Nõukogude Armees langenud eestlased

Muljeid teenistusest. Nii Eesti väeosades, N Liidus, luures või vastuluures, või hoopis partisanide juures. Kuidas kellelgi juhtunud on.
Vasta
Kasutaja avatar
Fucs
Liige
Postitusi: 15550
Liitunud: 12 Dets, 2006 21:43
Asukoht: retired
Kontakt:

Nõukogude Armees langenud eestlased

Postitus Postitas Fucs »

Kuna mul on siin üks kogus arhiivimaterjale [ERA 5056_001] NA-s langenud eestlaste kohta ja sellist teemat siin ei ole (on Afganistanis langenute kohta), siis jagan materjale ja panen sellise sünge teema siia nüüd üles.

Et sellest ei kujuneks lihtsalt arhiivimaterjalide presenteerimne, siis panen iga juhtumi kohta juurde ka taustainfot nii palju, kui seda avalikest allikatest hankida on võimalik.

Alustan esialgu 80-ndatel ja 90-ndatel hukkunutest, keda on kokku 35 isikut.
Eks hiljem vaatab, kas on jaksu ja võimalusi minna ajas veel rohkem tagasi.
Välja jäävad isikud, kellede kohta minul arhiivimaterjale leida ei õnnestunud (seal on näiteks teada terve pikk nimekiri Afganistanis hukkunuid).

Iga isiku kohta teen eraldi postituse. Sellele avapostitusele lisaks siis tuleb esialgu 35 postitust.
Järjestikuste postituste tegemisega läheb aega. Vahepeal tuleb võib-olla ette ka pikemaid pause.

*

Sissejuhatuseks
Kristjan Luts kirjutas:Täpseid andmeid NSV Liidu relvajõududes pärast Teist maailmasõda langenud või hukkunud eestlastest ajateenijate üldarvu kohta ei ole autoril õnnestunud välja selgitada. 1991. aasta jaanuaris salvestatud raadiosaates „Avalikud asjad“ väitis Enn Tarto, et Eesti NSV viimane sõjakomissar kindralmajor Rein Põder andis talle nimekirja 92 surmasaanu nimega. Samas leidis Tarto, et andmeid oli võltsitud, st osa talle teadaolevaid suitsiidi- ja mõrvajuhtumeid oli klassifitseeritud kui õnnetusjuhtumeid. Raadiosaate autori Kiira Kahni üleskutsele teatada oma surmasaanud lähedasest reageerinud inimeste ütluste põhjal täienes nimekiri 155 meheni. Kaudsetele tunnistusmaterjalidele viidates uskus Tarto NSV Liidu relvajõududes elu jätnud eestlaste reaalse arvu olevat aga märksa suurema.
http://193.40.4.3/bitstream/handle/1006 ... sAllowed=y

Eesti NSV Ülemnõukogu stenogramm
XII koosseis, 2. istungjärk, 1. istung
Esmaspäev, 09. aprill 1990, kell 11:00
R. Tamme
"Härra juhataja! Auväärsed kolleegid! Nagu on meile kõigile teada, oli tõepoolest 7. aprillil, laupäeval,kohtumine Nõukogude Liidu kaitseministri I asetäitja armeekindral Konstantin Kotšetoviga. Selle kohta anti üldsusele infot pühapäevases "Päevalehes" ja laupäevases "Päevakajas", seetõttu ma ei hakka rääkima lähemalt kohtumise emotsionaalsest küljest ja sellega seotud detailidest. Räägin rohkem kohtumise asjalikust poolest ja nendest tulemustest, mis ta meile andis – arvestades praegust juriidilist ja poliitilist tausta. Just kohtumise sisu on meil vaja teada, otsustamaks seaduseelnõu üle, millest juttu oli. "Armeekindrali soovil toimus kohtumine kitsamas ringis, kui meie algselt kavandasime. Ära jäid ajakirjanikud, ära jäid üldsuse esindajad, ära jäid kohtumise juurest Naisliidu esindajad, kes kohale olid tulnud. Osa võtsid Arnold Rüütel, Ülo Nugis, Edgar Savisaar ja Ülemnõukogu riigikaitse komisjoni esimees.

Kohtumise taustaks oli olukord, mis on Nõukogude armees: kahe ja poole kuuga on tolles armees hukkunud viis Eestist pärit ajateenijat. Selle info andis meile Naisliit. Nende viie hukkunu kohta saab öelda järgmist. Margus Hiisküla suri mürgituse tagajärjel 31. jaanuaril 1990. aastal, Raivo Lahe peksti veebruari algul surnuks, Raul Luhamaa hukkus 24. veebruaril Bakuus, Sten Samsile sõitis 8. märtsil otsa sõjaväeauto, Kalev Järv lõikas 24. märtsil endal veenid läbi, ta pandi haiglasse, kus ta enese üles poos. 341 armees teenijat on kirjalikult teatanud oma raskest olukorrast – terroriseeritakse, pekstakse, ähvardatakse –, traumeeritud on 23 armees teenijat ja Naisliidu andmetel asub praegu Eesti NSV territooriumil 57 oma väeosast lahkunud isikut. Niisuguses seisusme praegu oleme.
http://stenogrammid.riigikogu.ee/et/199004091100

