NL väeosade numbrid, asukohad

Muljeid teenistusest. Nii Eesti väeosades, N Liidus, luures või vastuluures, või hoopis partisanide juures. Kuidas kellelgi juhtunud on.
Vasta
JS
Liige
Postitusi: 106
Liitunud: 03 Jaan, 2005 14:45
Asukoht: Tartumaa
Kontakt:

Postitus Postitas JS »

Mul siis ajavahemik dets.86-dets.88. Kohaks Kiirovi oblast, Glazovi linn. Väeosa nummer 3276. Utsepka ajal lisandus täht ,u,, hiljem ,,i,, Esimene rood siis. Olid need siis siseväed, punastel pagunitel BB. Kahe aasta tegevus oli numbri all oleva sõjaväetehase mehitatud valve e. karaulis käimine. Allus väeosa siseministeeriumile(MBD SSSR)
Aastad juba läinud vast sai enam-vähem täpselt.
Terv.Jaanus
Viimati muutis JS, 24 Sept, 2006 8:26, muudetud 1 kord kokku.
Kapral Karu
Moderaator
Postitusi: 1133
Liitunud: 14 Dets, 2004 13:44
Kontakt:

Postitus Postitas Kapral Karu »

Kas see Glazov mitte Udmurtias ei asu? Kas terve polk valvas ainult ühte tehast? Mis tehast, kas uraanitehast ehk Tše-Em-Ze'd (ametliku nimega Tšeptsa Mehaanikatehas)?

Muide -- viimase eakaaslast Sillamäe uraanitehast (Kombinaat nr 7 ehk Organisatsioon Postkast 22) valvas väeosa 3278 -- ainult kaks numbrit vahet!
JS
Liige
Postitusi: 106
Liitunud: 03 Jaan, 2005 14:45
Asukoht: Tartumaa
Kontakt:

Postitus Postitas JS »

Ilmselt hakkab juba vananev mälu alt vedama. Kirovi oblastis ei ole enam üldse kindal aga Udmurdi ANSV oli küll kindlalt. Et mida seal tehases tehti? No ega tavalisi sõdurpoisse sellesse eriti ei pühendatud. Käisid nad ju püss seljas mööda välimist perimetrit, ühel pool kõrge betoonaed, vahepeal u. 10m ülesküntud liiva ja teisel pool kahekordne okastraataed. Aga lühend Tse-Em-Se(või mis ta iganes oli) on küll jube tuttav. Oletan et sellesama eespool mainitud tehasga oligi tegu. Tehast valvas siis vaheldumisi kaks roodu ja kolmas oli hõivatud igasugu tehasest väljuvate saadetiste(nii raudtee kui autotranspordi) eskordi ja valvamisega. Vähemalt mulle jäi sihuke mulje et kogu selle linnakese elu tiirles-pöörles selle tehase ümber.
Terv.Jaanus
Tier
Uudistaja
Postitusi: 3
Liitunud: 26 Aug, 2006 17:09
Kontakt:

Postitus Postitas Tier »

Kapral Karu kirjutas:Sellised väeosad allusid NSV Liidu Melioratsiooniministeeriumile (oli ka selline asutus! 8) ).

Kas muidu automaat üldse oli ette nähtud? Kas oli ka mingi vastav erialane õppeväeosa või löödi kohe pataljoni?
Kas siis sellises ministeeriumis ka kindralid olid? Kuigi jah, küllap jagus neid kõikjale...

