www.militaar.net

Õhuväe teema all sai vist ca 20 lk lahatud kõiki uuemad ja natuke uuemaid reaktiivmasinaid. Seetõttu väike nostalgiline pilk ajalukku, kuidas pidid tolle aja arvamuse kohaselt superlennukid välja nägema. Neist ükski ei jõudnudki tootmisse, aga äärmiselt huvitav etapp siiski.

Neist ajaloos esimene oli projekt F-4X ning selle põhiline initsiaator oli Iisrael.

Oli veel selline aeg, kus F-15st ei teatud suurt midagi oodata ja kõrguses-kiiruses ruulis Mig-25 (jutt mõistagi turboreaktiivlennukitest). Mäletatavasti tekitasid neli venelastele kuulunud seda marki luurelennukit hulga paksu pahandust Iisraelile, kes ei suutnud suurt midagi ette võtta. Õigemini tekkis soov omada samakiiret luuremasinat, aga kuna F-4 airframe oli kaunis universaalne, siis ilmselt mõlgutati ka mõtteid superhävitajatest, mis siis Mig-25R masinaid kottima peaksid.

Aastatel 1972-1973 tegi vastavaid uuringud McDonnel Douglas, näiteks loodi lahendus mootorite võimsuse suurendamiseks ilma neid lõhkumata -selleks pihustati "järgiaidatud" mootorite sisemuse jahutamiseks turbiinikambrisse vett. Iisrael, kes samal ajal lasi endale ehitada luurelennukeid, käis aeg-ajalt kiibitsemas. Jahutusvett oli lennukil ligi 2200 liitrit ja selle võrra oli kütust vähem.

1974 liitus programmiga Iisrael ja see ristit ringi RF-4X-ks. Arvutused näitasid, et tänu lisavõimsusele on võimalik saada päris võimsaid tulemusi, eri allikad räägivad hetkelisest maksimaalkiirusest Mach 2,9 kuni Mach 3,2 ehk vähemasti 3000 kmh senise 2200 asemel. 10 minutise luureülesande täitmisel olnuks kiirus Mach 2,4 - 2,7 (eri allikate andmed) vähemalt 23 800 meetri kõrgusel. Asjal oli jumet ja see pani ameeriklased põnnama. Esiteks oli samal ajal käimas projekt FX ehk siis F-15 loomine ja sedavõrd kiire F-4 loomine oleks selle Kongressi silmis põhja lasknud. Teiseks ei tahtnud jänkid, et Iisrael saaks masina, mis ületaks nende omi, eelkõige ohustaks aga SR-71 lende Lähis-Idas.

Samal aastal alustati ka prototüübi ehitamist, selleks toodi kohale üks IAF lennuk kohale otse Iisraelist. Sellega ka üritus lõppes, edasi tuli üks venitamine, USA väljus üritusest ning Iisrael ei suutnud üksinda seda üritust finantseerida. Nimelt oli lahendamata veel kaitse aerodünaamilise kuumenemise eest, mis nõudis plaaneri ringiehitamist ning palju muidu teadusmahukat (ja $$$$ mahukat) tööd. Alumiiniumkattega lennuk aga sellise kiirusega lennata ei saa, sest teatud kohad kuumenevad ca 350 kraadini, algab alumiiniumi sulamine ja muud hädad.

Ainukest prototüüpi ei ole säilinud kusagil (ilmselt vedas IAF oma kola tagasi).

E-266M Super Foxbat

Nii oleks seda ilmselt ameeriklased nimetanud.

Tegemist oli seekord ka lendudeni jõudnud prototüübiga, mis põhines suuresti Mig-25, kuid lennukil olid märksa võimsamad mootorid, kuid need olevat olnud sama ökonoomsed kui nõrgemad vanad. Vee pritsimist seal igatahes ei olnud.

Lennukit nimetati ka Mig-25M, tööd toimusid Mig-25 pikema moderniseerimise raames (ei olnud seotud Belenko seiklustega Jaapanis) ning mis lõpuks viisid Mig-31 tulekuni, kuna sõjavägi eelistas lennukaugust ja kandejõudu kiirusele.

Lennuk sai üle ootuste tige, kuid seda ei ehitatud lõpuni (programm peatati enne seoses Mig-25MP aka Mig-31 väljavalimisega - arendustöö toimus mitmes eri suunas.

