Enesekaitse relvaga

[vtl]

Lihtsalt mõttetule saagimisele vahelduseks ka mingeid võibolla tulevases relvaomanikus mõtteid tekitavad asju:

Vastan eelmisele kirjale üleliigset tsiteerimata, punkt punkti järel:

1.Relv vs nuga. Jah, aga paneme siia kõrvale siis paljad käed vs nuga, kas on parem?

"Eriüksuslaste tehnika...", "Rambo ja kirsakand..." väga värvikas iroonia muidugi, aga kuidas kõlaks "tavaline relvaomanik ja püksirihm?"
Relvaomanikud, proovige ära korra. Tühja relvaga muidugi. Ei olnud ju ületamatult raske!

PS. See "keegi kes mainis, et (Eesti) relvaomanik on tasakaalukas ja vastutustundlik", olin mina.
Eestis on ~27 tuhat tulirelvaomanikku. Neid juhtumeid, kus seaduslikku relva "liiga kergekäeliselt kasutati" võib viimase viie aasta lõikes vast ühe käe näppudel üles lugeda. Sõnajala-juhtum, siis mingi purjus vanamees lasi jahipüssist naabermaja jms. See on ca 0.02% relvaomanikest.

2. Distantse on igasuguseid. Alates tihedalt täistuubitud bussist, kus keegi võib noa neeru lükata nii, et teine isegi ei kuku ja lõpetades maniakiga, kes kusagilt rõdult või katuselt oma ohvreid valib või kaubanduskeskuses kõmmutama hakkab. Ei ole olemas ühte ja universaalset käitumisjuhist ootamatuks hädaolukorraks, vastasel korral ei oleks tegu ootamatu hädaolukorraga.

Lisapadrunid või lisasalv on lisakindlustus juhuks KUI läheb vaja. Parem, kui üldse ei läheks vaja.

3. Ma tean isiklikult inimest, kes on mantlitaskus olnud gaasipüstoliga tasku voodri ribadeks tulistanud. Hea, et ei olnud tulirelv.
Mis juhtub siis, kui relv on käes ja inimene ootamatult kaotab tasakaalu ja kukub? Instinktiivselt haaratakse millestki ja käsi pigistatakse kokku. Ehk need on need olukorrad, kus pauk ära käib.

Mis on suurem risk, kas see, et taskus lahtiselt olev relv põhjustab kandmisel (ilma igasuguse hädaolukorrata) ise õnnetuse või see, et hädaolukorras tuleb seda jope alt rebima hakata ja see võtab aega? Üritaks oma elu ja käike seada nii, et seda ei ole vaja ootamatult kätte saada või veelvähem, pidevalt taskus käes kanda. Jah, kui olukord on juba potentsiaalselt ohtlik, siis loomulikult ma võtan selle ennetavalt kätte (ja tõmban kuuli rauda).

PPS. Ma olen mõelnud, et kuidas mina käituks, kui tänaval vaja jope alt relva kätte saada. Ütled pätile, et palun jäta mind rahule, ma annan sulle oma rahakoti.
Jah, pärast seda "avaldust" siin militaarfoorumi lugejat enam ei peta Aga loodan, et militaarfoorumi lugeja teab, et mul on relv ja ei ründa.

4. Punatäpi eelised tulevad välja kaugema distantsi pealt, kui laskuril on silmadega probleem. Vanadedes muutub silmamuna jäigemaks ja seda pingutavad lihased laisemaks. Tulemus on see, et inimene ei suuda fokusseerida märgilt sihikutele ja tagasi. Kui korrigeerimisega (prillid-läätsed) on sihikud teravad, siis eralda enam märki või kui korrigeerida nägemine märgile, siis ei näe sihikuid.
Stressiolukorras on üldse raske fokusseerida sihikute joondamisele, kui tähelepanu peaks olema hoopis ründajal. Siin annabki eelise punatäpp, mis võimaldab fokusseerida sihtmärgile.

Arvamusi on seinast seina. Mõni tahab ennast pumppüssiga kaitsta, teine vindiga, kolmas püstoliga ja neljas revolvriga. Samas tasub ka läbi mõtelda, et ühelt poolt on relv tore spordivahend ja mingis olukorras enesekaitseks asendamatu, aga samas ka suurenevad mingid riskid relva koju toomisega.

Eks iga inimene peab neid riske oma oludest lähtuvalt läbi mõtlema ja hindama. Mis on suurem risk, kas tulirelva omamisega kaasnev vastutus potentsiaalselt surmava jõu valdamise läbi või olukord, kus seda jõudu oleks väga vaja, aga on hilja poodi minna.

[vaad]

45ACP on ka päris ok

9mm vs .45 ACP on ilmselt üks püstolimaailma leierdatumaid teemasid. Parema meelega ei alustaks siin taaskord sel teemal vaidlust, aga kokkuvõtteks asjast huvituvatele lugejatele: mõlemad on head kaliibrid, aga siiski on .45 ACP moon tunduvalt kallim, suurema tagasilöögiga, seda mahub oluliselt vähem salve ning modernsete laengute korral on 9mm ja .45ACP efekt inimkehale laias laastus sama. Lisaks on .45 ACP laskvad relvad enamasti suuremad, mistõttu on neid keerulisem kaasas kanda.

Läbistamine polegi pehme vesti puhul point. Kui 45 ACP, 357 või 44 magiga 2-3 matsu rindu lasta, siis ei mäleta vestialused ribid ise ka enam, millist otsa pidi nad kuhu kinnitatud olid ja vastane on üldjuhul võitlusvõimetu.