Erialast õppeväeosa reameestele polnud. Seerud tulid kusagilt Rostovi alt utshebkast, ka paljud ohvitserid olid õppinud seal kandis. Reamehed aga said kuu aega drilli , ning hakati siis "ameteid õpetama". Ma sain selle aja jooksul krohvija, maalri ja troppija kaaned. Kahjuks peale pikka proovimist selgus , et kui ettevalmistus jääb puudulikuks, siis kaaned ise tööd ei tee. Ülemustel oli tähtis linnukesi aruannetesse panna. Samasugune pakazuhha nagu bordüüride valgendamine ja muru värvimine (kastmiseks ei olnud vett raisata.)
Oma relva meil loomulikult polnud, küll oli kõvematel meestel nimeline labidas. Paaril korral käisime siiski steppis laskeharjutustel.
Töövälisel ajal püüti elu ikka võimalikult sõjaväeliseks teha , aga kuna inimesed olid kogu aeg mööda ilma laiali ja ülemused kaugel , siis oli seal norm elu. Mälestusi on igatahes kuhjaga.Mitte igaüks ei ole arbuusidega kulli mänginud või prrrrrrr.... soolatud arbuusi söönud.
linnavurle
Liige
Postitusi: 210
Liitunud: 27 Okt, 2006 12:24
Kontakt:

Postitus Postitas linnavurle »

minu teenistusaeg 84-86 sügis. koht: Novosibirski lähedane Kotshenovo (Novosibirskist tund aega elektrirongiga lääne poole) töölisküla (15 000 elanikku, aga ametliku staatuse järgi siiski "küla"). väosa numbrit kahjuks ei mäleta enam, ka sõjaväepilet kusagile kadund.
Tegemist oli sideväosaga, mis allus ilmselt otse ringkonna staabile. Seepärast polnud ka territooriumil ringi hulkuvad kindralipagunites mehed sugugi haruldased. Meie "bojevaja zadatsha" oli kõikvõimaliku side tagamine välitingimustes - kui kindralid sõitsid väliõppustele, olime ka meie kohal, paigaldades välistaapi telefonid-telegraafi ja saates kõik asjad eetrisse (nii releeliinide kui ka kosmoseside kaudu). kosmose-värk oli salajane, näiteks oli meil mingi autokuudis peituv "kosmosejaam", kuhu ma kogu oma teenistusaja jalga ei tõstnud.
kummalisel kombel pääsesin ma utsebkast - seal "õnnestus" teenida vaid 2 nädalat (Omskis). siis tuli seltsimees major Kotsenjovost, kutsus nimekirja alusel 10 meest rivist välja ja võttis kaasa ning kohe karantiini kaudu "lineikasse" (meil nimetati seda muide "postajankaks" hoopis.)
väeosa, kummaline aga tõsi, oli samuti Tallinna-nimeline, nagu kaasfoorumlasel komandöril. KPP-s oli suur kaart, kus väosa teise ilmasõja aegne bojevoi budj peal ja selle põhjal olid siis meie kuulsusrikkad eelkäijad vabastanud Tallinna (Mil moel sidemehed linna vabastasid, see jäigi arusaamatuks).
igal juhul tähendas Tallinna-nimeline seda, et iga priisiga toodi väossa 10 uut eestist pärit tegelast; seega oli väosas pidevalt umbes 40 Eestimaa meest (ainult üks kord läks asi neil sassi - minust pool aastat hilisema priisiga - ohvitser läks Tallinnasse noortele järele, aga naases millegi pärast Karjala poistega. ju siis kirjutati rongipilet valesse kohta või mis iganes.)
