www.militaar.net

Sai siis saabutud Gaissinisse rongiga vist 4 juulil 86. kusagil kella nelja paiku hommikul. Jaamas võttis vastu hirmus palavus. Sealt kõndisime väeossa - utsebkasse, kus meid mingisse saali magama pandi. Hommikul oli äratus ja söömine sööklas, millest midagi erilist vist küll alla ei läinud. Seejärel lebotasime lõunasöögini kurilkas ohtralt suitsu tehes, lobisedes ja veel viimaseid normaalseid toiduvarusid hävitades. Peale lõunasööki hakati juba meie vastu huvi tundma. Käidi ja pandi nimed kirja, küsiti, kes mida oskab jne. Siis koguti meid kokku ja saadeti sauna. Kaasa anti sõdurile kohane varustus, mille pidime pärast selga ajama. Erariided, millistega sai tuldud võis koju tagasi saata, kes viitsis. Mina enda räbalaid, selle vääriliseks ei pidanud. Selga aetud vorm oli sile ja paljas, ilma igasuguste tunnusmärkideta. Ja jälle tagasi juba tuttavasse kurilkasse. Sealt hakati meid õhtu eel jupi kaupa laiali jagama. Nii sattusingi kolmandasse roodu vastloodud kuuendasse rühma. Roodus jagati välja mundri külge õmmeldav nänn ning aeti kõik kräsupead juukseid ajama. See töö läks kohe hooga käima, kuni mingi ohvitser sisse kargas ja käratas, et mis kiilaspäid te siin teete, suuremal osal juba juuksed pähe kasvanud ja nii suurt kontrasti pole vaja. Seega piirdus minu soeng tavalise siilisoenguga. Seejärel sai asutud juba kauem kohalolnud eestlastest poiste näpunäidete järgi paguneid õmblema. Ja nii oligi see päev õhtusse veerenud ja saabaste tallamine või täie hooga käivituda.
Gaisinis otsiti poolvabatahtlikuse alusel neid, kes soovisid sinna jääda. Eelnevad luureandmed väeosades komandeeringus käinute käest ütlesid aga, et väeosas olemine on kordi parem, kui kogu aeg mööda nööri joosta.
Melitopolisse saabusin hommikupoolikul. Rongijaamast vaatasin, et teisel pool raudteed mingi väeosa nagu tellitud. Ronisin siis üle raudtee ja otseteed väravasse. Seal vaadati mu pabereid ja öeldi et see küll nüüd õige koht ei ole. Saatmiskäsule oli pandud diviisi staabi andmed ja nii ma asusingi seda otsima oma konarlikus vene keeles täiesti võõras linnas, mille suurusest mul aimugi ei olnud. Kes otsib see leiab. Staabis vaadati mind kui ilmutust ei tea kust ja vormistati mingid paberid ja saadeti sõjaväelinnaku poole teele. See tähendas tuldud teed mööda tagasiminemist. Varsti olingi tagasi väravas kuskohast ma mõni tunni eest lahkusin. Näitasin neile staabist antud uusi pabereid. Seekord tundus kõik nagu õige olevat. Igatahes helistati kusagile ja paluti mul oodata. Mingi aja pärast tuligi väga ebasõdurliku välimusega seersant. Au andmise asemel teretas väravas olnud ohvitsere, kes omakorda vastu teretasid ning seletasid, et siin see teie uus inimene ongi. Nii algas teine etapp teenistusest, suht imelikus kohas, VTA-s....

umbes sama nagu eelkirjutajal ,eesti poisid löödi utsebkas kõik erinevatesse üksustesse et nad omavahel rääkida ei saaks

kiilaks pügamine jm pervode lõbustused

Minu naborist jäi Gaissini 6-ndasse roodu üks Rapla nägu seeruks. Aare nimeks.

