www.militaar.net

http://www.sloleht.ee/2000/07/27/luhiuudised/94490/

Vaatake

“Kogu maailm võib ju teada, et ta on surnud, kuid meil pole alust teda välja kirjutada,” ütles Tartu linnapea Andrus Ansip

Haha, Ansip mis Ansip.

Kas Eesti seaduste järgi ei ole mitte nii,et surnud inimest saab välja kirjutada vaid tema enda isiklikult toodud väljakirjutamise taotluse alusel? Ansip paneb õiget juttu.
Aga Tartus peaks ühes hotellis(Barclay?)olema Dudajevi nim.numbrituba,kus on põrandale jäetud tema aegne parkett.Seal peaks ka ta portree maal olema.See pandi kunagi vist isegi sealt pihta..
Kunagi taheti Tartusse ka Dudajevi nim.tänavat teha.Taheti..

dudajevil on ka korter minuteada olemas. poja nimel. majas endise tartu pati kõrval (5-kordne) a tänavad? heeh, neid jagub igasse vanasse sõjaväelinnakusse. ja mida arvaks "karu", kui sellise tänava teeksime? mis olex ju tervitatav. oli ju talgi suur roll meie iseseisvumisel.

marksman kirjutas:oli ju talgi suur roll meie iseseisvumisel.

No milline tal oli roll meie iseseisvumisel? Ta oli NL sõjaväeosa ülem, selliseid oli igas linnas, kus väeosad on olnud. Kas siis nüüd nende nimedega Eesti linnades tänavad nimetada? Kes nüüd mäletab Tallinna garnisoni ülema, Merestaabi ülema või, ütleme, Võru seersantide kooli ülema nimed?

Siiralt rääkides, Dudajev jäi mällu ainult tema hilisema karjääri pärast, ja ei olnud ta midagi erilist teinud Eesti taasiseseisvumiseks. Nagu ka Mashadovil ei olnud mingeid teeneid leedulaste eest. Tavalised toredad nõukogude ohvitserid.

Et venelastele köki-möki teha võib ju ka terve linn ümber nimetada Džohhariks. Kõlab nagu normaalselt: Džohhari riiklik ülikool, Džohhari teater"Vanemuine", Džohhari õlletehas jne.

Ostsin hiljuti suure juhi ja õpetaja "Peaministri", sest küsiti ainult 150 kr. Nüüd on põhjust tisteerida Aleksandr Jakovlevi lk 433:

"Pärast meie kohtumist [s.t ES ja Jakovlev] helistasin Dudajevile. Küsisin tema käest, kas tal on kirjalik korraldus jõu rakendamiseks Eestis. Tema vastas, et ei ole. Sellega ta tunnistas, et on olemas suulised korraldused. Ma küsisin temalt, kas ta peab tingimata suulisi korraldusi täitma. Ta mõtles viivu ja ütles siis: "Aleksandr Nikolajevitsh, ärge muretsega, ma mõistan teid, kõik saab korda." Ja siis ta hakkas minu aadressil mingeid komplimente ütlema. Ma olen enam kui veendunud, et Dudajeviga võinuks ka Tshetsheenias kokku leppida."

ES isiklikult: "Paljuski toetas meid mõne nende komandöri nagu õhukaitseülema kindral Abdurahmanovi ja Tartu garnisoni ülema kindral Dudajevi kaastundlik suhtumine. Mõlemad olid ise pärit Kaukaasia väikerahvaste hulgast ja neile ei olnud meie iseseisvuspürgimused võõrad."

Mitte et ma Dudajevi tänavat sooviks, aga roll tal vist ikkagi oli. Arvan, et me kõike sellest lihtsalt ei tea. Ta naise mälestusi ma lugenud pole.

Dudajevi tänava võiks tõesti teha!

Kas Dudajev oli ka Tartu garnisoni komandant, või oli ta kõigest pommitajate diviisi komandör, mille üks polkudest paiknes Raadil?

Ajaloo tunnis räägiti midagi sellist et Dudajev olevat keeldunud oma sõdureid eestlaste vastu saatmast, taas iseseisvumise perioodil.

Estoloog kirjutas:Mitte et ma Dudajevi tänavat sooviks, aga roll tal vist ikkagi oli.

See on loomulik, et praegu kuidagi unustatakse, et linnavõimud olid pidevas kontaktis sõjaväelastega. Rääkimata sellest, et kõrgemad ohvitserid olid linnanõukogude saadikud ja neil nagunii tuli pidevalt tegeleda jooksvate majanduslike küsimustega (linnakute varustamine, sisse- ja väljakirjutamine, elamujärjekorrad jne.). Teisisõnu, oli absoluutselt normaalne olukord, kui sõjaväelased said hästi eesti linnavõimudega läbi. Ja seepärast mulle tundub hästi kunstlik see Dudajevi rolli esiletõstmine. Tallinnas ja mujal linnavõimud suhtlesid "oma" sõjaväelastega sama moodi (ja miks nad pidid teisiti seda tegema?).

"Põhiseadliku korra taastamiseks" nagunii oleks kasutatud teistest kohtadest suunatud üksused. Garnison jääb ju sellistes olukordades sisuliselt pantvangiks: no kes hakkab tõsiselt sõdima linnas, kus sa perekonnaga aastaid elasid, töötab naine ja õpivad lapsed? Neid on eeskätt vaja evakueerida ja alles siis saab midagi ette võta. Eesti tingimustes, kui kinniseid linnakuid eriti ei olnud, selline evakuatsioon oli peaaegu võimatu.

Kui veel lisada, et juba täies mahus käis ohvitseride demobiliseerimine, siis laguneva riigi ja majanduse taustal ohvitseride mõtted olid loomulikult suunatud hoopis teistsuguste küsimuste juurde. Ja ma olen kindel, et enamuses nad olid pragmatiliselt meelestatud. Seega Dudajev ei olnud eriline. Välja arvatud see, et paistab et ta oli tõesti väga tore nõukogude ohvitser, kelle üle oleksid uhked ükskõik mis riigi relvajõududes. Jutt, et temast võis saada Venemaa Kaitseminni tippametnik, on mitte tühjal kohal sündinud.

kala kirjutas:Ajaloo tunnis räägiti midagi sellist et Dudajev olevat keeldunud oma sõdureid eestlaste vastu saatmast, taas iseseisvumise perioodil.

sellele vihjasin ka mina ülalpool. olen samuti seda kuulnud ja usun, et see ka tõsi.

marksman kirjutas:dudajevil on ka korter minuteada olemas. poja nimel. majas endise tartu pati kõrval (5-kordne) a tänavad? heeh, neid jagub igasse vanasse sõjaväelinnakusse. ja mida arvaks "karu", kui sellise tänava teeksime? mis olex ju tervitatav. oli ju talgi suur roll meie iseseisvumisel.

elas ta uue tänava ja raatuse ristil. peaaegu. maja numbrit ei mäleta aga ammune sõber elas kõrvaltrepikojas.

kuna ise elan sealt u. 300 m sis mis majas ta oli? kas see hall või kollane?

Maja aadress on Sõpruse pst. 21

kala kirjutas:Ajaloo tunnis räägiti midagi sellist et Dudajev olevat keeldunud oma sõdureid eestlaste vastu saatmast, taas iseseisvumise perioodil.

See on lihtsalt ilus legend, ei midagi muu. Eestlaste vastu sõdureid ei saatnud, seega keegi ei saanud sellest käsust keelduda. Džohhar oli hea ohvitser, ja kui ta saaks käsu, see oleks loomulikult täidetud. Nii nagu on täitnud kõik käsud ja korraldused polkovnik Mashadov jaanuaris 1990 a. Vilniuses.