Nimelt jäi kiirus siiski reaalses elus järgi proovimata, sest plaaneri termokaitse ei saanudki valmis ja laialilagunemise ohu tõttu ei riskitud tarbetult. Mootorid aga olid stendis saavutanud need näitajad, mida oldi oodatud ning seetõttu püstitati lennukiga mitmeid maailmarekordeid, mis püsivad tänaseni.

Kiirust oodati muidu 3400 kmh ehk vähemalt Mach 3,2. Kuna varasemaid seeria -25tesid püüti Siinai kohal kinni üks kord M 3,0 kiirusega, siis lisavõimsust arvestades ilmselt reaalne number.

Huvipakkuvaid reaalselt saavutatu tulemusi

Absoluutne kõrguserekord (ilma koormata) 37 650 m
Kõrguserekord turboreaktiivlennukite klassis 2000 kg koormaga (nt 4 R-40 raketti) - 37 080 m.
Tõus 35 000 meetri kõrgusele, start seistes - 4 min 11,7 sek

Pingerida 0-25 000 meetrit tänase seisuga
1. E-266M 2 min 34,2 sek
2. F-15 2 min 41,0 sek
3. E-266 3 min 12,6 sek
4. F-4 3 min 50,4 sek
5. F-104 4 min 26,0 sek

Umbes samasugune pingerida on ka 0-30 000 m

Valmis ehitatud lennuk vedelevat kuskil Moskva-lähedasel lennuvälja ja näeb välja selline, mootoreid peal ei ole

Kui mina ei eksi siis MIG-25 dünaamiline kiirus oli 3.2M, piirang oli vist seotud lennuki esiklaasi vastupidavusega.

denis23 kirjutas:Kui mina ei eksi siis MIG-25 dünaamiline kiirus oli 3.2M, piirang oli vist seotud lennuki esiklaasi vastupidavusega.

Mida mõeldakse dünaamilise kiiruse all? minuteada oli Mig-25 max lubatud kiirus 2,8M -ga piiratud. Trummi näiteks toodud Siinais 3M-ga lennanud Mig 25-l olid hiljem Egiptuses maandudes mõlemad mootorid õhtal. Teoreetiliselt võis 3,2 tõesti võimalik olla aga mina selle lenduri nahas küll ei tahaks olla (Mig 25-l on ehituses on minuteada üle 80% kasutatud terast ja seetõttu on kaalu vähendamise huvides katapultistmest loobutud)

Olen kuulnud, et üks probleemne koht oli olnud see, et Mig-25 mootorid ei olnud algselt kavandatud piloteeritava lennuki, vaid miskiste piloodita luurelennukite ja kontinentidevaheliste tiibrakettide jaoks. Seetõttu oli mootori juhtimine tehtud miski eriti lihtsa mehhaanilise jubina abiga, mis suurtel koormustel alt hakkas vedama ning mootorid "läksid lõhkuma".

Rahuajal oli hävitajatel (Mig-25P, PD jne) peal piirang Mach 2,35

Tegelikult olid Iisraeli jutud Mach 3.2-st ja 30 000 meetrist selge väljamõeldis. Lend algas ise kuskil Mach 2.4 ning ca 19 000 meetri kõrgusel ning kütuse kuludes muutus lennuk kergemaks, tõusis kõrgemale ja lendas kiiremini. Kuna IAF Phantomid jõudsid kohale tavaliselt siis, kui venelased juba kodu poole läksid. Siis lendas lennuk ca 22 000 meetri kõrgusel ning kiirusega Mach 2.8.

Venelased ise kinnitavad (kuivõrd on olemas kõik isekirjutajate lindid kogu lennu profiilist), et "kiiruseületamist" oli vaid üks kord. Nimelt õnnestus sellel lennul IAF tühjaks tõstetud F-4-del saada ka Sparrow'd välja (oldi õigel ajal õiges kohas) ning siis pandi jah "punn põhja", kuna Sparrow detonaatorite viivitus arvestas lennukiirust kuni 2000 kmh, siis raketid lõhkesid kaugel lennuki taga.

Tasub märkida, et hävitajavariant on luurevariandist aeglasem, sest õhutakistus on suurem (ninakoonus, raketid tiibade all).

kui palju on üldse olnud juhtumeid millal lahinguolukorras keegi lendas kiirusega rohkem kui 1300-1400 km tunnis? Eks tookord MIG-25 vist püstitas rekordi (pluss muidugi SR-71 vientami taevas) Eks üldiselt arvan et raketti tabamine kiirusel 2.8M ning kõrgusel 22km on kaunis surmav värk, selle väldimiseks võib ka korraks gaasi põhja vajutada..

F-4X pidi siis välja nägema umbes selline

http://forum.keypublishing.co.uk/attach ... ntid=76535

http://forum.keypublishing.co.uk/attach ... ntid=76536

Kapten Trumm kirjutas:...Mootorid aga olid stendis saavutanud need näitajad, mida oldi oodatud ning seetõttu püstitati lennukiga mitmeid maailmarekordeid, mis püsivad tänaseni.

kas kusagil internetis mõnda saiti ka on kus igasuguseid huvitavid lennundus rekordeid uurida võiks?

Rekordite püstitamiseks kraabiti nendelt E-delt isegi värv maha ja võeti ära kõik liigne (elektroonika ja muu, mis segaks ja annaks liigset massi). 2000kg last oli sisemine ning väliste paakide/rakettidega ei suudaks selliseid numbreid saavutada. Venelaste endi publikatsioonid annavad sellist infot.

Hukatus kirjutas: kas kusagil internetis mõnda saiti ka on kus igasuguseid huvitavid lennundus rekordeid uurida võiks?

Loomulikult FAI koduleht.
http://www.fai.org/records

Kõik need rekordlennukid on üleliigsest kolast tühjaks tehtud, ilmselt poleks nagu seeria F-15 mõeldav 35 km kõrgusele tõusta?

Mig-25 rekordvariandid olid kõik värvitud. F-15 oli värvitud, kuid P-42 (Su-27 rekordvariant) oli värvita



F-15 Streak Eagle


Nii suurte lennukite peal on vähemalt 50 kg värvi, seega sellest loobumine on õigustatud.

Ameeriklaste rekordlennukid olid samuti tühjaks tehtud, kuid enamasti värvitud.

Omaaegne "superlennuk" E-152 aka E-166, millega üritati saada Mach 2.5. Minuarust kõige stiilsem vene reaktiivlennuk läbi ajaloo

07. juuli 1962 - 2681 kmh


Kõige suurem kiirus saadi 30 aastat tagasi - 1976 SR-71 poolt -3529 kmh

Kui jutt juba suurtele kiirustele läks siis üsna huvitav elukas oli X15

1967 saavtutati maksimaalkiirusek 6,7 M, hilisemate katsetuste käigus sai paar pilooti surma ja projekt lõpetati.
Huvitav on asjaolu, suure kiiruse tõttu kuumenes lennuk nii palju, et aparatuuri (ja ilmselt ka kabiini) jahutati vedela lämmastikuga.
Vist on tänaseni kõige kõrgemalt lendav ja kiirem mehitatud lennuk maailmas?

Edit: kas venelastel analoogilist hi-speed projekti ei olnud?

nii sellele kui ka SR-idele oli tehtud spetsiaalne jahutusangaar kus nad peale maandumist mõnda aega seisid enne kui lendur sealt välja ja tehnikud lähedale said. Kere pinna temperatuur tõusis kohati ligi 300 kraadini.

X-15 pole lennuk! See ei suuda ise stardida. E-166 on rohkem nagu üks suur ja võimas reaktiivmootor.

E-266, F-15 jm on turboreaktiivlennukid

SR-71 on turboreaktiivreziimis ainult lendutõusul, suurtel kiirustel töötavad mootorid ramjeti põhimõttel.

X-15 on vedelikreaktiivmootoriga (rakettmootoriga)

X-15 lennukite hulka ei loeta, kuna lend toimub väljaspool atmosfääri. Siis võiks ju kõik Sojuzid ja Apollod lennukiks lugeda.

X-15 stardib B-52 tiiva alt suurel kõrgusel. Põhimõtteliselt on see rakettmootoriga õhust startiv tiibrakett, milles on piloot sees.

Kui vaadata lennunduse arengut, siis Mig-25 oli teatud mõttes epohhi loov lennumasin. Mig-25, õigemini selle rekordite ümber keerutatud PR jutt muutis F-15 just selliseks, nagu see praegu on.

F-15 vastu adekvaatseks võitlemiseks loodi Su-27 koos oma arvukate derivaatidega.

Samas tihti alahinnatakse F-15 kiirusomadusi ja igal pool räägitakse Su-27sst viletsamast manööverdusvõimest kiirusel 600 kmh.

Lennuki kiirusomaduste kohta on väga vastakaid arvamusi, enamasti stiilis Mach 2,5+ Tegelikkuses arvatakse otseste õhikoguritega mudel olevat samakiire kui Mig-25PD