Postitatud: 09 Mai, 2006 22:33
Jah, suur tänu neile vapratele meestele, et nad olemas on ja olid! Olnuks kõik nahahoidjad, oleks meie riigi saatus veel kurvem.
Paul Maitla intervjuu, Berliinis 17.12.1944., Eesti 20.SS-Diviisi lehele "Varemeist tõuseb kättemaks"
Tavaliselt kujutlesime lapsepõlves kangelasi laiaõlgsetena ning suurtena, H'stuf Maitla pole kumbagi, ning kui ta poleks vormis, ega kannaks oma arvukaid vaprusmärke, vaid istuks kohvikulaua taga erariideis, võiks teda vaevalt küll keegi pidada selliseks sõduriks, nagu ta on. Ainult tema tagasihoidlik, lihtsajooneline eesti nägu, tollest hoovab otse sugeerivat jõudu ning tahet. Olen teda kohanud küllalt tihti varemgi.
Väljaõppel ja rahulikus rindelõigus oli ta väga nõudlik, kuid ka ülimalt õiglane juht. Ta tundis toda alustpanevat põhimõtet - higi säästab verd! Sellepärast ei tüdinud ta ka kunagi õppustel nõudmast paremat lahingtegevuse matkimist ega väsinud ehitamast sügavamaleulatuvaid positsioone.
Lahingus aga leidsid eeskujulikema rakenduse haupsturmführer Maitla suurepärased juhiomadused.
Vaikivast, vaatlevast mehest sai võitlustegevuse alates sõdur, kes teadis, kuidas saavutada eesmärki.
Käsk järgnes käsule ja igaüks oli neist oma õigel kohal. Tegevust ja jõulisust on ta ikka ja jälle näidanud ning tulist, kõike ohverdama sundivat isamaa armastust - olgu siis Narva jõe joonel, Auvere suurlahingus või Sinimägede rünnakupäevil, kus ta ka raskesti haavata sai.
Nagu kuuleme on hauptsturmführer siiani viibinud ühes Saksamaa haiglas, kus ta praegu on ravimispuhkusel.
"Polnud vigagi," lausub ta oma vaiksel viisil. "Hoolikate arstide ja õdede ravil paranesin ruttu. Ainult välja kiskus haiglast, sinna, kus võideldi. Eriti siis kui tulid taandumisoperatsioonid Eestis. Sõdurina oleks tahtnud kaasa teha iga üksiku sääl löödud lahingu, olgugi, et taandumine oli poliitilistel põhjustel muutunud paratamatuseks!" Soome alistumine leiab teravat hukkamõistu. Pärime h'stuf Maitla perekonna saatuse üle.
"Taandumisliikumise keerises ei suutnud mu abikaasa tõenäoliselt iseseisvalt otsustada, vaid ootas kamraadlikku abi mujalt. See aga jäi tulemata, ning mu perekond langes bolševike kätte." Hauptsturmführeri häälest kostub kibestunud valu. Kuid samas unustab ta selle ja mõtleb vaid oma sõdurikohustusele ja Eesti tulevikule.
"Olen lebanud, kuid haiglas, mul pole teile midagi jutustada. Rääkige parem ise, tulete ju otse diviisist ja teate, mis sääl tehakse. Kui kaugel ollakse väljaõppega? Millal võib eeldada rindesõitu?"
Jutustan ühte-teist meie väljaõppelaagri elust, muuseas ka äsja toimunud uute eesti SS-meeste vannutamisest.
"Jah, iga eestlane, kes jaksab kanda relva, peaks hiljemalt nüüd valima sõduritee. Kellelgi pole ju midagi kaotada peale elu, kõik tuleb tagasi võita! Ja emigrandielu kuskil välismaal - seda ei oska ma endale õieti kujutellagi.
Praegu rahuldab mind ainult see, et olen sõdur ja tean, et võitlus meiegi kodumaa pärast jätkub, alles jõuab otsustavasse faasi.
Ning igaühe ülimaks tahteks peaks olema püüdlus osa võtta noist tulevaist lahinguist, mis määravad me kodumaa vabastamise!"
Jutt pöördub taandumispäevile ning siis Eestis valitsenud killustunud olukorrale ja meeleolule. Jutustan, kuidas Paides oldi veendunud Rootsi laevastiku Tallinna lahte saabumisest, kuidas Viljandimaa rahvas uskus meie oma jõusse ja Vabadussõja eeskujul taotles iseseisvat sõda bolševike vastu, kuidas Pärnus oldi nii veendunud bolševike heatahtlikuses, et viimased väljasõitvad laevad lahkusid pooltühjalt.