oli kahte liiki mehi - svjasistid (kelleks minagi ilma mingi utsebkata sujuvalt sain - esialgu liinimeheks, pärast koguni paeltega "natsalnik apparatnõiks") ja autujuhid, sest kõik jaamad olid ju mobiilsed ja peitusid GAZ-ide, ZIL-ide ja Ural-ide kuutides.
Väliõppustel käisime palju, 6-7 korda aastas kindlasti. mõnikord oli laagriplatsile vaid paar tundi kolonnisõitu, aga juhtus ka, et meid laaditi eshelonile ja sõitsime mitu päeva rongiga Siberi avarustes, enne kui kohale jõudsime.
Väosa struktuuriline ülesehitus sarnanes tavaväega, kuid nimetused olid teised ja koosseisud minu arvates väiksemad, kui mujal vägedes. Polk oli näiteks brigaad ja brigaadikomandör alampolkovniku auastmes. bataljoni asemel oli PUS (polevoi uzjal svjazi) ja meil komandöriks alampolkovnik, teises kahes major. rood oli meil "tsentr", millele lisandus siis vastavalt spetsialiteedile täiend (telefonnõi tsentr, telegrafnõi tsentr, tsentr kosmitseskogo svjazi jne). Komandörideks majorid või kaptenid, isikoosseisu suurus ühes "tsentris" (ehk siis roodus) umbes 10-20 meest.
Mina olin telefonnõi tsentris, olime üks suuremaid "roodusid", parimail päevil vast 25 meest. lisaks majorist roodukale olid meil asjapulkadeks 2 kaptenit (jaama ehk siis ühes autos asuva kuudi ja sisustuse komandör), 2 leitut (üks samuti kuudikomandör, teine natsalnik podviznogo sostava ehk siis autojuhtide pealik). prapporist starsina, kes majandas linade-furaskadega, oli veel kah. ka paljud sõdurid olid üht või teistpidi "natshalnikud", peale järjekordset riigipüha ja paela-andmise-tseremooniat oli kohati raske kedagi dnevalniks leida, sest nooremseersante-seersante oli rohkem kui reamehi.
brigaadi kuulus kolm bataljoni ja me mahtusime kenasti kasarmu kahele ja poolele korrusele. ülejäänud poolteist korrust vallutasid remondirood, katlamaja-rood ja siis mingi täiesti omaette väike sideväeosa, kelle rollist ma ei saanud lõpuni aru. nende meestega eriti ei suheldud kah, neid ei tuntudki, sest nad ei puutunud meiega üldse kokku. kõik nimetatud kandsid minu teada omaette väosa numbreid, aga vo olid remontnikud ja katsigaarid ka meie osa. remondiroodu koosseisu kuulus ka tuletõrjeautu, mis muide käis päris tihti kustutamas külas puhkenud tulekahjusid.
sama aia sees oli veel teinegi kasarm, kus oli kaks eriti väosa - utsebka ja REB (radio-elektronnaja borba). nende tegelastega polnud meil samuti suurt kokkupuudet; minu arust ei saanud me sealsest utsebkast isegi mitte täiendust, nad olid vist REB-i ettevalmistusega. REB oli midagi vastuteguvuse taolist - nad häirisid raadiolaineid, püüdes vaenlase rakette ja lennukeid lolliks teha. ja tegid kah - kui utsebka andis eksamit, siis telerit vaadata igatahes ei saanud.
linnavurle
Liige
Postitusi: 210
Liitunud: 27 Okt, 2006 12:24
Kontakt:

Postitus Postitas linnavurle »

Võtan endale õiguse rääkida veel ühest väeosast, kellega me olime tihedates "tööalastes" suhetes ja kelle sarnaseid oli minu loogika põhjal terves Liidus sama palju, kui sõjaväe ringkondi (Kapral Karu teab kindlasti täpselt, aga kusagilt olime nagu kuulnud, et ringkondi oli kokku 9. kas vastab see tõele?)
Aga väosast siis. Selle kasarmud asusid kusagil Novosibirski põhjapoolses eeslinnas. Allusid nad taas ilmselt otse staabile. Tegemist oli mobiilse välistaabiga - see tähendab siis, et Urali-de ja ZIL-ide kuudid peitsid endas staabiruume. 2-3 auto kuudid käisid näiteks legona lahti (neid kutsuti "babotshkateks"-liblikateks) ja kui nad lahti olid harutatud, moodustus neist oma 15 meetri pikkune ja 2-3 meetri laiune nõupidamiste ruum.
Igale kindralile oli ette nähtud oma eluruum, mis ühte autokongi ära mahtus. Ma olen neis korduvalt sees käinud ja näinud, et seal oli päris korralik voodi, laud-tool, mingi kapp, valamu käte- ja näopesuks jne. Meie vedasime neissse kuutidesse telefoni-telegraafikaableid ja paigaldasime aparaate, seepärast sai seal iga õppus sees käidud. Tavaliselt asjatasime enne, kui seltsimehed kindralid saabusid, aga vahepeal läks õppuse käigus midagi katki ja siis tuli ka kindralite juuresolekul telefoni vahetada või midagi muud teha.
Venemaa puhul kummaline, aga sellesse killavoori kuulus isegi 2 sitamaja-autot:) Täiesti tsiviliseeritud peldikud, veega sitapotid, mitte augud põrandas:). Ja mis veel kummalisem - sitamajja vedasime ka telefoni sisse (ega vaenlane ei maga ja võib igal ajal rünnata). Õppuste ajal ei täheldanud telefoni-kommutaatori valvur siiski kordagi, et sitamajast või sitamajja oleks helistatud:).
(PS - veel üks huvitav fakt: öösel valvasid kommutaatorit meie oma väeosa mehed, sh mina. Päevaseks ajaks ja õppuste "tipptundideks" toodi aga kommutaatori-operaatoriks naised - oli vanemaid tädisid, aga ka päris noori tibisid:) Sõdurite lõuad jäid siiski ila tilkuma, kuigi tädide-tibidega sai päris lähedalt suheldud, sest ööseks said nad kõik ohvitseride poolt okupeeritud. Jäi mulje, et ohvitseridel omavahel oli tibidele päris kõva konkurents ja kisklemine:))
Meie väeosa oli suht valgenahaline ja ka korralikult riietatud - erinevalt teistest nähtud sõduritest kandsime me näiteks puuvillast vormi (bh), mitte tavalist (hb). Staabivagunite-poisid olid aga veel eliitsem seltskond - ei näinud nende seas küll mitte ühtki tõmmut tegelast. Oli juhust nende juures komandeeringus olla (et staapide-magalate-sitamajade sidesisendeid remontida) ja võin väita, et kutid elasid kui kuninga kassid. Kasarmus olid isegi akvaariumid kaladega, sööklas olid suured portsjonid (mälu juba tuhmub, kuid tundub, et neil oli mingi erimenüü - igatahes said nad hommikul viljakohvi, millest meil kuuldudki poldud). Mõneti mõistetav kah, sest poisid olid ju kogu aeg staabikindralite silma all ja ega sinna mingeid rääbakaid tegelasi tohtinud saata.
Kasutaja avatar
kalleb
Liige
Postitusi: 5343
Liitunud: 27 Mai, 2005 22:55
Kontakt:

Postitus Postitas kalleb »

tavaliselt said psh vormi selga talvehooajal ja hb lasid ringi suvehooajal

ma arvan ega te paraadvormides ikka seal kogu aeg ei olnud
linnavurle
Liige
Postitusi: 210
Liitunud: 27 Okt, 2006 12:24
Kontakt:

Postitus Postitas linnavurle »

paraadvormis muidugi mitte, seda sai nähtud sama vähe, kui teisteski väeosades:) (ainult väosa lippu valvates pidi selle selga ajama)
aga mulle jäi küll mulje, et meie piirkonnas oli 84/85 aastal bh täiesti ilmaime - kõik ülejäänud tõmbasid aasta läbi hb-des ringi. võõraste väeosade sõdurid tulid lausa näpuga katsuma, et mis vorm teil on. võib-olla see muutus õige pea igapäevaseks, ei oska kommentaarida.
Kapral Karu
Moderaator
Postitusi: 1133
Liitunud: 14 Dets, 2004 13:44
Kontakt:

Postitus Postitas Kapral Karu »

Selle väeosa number on 57849, kandis muide sama numbrit ka veel 1945.a Tallinnas Pirital asudes (sõja ajal s/o välipost 57849), nimeks oli tal siis 34. üksik Tallinna sidepolk. Teenindas 8. armee staapi, mis 1945.a lahkus Eestist Novosibirski ning mille baasil moodustati seal Siberi Sõjaväeringkonna staap. Osa armeele allunud väeosi lahkus toona samuti Siberisse, nende seas ka sidepolk. Ilmselt sõjaväeringkonna moodustamisel reorganiseeriti polk brigaadiks (võimalik, et ka hiljem). Polk osales muide mitte ainult Tallinna, vaid ka Saaremaa (tagasi)vallutamisel, koos 8. armee staabi jt väeosadega.

