www.militaar.net

Tere!

Mõned meenutused 1944 aasta sügisest Holstre kandist. Isa August on sündinud 32 aastal ja sõja ajal oli veel poisike. Enamus mälestusi tema suust kuuldud. Ajasime siin üks õhta juttu ja arvasin,et vast teilgi huvitav lugeda.

1944 a. Augusti kuul Pirmastu ja Nõmme vahel sõitsid vankritega kaks või kolm saksa mundris eesti meest ja samal ajal juhtusid üle lendama kaks vene lennukit mis tulid Koordi poolt ja nähes sõdureid tulistasid pardarelvadest. Mehed jäid ellu aga kaks hobust said surma. Ühel hobusel oli rusikasuurused augud küljepeal. Mehed pidid vedama midagi Pikasilda,kuna rinne oli seal. Kuskil viisteist aastat tagasi leidsin isegi ühe lõhkise kesta mis oli sellest päevast pärit. Need kestad olid vedelenud ristteest pisut edasi Tilli järve poole. Millalgi 80-ndate algul või keskel kui siin oli suurem teeremont,lükati sahaga ka teeääri siledamaks. Üksikud padrunikestad tulid ka välja.
22 Septembril 44 aastal taganesid Võrtsijärvelt tulnud saksa mundris eesti sõjamehed Verilaske poolt Pirmastu peale. Pirmastu pealt pidid nad minema Pärnu peale.
Mehed olid mootorratastega ja hobuvankritega. Mootorrattaga mehed olid käinud sees Tilli talus ja ajanud pererahvaga juttu. Rääkinud,et taganevad Pärnu peale. Samal päeval lasti õhku ka Tilli sild kahe järve vahel. Praegu on see koht ilma truubita ja vast paljud teavad seda kohta,kuna see asub Tilli ja Rõika järve vahel. Traktoriga ja jala saab sealt ka praegu läbi... Suviti kui vesi on madalam saab ka autoga läbi oja sõita.
Taganedes jäeti maha bensiinivaat mis lasti leekkuuliga põlema. Ristee peale jäeti maha ka mürsukaste. Igas kastis oli üks mürsk olnud. Umbes 100 mm. Isa August tõi need kodu ja võttis lahti... Väävli võttis välja. Selle väävliga tõmbas pliidi lõõri peale jutte ja prussakad kadusid ära.
Jakobi kuusikust leidis isa ka ühe saksa puuvarrega granaadi, mille koju vedas. Seda ei julenud muidu lahti lasta,kui sidus kopli aia külge kinni ja tõmbas hobuse juhtimise ohjadega lahti,ise oli kõhuli maas olnud. Vend Juhan oli ka kampas olnud. Kõva pauk oli käinud,kõik maja aknad värisesid. Mamma oli tulnud ukse peale ja öelnud: "Poisid mis teete?" Niipalju oli ikka poisikestel aru,et peovahel seda granaati näppima ei hakanud. Seda olid nad juba varem kuulnud,et sakslased loopivat taganedes nupuga asju maha nagu täitesulepea ("nagu pastakas") ja käes lõhkevad granaadid. Eks jutud levisid.
Elektrimehed vedasid mõned aastad tagasi meile õuepeale uusi kaableid,maaseest tulid välja kaks saksa püssigranaati,üsna viletsas seisus olid. Siin õue peal oli vanasti tiik olnud ja eks loobiti aja jooksul prahti täis. Leidsin kuskil üle pooleteise meetri sügavuselt isegi katkise vene kraadiklaasi...42 a. oma. Need püssigranaadid aga tundusid mulle kahtlased ja kuna tegu oli ohtliku leiuga siis helistasin Päästeametisse ja poisid viisid need kenasti minema. No ei tea kui ohtlikud aga parem karta kui kahetseda. Pole ma ka ju mingi suur spets....
Me arutasime siin isaga,et võibolla siis vanaema need siia tiiki loopis. Seda juttu on ka mujalpool kuulda olnud,et naised viskasid kõik ohtlikud asjad kas kaevu või tiiki.... Ei mäletanud isa sellest rohkem midagi.