Dokument 1991. aastast Eesti Raadio saaterubriigist „AVALIKUD ASJAD“
Selles fonodokumendis on jutt Nõukogude armees hukkunud eestlastest. Saade salvestati 1991. a jaanuaris, koopia tehti Enn Tartole 27.01.1991. a. Saate autor oli/on Kiira Kahn, toimetaja Jaana Padrik, esineja Enn Tarto, kellega vestles saate autor. Tollane Eesti NSV sõjakomis-sar kindralmajor Rein Põder ei olevat saanud anda Nõukogude armees hukkunud eesti noorte nimesid, dokumendid olla hävitatud. Enn Tarto soovitab aga püstitada Nõukogude armees hukkunud Eesti noormeeste mälestuseks mälestusmärgi. Alljärgnevalt avaldame Enn Tarto loal helisalvestusest tehtud mitteametliku koopia tekstina.

Kiira Kahn: Tänast saatelõiku oli väga raske teha. Ausalt öeldes nutsin mitu peatäit enne kui kirjutama hakkasin. Aastavahetuse postis oli ligemale poolsada kirja, kõik ühesuguse teatega: „Minu poeg hukkus Nõukogude Liidu armees“. Arvestus hukkunute kohta algab 1944. aastast ja mida lähemale lähiminevikule, seda suurem on hukkunute arv. Hetkel on teada 72 nime. Kui uskuda kindral Põdra väidet, et ühtekokku on hukkunud 92 noormeest, siis on meil puudu 20 nime. Läheme nüüd ajas pisut tagasi, möödunud aasta 25. novembri saates „Avalikud Asjad“ toimunud telefoniintervjuu kindral Põdraga. Kuulame sellest killukese:

-Ma pöördusin polkovnik Federko poole ja ta oli nii lah-ke minu vastu nagu ta oli alati olnud. Ja ma palusin, et annaks mulle noormeeste nimed, kes on Nõukogude armees teenimise perioodil hukkunud ja ta oli väga valmis seda tegema. Ja siis kui ma kolme päeva pärast talle helistasin ta oli niivõrd kohkunud häälega ja ütles mulle nii, et mul on väga kahju, aga need dokumendid on hävitatud. Mind šokeeris see, et need dokumendid on hävitatud. Kas see vastab tõele?
-Ei vasta.
-Ei vasta?
-Need on 92 poissi, kes on kõik hukkunud 1944. aastast kuni viimaste päevadeni Nõukogude armees.
-Kas need on meie eesti rahva eest saladuses?
-Ei ole Kiirakene, me ju kõik hukkunute nimekirjad andsime.
-Kellele?
-Kellele? No nii palju kui oli vaja andsin Teile.
-Ei ole andnud.
-Näiteks Põder hukkus, ptüi, ptüi, ptüi ja kohe oli lehes sees - miks.
-Kindral Põder ma ei vaidle vastu, et mul mõningad andmed on, mul on ainult 15... kuidas?
-Need ei ole saladus.
-Selge, ta ei ole saladus sellest ajast peale kui meie hakkasime seda liini taga ajama, aga enne seda ütlesite, et on 92 noormeest hukkunud, aga kas me võime selle 92 noormehe nimed teie käest saada?
-No ma praegust teile kohe ei ütle, ma pean välja uurima, kus nad on, no ma katsun.
-Ma väga palun ütelge millal me saaksime kokku?
-Mul tegemist ka praegu.
-Ma usun, et kõikidel on palju tööd aga emade nimel esinen ma hetkel, ma ei olegi raadio-reporter.
-No emad ju teavad, kes on hukkunud.
-Mina olin šokeeritud polkovnik Federko vastusest, et need nimekirjad on hävitatud, siis mina mõtlesin, et ma pöördun raadio teel nende Eestimaa emade poole, kelle pojad on armees hukkunud ja me taastame selle nimekirja.
-Kuule, aga muide Kiira, see on väga mõistlik mõte.
-Aga miks me seda teeme kui need nimekirjad on teil olemas?
-Aga teeme niimoodi niimoodi, miks me siis farsime kurat, kõik ütlevad ega siis keegi ei mäleta.
-Hästi, hästi teeme niimoodi, aga kuidas lähevad teie sõnad lahku Federko sõnadest, et Federko kinnitab, et need on hävitatud ja siis kui ma küsisin, kas selleks andis kindral Põder käsu, mille peale ta natuke ebales ja ütles, et eks kindralil ole ka omad ülemused. Ja ta mõtles selle legendi spetsiaalselt minu jaoks välja?
-No jumal, kurat ei tea mina kurat siin teab mis hullumaja, siin kurat esialgu põletati kõik ära kurat.
-Nii et dokumente põletati kõvasti?
-Kõvasti. Kui me avaldasime Afganistanis hukkunute poiste nimekirjad.
-Jah.
-Siis mina sain üsna, no mitte eriti palju telefonikõnesid ja kirju, et miks te rapsite lahti neid vanu haavu. Vaadake siin on kurat, mina ei tea, te olete rohkem psühholoog, kui mina olen.
-No ma ei usu.
-No sellepärast, et siin on vaadake noh nii aeg kõik ju.


