Eestlastest ohvitserid Vene armees 19. sajandil
Postitatud: 03 Apr, 2006 10:56
Maksmata eelreklaam 
, number ilmub homme-ülehomme.
Eestlastest ohvitserid Vene armees 19. sajandil
Mati Kröönström
Akadeemia, nr 4, 2006, lk 808-840
*
Artikli sissejuhatus:
Oleme harjunud, et eestlaste ajalugu 19. sajandil on peamiselt agraarajalugu või rahvusliku liikumise ja sellega seotud teemade (hariduse, seltsiliikumine jms) ajalugu. Uuritud on enamasti neid sotsiaalseid gruppe, mis osalesid aktiivselt rahvuslikus liikumises. Rahvusliku liikumise kontekstis on käsitletud ka eestlaste ühiskondlikku mobiilsust. Samas teame väga vähe nende haridust saanud eestlaste kohta, kes saksastumise ja venestumise tõttu eestlusele n-ö kaotsi läksid. Me ei tea isegi nende ligikaudset arvu. Pärast Vabadussõda avaldas üle 100 000 inimese soovi Eestisse opteeruda, kellest võeti vastu ligi kolmandik. Kuigi kõik opteeruda soovijad ei olnud eestlased ega isegi mitte Eestiga seotud isikud, oli neid siiski absoluutne enamus. Need olid eesti soost väljarändajad ja nende järeltulijad, kellel 19. sajandil oli õnnestunud välja murda talupojaseisusest ja teostada end mõnel ``peenemal'' elualal väljaspool Eestit.
Kontroll-opteerumise komisjonide fondides asuvate arhivaalide läbitöötamine avardaks oluliselt meie teadmist eestlaste ühiskondlikust mobiilsusest 19. sajandil ja aitaks võib-olla paremini mõista ärkamisaegset õhustikku tervikuna.\footnote{Selleks et hinnata eestlaste sotsiaalset mobiilsust, ei piisa loomulikult ühe eriala esindajate tundmaõppimisest. Vaja oleks kaardistada ka teiste erialade esindajad (insenerid, arstid, ametnikud jt).}
Ohvitseride kui suhteliselt väikesearvulise ja kindlalt piiritletud sotsiaalse grupi näite varal võib öelda, et uurimisteema on huvitav ja tulemustelt kohati üllatav.
Ohvitseridele kui sotsiaalsele grupile on ajaloolased seni vähe tähelepanu pööranud. Osalt ehk seepärast, et nõukogude ajal ei olnud tsaariarmee ohvitserid uurimisteemana soositud. Pealegi ei jätnud ohvitserid erinevalt mõne teise eluala esindajatest nähtavat jälge rahvuslikku liikumisesse. Suur osa ohvitseride kohta käivatest allikatest asub Venemaa arhiivides ja raamatukogudes, mis muudab teemaga tegelemise tänapäeval keeruliseks, kuigi mitte võimatuks. Nii polegi imestada, kui 19. sajandi eesti haritlaskonda käsitlevates töödes on eesti päritolu sõjaväelastest mainitud vaid Mereministeeriumi ametnikku \textbf{Aleksander Jurjevit}, inseneriväe polkovnikut \textbf{Fjodor Russowit} ja vendasid \textbf{Karelle}. Jääb mulje, nagu ei oleks 19. sajandil kutselisi eesti soost sõjaväelasi rohkem olnudki.\footnote{Mitmes käsitluses on mainitud veel kindraleid Michelsoni, Craffströmi, Masingut, Raddatzit jt; Jaan Kross on kindral Michelsonile pühendanud koguni novelli. Kõigi nimetatud ohvitseride eesti päritolu on siiski lõpuni tõestamata. Et artikli autoril ei ole selle kohta varem kirjapandule midagi uut lisada, ei ole neid käesolevas artiklis mainitud.}
Artikkel püüab anda ülevaate eestlaste võimalustest jõuda Vene armees 19. sajandil ohvitserikraadini, teha kindlaks sel ajal teeninud eesti soost ohvitseride ligikaudse arvu ja võimaluse korral ka nende teenistuskäigu. 19. sajandi keskel ja ka hiljem on ohvitseri rahvuse määratlemine keeruline ning paljudel juhtudel koguni võimatu. Ohvitseride teenistuslehel puudus eraldi lahter rahvuse märkimiseks. Et sageli pole teenistuslehel märgitud ka ohvitseri sünnikreisi ja -linna, siis võib isegi Liivimaa kubermangu talupoegadest pärit ohvitseri rahvuse määratlemine osutuda üsna keeruliseks. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul teeninud ohvitseridest on võimalik saada siiski üsna hea ülevaade.