utsebkas oli 6 patareis ehk püsikoosseisus ka üks eestlasest nooremseersant,dembel juba,Võru mees

meie naboorist keegi eestlastest utsebkasse seersandiks ei jäänud,küll aga mingi pooltotakas Lasnamäe venelane kes hakkas prapporiks

Kui eelpoolnimetatud Raplast pärit noormees oli seal ka 86 aastal, siis on järgnev lugu tema kohta käiv.
Lasnamäele pidi meile Gaisinist saatjad vastu tulema, aga kuna üks saatjatest oli Raplast ja tavaline ajateenija, siis viitsid nad natsa kaua aega tsiviilmõnusid nautides, jõudmata õigeks ajaks sinna kuhu vaja. Nii me siis läksime Tallinnast Gaisini poole teele mingi kohapealt organiseeritud kapteni saatel. Seltskond, kes koosnes ühest prapporist ja eestlasest seersandist jõudsid meile teekonnal järele Kiievis (või oli see veel hiljem, täpselt ei mäleta). Prappor üritas kaptenist lahti saada, aga see ei õnnestunud ja nii tuli tal Gaisinis arvatavasti aru anda asjaoludest, millised takistasid tal õigeks ajaks Tallinna jõudmast ja ise meiega kohale saabumast. Suurem tobedus aga on see, et osa Gaisini poole saadetud poistest tuli Rapla sõjakomissariaadist, samal ajal, kui meie tulevased saatjad kusagil sealsamas kainenesid.

tema

Minu teekond nõukaarmeese algas päris lustlikult:krt...3korda sai orja turul Lasnamäel oldud ,4 korral võeti ja sõit algas Karpaatide poole(Tallinn-Riia-Lvov-Tshernavtsõ) ,mägi linnas kus meid rongi pealt maha peksti suure sõimuga.Ukrainlasest ohvede jaoks olid baltiiskie kõik türklased .Paljud eesti poisid ei saanud ju mõhkagi neist kuradi ahollide mölast aru.Jama aga tekkis siis kui tõlkisin poistele mida ahollid meie kohta käravad. Me pundis oli igavest pikka kasvu saaremaa vend ja temal igatahes viskas see möla kopsu üle maksa ja äigas ühe korraliku tou leitjohale pikki kõrvu, too lendas Urali alla kägarasse ja enne kui püsti sai küsis saarlane:" kas sai aru ka mille eest sai?".Letnandil nägu kaame ja pobiseb auto all :"Jobanõi turtsõ" ,siis ei pidanud minu närv ka enam vastu ja astusin letjohale vaiksel käe peale ja sisistasin läbi hammaste:"Mõ is Estland a ne is Turtsõ!","Ponjal,rasnitsu panimaješ a?" .
Vana noogutas ja rohkem me tema käest ei kuulnud ühtegi piuksu kuni jõudsime kohaliku orja turu peale ja sealt hakati meid kambakesi igale poola laijali jaotama.Sealt ma sattusinki teenima oma esimest 6kuud motoriseeritud jälavae utsepkasse.

1986 a kevadel oli sama teekond

Oleks huvitav teada, kas siin foorumis on osavõtjaid, kes 70/80'ndatel läbi käinud Tapa insener tehnilisest utšebkast, väeosa number 67665?

mul üks tuttav oli seal utsebkas,pärast saadeti sapöörivägedesse

Samboris, nii raketšikute kui ka insenervägedes oli 80-81 Tapa utšepkas olnud vendi

Tervit.

Mina olin Tapal, 1980 aasta kevadest sama aasta sügiseni, edasi saadeti Ukrainasse.

Urmas.

Olin Tapal 1981 6-kuud kevadest sügiseni. Eriala BAT-M. Edasi oli 1,5 aastat Saksamaal samal masinal dessantbataljonis.

Mul on kaks tuttavat, üks neist kunagine klassivend ja teine kolleeg, ajateenistuse aeg 1989-91.

Dva soldata, mudaka, zamenjaut - MDK.