Kiira Kahn: - Niisiis arvab kindral Põder, et ei ole mõtet vanu haavu lahti rebida, pealegi teab iga vanem ise, et ta poeg on surnud. Miks peaksid seda veel teised teadma? Kuidas kommenteerib kindrali mõtet tuntud vabadusvõitleja Enn Tarto.

Enn Tarto: - Kõigepealt ma tahan seda öelda, et kõikide rahvaste puhul austatakse surnuid ja eesti rahva puhul on see surnute austamine olnud ka vägagi tähtsal kohal meie kultuuris. Ilma selleta ükski rahvas ei saa püsida ja elama jääda. Kui me vaatame Eestit, Soomet, Saksamaad igal pool on surnuaedadesse püstitatud suured ausambad. Seal on kirjas kõik, keda on võimalik kindlaks teha, kes on hukkunud I maailmasõjas, II maailmasõjas ja vabadusvõitluses jne. On ilmtingimata vaja, et meie teeksime kõik mis võimalik, et välja selgitada need eestlased, kes on hukkunud sõdades, vabadusvõitluses või muul viisil okupatsiooni tõttu surma saanud. Ma igati toetan seda algatust ja pöördun kõikide emade ja isade poole, et nad saadaksid kirjad ja me teeksime vähemalt selles lõigus võimalikult põhjaliku nimekirja nendest noortest, kes on hukkunud. Ma tahaksin seda öelda, et võõrriigi armees hukkusid Eesti noored, võis olla hukkumise põhjuseks juhus, aga üpris sageli nad olid mõnes mõttes vastuhakkajad. Nad ei meeldinud kohalikele ülemustele ja nad seetõttu hävitati. Mis nüüd puutub kindral Põdrasse, siis kindral Põder seekord jällegi näitas, et ta on võõrriigi, okupatsiooniriigi ohvitser siin. Ta ei ole veel nii kaugele jõudnud, et oleks viimane aeg Eesti rahva poole üle tulla. Juhul kui ta tuleb üle sisuliselt nagu ta seda sõna-des kinnitab, peaks ta tegema kõik, et need dokumendid üle anda eesti avalikkusele, Eesti riigile, aga mitte neid salastada ja varjata, sest see oleks märk sellest, et ta ei taha sisuliselt üle tulla. Juhul kui ta üle tulla ei taha, siis iseseisev riik peab kaaluma, mis mees ta üldse on.

Kiira Kahn: - Mis te arvate kui kindral Põder ka tuleks üle ja ma tean, et ta on ohvitseride liidu üks algatajaist, mis te arvate, kas usaldus tema vastu on absoluutne või on seal mingi varjund juures?

Enn Tarto: - Loomulikult mingit absoluutset usaldust niisuguste inimeste vastu ei saa olla, kes on niivõrd pikka aega võõrriigi poliitikat ellu viinud Eestis. Ja me peame veel seda silmas pidama, et sõjakomissariaadid olid ka teatud mõttes okupatsioonivõimu repressiivorganid. Sest Eesti noorte teenimine okupatsiooniarmees ehk võõrriigi armees oli ju kõikidele meile repressioon. Isegi mina seal armees teeninud ei ole, olen ära pääsenud, sest ma olen vangis olnud, aga see, et ma ajutiselt pidin punast sõjaväe piletit taskus kandma, see oli ka mulle solvav. Ja see oli ka minu represseerimine. Ja selles mõttes kui me räägime repressiivorganitest, muidugi mõista räägime julgeolekust, siseministeeriumist, siis objektiivselt ja juriidiliselt sõjakomissariaadid olid ikkagi ka siin Eestis repressiivorganid.

Kiira Kahn: - Mis te arvate, kas 92 arv on absoluutselt täp-ne või on niisama välja öeldud, see on nüüd 1944. aastast kuni nüüd 1991. aastani.

Enn Tarto: - No ma ütleksin, et see arv on kindlasti vale, sest mulle ei tule praegu meelde neid täpseid arve, aga võib kontrollida. Leedus on tehtud uuringud viimase viie aasta kohta. Ja nad said viimase viie aasta kohta sama suure arvu, nii et kogu selle aja kohta on see lihtsalt võimatu. Siin on tõeline võltsimise taktika see, et jällegi klassifitseeritakse ja lahterdatakse mitmesse tulpa. Öeldakse, et see tulp, kes hukkusid Afganistanis ei tule arvesse, võib olla need, kes hukkusid õnnetusjuhtumitel ei tule arvesse, jne. See lihtsalt ei ole võimalik, et nii väike arv on hukkunud nii suure aja jooksul. See on kindlasti järjekordne võltsing.

