Eesti mehed peale suurt sõda Prantsuse võõraste leegionis

Korea, Vietnam, Lähis-Ida, Afganistan. Kõik konfliktid. Kui seal on olnud eestlasi, siis seda enam.
Arensburger
Moderaator
Postitusi: 617
Liitunud: 25 Veebr, 2004 19:41
Kontakt:

Postitus Postitas Arensburger »

Lisan siis ka Arved Kungase mälestused Indo-Hiina päevilt Võõrleegionis

Varem kirjutasin, kuidas ühest leegionist teise sattusin. Nüüd siis pikemalt sellest teisest, kurikuulsast prantsuse Võõrleegionist (Leegion), mille ridades ma olude sunnil teenisin viis aastat. Kui mitmel endisel leegionäril on jäänud halb mulje Legio Patria Nostra (leegioni deviis) ridades teenitud ajast, siis ei saa ma seda ise öelda. See tuleb ehk sellest, et minu teenistus möödus eriüksuses, ühe rügemendi muusikuna, olles seega natuke eelistatud olukorras.
Indo-Hiinas (Vietnamis), seal tekkinud mässulise olukorra tõttu ei kasutatud muusikut mitte alati tema erialal, vaid ka rünnaküksusena. Selline vahelduv tegevus andis mulle võimaluse palju ringi sõita ja nii üht kui teist näha, nii sellest suurest territooriumist, tema rahvast kui ka leegioni tegevusest.
Kui enne Teist maailmasõda oli Prantsuse Võõrleegion üldsuses tuntud igasuguste seiklejate ja isegi kurjategijate varjupaigana, siis muutus olukord täielikult viimase sõja ajal ja selle järel.
Pärast sõda, kui Prantsusmaal tuli uuesti hakata valitsema tema endise impeeriumi alasid, oli selleks tarvis suuremat ja värsket sõjaväge korrahoidmiseks territooriumidel Kaug-Idas ja Aafrikas. Sõja läbiteinud või sõjavangist lahti saanud prantslastel ei olnud enam isu kauem mundrit kanda ja nii kannatas sõjavägi meeste puudust. Olukord oli aga kriitiline kõigis endistes kolooniates, kus marksistid tegid propagandat kapitalistliku kolonialismi vastu ja õhutasid pärismaalasi üles, looma „iseseisvaid demokraatlikke vabariike“ Moskva mudeli järgi.
Tekkis probleem, kust võtta vabatahtlikke kutselise koloniaalväe täiendamiseks? Kui kohe sõja lõpul anti, kindral De Gaulle ja Stalini „sõpruse“ tähe all, Ida-Euroopast pärinevaid sõjavange välja Nõukogude Liidule „kodumaale tagasipöördumise“ nime all, siis leiti hiljem, et seda inimmaterjali võiks ära kasutada Võõrleegioni ridades. Prantslastele sai ruttu selgeks, et paljud venelaste poolt okupeeritud aladelt pärinevad sõjavangid ei tahtnud või ei julgenud enam „töörahva paradiisi“ tagasi minna. Tänu osavale propagandale ja pärast sõda tekkinud olukorrale, täienesid Võõrleegioni rügementide read kiiresti kogenud sõjameestega, keda kohe võis kasutada ilma suurema väljaõppeta.
Prantsuse Võõrleegion koosnes 1945. a. alates peamiselt endistest saksa sõjavangidest ja ida-aladelt pärinevaist saksa sõjaväes teeninuist (venelased, baltlased, ungarlased, rumeenlased jt.). Leegioni oli juhtunud ka mõningaid prantslasi (belglaste või šveitslaste nime all) kes olid vabatahtlikult teeninud idarindel kommunistide vastu, või keda süüdistati muudes pattudes ja koostöös saksa okupantidega. Tõelisi seiklejaid või kurjategijaid, peale mõne üksiku erandi vana ennesõjaaegse „päranduse“ näol nüüd leegionis enam ei olnud.
End vabatahtlikena kohustades viieks aastaks leegionis teenima, lootsid kõik idaaladelt pärinevad mehed, et liitlaste ja N. Liidu vahel tekib peatselt konflikt ja nii pole neil vaja kergemeelselt või häda sunnil tehtud lepingut täita. Kahjuks ei täitunud sellised unistused ja paljud pidid saadud esialgse asüüli eest tasuma enda elu või tervisega. 1944. aastast alates kuni 1954. aastani teenis Indo-Hiinas kokku 20.000 leegionäri ja kus Võõrleegion kaotas 11.600 meest (kelledest 7.200 haavatutena) ja vangidena 5.349 meest (kelledest 2.867 surid kommunistide vangilaagrites).
Indo-Hiinas
Nii jõudsime siis 25. aprillil 1946 Indo-Hiinasse. Peab ütlema, et juba kuu aega enne meie Prantsusmaalt ärasõitu hakati meid süstima igasuguste troopiliste haiguste vastu. See süstimine kestis veel laevalgi ja tegi palju mehi haigeks.
Toitlustamine laeval oli hea, iseäranis vangilaagritest tulnute poolt vaadates. Muidu oli toit prantslastele liiga põhjamaade pärane ja laualt puudus vein! Päris prantslastele mõistmatu asi. Õnneks neile olid Leegioni toitlustajad siiski mõned vaadid veini kaasa võtnud, mida siis tähtsamate sündmuste puhul välja jagati. Sõit laevaga toimus ilma eriliste juhtumisteta, väljaarvatud mõned deserteerimise katsed. Suessi kanalis ja Adeni sadamas seda teha ei saadud kuna kõik noored rekrutid aeti kardetavatel kohtadel kabiinidesse ja meeskonna ruumidesse. Ainult kaader ja muusikud jäid teklile. Singapuri reidil siiski proovisid öösel mõned mehed merre hüpates jõuda sadamani. Nad jõudsidki sinna, kuid toodi inglise politsei poolt laevale tagasi.
Jõudes Cap Saint-Jacques lahte Mekongi jõe suudmes, algasid ettevalmistused mahalaadimiseks, oodates mere tõusu mis võimaldab sõitu jõge mööda põhja poole kuni Saigoni sadamani. Mekongi jõgi on selles suhtes imelik, et jookseb mere tõusu ja langusega edasi-tagasi. Kuigi meil oli juba troopiline varustus ja mundrid olemas, toimus maabumine ja sellele järgnev paraad läbi sadama ja linna villases talvemundris. Marssimine troopilise päikse all seljakoti ja püssiga ning seal juures veel muusikat tehes tõi endaga kaasa tugeva higistamise!
Esimene öö tuli mööda saata „bivakis“, ühes kautšukipuude istanduses. Öö oli pinev ja lärmikas. Mets oli täis igasuguste lindude ja loomade häälitsusi ning tundmatut suminat. See tegi vahipostid närviliseks, kuna kardeti partisane kes kuulujuttude järgi pidid endid ümbruses varjama. Nii oli kaunis palju asjatut tulistamist kuid õnneks ei saanud keegi pihta.
Pärast esialgset majutamist Thu Duc'i linnakeses saadeti muusikud uuesti Saigoni sadamasse, kuid seekord valvekompaniina. Meie ülesandeks oli sadama ladude ja seal asuvate jaapani sõjavangide valvamine ning sadama piirkonna julgustamine. Jaapanlastest sõjavangidega, kes ootasid nende vabastamist, olid meie vahekorrad väga head. Nad pidasid sakslastest leegionäre ikka veel endisteks liitlasteks. Vangid käisid päeval üksipäini väljas sõja ajal lõhutud teid ja sildu parandamas ning aitasid meid ööseti sadamat valvata. Relvadeks olid neil puupüssid millede otsas olid siiski päris täägid! Sadamas olid laod täis sõjasaaki ja muud materjali mille kohta kellelgi polnud mingit ülevaadet ja mis mõnedele kavalamatele kaadrist tõi hea sissetuleku kohalike hiinlastega kaubitsemisel.
Selline logelemine kestis umbes kuu aega kuni meid välja vahetati ühe regulaarse üksuse poolt. Meie uueks asukohaks sai Vinh Long'i linn kus asus meie rügemendi staap ja mille juurde kuulusid muusikud, peakorteri kompanii osana. Muusikat tegime seal kaunis harva, sest meid hakati kohe ära kasutama rünnaküksusena külade puhastamiseks partisanidest, transportide julgestamiseks eskordina ja üksikute toetuspunktide mehistamiseks külades ja strateegiliste kohtade juures nagu sillad, kanalid jne. Suurem osa muusikuist olid niimoodi mööda Cochinchina't (Lõuna-Vietnami tolleaegne osariik) laiali toetuspunktides. Sellised toetuspunktid olid kas siis kiiresti ehitatud punkrid või kindlustatud kivimajad (tihti pagoodid). Need „kindlused“ olid mehistatud kolme või nelja leegionäri ja paarikümne kohaliku vabatahtlikuga, kes elasid koos naiste ja lastega neis toetuspunktides, mida prantslased nimetasid postideks. Selliste väikeste postide ülemaks oli tavaliselt seersant või kapral.
