerno" realiseerimise baas; 2.tuletõrjuja. [ar R140].

Eesti 249 Laskurdiviis (v.p.Nr.24676), 917. Laskurpolk (v.p.Nr.16626),
1 pataljon?? Reamees-laskur.
Polgu komandör: Alampolkovnik Peeter Liivak
1.pataljoni ülem: Major Grigori Karaulnõi

Sai surmavalt haavata 08.10.1944 hilisõhtul; suunati haavatuna 267.meditsiinipataljoni (267 ОМСБ (267. Отдельный медико-санитарный батальон - медсанбат); suri 09.10.1944 kell 00:30 verekaotusesse; maetud Kärla surnuaiale; VF "Memoriaal" (Мемориал) arhiividokumentide matmiskoha kirjelduste ja ühishauda maetud teiste langenute nimede järgi haud üles leitud 2013 suvel; peale sõda paigaldatud hauakivil perenimi vale (vigaselt kirjutatud) ja seetõttu senini leidmata/tuvastamata olnud

Nasva jõel olnud kaitsepositsioonidelt taandus Saksa vägede 23. jalaväediviisi 67. Potsdami grenaderirügemendi kaks pataljoni (700–750 meest). Pärast seda, kui taanduva väegrupi juhtkonnani oli jõudnud teave Nõukogude vägede olemasolust Tehumardi lähistel, suundus 67. rügemendi 2. pataljon (komandör hauptmann Klaus Ritter) vastavalt käsule maanteed mööda edasi, et siis üllatusrünnakuga Nõukogude vägedest läbi murda. Ühtaegu eraldus Järve kõrtsi lähistel kolonnist rügemendi 1. pataljon (komandör hauptmann Hermann Ulrichs) ning vastavalt käsule suundus lahingus osalemata piki mereranda Sõrve poolsaarele.

Samal ajal liikusid pealetungivad Nõukogude väeosad, hoidudes lahingust Nasva jõel kaitsele asunud Saksa väeosadega Lääne-Saaremaa suunas, möödudes Mullutu-Suurlahest põhja poolt. Sellest möödumise järel asus Sõrve poolsaare poole tungivate Nõukogude vägede etteotsa 249. Eesti Laskurdiviisi 307. üksiku tankitõrjepolgu baasil loodud tugevdatud eelsalk (umbes 370 meest, komandör major Vladimir Miller), mis jõudis 8. oktoobri õhtuks Tehumardi küla juures mere lähistele. Veidi hiljem jõudis Kogula poolt tulles Kuressaare-Sõrve teeni ka 917. Laskurpolgu 1. pataljon (umbes 300 meest, komandör major Grigori Karaulnõi). Puuduliku luure tõttu puudus Tehumardini jõudnud Nõukogude väeosade juhtkonnal kuni lahingu alguseni teave Nasva poolt taanduvate Saksa väeosade olemasolust.

Ööpimeduses puhkenud lahingu käigus muutis lahingus osalenud Saksa pataljon Nõukogude armee 917. Laskurpolgu 1. pataljoni kiiresti võitlusvõimetuks, kuid kohtas siis endale üllatuseks järgnevalt 370. üksiku tankitõrjedivisjoni baasil moodustatud võitlusgruppi, kellega arenes paljuski stiihiline kokkupõrge, mis peagi muutus mõlema poole jaoks ohvriterohkeks käsitsivõitluseks. Omasid ja vastaseid eristati peamiselt peakatte järgi.

Lahingus vahetult osalenud Saksa vägede 67. Potsdami grenaderirügemendi 2. pataljon kaotas läbimurde käigus hukkunute ja teadmata kadunutena umbes 200 meest 360-st, tagades selle ohvri läbi oma rügemendi 1. pataljoni kaotusteta jõudmise omade juurde. Nõukogude poolel hukkus vahetult lahingus ligi 200 meest, nende hulgas rida juhtivaid ohvitsere eesotsas 307. üksiku tankitõrjepolgu komandöri V. Milleriga. Lahingus vigastada saanud Nõukogude sõjameeste arvu kohta usaldusväärsed andmed puuduvad.

Tehumardi lahingu tõttu Nõukogude vägesid tabanud ajutine peataolek seiskas Nõukogude vägede seni kiirelt kulgenud pealetungi Saaremaal enam kui ööpäevaks. See võimaldas Saksa vägedel asuda edukalt Sõrve poolsaart kaitsma.