Varasema perioodiga on asi keerulisem. Nooremate ohvitseride kohta (lipnikud, leitnandid, staabikaptenid) on andmeid väga raske leida. 19. sajandi esimesest poolest on olemas küll ohvitseride nimekirju (Spiski po starshenstvu), kuid enamik neist sisaldab väga vähe informatsiooni. Kuni 19. sajandi keskpaigani on \textit{spisok}'ites tavaliselt märgitud vaid ohvitseri perenimi, teenistuskoht ja vanus viimases auastmes. Sõjaväe ametlikud teated (edutamised, autasustamised jms), mis ilmusid Russki\u{i} Invalid'is, Razvedchik'us ja Pravitel'stvenny\u{i} Vestnik'us piirdusid enamasti samuti vaid perenimega. Mõnevõrra lihtsam on staabiohvitseride ja kindralitega, kes teenisid 30-40 aastat ja kelle kohta leidub rohkem informatsiooni. Nii kaugele jõudsid teenistuses aga vaid vähesed ohvitserid. Seetõttu oleme eesti soost ohvitseride hulka arvanud kõik 19. sajandil Vene armees teeninud kaadriohvitserid, kelle puhul eesti juured on selgesti tuvastatavad.
*
Ja siit edasi siis tekst ajakirjas endas
, number ilmub homme-ülehomme.Eestlastest ohvitserid Vene armees 19. sajandil
Mati Kröönström
Akadeemia, nr 4, 2006, lk 808-840
*
Artikli sissejuhatus:
Oleme harjunud, et eestlaste ajalugu 19. sajandil on peamiselt agraarajalugu või rahvusliku liikumise ja sellega seotud teemade (hariduse, seltsiliikumine jms) ajalugu. Uuritud on enamasti neid sotsiaalseid gruppe, mis osalesid aktiivselt rahvuslikus liikumises. Rahvusliku liikumise kontekstis on käsitletud ka eestlaste ühiskondlikku mobiilsust. Samas teame väga vähe nende haridust saanud eestlaste kohta, kes saksastumise ja venestumise tõttu eestlusele n-ö kaotsi läksid. Me ei tea isegi nende ligikaudset arvu. Pärast Vabadussõda avaldas üle 100 000 inimese soovi Eestisse opteeruda, kellest võeti vastu ligi kolmandik. Kuigi kõik opteeruda soovijad ei olnud eestlased ega isegi mitte Eestiga seotud isikud, oli neid siiski absoluutne enamus. Need olid eesti soost väljarändajad ja nende järeltulijad, kellel 19. sajandil oli õnnestunud välja murda talupojaseisusest ja teostada end mõnel ``peenemal'' elualal väljaspool Eestit.
Kontroll-opteerumise komisjonide fondides asuvate arhivaalide läbitöötamine avardaks oluliselt meie teadmist eestlaste ühiskondlikust mobiilsusest 19. sajandil ja aitaks võib-olla paremini mõista ärkamisaegset õhustikku tervikuna.\footnote{Selleks et hinnata eestlaste sotsiaalset mobiilsust, ei piisa loomulikult ühe eriala esindajate tundmaõppimisest. Vaja oleks kaardistada ka teiste erialade esindajad (insenerid, arstid, ametnikud jt).}
Ohvitseride kui suhteliselt väikesearvulise ja kindlalt piiritletud sotsiaalse grupi näite varal võib öelda, et uurimisteema on huvitav ja tulemustelt kohati üllatav.