"Meie rahva õnnetus oli arvamuste rohkused ning tihtipeale otse poliitiline pimedus," vangutab Rüütliristi-kavaler pead. "Sõnu aga tehti rohkem kui vaja. Üks uskus esimest, teine teist ja kolmas kolmandat "võimalust". Ainult üks näis siiski olevat selge - bolševism tuleb hävitada. Kuid paljud püüdsid sellestki kõrvale hoida ja lootsid ise terve nahaga nende "võimaluste" vahelt välja pugeda. Kui aga tuli otsustav silmapilk, siis osutusid igasugused jutud ja enesepetted siiski bolševike salasosinaks. Tegusid, neid oli rohkem vaja, vähem juttu ja rohkem teha! See maksab praegugi - enne midagi ära teha ja siis alles rääkida. Meie rahvusgrupp Saksamaal peab ise võitlema oma ühtluse ja kasutadasaadavate võimaluste eest, pakkuma ei tule neid praeguses sõjaolukorras keegi.
Paraku aga on nüüdki märgata palju sõnu ja arvamuste lahkuminekuid, kuigi loogiliselt võttes peaks evakueerunud olema just ühtepidi mõtlev osa eestlasi."
Jutt kisub ikka sõjaväele ja sõdurile "Oleks piinlik näha kui kunagi pärast võidukaid lahinguid kohtad Eestis meest, kes end kõigist sõdurielu raskustest on kõrvale hoidnud ajal, mil teised ostsid kodumaa vabadust verehinnaga. Mees täitku alati mehe kohust! Häbi oleks siis oma rahva pärast."
Hauptsturmführeri lauda istub teisigi eesti sõjaväelasi, et tervitada teda peale haiglast väljumist. Kõigil on keelel üks küsimus - millal tuleb Rüütliristi-kandja tagasi diviisi juurde?
"Oleksin juba ammugi sääl, aga näe, arstid ei lasknud. Tundsin end juba tükk aega üpris tervena, kuid välja ei saanud, väideti, et kõik polevat ikka veel korras. Küllap nad teadsid siis seda paremini. Nüüd on asi aga ometi kord nii kaugel ja jõulud loodan veeta juba oma meeste juures!"
Kui lahkun hauptsturmführer Maitlast, tunnen, et olen rääkinud mehega, kelle usk ja kindlus on kõigutamatud ning sellest hoovab jõudu teistelegi. Sellist sõdurit ei võideta! Ning küllap too ongi õige juhi saladus - olla ise kindel ja suuta veenda ka teisi! Hauptsturmführer Maitla soontes voolab nende vanade Läänemere viikingite veri, kes ennem surid kui said orjadeks.
SS-sõjakirjasaatja Karl Gailit
Paul Maitla intervjuu, Berliinis 17.12.1944., Eesti 20.SS-Diviisi lehele "Varemeist tõuseb kättemaks"
Tavaliselt kujutlesime lapsepõlves kangelasi laiaõlgsetena ning suurtena, H'stuf Maitla pole kumbagi, ning kui ta poleks vormis, ega kannaks oma arvukaid vaprusmärke, vaid istuks kohvikulaua taga erariideis, võiks teda vaevalt küll keegi pidada selliseks sõduriks, nagu ta on. Ainult tema tagasihoidlik, lihtsajooneline eesti nägu, tollest hoovab otse sugeerivat jõudu ning tahet. Olen teda kohanud küllalt tihti varemgi.
Väljaõppel ja rahulikus rindelõigus oli ta väga nõudlik, kuid ka ülimalt õiglane juht. Ta tundis toda alustpanevat põhimõtet - higi säästab verd! Sellepärast ei tüdinud ta ka kunagi õppustel nõudmast paremat lahingtegevuse matkimist ega väsinud ehitamast sügavamaleulatuvaid positsioone.
Lahingus aga leidsid eeskujulikema rakenduse haupsturmführer Maitla suurepärased juhiomadused.
Vaikivast, vaatlevast mehest sai võitlustegevuse alates sõdur, kes teadis, kuidas saavutada eesmärki.
Käsk järgnes käsule ja igaüks oli neist oma õigel kohal. Tegevust ja jõulisust on ta ikka ja jälle näidanud ning tulist, kõike ohverdama sundivat isamaa armastust - olgu siis Narva jõe joonel, Auvere suurlahingus või Sinimägede rünnakupäevil, kus ta ka raskesti haavata sai.
Nagu kuuleme on hauptsturmführer siiani viibinud ühes Saksamaa haiglas, kus ta praegu on ravimispuhkusel.
"Polnud vigagi," lausub ta oma vaiksel viisil. "Hoolikate arstide ja õdede ravil paranesin ruttu. Ainult välja kiskus haiglast, sinna, kus võideldi. Eriti siis kui tulid taandumisoperatsioonid Eestis. Sõdurina oleks tahtnud kaasa teha iga üksiku sääl löödud lahingu, olgugi, et taandumine oli poliitilistel põhjustel muutunud paratamatuseks!" Soome alistumine leiab teravat hukkamõistu. Pärime h'stuf Maitla perekonna saatuse üle.