Kohe järgnevas lauses ka mainisin, et kuulivesti läbimine ei oma siinkohal tegelikult praktikas rolli. Eesmärk oli täheldada, et peaeagu ükski püstolikuul ei lähe läbi peaaegu ühestki kaasaaegsest kuulivestist.

kuid kui kasutada moon clip'e, siis (minul igatahes) ei ole revolvri ümberlaadimine kindlasti aeglasem püstoli salve vahetusest.

Kaasaaegsete püstolite ümberlaadimine on niivõrd lihtne ja kiire liigutus, et enam kiiremaks ja lihtsamaks põhimõtteliselt väga ei saagi. Püstolit hoidev käsi vabastab salve riivi, salv kukub püstoli alt ära. Samal ajal haarab teine käsi uue salve ja lükkab selle salvepesasse. Püstolit hoidev käsi vajutab salveriivile ning laseb kelgu ette. Kolm väga lihtsat ja väga kergesti drillitavat sammu. Varieeruvust on protsessis minimaalselt. Osadel püstolitel jookseb lausa kelk ise peale uue salve kinnitamist ette, mis teeb ümberlaadimise sisuliselt kahesammuliseks protsessiks. Samuti ei vaja mainitud protsess lihaste peenmotoorikat. Just nimelt peenmotoorika on see, mis stressi all esimesena kaob. Revolvrite ümberlaadimine on oma olemuselt raskem protsess ning nõuab ka abivahendeid kasutades oluliselt rohkem peenmotoorikat ning täpsemaid liigutusi ning igasugused kiirlaadurid on oma olemuselt ikkagi lõppude lõpuks sisuliselt vaese mehe padrunisalved. Lisaks pole revolvri ümberlaadimise sammud paralleelprotsessid, nagu seda on püstoli omad.

Sellest probleemist ma aru ei saa, aga ma ei käi ka läbipaistva nabapluusiga ringi.

Jällegi jättes konkreetse näite kõrvale on revolvri varjatud kandmine ikkagi oluliselt keerulisem, kui püstoli. Nagu akf vtl mainis, on revolvritel trummel, mis teeb nad võrreldes püstolitega väga palju laiemaks, lausa mitu korda laiemaks, mistõttu pole revolvri vöö siseküljel kandmine enamuse inimeste jaoks kuigivõrd realistlik. AIWB stiil, mis on väga populaarne ning töötab väga hästi väga paljude inimeste jaoks (k.a minu enda), on revolvriga küll võimalik, kuid väga ebapraktiline. Ehk revolvrid piiravad oma olemuse tõttu varjatult kandmise võimalusi. Vastupidine pole aga tõsi: kõik viisid, kuidas saab revolvrit kanda, on ka püstolite kandmiseks võimalikud ja vähemalt sama praktilised.

kodus harjutamiseks on jällegi minu jaoks asendamatu punatäpp - nii päästes kui liikudes näed väga hästi, kuidas täpp aknas tantsib.

100% nõus, see on tõesti punatäppide suur eelis. Kohe on näha, kas ja kuhu suunas punatäpp lasu sooritamise ajal hüppab.

---

Nüüd üks üldine küsimus revolvrimeestele: millisel viisil te täna kannate või kannaksite relvaseaduses sätestatud nõuetele vastavalt oma revolvrit? Siin oli juttu esimese lasu sooritamise kiirusest. Mina väidan, et revolver kaotab praktikas eelpool mainitud põhjustel selles kontekstis igasuguse eelise. Kiire lasu sooritamise jaoks peab revolver olema sellises kabuuris, mis võimaldab relva ohutult ja varjatult kanda ning seejuures seda võimalikult kiiresti, järjepidevalt ja tõrgeteta kabuurist haarata. Kas selline kandmisviis on revolvriga võimalik ja praktiline erinevate riietustega erinevatel aastaaegadel erinevates olukordades? Kas ka istudes, seistes, lamades?

Vaieldamatult üks kiiremaid viise, mis mainitud nõuetele vastab, on kanda relva AIWB stiilis kabuuris ehk vöösiseses kabuuris, mis asub ülalt vaadatuna keha umbes kella 1 või 12 suunal. Relva haaramiseks tuleb abikäega haarata riietest ja tõmmata need rinnuni ülesse, samal ajal haarab põhikäsi relva ning toob selle mööda keha samuti rinnuni. Abikäsi ja põhikäsi kohtuvad rinnal. Kui padrun on rauas, on sel hetkel võimalik nö "compressed ready" asendist juba laske sooritada. Käte rinnalt välja lükkamise ajal tekkib sihikupilt, mille ajal saab samuti juba tulistada. Kui padrunit rauas pole, vinnastatakse relv põhikäe rinnalt välja lükkamise hetkel abikäe poolt ehk reaalselt on selles olukorras aja kulu vinnastamiseks väga väike. Nimetatud liigutus on väga kiire, stabiilne, lihtsasti lihasmällu treenitav ning mis kõige tähtsam: järjepidev. Relv on alati sama koha peal, käed kohtuvad alati samas punktis ning sihikupildi saavutamine on võimalikult lihtne ja järjepidev. Liigutus ei vaja peenmotoorikat. Revolvrit AIWB stiilis kanda on varem mainitud põhjustel väga keeruline ehk revolvri puhul tuleb kasutada vähem tõhusaid viise. Lisaks on revolvri haaramisel suurem oht tõrgeteks, kuna nagu akf vtl mainis, võib kukk riietesse takerduda.