Kui sakslased taganesid siis hoiatati rahvast,et kui venelane tuleb siis tapab kõik. Paljud põgenesid selle hirmus minema. Ka isa koos vend Juhaniga panid ärevatel aegadel talu alla metsa saksa telgi püsti ja magasid öösiti seal. Küüni otsa kaevati auk ja maeti soolaliha igaks juhuks koos piimanõuga maha. Häda korral oleks sealt saanud midagi võtta. Muid asju ei peidetud. Ilmad olid ka väga ilusad ja soojad olnud. Õnneks läks sõda siit mööda....,sest venelane tuli hoopis mujalt Pikassilla kaudu. Siin Nõmmes olid kaevikud kaevatud paraleelselt Nõmme-Loodi teega. Isa oli vennaga seal kolamas käinud ja iga natukese maa tagant oli kaevikutest liiva seest tulnud pakkidena saksa vintpüssi padruneid välja. Vennad korjasid neid ja vedasid lausa seljakottidega koju. Neil oli ka kahe peale üks saksa vint olnud. Käisid mööda metsi ja küla ja muudkui plärtsutasid. Öösiti hoidsid püssi aida trepi all. Praegugi on seal need naelad olemas mille peal püss seisis.... Püssiga oli juhtunud selline lugu,et vallamajast oli Mammale teatatud,et: "Salme,.......too püss ära!" Egas siis ei tohtinud ju kellegil relvi olla ja karistused olid ka suured. Aga kohalike asi,ei hakatud väga numbrit tegema.
Veel olid nad leidnud kuskilt ühe nagaani koos mõne padruniga. Olid mõne paugu teinud,padrunid olid otsa saanud ja muud ei oskand vennad teha kui viskasid selle keset teed maha.....
Veel on meenutada,et tolle aasta Augustikuul, kui juba oli kuulda venelase pealetungist siis siitkandist põgenes ka Katimärdi taluperemees Ants koos oma naisega. Katimärdi talu,endise "Õitsengu" kolhoosi kontor, hiljem aga Mustapali kauplus,praegu vist seisab tühjana. Isa oli siis parasjagu karjas olnud,kui nägi Antsu kõndimas hobusevankri kõrval saksa ohvitseri hallis mundris,revolver vööpeal ja naine vankris. Olid siit Rebase talust mööda läinud vaikselt. Külapeal oli kuulda olnud,et tahtvat põgeneda välismaale. Kas nad ka kuhugile jõudsid,pole teada. Vähemalt tagasi ei tulnud. Kahjuks on isa unustanud Antsu perekonnanime. Kindlasti keegi vast teab või saab hiljem järgi uurida.

Nendele sündmustele saan veel lisada oma kadunud ema Maria mälestused. Umbes samal ajal kui mehed Võrtsijärvelt taganesid juhtus selline lugu Väluste kandis. Nimelt taganesid eesti mehed arvatavasti Võrtsijärve ligidalt ja samal ajal mineerisid sillad. Kahjuks oli tulnud veel üks mahajäänud väike auto kahe saksa ohvitseriga ja see auto lendas õhku Saare silla ligidal. Olid noored saksa poisid olnud. Peale plahvatust olid täitsa terved välja paistnud aga miin tappis ikkagi ära. Neilt võeti dokumendid taskust ära ja seal olid olnud ka perest pildid. Need dokumendid ja pildid sai vanaema Anna oma kätte. Need käisid ka Siberi teekonna 49-57a läbi ja jõudsid tänu emale ja vanaemale Viljandisse Vase või Vene tänava korterisse,kus läksid õnnetul kombel kaduma. Õnneks näitas kadunud ema mulle selle matmiskohe kätte. Sellest olen rääkinud ka mõnele heale sõbrale. Kurb lugu küll,sest praegu oleks olnud omastele hea näidata nende matmiskohta..... võibolla keegi võtab selle asja uurimise ette. Igaljuhul väga kurb lugu. Ma ise olen mõelnud,et vast olengi viimane kes seda lugu mäletab. Ja ennem see ei lõpe,kui poisid leitud.
Nendest lugudest olen võibolla eraldi ka kuskil kirjutanud aga nüüd on ühe koha peal koos.
Järgneb millalgi...