"Taandumisliikumise keerises ei suutnud mu abikaasa tõenäoliselt iseseisvalt otsustada, vaid ootas kamraadlikku abi mujalt. See aga jäi tulemata, ning mu perekond langes bolševike kätte." Hauptsturmführeri häälest kostub kibestunud valu. Kuid samas unustab ta selle ja mõtleb vaid oma sõdurikohustusele ja Eesti tulevikule.
"Olen lebanud, kuid haiglas, mul pole teile midagi jutustada. Rääkige parem ise, tulete ju otse diviisist ja teate, mis sääl tehakse. Kui kaugel ollakse väljaõppega? Millal võib eeldada rindesõitu?"
Jutustan ühte-teist meie väljaõppelaagri elust, muuseas ka äsja toimunud uute eesti SS-meeste vannutamisest.
"Jah, iga eestlane, kes jaksab kanda relva, peaks hiljemalt nüüd valima sõduritee. Kellelgi pole ju midagi kaotada peale elu, kõik tuleb tagasi võita! Ja emigrandielu kuskil välismaal - seda ei oska ma endale õieti kujutellagi.
Praegu rahuldab mind ainult see, et olen sõdur ja tean, et võitlus meiegi kodumaa pärast jätkub, alles jõuab otsustavasse faasi.
Ning igaühe ülimaks tahteks peaks olema püüdlus osa võtta noist tulevaist lahinguist, mis määravad me kodumaa vabastamise!"
Jutt pöördub taandumispäevile ning siis Eestis valitsenud killustunud olukorrale ja meeleolule. Jutustan, kuidas Paides oldi veendunud Rootsi laevastiku Tallinna lahte saabumisest, kuidas Viljandimaa rahvas uskus meie oma jõusse ja Vabadussõja eeskujul taotles iseseisvat sõda bolševike vastu, kuidas Pärnus oldi nii veendunud bolševike heatahtlikuses, et viimased väljasõitvad laevad lahkusid pooltühjalt.
"Meie rahva õnnetus oli arvamuste rohkused ning tihtipeale otse poliitiline pimedus," vangutab Rüütliristi-kavaler pead. "Sõnu aga tehti rohkem kui vaja. Üks uskus esimest, teine teist ja kolmas kolmandat "võimalust". Ainult üks näis siiski olevat selge - bolševism tuleb hävitada. Kuid paljud püüdsid sellestki kõrvale hoida ja lootsid ise terve nahaga nende "võimaluste" vahelt välja pugeda. Kui aga tuli otsustav silmapilk, siis osutusid igasugused jutud ja enesepetted siiski bolševike salasosinaks. Tegusid, neid oli rohkem vaja, vähem juttu ja rohkem teha! See maksab praegugi - enne midagi ära teha ja siis alles rääkida. Meie rahvusgrupp Saksamaal peab ise võitlema oma ühtluse ja kasutadasaadavate võimaluste eest, pakkuma ei tule neid praeguses sõjaolukorras keegi.
Paraku aga on nüüdki märgata palju sõnu ja arvamuste lahkuminekuid, kuigi loogiliselt võttes peaks evakueerunud olema just ühtepidi mõtlev osa eestlasi."
Jutt kisub ikka sõjaväele ja sõdurile "Oleks piinlik näha kui kunagi pärast võidukaid lahinguid kohtad Eestis meest, kes end kõigist sõdurielu raskustest on kõrvale hoidnud ajal, mil teised ostsid kodumaa vabadust verehinnaga. Mees täitku alati mehe kohust! Häbi oleks siis oma rahva pärast."
Hauptsturmführeri lauda istub teisigi eesti sõjaväelasi, et tervitada teda peale haiglast väljumist. Kõigil on keelel üks küsimus - millal tuleb Rüütliristi-kandja tagasi diviisi juurde?
"Oleksin juba ammugi sääl, aga näe, arstid ei lasknud. Tundsin end juba tükk aega üpris tervena, kuid välja ei saanud, väideti, et kõik polevat ikka veel korras. Küllap nad teadsid siis seda paremini. Nüüd on asi aga ometi kord nii kaugel ja jõulud loodan veeta juba oma meeste juures!"
Kui lahkun hauptsturmführer Maitlast, tunnen, et olen rääkinud mehega, kelle usk ja kindlus on kõigutamatud ning sellest hoovab jõudu teistelegi. Sellist sõdurit ei võideta! Ning küllap too ongi õige juhi saladus - olla ise kindel ja suuta veenda ka teisi! Hauptsturmführer Maitla soontes voolab nende vanade Läänemere viikingite veri, kes ennem surid kui said orjadeks.
SS-sõjakirjasaatja Karl Gailit
Pääsesid vähesed.Kui olid SS mees oli su saatus teada-meestel käsiti koostada 50 pealised grupid ja auto peale..Seal olevat isegi mehi kes lõikasid oma tätoveeringu maha(veretüübi märk),et pääseda mahalaskmisest.See mis seal toimus oli massimõrv ja Tšehhilt peaks kindlasti aru nõudma.
Kas ei oleks kuskilt võimalik saada seda viimast pilti Paul Maitlast, kus ta viimset sigareti suitsetab?