1. mai 1960 ja muud salajased lennud endise NSVL kohal
Postitatud: 05 Mär, 2006 12:50
1. mai 1960 on kindlasti paljuütlev kuupäev, ajalooline punkt panemine aeglaste lennukitega NL kohal lendamisele, seniitrakettide triumf, piinlikkusest punetav USA president ja nii edasi.
Kuidas oli aga tegelikkus, kammisin selle mõttega läbi omajagu raamatuid
ning sellele on pühendatud isegi kellegi Curtis Gibles'i raamat "Salajased lennud" (vähemalt sellise peakirjaga venekeelne tõlge on ka Eestis müügil).
Kuna juhtumi kohta on minuarvates raamatus "Võõrväed Eestis" ning TM artiklis "Raketid Eesti metsades" esitatud natuke ekslikke andmeid, siis mõtlesin, et kriban kogu loo eesti keeles ning üritaks faktidest aru saada, kas see võit oli ikka nii suur kui sellest 40 aastat kirjutati,
Tolleks hetkeks oli U-2 teadaolevalt lennanud NSVL kohal 23 korda, seejuures vähemalt üks kord üle Moskva. Seejuures ei kujutanud PVO ca 20 000 -21 000 meetri kõrgusel lendavale U-2-le mingit ohtu, sest arusaamatul põhjusel maapinnalt lennukit ei tulistatud ning piirduti tavaliselt umbes eskadrilli suuruse Mig-19 üksuste õhku tõstmisega, millega U-2 püüdmine oli samahea kui võimatu, sest viimane lendas tunduvalt kõrgemal.
Operatsioon, mis päädis 1.mai sündmusega, kandis koodnime "Suur slämm" ja selle läbiviimiseks oli luba 27. aprillist 01. maini.
U-2 Gary Powers'iga kabiinis tõusis Pakistanist Peshavari lennuväljalt õhku 01. mai varahommikul kell 6.26 ning tõusis juba Afganistani kohal 20 000 meetri kõrgusele.
Samaaegselt seikles Türgist õhku tõusnud teine U-2 NL piiri lähedal, üritades endale tõmmata PVO tähelepanu.
Powersi lennuk avastati piiril olevate radarite poolt ca 20 km enne riigipiiri.
Tegelikkuses oli 01. mai halb päev, sest riigipüha tõttu oli õhuruumis tavalisest vähem tsiviil- ja sõjalennukeid, mis kergendas PVO tegutsemist.
Piiril keegi lennukit takistada ei suutnud.
Kui U-2 jõudis välja Taskendini, siis tõsteti õhku kokku 13 hävitajat Mig-19, mis üritasid siis dünaamilise lennulaeni tõustes U-2 rünnata. Tegelikkuses ei näinudki piloodid rikkujat ning PVO ei suutnud ühtegi lennukit õigesse kohta suunata (dünaamilise "gorka" tipus on tulistamiseks aega mõned sekundid, seega ajastus on väga kriitiline). Ka kaotasid radarid aeg- ajalt lennuki silmist ning puudus täpne ettekujutus, kuhu rikkuja suundub.
Taskendi ümbruses asuvaid S-75 komplekse laskevalmis miskipärast ei pandud.
Kui lennuk ületas Tseljabinski, siis üritati lennukit peatada juhuslikult samas piirkonnas asuva tehasest koju lendava Su-9 abil, kuid viimasel ei olnud relvi ning kabiinis olnud kapten Mitjain olevat saanud käsu rammida. Rammimine jäi olemata, sest PVO operaatorid ei suutnud suunata teda õigesse kohta. Eestikeelses kirjasõnas väidetakse, et sama Su-9 tulistatigi alla omade poolt, kuid see ei ole leidnud kusklt kinnitust.
Selleks ajaks oli U-2 takistamatult lennanud NL tööstus- ja raketikatsetuspiirkondade kohal segamatult ligi 2000 kilomeetrit.
ca 50 km enne Sverdlovskit otsustas Powers mitte minna otse üle linna, vaid mööduda sellest kaarega. Juhus mängis seekond PVO kasuks ning lennuk sattus linna lähistel olnud S-75 kompleksi laskeulatusse.