Ootan huviga järge!

Väike parandus muidu igati heale ja huvitavale loole - pastakaid sel ajal vaevalt saadaval oli, need tulid mõnikümmend aastat hiljem.

TALUPOEG TALUJA kirjutas:...sakslased loopivat taganedes nupuga asju maha nagu pastakad ja käes lõhkevad granaadid.

isakene kirjutas:Väike parandus muidu igati heale ja huvitavale loole - pastakaid sel ajal vaevalt saadaval oli, need tulid mõnikümmend aastat hiljem.

TALUPOEG TALUJA kirjutas:...sakslased loopivat taganedes nupuga asju maha nagu pastakad ja käes lõhkevad granaadid.

Tunnistan viga. Pigem siis ikkagi täitesulepea
Parandan kohe ära. Juhtub,juhtub. Ka mina eksin. Vähemalt minu jutus UAZ-ga ei aeta külavahel ringi....

T.

TALUPOEG TALUJA kirjutas:

isakene kirjutas:Väike parandus muidu igati heale ja huvitavale loole - pastakaid sel ajal vaevalt saadaval oli, need tulid mõnikümmend aastat hiljem.

TALUPOEG TALUJA kirjutas:...sakslased loopivat taganedes nupuga asju maha nagu pastakad ja käes lõhkevad granaadid.

Tunnistan viga. Pigem siis ikkagi täitesulepea
Parandan kohe ära. Juhtub,juhtub. Ka mina eksin. Vähemalt minu jutus UAZ-ga ei aeta külavahel ringi....

T.

las ta olla "nagu pastakas" - mõni noorema põlvkonna esindaja ei tea täitesulepeast midagi.
pole kuulnud, pole näinud.

Peale seda kui sakslased olid Eesti okupeerinud siis loodi Viljandisse kaks või kolm vangilaagrit. Laagritest hakati andma taludesse sõjavange töölisteks. Välja anti ainult ukrainlasi ja muudest rahvustest sõdureid,venelasi ei antud. Ei usaldatud venelasi.
Meie mamma- Salme käis linnas ja tõi ka siia ühe Ukraina noore poisi. Nimi oli Ivan Novossad. Ta töötas siin niikaua kui Saksa valitsus Eestis oli. Kaks aastat ja kaheksa kuud.
Ivan oli olnud Ukrainas traktorist. Siin õppis keele täitsa selgeks. Rääkis puhast eesti keelt. Tegi siin kõiki talutöid. Tegi isegi siin meie vanaisa tööriistadega omale säärsaapad valmis. Talus külvas,kündis ja tegi muid töid hobustega. Meil oli kaks hobust ja kuus-seitse lüpsilehma,lambad,sead,kanad. Ukrainlasi usaldati niipalju,et keegi ei kontrollinud mida sulane talus tegi ja kus on. Mamma oli lasknud poisile ka rätsepal kõik riided teha,et paremini välja näeks. Laagrist oli poiss tulnud pluuse väel,pilotka peas ja vöö pükste peal. Patinkad oli jalas ja säärte ümber olid rätid mähitud. Oli üsna räbal välja näinud.
Siis kui kõige külmem talv oli sõja aegu,tuli Holstre-Nõmme terve väeosa autodega. Laagri asukoht oli Nõmme koorejaama vastas kohe üle tee( Rebase küla poolt Loodi poole üle Viljandi-Rõngu mnt. paremat kätt).Kolhoosi aegu oli selle kohapeal saekaater.....
Vahepalaks niipalju,et kes teab Holstre-Nõmme krossirada siis sõja aegu oli seal kohalike inimeste põllumaad. Pintsli Jaani maad olid selle kohapeal kus hetkel elab krossiraja valvuriproua... Üldiselt kehva maa oli olnud,liivane.... Einroosi ja Pintsli maade vahel oli veel üks talu olnud-Jaan Kütt,suur ja tugev mees oli seal elanud,nüüdseks pole seal midagi enam alles. Terve see küla äär oli väikseid talusid täis. Kes tsaariarmees 25 aastat olid ära teeninud need said omale väikese maalapi... popsikoha. Rahvas vanasti oli rääkinud...

