www.militaar.net

Üsna palju on Eesti vastupanuvõime kritiseerijad rääkinud, et nafta on sõja veri ja Eesti ei oleks saanud mingil juhul vastu pidada kuna meil ei olnud kütust. Arsenali autot ja veoautot oleksid ruttu seisma jäänud, sest kütusevarud puudusid.
Toe Nõmm räägib asjast nii.
Tsiteerin
Koduvillane bensiin.

Strateegilisest toodangust väärib eraldi märkimist Eesti põlevkivist toodetud bensiin. 1939a. tehti seda siin üle 22 000 tonni ehk ühe elaniku kohta sama palju, kui N-Liit tootis autobensiini naftast! Kitsikuses saanuks läbi ajada ainult omatoodanguga. Ajaloost ongi teada kaks tehisbensiini osatähtsusega maad - Saksamaa ja Eesti. Mitte kõik ei läinud tagasilöökideta. 15. juunil 1936 lendas õhku laskemoonatöökoda Männikul. 122-st parasjagu kohalolnust hukkus 61 ning veel 10 said viga.

Niisiis Eesti oli võimeline endale ise kütust tootma. Võrreldes Soomega oli Eesti tunduvalt paremas olukorras. Autosid oli meil rohkem. Kuna vahemaad olid lühemad, kütust kulus vähem. Meie olime võimelised ise kütust tootma, kust võttis kütust Soome
Arvan, et see on tähtis fakt, mis räägib Eesti kasuks.

Muuseas, kui palju tootis Eesti enne 1939a. arvan, et mingid varud olid lisaks sellele 22 000 tonnile olemas.

Kiviõlis toodeti bensiini nii Vabariigi, kui sakslaste poolt okupatsiooni ajal. Kuna ma ise olen sealt kandist pärit, siis mäletan vanema generatsiooni mälestusi. Sakslaste poolt WWII ajal ehitatud tehas oma tehnoloogiliste kolonnidega oli olnud teaduse viimane sõna. Toodang ja selle saagikus oma headuses ennenägematud. Kui Sidorovid uuesti sisse tulid, said nad need tootmisüksused enam-vähem töökorras kätte. Paraku ei suudetud uuesti tööd alustada ja ega kohalikud ka kippunud õpetama. Venemaalt käis hulgakesi pigimütside ja tuustis habemetega teadlasi-professoreid, matsutasid huuli, väristasid pead ja läksid sama targalt tagasi. Seadmed seisid aastaid jõude. Siis lammutati kõik maha ja pandi vene analoog püsti. Ei suutnud venelane saksa inseneri mõtet tabada...

Kordamine pidi tarkuse ema olema.

Korra varem siin samas teemas mainisin ka seda eesti bensiini (ehk estoliini nagu teda sel ajal kutsuti). Seoses lennukikütuseks kasutamisega. Kuna see teema haakub ka siin muude küsitud asjadega, siis kirjutan vähe pikemalt asjast uuesti.

Nimelt toodeti estoliini valdavalt väga madala oktaaniarvuga, mis sobis küll mootorrataste ning autode mootoritele, kuid absoluutselt mitte lennukimootoritele. Siiski hiljem hakati väikestes kogudes tootma ka kõrgema oktaaniarvuga kütust, mille vastu siis ka Eesti lennuvägi huvi tundis.

Seda saadeti katsetamiseks ka mitmetesse laboritesse. Näiteks Tallinna Tehnikaülikool testis seda, aga ise lugesin kuskilt vanast ajakirjast kokkuvõtet Royal Air Force'i laborites tehtud katsetest.

Seal oli välja toodud, et oma keemiliselt koosseisult oli estoliin naftast saadud bensiinist suuresti erinev (pole ise selle keemiaga kunagi väga suur sinasõber olnud, sestap jätan selle osa vahele ). Seetõttu hoolimata veidi madalamast oktaaniarvust detonatsioonikindlus veidi suurem harilikust bensiinist. Kuid vahe oli tõesti seal mingi paari oktaaniarvu jagu. Üldiselt võrreldi teda oma omadustelt aga 77-oktaaniarvuga Shelli aviobensiiniga ning leiti sellega võrdväärne olevat.