Lennuki pihta lasti esimese lasuga välja 3 raketti. Neist esimene lõhkes lennuki taga ning selle killud vigastasid ilmselt stabilisaatorit, niiet lennuk hakkas joonistama suuri ringe ning mõne hetke pärast murdus üks stabilisaatori küljest. Ülejäänud kaks raketti ilmselt ei tabanud midagi ja iselikvideerusid, sest andmed näitavad, et U-2 "lendas" radaril veel mõnda mõnda aega edasi ning rakettide tulistamine jätkus. Powers katapulteerus kohe peale lennuki juhitamatuks muutumist.
Vahemärkusena olgu öeldud, et kogu loost informeeriti Hrustsovi ning viimane helistas pidevalt PVO komandörile ning pinged olid tänu sellele laes.
PVO operaatorid ei taibanud, et U-2 tulistati alla juba esimese raketiga ning kuna lennuk ei kadunud radarist vaid langes aeglaselt alla, jätkus maapinnalt ilmselt suures lahinguhasardis rakettide taevasse laskmine. Kokku tulistasi välja 14 raketti S-75.
PVO koordineerimatuse tõttu olid samas piirkonnas 2 Mig-19 hävitajat, kes sattusid siis suures lahingupinges raketirünnaku alla. Kas oma-võõras süsteem puudus, see ei töödanud või suures hasardis pandi omade pihta, aga Mig-19 piloodid avastasid nende pihta kihutavad raketid. Neist üks jõudis alla pikeerida ning pääses, teine v.-leitnant Juri Safronoviga kabiinis sai pihta ning piloot hukkus.
I-le pani täpi aga järellugu. Nimelt ei uskunud Hrustsov tollase PVO ülema Birjuzovi teadet, et vaenlane on hävitatud ning Sverdlovskisse sõitis kõrge uurimiskomisjon KGB seltsimeeste juhtimisel, kes siis õhtuks tuvastas, et lennuki tükid on ameerika omad, ühtlasi leiti ka pardakaamera filmirull.
Powers aga võeti kinni juba varem, praktiliselt kohe peale maandumist kolhoosipõllule.
Allatulistanud divisjoni ülem majori auastmes aga sai peale juhtumit autasu ning olevat oma kohalt maha võetud ning "noorsootööle". Kas selleks, et tõde välja ei tuleks - sellest ajalugu vaikib.
Kuidas oli aga tegelikkus, kammisin selle mõttega läbi omajagu raamatuid
ning sellele on pühendatud isegi kellegi Curtis Gibles'i raamat "Salajased lennud" (vähemalt sellise peakirjaga venekeelne tõlge on ka Eestis müügil).
Kuna juhtumi kohta on minuarvates raamatus "Võõrväed Eestis" ning TM artiklis "Raketid Eesti metsades" esitatud natuke ekslikke andmeid, siis mõtlesin, et kriban kogu loo eesti keeles ning üritaks faktidest aru saada, kas see võit oli ikka nii suur kui sellest 40 aastat kirjutati,
Tolleks hetkeks oli U-2 teadaolevalt lennanud NSVL kohal 23 korda, seejuures vähemalt üks kord üle Moskva. Seejuures ei kujutanud PVO ca 20 000 -21 000 meetri kõrgusel lendavale U-2-le mingit ohtu, sest arusaamatul põhjusel maapinnalt lennukit ei tulistatud ning piirduti tavaliselt umbes eskadrilli suuruse Mig-19 üksuste õhku tõstmisega, millega U-2 püüdmine oli samahea kui võimatu, sest viimane lendas tunduvalt kõrgemal.
Operatsioon, mis päädis 1.mai sündmusega, kandis koodnime "Suur slämm" ja selle läbiviimiseks oli luba 27. aprillist 01. maini.
U-2 Gary Powers'iga kabiinis tõusis Pakistanist Peshavari lennuväljalt õhku 01. mai varahommikul kell 6.26 ning tõusis juba Afganistani kohal 20 000 meetri kõrgusele.
Samaaegselt seikles Türgist õhku tõusnud teine U-2 NL piiri lähedal, üritades endale tõmmata PVO tähelepanu.
Powersi lennuk avastati piiril olevate radarite poolt ca 20 km enne riigipiiri.