Supikatlad olid veoautodel järel olnud ja tehti süüa kohapeal. Sõdurid jagati taludesse laiali,kuna käre pakane oli väljas. Siia Rebase tallu tuli viis saksa sõdurit. Ühe toa said sõdurid siin omale kasutada. Põhud said pandud maha põrandale,seal nad maas magasid ja hommikul läksid Nõmme sööma,õhta hilja tulid jälle tagasi. Nii olid nad kaks nädalat siin puhkusel. Püssid olid siin toas seinapeal reas,kaasa neid siit ei võetud,läksid ilma. Vööpeal olid neil saksa püssitäägid ja teiselpool gaasimask.
Tõid ka vahest lastele komme ja marmelaadi.....
Ükskord sattusid sakslased siia päeva aegu ja nägid vangi ja kohe küsisid,et kustkohast ta pärit on. Niipea kui kuulsid,et tegu on ukrainlasega,patsutasid õlale ja ütlesid: Gut,gut. Üks sakslane andis oma püssi talle kätte proovida,see oli olnud vene vint mis neil eraldi kaasas. Ja vang hakkas lukuga lõksutama ja pildus padrunid salvest välja. Püssi ots oli ülespoole ja järsku käis üks pauk ära. Kuul lendas uksepiita. Siis võttis sakslane püssi tal käest ära ja pani tagasi seinapeale..... sellega asi lõppes.
Isa August poisikesena käis temaga koos Peedi all heinal,kus ta niitis vikatiga maha heina ja hiljem peale kuivamist tõstis küüni. Meie talul oli seal üks väikene heinaküün. See oli mitu kilomeetrit talust eemal,Pullilt veel edasi kõmpida kilomeetri jagu Mustapali poole. Talumaade tagasisaamise aegu käisime seal ka vaatamas aga ei olnud enam küünist haisugi. Seal oli olnud veel väikene kasetukk,kust sai kütet toodud talvel hobusereega. Pikad sirged kased,tutid ladvas....

Üks sakslane käis ka naabertalus Pullil. Üks hommiku tuli ja ütles: Maimu gut,gut.........
Sõja ajal koguti siin taludest Saksa sõduritele kindaid,sokke,mütse,kampsuneid ja muid riideid. Saksa sõdurid olid siin külmetanud,kaks sinelit oli üksteise seljas olnud,pilotka kõrvad olid alla tõmmatud,et soojem oleks.
Hiljem, kui sakslased hakkasid siit ära minema,ütlesid,nemad lähevad Moskva alla ja siis on Moskow kaputt! Sakslastel oli siis juba plaan kindlalt Moskva ära võtta aga plaanid olid suuremad....kui välja kukkus.

Augustis 1944 anti käsk Viljandist,et vang tuleb tagasi viia. Mamma viis vangi linna tagasi ja rohkem ei ole sellest mehest kuulda midagi olnud. Tore poiss oli olnud,kogu pere sai temaga hästi läbi. Koos tehti hulga tööd ära.
Minu kadunud ema Maria kirjutas peale sõda Ukrainasse järelpärimise,et kas selline inimene on olemas. Sealt vastati,et vaja on isanime. Kahjuks seda keegi ei teadnud ja sealt öeldi,et sellise nimega mehi on Ukrainas sadu....... Ei saanudki me midagi teada.
Praegu on kahjuks juba hilja midagi uurida,sest aega on palju möödunud ja kas ta üldse ellu jäi.