PUS-e oli seal kaks: 1. ja 2. PUS, lisaks neile veel nn mobiilne pataljon, kus oli vähemalt 2 roodu (jällegi 1. ja 2.). Mida see viimane endast kujutas? Miks oli seal 2 PUS-i ja mis vahe neil oli, või pidid nad teineteist lihtsalt dubleerima?

Kas vastab tõele, et see väeosa kolis 1983.a paiku mingisse endisse raketibaasi? Suvel 1983 olevat kogu isikkoosseis elanud telkides u 20 km asulast, olevat ehitatud uut kasarmut, remonditud klubi jne.

Kotšenjovos oli muide veel ka tsiviilkaitsepolk.

Sõjaväeringkondi oli veel 1982.a 16, hiljem osa neist liideti omavahel (Volga ja Uraali ning Kesk-Aasia ja Turkestani SR-d) ning alles jäi 14 (nii vist kuni NL-i lõpuni).
Viimati muutis Kapral Karu, 30 Okt, 2006 19:26, muudetud 1 kord kokku.
linnavurle
Liige
Postitusi: 210
Liitunud: 27 Okt, 2006 12:24
Kontakt:

Postitus Postitas linnavurle »

Püüan vastata niipalju, kui oskan, ega ju sõdurina osanud asjasse eriti süveneda ja ega seda meile keegi selgitanudki.
PUS-e oli seal kaks: 1. ja 2. PUS, lisaks neile veel nn mobiilne pataljon, kus oli vähemalt 2 roodu (jällegi 1. ja 2.). Mida see viimane endast kujutas? Miks oli seal 2 PUS-i ja mis vahe neil oli, või pidid nad teineteist lihtsalt dubleerima?
1. ja 2. PUS tõepoolest dubleerisid teineteist, tehnika oli täiesti identne. õppustel käisime vaheldumisi; või siis suuremate puhul ka korraga. idee oli ilmselt selles, et kui staap positsiooni vahetas, siis uues kohas oli kogu nasvärk juba üleval. Ühel PUS-il kulus oma kola kokkukorjamiseks umbes 12 tundi; ülespanekuks umbes ööpäev. Aga ega`s siis sõda poleks ootand:)
Mobiilne pataljon oli vähendatud variant PUS-ist, mehi oli seal poole vähem ja tehnikat kah. Minu arvates polnud neil näiteks kosmose-side jaamasid. Nemad käisid rohkem "totshkadel" ja suhtlesid "muu maailmaga" läbi PUS-ide. releejaamad, mis meil asusid ZIL 131-del olid neil ehitatud BTR-ide sisse.
Muide, ka PUS-ides olid omaette "mobilnõi tsentrid" - see oli siis justkui väiksem variant mobiilsest pataljonist. "Mobilnõi tsentris" oli üks releejaam, üks telegraafi ja üks telefonijaam ja mingid vidinad veel. Nende mõte oli ilmselt siis kah "totshka" iseseisev teenindamine. Väiksemat sorti õppuste puhul (esines näiteks nn tagalaõppusi, kus kogu tegevus seisnes vaid selles, et partisanid panid kokku ja võtsid lahti suure hospidalitelgi) käis väljas vaid "mobilnõi tsentr".
Kas vastab tõele, et see väeosa kolis 1983.a paiku mingisse endisse raketibaasi? Suvel 1983 olevat kogu isikkoosseis elanud telkides u 20 km asulast, olevat ehitatud uut kasarmut, remonditud klubi jne.
Mind korajati väkke 84. aasta sügisel, seepärast väga täpselt ei oska vastata. Kasarmu, klubi jms olid suhteliselt uued küll, ka ohvitseride linnakusse, mis asus samas kõrval, ehitati usinasti uusi maju juurde. Kasarmu küttesüsteem oli 85. aasta talvel täiesti p...s, kasarmus olid mingil ajal lausa miinuskraadid; umbes selline mulje jäi, et järgmisel alles suvel pandi katlamaja ja kasarmu vahele torud ka maha, igatahes hakkas palju soojem.