1946./47. aastatel, minu Cochinchina's viibimise algul, oli seal punaste partisanide (vietminhide) tegevus kaunis aktiivne kuigi neil ei olnud veel lõunas regulaarseid väeüksusi. Nad ründasid üksikuid transporte, toetuspunkte või saboteerisid teid ja muid strateegilisi punkte. Linnades visati granaate kohvikutesse või turgudele. Prantsuse üksusi rünnati ainult siis, kui need olid ilmses vähemuses. Võõrleegioni, keda kardeti tema radikaalsete vastulöökide pärast, veel harvemini. Punased terroristid hoidsid kohalikku rahvast terroriga hirmul ja nad pidid rebellidele maksma „vabatahtlikku“ toetust. Terroristid kasutasid ööseti sabotaaži tegemiseks ka kohalikku tööjõudu, naisi ja lapsi, kes olid näiteks võimelised pimeduse varjul ära vedama, pea peal või tüüpiliste õlalkantavate korvidega, kilomeetreid asfalteeritud teid. Kättemaksu kartusel ei julgenud keegi pärismaalastest prantslastele terroristide kohta infot anda. Meile ainukesiks ustavaiks „kaastöölisiks“ olid siiski ehk Vietnamis elavad khmeerid, kes indohiinlasi ei sallinud.
Selline guerillatsemine tõi endaga kaasa kõige rohkem ohvreid just tsiviilelanike hulgast. Tihti leidis politsei või sõjavägi maha raiutud peadega laipu keda vietminhid olid kättemaksuks surmanud. Juhul kui neil õnnestus mõnda prantsuse sõjaväes teenivat kaasmaalast kätte saada, siis raiuti tal mõlemad käed ära ja lasti teda niimoodi vaeveldes surra.
Sabotaažide järel või nende ärahoidmiseks korraldas prantsuse sõjavägi haaranguid ehk nn. külade puhastamist. Sellised operatsioonid andsid ainult harva loodetud tulemusi, sest laiade riisiväljade läbimine andis partisanidele küllalt aega kadumiseks või nende moonutamiseks harilikeks talu- või kalameesteks. Nii leidsime küladest tavaliselt ainult „ilmsüütuid“ naisi, lapsi ja vanakesi, kes partisanidest polnud kunagi midagi kuulnud! Sõduritele olid niisugused operatsioonid väga väsitavad, sest riisiväljade või lõunamaise dsungli läbimine ei olnud füüsiliselt kuigi kerge ettevõtmine. Kuni puusadeni vees ja poris sumamine või võsanoaga metsas ja põõsastes vehklemine oli kaunis väsitav tegevus. Riisiväljade vahelised kitsad tammid olid tihti mineeritud või teravate bambusvarrastega lõksustatud nii, et nende kasutamisest oli parem loobuda. Vaenlase poolt tehtud takistustele liitusid veel džungli ja riisiväljade loomulikud elanikud - sääsed ja verekaanid, kes eurooplastele elu kibedaks tegid. Juhul kui punastel oli arvuline üleolek, siis võtsid nad vahel ka lahingu vastu, mis meile alati kaotusi kaasa tõi. Riisiväljadel oli raske endale varju leida ja esimesed vaenlase valangud olid alati kõige ohvriterikkamad. Mul oli juhus kaasa teha haarang, kus meie rühma ründas punaste umbes pataljoni suurune üksus. Kaotasime 7 meest langenuina, mitu haavatut ja ühe veoauto. Vietminhid ründasid meid päris punaarmee stiilis, hurraahüüetega ja võsanugasid välgutades. Saime haardest lahti tänu raadio kaudu appi kutsutud soomusautodele. See lahing toimus ühe küla ees, kus eelmisel öösel punased olid maantee silla ära lõhkunud. Loomulikult ei leidnud me külast ühtki elavat hinge peale mõne sea ja pühvli. Kombe kohaselt tehti see küla maatasa. Bambusest ja palmilehtedest katustega onnid põlesid kiiresti, kuid olid ka kiiresti jälle üles ehitatud.
Nii jätkus meie tegevus Cochinchinas igapäevaste eskortidega, valvepostidega ja sõjavangide (tookord õieti veel terroristide, sest nad ei kandnud regulaarvägede mundrit) valvamisega toorkautšuki laadimisel praamidele või veoautodele. Vahel tegime muusikat kui mõni kindral või üksus meie piirkonda saabus või sealt lahkus. Selline tegevus oli üldiselt monotoonne ja vähehuvitav. Õnneks käisime vahelduseks mõnikord mõnda küla „puhastamas“. Olime veel tihti ringsõitudel rügemendi ülemaga (kolonel) kui ta käis üle maa laiali olevaid üksusi inspekteerimas.
Kuna muusikarühm kuulus rügemendi peakorteri kompaniisse ja meid oli ikkagi fanfaari ja orkestriga kokku 120 meest, kes peagu alati olid n.ö. käepärast, siis kasutati meid tavaliselt julgeoleku üksusena lisaks samanimelisele sektsioonile. Selline seisus tõi endaga loomulikult kaasa palju vahtkondi koloneli peakorteri, tema isikliku korteri ja teiste „tuusade“ julgeolekuks. Eriti väsitavad ja pingerikkad olid öised vahtkonnad kus tuli seista pimedas, võõras ja saladuslikus ümbruses, kust kostis võõraid lindude ja loomade häälitsusi. Vahel kukkus puudelt puuvilja või kookospähkleid, igal hetkel võis džunglist väljuda vaenulikke elemente, kuule või käsigranaate. Tahtmatult vajus vahel siiski silm kinni, et järsku end üles ehmatada mingisuguse ebahariliku müra peale. Tihti oli kaugelt kuulda saladuslikke trummilööke ilma, et oleks saanud kindlaks teha kas need tulid mõnest pagoodast või oli hoopis tegemist terroristide signaalidega. Peale selle tegid suured ja vihased sääsed elu kibedaks kuni viimaks ometi vahetus lubas pooluimaselt pugeda voodisse sääsevõrgu taha, kuni järgmise vahipostini. Egas päevalgi olukord parem ei olnud. Kuuma päikese all tuli korralikus mundris seista tund või paar, mis muutis riided läbimarjaks ja mida tuli peale vahitundi kohe vahetada.
Transportide julgestamine oli iseendast kaunis monotoonne tegevus. Sõitsime tavaliselt veoautodega kitsastel koloniaalteedel 60-70 km tunnikiirusega riisiväljade ja metsade vahel ühest toetuspunktist, külast või linnast teise. Eskordi suurus olenes transpordi tähtsusest ja ümbruses valitsevast olukorrast. Teed olid tihti lõhutud või kinni pandud langetatud telefonipostide ja kookospalmidega. Neid takistusi kõrvaldades tuli silm lahti pidada oletatava rünnaku või ümbrusse poetatud miinide pärast. Meie relvastus koosnes enamasti ühest kergekuulipildujast (inglise BREN), mõnest püstolkuulipildujast (STEN) ja vanadest kanada püssidest (SMLE), mis õnneks kõik olid hästi kasutatavad džungli oludes. Võõrleegioni eriliseks kaitsetehnikaks oli traditsioonilise valge kattega „kepi“ kandmine. See peakate oli kaugelt nähtav ja terroristid tavaliselt leegioni üksusi ei julgenud otseselt rünnata. Nad teadsid, et siin oli tegemist kutseliste ja kogenud sõduritega keda polnud kerge üllatada ilma suurte kaotusteta. Nii eelistasid nad rünnata kolonne ja üksusi millised koosnesid värvilistest koloniaalvägedest (araablased, senegaallased jt.) või siis veel prantslaste regulaarseid üksusi (koloniaaljalavägi, mereväe dessantüksused) kes kõik kandsid truult kas siis koloniaal- või raudkiivrit, olles niimoodi kaugelt äratuntavad.
