www.militaar.net

muudeti padruni kaliiber NATO standartites väiksemaks, ehk siis 7.62mmilt 5.56mmle. 2 pöhjust. Kes teab?

Tere!

...ehk miks võeti kasutusele automaatide (ja vähemal määral kergekuulipildujate) puhul nn uue põlvkonna laskemoon (5,56 x 45 mm NATO standardina ja vastavalt NSVL 5,45 x 39 mm)?

Eks ikka esmalt lähtuti kaasaja sõjapidamisviisidest ja antud relvaliikidele esitatavatest nõuetest...

Seejuures mitte ei vähendatud ainult kuuli läbimõõtu ja kaalu.
Muudeti ka kuulide konstruktsiooni (nt tabamishetkel muutuva raskuskeskmega kuulid venelastel) ja siseballistikat (pöörlemissagedus, püssirohu keemiline koostis ja põlemispind), lisaks padrunikesta mõõtmeid.
Relv ja laskemoon ühtne kompleks... tehti muudatusi ka vintraudade konstruktsioonis (vindisammu muutmine).

Peamised põhjused on:

1. INIMESTE (vaenlase) TAPMISE EFEKTIIVSEMAKS MUUTMINE - relva stabiilsus laskmisel, antud ballistikaga kuuli toime inimese kehale, suurema padrunite arvu kaasaskandmise võimalus (võrreldes "vana" laskemoona sama kaaluga).
2. TOOTMISE ÖKONOOMSUS - peamine on materjalide oluline kokkuhoid.

Nii, saigi 2 Sinu poolt soovitud peapõhjust

Tervitustega ProPatria

Vot nyyd olen hämmingus

1. On just see, et laskemoon on kergem
2. 5.56 ei pidavat tapma. Seega haavatu veetakse lahinguväljalt minema, seega yhe lasuga körvaldad kuni 3 vaenlast.

Allikas: USA söjakool

Nüüd on minu kord olla hämmingus...

Eks õpetata vist seal USA sõjakoolides Haagi ja Genfi konventsioonide aluseid ja ka sõjaõiguse põhitõdesid üldiselt...
See aga ei keela neil sõjavange piinata ja tappa ning korda saata muid sigadusi... mida teiste riikide puhul nimetatakse sõjakuritegudeks

Ma kohe kuidagi ei taha nõustuda Sinu eelmises kirjas esitatud väitega nr. 2 - et 5,56 mm kaliibriga laskemoon ei tapa.

Leian oma arvamusele kinnitust kahest esmahetkel käeulatusse sattunud raamatust:
1. Murahovskii, V. I., Fedoseejev, S. L. - Oruzie pehotõ - Moskva, 1992, lk. 311-316.
2. Kuulo Kutsar - Tulirelvahaavad - Eesti Riigikaitse Akadeemia, Tallinn, 1994.

Esimeses neist on küll mainitud (lk. 315), et firma "FN", milline töötas välja SS109 laskemoona, väidab, nagu suur pöörlemiskiirus vähendaks haavade raskust. Samas kohe järgmine lause ütleb, et tegelikkuses see nii pole ja nende SS109 kuulide tekitatud haavad on sarnased M193 kuulide tekitatutele...

Raamatus "Tulirelvahaavad" on kirjas (lk. 4):

"USA automaatvintpüssil M-16 kaliibriga 5,56 mm on kuul massiga 3,56 g lennukiirusega 1000 m/s. 5,56-mm kaliibriga kuuli energia on 1660 J, seega kaks korda väiksem kui 7,62-mm kaliibriga kuulil (3500 J). Suurema lennukiiruse tõttu tekitab aga väiksema kaliibriga kuul palju suuremaid koepurustusi.
Suure kaliibriga kuuli haav on iseloomuliku sigarikujulise kanaliga...
Väljumisavad on vastavalt 61 mm2 (ruutmillimeetrit) ja 3660 mm2. Väikse kaliibriga kuuli väljumisava ümbruses on koepurustused palju suuremad."

