www.militaar.net

Mingi aeg tagasi laadisin üles Eesti lennumarsruutide pildi aastast 1992, kus üleriigiliseks põhipunktiks oli Võhma oma NDB-majakaga. Isegi sai mõeldud, miks just Võhma. Nüüd sattus aga kätte eelmise aastal välja antud raamat "Lendurijutud" (koostaja Raivo Kask), kus siis asja täpsemalt kirjeldatud.
NSVL ideede alusel kuulus põhiosa õhuruumist sõjaväele, tsiviillennunduse jaoks olid 10 km laiused õhukoridorid pöördepunktide vahel. Lendas lennuk näiteks Tallinnast Moskvasse. Peale starti suunduti kagusse Võhma poole, sest vasakule jäi Tapa, paremale aga Haapsalu ning Pärnu sõjaväe lennuväljade õhuruumid. Võhma NDB kohal võeti suund Narva jõe taga paikneva Slantsõ linna NDB (tähis NA) peale. Nõnda pääseti läbi Tapa ja Tartu sõjaväelennuväljade vahelt. Slantsõ kohal võeti suund kagusse Velikije Luki suunas, jäädes jälle eri sõjaväe õhuruumide vahele.

Lennati ka üle Tapa. Siis kui Tapa polnud lahingvalves ja seega lende ei toiminud.

ALMAVÜ Tallinna lennuklubi 100 km marsruut oli Kuusiku - Konuvere (Kiilaspere) sild - Käru - Kuusiku. Kõrvalekalle lubatud kuni 5 km, kuid üldiselt ka suuremast eksimisest jama ei tulnud.
Konuvere - Käru lõigul lendamise tegi lihtsaks Järvakandi klaasitehase pidevalt suitsev korsten, mis paistis kaugele ka sombuse ilmaga. See pidi jääma teekonnajoonest paremale.