Meile sai kiiresti selgeks, et tookordse Indo-Hiina „vabadusvõitlejad“ olid kommunistlikult häälestatud ning N. Liidu ja punase Hiina poolt toetatud ja relvastatud. Prantsusmaa kommunistlik partei tegi tugevat propagandat selle sõja vastu ja kommunistidest töölised saboteerisid meile saadetud laskemoona ja materjali. Kuulduse järgi ei olnud ka ameeriklased päris ilmsüütud prantslaste tegevuse saboteerimisel. Ainult inglased püüsid meid võimaluste kohaselt aidata. Vaatamata punasele propagandale ei olnud kohalikud pärismaalased kuigi vaimustatud endid „vabastama“ ja nad said „okupantidega“ päris hästi läbi. Tavaline kohalik inimene kartis palju rohkem kohalikke punaseid terroriste kui prantslasi.
Nüüd tagantjärgi tuleb mul veel meelde üks huvitav episood 1946. aastast. Venelastest leegionäridel olid kaunis head suhted kohalike pärismaalastest elanikega. Seda vist sellepärast, et venelasi (enamasti endisi Vlassovi mehi) peeti kohaliku rahva poolt ikkagi kommunistideks (!) ja seega mõttekaaslasteks. Kuna mul oli paar venelasest sõpra siis kutsuti mindki nendega ühes külla hiinlaste ja vietnaamide juurde. Nii saimegi juhuslikult neilt eraisikutelt teada, et üks vene komisjon otsib taga endisi nõukogude kodanikke, nende kodumaale kutsumiseks. Ja juhtuski nii.
21. novembril esitati mind rügemendi staabis ühele NKVD polkovnikule. Kuna juba ette teadsin, et mingit väljaandmist enam karta ei ole, siis ajasin selle politrukiga juttu vene keeles. Venelane tegi mulle kohe ettepaneku kodumaale vabatahtlikult tagasitulekuks, kus mul avaneks võimalus õpingute lõpetamiseks, korraliku töö ja palga saamiseks. Minu küsimuse peale, et milline karistus mind seal ootab Punaarmee vastase võitluse eest Eesti Diviisis vastas ta mulle, et see asi on nüüd unustatud ja kuna olin mobiliseeritud, siis pole mul vaja midagi karta. Vastasin venelasele, et ma teda ei usu ja et mul pole mingit isu praegu Nõukogude Eestisse või mujale minna. Polkovnik palus mind veelkord põhjalikult järele mõelda üteldes, et küllap saame veel kokku.
Sama päeva pealelõunal olin määratud sama polkovniku saatemeeskonda, kes oli soovinud veel teisi leegioni üksusi külastada. Imelikul kombel ja kindlasti tahtlikult koosnes meie eskort peamiselt venelastest ja teistest idaaladelt pärinevatest meestest! Meie kõik ootasime ja lootsime, et ehk järsku punased terroristid ründaksid meie konvoid. Siis oleks kindlasti mõni meie kuul polkovniku suunas kaduma läinud. Kahjuks niisugust juhtumit ei tulnud ja ta võis oma juudase missiooni segamatult jätkata. Lõpptulemuseks oli, et mõned lätlased siiski läksid õnge ja neid viidi kohe Saigoni (praegu Hochi-Minh ville) kus neid üks vene kaubalaev ootas. Saime hiljem teada, et need naiivsed lätlased olid kohe laeva põhja pokri pandud, kust nad hiljem asjatult appi hüüdsid. Nende edaspidine saatus jäi teadmata kuid oli ettenähtav. Prantsuse võimud ei saanud nende heaks enam midagi teha. Sellelt „ringreisilt“ tagasi jõudes kutsuti mind uuesti auto juurde, kus polkovnik enne lõplikku ärasõitu mind ootas, paludes autosse istet võtta. Seekord saatsin politruki viisakalt, kuid lõplikult „seenele“.
Samal teemal võiks veel lisada paar rida punaste terroristide avalikust ja salajasest propagandast, kes kutsusid idaaladelt pärinevaid leegionäre, iseäranis sakslasi, nende poole üle jooksma. Sakslastele lubati kohest kojusaamist ja head kohtlemist. Deserteerimist tuli vahetevahel ette, iseäranis siis kui sellist ahvatlust tegid naised. Tegelikult oli siin tegemist suure pettusega, sest ülejooksjaid kohe koju küll ei lastud. Nad pidid kas siis meelitustega või sunniviisil endid kohustama võitluseks prantsuse okupantide (ja seega ka endiste lahingukaaslaste) vastu, kuni Indo-Hiina lõpliku „vabastamiseni“ kommunistlikus stiilis. Mõned sellistest langesid hiljem meie kätte, relvad käes. Nende saatus lahingolukorras lõppes kuuliga, tihti ilma sõjakohtuta.
Läbikäimine „õrnema“ sooga toimus sõjavae juhatuse poolt soovitatud teatavas vormis. Kohalike kommete järgi ei leidnud pärismaalased selles midagi moraali vastast, kui vaesemad tüdrukud endile teenisid kaasavara, olles lepinguga ajutises abielus kutseliste sõjaväelastega. Selline olukord oli sõjaväele kasulik seepärast, et hoidis ära suguhaiguste levimist ja lubas vahel saada ka andmeid punaste partisanide kohta. Sellist olukorda kasutasid ära peamiselt peastaapides või muudes enam-vähem stabiilsetes üksustes teenivad mehed. Kasarmu vahetuse korral võis nn. abielulepingut isegi mõnele asetäitjale edasi anda. Juhtus ka, et sellistest „abieludest“ kujunes tõelisi perekondi laste ja seadusliku lepinguga.
Mulle kui vanale Indo-Hiinas viibijale paistab imelikuna ja arusaamatuna see mis juhtus hilisemas Vietnamis ameerika GI-dega, kelledest paljud hakkasid tarvitama uimasteid. Prantsuse okupatsiooni ajal oli Indo-Hiinas oopium n.ö. vabamüügil. Oopiumi suitsetamise salongi võis minna kes tahtis. Ma käisin seal vaatamas neid pärismaalastest elavaid laipu kes vaipadel lamades oopiumi suitsetasid. Imelikul kombel ei langenud prantsuse sõdurid oopiumi ega ka teiste uimastusainete mõju alla. See nuhtlus oli tookordses prantsuse sõjaväes tundmatu. Prantslastest veteranid said IndoHiinast „mälestuseks“ ainult malaariat või kroonilist düsenteeriat!
Sellise „mälestuse“ sain minagi, mis mulle maksis mitmekordset haiglas viibimist malaariaga. Vaatamata energilisele ravile sain sellest haigusest lahti alles 1957. aastal, st. kümme aastat hiljem.
1947.a. septembris saadeti meie rügement Põhja-Indo-Hiinasse, Tonkini provintsi. Meie peakorteriks sai Cao-Bangi linn, mis vallutati langevarjurite poolt. Cao-Bang asub mitte kaugel Hiina piirist. Maastik on Tonkin'is mägine ja kliima peaaegu euroopalik oma talvise külma ja lumega. Meie vastasteks olid punased regulaarüksused, kes olid hästi relvastatud (hiinlaste poolt) ja tegutsesid juba kompaniide või pataljonide suuruses. Meie ei leidnud Cao-Bangis ühtegi tsiviilisikut, kogu linn oli tühi. Meie asusime gruppide või rühmade viisi villadesse ja majadesse, mis kõik olid enam-vähem möbleeritud. Staap ja tagavaralaod asusid endisesse kindlusesse kõrgendikul, kust oli vaade tervele ümbrusele ja linnale. Ümbruskonnas valitsesid maastikku ja mägesid punaste üksused ja varustust saime tuua ainult tugevate soomustatud konvoide abil või lennukitega. Elu Tonkinis oli radikaalselt erinev senistest Lõuna-Vietnami seiklustest. Siin meie teenistus kandis tõelise positsioonisõja ilmet.