Samas ei rääkinud vanemad sõdurid midagi sellest, et nad olid äsja sisse kolinud, minu teenistuse esimesel poolaaastal pidnuksid Dedushkad ju sellist asja mäletama. Ma arvan, et uued hooned võisid valmida veidi varem. Meenub nagu ohvitseride jutt, et varem elati ühekordses puitkasarmus, mida meie ajal kasutati "partisanide" majutuseks või oli see täitsa tühi. Toiduainete ladu asus täiesti vanades sarades, selle seintel kohtas kritseldusi a la DMB-75. Aga see muidugi ei tähenda, et neid mõni teine väeosa võis varem kasutada. Ohvitseride linnakus oli ka veel selliseid maju, mida õiglasem oleks kuutideks nimetada.
Üks viide, tagantjärele tarkusena, mingile hiljutisele ümberformeerimisele või väosa suurendamisele tegelikult siiski oli. Nimelt: minu priisiga ehk 84. aasta sügisel tuli nii palju noori, et me moodustasime vaat et rohkem, kui poole isikkoosseisust. Selline "ebatsüklipärasus" pole vist normaalne?
Raketibaasile linnakus küll mitte miski ei viidanud. Vo asusid positsioonid kusagil eemal, ega linnak ei peagi ju raketshikutele viitama. Olles raketiasjanduses täiesti võhik, kuid lugedes foorumis leiduvaid kommentaare, julgen siiski oletada, et raketipositsioone seal läheduses polnud, sest Novosibirsk ise ja Kotshenovo samuti asuvad ju lagedas stepis - kilomeetrite viisi tasane ja lage maa. Metsapiir ehk tundra algas ca 200 km põhja poolt; ca 300-400 km kagusse jäid Sajaanid.
Kotšenjovos oli muide veel ka tsiviilkaitsepolk.
Neist tegelastest ei tea küll mitte midagi. Minu teada külas peale meie rohkem linnakuid polnud. Me käisime ka paraadide ajal mööda küla marssimas ja sellel üritusel küll peale meie teisi sõdureid ei osalenud.
Ehk oligi see "polk" sama salapärane seltskond meie kasarmu 4. korruselt, keda mainisin oma postituses kui võõraid ja omaette mehi? Need vennad kandsid lõkmetel sidemeeste "mandavushkasid", üks-kaks meest olid jefreitorid, ülejäänud reamehed. Siiamaani ei tea, millega nad tegelesid, sest meie brigaadi rivistustel nad ei osalenud, kuskil narjaadis ei käinud, autoparki neil vähemalt meie linnaku territooriumil samuti polnud.
Teine võimalus, et see "tsiviilkaitse polk" oli tegelikult üksus, mida meie nimetasime REB (radio-elektronnaja borba). Nemad elasid teises kasarmus ja neil oli omaette suur autopark, kuhu meie meestel asja polnud. Aga ka nemad kandsid sideväelaste tunnuseid (kuid nt riietus oli meist kehvem, neil polnud PH-vormi; sellest siis mul ka mulje, et me olime "erilisemad"). Minu ajal teenis selles REB-väeosas ka kaks eestlast - üks kummalisel kombel koolivend, kelle ma aasta enne enda sõttaminekut olin teele saatnud sõnadega, et "ma tulen sulle järele" ja näe läksingi, sõna otseses mõttes:). Teine oli praeguses Eestis tuntud prominentne tegelane, kes kodumaad väga ei teeninud, aga oli ohvitseriprouade seas kõrges hinnas, kui osav kleidiõmbleja:)
linnavurle
Liige
Postitusi: 210
Liitunud: 27 Okt, 2006 12:24
Kontakt:

Postitus Postitas linnavurle »

