www.militaar.net

No isegi meie üksikus raketidivisjonis oli 80 sõduri kohta umbes 30 musta (aazbek, armjan, tunguz, karakalpak, kazah , oli ka mingeid segaverelisi kes araabia keelt oskasid ja nägid välja murjani moodi aga natsionalnost oli russkii)

Ja sellised siis pidid babahnut kui õige aeg oli , tegelikult emus ei osanud isegi vene keeles rääkida ja kunagi panid raketi plahvatama sest mingid razjommid tagusid kuvaldaga sunniviisiliselt sisse ja rakett hakkas koos raketimasinaga õhku tõusma , õnneks enne plahvatas kui raketimasina üles jõudis tõsta ning aazbekkidest vennad põlesid molekulideks ning sellest tuli päris korralik tsee-pee , see oli olnud 1984 aastal , mina maabusin sinna 1987 aasa sügisel

Ja ilmselt mälestuste kirjapanija seda päris utsebkat ei läbinud - no see oli ikka tõeline vangilaages kõige otsesemas tähenduses

kalleb kirjutas:Ja sellised siis pidid babahnut kui õige aeg oli , tegelikult emus ei osanud isegi vene keeles rääkida ja kunagi panid raketi plahvatama sest mingid razjommid tagusid kuvaldaga sunniviisiliselt sisse ja rakett hakkas koos raketimasinaga õhku tõusma , õnneks enne plahvatas kui raketimasina üles jõudis tõsta ning aazbekkidest vennad põlesid molekulideks ning sellest tuli päris korralik tsee-pee , see oli olnud 1984 aastal , mina maabusin sinna 1987 aasa sügisel

Seda lugu olen ma ka ühest teisest allikast kuulnud, aga versioonis, et rakett isegi startis, kuid tõmmati distantsilt alla. Affid jäid aga düüside ette.

No ega murjanid loetud polnud , neid olid seal suured hordid

Ja kodumaale saadeti jäänused tsinkkastides- gruz 200

Aga murjanitest on siiamaani kopp ees ...

Mees, kes rääkis, on sünniaastaga 1969, sünnipäev sügisel. 18 sai ta järelikult 1987 ja läks sõjaväkke 1988. Võimalik, et isegi kohtusite

Mida seal kuvaldaga löödi?

Kuvaldaga kroonu razjomid ehk pistikud sisse

Ja see tsepee oli olnud 80 aastate keskel kusagil

Tegin omaette teemaks, kuna võiks potentsiaalselt huvitav olla.

Teab keegi veel sest loost?

Sellist sündmust on märksa realistlikumas valguses kirjeldanud PVO ohvitser Enn Vaino oma kaheosalises raamatus "Raketigarnison".

Kummas osas? Mul jäi II pooleli kunagi, esimesest ei mäleta seda juhtumit (mitte et see mingi näitaja oleks).

Teises osas aga kas Vaino 1984 veel kroonut teenis, minumeelest mitte? Aga küllap Vene kroonus neid kuvaldaga starte ikka ette tuli...

Polnud seal mingit kuvaldastarti, kuvaldaga keerati õhurõhu andureid tuksi. Lihtsalt pistikut remonditi.

Pidasin kuvalda all silmas vene pohhuismi laiemalt...

