Võtke või jätke, aga minu jaoks korratakse siin Kremli jutupunkte lihtsalt teistsuguses kastmes:
* Baltimaad on sõjaliselt nõrgad ja kaitseta;
* Baltimaid ei saa kaitsta;
* Baltimaadega jamamine võib NATO viia selle lagunemiseni;
* Venemaal on mingeid müstilisi võimekusi, millele Läänel pole midagi vastu panna (Krimmi operatsiooni üldistamine);
* Baltimaid ei hakataks annekteerima, vaid nad võiks rahulikult edasi iseseisvad olla, kui vaid NATO-st väljuksid ning Venemaa-sõbralikuks hakkaksid.
Kuna rääkima on pandud niiöelda opositsionäär, siis ta võib seda teha lahtise tekstiga ning Kremli imperialistlikku künismi selle kogu alastuses kujutada. Dostojevskil on sarnane stseen "Alandatutes ja solvatutes", kus pahategelane kutsub minategelase restorani, joob ennast kavakindlalt täis ning avameelitseb, et oma kaaslast heidutada. Nii Putini hiljutine artikkel kui Solovei jutt on sisuliselt ühest ja samast asjast - Läänele pakutakse lepingut, uut mõjutsoonide jaotust, ja ähvardatakse sõjaga.
Samas on intervjuus hulk küsitava väärtusega väiteid:
* ajahinnang 2-4 tundi;
* Krimmi tegevuste esitamine "ennast tõestanud ja sisse töötatud mudelina";
* Defender Europe ei olnud mingi ootamatu tegevus nagu koroonaviirus, vaid ette teada vähemalt 2019. aasta sügisest (tõenäoliselt varem) ning eriti nõrk on sellega põhjendada oma 2020. aasta veebruaris tehtud prognoosi ebatäpsust.
Vene politoloogi hoiatus: Kreml valmistab Balti riikide vastu ette hübriidrünnakut. Venemaa soovib nende vastu avaldada üheaegset survet, et nad lahkuksid NATOst.
Taavi Minnik, kaasautor
Valeri Solovei on hetkel ilmselt üks Venemaa tuntumaid politolooge, sest teised kõik on Venemaalt lahkunud, vaikima sunnitud või tegelevad mitte nii teravate teemadega. Soloveid ümbritseb Kremli võimukoridoride siseinfot valdava inimese oreool, kes teab teistest rohkem ja kelle prognoosid sageli täituvad. Selle aasta veebruaris ehmatas ta paljusid avaldusega, et Kreml valmistub koroonapandeemia varjus hübriidsõjaoperatsiooniks Baltimaade vastu, et viia NATO lagunemiseni.
Solovei loeb Balti riike Lääne Achilleuse kannaks. Venemaal pole plaane neid endaga liita, kuid Kremlil on suur kiusatus maailma hirmutada ja jõu kasutamisega santažeerides kompromiteerida NATO-t ja Euroopa Liitu.
Te jahmatasite veebruaris paljusid kui hoiatasite, et Venemaa võib üritada ajal kui kogu maailma tähelepanu on pööratud koroonapandeemiale hõivata ühe Balti riikidest. Millel põhines teie hoiatus?
Ma ei rääkinud Balti riikide hõivamisest, vaid jutt oli palju keerulisemast operatsioonist, mida on õigem nimetada hübriidsõjaks. Venemaa soovib kolmele Balti riigile avaldada üheaegset survet, et need lahkuksid NATO-st. See tähendab, et Venemaa loob olukorra, kus NATO ei saa appi tulla, mille tulemusel see liit laguneb ning kolm Balti riiki satuvad Venemaa mõju orbiidile, ehkki jäävad formaalselt suveräänseteks ja iseseisvateks riikideks. Sellist protsessi võib nimetada „soomestumiseks“, kui tuua näide Nõukogude Liidu ja Soome-vahelistest suhetest.
Kuid selle juures on kaks raskendavat asjaolu. Esiteks: milline casus belli põhjendaks Venemaa survet Balti riikidele rahvusvahelise kogukonna ees? Üheks variandiks, mis õigustaks Venemaa sekkumist Balti riikide asjadesse oleks Eestis ja Lätis elavate venelaste meelepaha keelelise diskrimineerimise vastu.