Aga seal oli üks väike aga. Katsetamise ajal selgus ka selline pisiasi, et "kõrgetel temperatuuridel" (mis tegelikult ei olnud väga kõrged, lihtsalt normaaltemperatuurist kõrgemad) muutusid estoliini omadused märgatavalt ning detonatsioonikindlus vähenes drastiliselt. Seetõttu oli labori otsus - RAF'i poolt lennubensiinina kasutamiseks kõlbmatu.

Eesti lennuvägi nii pirtsakas polnud ning estoliini kasutas. Kõike eeltoodut aga üle korrates
- lennukibensiinina kasutatava estoliini toodangumaht oli väga väike, ei rahuldanud mingiski kategoorias lennuväe koguvajadust
- see oli siiski liiga madala oktaaniarvuga ning ei sobinud kasutamiseks moodsamatel lennukimootoreil (sõja ajal oli enamusel hävituslennukeil kütuseks bensiin oktaaniarvuga 100)
- see ei sobinud pikaajaliseks säilitamiseks

Seega ei vabastanud estoliini tootmine Eestit naftasaaduste importimise vajadusest, ainult vähendas seda.

Ja vastuseks Hugo1 küsimusele - Eestil ei saanud olla suuremaid estoliini varusi, kuna see ei sobinud pikaajaliseks säilitamiseks.

Ja Eesti puuduliku õhutõrje oludes oleks vaid üks tõsisem venelaste õhurünnak Kiviõli rajoonile muutnud olematuks ka selle tootmise seal Kirde-Eestis. Piir oli nii lähedal, et selle töö oleks suutnud ära teha suvaline rindepommituslennuk. Objekti tuleohtlikust arvestades - väga väikese arvu pommidega...

nublu

Kordamine pidi tarkuse ema olema.

Korra varem siin samas teemas mainisin ka seda eesti bensiini (ehk estoliini nagu teda sel ajal kutsuti). Seoses lennukikütuseks kasutamisega. Kuna see teema haakub ka siin muude küsitud asjadega, siis kirjutan vähe pikemalt asjast uuesti.

Võimalik, et mainisid kunagi kusagil. Mina just tahtsin tähtsustada seda, et autokütust oli meil piisavalt. See on suur asi, autod muudavad väed tunduvalt mobiilsemaks. Võrrelda saab minu arvates kõige paremini Eesti olukorda Soomega, sellepärast küsisin Soome kütuse olukorra kohta.

Ja Eesti puuduliku õhutõrje oludes oleks vaid üks tõsisem venelaste õhurünnak Kiviõli rajoonile muutnud olematuks ka selle tootmise seal Kirde-Eestis. Piir oli nii lähedal, et selle töö oleks suutnud ära teha suvaline rindepommituslennuk. Objekti tuleohtlikust arvestades - väga väikese arvu pommidega...

Miks nad siis sakslaste ajal Kiviõli rajooni puruks ei pommitanud. Pommitamisega on selline asi, et teoreetiliselt on kõik lihtne ja ilus. Pommitame vaenlase puruks ja siis sõidame üle riismete. Kuid vaata ajalugu Leningrad ei alistunud kuigi oli täielikus blokaadis. Hitleri plaan oli ju lihtne pommitame puruks ja siis valluatme need varemed. tutkit. Proovis lennukite, proovis kahuritega, kuid midagi ei tulnud välja. Või siis Stalingrad, pommitasid mõlemad, kuid vaenlast puruks ikka ei pommitanud. Tühi kõht ja kott oli see, mis sakslase alistuma sundis.
Soome Talvesõjas koguti Soome vastu ka suur hulk lennukeid(rohkem, kui Eesti vastu oleks kasutatud)ei olnud ju ohvrid nii suured, kui see esimene ootamatu pommitamine välja arvestada.
Pommitamine töötab teoorias alati, kuid praktikas.......
Mis Eesti õhutõrjesse puutub siis mina olen veendunud, et olukord oleks olnud tahtmise korral parndatav, kuid selle üle oleme küllalt vaielnud.
Eks igal ühel ole õigus oma arvamusele

Ma ju kirjutasin - Eesti puuduliku õhutõrje oludes

Tegelikult oleks ilmselt pidanud kirjutama - õhutõrje puudumise tõttu üldse. Uuri veidi, kuidas sakslaste ajal Kiviõli õhutõrje oli korraldatud. Kaugele ei pea minema, üsna palju kilde saad siit samalt foorumilt kätte.

