Levila on teinud päris põhjaliku loo:
See oli küüditamine
Kuidas ukrainlased okupeeritud aladelt Venemaale jõuavad ja mis neid seal ees ootab.
Lahkusime Mariupolist 17. märtsil. See oli ilmselt üks vastasseisu tippaegadest – mitmed GRAD-i raketiheitjad tulistasid lakkamatult, 80% elamutest oli juba hävitatud, laibad vedelesid tänavatel. Meie korter on täielikult maha põlenud.
Lahkusime nn ühesuunalise koridori kaudu Venemaa suunas, kuid me saime aru, et see oli küüditamine. Vene sõdur tuli automaatrelvaga meie keldrisse ja ütles: „Sa kas jääd kuulirahe alla või tuled meiega.“ Mul on väike laps, seega valik oli ilmselge. Ta ütles, et inimesed viiakse kolme suunda: Donetski oblastisse, Krimmi ja Rostovisse.
Vene sõdur tuli automaatrelvaga meie keldrisse ja ütles: „Sa kas jääd kuulirahe alla või tuled meiega.“
„Evakueerimine“ toimus Mariupoli verekeskuses. Sealt viidi meid filtreerimislaagrisse. See oli inimesi täis. On isegi raske sõnadesse panna, kui palju inimesi järjekorras seisis. Mõned neist magasid lastega trepil, mõned keldris. Kõik ootasid bussi järgmisse kohta pääsemiseks. Meid registreeriti filtreerimiskeskuses ja venelased küsisid, kuhu me läheme.
Nendes laagrites otsustati, kes kuhu saadetakse. Niipalju kui ma aru saan, saatsid nad algul ukrainlasi lähimatesse linnadesse ja kui need kohad muutusid ülerahvastatuks, hakati saatma üha kaugemale. Kõigepealt oli Rostov, siis Taganrog, Jaroslavl, siis Tula, Voronež. Nüüd küüditatakse Mariupolist inimesi Sahhalini, Siberisse. Kujutage ette, kuidas inimesed sealt ära peaks saama. Nad on seal pagenduses.
Filtratsioonilaagrites konfiskeerisid venelased osa mariupollaste Ukraina passid. Minu tuttavad, kelle passid ära võeti, küüditati Krimmi ja neil ei lubatud sealt lahkuda. Vene sõdurid ütlesid neile: „Te jääte siia sõja lõpuni.“
Meilt ei konfiskeeritud filtreerimislaagris dokumente, kuid mind riietati lahti ja vaadati peaaegu meie aluspükse ning uuriti isiklikke asju.
Pärast veetsime öö filtreerimislaagris. Järgmisel päeval saabus üheksast bussist koosnev konvoi. 700 inimest üritasid nendesse üheksasse bussi pääseda. Järgnes kaos, inimesed peaaegu kaklesid omavahel. Meil õnnestus pääseda viimasele bussile. Koos Vene sõjaväe ja kiirabiga sõitsime läbi põldude isehakanud DNR-i suunas Novoazovskisse, mis asub Venemaa piiril. Sealt saadeti meid Taganrogi. Me ei teadnud kuni viimase minutini, kuhu läheme. Keegi ei rääkinud meile tõtt.
Taganrogis paigutati meid ülikooli võimlasse, kus oli juba 200 inimest. Kolme tunni pärast saabus teine buss, mis viis meid rongijaama. Deporteeritutele oli spetsiaalselt organiseeritud 16 vaguniga rong. Rong ei teinud peale üksikute tehniliste peatuste ühtegi peatust, kuid meil oli keelatud maha tulla. Automaatidega relvastatud sõdurid valvasid rongi. Meil ei olnud õigusi ja jällegi polnud meil aimugi, kuhu meid viiakse. Rongisaatja ütles: „Ma ei saa teile midagi öelda.“
Rong sõitis poolteist päeva linnast linna. Meil oli tunne, et nad ei tea, kuhu meid paigutada. Lõpuks viisid nad meid Kovrovi linna Vladimiri oblastis. Seal paigutati meid sanatooriumisse.