Ohvitseridele kui sotsiaalsele grupile on ajaloolased seni vähe tähelepanu pööranud. Osalt ehk seepärast, et nõukogude ajal ei olnud tsaariarmee ohvitserid uurimisteemana soositud. Pealegi ei jätnud ohvitserid erinevalt mõne teise eluala esindajatest nähtavat jälge rahvuslikku liikumisesse. Suur osa ohvitseride kohta käivatest allikatest asub Venemaa arhiivides ja raamatukogudes, mis muudab teemaga tegelemise tänapäeval keeruliseks, kuigi mitte võimatuks. Nii polegi imestada, kui 19. sajandi eesti haritlaskonda käsitlevates töödes on eesti päritolu sõjaväelastest mainitud vaid Mereministeeriumi ametnikku \textbf{Aleksander Jurjevit}, inseneriväe polkovnikut \textbf{Fjodor Russowit} ja vendasid \textbf{Karelle}. Jääb mulje, nagu ei oleks 19. sajandil kutselisi eesti soost sõjaväelasi rohkem olnudki.\footnote{Mitmes käsitluses on mainitud veel kindraleid Michelsoni, Craffströmi, Masingut, Raddatzit jt; Jaan Kross on kindral Michelsonile pühendanud koguni novelli. Kõigi nimetatud ohvitseride eesti päritolu on siiski lõpuni tõestamata. Et artikli autoril ei ole selle kohta varem kirjapandule midagi uut lisada, ei ole neid käesolevas artiklis mainitud.}
Artikkel püüab anda ülevaate eestlaste võimalustest jõuda Vene armees 19. sajandil ohvitserikraadini, teha kindlaks sel ajal teeninud eesti soost ohvitseride ligikaudse arvu ja võimaluse korral ka nende teenistuskäigu. 19. sajandi keskel ja ka hiljem on ohvitseri rahvuse määratlemine keeruline ning paljudel juhtudel koguni võimatu. Ohvitseride teenistuslehel puudus eraldi lahter rahvuse märkimiseks. Et sageli pole teenistuslehel märgitud ka ohvitseri sünnikreisi ja -linna, siis võib isegi Liivimaa kubermangu talupoegadest pärit ohvitseri rahvuse määratlemine osutuda üsna keeruliseks. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul teeninud ohvitseridest on võimalik saada siiski üsna hea ülevaade.
Varasema perioodiga on asi keerulisem. Nooremate ohvitseride kohta (lipnikud, leitnandid, staabikaptenid) on andmeid väga raske leida. 19. sajandi esimesest poolest on olemas küll ohvitseride nimekirju (Spiski po starshenstvu), kuid enamik neist sisaldab väga vähe informatsiooni. Kuni 19. sajandi keskpaigani on \textit{spisok}'ites tavaliselt märgitud vaid ohvitseri perenimi, teenistuskoht ja vanus viimases auastmes. Sõjaväe ametlikud teated (edutamised, autasustamised jms), mis ilmusid Russki\u{i} Invalid'is, Razvedchik'us ja Pravitel'stvenny\u{i} Vestnik'us piirdusid enamasti samuti vaid perenimega. Mõnevõrra lihtsam on staabiohvitseride ja kindralitega, kes teenisid 30-40 aastat ja kelle kohta leidub rohkem informatsiooni. Nii kaugele jõudsid teenistuses aga vaid vähesed ohvitserid. Seetõttu oleme eesti soost ohvitseride hulka arvanud kõik 19. sajandil Vene armees teeninud kaadriohvitserid, kelle puhul eesti juured on selgesti tuvastatavad.
*
Ja siit edasi siis tekst ajakirjas endas