lk. 3 on toodud aga üldkontseptsioon:
"Kuju ja lennuomaduste poolest püütakse kuulid teha sellised, et nad tungiksid võimalikult sügavale kudedesse, purustaksid elundeid ja veresooni, põhjustaksid eluohtliku verejooksu ja võitlusvõime kaotuse isegi piirde- ja kesknärvisüsteemi vigastuse puudumisel."

lk. 4 - "Juhul, kui kesknärvisüsteemi vigastusi, suuri koe- ja elundivigastusi ning eluohtlikke verejookse ei teki, on käsirelvakuuliga haavatud inimene füsioloogiliselt veel sageli võitlusvõimeline(minu rõhutus). Haavatu kaotab võitlusvõime eeskätt psühholoogilistel põhjustel."

Eks Sa võimalusel tutvu selle K. Kutsari raamatuga ise, ma ei hakka siin kirjeldama, kuidas käitub inimese sisikond või jäse peale 5,56-mm kuuli tabamust...
Samas on mõlemas teoses toodud nii 7,62 kui 5,56 mm kuulide tekitatud haavakanalite joonised - sealt nähtub selgelt, et selle 5,56 mm kaliibrise kuuliga ei sooviks küll pihta saada... tulemuseks suure tõenäosusega - Game Over...

Aga see paljude võitlusvõimetute haavatute tekitamise mõte on tõesti õige ja toimib - mõjub nii moraalselt kui füüsiliselt üksusele koormavalt ja halvab võitlusvõimet.

Minule õpetasid omal ajal ühe meile sõbraliku riigi palgasõduritest instruktorid järgmist:
HAAVAD lastavat vaenlast TEADLIKULT (soovitavalt kuhugi jäsemesse...) - siis hakkad aga noppima neid, kes appi püüavad tulla - nii võib kohati tõesti õnnestuda elimineerida kolm vastast...



Tervitades ProPatria

P.S. Olen viimase kolme ööpäeva jooksul saanud magada vaid 6 tundi ja seega täiesti väitlusvõimetu...

saatus julm ... logis mind vahepeal välja...
Eelmine postitus on ikka tõepoolest minu...

Kokkuvõtvalt on eelmise postituse mõte selles, et ma ei sea kahtluse alla fakti, et USA sõjakoolis sellist asja õpetatakse.
Kui see aga tõesti nii on, siis paistab tegemist olema lausa hämamisega ...
Igatahes kummaline.

Lugupidamisega ProPatria

propatria kirjutas: Kokkuvõtvalt on eelmise postituse mõte selles, et ma ei sea kahtluse alla fakti, et USA sõjakoolis sellist asja õpetatakse.
Kui see aga tõesti nii on, siis paistab tegemist olema lausa hämamisega ...
Igatahes kummaline.

1995 ajateenistuses räägiti mulle ka relvatunnis juttu, et Galili kuul ei tapa. Ehk oli see väike kaliiber siis veel meie jaoks uus ja kummaline asi ja tegu lihtsa teadmatusega. Ise uskusin toda juttu päris kaua.

Päris hea ja mahukas artikkel erinevate kuulide toime kohta oli mingis vanemas Kaitse Kodu ajakirjas.

Alo

Kaasvõitlejad!

Tundub, et see väide, "et NATO 5,56-mm kuul ei tapa" on kontekstist välja kistud, jättes täpsustamata mingid väga olulised katsetingimused: näiteks distantsi ja individuaalsete kaitsevahendite (killuvest, kiiver jne.) olemasolu...
Võimalik, et on tuginetud isegi jahimeeste kogemustele või omakäelistele eksperimentidele loomadega, unustades, et paljud suurulukid (koduloomadest aga näiteks koer) taluvad sedasorti kuuli tabamust näiliselt hästi.
Ühtlasi mõistan täiesti inimest, kes tundmata ballistika ja sõjameditsiini peensusi, arvab, et selline pisi-pisikene kuulikene on tühiasi...