Nõukogude propagandistid kujutasid Tehumardi öölahingut oma vägedele võidukana. Aastal 1967 avati lahingupaiga lähistel mõõgakujuline betoonist ja dolokivist Tehumardi mälestussammas (autorid: Riho Kuld, Allan Murdmaa, M. Varik) ning toonased võimud muutsid kunagise lahinguvälja vahetu naabruse Nõukogude sõjaveteranide keskseks kultuspaigaks Saaremaal.

Lembehetkedeks Tehumardi lahingus aega ei olnud
Autor: Raul Vinni. „Saarte Hääl“-e ajakirjanik :
07/10/2013

Tehumardi lahing on üks legendaarsemaid II maailmasõja ajal Eestis peetud lahinguid. Hiljuti ilmunud Saaremaa Muuseumi Kaheaastaraamatus kirjutab Raul Salumäe, et tegelikult pole ajaloolastel ligilähedastki ettekujutust, mis 70 aastat tagasi oktoobri alguses Tehumardil toimus. Raul Salumäe võtab teema pikemalt kokku intervjuus Saarte Häälele.

Teie jutust kaheaastaraamatus võib aru saada, et Tehumardi lahing polnud siiski päris selline, nagu seni laiemalt teatud on.
Tuleb tunnistada, et Tehumardi lahingut kajastavate seni kättesaadaval olnud materjalidega põhjalikumalt tutvunud ajaloolastelgi pole ligilähedastki ettekujutust, mis seal Tehumardi küla rannaniitudel 1944. aasta 8. oktoobri hilistel õhtu- ja varastel hommikutundidel õigupoolest juhtus.

Olemasolevad andmed on fragmentaarsed, segiläbi tahtlike ja tahtmatute moonutustega ning nende põhjal sündinud kirjeldused on enamasti järjepanu üksteise pealt maha kirjutatud, tõest üpris kaugel, parimal juhul ehk siiski vaid tugevalt moonutatud. Tõese andmestikuni väljajõudmiseks pole praegu ka paremini rahastatud teadusasutustes töötavatel ajaloolastel kuigi suuri lootusi.

Mis tegelikult toimus?
83 aastane Rakverelane Abel Haidak :
05/10/2012

Minu õemees Nikolai Noobel oli II maailmasõjas Nõukogude armee eesti laskurkorpuses luuraja. Ta oli korduvalt käinud koos teise eestlasega Saksa sõjaväe SS-mundrisse riietatult sakslaste tagalas luurel. Nikolai Noobel rääkis mulle enne manalasse varisemist, juba Eesti riigi taasiseseisvuse ajal, Tehumardi lahingust järgmist:

8. oktoobril 1944. aastal saadeti ta koos eestlasest kaaslasega luurajana tankidessandi koosseisus sakslaste kindlakstegemiseks Tehumardi teeristi suunas teele. Tankikolonnis oli üheksa või kümme tanki umbes 110–120 sõduriga. Teele asusid nad õhtupoolikul, mõni tund enne päikese loojangut. Tehumardi teeristile jõudsid veidi enne päikese loojumist. Nikolai istus oma kaaslasega teise tanki peal. Tankikolonn peatus. Nende tanki juht sirutas oma ülakeha tankiluugist välja ja küsis Nikolailt sigaretile tuld.

Eemalt Kuressaare poolt lähenes jalaväekolonne koos raskerelvastust vedavate sõidukitega. Kuna loojuv päike paistis otse silma, siis ei saanud nad aru, kas tulijad on omad või vaenlased. Õemees ja ta kaaslane kui luurajad tundsid hästi sakslaste rivistust kolonnides liikumisel ja arvasid, et need ei ole omad. Laskurkorpuse kolonnid liikusid rännakul rohkem lambakarja moodi. Vaatepilt tegi neid ärevaks, kuid nad ei julgenud paanika tekitamise vältimiseks öelda, et need on taganevad sakslased.
Nad pingutasid oma varustuse rihmad ja seadsid end valmis tankilt maha hüppama – luurajatel ei olnud kohustust lahingus osaleda. Nad uurisid maastikku, kustkaudu kõige kiiremini kuulide eest varjule jõuda.

Esimene kolonn lähenes kiiresti. Kolonni ees marssis mingi ülemus. Esimeselt tankilt hüppas maha tankikolonni juht. Kohendas oma riietust ja hüüdis siis “Какой полк?” (“Milline polk?”). Vaid hetkelise vaikuse järel tärises automaadivalang ja tankikolonni juht vajus kokku nagu kott. Sekunditki viivitamata hüppas õemees koos kaaslasega tankilt. Enne kui nad varjava künkakese taha jõudsid, läks lahti põrgulik laskmine. Kuulid vingusid nende ümber, kuid õnneks ei tabanud ja nad jõudsid ohutusse tsooni. Relvade põrgulärm kestis vähemalt pool tundi. Vahepeal oli päike loojunud.