Cao-Bangis kujunes kiiresti suuremaks probleemiks sealasuvate sõjaväeüksuste varustamine toidu, laskemoona ja muu tarvilikuga linnas, kus ei elanud enam ainustki eraisikut. Transpordiks saime kasutada ainsat maanteed nimega Koloniaaltee nr 4, mis lookles mägede ja metsade vahelt Lang Son´i, sealt üle Dong Khe ja That Khe nimeliste asulate Cao-Bangini välja ning veelgi edasi kuni Hiina piirini. Selliste transportide võimaldamiseks saadeti tee turvalisuse tagamiseks suuremaid Leegioni üksusi eelnimetatud linnakestesse kindlustatud toetuspunktide rajamiseks. Ülesanne polnud kerge ega ohvrite vaene, sest enamasti kõik teeäärsed kõrgendikud olid hõivatud vietkongide poolt - nii nimetati kommunistide regulaarüksusi. Iganädalase varustusvoori kaitseks, mis koosnes mitmekümnest veoautost ja mõnest soomusmasinast voori ees ja taga, tuli veel saata teeäärseile kõrgendikele ja teele jalaväe tugevaid patrulle ja vooriga kaasasõitvaid eskorte. Niisugust operatsiooni nimetati „tee avamiseks“. Sellest hoolimata juhtus sageli punaste rünnakuid ja lõkse, millede ohvreiks langesid autode kolonnid koos julgestusüksustega. Neile rünnakuile kaasnesid suured materjali- ja inimkaotused. Vaenlasel oli sellises mägises piirkonnas kerge valida sobivaid varitsemiskohti konvoide ründamiseks. Autode kolonn blokeeriti tihti eest ja tagant, kas siis teele peidetud miinidega või lihtsalt mäest alla veeretatud kivimürakatega. Säärane ootamatu peatus tegi küll saatemeeskonna erksaks, kuid tavaliselt liiga hilja. Rünnak tuli vastu võtta metsas peidus või kaljude taga varitsevalt vaenlaselt. Ja tavaliselt oli ümbrus valitud nii, et teelviibijail polnud kusagilt varju leida.
Kuna muusikaüksus kuulus peastaabi juurde, oli meiegi iganädalaseks ülesandeks valmisolek oodatud konvoidele appiminekuks. Nii tuli reedeti patrullida ja vahel ka lahingut lüüa ning laupäeviti siis tihti matta langenud kaaslasi. Öösel lisandus sellele veel valveteenistus linna ümber. Muusikat tegime vaid matuste või mõne tähtsama sündmuse puhul.
Toit oli meil viletsavõitu, enamasti riis konservide juurde. Õnneks kuulus meie üksusesse üks sakslasest lihunik ja nii käisime võimaluse korral aedades metsistunud sigu küttimas, et suupoolist parandada.
Meie varustustranspordid muutusid lõpuks nii ohtlikeks, et meid hakati varustama õhu teel. Kuna Cao-Bangi lennuväli osutus liiga väikeseks suurematele lennukitele, võeti nüüd appi sõjasaagiks saadud vanad Junkersid. Nii oli neil nüüd jälle palju tööd meid jahukottide ja laskemoonakastidega „pommitades“. Säärastes oludes möödusidki minu viimased kuud Põhja-Vietnamis võrdlemisi üksluiselt, kui välja arvata mõne toetuspunkti abistamine piiramisrõngast vabanemiseks või haavatute ja langenute otsimine mägedes. Sellise tegevusega tuli aga kanda palju inimohvreid langenute ja haavatute näol, sest mäe otsas või metsas varitseval vaenlasel oli alati valitud parem positsioon võitluseks. Selle tulemusena oli minu Indo-Hiinas viibimise ajal 120 muusikust langenud 26 meest, haavatute arvu ma enam ei mäleta. Üksusele, kes normaalselt ei kanna lahinguülesandeid, oli see kaunis suur kaotus. Kaotus tundus eriti valusana seetõttu, et tihti oli tegemist väljaõppinud kutseliste muusikutega. Mitmelgi ida-aladelt tulnud mehel oli konservatoorium seljataga. See tegi mulle kui väikesele asjaarmastajale palju meelehärmi.
1949. a. oktoobrikuus tuli viimaks minulegi väljavahetuse korraldus. Meie transport oli viimane, kes imekombel tervena läbistas kogu Põhja-Tonkini piirkonna kuni Lang Sonini välja, kust meid pärast paarinädalast ootamist laevale laaditi ja Saigoni sõidutati.
Tagasi Saigonis, uuesti jälle troopilises kliimas, tuli mulle uus malaariahoog peale. Nii ei saanudki ma enne Põhja-Aafrikasse naasmist enam Saigoni „võlusid“ nautida, vaid viibisin kogu ooteaja haiglas. Tagasisõit toimus ühel sõdurite transpordilaevaks ümberehitatud „Liberty“ tüüpi laeval (sõja ajal ameeriklasel kasutusel olnud üle Atlandi transpordi jaoks ehitatud laevad) ning kestis 31 päeva. Rügemendi 3500-st mehest pöördus tagasi 700 leegionäri. Umbkaudu paarsada olid ehk enda teenistust Indo-Hiinas pikendanud vabatahtlikult, ülejäänuid tuleb lugeda langenute, haavatute või haiguste tõttu juba varem evakueeritute hulka.
Põhja-Aafrikas saadeti meid kõiki kurikuulsasse Leegioni peakorterisse Sidi-Bel-Abbes'si puhkusele ning seejärel uut teenistuskohta saama. Siin avanes meile kui Indo-Hiina ja muude sõjatandrite veteranidele uus ja muutunud pilt vanast Leegioni garnisonist, seal valitsevast väljaõppekaadrist ning noortest „vabatahtlikest“, kes ei tulnud enam sõjavangilaagritest. Nende hulgas oli näha hispaanlasi, portugallasi, itaallasi ja teisi, kes kõik noored ja tihti väikeste pattudega nende kodumail. Juhtus ka üllatusi. Kord kasarmu õuel ringi lonkides märkasin järsku hollandlast, kes oli minuga koos IndoHiinas muusikakompaniis teeninud, kuid sealt ühel päeval lihtsalt ära kadunud. Mees oli teinud end „huvitavaks“ sellega, et enne „ära kadumist“ oli kaevanud sügeluste üle. Paar kuud hiljem olime saanud temalt postkaardi postitatuna Singapurist, milles ta teatas, et tal enam sügelemist ei ole. Oli astunud inglaste teenistusse ja palus tervitada oma endisi ülemusi!
Kui ma nüüd teda kasarmuõuel noore nekruti mundris nägin luuaga pühkimas ja teda nimepidi hüüdsin, pani ta sõrme hoiatavalt suu ette ja ütles, et tal olevat nüüd hoopis uus nimi. Sain hiljem ta käest kuulda, et ka inglaste teenistuses olevat tal nahk jälle sügelema hakanud ning nii tuligi uuesti Leegionisse tagasi, kuid uue nime ja rahvusega. Enne uude üksusesse saatmist töötasin umbes kuu aega Leegioni staabiosakonnas, kus peeti leegionäride kohta isiklikke toimikuid. See oli tegevus, mis võimaldas heita pilku äärmiselt huvitavatesse kaustadesse, andes ülevaate leegionäride karjääridest, tegevusest sõjaaegseil keerulistel päevadel ja nende saatuse teekonnast. Mehed vahetasid rügemente ja valitsusi isiklike veendumuste või olude sunnil, olid mõistetud surma siin ja amnesteeritud seal, kuid jäid lõppude-lõpuks ikkagi leegionärideks - kõik endised patud andestatud. Samalaadne lugu juhtus ka teenistusastmetega. Leegionis öeldi igale allohvitserile või kapralile, et tema pagunid on talle vaid laenatud ja märgid on varrukaile kinnitatud haaknõeltega. Nii võis vanemate meeste toimikuist näha, et nii mõnigi oli olnud juba mitu korda kapral või allohvitser, kuid tihti oma pagunid kaotanud kas siis mõne tembu või lihtsalt suure joomingu pärast.
Mulle tuntud eestlastest Leegionis pean mainima üht Järvamaalt pärit sõpra ja lahingukaaslast Arnold Tölpi, kes sai surmavalt haavata Cao-Langi piirkonnas ja kadus haavatuna ühte kanalisse. Tölbiga trampisime ja seiklesime Tallinnast Saaremaani välja Eestist taandudes. Teine eestlane, Evald Kink langes Tonkinis Hung Yeni tugipunktis kuulipildurina punaste rünnaku ajal.
Sain lõppeks uue teenistuskoha Marokosse, jällegi ühe rügemendi muusikagruppi, kus leidsin ees mitmeid kaaslasi Indo-Hiina päevilt. Pärast pikemat puhkust Maroko pealinna Rabati lähedal asuvas suvituskohas algas uus teenistus, mis seekord möödus ainult muusika tähe all ja kestis kaks aastat. See teenistus toimus vanas kuulsas Maroko linnas Fezis. Lahingud olid nüüd lõplikult selja taga ja nii panengi Leegionielamuste kirjeldamisele punkti.

