www.militaar.net

Tegelikult on minul häbi, varemalt oli ohvitseridel aukoodeks, 1986 puutusin sellega isiklikult kokku.

Alexy kirjutas:Tegelikult on minul häbi, varemalt oli ohvitseridel aukoodeks, 1986 puutusin sellega isiklikult kokku.

Vaat see oleks huvitav lugemine!
1986 oli siinmail veel "jagamatu NSVL" ja ametlikest koodeksitest oli levinuim kriminaalkoodeks. Paljud tolle aja ohvitseridest oleks selle alla sobinud ...
Tuleb veel meelde "Kommunismiehitaja moraalikoodeks", kuid ka sellega pole siin foorumis midagi vehkida.
Ootame täpsemat infot mingis teises lõimes!
Võib panna lingi teabeallikatesse.

Alles 1993 loodi mingi koodeks Nõukogude ohvitseridele... enne seda oli ohvitseridel "aukoodeks" nn "Tsaariarmees".

В сети интернет я нашел два «кодекса чести» разных эпох: «Кодекс чести российского офицера» царской армии и «Кодекс чести члена Союза советских офицеров». Второй документ появился после политического кризиса власти 1993 года. Именно спасение отечества заставило тогда сплотиться в Союз офицеров Советской армии.

https://memorial.krsk.ru/Work/Konkurs/1 ... kin1/0.htm

Vabandan, aga ei suutnud panemata jätta

Ohvitseri au teemal meenutuste radadelt: teenis minuga ühes väeosas stomatoloogi auväärsel positsioonil kahe-aasta vanemleitnant, juudi(!) rahvusest Vladimir Arkadjevitš P. Kuidas juut üldse kroonu sattus, missuguseid koerustükke me temaga ette võtsime (kuna ta Piiteri elanikuna oli Eestis suvitamas käinud, siis eesti poistega sai hästi läbi) on üks teine lugu. Või ka mitu.

Ent elupõlise pohuistina oli tal mõistagi ennast kroonu raamidesse mõnevõrra keeruline suruda. Ühel kenal hommikul oli razvod-i ajal ohvitseride rivist kuulda homeerilist naeru ja kõõksumist. P. pärast tunnistas, et ta oli jälle miskisuguse krutskiga toime saanud ning kombrig (jah, meil oli brigaad mitte polk) otsustas starlei-le epistolaaržanris õpetust jagada. Pika tiraadi lõpetuseks oli seltsimees polkovnik pannud diagnoosi: sellel vanemleitnandil on südametunnistuse asemele elund kasvanud. (vmesto sovesti h** võros). P. märkis hiljem kihistades et ta korraks mõelnud küll et kas tahaks kahe aastaga kapteniks saada, ent kiusatus oli üüratu ning ei suutnud ta vastamata jätta: seltsimees polkovnik, oleks palju hullem kui elundi asemele oleks kasvanud südametunnistus (vmesto h**a bõ sovest võros). Nagu öeldakse: zanoves. Ja pääseski ta sedakorda karistuseta. Lähim ohvitseride kubu oli niikuinii 200+ km kaugusel Gorkis ja muud ühendust kui raudtee sinna ei olnud.