Luurajad võtsid suuna baaslaagri poole, kust nad olid teele saadetud. Sinna oli umbes 10–12 kilomeetrit. Paari tunniga jõudsid nad kohale ja kandsid otsemaid ette, mis oli toimunud Tehumardi teeristil. Baaslaagrist ei julgetud öösel uut tankidessanti välja saata ja otsustati oodata hommikuni. Sealsed hobuvarustusvooride sõdurid (nn voorirotid) jõid trofeena saadud Prantsuse konjakit ja hammustasid suupisteks lihakonservi peale.

Hommikuks ei ilmunud baaslaagrisse ühtegi sõdurit eelmisel päeval väljasaadetud tankikolonnist. Seati kokku uus tankidessant, mis läks teele. Luurajad istusid nüüd teejuhtidena esimesel tankil.
Pilt, mis Tehumardi teeristil avanes, oli kohutav ja iiveldama ajav. Purustatud ja põlenud Vene tankide hulgas oli ka mõni Saksa tank. Kõikjal laibad – nii Vene kui Saksa mundris – ja moondunud kehaosad. Selle tankijuhi, kelle sigaretile õemees tuld oli andnud, ülakeha lebas tankil. Laibal oli suus kustunud sigaret. Äärmiselt võigas vaatepilt. Kohe alustasid tegevust kohale jõudnud “voorirotid”, kes lasksid end pildistada vaenlase laipade taustal, otsides kõige jubedamaid taustu.
Umbes nädala möödudes jagati “voorirottidele” medaleid Tehumardi teeristi lahingus üles näidatud vapruse eest. Õemees hakkas ütlema, et ükski neist medalisaajatest selles lahingus ju ei osalenud. Tema tuttav ohvitser, kelle rinnal rippus samuti vast saadud medal, hoiatas teda, et kui ta tahab veel ka järgmisel päeval elada, siis hoidku oma suu selle koha pealt igavesti lukus.

Nikolai mõistis, milles asi, sest tema kaaslane oli juba mõni päev pärast Tehumardi lahingust põgenemist jäljetult kadunud. See tegi õemehe väga ettevaatlikuks ja ta polnud sellest totaalsest valest varem kellelegi rääkinud. Seega said vapruse eest medali need, kes lahingust osa ei võtnud.
Ma küsisin siis, miks ta kohe pärast Eesti riigi taasiseseisvumist ei kummutanud seda Nõukogude armee absoluutset valet Tehumardi lahingu kohta. Ta vastas mulle, et siis oli veel palju neid KGB tegelasi, kes olid kõigeks võimelised. Ta tahtis edasi elada, kuigi oli sõjainvaliid. Jala oli ta kaotanud mõni nädal pärast Tehumardi lahingut, olles Saksa sõduri mundris vaenlase tagalas luurel.

Kohe pärast sõja lõppu räägiti, et Saksa sõdurid tulid öösel peale, kui Vene sõdurid olid laagris. Ja ka vastupidist: et Vene sõdurid tulid peale, kui sakslased olid laagris puhkamas. Tundus imelik, et räägiti kahte moodi. Samuti jutt, et pimeduses katsuti juukseid. Sakslastel olnud “pikad juuksed”, venelastel paljakspügatud pead. See kõik oli “voorirottide” arulage väljamõeldis.

Tehumardi öölahing

22. septembril 1944 langes Punaarmee kätte Tallinn. Saksa väeosad taandusid Lääne-Eesti saartele ja asusid nende kaitsele selleks, et laevaliikluse kaudu Läänemerel toetada Lätis võitlevat Kuramaa väe-gruppi. Saarte kaitse üldjuhiks määrati septembris 1944 Saksa 23. jalaväediviisi ülem kindralleitnant Hans Schirmer, kellele oli teada, et Punaarmee valmistub Eesti saari ründama kolme korpuse ehk 9 diviisi jõududega. Saaremaale koondatud Saksa väeosade arvule vaatamata sai Schirmer väga hästi aru, et Lääne-Eesti saari ta oma käes kuigi kaua hoida ei suuda. Muhu saarele taandunud 2000 eesti võitlejalt võeti relvad ning saadeti Neuhammerisse täienduseks taasformeeritavale 20. Eesti Relvagrenaderide Diviisile.