Käisin täna tiirus ja võtsin shot timeriga aega. Ülesanne: kandes oma tavapäraseid tänavariideid sooritada sihitud lask 6 meetri pealt sihtmärgi alfa alasse, relv on seejuures riiete all varjatult kabuuris ning käed kõrval, just täpselt nii, nagu suvalisel hetkel tänaval seistes. Aeg läheb käima shot timeri piiksust ning läheb kinni siis, kui lask on sooritatud ehk ründe esimesest hetkest kuni hetkeni, mil padrun on pahalase massi keskmes. "Padrun rauas" läks ülesande sooritamiseks aega kümne katse peale keskmiselt 1.21 sekundit. Tõrkeid relva haaramisel ei esinenud ning kõik lasud tabasid alfa ala. Tühja padrunipesaga läks kümne katse peale keskmiselt aega 1.54 sekundit. Tõrkeid ei esinenud, üks lask oli charlie. Üldiselt hindaks ennast üsna keskpäraseks relva käsitsemise oskuselt. Revolvrimehed võite sama ülesannet proovida ja tulemusi võrrelda.

Mis puudutab revolvri taskus kandmist, siis see pole relvaseaduse järgi lubatud, kui revolvri päästik on katmata ehk taskus kandes tuleb kindlasti kanda veel mingisugust turvamehhanismi. Nimetatud mehhanismi vabastamine võtab kindlasti omajagu aega ning ootamatu rünnaku korral on relva taskust väga raske kätte saada. Samuti on taskus kandmine suvel ebapraktiline. Ei käi ju 30kraadise ilmaga jopega ringi. Mis veel jopet puudutab, siis AIWB kandmisviisil pole jope eriliseks takistuseks eeldusel, et see vöökohast oluliselt madalamale ei ulatu.

Kokukvõtteks: minu arvates pole revolvritel praktikas üldotstarbelise enesekaitserelvana püstolite ees mitte ühtegi märkimisväärset eelist. Kogu viimased paar lehekülge kestnud jutt käib ikkagi väga spetsiifliste olukordade ümber ning sügavamal lahkamisel pole ka nendes olukordades eelised eriti suured. Küll aga on revolvritel olulised miinused, mis on mainitud kontekstis väga kaalukad. Nagu akf vtl mainis, omavad revolvrid täna turul marginaalset rolli. Neid ostetakse peamiselt seetõttu, et revolvrid ostjale lihtsalt meeldivad, mis iseenesest on muidugi täisväärtuslik põhjus revolvri omamiseks ja vajadusel enesekaitse relvana kandmiseks. Siiski tasub arvestada revolvrite miinustega püstolite ees. Kaasaskantavate üldotstarbeliste enesekaitserelvade turg on täna peaaegu täiel määral ikkagi püstolite valduses ja seda ilmselt põhjusega.

Toonitan veelkord, et kuus lasku on väga vähe ning enamus neist läheb stressi olukorras ilmselt sihtmärgist mööda.

[vaad]

Kuidas teil muidu edeneb ühe käega vinnastamine?

Püstoleid pole kuigi raske ühe käega vinnastada. Kui püstolil on peal punatäpp, on see eriti lihtne, kuna kelgu küljes on 90 kraadi all suur pind, mida saab põhimõtteliselt ükskõik kuhu vastu vajutada (k.a oma keha). Veelgi enam on abiks korralik püstoli varjatud kandmiseks mõeldud püksirihm. Ise kasutan KORE Essentials EDC vööd. Vajadusel saab relva kabuurist haarates kohe vöö vastu ka padruni rauda lüüa, mainitud rihmad on selle jaoks piisavalt jäigad. Võrdlemisi lihtne ja hõlpsasti drillitav tegevus.

Ühe käega vinnastamine on siiski asi, mida peaaegu kunagi tegema ei pea. Ainus põhjus selleks on see, kui teise käega aktiivselt rünnet tõrjuda või kui teine käsi on raskelt vigastatud ning nagu juba mainitud sai, siis püstoli ühe käega vinnastamine pole eriti raske tegevus. Ülejäänud situatsioonid kuuluvad pigem fantaasia valdkonda.

Mustakivi tulistamises oli rünnataval tegelikult olukorda arvestades võimalik taanduda, ilma ühtegi lasku tegemata, seega see näide ei sobi. Tema valis enesekaitse ja see oli tema õigus, aga mitte kohustus.

Näide sobib väga hästi. Võimalus taanduda ei oma vähimatki mõju ründe peatamiseks kulunud laskude arvule ega nende efektile. Piltlikult võiks ennast kaitsnud isiku taha panna betoonseina ja rünnaku peatamiseks kulunud laskude arv poleks sellest kuidagi muutunud.

Muide, olen mõelnud, miks ta ei vastanud lihtsalt lõuga sõitmisega, vastane oli niipalju kui mäletan, joobes ja see tähendab, et oskajale (ta oli tegelenud kick-boxiga) ei peaks probleemi olema.

Sa alahindad tõsiselt seda, kui ohtlik võib olla üks rusikalöök. Ka purjus inimene on võimeline lööma MMA maailmameistri ühe löögiga surnuks. Käsivõitlusesse astumine on ennast kaitsnud isiku jaoks oluline risk, mida ta väga põhjendatult polnud valmis võtma. Joobes olek ei tähenda, et vastane poleks ohtlik. Samuti ei välista rünnaku ohtu ennast kaitsnud isiku võimalik treenitus käsivõitluses. "Lõuga andmine" oleks võinud ka ründaja elu ühe löögiga lõpetada ka olukorras, kus lööja omast arust "õrnalt" oleks löönud.

Ning igal juhul on hoiatustele mittealluv/juba relvaga vehkiv tüüp nii mentaalselt kui ballistiliselt lihtsamini elimineeritav 50m pealt pikaraudsega kui 5m pealt mõtlemata kas jõuad õigel ajal vinna või palju mul padruneid veel on.