Üks teema oli siin Kari tehtud, kus ta otsis saksa radarite kohti Eestis. Siis kusagil oli siin juttu ka aerostaatidest. Ja saksa hävituslennukite üksustest, mis Eestis asusid, on kohe õige mitu teemat...

Ja analoogia huvides võiksid näiteks uurida Ploiesti kohta sõja ajal. Kui palju läks rumeenlastele maksma üks venelaste reid sinna 1941. aastal. Ning mis läks ameeriklastele maksma 1944. a. Ploiesti reid, kui õhukaitse seal oli juba suuresti sakslaste käes

nublu

Ma ju kirjutasin - Eesti puuduliku õhutõrje oludes

Tegelikult oleks ilmselt pidanud kirjutama - õhutõrje puudumise tõttu üldse.

Ära seda küll väida Eestil oli just nimelt puudulik õhutõrje. Kui väidaksid, et õhutõrjet ültse ei olnud vassiksid faktidega, see pole Sinule ültse omane.

Ja analoogia huvides võiksid näiteks uurida Ploiesti kohta sõja ajal. Kui palju läks rumeenlastele maksma üks venelaste reid sinna 1941. aastal. Ning mis läks ameeriklastele maksma 1944. a. Ploiesti reid, kui õhukaitse seal oli juba suuresti sakslaste käes

Eks äärmusi leiab igasuguseid

hugo1 kirjutas:nublu

Ma ju kirjutasin - Eesti puuduliku õhutõrje oludes

Tegelikult oleks ilmselt pidanud kirjutama - õhutõrje puudumise tõttu üldse.

Ära seda küll väida Eestil oli just nimelt puudulik õhutõrje. Kui väidaksid, et õhutõrjet ültse ei olnud vassiksid faktidega, see pole Sinule ültse omane.

Kiviõli rajoonis - õhutõrje puudumise tõttu. Seal ei olnud MITTE MINGIT õhutõrjet. ainult õhutõrje vaatluspostid oleks võinud jälgida venelaste lennukite liikumist.

Oru lossi kaitseks saadeti üks õhutõrje kuulipildujate patarei. See oleks olnud lähim õhutõrje objekt.

Lasnamäe lennuväljal oleks olnud kaks Bristol Bulldog hävituslennukit, mille maksimaalkiirus oli väiksem kui vene pommituslennukeil normaalne ristlemiskiirus. Kui need oleks ükskord kohale jõudnud, siis selleks ajaks oleks venelased juba kodus tagasi olnud.

Ja isegi aerostaate ei olnud, mis oleks parimalt kõrguselt sihtimist ning pommitamist takistanud.

Kuidas sa siis seda olukorda nimetad? Puudulik õhutõrje või õhutõrje puudumine?

Mercher kirjutas:Tsiteerin Nublut: Oru lossi kaitseks saadeti üks õhutõrje kuulipildujate patarei. See oleks olnud lähim õhutõrje objekt.

Mis aastal see sinna saadeti? Mul tekkis nimelt väike segadus sellega, et kui hävituspataljonlased põletasid Oru lossi 1941. aasta augustis taganedes maha, siis milleks oli vaja saata sinna õhutõrje kuulipildujate patarei? Kaitsma mida?

Jutt kõib ikka aastast 1939 ning Eesti sõjaväest. Kuulipildujad saadeti Oru lossi kaitseks tegelikult ka veidi hiljem, mitte septembri lõpus. Kui mälu ei peta, siis tehti seda alles Talvesõja ajal ning põhjuseks punakotkaste kalduvus sihtmärgist kõrvale eksida ning suvalistesse kohtadesse pomme puistata.

Tolle aja õhuväe kattekava ei näinud Kiviõli rajooni ette mittemingit õhukaitset. Olemasolevaid kahureid tuli kasutada peamiselt Tallinna, vähemal määral ka Tartu kaitseks. Hiljem 40 mm Boforsi kahurite saamisel kaaluti nende paigutamist olulisematesse raudteesõlmedesse Tapale ning Valka.