Olime seal vaid neli päeva, sest tundsime, et ei suuda seal kauem olla. See oli emotsionaalselt väga raske. Kõigil taksojuhtidel oli võtmehoidja küljes Z-täht ja kohalikud ütlesid meile: „Saite, mis olete ära teeninud.“ Oli ka inimesi, kellel oli oma riigi pärast häbi. Sanatooriumi töötajad tõid meie pojale särgi ja tossud.
Murdepunktiks oli hetk, kui leidsime organisatsiooni „I support Ukraine“. Nad aitavad ukrainlastel Venemaalt teistesse riikidesse põgeneda. Nad ostsid meile piletid Kovrovist Peterburisse ja sealt Tallinna. Nad broneerisid meile seal hosteli ja juhatasid seejärel pagulaskeskusesse.
Venelased ei tahtnud meil minna lasta. Enne kui lubasid meil lahkuda, kuulasid nad meid neli tundi üle. Nad riietasid mind vöökohani lahti. Kontrollisid kõiki tätoveeringuid. Võtsid telefoni ja kontrollisid kõike: sõnumeid mu naisele, brauseri ajalugu, kõiki paigaldatud rakendusi, fotosid. Nad otsisid mingit provokatiivset või äärmuslikku materjali.
Enne seda tuli meie juurde sõjakuritegude uurimiskomisjon. Meid kuulati üle. Nad püüdsid kõiki vastuseid moonutada. Nad ütlesid näiteks: „Nii et sa väidad, et Ukraina tegi seda?“ Ma ütlesin: „Ei, ma ei ole seda öelnud.“ Pärast pikka ülekuulamist käskisid nad meil allkirjastada dokumendi, milles seisis, et oleme Ukraina sõjakuritegude ohvrid. Nad ütlesid, et ma peaksin sellele dokumendile alla kirjutama enda ja oma lapse nimel. Keeldusin. Nad ütlesid, et tulevad uuesti ja järgmine kord tuleb see allkirjastada. Kuid neil ei õnnestunud see. Lahkusime järgmisel päeval pärast meie esimest kohtumist.
Kui ületasime Vene piiri ja sisenesime Eestisse, saime lõpuks kergemalt hingata. Nüüd on moraalne seis palju parem. Pole mõtet loobuda, kui kõik, mille kallal oled terve elu töötanud, on maha põlenud. Minevikku ei jää midagi, tuleb ainult vaadata tulevikku. Mul on pere, kolmeaastane poeg. Seega pean olema talle eeskujuks, ma pean olema tugev.
Tetiana ütles, et tal oli kabuhirm. Ta viidi keldrist välja ja talle ei öeldud, kuhu ta viiakse ja mis temaga juhtub. Tema ja teised inimesed kuulati üle. See oli esimene n-ö filtreerimisjuhtum, millest meie kuulsime. Siis oli kontrollpunkt, Novoazovsk, Donetsk, Dokuchaevsk, Taganrog. Mõtlesime, kuidas ta sealt ära saada. Peamine probleem oli see, et Venemaa oli sanktsioonide all, nii et isegi kui oli pangakaart ja selle peal raha, ei saanud seda kasutada.
Meie Venemaa partneri kaudu saime saata Tatianale rublades sularaha, mille eest ta ostis piletid ja tal õnnestus põgeneda. Pärast seda arvasime, et selliseid inimesi võib olla palju ning nad kõik vajavad abi. Lõime Telegramis vestluse nimega „Deported to Russia / DPR“ (Deporteeritud Venemaale/DPR-i). Inimesed ühinesid sellega, kirjeldasid oma olukorda: kas neil on raha või sugulasi, kui palju inimesi soovib Venemaalt lahkuda. Nendega konsulteerivad meie advokaadid ja räägivad, millised on nende võimalused lahkumiseks. Meie vabatahtlikud Venemaal, kellel on kontod Vene pankades, koguvad kohapeal annetusi. Ja nende rublade eest ostame neile inimestele pileteid. Lisaks on palju perekondi, kellel on tõsiseid probleeme – mõned on saanud vigastada, mõned on haigestunud, mõnel on eakad vanemad. Neid perekondi juhendab vabatahtlik.
Lõpp-punkt on Eesti. Inimesed tulevad hostelitesse, mille eest me maksame, veedavad seal puhkamiseks ja taastumiseks päeva või kaks ning siis lähevad pagulaskeskustesse.
