1947.a. juuni
Postitatud: 06 Mär, 2006 15:37
Ajalehest "Võitleja" (vist?) selline artikkel. Kas keegi oskab kommenteerida?
Eesti partisanid vallutasid vene sõjavangide laagri.
Ühe Saksamaale pääsenud noore lätlase huvitav jutuajamine.
Läti ajaleht Tevzeme avaldab pikema kirjelduse ühe noore läti sõduri- tööteenistuslase põgenemisest Lääne- Saksamaale. Läti nooruk on peale Kuramaa kapituleerumist 1945.a. kevadel venelaste poolt sõjavangina viidud 3.km. Pihkvast asuvasse koonduslaagrisse nr.7343. Selles laagris olnud alguses 70.000- 75.000 sõjavangi, peamiselt sakslased ja ukrainlased, aga nende seas ka eestlasi ja lätlasi. 1947.a. juunis teatatai, et 17.juunil viiakse laager üle Sise- Venemaale kaevandustesse, kus peale 4-5 aastast aja ärateenimist taastuvad vaba nõukogude kodaniku õigused..... Edasi jutustab siis läti noorsõdur:
Taevas halastas meie peale, olgugi et suuremale osale meist ei võimaldunud sellise õnne kasutamine. 14.juuni öösi kuuldus laagri läheduses automaatrelvade raginat ja käsigranaatide lõhkemist. Me ei mõistnud, mis on juhtunud. Võitluskära kõvenes. Oli kuulda inimhääli, mis tunnistas, et kõik pole korras. Äkki kisti meie baraki uksed nagu nõiaväel pärani ja hambuni relvastatud mehed teatasid eesti, saksa ja vene keeles, et nemad on selle laagri peremehed ja kes tahab päästa oma elu, see järgnegu neile või mingu, kuhu ise tahab. Pimeduse tõttu ma ei tea, kui palju mehi sel ööl laagrist lahkus, kuid meie, neli lätlast ja palud eestlased, ühinesime ühe ulja, vaba Eesti partisanide rühmaga ja peale pikka, põnevat liikumist jõudsime nende rohelisse riiki. Seal, kasutades eeskujulikku arstlikku korraldust ja arste, vabanesin ma putukaist ja esimest korda kahe aasta jooksul ajasin habet. Eesti arstid põletasid mu käelt välja ka baraki numbri, mille venelased sinna olid tätoveerinud. Eestlastelt sain uued erariided. Ülalpidamine oli hea, kaasa arvatud ka sigaretid. Iialgi ei unusta ma päeva, mil võtsin osa jumalateenistusest, mida pidas tõsine eesti vaimulik nende meeste seast, kes igatsesid jumalat ja vabadust. Kui olime füüsiliselt ja vaimselt toibunud, anti meil võimalus valida, kas jääda ühte nendega või otsida oma mehi. Kuna minu vanemad elasid Riias, avaldasin soovi neid otsima minna.
Järgneb kirjeldus sellest, kuidas noormees organiseeritud metsavendade abil jõuab Riiga, kuid kuuldes, et vanemad on evakueeritud Saksamaale, asub ta neid otsima ja peale pingutavaid ja äärmiselt põnevaid seiklusi õnnestub tal pääsed Saksamaa lääneosasse.
Eesti partisanid vallutasid vene sõjavangide laagri.
Ühe Saksamaale pääsenud noore lätlase huvitav jutuajamine.
Läti ajaleht Tevzeme avaldab pikema kirjelduse ühe noore läti sõduri- tööteenistuslase põgenemisest Lääne- Saksamaale. Läti nooruk on peale Kuramaa kapituleerumist 1945.a. kevadel venelaste poolt sõjavangina viidud 3.km. Pihkvast asuvasse koonduslaagrisse nr.7343. Selles laagris olnud alguses 70.000- 75.000 sõjavangi, peamiselt sakslased ja ukrainlased, aga nende seas ka eestlasi ja lätlasi. 1947.a. juunis teatatai, et 17.juunil viiakse laager üle Sise- Venemaale kaevandustesse, kus peale 4-5 aastast aja ärateenimist taastuvad vaba nõukogude kodaniku õigused..... Edasi jutustab siis läti noorsõdur:
Taevas halastas meie peale, olgugi et suuremale osale meist ei võimaldunud sellise õnne kasutamine. 14.juuni öösi kuuldus laagri läheduses automaatrelvade raginat ja käsigranaatide lõhkemist. Me ei mõistnud, mis on juhtunud. Võitluskära kõvenes. Oli kuulda inimhääli, mis tunnistas, et kõik pole korras. Äkki kisti meie baraki uksed nagu nõiaväel pärani ja hambuni relvastatud mehed teatasid eesti, saksa ja vene keeles, et nemad on selle laagri peremehed ja kes tahab päästa oma elu, see järgnegu neile või mingu, kuhu ise tahab. Pimeduse tõttu ma ei tea, kui palju mehi sel ööl laagrist lahkus, kuid meie, neli lätlast ja palud eestlased, ühinesime ühe ulja, vaba Eesti partisanide rühmaga ja peale pikka, põnevat liikumist jõudsime nende rohelisse riiki. Seal, kasutades eeskujulikku arstlikku korraldust ja arste, vabanesin ma putukaist ja esimest korda kahe aasta jooksul ajasin habet. Eesti arstid põletasid mu käelt välja ka baraki numbri, mille venelased sinna olid tätoveerinud. Eestlastelt sain uued erariided. Ülalpidamine oli hea, kaasa arvatud ka sigaretid. Iialgi ei unusta ma päeva, mil võtsin osa jumalateenistusest, mida pidas tõsine eesti vaimulik nende meeste seast, kes igatsesid jumalat ja vabadust. Kui olime füüsiliselt ja vaimselt toibunud, anti meil võimalus valida, kas jääda ühte nendega või otsida oma mehi. Kuna minu vanemad elasid Riias, avaldasin soovi neid otsima minna.
Järgneb kirjeldus sellest, kuidas noormees organiseeritud metsavendade abil jõuab Riiga, kuid kuuldes, et vanemad on evakueeritud Saksamaale, asub ta neid otsima ja peale pingutavaid ja äärmiselt põnevaid seiklusi õnnestub tal pääsed Saksamaa lääneosasse.