Ehk pakub foorumi lugejatele ja Kapral Karule eriti huvi ka üks tõsine vahejuhtum, mis meie sideväosas (nagu nüüd tean V/o-s 57849) juhtus.
Lugu juhtus 9. mail 1985 (kui mälu petab, siis võis olla ka 9. mail 1986).
Mingi tüüp oli meie väeosas teenides millegagi hakkama saanud ja saadeti disbatti. Ta istus seal oma aja ära ning naases veidi enne nimetatud aega tagasi meie väeossa. Kohe esimestel päevadel jõi ta end suurest rõõmust täis ning pisteti selle eest kubusse. Kaua ta seal polnud ning talle otsiti uus teenistuspaik - saadeti kusagile ehituspataljoni. Sealt otsustas kutt deserteeruda ja tuli 9. mai öösel taas meie väeossa.
9. mai oli teadagi kõrgendatud valmisoleku päev ja operatiivkorrapidajaks oli sel puhul mobiilpataljoni majorist komandör (nime küll ei mäleta). Tavaliselt käisid operatiivkorrapidajateks "tsentrite" (=roodude) komandörid.
Operatiivkorrapidaja "kabinett" asus väravas, so KPP-s. Temaga koos oli ametis leitnandist abi, lisaks seersandist ja kahest reamehest koosnenud KPP narjaad.
Ööl vastu 9. maid panid kõik tegelased eeskirjade vastaselt paksu und. Abi magas puhkeruumis, operatiivkorrapidaja ise toolil puldi taga, sõdurid kusagil teistes ruumides. Kaagist deserteeruja pääses vabalt KPP-sse sisse ja ta oli "relvastatud" kas raudkangi või -toruga. Sellega vajutas ta majorile vastu pead nii, et kolp paigast nihkus, võttis talt ära laetud püstoli ning üritas sama teha ka leitnandiga. Viimane ärkas siiski üles ja sai käed löögile ette.
Kaak jooksis minema, püstol kaasas. Mingi aeg kulus üldisele sebimisele ja segadusele, kuid terve väeosa suudeti mõne aja pärast siiski häire korras üles tõsta. Toimunut ei varjatud sõdurite ees, olukord tehti lühidalt selgeks ja sõdurid saadeti põgenejat jälitama. Kammisime läbi kõik ohvitseridelinnaku majade trepikojad nind muud urkad, põgenikku siiski ei tabanud. Hommikuks kohale toodud koer võttis jälje ja läks neid mööda Omsk-Novosibirsk maanteeni (sinna oli 2-3 km), kus jäljed kadusid.
Pärast sündmust koostati meie väeosas patrullid, kes käisid põgenikku otsimas kõigis piirkonna suuremates raudteejaamades. Paar nädalat patrulliti, aga põgenik silma ei jäänud.
Eks teised ja tähtsamad tegelased otsisid põgenikku samuti ja paari kuu möödudes saadi ta ka kätte. Kohus toimus pärast meie klubides, tüüp sai krim. karistuse; kui palju, seda ei mäleta.
Kangiga piki pead saanud major jäi imekombel ellu, oli veel teenistuseski. Kuni päti tabamiseni oli meil kõrgendatud valmisolek - karauulis käidi näiteks paarikaupa ühel postil ja kahe laetud magasini asemel jagati neid välja neli. Ausalt öeldes oli öösel postil seistes natukene hirmgi, sest relvastatud retsi naasemine oli ülimalt tõenäoline. Hirmu suurte silmade tõttu lasid karauulis olnud 2. PUS-i poisid maha väeosa solgiaugus maiustanud küla lehma, kes ei reageerinud käsklusele "stoi, streljat budu!":)
Teemaväliselt: mõni aeg hiljem teenis üks läti poiss muide "bditelnõi" karauuliteenistuse eest 10 päeva puhkust. Tema kangelasteoks oli 2. posti territooriumile, mis asus väosast eemal küla vahel, eksinud joodiku arreteerimine. Aga ülemused olid selle sündmuse puhul aumehed: poiss võeti karauulist maha, toodi hommikuse rivistuse ajaks terve väosa ette ja anti puhkusepaberid kätte. Sel ajal, kui kaaslased oma karauuli alles lõpetasid, oli ta lennukiga juba ilmselt Riias.
svirbs
Uudistaja
Postitusi: 14
Liitunud: 16 Dets, 2005 23:28
Asukoht: Valgamaa
Kontakt:

Postitus Postitas svirbs »