Naabertalus Supsil oli ka talus vangist sulane. Tema tuli peale sõda isegi meie tallu külla ja ütles,et on Kloogal. Mis oli selle mehe nimi,pole kahjuks enam isal meeles.
Siinkandis oli paljudes taludes sõjavangid sulasteks. Teisel Pullil olid ka kaks vangi-Poolakad,käisin isegi siin meie vangidega juttu ajamas. Jakobil,Vana-Koolil ja Luigal ei olnud vange tööl. Niipalju siis sellest loost.

T.

Ants(Hans) jõudis oma naise ja lastega 1946.a Kanadasse.

Hea lugemine .Peaaegu kodukant. Tänud!

Mälestusi Holstre kandist vahetult pärast sõja lõppu sündinud lapselt

Minu varajane lapsepõlv oli ohtlik, täis hirmu, isa jutte sõjast ja vanemate inimeste pisaraist. Aga see oli ikkagi põnev ja ilus.
Olin küll väga väike, aga meeles on meie kandi metsade läbikammimised sõdurite poolt ja NKVD meeste kodu läbiotsimised. Meie kandis liikusid metsavennad. Ma ei ole kuulnud, et nad oleksid kurja teinud ja kedagi meie läheduses tapnud. Aastaid hiljem tuli küll sinnakanti elama mees, kelle süüks pandi kahe vanainimese tapmine ja maja maha põletamine. Suri ise pärast mingi kodukemikaali sisse joomist. Nii räägiti.
Minul on meeles, kuidas ema minuga metsas "marjul" käis. Alati võttis toidukorvi kaasa, aga mulle millegipärast ei jätkunud, kuigi koju jõudes olid korvis vaid mõned marjad. Paaril korral käisime hästi paksus metsa peaaegu Kibeküla piiril. Ema jättis mind kusagile vaarikapõõsaste tihnikusse ja kadus, ma nii kartsin.
Ükskord ei läinud me enam otse Kibeküla poole, vaid keerasime Holstre - Nõmme poole ja Pätsiveski teeotsast Rõika järve taha metsa. Seal tulid meile vastu 3 püssidega meest. Nad ajasid natuke emaga juttu ja kadusid teisele poole. Mõni aeg hiljem ilusal suvepäeval mäletan järjekordset haarangut ja kuulsime metsast laske. Seisime emaga maja nurgas ja ema nuttis südantlõhestavalt. Sel korral sai selles lahingus surma naaberküla Luiga-Otsa talu peremees Juhan.
Praegu rohkem ei kirjuta, sest minu eelmine pikem kirjutis millegipärast kadus. Põhjust ei tea. Ja kas üldse ongi kellegi huvi neid heietusi kuulata.

Ikka on huvi. Meie siit kustutanud kellegi mälestusi kindlasti ei ole.

Ikka kirjuta hea lugemine.

mari14 kirjutas: ↑07 Mär, 2023 7:50 Praegu rohkem ei kirjuta, sest minu eelmine pikem kirjutis millegipärast kadus.

Pikema kirjutamise puhul on see oht, et mõnikord sisselogimise sessioon aegub ja suunatakse postituse salvestamise asemel uuesti sisselogimise lehele. Lahenduseks on see, kui kirjutada Notepadis vms aknas tekst valmis ja siia kopeerida.