Kiira Kahn: - Seepärast ongi huvitav kui palju saame meie väljahõikamise teel andmeid hukkunute kohta. Loen ette katkendi pensionär Aksel Kalmu kirjast:

„Olen palju mõelnud, sellele kuidas saaksin teada tõde oma venna Kaljut Kalmu kohta. Tema teenistusaeg kulges 1947. aastal Kloogal. Sama aasta talvel tuli vennanaisele tolleaegsest Harjumaa sõjakomissariaadist kutse - tulla väikesele tõendile järele, kuna tema mees on surnud 23. veebruaril 1947. aastal ning selle tõendi alusel hakkavad lapsed riikliku toetust saama. Ja kui vennanaise isa sõitis 60 kilomeetrit hobusega, vankris kirst, et Kloogalt surnut ära tuua, siis keelduti sel põhjusel, et punaväelane Kaljut Kalm on surnud difteeriasse ja sõjaväearstid ei luba ümbermatmist. Pöördusime Vabariikliku Sõjakomissariaadi ning Eesti Korpuse juhtkonna poole liidu ülemnõukogu saadiku kaudu, kuid kõik vaikiti maha. Hiljem pole keegi võimude poole pöördunud teades selle mõttetusest. Nii ongi teadmata minu venna matmispaik. Kellelt peaksime nüüd küsima?“

Kiira Kahn: - Head kuulajad kui keegi teist teab kuhu Kaljut Kalm on maetud või oskab juhatada inimese juurde, kes võiks seda teada, palun kirjutage Rakveresse Laada 5-11 Aksel Kalm või siis lihtsalt meile raadiosse saatele „Ava-likud asjad“.

Kiira Kahn: - Järgmine kiri: „Minu abikaasa Arved Kivi-rand võeti Nõukogude Liidu armeesse 1951. aasta kevadel. Sama aasta juunis sain ärakirja, mis on ainuke dokument ja surmateade. Selles seisab, et Arved Kivirand uppus. Koopial ei ole ühtegi allkirja, ainult sõjaväeosa pitsat. See oli kõik, mida sain teada pärast mitmekordseid käike sõjakomissari juurde Tallinnas. Ootasin väga kirju, sest olime alles abiellunud ja teadsin, et abikaasa oleks mulle kohe, kohe kirjutanud. Kas keegi saab anda lisateavet Arved Kiviranna kohta. Surmateade on välja antud Saraatovi oblastis Datishevski rajoonis 16 . juunil 1951. aastal.“

- Järgmine kiri: „Minu poeg Aimur Raemets teenis aega Nõukogude Liidu armees 1965. aastal Gomelis. Enne teenistusaja lõppu ta hukkus. Oli 17. aprill 1967. aasta. Aimur oli minu ainuke poeg. Rohkem mul lapsi ei ole olnud. Olen sündinud 17. aprillil 1916. aastal. Minu sünnipäeval sai Aimur surma. Abikaasa suri 1960. aastal, seega olen ja elan üksi. Leinariided on kulunud, must mure ja lein on jäänud. Erika Raemets, Põlva maakond, Leevi sidejaoskond.“

Kiira Kahn: - Armas Erika Raemets, ma tõesti ei leidnud sõnu, kuid usun, et teie leina jagavad kõik, kes hetkel raadiot kuulavad. Kulla Põlva maakonna inimesed, kes te Erika Raemetsa lähedal elate külastage teda, olge talle toeks ja abiks. Praegu on meil kõigil väga raske, kuid vanemad inimesed on eriti tagasihoidlikud abi küsima.

Kiira Kahn: - „Minu poeg Enno Kender tapeti 27. juunil 1971. aastal sõjaväes, ta teenistuskoht oli Karjalas. Põhjuseks kirjutati: uppus sõjaväe kohustuste täitmisel. Kodus aga leidsime, et kukla taga oli kolme sõrme suurune haav, vett oli sees ainult pool klaasi. Ilmselt oli enne tapetud ja siis vette visatud. Sellepärast ei tahetud teda meile kätte anda ja taheti matta sinna, kus ta teenis, kuid meie tõime ta ikkagi ära ja matsime Järva-Peetri surnuaeda Järvamaal.“

„Ka minu vend Ilja Piirikruus on siiani teadmata kadunud. Kui läksin küsima Võru sõjakomissariaati sain seal nii riielda, et pole kunagi julenud sinna minna järelepärimist tegema. Kirja lõppu lisab Enno Kenderi isa: soovin teile tugevat tervist ja vastupidamist teie töös. Suurim tänu, kes te kannate nii kindlalt Eesti emade murekoormat ja sulgudes: see tänu on kirjutatud pisaratega. Jumal aidaku teid! Kalju Kender abikaasaga.“

Kiri Leili Jürgensonilt Viljan-dimaalt: „Kuulan alati teie saateid suure südamevaluga ja tunnen kaasa nendele emadele, kes on oma pojad kaotanud, sest jäin ka ise oma kõige nooremast pojast ilma. Mul oli neli poega, vanemad tulid tagasi, noorem jäi Venemaa lagendikule. Kaks nädalat jäi koju tulekuni aega, ootasime iga päev, siis aga laupäeva õhtul tuli telegramm, et Edo Jürgenson on surnud. Meie ümbruskonnas ei olnud seda veel juhtunud ja see lõi kõik tummaks. Käisime ise kolhoosibussiga Sovetskis järel. Ma ei tundnud maad jalge all, kui mind poja kirstu juure viidi. 17 aastat saab sellest mööda, aga ma ei taha ikka veel uskuda, et ta on mulla all. Ikka näen teda lehvitamast bussiaknast ja kuulen tema ütlemist „ema, hoia, et sa ei nutaks“. Nüüd olen juba vanainimene. Tervitan teid, Leili Jürgenson Viljandi maakonnast.“

