www.militaar.net

plekkpea kirjutas:Küsi Saaremaa Sõjavara Seltsist, nenad oskavad suunata.

“Varustus oli kallis ja vorme tuli alguses pidevalt linnusest laenata. Samas vaatasin, et venelastel, soomlastel ja rootslastel on kõigil isiklikud uhked vormid, aga meie käime, kurat, linnuse omadega, mis olid natuke sellised krepid. Et plastmassriided meile ei sobinud, hakkasimegi isiklike vormide tegemist uurima.”

Et laenatud vormid tekitasid Lapsaniti sõnul ühel hetkel halva tunde, otsustatigi valmistada isiklikud vormirõivad. Autentsel rõivastusel on aga korralik hind. “Raha polnud kuskilt võtta, sponsoreid ei leidnud. Lõpuks panime Markoga [Moor] pead kokku ja ta kirjutas kaitseministeeriumile projekti. Osutusime valituks ja saimegi sealtkaudu raha,” meenutab Rainer Lapsanit.

“Olime enne seda ainuüksi riietuse prototüübi eest maksnud umbes viis tuhat eurot. Õige mudeli leidmiseks külastasime Rootsis muuseumi, kus ainuüksi selle eest, et vaadata, kuidas nööpauk on valmistatud, tuli maksta poolteist tuhat eurot. Kuningas Karl XII vorm võetigi kuskilt laost välja ainult selleks, et saaks õmblusi vaadata,” räägib ta. “Vaatasime ja uurisime seda, misjärel pandi see kappi tagasi. Kui midagi kogemata ära unustasid, siis tegid uue avalduse, maksid jälle raha ja vaatasid uuesti.”

“Arvet, kui palju olen varustusse investeerinud, ei ole pidanud. Seda ei saagi nii võtta, sest emotsioon maksab. Investeering iseendasse või enese rahulolusse on väärtuslik,” ütleb Rainer Lapsanit ja tunnistab, et ühe sõdurivormi hind jääb suurusjärku 3500 eurot. “Seda raha päris tagataskust ei võta,” nendib ta.

“Sel aastal saime lõpuks oma vormide täiskomplektid valmis. See oli suur ponnistus, kuid kõik, alates kingadest kuni sukkade, pükste, vesti, linase särgi ja linaste trussikuteni, on autentne,” räägib Lapsanit.

“Juba õige kanga kättesaamine Inglismaa tehasest oli suur töö. Kingad tegi jälle üks Rootsi käsitöömeister. Kõigele tagasi mõeldes pean tõdema, et mu auto (2005. aastal välja lastud Chrysler – M. M.), mis pole küll kõige uuem mudel, ei maksa ka nii palju kui sõdurivorm.”

Rainer Lapsaniti järgmine suur unistus on oma relvastuse hankimine. Praegu peab ta arsenali, millega festivalidel käia, mujalt laenama.

“Musketeid oleme siiani laenanud venelaste käest Narvast,” lisab Lapsanit. “Relvakandmiseks luba ei ole vaja, sest seaduse järgi vanemate kui sajaaastaste relvade puhul seda ei nõuta. Meie omad on rohkem kui kolmsada aastat vanad. Tegelikult on nende asjade kohta relv öelda palju ja mulaaž vähe. Ehkki kasutame püssirohtu, ei ole musketi toru paksus piisav, et sinna võiks tinaplönni sisse panna, sest see lööks toru nagu pasunaotsa lõhki.”....