Mari tänab toetajaid. Proovin ikka jupikaupa.
Mõni jutt võib olla laialivalguv, aga üks jutustus on mingil moel teisega seotud. Proovin kuidagi kokku sättida.
Lugu TALUPOEG TASUJA Pirmastu hobuvoorist, vene lennukist ja Verilaske oja sillast Tilli talu juures rääkisid ka minu mamma ja ema. Pärast sõda oli seal teeäärsel põllul suur auk, mis kolhoosi ajal kinni künti. Minu ajal olid talude ümber laudadest aiad suurte aiapostidega . Nende peal me istusime. Tee Pirmastust Kibekülla läks otse mäest alla. "Ühisjõud" kolhoosi kontor oli natuke maad Pirmastust Holstre poole. Seda teed pidi sõideti palju ja meie kandi enne sõda sündinud väga kenade tugevate noormeeste emade jaoks olime me kõik miniad. Aga võta näpust, titad olime noormeeste silmis. Sellest sillakohast ka veidike. Millalgi enne 1960-daid toimus Holstre-Nõmmel veoautokross. Üks kiiruskatse läks sealt Pirmastu mäest alla ja ristmikul pööras Holstre-Nõmme mägedele. Pärast seda muutus see koht palju järsemaks ja madalamaks. Praegu võib tõmmata madalal sõiduautol põhja puruks. Järveäärne madal teekoht muutus ka väga pehmeks ja hakati sõitma üle mäeveeru. Mõne aja pärast peeti Holstre-Nõmmel mingid suured autokrossi võistlused ja see muutus kuulsaks krossirajaks. Üks veoauto keeras pöördel kummuli peaaegu pealtvaatajate sekka, aga kõik lõppes õnnelikult ilma ohvriteta.
See oli küll "militaari" teemast mööda, aga tähtis sellepärast, et enne kõike seda olid seal sõja ajast jäänud kaevikud. See on see koht, kus "...küll üle aia tahtsin siis ta kombel vaadata.... ja me ainult ei vaadanud, vaid vaatamata keelule jooksime üle põlle taludest mööda nendesse kaevikutesse kolama. Küll seal oli põnevat ja servadel kasvasid maasikad. Meie seikluskaaslasteks olid meie vanused külapoisid, sest tüdrukuid ei olnud, minagi olin täpike kõige lõpus. Ükskord kolasime Vasila mõisasse viiva teeäärses metsas ja üks poiss leidis vintpüssi. Koju ta seda viia ei julgenud, peitis uuesti ära ja käisime lahinguid mängimas. Edasist saatust ei teagi, sest siis hakkasime juba võrkpalli mänguga tegelema. Treener, juhendaja ja organiseerija oli meie küla mees Sulev Tukk. Me olime võistlustel edukad, aga see on pikk jutt ja mitte siia kuuluv.
Metsa kammimistest ja NKVD reididest ehk järgmisel korral.

mari14 kirjutas: ↑07 Mär, 2023 9:48 Metsa kammimistest ja NKVD reididest ehk järgmisel korral.

Oleks huvitav lugeda küll

Tervist!

Rõõm lugeda kodukandi inimese mälestusi! Eks ma juba pikka aega ootasin ka, et ehk keegi meie inimestest märkab ja lisab oma mälestusi siia. Väga tänan ja ootan huviga jutujärge!

Kattimärdi Hans, teda sai ennem mainitud, nüüd nimed õiged.

Lisan veel oma mälestustest, et see tee mida mainib mari 14, Pirmastust Kibeküla peale, oli vanasti hoopis teise koha peal. Praegune tee mis Kibeküla poolt tulles enne Tilli talu vasakule mäkke läheb ja mida mööda siis mäe otsast Veneküla ja ka Pirmastu peale saab, see on uus tee. Vanasti läks tee üle oja tulles ja peale kurvi kohe üles mäkke paremalt poolt Tilli talu ja sealt otse Pirmastu peale. Lapsepõlves 78a. sain korra onu Olevi seebikarbi tagaistmel sõitu. Mäletan, et enne talu oli keset teed poole mäe peal kruusa sees mitu suurt kivi. Auto pani sealt mäest hooga üles ja üle suure kivi sõites käis kõva kolakas. Mägi oli ka kole järsk ja ehk sellepärast see tee teise koha peale tehti.

T.