„Kõigepealt lubage südamest tänada selle ettevõtmise eest, et kogute teavet Nõukogude Liidu armees hukkunute kohta. Palusite emadelt teateid, kuid minu abikaasa ema on ka surnud. Sellepärast otsustasingi ise kirjutada. Minu abikaasa Mihkel Vaht sai surma 17. juulil 1969. aastal. Laiba sain kätte Kloogalt, surma põhjuseks oli uppumine, kuid käevarrel ja otsmikul oli põletushaavad. Seega seda surmapõhjust ma ei usu, nagu ei usu kindral Põdra teavet 92 eesti poisi hukkumise kohta. Oma sugulaste ja tuttavate ringis on juba kümme meest. Kuidas saab siis olla 92 hukkunut. Kasvatasin oma kaht pisikest tütrekest 28 rubla ja 56 kopikaga. Kaugelt Siberist tagasi tulles ei olnud ka Eestist õnne, kaotasin mehe. Ema, 10 pisikese lapsega Siberis olles õpetas meid ikka olema aus, õiglane ja töökas. Ja kui nüüd kuulen suurtelt ülemustelt ja riigimeestelt valet, siis ei suuda kuidagi mõista, et neid on ka kasvatanud Eestimaa emad. Lugupeetud saate tegijad, palun südamest mitu-mitu korda korrata aadressi kuhu kirjad saata, sest paljud ei kuulnud seda teavet ja kardan, et jääb palju mehi ja poegi hukkunute nimekirjast välja. Soovin jõudu, tugevat tervist ning meie kallile Eestimaale õnne. Lugupidamisega Linda Vaht.“

Armsad vanemad, kes te saatsite oma poja Nõukogude Liidu armeesse, kuid kes sealt tagasi ei tulnud ja, kes teist ei ole meile veel kirjutanud tehke seda kohe täna. Me vajame teie poja nime, sünni ja surmaaastat, kohta, kus ta teenis, väeosa numbrit ning kuhu on poeg maetud. Meie aadress on Tallinn EE0100 Gonsiori 21 „Avalikud asjad“. Ja saate lõpetuseks veel üks küsimus Enn Tartole: - Kui meie oma elu segased ajad kuidagi selguvad ja selginevad ja meie elu ütleme normaalsetesse rööbastesse jõuab, kuidas teile tundub, kas nendele noormeestele, kes ajateenistuse vältel hukkusid, kas nendele on mõeldav seada üks väike ausammas või tahvel, kus nende nimed on üles täheldatud kogu eesti rahvale ja kus see koht võiks olla, mis te arvate sellest ideest?

Enn Tarto: - Ma olen täiesti kindlalt veendunud, et sellist ausammast on vaja ja see ei ole mitte lihtsalt üks väike tahvel vaid see võiks olla tõesti ausammas, sest need noormehed on okupatsiooniohvrid ja paljud nendest olid ka aktiivsed vabadusvõitlejad. Kindlasti on neile ausammast vaja ja ma usun, et me suudame siiski Eesti riigi taastada ja me suudame sellest praegusest, tõesti kohutavast kriisiolukorrast välja tulla, aga juba praegu me peame selleks tegema eeltööd.

Kiira Kahn: - Kirjades on ka selgunud see, et paljusid noormehi ei olegi saanud matta Eestimaa mulda, vaid on mujale maetud, kus teenistuskoht oli. Ja need on just nimelt kusagil 1940ndatel, 1950ndatel hukkunud noormehed. Seda enam on meil seda ausammast nende jaoks vaja, et vanemad saaksid astuda juurde ja mälestada oma poegi.

Enn Tarto: - Ja, loomulikult ja ma arvan, et siin võib olla ei ole vajagi piirduda ühe ausambaga, üks oleks võib olla Tallinnas, sama oleks ka igas maakonnas.

Enn Tarto mure 2011. aasta augustis. Üldse õnnestus 20 aastat tagasi saatesarja „AVALIKUD ASJAD“ raames koguda aastatel 1944-1991 Nõukogude armees hukkunud 155 Eesti noormehe nimed. 27. märtsil 1981. aastal suri Jüri Kukk Vologda kinnipidamiskohtade keskhaiglas. Lõplikult kontrollimata andmetel hukkus 1981. a kümme Eestist pärit ajateenijat Nõukogude armees. Kaudsete vihjete abil võib oletada, et kõik dokumendid (Punaarmee, hiljem Nõukogude armee) ei ole hävitatud. Oletatakse, et aastatel 1944-1991 hukkus umbes 450 okupeeritud Eestist pärit ajateenijat - lahingutes hukkunud Afganistanis, Mongoolias ja mujal, haigustesse surnud, õnnetusjuhtumites hukkunud, ülemuste terrori tulemusel hukatud, enesetapud, ajateenijate omavahelised tülid jne. Südamlik kaastunne leinajatele! See okupatsioonivõimude terrorivaldkond tuleb lõppude-lõpuks avalikustada. Andmekaitse seaduste ja teiste seaduste taha pugemine on häbiväärne ettekääne. Tõtt minevikust vajab Eesti olevik ja tulevik!

