Kui vaadata Soome KV enda lehekülge https://intti.fi/erikoisjoukot/urheilukoulu , siis sealt jääb mulje, et Soomes mitte lihtsalt ei „loksutada“ tipp-sportlasi ajateenistusest kiiruga läbi, et „linnuke“ kirja saada, vaid antakse nendele sportlastest ajateenijatele täiesti sisuline luurealane väljaõpe, kusjuures pooled Spordikooli ajateenijatest läbivad veel pikema, allohvitseri väljaõppe, saavad snaipriteks, tulejuhtideks, sidemeesteks ja parameedikuteks. Ja teevad siis selle väljaõppe kõrvalt ka trenni edasi. Elukutselistest seal juttu ei ole.Leo kirjutas:Ma kuulasin seda uudist ja tundub, et Eesti kindralid on lõpuks raskelt ohates Soome KJ Spordikooli Eesti versiooni loonud, mis hetkel asub Santahaminas ja Kajaanis ning seal käivad ajateenistuses noored sportlased ning kaader saab spordialast täiendõpet https://fi.wikipedia.org/wiki/Puolustus ... heilukoulu
Olles kokku puutunud EKJ spordirühmas teeninud inimestega, siis olid nad õnnelikud, et KJst tiksus haigekassakaart ja regulaarne palk ning sai aegajalt militaarlõhnalisel võistlusel käia. Pakun, et uues EKJ versioonis on 1 rühm elukutselisi ja 2 rühma ajateenijaid, kokku nii poolsada inimest.
Kas see asi soomlastel ka päris elus nii kenasti toimub nagu kodulehel kirjas, ei oska öelda. Aga meil sellist asja ei ole ning kipun arvama, et ei tule ka. Meil on kogu tipp-sportlaste ajateenistus (vähemalt seni) olnud orienteeritud mitte konkreetsete erialade ja SA-allüksuste väljaõppele, vaid esmajoones ikkagi selleks, et tipp-tasemel noored sportlased saaksid oma kodanikukohuse võimalikult kiiresti ja väikse vaevaga täidetud ning võimalikult ruttu oma tavapärase elu, st trennitegemise ja võistlustel käimise juurde tagasi pöörduda. Reaalselt läbivad nad vaid teenistuse alguses selle paarikuise laskurikursuse või SBK ning on üldjuhul pärast seda 5 kuud ühel väga pikal linnaloal, et oleks täidetud kaitseväeteenistuse seaduses sätestatud eesmärk, et ajateenistus ei tohi olla lühem kui 8 kuud. Aga reaalselt kestab nende sportlaste ajateenistus 2-3 kuud ning nad ka ise tajuvad seda ning räägivad sellest isegi avalikult kui „lühendatud ajateenistusest“. Muidugi määratakse sellised üksikvõitleja-oskustega inimesed ka SA-ametikohtadele, aga lühikese väljaõppe-aja tõttu neid ilmselt polegi kuskile mujale määrata kui nt pataljoni staabikaitserühma tavaliseks laskuriks (st ametikohale, mida tegelikult on võimalik täita ka täiendreservist pärit reservväelase või Kaitseliidus sõjalise väljaõppe saanud võitlejaga).
Ma seejuures pole ka väga veendunud, et nendest tippsportlastest üldse ongi mõtet mingeid hüper-super rekke-üksuse mehi koolitada. Sportlaste endi jutt on koguaeg olnud, et trenn ja võistlused on ikka nii olulised ja pidevad, et ei saagi pikemalt „reaalses“ teenistuses olla. Ehk äkki polegi mõtet santi sundida… Selline süsteem on mõnes mõttes kõigile mugav – sportlased saavad oma kodanikukohuse võimalikult ruttu ja paindlikult läbimas ning jäävad ära igasugused lõpmatud hädakisad sellega, kuidas mõni noor sportlane ikka üldse ei saa teenistusse tulla, sest koguge on oluline treeninglaager või võistlus ees vms. Ja Kaitsevägi saab need inimesed suhteliselt kiiresti, valutult, väikese kulu ja vaevaga „ära menetletud“. Aga mulle isiklikult selline „3-kuulise ajateenistuse“ mõte juba puht-ideloogiliselt ja teiste ajateenijate võrdse kohtlemise mõttes ei istu.
Mitmes mõttes sama lugu on ka nende elukutseliste tippsportlastega, kelle ametikohad nüüd õnneks ja loodetavasti likvideerimisele lähevad. Ka need mehed on kuskil kirjas tavaliste laskuritena, sest pole neil oma trennide ja võistluste kõrvalt (väidetavalt) aega omandada ei mingit konkreetset sõjalist eriala, läbida pooleteise-kuulist NAK-i ega käia ka kasvõi kasvõi paaril päeval kuus väeosades ajateenijatele ÜFT-tunde läbi viimas. See ka põhjus, miks nad pea kõik on reamehed või kapralid vaatamata aastatepikkusele teenistusele. St sportlaste jaoks on tegemist olnud väga mugavate ja kasulike sotsiaalsete töökohtadega, mille eest Kaitsevägi on saanud vastu väga kalli ja küsitava väärtusega „prestiiži“ ja PR-punktid.