Antud lause ei päde kohe üldse. Kuidas sa kavatsed oma pikka püssi kodust väljaspool kaasas kanda? Kuidas sa kavatsed seda vajadusel näiteks autost lasta? Kuidas sa kavatsed kohtus tõestada, et 50m peal seisnud isiku pihta tulistamine oli hädakaitse? Valdav enamus ründeid toimub paari meetri kauguselt. Et oleks õigustatud kellegi pihta 50m pealt tulistamine peab olukord olema ikka väga spetsiifline.

Keegi polegi väitnud, et püstolid ja revolvrid on ainsad ensekaitserelvad. Igal relvaliigil on oma koht.

[croman40]

croman40 kirjutas:
Mustakivi tulistamises oli rünnataval tegelikult olukorda arvestades võimalik taanduda, ilma ühtegi lasku tegemata, seega see näide ei sobi. Tema valis enesekaitse ja see oli tema õigus, aga mitte kohustus.

Näide sobib väga hästi. Võimalus taanduda ei oma vähimatki mõju ründe peatamiseks kulunud laskude arvule ega nende efektile. Piltlikult võiks ennast kaitsnud isiku taha panna betoonseina ja rünnaku peatamiseks kulunud laskude arv poleks sellest kuidagi muutunud.

Algne küsimus oli revolvri sobivusest enesekaitseks tänapäeva Eestis.

Enesekaitse ei tähenda ainult paigale jäämist ja võitlemist kuni vastane on „tissid püsti“ või põgenenud. Sellisel juhul oleks tegemist juba kohustusega, mis võiks olla seotud jõuameti töötajate ametijuhenditega.
Mustakivi juhtumi puhul saab rääkida joobes ründaja lõpliku peatamise eesmärgi saavutamisest 6 lasuga, mitte enesekaitseks vajalikust padrunite hulgast. Teiepoolne näitlikustamiseks mõeldud allegooria betoonseinaga seda erinevust tähendabki, alles siis kui rünnatav oleks olnud ilma taganemisvõimaluseta, oleks põhjust hinnata tulistamist kui vältimatut tegevust.

Minu arvamus ei tähenda seda, et ma ei oleks seaduse mõtte ja olukorra tõlgendamisega nõus. Igati pooldan, et enesekaitset teostaval isikul on suurem tegutsemisvabadus.

croman40 kirjutas:
Muide, olen mõelnud, miks ta ei vastanud lihtsalt lõuga sõitmisega, vastane oli niipalju kui mäletan, joobes ja see tähendab, et oskajale (ta oli tegelenud kick-boxiga) ei peaks probleemi olema.

Sa alahindad tõsiselt seda, kui ohtlik võib olla üks rusikalöök. Ka purjus inimene on võimeline lööma MMA maailmameistri ühe löögiga surnuks. Käsivõitlusesse astumine on ennast kaitsnud isiku jaoks oluline risk, mida ta väga põhjendatult polnud valmis võtma. Joobes olek ei tähenda, et vastane poleks ohtlik. Samuti ei välista rünnaku ohtu ennast kaitsnud isiku võimalik treenitus käsivõitluses. "Lõuga andmine" oleks võinud ka ründaja elu ühe löögiga lõpetada ka olukorras, kus lööja omast arust "õrnalt" oleks löönud.

Jah, aga tulistamine oli samuti risk, peamiselt juriidiliste tagajärgede, aga ka võimalike kõrvalseisjate pihtasaamise osas.

[vaad]

Kas oleksid parem laibakotis või kohtupingis? Juriidiline tagajärg on ka rusikaga löömisel. Käsivõitlus pole mingil viisil ohutu tegevus ning otsene oht mõlema osapoole elule ja tervisele konfliktis on tõsine. Relva kasutamisel enesekaitseks on oht ennast kaitsnud isiku elule ja tervisele märksa väiksem.

See, mis tingimustes relva kasutati, ei muuda asjaolu, et alles kuues tabanud lask lõpetas ründe. See, kas relva kasutamine on moraalselt õigustatud antud olukorras on täiesti teisejärguline. Räägime siin terminaalsest ballistikast ning kuulide efektist inimkehale. Kuul ei tea midagi sellest, mis olukorras ta välja lasti. Kuuli efekt inimkehale sellest ei muutu. Riigikohtus tõestati, et ennast kaitsnud isik käitus õiguspäraselt ning tegu oli hädakaitsega. Laskmine lõpetati, kui lõppes rünne. Ja ründe lõpetamine võttis täpselt nii palju laske.

[croman40]

Teema pealkiri on enesekaitserelva valik, mitte teenistus- või lahingurelva valik.

Enesekaitsefilosoofia lubab ka taanduda, õigemini on see soovitatav. Jällegi, keegi ei sea Mustakivi juhtumi lõpplahenduse seaduslikkust kahtluse alla, aga eks igaüks hindab ise, kas algselt tööandja huvide eest seismine, mis viib isikliku konfliktini ja seejärel relva kasutamiseni koos kaasnevate riskidega oleks tema jaoks õigustatud resultaat või mitte.

Akf vaad, missugune on teie arvamus, kas oleksite selles olukorras tegutsenud analoogselt?

[vtl]

Teema pealkiri on enesekaitserelva valik, mitte teenistus- või lahingurelva valik.

Mis pagana teenistus? Mis pagana lahing? Enesekaitserelv on selleks, et võimalik rünne lõplikult ja kindlalt peatada, mitte "natukene hirmutada".