Enn Tarto
vabadusvõitleja, Tartu Memento esimees,
Eesti Memento Liidu juhatuse esimees 10.08.2011
Dokument 1991. aastastEesti Raadio saaterubriigist „AVALIKUD ASJAD“
Helifail ERR lehel
https://arhiiv.err.ee/vaata/avalikud-as ... s-hukkunud

Kiira Kahni kokku pandud nimekiri:
Kiira Kahni nimekiri.png
Kasutaja avatar
Fucs
Liige
Postitusi: 15550
Liitunud: 12 Dets, 2006 21:43
Asukoht: retired
Kontakt:

Re: Nõukogude Armees langenud eestlased

Postitus Postitas Fucs »

Enn (Enno) Valli
Sündinud 26.04.1959a
Lõpetas 1978a Tihemetsa tehnikumis põllumajanduse mehhaniseerimise eriala.
Hukkus NA-s 07.01.1981a
Nooremseersant, jaoülem.
1981.01.07 Enno Valli.jpg
1981. aasta 7. jaanuaril langes Põlvast pärit nooremseersant Enn Valli, kes enne sõjaväeteenistust töötas Järva-Jaanis autosõiduinstruktorina. Afganistanis oli alates 1980. aasta aprillist, viis lahingus Babari kišlaki eest oma jao rünnakule ja sai taganeva vastase jälitamisel surmavalt haavata. Enn Valli sängitati Põlva surnuaiale.
https://epl.delfi.ee/kultuur/afganistan ... d=51030535

:rip:
Kasutaja avatar
Fucs
Liige
Postitusi: 15550
Liitunud: 12 Dets, 2006 21:43
Asukoht: retired
Kontakt:

Re: Nõukogude Armees langenud eestlased

Postitus Postitas Fucs »

Olev Lemetti
sündinud 1960
Hukkus NA-s 01.10.1981a
Reamees, BTR juht, 1.motolaskurrood
s/o 71176
70-я отдельная гвардейская мотострелковая дважды Краснознамённая, орденов Кутузова и Богдана Хмельницкого бригада
1981.10.01 Olev Lemetti A.jpg
1981.10.01 Olev Lemetti B.jpg
1. oktoobril hukkus lahinguülesande täitmisel Tõrvast pärit reamees Olev Lemetti, kes viibis Afganistanis aprillist 1980. Maetud Valgamaale Helme kalmistule.
https://epl.delfi.ee/kultuur/afganistan ... d=51030535

:rip:
Kasutaja avatar
Fucs
Liige
Postitusi: 15550
Liitunud: 12 Dets, 2006 21:43
Asukoht: retired
Kontakt:

Re: Nõukogude Armees langenud eestlased

Postitus Postitas Fucs »

Avar Bander
sündinud 12.07.1963a
Lõpetas 1981a Tsirguliina keskkooli.
Hukkus NA-s 01.09.1982a
s/o 04560 , Saksa Demokraatlik Vabariik, Neustrelitz
Отдельный ремонтно-восстановительный батальон
Ametlik surma põhjus: Kõhutrauma koos siseelundite kahjustusega ("autotrauma" (автотравма))
1982.09.10 Avar Bander A.jpg
:rip:
Kasutaja avatar
Fucs
Liige
Postitusi: 15550
Liitunud: 12 Dets, 2006 21:43
Asukoht: retired
Kontakt:

Re: Nõukogude Armees langenud eestlased

Postitus Postitas Fucs »

Olev Jaasson
sündinud 16.04.1952a
Hukkus NA-s 24.10.1982a
Major. 1.klassi lendur.
s/o 21379 3.eskadrilli/lennusalga komandöri asetäitja.
1982.10.24 Olev Jaasson A.jpg
1982.10.24 Olev Jaasson B.jpg
Kõrgema aukraadiga eestlasest sõjaohver oli lennusalga komandöri asetäitja, esimese klassi lendur major Olev Jaasson, kelle juhitud hävituslennuk tulistati Pakistani ja Afganistani piiri läheduses alla 24. oktoobril 1982.

Kõrgeima aukraadiga sõjaohver

Lennusalga komandöri asetäitja, esimese klassi lendur major Olev Jaasson (sünd 1952 Antslas) on kõrgeima aukraadiga eestlane, kes kaotas elu Afganistanis. Pärast Võru keskkooli lõpetas ta 1974. aasta leitnandina Volgogradi oblastis Katšinskis kõrgema sõjalise lennukooli. Teenis pikemalt Kaug-Ida õhuvägedes (Amuuri oblastis, Primorskis jm). 1982. aasta mais ülendati Jaasson majoriks, juulis saadeti Afganistani.

Neli kuud hiljem – ühel lennuretkel, kus ta ülesandeks oli pommituslennukite katmine – sai tema juhitud lennuk seniitraketiga pihta. Tema ema andmete kohaselt – saadud Jaassoni sõjakaaslastelt – oli Olev kohusetundlik ja käis ka teiste eest lendamas, sest noored Nõukogude lendurid purjutasid Afganistanis kõvasti.

