Rory päästab Iirimaa
Postitatud: 26 Mär, 2006 10:47
Meil siin armastatakse kangelasteks teha neid, kes võõrast saabast lakuvad. Vahepeal olid nendeks vaprad Laskurkorpuse vennad. Nüüd on vaprad SS vennad. Tegelikult on nad ja vaprad vennad, aga üks rämps kõik ning eesti rahva ja riigi kestmise seisukohalt ümmargune null.
Ma olen tahtnud siin rääkida juba ammu ühe iiri legendi ja muinasteemas tekkinud tüliga seoses arvan, et nüüd on õige aeg:
Iirimaa vabaduse võitis üks kangelane nimega Rory. See juhtus sel ammusel ajal kui Iirimaa oli vaenlasi täis ja rahva jõud oli nõrkemas ja pikem vastupanemine paistis mõttetu olevat. Ühe künka otsas lehvis prantslaste ja teise otsas Oranje Wilhelmi lipp, et iiri sõdurid saaksid valida, kummale poole üle minna ja kui terve iirlaste armee eesotsas vapra Patrick Sarsfieldiga prantslastele alla andis, siis üks tubli noormees, nimega Rory, kes lahingutes oli hulljulgusega kõiki imetlema pannud - see Rory ei läinud teistega kaasa.
Üks Sarsfieldi kaptenitest, kes nägi, et Rory jäi üksi omaette, hüüdis talle:
"Rory, kas sa ei tulegi meiega koos prantslaste juurde?"
"Ei!" vastas Rory lühidalt.
"Ega sa ometi Williami poolele lähe?"
"Ei!" vastas Rory.
"Jumala nimel, kas sa ei olegi veel valikut teinud?"
"Ma olen valinud Iirimaa!"
"Sa oled arust ära! Iirimaa on kadunud. Pole enam ühtki hinge, kes
tema eest võitleks!"
"Teie seisate Iirimaa pinnal," vastas Rory. "Ja mina hakkan tema eest võitlema!"
"Sul pole ju käputäitki mehi, kes sind toetaks, aga Inglismaal on sadu tuhandeid."
"Minul on veel suurem armee," vastas Rory,"veel rohkem mehi, kui sinul on juukseid peas."
"Mida sa tahad sellega öelda?"
"Jumal saadab mulle appi oma väed, ta annab neile mõõgad pihku ja sajad tuhandid inglased hajuvad meie ees laiali nagu udu."
"Millal see tuleb?" küsis kapten pilkavalt naerdes.
"Siis kui jumal heaks arvab. Võib-olla aasta pärast, võibolla viiesaja pärast; aga varem või hiljem võidab Rory ikkagi!"
Nende sõnadega viskas Rory püssi õlale, pöördus ümber ja sammus ära mägede poole.
Ma olen tahtnud siin rääkida juba ammu ühe iiri legendi ja muinasteemas tekkinud tüliga seoses arvan, et nüüd on õige aeg:
Iirimaa vabaduse võitis üks kangelane nimega Rory. See juhtus sel ammusel ajal kui Iirimaa oli vaenlasi täis ja rahva jõud oli nõrkemas ja pikem vastupanemine paistis mõttetu olevat. Ühe künka otsas lehvis prantslaste ja teise otsas Oranje Wilhelmi lipp, et iiri sõdurid saaksid valida, kummale poole üle minna ja kui terve iirlaste armee eesotsas vapra Patrick Sarsfieldiga prantslastele alla andis, siis üks tubli noormees, nimega Rory, kes lahingutes oli hulljulgusega kõiki imetlema pannud - see Rory ei läinud teistega kaasa.
Üks Sarsfieldi kaptenitest, kes nägi, et Rory jäi üksi omaette, hüüdis talle:
"Rory, kas sa ei tulegi meiega koos prantslaste juurde?"
"Ei!" vastas Rory lühidalt.
"Ega sa ometi Williami poolele lähe?"
"Ei!" vastas Rory.
"Jumala nimel, kas sa ei olegi veel valikut teinud?"
"Ma olen valinud Iirimaa!"
"Sa oled arust ära! Iirimaa on kadunud. Pole enam ühtki hinge, kes
tema eest võitleks!"
"Teie seisate Iirimaa pinnal," vastas Rory. "Ja mina hakkan tema eest võitlema!"
"Sul pole ju käputäitki mehi, kes sind toetaks, aga Inglismaal on sadu tuhandeid."
"Minul on veel suurem armee," vastas Rory,"veel rohkem mehi, kui sinul on juukseid peas."
"Mida sa tahad sellega öelda?"
"Jumal saadab mulle appi oma väed, ta annab neile mõõgad pihku ja sajad tuhandid inglased hajuvad meie ees laiali nagu udu."
"Millal see tuleb?" küsis kapten pilkavalt naerdes.
"Siis kui jumal heaks arvab. Võib-olla aasta pärast, võibolla viiesaja pärast; aga varem või hiljem võidab Rory ikkagi!"
Nende sõnadega viskas Rory püssi õlale, pöördus ümber ja sammus ära mägede poole.