Aks.

Pärast 7-aastast vaheaega sai minust prantsuse sandarm, amet mis mind viis viieks aastaks tagasi Alžeeriasse, uutesse võitlustesse kommunistlike rebellide vastu. Prantsuse sandarmid on kutselised sõjaväelased, kes tegutsevad nii sõjaväe- kui tsiviilpolitseinikena. Sandarmite peamiseks ülesandeks Alžeerias oli kommunistlike rebellide vastu võitlemine. Prantsuse koloniaalvalitsuse vastane ülestõus kestis 1954. aastast 1962. aastani ja lõppes poliitilistel põhjustel prantslaste lahkumisega Alžeeriast. Segadusi oli mitut liiki, kuna osa sõjaväest hakkas Prantsuse valitsusele vastu, mitte nõustudes Alžeeria loovutamisega marksistlikele rebellidele. Mõned Võõrleegioni üksused järgnesid nendele ohvitseridele ja liitusid „Salajase Armee Organisatsiooniga“. Meie kui korrahoidjate ülesanne oli nüüd võidelda kahte sorti rebellide vastu.
Arensburger
Moderaator
Postitusi: 617
Liitunud: 25 Veebr, 2004 19:41
Kontakt:

Postitus Postitas Arensburger »

Koguteose "Eesti Saatuseaastad 1945-1960" I osast lk.195-200 leiate Ants Järv-e kirjutatud loo sellest, kuidas prantslaste sõjavangi sattunud 9 Eesti Leegionäri astusid 08.08.1945 "vabatahtlikena" Prantsuse Võõrleegioni.
Arensburger
Moderaator
Postitusi: 617
Liitunud: 25 Veebr, 2004 19:41
Kontakt:

Postitus Postitas Arensburger »

ENDEL LILLEMAA VÕÕRLEEGIONÄRINA INDO-HIINAS

Järgnev ülevaade on koostatud E. Lillemaalt saadud väheste kirjade põhjal ühe tema sõbra poolt.