Nii juhtus ka 24. oktoobril 1982 – ajal, mil ta kirjutas koju naisele kirja, tuli käsk õhku tõusta ning sellelt, 102. lahingulennult Jaasson enam eluga tagasi ei tulnud. Tema juhitud hävituslennuk kukkus alla kusagil Pakistani piiri läheduses, piloot püüdis veel põlevat lennukit tulekustutussüsteemiga kustutada, ent see ei õnnestunud.
https://www.postimees.ee/1171242/eesti- ... 0-haavatut
ЯАССОН Олев Оттович, майор, зам. ком-ра авиац. эскадрильи, летчик 1 класса, род.16.4.1952 в г. Антсла Эст. ССР. Эстонец. В Вооруж. Силах СССР с 7.8.70. Окончил Ка-чинское ВВАУЛ.

В Респ. Афганистан с июля 1982. Неодно­кратно совершал бое­вые вылеты на развед­ку позиций пр-ка, вы­явление его опор­ных пунктов и огн. средств. При выполне­нии боевых задач достигал высокой ре­зультативности. В самых сложных ситу­ациях действовал хладнокровно и решительно, проявляя выдержку и бесстрашие. 24.10.1982 его самолет был поражен зен. ракетой пр-ка и взорвался. Я. погиб.
Нагр. орд. Красной Звезды (посмертно). Похоронен в г. Валга.
http://afgan.ru/memorial/bukva-ya-page1-old.html

:rip:
Kasutaja avatar
Fucs
Liige
Postitusi: 15550
Liitunud: 12 Dets, 2006 21:43
Asukoht: retired
Kontakt:

Re: Nõukogude Armees langenud eestlased

Postitus Postitas Fucs »

Raivo Vaarpuu
sündinud 28.11.1960a
Hukkus NA-s 03.11.1982a
Nooremseersant, jaoülem.
s/o 17755
Отдельный автомобильный батальон (г. Кабул)
1982.11.03 Raivo Vaarpuu A.jpg
1982.11.03 Raivo Vaarpuu B.jpg
3. novembril sai Salangi mäekuru tunneli katastroofis surmava vingumürgituse nooremseersant Raivo Vaarpuu, maetud Hageri kalmistule. Mõnedel andmetel hukkus selles katastroofis koguni 176 meest. Vaarpuu töötas enne sõjaväeteenistust Varbola sovhoosi traktoristina.
https://epl.delfi.ee/kultuur/afganistan ... d=51030535
Üks eestlane hukkus ka Afganistani sõdade ohvriterohkemas lahingus, mil mudžahiidid sulgesid Salangi mäekurus tunneli, milles oli Nõukogude armee sõjaväekolonn. Salangi tunnelis suri 1982. aasta 3. novembril vingumürgitusse 176 sõjaväelast, nende hulgas nooremseersant Raivo Vaarpuu.
https://epl.delfi.ee/kultuur/afganistan ... d=51030535

:rip:
Kasutaja avatar
Fucs
Liige
Postitusi: 15550
Liitunud: 12 Dets, 2006 21:43
Asukoht: retired
Kontakt:

Re: Nõukogude Armees langenud eestlased

Postitus Postitas Fucs »

Enno Ahero
sündinud 16.01.1962a
Hukkus NA-s 09.03.1983a
s/o 50346 , Saksa Demokraatlik Vabariik, Potsdam.
113-й гвардейский пушечно-артиллерийский полк, 387-я арт. бригада (ГСВГ Альтес Лагерь , Ютербог)
Ametlik surma põhjus: enesetapp poomise läbi
1983.03.09 Enno Ahero A.jpg
1983.03.09 Enno Ahero B.jpg
:rip:
Kasutaja avatar
Fucs
Liige
Postitusi: 15550
Liitunud: 12 Dets, 2006 21:43
Asukoht: retired
Kontakt:

Re: Nõukogude Armees langenud eestlased

Postitus Postitas Fucs »

Leo Kurg
sündinud ???? https://www.geni.com/people/Leo-Kurg/60 ... 9407236354
Hukkus NA-s 12.09.1983a
s/o ?????
Ametlik surma põhjus: (ei ole teada, on märgitud "traagiliselt hukkunud")
1983.09.12 Leo Kurg A.jpg
:rip:
Kasutaja avatar
Fucs
Liige
Postitusi: 15550
Liitunud: 12 Dets, 2006 21:43
Asukoht: retired
Kontakt:

Re: Nõukogude Armees langenud eestlased

Postitus Postitas Fucs »

Jüri Kalm
sündinud 1963a
Hukkus NA-s 27.10.1983a
s/o 1775 ОСТБ (отдельный строительно-технический батальон)
Reamees / sõjaväe-ehitaja (военный строитель)
Ametlik surma põhjus: haigus, äge lümfoleukoos
maetud Volgogradi oblastisse, Leninskisse 31.10.1983a
1983.10.27 Jüri Kalm.jpg
:rip:
Kasutaja avatar
Fucs
Liige
Postitusi: 15550
Liitunud: 12 Dets, 2006 21:43
Asukoht: retired
Kontakt:

Re: Nõukogude Armees langenud eestlased

Postitus Postitas Fucs »

Aivar Sadrak
sündinud 1964a
Surnud NA-s 02.01.1984a (Taškent)
s/o ?????
Ametlik surma põhjus: pea vasakpoolne subordinaalne hematoom koos hemorraagiaga aju pehmenemise keskel.
1984.01.02 Aivar Sadrak A.jpg
:rip:
Kasutaja avatar
Fucs
Liige
Postitusi: 15550
Liitunud: 12 Dets, 2006 21:43
Asukoht: retired
Kontakt:

Re: Nõukogude Armees langenud eestlased

Postitus Postitas Fucs »

Andri Pardel
sündinud 1963a
Hukkus NA-s 27.01.1984a
Reamees, autojuht
s/o 65456 (Томск-43 10-ая площадка) ; мотострелковая часть
Ametlik surma põhjus: aspiratsioon kõva/tahke/jäiga esemega
1984.01.27 Andri Pardel.jpg
Helifail:
AVALIKUD ASJAD. Nõukogude armees hukkunud noormehed.
Eetris: 21.09.1992
Räägivad 00:01:50 Aino Pärtelpoeg Paidest, 00:05:01 Ilse Johanson Paidest, 00:09:37 Aime Pardel Türilt, 00:17:00 Hille Avikson Vändrast, 00:22:05 Erika Raemets Põlvamaalt, 00:23:30 Agnes Parmson Leevakult ja 00:26:13 Linda Kurgpõld Kuressaarest.
https://arhiiv.err.ee/vaata/avalikud-as ... lar-197177

:rip:
Viimati muutis Fucs, 06 Sept, 2020 8:51, muudetud 1 kord kokku.
Kasutaja avatar
Fucs
Liige
Postitusi: 15550
Liitunud: 12 Dets, 2006 21:43
Asukoht: retired
Kontakt:

Re: Nõukogude Armees langenud eestlased

Postitus Postitas Fucs »

Ahto Randmaa
sündinud 12.07.1964a
Hukkus NA-s 06.04.1984a
Nooremseersant, jaokomandör
s/o 86977
1984.04.06 Ahto Randmaa A.jpg
1984.04.06 Ahto Randmaa B.jpg
1984.04.06 Ahto Randmaa C.jpg
1984.04.06 Ahto Randmaa C.jpg (137.19 KiB) Vaadatud 6269 korda
6. aprillil hukkus nooremseersant, motolaskurite jaoülem Ahto Randmaa, sündinud Loksal, ametilt autolukksepp, maetud Leesi kalmistule.
https://epl.delfi.ee/kultuur/afganistan ... d=51030535

:rip:
Kasutaja avatar
Fucs
Liige
Postitusi: 15550
Liitunud: 12 Dets, 2006 21:43
Asukoht: retired
Kontakt:

Re: Nõukogude Armees langenud eestlased

Postitus Postitas Fucs »

Andrei Tšernov
sündinud 11.01.1965a
Hukkus NA-s 27.07.1984a
reamees
s/o 14052 (Оршанский полк связи)
Ametlik surma põhjus: enesetapp, poomise läbi.

(vaatamata vene nimele ja sünnikohale Venemaal Oparino asulas, Kirovi oblastis, Oparino rajoonis on rahvus märgitud sõjaväe piletis ja passis "eestlane". Lõpetanud Türi tehnikumi zootehniku erialal 1984a)
1984.07.27 Andrei Tšernov A.jpg
1984.07.27 Andrei Tšernov B.jpg
:rip:
Kasutaja avatar
kalleb
Liige
Postitusi: 5343
Liitunud: 27 Mai, 2005 22:55
Kontakt:

Re: Nõukogude Armees langenud eestlased

Postitus Postitas kalleb »

Fucs kirjutas:Andri Pardel
sündinud 1963a
Hukkus NA-s 27.01.1984a
Reamees, autojuht
s/o 65456 (Томск-43 10-ая площадка) ; мотострелковая часть
Ametlik surma põhjus: [lugematu sõna] kõva/tahke/jäiga esemega lugematu sõna on aspiratsija
1984.01.27 Andri Pardel.jpg
Helifail:
AVALIKUD ASJAD. Nõukogude armees hukkunud noormehed.
Eetris: 21.09.1992
Räägivad 00:01:50 Aino Pärtelpoeg Paidest, 00:05:01 Ilse Johanson Paidest, 00:09:37 Aime Pardel Türilt, 00:17:00 Hille Avikson Vändrast, 00:22:05 Erika Raemets Põlvamaalt, 00:23:30 Agnes Parmson Leevakult ja 00:26:13 Linda Kurgpõld Kuressaarest.
https://arhiiv.err.ee/vaata/avalikud-as ... lar-197177

:rip:
Kasutaja avatar
Fucs
Liige
Postitusi: 15550
Liitunud: 12 Dets, 2006 21:43
Asukoht: retired
Kontakt:

Re: Nõukogude Armees langenud eestlased

Postitus Postitas Fucs »

Ametlik surma põhjus: [lugematu sõna] kõva/tahke/jäiga esemega
lugematu sõna on aspiratsija
Aitäh!
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 4 külalist