Inimõiguste voliniku Ljudmyla Denisova sõnul on 24. mai seisuga Venemaa Föderatsioon sunniviisil deporteerinud peaaegu 1,5 miljonit Ukraina kodanikku, sealhulgas rohkem kui 240 000 last. Ja see protsess jätkub. 21. mail postitas Mariupoli linnapea nõunik Petro Andrjuštšenko video, kus näidati relvastatud sõduritega eskorditud deporteerimisbusse. Abilinnapea sõnul blokeerivad Venemaa sõjavägi ja „vabatahtlikud“ kõik inimeste katsed lahkuda ning keelduvad evakueerimisest.
24. mai seisuga on Venemaa Föderatsioon sunniviisil deporteerinud peaaegu 1,5 miljonit Ukraina kodanikku, sealhulgas rohkem kui 240 000 last.
Voliniku sõnul toimus deporteerimine Harkivi, Sumy, Zaporižžja, Luganski, Donetski ja Khersoni piirkondadest, sealhulgas Iziumist ja Mariupolist.
Kuhu ukrainlased täpsemalt deporteeritakse?
Erinevatesse piirkondadesse. Inimesi deporteeritakse vastavalt kvoodile, mis on ette nähtud Venemaa valitsuse 12. märtsil 2022 tehtud otsusega. Dokumendis öeldi, et kohalikud omavalitsused peavad olema valmis ukrainlasi vastu võtma.
Ukraina kaitseministeeriumi luureteenistuse peadirektor teatas, et ukrainlasi viiakse Venemaa Föderatsiooni majanduslanguse all kannatavatesse piirkondadesse, eelkõige Sahhalini. Venelased pakuvad tööd ja kui inimene nõustub, väljastavad dokumendi, mis keelab Venemaalt lahkumise kaheks aastaks.
Venemaal on vähemalt 66 laagrit Ukrainast pärit deporteeritute ümberasustamiseks, sealhulgas Siberis, põhjapolaarjoonel ja Kaug-Idas.
Briti meediaväljaandel INews õnnestus välja uurida, et Venemaal on vähemalt 66 laagrit Ukrainast pärit deporteeritute ümberasustamiseks, sealhulgas Siberis, põhjapolaarjoonel ja Kaug-Idas. Inimesed majutatakse sanatooriumitesse, endistesse lastelaagri hoonetesse. On teada juhtumeid, kus inimesed on paigutatud „patriootliku hariduse“ keskustesse ja isegi Leonidovka endise keemiarelvade prügila alale.
Mis on deporteerimise eesmärk?
Anna Voevodina sõnul püüab Venemaa deporteeritud ukrainlasi assimileerida.
„Nad tahavad, et ukrainlased oleksid venelaste seas, nende propaganda keskel, teises infoväljas, et neid oleks lihtsam kontrollida. Nad viiakse mingisse seletamatusse laagrisse, räägitakse muinasjuttu, et nende riik jättis nad maha ja Venemaa päästis nad. Skeemi olemus on järgmine – inimesi näljutatakse, nende side katkestatakse, kõik väljapääsud blokeeritakse ja manipuleeritakse neid sõnadega: „Tere, meie oleme teie päästjad.“ Chingiz Aitmatov kirjutas teose „Mankurt“, mis jutustab loo sellest, kuidas inimesi orjusse viidi ja piinati. Näiteks oli üks mees, kes oli ilma katmata pea, vee ja toiduta kõrbes. Ta lamas mitu nädalat kuumuse käes. Ja siis ütles tema väärkohtleja, et on ta uus isand, kes ta päästab. Ta andis mehele vett. Pärast seda jäi mehele meelde vaid tema uus peremees. Mariupolis oli sarnane olukord,“ ütles vabatahtlik.
Voevodina usub, et venelased ei oodanud Mariupolis sellist vastupanu ning kasutasid seetõttu terrorit ja deporteerimist. Pealegi leiab ta, et deporteerituid saab kasutada propaganda eesmärgil.
„Nad levitavad oma kodanike seas propagandat, öeldes: „Vaadake, nad tahavad Venemaale tulla, nad elavad siin hästi,““ lisas Voevodina.
Advokaadi sõnul on selline Venemaa tegevus rahvusvahelise õiguse rikkumine ja sõjakuritegu.
https://www.levila.ee/tekstid/see-oli-kuuditamine