Teenisin 84-86 a. Irkutski ja Angarski vahel Batareinaja jaamas asuvas
sõjaväeosas 63792.
Tegemist oli suure ladude ja remondi kompleksiga.
Ladudes seisid igasugused käsitulirelvad. Mäletan, et olid 1898 a vintpüssid, pps-id, ppš-d ja igasugused kalašnikovi variandid. Need võeti tehases
üksikosadeks lahti ja lasti galvaanikast läbi. Remonditi ka mitmesuguseid kahureid raketiseadeldisi ja optikat.
Enamus töötajatest olid tsiviilid. Ohvitsere oli 70-ne kanti ja sõdureid u. 30.
Sõdurid olid ametis tuletõrjeüksusena ja laadijatena, sest pidevalt
toimus tulirelvakastide ümberpaigutamine: vagun-ladu-tehas-ladu-vagun.
Territooriumi suuruse tõttu on see väeosa Google satellitfotodelt kergesti leitav.
Robert71
Uudistaja
Postitusi: 3
Liitunud: 20 Okt, 2013 15:02
Kontakt:

Ka mina....

Postitus Postitas Robert71 »

Derex kirjutas:Teenisin 89-91 Dobele tankiväe õppepolgus (Dobele 1) s/o 01332 ja kuna meie polgus sees asus ka õppediviisi staap ja ma käisin lipu valves aegajalt on mulle meelde jäänud diviisi number kah 20170 Tean niipalju et meie diviisi koosseisu kuulus minumeelest oli see Võrus mingi õhutõrje polk. Algul olin utsebkas seal ja siis jäeti edasi seersandiks ühe teise eestipoisiga koos kuna laskmistel tegime ohvitseridele ära ja saime selle eest narjadi ilma järjekorrata. teenisin seal oma kaks aastat täis. Erialalt olin komandir navotsik objekta 172 e. tanki T-72 komandör sihtija (T-72B2) kahjuks ei ole ma sellist modifikatsiooni kuskilt netist leidnud.

.....olin seal 89...sygisel....peale 3 kuulist uskorennaja uchepkat saadeti dobele 3-e.
Dünn
Uudistaja
Postitusi: 2
Liitunud: 14 Veebr, 2012 22:42
Asukoht: Anija vald
Kontakt:

Re:

Postitus Postitas Dünn »

Kapral Karu kirjutas: Kotšenjovos oli muide veel ka tsiviilkaitsepolk.
.
Hirm vana postitus küll aga see Kotsenjovos olnud tsiviilkaitse polk pakkus tõsiselt huvi. Teenisin ise 73 kuni 75 tsiviikaitse vägedes. Alustasin Kolpinos, Peterburi külje all polgus (paar nädalat) ja ülejäänud aja sidesõlmes, Uljanovkas (Sablino rtj) mõnikümmend kilomeetrit Kolpinost Moskva poole. Polgus räägiti, et kogu liidu peale on 6 tsiviilkaitsepolku. Kolpino, Kandalaksha ja nagu hiljem selgus ka Jõhvi. Nüüd siis neljas ka teada. Kandalakshat tean seepärast, et meilt saadeti suuremad pujäänikd sinna valgete karudega vennastuma. Mõni tuli DMBlisse minnes väeosast läbi. Lugesin selle teema läbi ja mõtlesin, et panen oma väeosade numbrid ka kirja aga võta näpust, ei mäleta muud kui sidesõlme oma algas 16...
Peab vist tõsiselt mõtlema sõjaväe memuaaride peale, enne kui skleroos oma töö teeb. Seal juhtus ikka nii ühte kui teist nende kahe aasta jooksul.
Kasutaja avatar
kalleb
Liige
Postitusi: 5343
Liitunud: 27 Mai, 2005 22:55
Kontakt:

Re: NL väeosade numbrid, asukohad

Postitus Postitas kalleb »

huvitav mis väeliiki kuulusid pozanikud ehk tuletõrjujad , mäletan Kapustin Jaris oli spetsiaalne tuletõrjujate väeosa polügooni gorodokis , elu oli neil hea , polnaja massa , eks muidugi aegajalt sebisid ka natuke kui mõnd kindralit kohale oodata oli
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 4 külalist