Enesekaitsefilosoofia lubab ka taanduda, õigemini on see soovitatav. Jällegi, keegi ei sea Mustakivi juhtumi lõpplahenduse seaduslikkust kahtluse alla, aga eks igaüks hindab ise, kas algselt tööandja huvide eest seismine, mis viib isikliku konfliktini ja seejärel relva kasutamiseni koos kaasnevate riskidega oleks tema jaoks õigustatud resultaat või mitte.

Siin ei ole küsimus tööandja huvide eest seismises (sellega peaks tegelema tööandja ise), vaid ikkagi enesekaitses.
Üsna palju on ka olukordi, kus tööpostilt ei saa taanduda, oled sa siis teetööline, müüja või kasvõi bussijuht.
Kuidas sa kujutaksid ette seda, kui bussijuht jätab bussi ja bussitäie rahvast ründava päti meelevalda ja pistab jooksu?

Akf vaad, missugune on teie arvamus, kas oleksite selles olukorras tegutsenud analoogselt?

Ma ei ole küll Vaad, aga minu käitumine oleks antud olukorras olnud samasugune nagu teetöölisel. Vahet pole, kas tööpostil või mitte.

1) Purjus tüüp tuleb tüli norima ja lööb ette hoiatamata näkku;
2) Inimene võtab enesekaitseks relva välja ja teeb hoiatuslasu. Pätt taandub;
3) Järgmisel hetkel pätt ründab teisest suunast jooksuga. Teades, et rünnataval on relv ja ta on võimeline seda kasutama.

Mida p1 peale peaks tegema? Mäletamistmööda pakkus keegi ülalpool, et teetööline oleks pidanud relva välja võtmise asemel paljaste kätega vastu lööma? Mina näiteks ei soovi purjus pätiga kontaktis rüseleda, eriti veel teadmata, kas tal on nuga vms. "üllatus" varuks.

Mida p3 peale peaks tegema? Kui ründaja tuli teist korda rünnakule, kuigi teadis, et inimesel on relv ja ta on selle võimalikust kasutamisest juba hoiatanud, siis on kaks varianti:
a) tal kas ei ole niipalju reaalsustaju, et olukorra ohtlikkusest ja tagajärgedest aru saada - seega (alko/narkojoobes, deliiriumis, süüdimatu/vaimuhaige - seega eriti ohtlik;
b) tal on ise ka relvastatud noa vms. asjaga ning ei karda relva. Samuti väga ohtlik.

[vtl]

Eelneva jutu kokkuvõtteks: tegelikult ei ole ju sisulist vahet, kas inimesel on enesekaitseks püstol, revolver, sileraudne või misiganes vahend - iga asi on antud olukorras parem kui paljad käed.

Miks? Väga lihtne. Keskmine inimene ei ole reeglina kakluseks treenitud. Jah inimene võib tegeleda spordiga, sh. harrastada klassikalisi võitluskunste, aga need ei pruugi pädeda tänaval, kus reeglid ei kehti.
Seevastu kriminaalid, kes on veetnud arvestatava osa kinnipidamisasutustes, valdavad tänavakaklust suurepäraselt. Vanglas istudes on üks levinud viise aja sisustamiseks just igapäevane füüsiline treening ja oma kaklusoskuste lihvimine. Ehk siis tavakodanikul ei ole "elukutselise" kriminaaliga rusikas-rusika vastu seistes väga lootustki.

Ja korra veel selle "piisava padrunikoguse" juurde tagasi tulles - praktikal laskmise harrastaja, -instruktori ja -kohtunikuna ma ei saa võtta tõsiselt mitte ühtegi laskurit, kes väidab, et mingi x kogus laskemoona on "piisav". Suure tõenäosusega ei ole sellel väitjal üldse kogemusi stressiolukorras ja aja peale laskmisega. Aga kui leidub neid kõvasi mehi, kes on nõus oma väidete tõestamiseks nt. 6-lasulise kompaktrevolvriga oma lasketäpsust ja -kiirust demonstreerima, siis ma oleksin valmis vastava testiraja tiiru üles seadma ja kutsuks üles ka teisi huvilisi kätt proovima.
Distants ütleme 5...7 meetrit, märgid on inimese torso suurused (IPSC/Metric) ja paigutatud laskuri suhtes eri suundadesse. Mõni märk võib olla ka nt. liikuv (kõikuja peal) ja ilmub ootamatult lagedale. Kas on huvilisi?

[vaad]

Akf vtl ütles kõik, mida ka ise öelda soovisin ehk neid punkte üle kordama ei hakka. Küll aga vastan sellele küsimusele

Akf vaad, missugune on teie arvamus, kas oleksite selles olukorras tegutsenud analoogselt?

Kuna ma ei olnud ise olukorra juures ning kõiki detaile ei tea, ei või ma täna täie meelerahuga öelda, mida ma ise sellises olukorras teinud oleksin. Tagantjärele tarkus on üks asi, reaalses olukorras (milli)sekundite jooksul piiratud info pealt stressi all otsuse vastu võtmine aga hoopis midagi muud. Olen ise treenitud käsivõitluses, seda nii ametialaselt kui ka isikliku hobina (hetkel MMA, varem maadlus). Siiski julgen ma täna väita, et käsivõitlusesse ma ründava kodanikuga astuda poleks tahtnud. Piisab ühest valearvestusest ja oleksin saanud noa neeru või rusikalöögi näkku, mis oleks võinud lõppeda betoonile kukkudes pea ära lüües kohese surma või invaliidsusega. Keskmiselt Eesti mehel on piisavalt jõudu, et ka Mike Tyson nokki lüüa. Ühe löögiga, kui see maandub õigesse kohta. Noa vastu on lähivõitluses lootus väga väike. Käsivõitlus on viimane variant. Siis kui kuhugi põgeneda pole ja tõhusat relva enesekaitseks ka mitte. Kui mul oleks antud olukorras kaasas olnud gaas, oleksin kasutanud seda. Kui ainult püstol ja oleksin tõsimeeli tundnud ohtu oma elule ja tervisele, oleksin ka ise hädakaitse piirides relva kasutanud. Toonitan veelkord, et käsivõitlus on väga ohtlik olenemata treenitusest. Enamik inimestel puudub käsivõitlusest realistlik arusaam, kuna nende peamine kokkupuude sellega on filmidest.