Teiseks: raskendavaks asjaoluks on NATO neutraliseerimine. Venemaa vaatenurgast on NATO ilma Ameerika Ühendriikideta jõuetu. Kui õnnestuks neutraliseerida Ameerika relvajõud kolmeks-neljaks päevaks, siis oleks see piisav aeg, et probleem lahendada. Venemaa eeldab, et on võimalik tekitada olukord, kus president Donald Trump astuks üles vahendaja rollis Venemaa ja Balti riikide vahel, kes teeksid kompromissi, mis seisneks kolme Balti riigi väljumises NATO-st.
Ja miks seda ei juhtunud?
Seda ei juhtunud, kuna vahele segasid ületamatud jõud: Venemaal puhkes koroonaepideemia ning samal ajal alustasid Ameerika Ühendriigid sõjaväeõppusi DEFENDER-Europe 20, mis leidsid osaliselt aset ka Baltikumis. Kuid see, et plaani realiseerimisest kevadel loobuti, ei tähenda, et Kreml on loobunud kavatsustest seda realiseerida. Võimalik, et selle juurde naastakse suve lõpus ja sügise alguses. Kõige kriitilisem aeg saabub alates 20. augustist.
Milline võiks olla Baltimaade-vastane hübriidsõja operatsioon?
Stsenaarium oleks analoogiline sellega, mis leidis aset Krimmis: kohaliku vene elanikkonna väljaastumine, Vene eriväelaste ilmumine, kes tungiksid varjatult Baltimaade territooriumile ning haaraksid enda kätte olulisemad strateegilised objektid, lisaks viidaks rivist välja logistika ning elektrooniline infrastruktuur. Selle realiseerimiseks ei lähe tarvis palju sõdureid ning kõik toimuks ilma verevalamiseta.
Baltimaadesse on paigutatud kolm pataljonisuurust NATO lahingugruppi. Selle mõte on, et Venemaa rünnak tähendaks konflikti riikidega, millest sõjaline kontingent pärit on. Kas see taktika töötaks ohu olukorras?
Venemaa sõjaväelased leiavad, et nad on suutelised need pataljonid neutraliseerima. Nende dislotseerumispaigad blokeeritaks kiiresti ja nad ei oleks võimelised oma baasidest väljuma. Need pataljonid ei jõuaks teha ühtegi lasku, mis tähendaks, et NATO riikidel poleks alust süüdistada venelasi oma sõdurite tapmises.
Põhimõtteliselt oleks plaanis korrata Ukraina armee väeosade blokeerimist Krimmi poolsaarel 2014. aastal?
Täpselt! Krimmi hõivamine on ennast tõestanud ja sisse töötatud mudel ning vene sõjaväelased on seisukohal, et seda on võimalik kasutada ka teistes piirkondades. Kus juures Baltikum ei ole ainus regioon, mille vastu Kreml huvi tunneb. Ma rõhutan, et Baltimaadest pole huvitatud mitte vene rahvas, vaid konkreetselt Kreml ja Vladimir Putin, kes üritavad võtta revanši geopoliitilise lüüasaamise ehk Nõukogude Liidu hävingu eest.
Putini vaatenurgast on sellel revanšil kolm aspekti. Esiteks: Venemaast, Valgevenest ja Ukrainast liitriigi moodustamine, mille suunas Kremlis praegu aktiivselt püüeldakse. Teiseks: venelastega asustatud Põhja-Kasahstani annekteerimine. Ja kolmandaks: NATO lagundamine, Euroopa Liidu nõrgestamine ning Balti riikide tagasi toomine Venemaa mõjusfääri. Selle plaani realiseerimiseks ei ole palju aega, kõigest selle aasta lõpuni. Kui sel aastal Venemaa midagi selle stsenaariumi realiseerimiseks ette ei võta, siis võivad eestlased, lätlased ja leedulased kergendatult hingata.
Aprillis avaldati Ühendriikide erukindrali Ben Hodgesi analüüs, milles kindral hoiatab, et Vene armee lääneringkonnal kuluks Balti riikide strateegiliste punktide hõivamiseks 30 kuni 60 tundi. Hodges hoiatab, et tugevalt amortiseerunud Kesk-ja Ida-Euroopa raudteede võrgustik ning Lääne-Euroopa sadamad pole sobilikud arvuka Ühendriikide armee kontingendi liigutamiseks Baltimaadesse. Tema hinnangul võtaks Balti riikide vabastamiseks vajaliku 200 000-mehelise grupeeringu positsioonidele koondamine aega vähemalt pool aastat. Kas poole aastaga ei jõuaks maailmas juhtuda sedavõrd palju, et Balti riikide saatus kaotaks oma aktuaalsuse?