Mercher

Tsiteerin Nublut: Oru lossi kaitseks saadeti üks õhutõrje kuulipildujate patarei. See oleks olnud lähim õhutõrje objekt.

Mis aastal see sinna saadeti? Mul tekkis nimelt väike segadus sellega, et kui hävituspataljonlased põletasid Oru lossi 1941. aasta augustis taganedes maha, siis milleks oli vaja saata sinna õhutõrje kuulipildujate patarei? Kaitsma mida?

See teema siin räägib Eesti vastupanu mõtekusest - mõtetusest 1939a., nii et nublu pidas silmas Eesti Wabariigi lõpuaegu 1939a., siis ei olnud siin veel venelasi ja Oru loss säras oma täies hiilguses.

Kui juba sel teemal jahvatamiseks läks, siis mõned faktid ka allikmaterjalidest, mis viimastel tuhnimistel pihku jäänud

1938/1939. eelarveaasta lennukibensiini planeeritud kulu
oktaaniarvuga 77 - 248 000 kg
oktaaniarvuga 87 - 7000 kg
(selgituseks - tol ajal kasutas 87 oktaaniarvuga bensiini vaid Avro Anson).
allikas - ERA 526.1.116 - Õhukaitse inseneri alluvuses olnud üksuste ning valdkondade 1938/39 eelarveaasta töökavad ning aruanded
Seal oli toodud ka selle jaotus väeosade vahel, aga antud juhul pole see vist huvitav...

Säilik 526.1.96 sisaldab Õhukaitse inseneri Õhukaitse ülemale esitatud ettekannet mootorikütuse hankimise ja säilitamise kohta. Kuupäev on jäänud üles kirjutamata, kuid tegu on 1940. a. suvega.

Selle järgi osteti pea kogu lennuväe bensiin senini välismaalt. Eestis toodeti vähesel määral (dokumendis koguni kirjas - minimaalsel määral) vaid ühes tööstuses kolmest (mis põlevkivist bensiini tootsid) bensiini oktaaniarvuga 75 (nagu enne mainitud - oli uuest peast siis omadustelt võrreldav 77 oktaaniarvuga tavalise aviobensiiniga). Ettekande järgi on sõja puhkemisest alates (s.o. siis 1939. a. sügisest) bensiini hankimine välismaalt läinud oluliselt raskemaks ning väeosad kannatavad bensiini puuduse tõttu - väljaõppe kavad jäävad täitmata.

Õhukaitse inseneri ettepanek oli - osta korralikud kütuse analüüsimise seadmed, asutada kesklabor ning asuda oluliselt parandama kodumaise kütuse kvaliteeti. Oktaaniarvu tõstmiseks soovitas ta asuda tootma etüülkütuseid. Kuid seegi poleks vabastanud tootmist täielikult välissõltuvusest. Etüülvedelik oleks samuti tulnud osta välismaalt (Post soovitas USAst), kuigi soovitas ka selle tootmiseks litsensi hankida ning seda Eestis tootma hakata...

See sai nüüd ainult veidi isu äratamiseks lisatud Et te ise ka rohkem vaevaks võtaks asjast infi korjata

Viimasel ajal mul kohe veab selle lennukibensiiniga

Täna jälle muid asju lugedes jäi kaks dokumenti ette, kus lennukibensiini teema sees.

ERA 526-1-94 - ka muidu igati huvitav kaust

Ajaliselt varasem neist oli lähetuse korraldus Postile ja muule kambale, kes läksid Saksamaale Hs 126 luurelennukeid vastu võtma. Selles oli sõnastatud Postile ka täiendav ülesanne.

Kohapeal selgitada, kuidas Saksamaal saadakse 87 oktaaniarvuga lennukikütust. Kas on võimalik saada seadeldist kütteainete segamiseks pliitetraetüüliga (no midagi nad siis ikka teadsid, kuidas saadakse Saksamaal 87 oktaaniarvuga kütust ja muidu selgituseks - Hs 126 mootor vajas juba 87 oktaaniarvuga bensiini).

Post tuli sellest lähetusest tagasi 8. juunil 1940. Kui seal Saksamaal midagi ka õnnestus teada saada, siis realiseerida neid teadmisi enam ei jõutud.