[trs]

Lasnamäe teetööline võibolla ei pannud vahepeal vangis istumist ja kolmes kohtuastmes vaidlemist pahaks, aga ma siiski kahtlustan, et mõtlev inimene võiks kogu sellest asjast järeldada midagi muud, mitte seda, et enesekaitseks peab tegema vähemalt kuus lasku ja et paljaste kätega ründavat inimest võib relvaga peatada. Kui see teetööline päris totu polnud, siis oleks ta sealt pärast esimest kokkupuudet kasvõi jooksu pannud, kui oleks järgnevat ette teadnud.
Normaalses füüsilises vormis meesterahvas võib loomulikult teise inimese pajaste kätega ära tappa, aga kui vastas on teine normaalses füüsilises vormis meesterahvas, siis nii lihtne see ka ei ole. Seega enesekaitse seisukohast on normaalne füüsiline vorm kõige alus, sest muidu võetakse sult see püstol lähidistantsil lihtsalt käest ära ja kasutatakse sinu vastu. Kui elementaarsele füüsilisele vormile lisada kasvõi mudamaadluse võtted, on inimene juba üle keskmise võimekas. Enesekindlus ja olukorrateadlikkus on aga need omadused, mis aitavad vältida igasuguseid lolle situatsioone, kus õigluse taga ajamine ei ole parasjagu kõige õigem otsus. Hetkel on üldine stressitase ja vaimse tervise olukord ühiskonnas probleemsed, seega selliseid olukordi tuleb igal pool ette, mis võivad kahe idioodi kohtumisel kasvada millekski ohtlikuks. Eriti hull, kui on kaks relvastatud idiooti.

[croman40]

Tänan akf vtl ja vaad, väga põhjalike vastuste eest. Huvitav, et nii instruktorina tegutsev tulirelva käsitsemise spetsialist ja käsitsivõitluse ekspert mõlemad kinnitavad, et oleksid nõus tegutsema samamoodi, nagu rünnatav isik enesekaitset teostades käitus.

Ilmselt on mul olnud hoopis teistsuguste põhimõtete järgi õpetanud treenerid ning relvakoolitajad, sest ma ei oleks vahetanud ca 15 min tööandja aega (eeldatav aeg esimesest rünnakust kuni abi saabumiseni) üsna ebameeldiva, elu lõpuni mällu jääva tulistamisintsidendi, pea kolmeaastase stressiperioodi (Maakohtus- süüdi ja 6 aastat, ringkonnakohtus-1,5a tingimisi kuni riigikohtu otsuseni) ja võimaliku kahjunõude (juttu oli 50 000 eur summast) vastu.

Muide, kohtuotsuse järgi jäi esimese ja teise rünnaku vahele paar minutit ja ründaja suunas tehti teise rünnaku tõrjumisel 5 lasku, mis kõik tabasid.

Ja veel, vastulöömise teemat puudutasin, mõeldes, kuidas oleksin ise reageerinud 20-25 a tagasi. Kindlasti oleksin peale esimest kontakti pikemalt mõtlemata kohe üritanud (rusikatega) tagasi teha ja rohkemgi veel, vähemalt niimoodi sai siis käitutud. Nüüd muidugi enam mitte, vanus on natuke teine ja relvaomanikuna üritan paar sammu ette mõelda.

[croman40]

Aga kui leidub neid kõvasi mehi, kes on nõus oma väidete tõestamiseks nt. 6-lasulise kompaktrevolvriga oma lasketäpsust ja -kiirust demonstreerima, siis ma oleksin valmis vastava testiraja tiiru üles seadma ja kutsuks üles ka teisi huvilisi kätt proovima.
Distants ütleme 5...7 meetrit, märgid on inimese torso suurused (IPSC/Metric) ja paigutatud laskuri suhtes eri suundadesse. Mõni märk võib olla ka nt. liikuv (kõikuja peal) ja ilmub ootamatult lagedale. Kas on huvilisi?

Tuleb meelde, kuidas 1993.a osalesin tööalastel relvakoolitustel, kus ühes harjutuses tuli lasta tiirus 5 või 6 märki, ca 10-15 m kauguselt, kiireti vasakult paremale ja paremalt vasakule, revolvri ja püstoliga. Keskmiselt ühele sain pihta ka. Siis olin noor ja roheline, väga ei mõelnud, milleks see on kasulik, oli lihtsalt huvitav. Nüüd küsiksin küll, et kuidas selline tore praktikali harjutus enesekaitsega seotud on?

[vtl]

Vabandan, Kriku, et ma teemast väljas jätkan, aga loodetavasti saab sellele vaidlusele kohe-kohe joone alla tõmmata.