Tegelikkuses oli 01. mai halb päev, sest riigipüha tõttu oli õhuruumis tavalisest vähem tsiviil- ja sõjalennukeid, mis kergendas PVO tegutsemist.
Piiril keegi lennukit takistada ei suutnud.
Kui U-2 jõudis välja Taskendini, siis tõsteti õhku kokku 13 hävitajat Mig-19, mis üritasid siis dünaamilise lennulaeni tõustes U-2 rünnata. Tegelikkuses ei näinudki piloodid rikkujat ning PVO ei suutnud ühtegi lennukit õigesse kohta suunata (dünaamilise "gorka" tipus on tulistamiseks aega mõned sekundid, seega ajastus on väga kriitiline). Ka kaotasid radarid aeg- ajalt lennuki silmist ning puudus täpne ettekujutus, kuhu rikkuja suundub.
Taskendi ümbruses asuvaid S-75 komplekse laskevalmis miskipärast ei pandud.
Kui lennuk ületas Tseljabinski, siis üritati lennukit peatada juhuslikult samas piirkonnas asuva tehasest koju lendava Su-9 abil, kuid viimasel ei olnud relvi ning kabiinis olnud kapten Mitjain olevat saanud käsu rammida. Rammimine jäi olemata, sest PVO operaatorid ei suutnud suunata teda õigesse kohta. Eestikeelses kirjasõnas väidetakse, et sama Su-9 tulistatigi alla omade poolt, kuid see ei ole leidnud kusklt kinnitust.
Selleks ajaks oli U-2 takistamatult lennanud NL tööstus- ja raketikatsetuspiirkondade kohal segamatult ligi 2000 kilomeetrit.
ca 50 km enne Sverdlovskit otsustas Powers mitte minna otse üle linna, vaid mööduda sellest kaarega. Juhus mängis seekond PVO kasuks ning lennuk sattus linna lähistel olnud S-75 kompleksi laskeulatusse.
Lennuki pihta lasti esimese lasuga välja 3 raketti. Neist esimene lõhkes lennuki taga ning selle killud vigastasid ilmselt stabilisaatorit, niiet lennuk hakkas joonistama suuri ringe ning mõne hetke pärast murdus üks stabilisaatori küljest. Ülejäänud kaks raketti ilmselt ei tabanud midagi ja iselikvideerusid, sest andmed näitavad, et U-2 "lendas" radaril veel mõnda mõnda aega edasi ning rakettide tulistamine jätkus. Powers katapulteerus kohe peale lennuki juhitamatuks muutumist.
Vahemärkusena olgu öeldud, et kogu loost informeeriti Hrustsovi ning viimane helistas pidevalt PVO komandörile ning pinged olid tänu sellele laes.
PVO operaatorid ei taibanud, et U-2 tulistati alla juba esimese raketiga ning kuna lennuk ei kadunud radarist vaid langes aeglaselt alla, jätkus maapinnalt ilmselt suures lahinguhasardis rakettide taevasse laskmine. Kokku tulistasi välja 14 raketti S-75.
PVO koordineerimatuse tõttu olid samas piirkonnas 2 Mig-19 hävitajat, kes sattusid siis suures lahingupinges raketirünnaku alla. Kas oma-võõras süsteem puudus, see ei töödanud või suures hasardis pandi omade pihta, aga Mig-19 piloodid avastasid nende pihta kihutavad raketid. Neist üks jõudis alla pikeerida ning pääses, teine v.-leitnant Juri Safronoviga kabiinis sai pihta ning piloot hukkus.
I-le pani täpi aga järellugu. Nimelt ei uskunud Hrustsov tollase PVO ülema Birjuzovi teadet, et vaenlane on hävitatud ning Sverdlovskisse sõitis kõrge uurimiskomisjon KGB seltsimeeste juhtimisel, kes siis õhtuks tuvastas, et lennuki tükid on ameerika omad, ühtlasi leiti ka pardakaamera filmirull.
Powers aga võeti kinni juba varem, praktiliselt kohe peale maandumist kolhoosipõllule.
Allatulistanud divisjoni ülem majori auastmes aga sai peale juhtumit autasu ning olevat oma kohalt maha võetud ning "noorsootööle". Kas selleks, et tõde välja ei tuleks - sellest ajalugu vaikib.