Teine dokument samast kaustast - 3. Üksiku Lennudivisjoni ülema kolonelleitnant Reissaare raport selle kohta, miks venelased 7. juunil 1940 Kingissepas kevadel tellitud ning ammu lubatud kaupa üle ei andnud.

Nagu dokumendist võis aru saada - kätte ei antud 2 UTI-4 tüüpi õppe-hävituslennukit ning sellega koos saabuma pidanud lennukibensiini ning õli.

UTI-4 kohta räägiti legendi, et lennukid olid juba valmis ning taheti ära pakkida, aga siis avastati, et tagumisse kabiini on näidikud paigutamata jäänud. Ja et nüüd neid paigutatavat.

Bensiini ei saadud kohale toimetada aga selle pärast, et lepingu sõlmimisel polnud juures olnud lennuväe spetsialiste, kes oleks kohe öelnud, et müüa pakutud 94-95 oktaaniarvuga bensiin pole stabiilne ning säilitamisel plii sadestub. Sestap on nad nõus saatma 74-78 oktaaniarvuga kütust ja pliitetraetüüli eraldi. Kui Eesti pool sellega loomulikult nõus on.

No ja õli ei saadetud lihtsalt selle pärast, et bensiini ka ei saadetud.

Sellel kirjal on kaks Tombergi resolutsiooni, milles too soovitab venelaste venitamist kasutada koguste suurendamiseks - lubatud 200 tonni asemel nõuda 300 või koguni 400 tonni. Ning väidab, et Moskvas toimunud kohtumistel oli talle kinnitatud - bensiin on kvaliteetne ning tema omadused säilitamisel ei muutu...

Selgituseks - see venelaste 94-95 oktaaniarvuga bensiin oleks läinud N Liidust tellitud UTI-4 ning I-16 lennukeile.

Kui oleks saadud kütus kahes osas, siis oleks lahendatud ka muude lennukite kütuseprobleem.

Ning loomulikult ei tulnud EV lennuväele sealt poolt ühtegi lennukit ega tilkagi kütust.

Nii palju siis allikmaterjale bensiinist selleks korraks

Ning loomulikult ei tulnud EV lennuväele sealt poolt ühtegi lennukit ega tilkagi kütust

Üllatus üllatus, ma ei saa aru kas eestlased pidasid venelasi idiootideks, või olid ise idioodid. Ainuke sõjaline oht sai tulla Eestisse ainult N-Liidust meie lootsime neilt sõjatehnikat ja kütust saada

hugo1 kirjutas:

Ning loomulikult ei tulnud EV lennuväele sealt poolt ühtegi lennukit ega tilkagi kütust

Üllatus üllatus, ma ei saa aru kas eestlased pidasid venelasi idiootideks, või olid ise idioodid. Ainuke sõjaline oht sai tulla Eestisse ainult N-Liidust meie lootsime neilt sõjatehnikat ja kütust saada

No vaata sündmuste aega ikka ka

Kõik muud variandid olid juba läbi proovitud. Jäänud oli ainult veel see viimane - venelased.

Ja kui päris aus olla, siis midagi sealt ju saadi ka. 76 mm õhutõrjekahurid rendile (kuni saksa 75 mm saabumiseni), snaipripüsse mingi kogus.

Muuseas, venelastelt telliti õhutõrje jaoks ka prožektoreid ning kõlamõõdujaamu. Hetkel jään küll võlgu, kas neist ka midagi kätte saadi, aga samas kaustas oli dokument, kus Post soovitas venelastelt tellida kohale ka instruktorid nii kõlamõõdujaamade kui lennukite jaoks. Ning huvitav oli see, et tähtaegade järgi oli kõlamõõdujaamade instruktoreid vaja kohe, UTI-4 juuni kuuks ning I-16 jaoks juuli kuuks. Nii et selle dokumendi järgi eeldaks, et ka kõlamõõdujaamad saadi kätte...

See teema õnnestus enam-vähem tervikuna välja sikutada Eesti kaitsejõud 1939 pikast teemast, mille kohta on arvamust avaldatud, et võiks nagu teemadeks jagada.

Muude teemade tõmbamine suht keeruline, kuna selleks peavad sõnumid järjest olema.

Aga eks vaatan veel, mida väärtuslikumat seal loetavamalt on võimalik esitada