Akf "croman40", kes Sa oleksid kohe rusikatega "tagasi teinud" ja akf "trs", kes kirjutas lause "mitte seda, et [...] paljaste kätega ründavat inimest võib relvaga peatada":

- Aga kui rünnatav on naisterahvas? Või inimene, kes (nt. tervislikel põhjustel) ei ole heas füüsilises vormis ja võimeline endast tugevama pätiga kaklema? Ega ka mitte (piisavalt kiiresti) päti eest ära jooksma?
- Kas te siis endiselt arvate, et selle "paljaste kätega ründaja" vastu, kes esimese asjana sissejuhatuseks kõigepealt rusikaga molli sõidab, on relva kasutamine üle reageeritud?
- Aga kui see rünnatav oli teie oma pereliige, esimese tou juba kätte saanud, nina verine ja pea uimane?

trs: "mitte seda, et enesekaitseks peab tegema vähemalt kuus lasku"

Jah, kaks lasku on enam kui piisav. Aitab küll. Mis siis, et ründaja jookseb endiselt teie poole. Küll ta kunagi (minuti, kümne pärast) ikka maha kukub. Ootame rahulikult. Või keerame selja ja paneme jooksu? Aga kas ta sai üldse pihta? inimene pole pappmärk, et tabamused oleksid kohe nähtavad.

Jube hea on ikka olla tugitooli-kohtumõistja. Loodan, et teil endal ei ole vaja mitte kunagi ennast elu eest kaitsta. Ei relvaga ega relvata.
Selle teema lõpp minu poolt.

PS. Ettepanek, et kõik kiired mehed, kes ühe täpse revolvrilasuga ohu ellimineerivad, võiks tulla tiiru ja oma oskusi demonstreerida, on endiselt jõus. Millegipärast ei ole aga keegi huvi tundnud. Teoreetikud rsk!

Kunagi tegime klubis lausa eraldi võistluste seeria BUG match. BUG oli siis BackUp Gun ehk antud juhul kompaktne kandmisrelv. Relva mõõtmed piiratud. Võistlustel olid tänavariietes, igasugune spordivarustus keelatud. Relv oli kas varjatud kabuuris või taskus. Ülesanded olid kiiksuga - näiteks tuli märke tulistada nii, et relva hoidev käsi oli tooli käepideme külge seotud. Või tabada märki poekotti peidetud relvast (läbi poekoti) tulistades. Või sihtida peegliga nurga taha. Või lasta märki üle pea maas rullides. Või tulistades ühe käega puusalt, teise käega "vastast" eemal hoides. Või tulistades kottpimedas, kasutades taskulampi...


Täiendus: akf "croman40" jõudis minu viimase kirja kirjutamise ajal küsida "ühes harjutuses tuli lasta tiirus 5 või 6 märki, ca 10-15 m kauguselt, kiireti vasakult paremale ja paremalt vasakule [...] kuidas selline tore praktikali harjutus enesekaitsega seotud on?"

Kui Sa oled eluaeg lasknud ainult ühte staatilist märki rahulikus olukorras tiirus püsti seistes, siis sa ilmselt ei kujuta isegi ette, mismoodi mõjutab tabamist relva (aja peale) märgile viimine või ühelt märgilt teisele üle viimine, rääkimata liikuvast märgist. Või muidu ei tekiks sellist küsimust.

[croman40]

Aga kui rünnatav on naisterahvas? Või inimene, kes (nt. tervislikel põhjustel) ei ole heas füüsilises vormis ja võimeline endast tugevama pätiga kaklema? Ega ka mitte (piisavalt kiiresti) päti eest ära jooksma?

Siinkohal arutatakse teie poolt välja toodud juhtumit. Kõik need lisatud "kuid" ja "agad" on oleksoloogia. Siiski kahtlen, et ükskõik, kes selle ehitustöölise tööd tegevaks persooniks oleks, ei oleks suutnud paari minutiga ohutusse kaugusse taanduda.

Kas te siis endiselt arvate, et selle "paljaste kätega ründaja" vastu, kes esimese asjana sissejuhatuseks kõigepealt rusikaga molli sõidab, on relva kasutamine üle reageeritud?

Kordame üle - relva kasutamine oli lubatud, aga ei olnud ratsionaalne lahendus.

Aga kui see rünnatav oli teie oma pereliige, esimese tou juba kätte saanud, nina verine ja pea uimane?

Ei mõista, miks peaks sellisel juhul olema minu reaktsioon teistsugune, võrreldes olukorraga, kui oleksin ise rünnatav.

Jube hea on ikka olla tugitooli-kohtumõistja. Loodan, et teil endal ei ole vaja mitte kunagi ennast elu eest kaitsta. Ei relvaga ega relvata.

Hm, soovitus taanduda või soovitus võidelda - kumb teguviis võiks olla riskantsem? Taandumine iseenesest ei välista edasist võitlemist, aga kui ei ole isiklik teema, siis kindlasti konflikti jätkumise tõenäosus väheneb.

Kui Sa oled eluaeg lasknud ainult ühte staatilist märki rahulikus olukorras tiirus püsti seistes, siis sa ilmselt ei kujuta isegi ette, mismoodi mõjutab tabamist relva (aja peale) märgile viimine või ühelt märgilt teisele üle viimine, rääkimata liikuvast märgist. Või muidu ei tekiks sellist küsimust.

Vast ikka olen. Egas ainult praktikali laskmine võimalda harjutada märgile viimist, erinevaid või liikuvaid märklaudu.
Küsimus oli, mis on selles harjutuses enesekaitsega ühist. Jah, muidugi on suurepärane, kui oskad täpselt ja kiirelt erinevaid sihtmärke tabada, aga selline enesekaitse situatsioon liigub fantaasiavaldkonda. Vähemalt Eestis.

[vtl]

Aga kui rünnatav on naisterahvas? Või inimene, kes (nt. tervislikel põhjustel) ei ole heas füüsilises vormis ja võimeline endast tugevama pätiga kaklema? Ega ka mitte (piisavalt kiiresti) päti eest ära jooksma?