Pilt

Metsavend ja Omakaitselane
Endel Lillemaa on Virumaa mehi. Kui Nõukogude Liit anastas 1940. aastal meie kodumaa, töötas Endel sel ajal Kohtla-Järve kaevanduses. Saanud sõprade kaudu õigeaegselt teada oma peatsest arreteerimisest, kadus ta kähku Kohtla-Järvelt ja ühines hiljem „Rohelise Malevaga“. Ta tegutses metsavennana Virumaa metsades, kust nad tulid 1941. a. suvel teedel liikuvaid punavägede autosid kimbutama ning tegid ka kohalike punaste elu kibedaks. Muuseas vallutas nende salk Roela aleviku ja hoidsid seda endi valduses kuni Saksa üksuste saabumiseni.
Olnud lühemat aega Eesti Omakaitse teenistuses, ühines Endel Lillemaa ühe saksa üksusega, võideldes selle ridades kuni Leningradini välja. Aastal 1942 sai ta Leningradi piiramisel haavata ja saadeti sõjaväelaatsaretti Gatšinas, kust teda saadeti hiljem edasi Tallinna haiglaravile viieks järgnevaks kuuks.
Pärast haiglast vabanemist ja haiguspuhkust, määrati E. Lillemaa ühe saksa asutuse juurde autojuhiks, mille asukoht oli Tallinnas. Seal ta teenis kuni 9. märtsini 1944, mil N. Liidu õhujõud sooritasid pommirünnaku kaitsetu Eesti pealinna vastu. Endel Lillemaa jäi oma autoga pommirünnaku alla Lutheri vabriku kohal.

Sõjavangis
Nagu paljudel teistel eestlastest sõduritel, lõppes II Maailmasõda tema jaoks Saksamaal. Saksamaa elust Lillemaa palju ei ole kirjutanud, kui vaid seda, et sõja lõppedes langes ta ameeriklaste katte vangi, kes aga andsid ta koos teiste sõjavangidega prantsuse sõjaväevõimudele. Nii oli ta olnud ameeriklaste käes sõjavang vaid kolm kuud ja prantslaste sõjavangilaagris neli kuud, kus elu oli olnud väga raske. Haigused ja nälg olid kaaslasteks, isegi joogivett anti jaopärast. Ka kummitas venelastele väljaandmise oht.

Venelaste eest Võõrleegioni
Nähes olukorras muu väljapääsu puudumist, otsustas ta astuda Prantsuse Võõrleegioni. Oma kirjades ei maini Lillemaa, kus ja kunas ta seda tegi, kuid lühikeste vihjete najal võib oletada, et see juhtus 1945. a. lõpul.
Algul saadeti neid Alžeeriasse väljaõppele, millise perioodi kohta ta rohkemat ei kirjuta kui vaid seda, et teekond Leningradi rindelt Põhja-Aafrikasse oli täis raskusi, milliseid ei oska ta veenvalt kirjeldadagi. Peatselt algas aga teekond Indo-Hiinasse, vahepeatustega Egiptuses ja Indias. Koht, kus nad Indias peatusid, olnud nii hirmus oma mustuse ja haisu poolest, et hirmutas ära ja tahtis haigeks teha. Ta polevat oma elus säärast mustust ja räpasust kunagi varem näinud.
Indiast jätkus teekond kohani, mille nime ta ei maini, kuid olnud mitte väga kaugel Hiina piirist. Teisi eestlasi ta oma rügemendis ei teadnud olevat. Lähimaist eestlasist, kes teenisid kuni 500 km eemal, olnud ühe nimi Tarum. Üldse olnud Lillemaa kohanud 1947. aastal Indo-Hiinas teenistuses viit eestlast. Lillemaa mainib veel, et Tarum oli saanud hakkama mingisuguse „trikiga“, mille eest saadeti teda aastaks karistuskompaniisse. Karistuskompaniis olemine oli aga nii hull, et seda peetud selleks kõige viimaseks kohaks, kuhu taheti sattuda. (Autori märkus: Kuulu järgi tegi Tarum selle „kooli“ läbi, tuli elusalt välja ka Indo-Hiinast ja olevat elunenud kuskil Põhja-Ontarios Canadas. Need andmed ei ole aga Lillemaalt.)
Grupp, kuhu Endel Lillemaa kuulus, oli 9-meheline: 4 sakslast, 2 prantslast, 1 ungarlane, 1 itaallane ja 1 eestlane. Komandokeeleks oli muidugi prantsuse keel. Ameti poolest oli Lillemaa jällegi autojuht nii soomus- kui igasuguste muude veokite peal, olenedes vajadusist. Nii käis ta laskemoona vedamas, kui ka soomusautoga autode kolonne kaitsmas.
15. oktoobril 1947 dateeritud kirjas jutustab Endel Lillemaa järgmist: „Mõned päevad tagasi tegime läbi raske lahingu. Vaenlane ründas ootamatult autokolonni. Kuna olime lagedal teel heaks märklauaks, langesid kohe paljud surnult või haavatuna rivist välja. Minul oli seekord sõduriõnne. Pidasime väheste meestega vaprasti vastu, kuni abi saabus. Selle eest anti mulle hiljem väeosaülema poolt vaprusmedal. Selle vääristuse tõttu on minu elu edaspidi ka kergem olnud, sest saan mitmeid soodustusi ja eelistusi. Olen nüüd auastmelt - Eesti mõistete kohaselt - kapral. Prantsuse Võõrleegion on kuulus oma vahvuse poolest kogu Prantsuse Armee hulgas ning mina püüan mitte eesti sõjamehe nimele häbi teha.

Märkmeid leegionäri päevikust
Jõulupühade ajal, a. 1947, kirjutab Lillemaa, et ta jõudis just tagasi üle kuuajaliselt sõidult, mis oli teda viinud oma tugipunktist umbes 1000 km eemale. Ta oli teinud selle tuuri 12-tonnise soomusmasinaga, olles sellega autokolonnide kaitseks, millised olid keskmiselt 30 masinat suured ja soomusmasina järel oli veel kahur.
„Linnadest välja ei tohi ükski masin ilma kaitseta minna ja kui keegi seda siiski teeb, on tema tagasitulek rohkem kui kahtlane. On olnud palju juhtumeid, kus leegionärid on tapetud - pea või jalad ja käed ära raiutud - nagu kommunistidest timukatel ikka on olnud kombeks teha.“
Kirjas seisab veel, et jõulud möödusid vaikselt. Süüa ja juua oli aga küll ning samuti maiustusi. Ka ei puudunud jõulukuusk säravate küünaldega, mille all jagati leegionäridele kingitusi. Kinkepakk oli olnud rikkalik ja väärtuslik, millesse kuulus ka pudel parimat prantsuse likööri (kahjuks mitte konjakit!).
Leegionäri igapäevane toidunorm on oma koguselt küllaldane, kuid maitse poolest see Lillemaale „ei istunud“. Leegionäri palk oli 1947 a. 8000 Prantsuse frangi ümber kuus. Ärid olnud kaupu täis ja kõik produktid vabalt saadaval. Võisid kõike osta, mida aga soovisid ja seda ajal, mil Saksamaal ja mitmel pool mujal Euroopas olid kaubad veel kaardisüsteemil.
„Eesti keelt pole ma kahe aasta jooksul suurt kuulnud ega ka rääkinud“ kirjutab Lillemaa, „välja arvatud ühel juhuslikul kohtumisel Tarumiga, mil rääkisime mõnikümmend minutit emakeeles. Nüüd on kirjavahetus Tarumiga katkenud, sest karistuskompaniis olles on ka see „luksus“ keelatud!“
Lillemaa on optimistlik ja loodab eeloleva aasta lõpupoole Indo-Hiinast tagasi Alžeeriasse pääseda ja võibolla kunagi isegi kodumaad külastada.
Järgmisel kevadel, 1948. a. märtsis saabunud kirjas kirjeldab ta üht partisanide rünnakut autokolonnile järgnevalt:

Partisanide rünnak
„Kolonnis oli seekord 60 masinat, millele lisandusid veel kaitsemeeskond ja soomusautod. Partisanid ründasid metsast, kahelt poolt teed, visates algul sadu bensiiniga täidetud pudeleid ja kohe seejärel käsigranaadid takka otsa, mis süütasid bensiini ja seega kogu autokolonni. Varsti põlesid kõik masinad! Kes oma autost välja hüppas, see kuuli sai! Kõik surnud ja haavatud põlesid masinatesse. Vangi langes koos väheste sõduritega ka prantsuse kolonel, keda partisanid olid hirmsasti piinanud ja siis lõpuks tapnud. Nad olid torganud koloneli tääkidega läbi ja lõiganud lõpuks tal pea otsast ning tallanud selle jalgadega puruks. Sõber, kas see ei ole samasugune teguviis, nagu punased hävituspataljonlased toimetasid meie rahva kallal? See rünnak oli üks jäledamaid senini nähtuist. Mina pääsesin sellest veresaunast vaid õnnekombel, kuna umbes 10 km enne seda rünnakukohta lõhkes minu masinal kaks kummi, mis tegi edasisõidu võimatuks. Jäin teeäärsesse tugipunkti kumme parandama - teisel juhul poleks minust täna Sulle kirjutajat olnud.“
„Hiljem seda rünnakukohta nähes avanes silme ees kohutav vaatepilt: umbes 2 km pikkusel teeosal lebasid põlenud autorusud, laibad ja haavatud segamini ... Olen püüdnud autojuhiametist lahti saada, kuid kuna ma selle kahe ja poole aasta jooksul, mis olen teeninud autojuhina, pole mingit prahmakat ega masinatele viga teinud, on mul raskusi sellest ametist pääsemisega. Siinseid kitsaid ja kurvilisi mägiteid on raske sõita. Kui teelt maha libised, jääb masinast ja endast ainult puru järele! Nii ei jää mul siis muud üle, kui rooliratast kindlalt peos hoida!“

Haavatuna haiglas
Pärast jõulupühi 1948. aasta algul kirjutas Lillemaa ning mainis oma kirjas, et on lamanud septembrikuust saadik haiglas. Vahepeal on teised eestlased juba Aafrikasse tagasi saadetud, kuid kuulduste kohaselt olevat kaks uut eesti päritoluga leegionäri teel Indo-Hiinasse. Oma haiglasse sattumise kohta selgitab ta järgnevalt: „Juhtus, et käisime septembrikuus üle hulga aja jälle öises luurepatrullis. Olime kaheksa-mehelise grupiga. Osa mehi oli võtnud viina ning seepärast liikumisel ka juttu rohkem kui lubatud. Vaenlane muidugi kuulis meie tulekut ja ootas peidus. Varsti lendasidki granaadid. Kohe said paar-kolm leegionäri raskesti haavata, kelledest üks peagi suri. Mina sain killud reielihasesse ja põlveliikmesse. Sellest hoolimata võtsime lahingu vastu ning tegime oma parima kuni abi kohale jõudis, keda olime raadio teel kutsunud. Nii olen siinses haiglas (igavene hullumajal) viimased kuud lamanud. Paar päeva tagasi lasti mind välja ning nüüd lonkan ringi puhkekodus. Muuseas, otsustasingi selle sita juhtumi pärast mitte enam pikendada oma teenistusaega.“
Nagu Lillemaa on oma kirjades selgitanud, peab leegionär, keda Indo-Hiinasse saadetakse, seal kaks aastat teenima. Pärast seda on sealolek vabatahtlikkuse alusel - pikendad (vist aasta kaupa), või lähed tagasi Alžeeriasse oma viieaastast lepingut lõpetarna. Endel Lillemaa pikendas oma teenistusaega Indo-Hiinas üks kord. Ta õppis selgeks prantsuse keele ning ka üht kohalikku keelemurret rääkima.
18. aprillil 1949 tuli mulle Endel Lillemaalt mõnerealine ning viimne kiri teatega, et paari päeva pärast algab tagasisõit Aafrikasse. „Ees ootab mind veel veidi aega teenistust, siis kuus kuud puhkust ja võibolla avaneb isegi võimalus Kanadasse emigreerimiseks! Aga küll ma sellest Sulle kirjutan, kui kohale jõuan.“
Ta vististi ei jõudnudki oma kodubaasi Alžeerias, sest kommunistid alustasid just tol ajal Indo-Hiinas suurt rünnakut prantslaste väljasurumiseks maalt ning oletuste kohaselt tühistas Prantsuse väejuhatus kõik puhkused ja maalt lahkumise load, mistõttu ei lastud siis ka Lillemaad meeste vähesuse tõttu enam minema. Oletuste kohaselt jäi esimese klassi leegionär Endel Lillemaa viimases suures lahingus, mille nimi vist oli Dien-Phien-Phu, jäljetult kadunuks. Kuid see on siiski vaid minu oletus. Järelepärimisele tema viimase väeosa numbri kaudu, ei tulnud isegi vastust ...
Arensburger
Moderaator
Postitusi: 617
Liitunud: 25 Veebr, 2004 19:41
Kontakt:

Postitus Postitas Arensburger »

