Soome, Ukraina ja Eesti sõjateatri peamiseks erinevuseks tuleb see, et siin oleks venelastel veidigi realistlike stsenaariumite puhul võimalus väljapanna rindekilomeetri kohta pataljon. ja see annab neile võimaluse oma lahingumääruste järgi sõdida.
Meie maastik ei erine grammigi sellest, mis on Valgevene piiri ja Kiievi vahel. Soine mets kahel pool teed.
Mismoodi need "rindekilomeetri kohta pataljon" meil formatsiooniks oleks? Võtavad metsas aheliku sisse ja tulevad siis Põlvast Võruni jalgsi?
Kui kahel pool teed on soine mets, kus pool aastast saab heal juhul põlvini seal sumbata, siis saab seal olema pataljoni 10 km maantee kohta, mitte rindekilomeetri kohta.
Väike näide ajaloost, mida maksab liiga suur vägede mass ilma hargnemise võimaluseta:
https://upload.wikimedia.org/wikipedia/ ... e_road.jpgMiks nad seal määrustiku järgi ei hargnenud?
Liigne vägede ja koondiste suurus kinnisel maastikul toodab vaid hiigepikki kolonne metsavaheteedel, mis on väga haavatavad löökidele külgedelt. Meie maastikul pole erilist mõtet saata korraga rohkem kui roodu taktikaline grupp iga tee kohta (mida siis vajadusel roteeritakse), mida tagant toetavad pataljoni ja brigaadi võimekused. See tähendab oma suuruselt ca 15 jalaväesoomukit ja 3-4 tanki.
Muide, Jätkusõjas, kus Punaarmee oli operatiivset meisterlikkust jõudnud 4 aastat arendada, ei rünnatud soomlasi enam diviisi kolonnidega, vaid väikeste ründegruppidega stiilis tankirühmaga tugevdatud laskurrood.
Soome plaanib ja praegu Ukrainas asi käib.
Soome territooriumi sügavus on üsna võrreldav Eestiga ja geograafia on peegelpilt meist - peegelduse telg oleks Soome lahe keskpaik. See, et VF brigaadi kolonn sõidab 50 km riiki sisse pole maalma lõpp - eriti kui nad maastikku ei kontrolli. Esiteks on tee juba ära ummistatud järgmiste üksuste tuleku jaoks ja teiseks taoline soolikas maanteel on kergesti likvideeritav - pole isegi tõkestada vaja, T-72 ilma tornita 40-tonnised põlenud vrakid tõkestavad väga hästi igasugu katsed tagant tulla. VF peamine probleem oli selles, et UKR oli taktikas ja operatiivkunstis sootuks teisel tasemel (8a oli aega õppida).
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.