Siinkohal arutatakse teie poolt välja toodud juhtumit. Kõik need lisatud "kuid" ja "agad" on oleksoloogia. Siiski kahtlen, et ükskõik, kes selle ehitustöölise tööd tegevaks persooniks oleks, ei oleks suutnud paari minutiga ohutusse kaugusse taanduda.

Mis oleksoloogia? Kahte ühesugust enesekaitse-olukorda ei ole olemas, nagu ei ole ka ühte ja universaalset võtet selle lahendamiseks.
Kus (ja kes) on öeldud/öelnud, et arutatakse ühte välja toodud juhtumit?

Mina tõin Mustakivi tulistamise siis teemasse, kui vaieldi, mitu padrunit võib kuluda ründaja peatamiseks. Edasine jauramine teemal, kas üldse oleks pidanud tulistama või hoopis ära jooksma, ei olnud antud teemaarenduse ("Enesekaitserelva valik") kohapealt üldse oluline.

Aga kui sellest taandumisest juba juttu tuli, siis kui kaugele oleks pidanud jooksma? Kuhu oleks pidanud jooksma? Aga kui ründaja järele jookseb? Ja jääbki järele jooksma? Aga kui ründaja jookseb kiiremini?

Üldiselt võibki arvestada sellega, et ründaja on ohvrist füüsiliselt üle (või arvab ennast üle / paremas vormis olevat).
Ega pätt ei ole ka loll, et ta läheb paljakäsi endast tugevamaga tüli norima. Seega kui teil on kaasas kindlam vahend (tulirelv), siis vastulöömine (ebakindlam vahend ründe tõrjumiseks) ei ole kindlasti hea soovitus.

Aga kui see rünnatav oli teie oma pereliige, esimese tou juba kätte saanud, nina verine ja pea uimane?

Ei mõista, miks peaks sellisel juhul olema minu reaktsioon teistsugune, võrreldes olukorraga, kui oleksin ise rünnatav.

Ei mõista? Selgitagem siis veel. Kui ohvriks oleks teie naine, laps või esivanem, kellel juhtumisi ON relv, kas siis suhtuksite samamoodi a'la "Mis sa sellest relvast välja võtsid, teine ju paljakäsi. Löönud parem vastu"?

Kui Sa oled eluaeg lasknud ainult ühte staatilist märki rahulikus olukorras tiirus püsti seistes, siis sa ilmselt ei kujuta isegi ette, mismoodi mõjutab tabamist relva (aja peale) märgile viimine või ühelt märgilt teisele üle viimine, rääkimata liikuvast märgist. Või muidu ei tekiks sellist küsimust

Vast ikka olen. Egas ainult praktikali laskmine võimalda harjutada märgile viimist, erinevaid või liikuvaid märklaudu.
Küsimus oli, mis on selles harjutuses enesekaitsega ühist. Jah, muidugi on suurepärane, kui oskad täpselt ja kiirelt erinevaid sihtmärke tabada, aga selline enesekaitse situatsioon liigub fantaasiavaldkonda. Vähemalt Eestis.

Akf "croman40", kas te lihtsalt provotseerite praegu?
Ma alguses mõtlesin, et selle rumaluse peale ei hakka üldse midagi vastama. Aga kirjutan siiski ...peamiselt küll teistele lugejatele, sest paistab, et teid enam ümber ei veena.

Ennevanasti treeniti korrakaitsjaid, politseinikke ja turvamehi klassikalises sportlaskmise stiilis. Tiirus, tulejoonelt ühte staatilist märki lastes, sisuliselt piiramatu ajaga. Tulemus oli see, et paljud sellise treeningu saanud korravalvurid said tänaval tulevahetuses lihtsalt surma.
1950. aastatel leidis hulk relvaspetse Jeff Cooperiga eesotsas, et efektiivseks relvakäsitlemiseks ja ründe tõrjumiseks oleks vaja harjutada hoopiski realistlikumaid situatsioone. Sellest saigi alguse praktilal laskmine - reaaleluliste olukordade lahendamine relvaga.

Mis on ühist praktikalis ja enesekaitses? Praktikalirajad ongi üles ehitatud selle loogikaga, et sihtmärke ("ründajaid") võib olla mitu, nad võivad paikneda erinevates suundades, neid tuleb lasta ebamugavast asendist ja erinevatelt positsioonidelt, nende laskmiseks tuleb ise eri laskepositsioonide vahel liikuda ja ka märgid võivad liikuda. Lisaks on mängus ajafaktor ning sellest tulenevalt ka mõõdukas stress. Radasid kombineeritakse eritingimustega, mis teevad ülesande keerulisemaks, näiteks laskmine ainult ühe/nõrgema käega, pealesunnitud salvevahetus(ed), relva haaramine/laadimine/vinnastamine jms.

Tänapäeval on praktikal-laskmise distsipliine hulgim. Eestis võib-olla kõige levinum on IPSC, mis täna üsna palju spordi poole kaldu. IDPA on suunatud rohkem enesekaitsele (lastakse nn. tänavalegaalse varustusega, nõuded kasutada laskmisel varjeid jms.) ning SRA on suunatud rohkem militaaria poole (rajal võib korraga olla mitu relva, sh ka täisautomaatsed vintpüssid).

Praktikali kohta on kirjandust piisavalt, ei hakka seda siin kõike pikalt ümber jutustama. Kui kellelgil on huvi asjaga tegeleda, siis võib pöörduda kasvõi privasõnumiga minu poole - ma oskan suunata vajalikus suunas. Aga jah, praktikal-laskmine on relvaga enesekaitse kohapealt parim ja reaalsusele kõige lähemal olev treening, mida võib ühele harrastajale soovitada. Sealt edasi tuleb juba eriüksustele suunatud harjutused, kus fookus on hoopis mujal.