Lugupidamisega ProPatria

Jaa selline pisi pisi kuul võib nii ribadeks seest tõmmata et jube. Praeguste kuulide tehnoloogia on hoopis teine mis eelnevatel aegadel. Kuuli sisse on ehitatud igasugu vigureid. Küll minigd väikesed plaadid mis löögijõudu suurendavad, teraspulgad lõpetades sellega et sisenemisauku pole nähagi aga väljumisauk on nagu mürsuga saadud jne.

Tahaks lisada veel ühe asjaolu. Enamus, kes Eesti kaitsejõududes tegevad, on lasknud nii Galilist kui AK-4st ja peaks teadma, kuidas kumbki relv valangutega lastes käitub. M16 ja M14 automaatversiooni võrdlusest parem ei räägigi.

Imelik! Jänkidele endilegi oli ju 5,56 tapavõime üllatuseks, kui nad Vietnamis M16-le üle läksid. Nüüd väidavad, et ei tapa!?
Mis valangutega laskmisesse puutub, siis see ilmselt küll eriti määravaks ei saanud olla, sest profesionaalne sõdur kasutab valanguid küll nii vähe kui võimalik. Üksiklaskudega kiirtuli on palju tõhusam ja hoiab moona ka kokku.

Üks müüt mis seondub selle laskemoonaga on see nagu ta hakkaks inimesse sisenedes uperkuuti keerlema, tekitades laia haava. Tegelikult hakkab ta pehmes koes keerlema alles üsna kaugel, selle aja jooksul on ta juba kehast teiselt poolt väljas.

Esimestel M16 variantidel oli natuke aeglane vintsoon stabiliseerimaks kuuli piisava kindlusega, nii võiski aeg-ajalt kuul juba lennus uperkuuti minna, tulemuseks üsna halb täpsus. Vahepeal täiustati moona ja ka vintsoont, tulemuseks parem täpsus.

5.56mm kuuli peamine ohtlikkus seisneb tema üsna suures algkiiruses. Ülikiirelt lendav kuul lendab kehasse sisenedes väikesteks kildudeks, valmistades märklauale üsna ebameeldiva kogemuse. Kahjuks on see võime kuulil ainult teatud kiiruste juures. Mida pikem toru ja suurem kiirus seda kaugemale lastes suudab ta veel fragmenteeruda, kuid M16-l oli see vist 100-150m, mis ongi keskmine lahingukaugus tänapäeval.

USA merejalaväelased väidavad M16 effektiivseks kauguseks u. 500m ning lasevad ka sellistele kaugustele, sama mis sellel AK-4 vintpüssil(sama oli ka M14-l ning M1 Garandil). Kuigi 5.56mm pauk on sellisel kaugusel juba üsna väikese energiaga on siiski KÕIGE olulisem asi lasu surmamisvõimel tema asetus. Ei 5.56 ega 7.62 ei surma kedagi kui sa jalga lased ja veresoont ei taba. Kuid vigasta suurem veresoon spordikaga ning inimene on läinud 30 sekundi jooksul.

Peamine eelis 5.56 moonal on tema kergus võrreldes 7.62-ga. Parem tabada ju vaenlast oma 100nda lasuga 5.56-ga kui lasta 7.62-t oma viimased 50 padrunit mööda. Kui huvi on siis võib võrrelda ju M60 kuulipilduja kaalu 200 padruniga võrreldes M249 kaaluga koos 200 padruniga.

Samas muidugi, snaipiripüssides võib 7.62 effektiivne kaugus olla 800-1000m.


5.56 toimis Vietnami dzunglites M16-st lastes piisavalt hästi, kuid nüüd kõrbetes sõdides on kaugused kordi suuremad ning sealt ka ilmselt osade USA sõjaväe eriüksuste tagasiminek M14 juurde. Sest _peatamisvõime_ (mitte surmamisvõime) on 7.62-l paarisaja meetri kaugusel siiski kindlalt suurem.

The Last “Big Lie” of Vietnam Kills U. S. Soldiers in Iraq

http://www.americanthinker.com/articles ... le_id=3780

5,56mm kuuli kritiseeritakse tema kerge kaalu pärast,mistõttu täpsus kaugemal kui 400 meetrit onsuht väike,samuti on ka läbilöögivõime väiksem 7,62mm NATO suuremast vennast.
Samas reaalne lahingutegevus on automaatvintpüssil nii või teisiti lähemal kui 400 meetrit.Samuti võimaldab 5,56x45 täpsemat tuld lühikeste valangutega(nõrgem tagasilöök) ja võimalus rohkem moona kaasas tassida.Lisaks on teinud USA eksperdid kindlaks,et kui elusolendit tabava kuuli kiirus on 900m/s (ma räägin vaid algkiirusest,mitte kuuli massist ja energiast),tekib tabamisel kudedes "pahvatusefekt"(mitte stopping power ehk peatav toime,mille annavad suuremad kaliibrid,mis ei läbista keha).Selle kaliibri puhul on algkiirus 950-1000m/s.
Käivad aga USA-s uue "täiusliku"NATO kaliibri otsingud,mille ballistika sarnaneks 7,62x51 padrunile ja tulistada oleks valangutega sama mugav kui 5,56x45 padrunitega.Kaalutakse variante(kesta pikkust ei tea,aga lühem kui 45mm)6,5 ja 6,8mm.

Siin on üks hea artikkel 5,56x45 läbistavuse (täpsemalt mitteläbistavuse kohta).

"Detailed Information Regrading Penetraition Of .223 Ammunition"
http://www.olyarms.com/?page=223articles

Lühikokkuvõte. CQB tingimustes on püstolimoon 5,56 moonast ohtlikum, kuna ta läbistab takistusi paremini ja on seeläbi kõrvalseisjatele ohtlikum.

Lisaks "plahvatus"-effektile kiirustel üle 900 m/s mainitakse tihti ka kuuli pöörlemist kudedes tasakaalu kaotuse tõttu. kuid see sõltub sammuti kiirusest nagu kuuli laguneminegi. minu mulje netist leitud artiklite lugemisel tekkis selline, et kiirustel üle 800 m/s kudedesse tungiv 5,56 mm kuul pöörab külje ette (sõltuvalt kuuli raskusest, mida raskem kuul, seda pikema maa peab ta kudedes liikuma, sest raskem kuul on ka pikem) ning kuna ei talu küljele mõjuvat survet siis laguneb. mida suurem on tabamiskiirus, seda kiiremini pöördub ja rohkem laguneb. 5,56 kuuli on ajajooksul üritatud teha raskemaks, et ta ballistilisi omadusi parandada. sellega on aga kaasnenud algkiiruse langus, sama on põhjustanud ka uuemate relvade lühem vintraud. kuigi saadud raskemate kuulide energia on suurem, ja lennuomadused paremad ei oma nad siiski piisavat tapvat jõudu ilma "uperpallitamata". tagajärg on selline, et jänkid õpetavad oma mehi laskma vaenlast 2-3 lasuliste valangutega et tagada vastase võitlusvõimetuks muutmine.

nüüd ongi probleem: mis mõte on valanguga laskval relval, kui sa pead kogu valangu laskma täpselt ühe mehe pihta vaenlase peatamiseks? mille poolest on 5,56 30 padruniline salv parem 7,62 20-sest salvest? 7,62 üks kuul peatab vaenalse väga suure tõenäosusega kõigil kaugustel. nii ongi proovipartiidena kasutusele võetud 6,8spc mille kuul on 7,62 kuuliga ligilähedase kaaluga, kuid väiksema kaliibri (ma ei tea mille muu) tõttu ilmselt piisab väiksemast püssirohukogusest sama algkiiruse andmiseks. tulemuseks on ainult pisut suurem kui 5,56 padrun, millel on kaks korda väiksem tagasilöök, kui 7,62-l. paralleelselt on välja töötatud 6,5 mm grendel mille ballistilised omadused on veel paremad, kuid tema peamiseks miinuseks on see, et ta ei ole päris USA päritolu.[/b]