Tegelikkuses on Baltikumi julgeoleku olukord palju halvem. Vene väejuhatus on arvestanud, et olulisemate strateegiliste punktide hõivamiseks Baltimaades kuluks vaid kaks kuni neli tundi. Kui me räägime olukorrast, kus NATO tahab läbi viia operatsiooni Baltimaade deblokeerimiseks, siis võib Venemaa ähvardada tuumarelvaga. Selle kasutamine nende kodumandril on Euroopa liidritele vastuvõetamatu, kuid Venemaa juhid on valmis seda tegema.
Kõige olulisem on poliitilise tahte küsimus: Venemaa juhtkond on veendunud, et nad suudavad survestada Merkelit ja Macroni ning mõjutada president Trumpi otsuseid. Kui lääne liidritel puudub poliitiline tahe, siis on igasuguse sõjalise operatsiooni läbi viimine võimatu. Kui Baltimaade deblokeerimine pole võimalik, siis kaotab NATO oma eksistentsi mõtte sõjalise blokina, kuna ei ole võimeline kaitsma oma liikmeid. Ning Euroopa Liit satuks sügavasse kriisi, mis oleks veel sügavam kui BREXIT-ist lähtunud kriis ning 2016. aasta migratsioonikriis. Kremli plaanid on väga avantüristlikud, kuid igati realistlikud.
Läänemaailma liidrid pole viimase kümnendi jooksul hiilanud julguse ning otsustavuse poolest. Kas Merkelil ja Macronil jätkuks otsustavust Baltimaade kaitseks välja astuda?
Asi on selles, et Euroopa Liidu halvaksid sisemised protsessid: migrantide sissevool Põhja-Aafrikast, aga ka erinevad poliitilised kriisid, mille hulgas oleksid sõja-vastased meeleavaldused, mis oleksid Venemaa poolt orkestreeritud. Sellises olukorras oleks Euroopa liidritel raske näidata poliitilist tahet ja otsustavust.
Üks mu tuttav, kes on paarkümmend aastat teeninud Venemaa raketivägedes, on omavahelises vestluses märkinud, et Vladimir Putin kasutaks meeleldi sõjalises konfliktis taktikalist tuumarelva. Kas tuumakonflikt võiks alguse saada Baltikumist?
Jah, võib. Seda stsenaariumit näevad ette Venemaa sõjalis-poliitilise juhtkonna plaanid. On kaks etappi: esimene- taktikalise tuumarelva kasutamine, teine- massilise tuumalöögiga ähvardamine. Venemaa juhtkond on veendunud, et Baltikumi pärast lääs sellise riski peale ei lähe.
Venemaa režiim ei ole lihtsas olukorras. Selge, et Vladimir Putin on valmis kõigeks, et säilitada võimu. Kas see tähendab, et Venemaa juhid on valmis rakendama „väikese võiduka sõja“ poliittehnoloogiat?
See on antud juhul võtmeküsimus, sest hübriidsõjaoperatsioon Balti riikide vastu annaks võimaluse väikeseks võidukaks sõjaks ilma formaalse sõjategevuseta. Ei tule tankide sissetungi ega veriseid lahinguid, kõik tehakse ära kiiresti, nagu juhtus Krimmis. Putin vaatenurgast tagaks see talle grandioosse võidu sisepoliitika jaoks, mis oleks võrreldav Krimmi operatsiooniga.
Ühest küljest tõukab Venemaa sisemine olukord Putinit tagant Balti riikides riske võtma, teisalt piirab see oluliselt tema võimalusi selle realiseerimiseks, kuna pole selge kuidas reageeriksid inimesed, kui see operatsioon peaks venima. Massid reageeriksid sellele Venemaal eranditult negatiivselt, ja mitte see pärast, et venelased suhtuksid Balti riikidesse sümpaatiaga, vaid kuna nad ei taha sõda ja võtta riske.