Che kirjutas:Lugupeetud oponent, küsimus on ju selles, et kui palju arvuliselt Eestlasi sattus Prantsuse tsooni, kahjuks ei ole mul objektiivset statistikat, kuid usun et neid oli väga vähe võibolla sadakond. :(
Che, oma postitustes, jääb ikka enda juurde kindlaks, et eestlastest sõjamehi prantslaste juures suurt vangis ei olnud. Uurisin seda asja natuke ja jõudsin selliste umbkaudsete arvudeni:
Prantslastele andis end (langes) vangi umbes 100 saksa mundris eestlast. Üldjuhul anti nad kõik peale mõnede erandite venelastele välja. Päästjaks oli leegionisse astumine. Sellel teemal on memuaarteose kirjutanud August Vilidu, kellel õnnestus end sakslaseks valetada. "Sõjavang nr. 717162" Kirjastus Välis-Eesti & EMP, Stockholm 1995
Ameeriklaste juures hakkas sakslaste sõjavangistusest vabastamine kohe peale sõja lõppu. Baltlased nende hulka ei kuulunud. Umbes 1000 eestlast, paljud nendest haiglatest välja kirjutatud või vahistatud kahtluste alusel, koondati saksamaalt Prantsusmaale Cherbourgi ja Marsseille SS-sõjavangilaagritesse. Seal koondati kaenla all veregrupi märki kandvad mehed eraldi aeda, mis oli mõeldud "interneeritud Nõukogude Liidu kodanikele". Baltlased löödi ühte patta venelaste ja teiste rahvustega N. Liidu aladelt. Nende meeste venelastele välja andmine algas juba juuli keskel 1945. Päästis võõrleegionisse astumine.
Nendest 1000-st toodi umbes 350 mais 1946 tagasi Saksamaale Regensburgi vangilaagrisse. 25.06.1946 nendest 300 vabastatakse. Ülejäänud, enamikus ohvitserid viidi üle Darmstadi vangilaagrisse, kus nende vabastamisega alustati novembris 1946. Eesti, Läti ja Leedu sõjamehed olid viimased, keda peeti lääneliitlaste poolt sõjavangilaagrites peale Teist Maailmasõda!
Inglasele vangi langenud eestlastest enamus, umbes 3000 meest istusid kinni Belgias Zedelghemi SS-sõjavangilaagris. Nende vabastamine toimus Saksamaal Borghorstis 7. märtsil 1946. Inglased kedagi venelastele välja ei andnud. Kuid vangi enda soovi korral oli võimalik seda teha ja üksikud sellised juhtumid isegi leidsid aset.
Kasutaja avatar
VANA LÖUKOER
Liige
Postitusi: 558
Liitunud: 17 Okt, 2004 17:52
Asukoht: Eestimaa,Läänemaa
Kontakt:

Postitus Postitas VANA LÖUKOER »

olin ypriski üllatunud,kui lugesin,et see eesti vanamees,kellega che kokku sai,oli arvatavasti afrikakorpuses teeninud.eestlasi ei teeninud seal kunagi.ei teenindava personalina ega ka rindesödurina,kuna korpus,mida esialgu juhatas marssal rommel ja hiljem kindral lothar(perek.nimi on ununend kahjux),moodustati eranditult riigisakslastest.seega pole vöimalik ,et see eesti tüüp seal kahjuks oli.prantsusmaal,kus afrikkorpsi käidi ümber formeerimas,södisid ka ainult teised väeüksused,kellega eestlased üksköik mis väeosas,vaevalt kokku puutusid.
Che

Postitus Postitas Che »

Ta võiski olla riigisakslane, või kadakasakslane, või lihtsalt mingi suvaline jope, sorry ma ei küsinud, kui inimene ise ei räägi -- ega ma mingi ment ei ole, et lähen teise maailma otsa ja hakkan seal kedagi üle kuulama!!! Jõime mõned Scotchid ja läksime kumbki oma teed!!!
Kasutaja avatar
Heiks
Liige
Postitusi: 334
Liitunud: 23 Dets, 2003 20:47
Asukoht: Reval
Kontakt:

Postitus Postitas Heiks »

Lugesin juhtumisi Harri Elleri mälestusi. Ta polnud küll sõjaväelane, vaid sõjapõgenik Saksamaal. Temaga juhtus selline lugu, et võeti Lõuna -Saksamaal Prantsuse okupatsioonitsoonis kinni ja taheti võtta võõrleegioni. Teda päästis ainus prantsusekeelne fraas mida oskas: "Ma pole sakslane, olen eestlane." Väidetavalt tehti selles vahet.
H.
Kasutaja avatar
sadist
Liige
Postitusi: 1047
Liitunud: 23 Juul, 2006 21:04
Asukoht: Paldiski
Kontakt:

Re: Eesti mehed peale suurt sõda Prantsuse võõraste leegioni

Postitus Postitas sadist »

Kui kedagi juhuslikult huvitab eestlase elu ennem II MS leegionis, siis ajalehes Vaba Maa jooksis alates 1937a 14. juulist Lembit Krikmani järjejutt "Viis aastat Võõrasteleegionis".

Vaba Maad saab lugeda lehel dea.nlib.ee
Kasutaja avatar
sadist
Liige
Postitusi: 1047
Liitunud: 23 Juul, 2006 21:04
Asukoht: Paldiski
Kontakt:

Re: Eesti mehed peale suurt sõda Prantsuse võõraste leegioni

Postitus Postitas sadist »

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/e ... d=73551005

Eesti Ekspressis artikkel Richard Sutt`ist.

Mäletan, et kuulsin 2005a sügisel saates "Kirjutamata memuaare" intervjuud eestlasest veteraniga, kes teenis leegionis sõja ajal..kusagil Aafrikas. Paraku ei ole seda internetis üleval.
Kasutaja avatar
sadist
Liige
Postitusi: 1047
Liitunud: 23 Juul, 2006 21:04
Asukoht: Paldiski
Kontakt:

Re: Eesti mehed peale suurt sõda Prantsuse võõraste leegioni

Postitus Postitas sadist »

Prantsuse Võõrleegionis on läbi aegade teeninud üksikuid Eestist pärit mehi. 1933‒35 teenis selles üksuses orientalist Linnart Mälli isa õigusteadlane Eduard Mäll, kes räägib oma raamatus värvikalt elust Võõrleegionis ja kirjeldab kaasvõitlejaid, Põhja-Aafrika inimesi, ajalugu ja kultuuri.
Käesolev raamat on 1938. aastal ilmunud „Võõrleegioni trikolori all“ uustrükk.
Manused
võõrleegioni-trikoloori-all.jpg
võõrleegioni-trikoloori-all.jpg (36.27 KiB) Vaadatud 8533 korda
virulane1
Liige
Postitusi: 56
Liitunud: 12 Apr, 2007 10:18
Asukoht: Ida-Viru
Kontakt:

Re: Eesti mehed peale suurt sõda Prantsuse võõraste leegioni

Postitus Postitas virulane1 »

Varja külas elas üks Londi nimeline mees , Vello oli vist eesnimi. Ta oli mu isast paar aastat vanem ja isa tundis teda. Olevat teeninud Saksa sõjaväes ja Võõrleegioniga Indo-Hiinas. Kuidas ta Eestisse tagasi sattusseda isa ei rääkinud.
Leitnant erus. Alates 1992a. EPV,PPA,Kaitseliit. NA-s tankist Taga-Kaukaasias.
Kasutaja avatar
istorik
Liige
Postitusi: 1042
Liitunud: 02 Mär, 2004 17:36
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Re: Eesti mehed peale suurt sõda Prantsuse võõraste leegioni

Postitus Postitas istorik »

Prunsvelti "Neuhammeri nimekiri" annab:
- Lond Elmar, 09.08.14, 3.prk, sõdur
- Lont Alfred, 20.06.11, ED suurtükiväelane
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline