2.1 Peamised muutused eestlaste pereloomelises käitumises.
John Hajnal, analüüsides leibkondade/perekondade formeerumist Euroopa erinevates riikides, jagas Euroopa kaheks, kus piirkondi eristas Peterburg-Trieste joon (Hajnal 1962). Antud lähenemise järgi asetses Eesti kahe pereloomelise regiooni piirialal, kuid siiski pigem lääne pool, mida iseloomustas madalam abielulisus. Samuti iseloomustas Eestit enne II maailmasõda suhteliselt hiline abielude sõlmimine ja vallaliste suur osakaal (Fisher 1980, Hansson 2000).
Pärast II. maailmasõda abiellumisvanus langes 1970. aastate lõpuni ja jäi püsima suhteliselt madalale tasemele kuni üleminekuperioodi algusaastateni ning jõudis oma madalaima tasemini aastal 1992, kus keskmine vanus esmaabiellumisel oli naistel 22,3 ja meestel 24,5 eluaastat (Joonis 1).
Seega iseloomustas Nõukogude Eesti ühiskonda suhteliselt kõrge abiellunute osakaal (Hansson 2000, vt samuti joonis 3) ja ka lapsevanemaks saadi suhteliselt noorelt (Tiit 1993, vt samuti joonis 2).
Perekonnasündmuste nooremasse vanusesse nihkumise peamiste põhjustena nimetab Hansson (2000) kolme tegurit. Esiteks Nõukogude Liidu sisemigratsiooni ehk siis idapoolsetest piirkondadest pärinevate sisserännanute teistsugust demograafilist käitumist. Teiseks oli rasestumisvastaste vahendite kättesaadavus piiratud ja puuduva seksuaalkasvatuse tõttu planeerimata raseduste arv suurenes, mis siis tingis abielude sõlmimise.
Kolmanda põhjusena toob Hansson esile paljude sotsiaalsete hüvede suunatuse ainult abiellunutele. Näiteks oli abielupaaridel eeliseid korteri saamisel ning töökohale suunamisel arvestati abikaasa töökohta (Karu ja Pall 2009)...
Alates 1960. aastatest levis ühiskonnas laialt ka vaba kooselu, seda enamasti küll lühiaegse kooseluna enne abiellumist, kuid teatud määral ka eraldiseisva kooseluvormina (Katus 1998:19). Peamiseks vaba kooselu registreerimise põhjuseks oli naise rasestumine. Seda kinnitab näiteks 1980. aastatel kõrge esmasündide arv vähem kui 9-kuuse registreeritud kooselu järel (Tiit 2003).
Taasiseseisvumisele eelnenud laulva revolutsiooni perioodil -
1980. aastate lõpus – toimus traditsiooniliste perekondlike väärtushoiakute esilekerkimine. Traditsioonilised pereväärtused – selle all peetakse silmas, et kõrgelt hinnatakse abielu ja abiellumist, lapsi ja nende sündimist ainult abielus paaridel, lahutust taunitakse, pooldatakse meeste ja naiste tööjaotust jne.
Demograafiliselt väljendus see mitmelapseliste perede osatähtsuse suurenemises, seda eelkõige eestlaste ja maainimeste hulgas. Samuti iseloomustas antud perioodi tervet ühiskonda hõlmanud perekonna ja laste suur väärtustamine.
Laste arvu kasvu ja perekonna väärtustamise peamiseks põhjuseks on toodud asjaolu, et üldine majanduslik langus tingis perekonna kui pereliikmete heaolu tagaja senisest kõrgema tähtsustamise (Narusk 1996:69-71). 1980. lõpus ja 1990. aastate alguses kasvas seoses perekondlike väärtushoiakute esilekerkimisega ka traditsioonilise rollijaotusega perekonna pooldajate hulk (Narusk 1995). Traditsioonilist perekonda käsitleti tugeva perekonna sünonüümina ja sellele pandi suuri lootusi rahvuse elujõu taastamisel.
Siiski
üleminekuperioodiga kaasnenud sotsiaalsete riskide esiletõus ei toetanud pereväärtuste realiseerimist käitumises. Kokkuvõtlikult võib öelda, et nõukogude ühiskonnas pereloomeline käitumine oli paljuski juhitud välistest teguritest (nt töökohtadele määramine), mis toetasid ühelt poolt suhteliselt varast abiellumist ja perekonna loomist kuid ei takistanud lahutamist.
2.2 Peamised muutused pereloomelises käitumises Eesti Vabariigis 1991-2008
Põhinedes Leeni Hanssoni töödele ja riiklikule statistikale saab 1990. aastate muutused Eesti perekonnas kokku võtta järgnevalt: abielude sõlmimine ja esimese lapse sünd lükkus edasi hilisemasse vanusesse (Joonised 2 ja 3) ning lastetute paaride arv kasvas. Registreerimata abielude arv vähenes ning vaba kooselude arv kasvas ning sellega seoses tõusis ka väljaspool registreeritud abielu sündivate laste arv (Hansson 2000), samuti hakkas kasvama vallaliste osakaal (Kelam 1999). Kuna abiellumine oli Eestis seotud sündimuskäitumisega, on perekonna arengu seiskohalt olulised ka muutused, mis toimusid sündimuses.
Nagu näha jooniselt 2, langes sündimus drastiliselt 1990. aastatel, jõudes madalaimasse punkti aastal 1998.
Sündimuse drastiline langus 1990. aastatel oli reaktsioon ühiskonnas toimunud muutusele. Sündimus vähenes eelkõige teisena sündivate laste arvelt (Kasearu 2008b). Uuringud (Ainsaar ja Oras 2000, Oras 2003, Tiit ja Ainsaar 2002) näitavad, et
laste saamist lükati edasi eelkõige majanduslikku laadi põhjustel: riigipoolne väike toetus, puudulikud eluasemetingimused ning ebakindlus tuleviku osas. Hiljutine uuring (Oras ja Unt 2008) toob ka 2008. aastal endiselt esile laste saamise takistusena materiaalsed põhjused ja ebakindluse tuleviku ees, kuigi antud põhjuste olulisus on aastatega mõnevõrra vähenenud.
1990. aastatel oli Eestis ametlikult registreeritud abielude osakaalu langus üsnagi järsk. 1995. aastaks oli Eesti jõudnud madala abiellumusega Euroopa riikide tasemele. Näiteks 1998. aastal sõlmiti Eestis 1000 elaniku kohta vaid 3,9 abielu. Viimase 10 aasta jooksul on sõlmitavate abielude arv kasvanud jõudes 2007. aastal 1993. aasta tasemele (Joonis 3). Viimastel aastatel on langenud lahutuste arv, kuid see ei tähenda seda, et inimeste kooselud oleksid püsivamad. Nimelt ei kajastu statistikas abielu asendava mitteregistreeritud kooselu lõppemised.
Vaadeldes lähemalt registreerimata kooselusid, siis abieluväliste sündide arvukuse järgi võiks Eestit hinnata vaba kooselude leviku poolest üheks juhtivaks riigiks Euroopas. Alates 1998. aastast sünnib üle poole kõikidest lastest väljaspool abielu, 2007. aastal moodustasid abieluvälised sünnid 58,1%. Antud näitaja poolest jääb Eesti alla ainult Islandile. 2000. aasta rahvaloenduse andmetel elas Eestis ligikaudu viiendik lasteta paaridest vabas kooselus ning ligi viiendikul lastest ei olnud vanemad omavahel seaduslikus abielus (Tiit 2003)....
Vabaabielu üldine aktsepteerimine ühiskonnas on viinud selleni, et Eesti noorema põlvkonna seas on registreerimata kooselu enne abiellumist muutunud pigem normiks. Kutsar ja Tiit (2002) leiavad, et registreerimata kooselu alustamine Eestis ei ole seotud teadliku sooviga abielluda. Registreerimata kooselu alustamiseks puuduvad seadustest tulenevad barjäärid ja ka kooselu lõpetamiseks ei ole olulisi barjääre. Noored näevad kooselus sageli siiski pigem eelstaadiumit ja katseaega abiellumiseks ning abielu väärtustamine ja ootus ise kunagi abielluda on suhteliselt kõrge (Kasearu 2003). Tegelikkuses aga puuduvad ühiskonnas tugevad abiellumist soodustavad tegurid ja soov abielluda võib vaba kooselu jooksul muutuda paaridele vähem oluliseks (Jürisoo 2008). Kutsar (2009) rõhutab, et nii vaba kooselu kui ka abielu stabiilsus on tänapäeval vähem sõltuv välisest moraalikoodeksist ja rohkem määratletud vastastikuse pühendumise ja individuaalsete väärtustega. Lahku mineku otsust võib edasi lükata ning oluliselt keerulisemaks muuta kooselust sündinud ühine laps (Aas 2003).
Seoses registreerimata kooselude kasvuga on antud valdkond pälvinud üha enam uurijate tähelepanu. Kinnitust on leidnud, et kooseluvormide mitmekesistumine ja vabaabielu sisemine diferentseeritus on seotud ühiskonnas toimuvate laiemate muutustega (Kasearu 2005).
1990. aastate alguses ei registreerunud kooselu pigem indiviidid, kes olid majanduslikult kehvemal järjel ehk siis üleminekuperioodi kaotajad. Mitte-eestlased olid siiski antud perioodil pereloomelises käitumises traditsioonilisemad ning eelistasid pigem abielu. 1990. aastate lõpus abielus ja vabaabielus indiviidide vahelised erinevused vähenesid.
2000. aastate kohta tehtud analüüs näitab, et vaba kooselu eelistamine abielule ei tulenenud enam majanduslikest põhjustest (Kasearu 2008a) vaid pigem võib abiellujate ja mitte-abiellujate erinevus peituda hoiakutes ja partneritevahelises suhtlemises (Jürisoo 2008)....
Perekonnaseis määrab oluliselt, kuivõrd peetakse lapsi naise eneseteostuse jaoks vajalikuks. Joonis 8 näitab, et laste oluliseks pidamine vähenes aastate jooksul ning diferentseerus vastavalt inimese enda perekonnaseisule. 1990. aastatel kasvas jõudsalt vallaliste ehk siis enamasti nooremate inimeste seas nende osakaal, kes ei pidanud last naise eneseteostuse jaoks tingimata vajalikuks.
Võrreldes hoiakute muutuse trende sündimuskäitumisega ilmneb seos – lapsi peeti vähemoluliseks ja sündimus langes, seega on üldised hoiakud käitumisega kooskõlas. Perekonna kui väärtuse olulisus ei ole vähenenud, kuid muutunud on perekonna tähendus ja hoiakud perekonnaelu aspektide osas.
Perekonnavormide mitmekesistumine on ühelt poolt laiendanud individuaalsete valikute võimalusi, samas
tähendab see
normide, reeglite hägustumist. See toob esile uue küsimuse, et kuivõrd tuleks seadustega inimeste pereloomelist käitumist reguleerida....
Kokkuvõtvalt võib öelda, et viimaste kümnendite jooksul on eestimaalaste pereloomelised väärtused ja hoiakud läbinud vastuolulise muutuse.
1980. aastate rahvuslik liikumine seostus tugevalt pronatalistliku hoiakuga, kus oli oluline tugev eesti perekond. Läänelike väärtuste sh individualismi, edukusele ja individuaalsele eneseteostusele orienteerituse suurenemine väljendub samuti pereloomelistes hoiakutes, kuid mitte perekonna kui väärtuse olulisuse vähenemises. Seega üldine perekonna oluliseks pidamine on jäänud suhteliselt muutumatuks,
samas konkreetsed perekonnaga seonduvad hoiakud on läbinud muutuse ja seda peamiselt nooremate inimeste seas. Kokkuvõtlikult saab nentida, et perekonna tähendus ja perekonnaelu reguleerivad normid on muutunud....
Eesti elanike hinnangut laste olulisusele eneseteostuses on uuritud varem rahvusvahelistes väärtusuuringutes. Uuringutulemuste ajalisel võrdlemisel ilmneb selge trend -
laste olemasolu peetakse naise eneseteostuse jaoks järjest vähem tähtsaks. Kui 1990. aastal nõustus antud väitega 91% vastanutest, siis 19 aastat hiljem 54,5% vastanutest (Joonis 11).
Nõustujate osakaal on aastatel 1990-2009 kõige enam vähenenud nooremates vanusrühmades. Kui vanimas vanusrühmas on lapsi oluliseks pidavate inimest hulk vähenenud 20 protsendipunkti võrra, siis noorimas vanusrühmas on langus olnud ligemale 50 protsendipunkti. Seega laste saamise olulisus inimese elus on tunduvalt vähenenud. Eriti ettevaatlikuks teeb antud tulemus selles osas, et lapse tähtsus eneseteostuseks on vähenemas peamiselt just lastesaamise eas olevate inimeste hulgas....
https://www.sm.ee/sites/default/files/c ... eestis.pdf