5. oktoobri hommikul alustas Punaarmee 8. Eesti Laskurkorpus ameeriklastelt saadud amfiibautodel ja dessandipraamidel tugeva suurtükitule katte all Väikese Väina dessanti. Järgmisel hommikul alustas dessanti ka 109. Laskurkorpus. Schirmeri käsul hakkasid punaarmee dessandi vastu võidelnud saksa väeosad taanduma Salme küla juurde loodud kaitseliini taha.

8. oktoobri õhtuks jõudsid Tehumardi küla juurde 249. Eesti Laskurdiviisi 307. üksiku tankitõrjediviisi baasil loodud tugevdatud motoriseeritud eelsalk (ca 370 meest) major Vladimir Milleri juhtimisel ning major Grigori Karaulnõi juhitud 917. polgu 1. pataljon (ca 300 meest). Mõlemad komandörid ootasid endale Kuressaarest appi 7. laskurdiviisi 27. laskurpolgu võitlejaid. Kumbki mees ei teadnud, et samal päeval hakkasid nende väeüksuste poole liikuma ka Nasva jõe liini kaitsel seisnud Saksa vägede 23. jalaväediviisi 67. Potsdami grenaderirügemendi kaks pataljoni (ca 700 meest). Saanud teada, et Tehu-mardi lähistele on ette jõudnud Punaarmee üksused, jätkasid 67. rügemendi 2. pataljoni 350 sõdurit hauptmann Klaus Ritteri juhtimisel liikumist Sõrve maanteed mööda Tehumardi poole, lootes üllatus-rünnakuga seal paiknevast vastasest ööpimeduses läbi murda. Järve kõrtsi lähistel eraldus ühisest kolonnist 67. rügemendi 1. pataljon, liikudes käsukohaselt lahingusse sekkumata piki mereranda hauptmann Hermann Ulrichsi juhtimisel Sõrve poolsaare suunas.

2. pataljoni kolonni eesotsas liikunud Klaus Ritter andis oma meestele käsu mitte mingil juhul tulistada enne, kui tema on selleks loa andnud. Kella poole kümne ajal jõudsid Ritteri mehed Karaulnõi pataljo-ni sõduriteni, kes pidasid sakslaste kolonni Kuressaarest saabuvateks punaarmeelasteks. Kottpimedas jätkasid sakslased teed Salme küla suunas ümbritsetuna Karaulnõi pataljoni meestest. Läbinud nõnda sadakond meetrit, tulistas Ritter esimese lasu, mille järel avasid marutule ka temale alluvad sõdurid. Sõrve maanteel ööpimeduses puhkenud lahingus 917. Laskurpolgu 1. pataljon purustati. Ei teatud seda, et ees ootab palju tugevam vastane.

Umbes viie minuti pärast jõuti major Milleri motoriseeritud eelsalgani. „Ärge laske, omad!” karjusid eelsalga ohvitserid uskudes, et on eksikombel langenud appi ruttava Punaarmee üksuse tule alla. Kuid valgusrakettide ja leekkuulide kumas avastati, et tuld annavad sakslased. Lahingu esimestel minutitel langes eelsalga komandör major Vladimir Miller. Süttisid soomukid, heites lahinguväljale valgust.

Metsikus tulemöllus läks lahti halastamatuks öiseks käsitsivõitluseks. Käiku läksid täägid, pussnoad, labidad, rusikad. Öisele lahinguväljale jäi 190 Ritteri meest. See oli hind, mis tuli tasuda oma rüge-mendi 1. pataljoni ja enda pataljoni ülejäänud meeste kaotusteta jõudmise eest Sõrve säärele omade juurde. Umbes 200 meest langes nõukogude poolel, nende seas paljud Venemaa tööpataljonidest koju tagasi jõudnud eesti noormehed. Ka mööda rannikut liikuv Ulrichsi pataljon sattus Punaarmee üksuste rünnaku alla. Kuid raskekuulipildujate meeskonnad päästsid olukorra, võimaldades 1. pataljoni mees-tel suuremate kaotusteta Sõrve poolsaarele pääseda.

Tehumardi lahing seiskas mõneks ajaks Nõukogude vägede seni kiirelt kulgenud pealetungi Saare-maal, mis võimaldas Saksa väejuhatusel organiseerida Sõrve poolsaare kaitset kuni 24. novembrini 1944, mil Eestimaa pinnalt lahkus organiseeritud korras viimane saksa sõdur. Saksa 23. jalaväediviisi 67. Potsdami grenaderirügemendi kahe pataljoni läbimurde eest Sõrve poolsaarele ning ligemale 500 sõduri päästmise eest kindlast surmast annetati hauptmann Klaus Ritterile Raudristi Rüütlirist