Raketijuhtum ei andnud rahu, mõninga otsimise järel leidsin selle "Raketigarnison II" lk. 68-69.
Toimus see ajaperioodil, kui mindi üle raketikompleksilt S-75 kompleksile S-200.
Otsetsitaat teosest:
"Novosibirskis, Siberi pealinnas, asus õhukaitsearmee staap ja kohalikku raketipolku kutsuti ohvitseride seas õukonnapolguks. Nemad olid esimestena relvastusse saanud ühe uutest raketikompleksidest S-200.
Esimesena, esimesed-see kõlab uhkelt. Õukonnapolgus teenisid vähemalt ülemuste arvates parimad ohvitserid ja ega sinna vist igaühte ei võetudki. Seepärast tundus pisut nagu üllatav Novosibirskist saabunud teade uue raketikompleksi esimesest raketistardist. Küll plaanivälisest, kuid lendu olevat see riistapuu seal igatahes pääsenud...
Ühel laskealusel seisval raketil olid sõdurid poolkogemata puruks rebinud ühe stardikiirendile stardisignaali edastavatest elektrijuhtmetest. Stardipatarei komandör lasi raketi transpordiveokile ümber laadida ja asus siis koos meeskonnaga seda puruksrebitud juhet parandama ja kokku tinutama. Ootamatult sähvatas välk, kõmises kõu. Tõusis hiiglaslik suitsupilv. Stardikiirendist väljapaiskuv võimas gaasijuga paikas raketi tagaosas askeldavad mehed laiali ja see päästis arvatavasti nii mõnegi elu.
Tohutust tule-, suitsu- ja tolmupilvest kerkis rakett koos transpordi-järelhaagisega. Siis katkes raketti transpordikärule kinnitav teraslint, järelhaagis kukkus alla, rakett aga lendas veel mõnikümmend meetrit edasi ja kukkus maapinnale vaevalt kümne meetri kaugusel 60-tonnisest raketikütuse tsisternist. Raketi neljast stardikiirendist süttis õnneks ainult üks, seepärast jäigi raketi lend lühikeseks ja purustused olid suhteliselt väikesed.
Remonditöid isiklikult juhatanud kapteni leidsid kohalerutanud kaasteenijad 10 meetri kaugusel raketist, kus suure lahtise peahaavaga mees vereloigus lamas. Seersant lämbus arvatavasti mürgistest püssirohugaadisest või suri põletushaavade tagajärjel. Sõduritel lihtsalt vedas. Arvata võis, et nad viibisid juhtme tinutamise momendil pisut kaugemal ja see päästis nende elu.
Juhtunu uurimiseks moodustatud komisjon tegi kindlaks, et kasutatud jootekolb oli lühises. Kolvist saigi raketikiirendi detonaator elektriimpulsi, mis ta plahvatama pani. Väeosadesse saadeti laiali käskkirjad, mis keelasid ära igasuguste stardikiirendite elektrijuhtmete remondi koha peal. Edaspidi tohtis seda teha ainult tehastes."

Pistikujuhtum samas lk. 269. Kusagil väeosas olevat kontroll avastanud, et 5-6 raketil oli lõhkepea juhtkaablid ühendamata jäetud. Rakett viidi igal aastal kontrolljaama ja enne testimist ühendati pea lahti, pärast tuli ühendus taastada. Aga kuna see kitsas raketikorpuses ebamugav, jättis keegi tegemata. Asi avastati ja üle NSVL läksid kiired radiogrammid liikuma, et vaja viivitamatult raketid üle kontrollida. Antud väeosas asus siis Vaino kontrollima koos osakonna ülema ja paari sõduriga, aga siis kutsuti telefoni juurde. Jõudis tagasi ja Nikolai oli kaksiratsi raketi peal ja tagus haamriga, olukord läks teravaks. Tuli välja, et luukide kruvid tulid enne paikakeeramist vastava määrdega katta, aga eelmisel aastal sai purk tühjaks ja sõdurid ei viitsinud uut tooma minna. Kruvid keerati kuivalt sisse ja jäid kinni, Kolja aga hakkas neid meisliga välja raiuma.
Paar kuud hiljem oli raketi autopiloot rikkis, põhjuseks kolkimiskoha juures olnud andur. Tehasele tehti reklamatsioon, blokk vahetati välja, tootja tunnistas oma viga, veidi hiljem juhtus sama asi teise raketiga.

Zwyx kirjutas:Tohutust tule-, suitsu- ja tolmupilvest kerkis rakett koos transpordi-järelhaagisega. Siis katkes raketti transpordikärule kinnitav teraslint, järelhaagis kukkus alla, rakett aga lendas veel mõnikümmend meetrit edasi ja kukkus maapinnale vaevalt kümne meetri kaugusel 60-tonnisest raketikütuse tsisternist. Raketi neljast stardikiirendist süttis õnneks ainult üks, seepärast jäigi raketi lend lühikeseks ja purustused olid suhteliselt väikesed.

See langeb kokku küll sellega, mida kirjeldab akf kalleb, aga Novosibirskis, mitte Kaliningradis. Mulle jutustati seda teisiti - et murjanid olid jäänud stardišahti maha, kui rakett lendu pani. Aga see pidi siis muidugi olema niisugune rakett, mis šahtist stardib.

Võimalik muidugi, et minuni jõudnud versioon oli rahvaluule.

ALMAVÜ Tallinna Raadiotehnika Kooli tuli tööle (1979) major, kes oli enne seda olnud PVO Rakvere Brigaadis insener. Tema rääkis ka juhusest. kus õhutõrje rakett läks koos alusega lendu.Küll mitte kaugele. Nii palju veel, et rakettide hooldus polnud vajalikul tasemel. Mehi olevat puudu olnud ja toimkonnad ka segasid. Noortel ohvitseridel polnud ka korralikke oskusi ja puudus ka kohusetunne. Tehti seda mida käsiti ja sellestki vähem. Pohhuism.